KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht Kriminaalasja number 14.november 2022. a, Tallinn, kirjalik menetlus 1-22-6345 (22231702166) Kohtunik Janika Kallin Vaidlustatud

§ 199lg 1 p 1.

1. 27.07.2022 registreeriti Põhja Ringkonnaprokuratuuris Q esindaja advokaat K. Pauluse kaebus. Esindaja taotles 18.07.2022 kriminaalmenetluse alustamata jätmise teatises esitatud põhjenduste ümbervaatamist ja kriminaalmenetluse alustamist. Kaebaja arvates eksis uurimisasutus legaliteedi põhimõtte vastu, kõik olulised menetlustoimingud jäeti tegemata. 1
2. Põhja Ringkonnaprokuratuur jättis 09.08.2022 määrusega Q esindaja kaebuse läbi vaatamata. Määruse põhjenduste järgi ei ole kaebaja kannatanu ning seega pole tal kaebeõigust. Valeandmete esitamise puhul on KarS § 280 süüteokoosseisuga kaitstavaks õigushüveks avalik võim ehk täpsemalt selle funktsioneerimise tõhusus. Seega on tegemist kollektiivseid õigushüvesid kaitsva süüteokoosseisuga, mille puhul ei käsitleta kohtupraktikas üksikisikut kannatanuna, sh ka juhul, kui menetletava teoga on ühtlasi riivatud ka mõnda individuaalset õigushüve, mille kahjustamine pole kuriteona karistatav. Olukorras, kus kollektiivseid õigushüvesid kaitsva kuriteokoosseisu korral on kaebaja hinnangul kahjustatud mõnda tema individuaalset õigushüve, tuleb sellist arvamust põhistada. Seda ei ole kaebaja ei teinud.
3. Põhja Ringkonnaprokuratuuri 09.08.2022 määruse vaidlustas 19.08.2022 Q esindaja advokaat K. Paulus. Esindaja palus vaidlustatud määrus tühistada, kuriteokaebus rahuldada ning alustada kriminaalmenetlust. Alternatiivselt taotles kaebaja kriminaalmenetluse alustamata jätmise teatise vaidlustamise tähtaja ennistamist, lugedes Q 27.07.2022 kaebus esitatuks XX nimel ja huvides ning kaebus rahuldada. 5.
4. Kaebaja hinnangul on prokuratuuri arutluskäik ekslik. Kannatanuks on Q alaealine laps XX. Q esindab lapse seadusliku esindajana lapse huve. Uurimisasutus tegi XXt kannatanuna kaasamata jättes vea. Alaealisele kannatanule ja tema seaduslikule esindajale õigusi ei tutvustatud. XX on kannatanuks, sest tema isa YX esitas Eesti Vabariigile valeandmed, et XXle väljastataks uus dokument. Lapse isa soovis viia lapse välisriiki ja teha seda ema nõusolekuta. Isa teadis taotlust esitades, et lapsel on kehtiv dokument ning see on ema käes. Tekitatud kahju seisnebki selles, et kannatanu kohta edastati Eesti Vabariigile valeandmeid, mille tõttu alustati uue dokumendi väljastamise menetlust. Kui XXle oleks isa poolt riigile valeandmete esitamise tõttu uus dokument väljastatud, siis viinuks isa lapse ema nõusolekuta ja teadmata välisriiki ning ema valduses olev kehtiv dokument oleks muutunud põhjuseta kehtetuks. 5.
5. Samuti on Põhja Ringkonnaprokuratuuri määruses poolikult kajastatud Riigikohtu lahendis nr 31-1-97-10 nimetatud asjaolusid. Nimelt on viidatud lahendi punktis 23 selgelt rõhutatud, et paljud esmajoones kollektiivsete õigushüvede kaitseks kehtestatud kuriteokoosseisud kaitsevad paralleelselt ka individuaalhüvesid, mistõttu on nende puhul võimalik rääkida ka üksikisikust kannatanust. Riigiprokuratuuri määrus
6. Riigiprokuratuur jättis 19.09.
7. a määrusega kaebuse rahuldamata, märkides, et Riigiprokuratuuris vaadatakse Q esindaja advokaat K. Pauluse poolt esitatud kaebus läbi osas, mis puudutab Põhja Ringkonnaprokuratuuri 09.08.2022 määruse seaduslikkust, st kas ringkonnaprokuratuuris jäeti esitatud kaebus põhjendatult läbi vaatamata. Küll aga puudub antud juhul pädevus lahendada kaebust seoses kriminaalmenetluse alustamata jätmisega. 6.
8. Riigiprokuratuuri määruses leiti, et Põhja Ringkonnaprokuratuuri 09.08.2022 määrus on seaduslik ja põhjendatud ega kuulu tühistamisele. Määruses selgitati, et kui kuriteoteate või kuriteokaebuse esitamise õigus on n-ö igameheõigus, siis süüdistuskohustusmenetluses on kaebeõigus tagatud üksnes kannatanule.

§ 207

lg 1 sätestab, et kannatanu võib esitada kaebuse prokuratuurile

§ 199

lõikes 1 toodud alusel koostatud kriminaalmenetluse alustamata jätmise teatise peale.

§ 207

lg 2 kohaselt võib kannatanu esitada kaebuse Riigiprokuratuurile

§ 207

lg 1 nimetatud kaebuse rahuldamata jätmise, sh kaebuse läbi vaatamata jätmise peale. Q on neid võimalusi läbi oma advokaadist esindaja ka kasutanud. Sellele vaatamata nõustus abiprokurör täielikult vaidlustatud määruses toodud põhjendusega, et KarS § 280 puhul on tegemist kollektiivseid õigushüvesid kaitsva süüteokoosseisuga.

§ 37

lg 1 kohaselt peab kahju olema tekitatud vahetult kuriteoga, s.t kannatanuna saab käsitada üksnes isikut, kelle kahju on kriminaalmenetluse esemeks 2 oleva kuriteoga nii faktiliselt kui ka õiguslikult seotud. Esiteks peab kannatanu kahju olema tekkinud sellistel asjaoludel, mis olulises osas kattuvad menetletava kuriteo koosseisulistele tunnustele vastavate faktiliste asjaoludega. Kannatanu kahju ja kriminaalmenetluse eseme vahel nõutav õiguslik seos eeldab aga, et kuriteokoosseis, mille järgi kriminaalmenetlus toimub, peab olema määratud kaitsma sedasama õigushüve, mille rikkumisest kannatanu kahju tuleneb (Riigikohtu lahendid nr 31-1-97-10, 3-1-1-41-15, 3-1-1-12-16). Seega põhineb kannatanuks olemine asjaolul, et isikule on kuriteoga tekitatud vahetult faktiliselt kahju. 6.

1. Abiprokurör nõustus vaidlustatud määruses toodud põhjendusega, et kui kollektiivseid õigushüvesid kaitsva kuriteokoosseisu korral arvab kaebaja, et kahjustatud on mõned tema individuaalsed õigushüved, tuleb tal sellist arvamust ka põhistada, mida antud juhul aga tehtud ei ole. Pelgalt Q oletus, et XXle taotleti YX poolt uut ID-kaarti selleks, et isa saaks poja Q teadmata ja loata viia välisriiki, ei ole kuidagi käsitletav võimaliku kahjuna ega seostatav KarS § 280 ettenähtud kuriteokoosseisu faktliste asjaoludega. Samuti ei ole nimetatud kuriteokoosseisuga seostatav ja väidetava kahjuna käsitletav fakt, et uue ID-kaardi taotlemisel ja saamisel kaotab vana ID-kaart kehtivuse. Praegusel juhul on tegemist üksnes Q enda arvamusega, et toime on pandud kuritegu ning sellega tekitati talle ja/või tema pojale kahju. Kuid ainuüksi isiku enda arvamus väidetava kuriteo toime panemise ja sellega kahju tekitamise kohta ei saa olla kannatanu menetlusseisundit tekitavaks juriidiliseks faktiks. Seetõttu nõustus abiprokurör eelneva menetlejaga, et kaebaja näol ei ole tegemist kannatanuga, kellele laieneks antud juhtumi osas kaebeõigus. Seda seisukohta ei väära ka kaebaja esindaja advokaat K. Pauluse poolt Riigiprokuratuuri esitatud kaebuses väidetu, et tegelik kannatanu ei ole mitte Q, vaid tema poeg XX. Riigiprokuratuuri määrusele esitatud kaebus
2. XX seadusliku esindaja Q lepinguline esindaja advokaat Katrin Paulus esitas viidatud Riigiprokuratuuri määrusele kaebuse, milles palub rahuldada kaebus; tühistada uurija 18.07.2022 kriminaalmenetluse alustamata jätmise teatis; tühistada Põhja Ringkonnaprokuratuuri 09.08.2022 ja Riigiprokuratuuri 19.09.2022 määrused, millega jäeti kannatanu kaebus rahuldamata; kohustada prokuratuuri alustama kriminaalmenetlust. 7.
3. Kaebuses märgitakse, et kannatanu ei nõustu vaidlustatud määruses toodud põhjendustega kriminaalmenetluse alustamata jätmise kohta ning leiab, et menetlejale teadaolev teave kõneleb kriminaalmenetluse alustamise kasuks. 7.
4. Tulenevalt Riigiprokuratuuri poolt viidatud Riigikohtu lahendi 3-1-1-97-10 punktist 23, siis on samas punktis rõhutatud ka, et on oluline silmas pidada, et paljud esmajoones kollektiivsete õigushüvede kaitseks kehtestatud kuriteokoosseisud kaitsevad paralleelselt ka individuaalhüvesid, mistõttu on nende puhul võimalik rääkida ka üksikisikust kannatanust. Riigiprokuratuur jättis kaebuse sisuliselt läbi vaatamata põhjusel, et kannatanuks ei ole alaealine laps XX, kellele YX taotles valeandmete esitamise kaudu uut dokumenti ja kelle õigust vanemate ühisele hooldusõigusele ja vaid seaduslike toimingute tegemisele YX rikkus. Uurimisasutus tegi vea, kui jättis XX kannatanuna kaasamata ning talle ja tema seaduslikule esindajale õigused tutvustamata, millega välistas teadlikult menetlusest kannatanu ning jättis kannatanu ilma kõigist kannatanule seadusega antud õigustest. See on oluline menetlusviga, mida vaidlustatud määruses parandatud ei ole. XX puhul on tegu kannatanuga, sest tema isa YX esitas Eesti Vabariigile valeandmed eesmärgiga väljastada kannatanule uus dokument, et viia kannatanu ema nõusolekuta välisriiki. See kahjustab XX õiguspositsioone, kuivõrd oht rahvusvahelise lapseröövi ohvriks sattuda oli reaalne. Isa YX oli teadlik, et kannatanul on kehtiv dokument olemas ning see on ema käes. Eelneva tõenduseks esitas kannatanu esindaja vastavad dokumentaalsed tõendid ka uurimisasutusele. 3 7.
5. Vaatamata Riigiprokuratuuri seisukohale kahju mittetekkimise kohta, jääb kaebuse esitaja endiselt oma seisukoha juurde, et kahju seisneb selles, et kannatanu kohta edastati Eesti Vabariigile valeandmeid, mille tõttu alustati uue dokumendi väljastamise menetlust. Kui isale oleks riigile valeandmete esitamise tõttu dokument väljastatud, siis oleks ta viinud või saanud viia kannatanu ema nõusolekuta ja teadmata välisriiki ning ema valduses olev kehtiv dokument oleks muutunud põhjuseta kehtetuks. Kaebuse esitaja leiab seetõttu, et isikut saab kannatanuna käsitleda ning Riigiprokuratuur eksis, kui jättis kaebuse kaebeõiguse puudumise tõttu sisuliselt läbi vaatamata. Kaebuse esitaja hinnangul kaitseb KarS § 280 lg 1 kuriteokoosseis ka individuaalseid õigushüvesid, st valeandmete esitamise tõttu haldusorganile saab tekkida kahju ka üksikisikule. Kui nõustuda seniste argumentidega, siis pole isikul, kellele seaduslik esindaja taotleb õigusvastaselt isikut tõendavat dokumenti, võimalik saada kaitset ning tema õiguste kaitse sõltub uurimisasutuse soovist asja menetleda. 7.
6. Kannatanu palub kaebuse sisulist läbivaatamist, leides, et eelnevad menetlejad jätsid põhjendamatult kriminaalmenetluse YX osas alustamata. Kriminaalmenetlus tuleb läbi viia, sest uurimisasutusel on olemas selged tõendid, mille kohaselt on toime pandud KarS § 280 lg 1 vastav kuritegu. Menetluse alustamiseks on olemas alus ja ajend. Uurija jättis kriminaalmenetluse alustamata jätmisega tegemata vajalikud toimingud ning tuginedes ainult kannatanu isa ütlustele jättis menetluse alustamata. Menetluse alustamata jätmisega esitas uurija ekslikuid väiteid karistusõiguse kohaldamise vajalikkuse kohta ning jättis arvesse võtmata kõik tõendid, millega on kannatanu esindaja tõendanud seda, et kannatanu isa oli teadlik kehtiva dokumendi olemasolust. On olemas küllaldaselt andmeid, mis tingiksid kriminaalmenetluse alustamise. Uurija ei ole neid võimalusi ega andmeid aga kasutanud. Arvestada tuleb siinkohal in dubio pro duriore põhimõtet. Kuriteokahtlus on siinses asjas ilmselgelt olemas. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
7. Ringkonnakohus leiab, et Riigiprokuratuuri määruse tühistamiseks alust ei ole.
8. Esiteks tuleb märkida, et kuigi kaebuse resolutsioonis taotletakse muuhulgas Riigiprokuratuuri kaebuse rahuldamata jätmise määruse tühistamist, siis kaebuse põhjendustes viidatakse korduvalt asjaolule justkui oleks Riigiprokuratuur jätnud kaebuse läbi vaatamata ja seda eelkõige põhjusel, et alaealine laps ei ole kannatanuks. Samuti leitakse kaebuses, et on piisav alus kriminaalmenetluse alustamiseks, mistõttu taotletakse kõikide eelnevate otsustuste tühistamist ja prokuratuuri kohustamist kriminaalmenetlust alustama. Ringkonnakohus viitab, et tegelikult ei jätnud Riigiprokuratuur kaebust mitte läbi vaatamata, vaid rahuldamata. Kaebuse jättis kaebeõiguse puudumise tõttu läbi vaatamata Põhja Ringkonnaprokuratuur. Riigiprokuratuur andis kaebuse rahuldamata jätmise määruses hinnangu, kas eelneva menetleja otsustus kaebuse läbi vaatamata jätmise kohta oli seaduslik ja põhjendanud. Sellise kaebuse läbi vaatamata jätmise määruse peale kaebuse esitajal kaebeõigus ka oli, mistõttu Riigiprokuratuur ei jätnud kaebust kannatanuks mitteolemise tõttu läbi vaatamata nagu väidetakse ringkonnakohtule esitatud kaebuses. Riigiprokuratuur selgitas määruses juba ka seda, millises osas on tal võimalik konkreetsel juhul hinnang anda, s.t vaid kaebuse läbi vaatamata jätmise osas. Samuti selgitas Riigiprokuratuur seda, et tähtsust ei oma mitte see, kas kannatanuna on välja toodud alaealine või tema seaduslik esindaja, sest kriminaalmenetluse alustamata jätmise küsimuse vaidlustamiseks välistab kaebeõiguse hoopis see, et tegemist ei ole kannatanuga seetõttu, et konkreetne kuriteokoosseis kaitseb kollektiivseid õigushüvesid ja reeglina üksikisik kannatanuks sel juhul olla ei saa. Seda enam, et antud juhul pole välja toodud asjaolusid, et väidetavale kannatanule oleks väidetava kuriteoga vahetult faktiliselt kahju tekitatud. Seetõttu puudus Riigiprokuratuuril ka alus kohustada menetlejat alaealise või tema seadusliku esindaja kaasamiseks menetlusse kannatanuna. 4
9. Nagu juba eelnevalt öeldud, selgitas Riigiprokuratuur kaebuse esitajale seda, et saab hinnangu anda vaid kaebuse läbi vaatamata jätmisele, s.o kas tegemist on kannatanuga, kes omab kaebeõigust või mitte, kuid ei saa anda sisulist hinnangut sellele, kas kriminaalmenetluse alustamata jätmine oli põhjendatud. Sellest oleks võinud kaebaja järeldada, et ka ringkonnakohus saab antud juhul hinnata vaid seda, kas Riigiprokuratuur jättis õigesti kaebuse rahuldamata, kui leidis, et Põhja Ringkonnaprokuratuur jättis põhjendatult kaebuse läbi vaatamata kaebeõiguse puudumise tõttu. Ometi taotletakse ringkonnakohtult kõikide eelnevate menetlejate otsustuste tühistamist seoses kriminaalmenetluse alustamata jätmisega, esitatakse sellega seoses sisulised põhjendused ja taotletakse kohustada prokuratuuri menetluse alustamiseks. Ringkonnakohus saab kõnealusel juhul hinnata aga vaid kaebeõigusega seotud küsimust. Seega isegi juhul, kui ringkonnakohus tühistaks Riigiprokuratuuri määruse (mida ta siiski ei tee), leides, et tegemist on siiski kannatanuga ja see tooks lõppkokkuvõttes kaasa Põhja Ringkonnaprokuratuuri poolt kaebuse sisulise läbi vaatamise ja hinnangu andmise sellele, kas kriminaalmenetluse alustamata jätmine oli põhjendatud või mitte, alles siis realiseeruks võimalus asuda kriminaalmenetluse alustamata jätmisega seoses kaebeõigust realiseerima ja konkreetset küsimust lahendama. Kaebuse taotlused osas, millega kannatanu/kaebeõiguse küsimuse lahendamise raames peaks justkui üle hüppavalt jätkama kriminaalmenetluse alustamata jätmisega seotud küsimuse lahendamist, on kahtlemata ennatlikud. Märkida tuleb sedagi, et kaebuse esitaja hinnangul kinnitavad nende poolt esitatud tõendid KarS § 280 lg 1 kohase kuriteo toimepanemist. Tegelikult on KarS § 280 lg 1 puhul aga tegemist üldse väärteoga ja kaebuse esitaja poolt välja toodud asjaoludest tulenevalt, on ilmselt silmas peetud siiski KarS § 280 lg
11. Mis puudutab aga kaebuse esitaja sisulisi argumente selle kohta, miks tegemist on antud juhul ikkagi kannatanuga, kel peab seetõttu olema kriminaalmenetluse alustamata jätmise vaidlustamiseks kaebeõigus, siis on kaebaja samasisulised põhjendused esitanud juba Riigiprokuratuurile ja Riigiprokuratuur on selgitanud nendega seoses ammendavalt seda, millal (ja kas üldse) saab kollektiivsete õigushüvedega kaitstava kuriteokoosseisu puhul olla kannatanuks üksikisik ja et sellisel juhul peab üksikisikule olema tekitatud menetletava kuriteoga vahetult faktiliselt kahju. Riigiprokuratuur viitas sellega seoses põhjendatult ka asjaolule, et vahetu kahju tekitamise kohta kaebuses asjakohaseid põhjendusi välja toodud ei ole. Vahetust tekitatud kahjust ei anna antud juhul alust rääkida pelgalt kaebuse esitaja subjektiivne väide, et uue dokumendi taotlemise eesmärk oli lapse ema nõusolekuta ja teadmiseta välisriiki viimine ja senise kehtiva dokumendi kehtetuks tunnistamise fakt. Kuidas saab senise kehtiva dokumendi kehtetuks muutumine kaebajale vahetut kahju kaasa tuua, arusaadav pole ja seda pole ka ringkonnakohtule esitatud kaebuses selgitatud. Kaebuse esitaja sellest eelduslikult varalist kahju saanud ei ole ja asjaoludest nähtuvalt on lapse isikut tõendav uus kehtiv dokument jõudnud hoopis ema valdusesse, kuigi seda taotles isa. Seega ei nähtu ja ei ole selgitatud ka kaebuses, kuidas sellest sai tekkida vahetut kahju just kannatanule või tema emale.
12. Mis puudutab väiteid vahetu kahju tekitamises, mis seisneb isa poolt lapse välismaale viimises ema teadmata, siis ka sellist asjaolu ei saa kahtlemata vahetuks tekkinud kahjuks antud asjaolude pinnalt kuidagi pidada. Esiteks ei ole sellist kahju reaalselt tekkinud. Aga isegi, kui selleks justkui oht tekkis, ei saa tähelepanuta jätta, et asja materjalide kohaselt on vanematel omavahelised tõsised suhtlemisprobleemid, mille keskmes on laps ning seetõttu on juba olnud menetluses ja on ka jätkuvalt erinevaid tsiviilõiguslikke vaidlusi. Isa on tõepoolest muuhulgas (lisaks väidetele, et ta arvas, et lapse isikut tõendav dokument kadus rannas), kinnitanud, et ta soovib last viia välismaale ühise puhkuse veetmiseks ning on palunud lennupiletite ostmiseks ja ühiseks reisimiseks emalt lapse isikut tõendavat dokumenti. Ema on sellest kategooriliselt keeldunud ja ei ole olnud nõus lapse välismaale viimisega. Kusjuures Harju Maakohtu 29.06.
13. a suhtlemiskorra kindlamääramise määruse p 2.6 kohaselt (mille kaebuse esitaja on ise tõendina menetlejale esitanud) on mõlemal vanemal õigus laps alates
14. a puhkuse ajal välisreisile viia, seda siiski vaid eelneval vastastikkusel kokkuleppel. Seega, isa poolt planeeritud välisreisi puhul puuduvad andmed, et tegemist oleks olnud millegi muu 5 kui ühise puhkusereisiga (ajutise viibimisega välisriigis), mida suhtluskorda reguleeriv määrus on seejuures ka ette näinud. Ka kuriteokaebuses ja sellele lisatud materjalides kinnitatakse, et isa soovis minna lapsega välisriiki. Ringkonnakohtule esitatud kaebuses on aga juba põgusalt viidatud võimalusele lapseröövi ohvriks langemise ohu kohta. Sellise väite kinnituseks ei ole esitatud aga ühtegi tõsiseltvõetavat argumenti ega tõendit. Selline väide on seega otsitud, võttes arvesse algselt kaebuse esitaja poolt kriminaalmenetluse alustamise taotlemisel esitatud argumente ja lisatud tõendeid. Isa on ise muuhulgas väitnud, et arvas lapse dokumendi kadunud olevat. Isegi, kui tegelikult soovis ta last välisriiki viia, ei saa tähelepanuta jätta, et suhtluskorra kohaselt oligi isal selline õigus, mida aga ema igakülgselt takistas. Isa on samas ka ise möönnud, et ilma lapse ema nõusolekuta ei oleks ta saanud nagunii last välisriiki puhkusele kaasa võtta. Seega ainuüksi dokumendi taotlemisest selleks ei piisanud. Seejuures on märkimisväärne asjaolu, et lapse ema on ka ise kinnitanud, et mingeid piiranguid isale lapsega suhtlemisel seatud ei ole ja isal on samuti täielik hooldusõigus. Seega, isegi kui lapse isa soovis lapse välisriiki viia, polnud tal selleks mingit keeldu ja lisaks, ainuüksi dokumendi taotlemisest poleks selleks nagunii piisanud, sest ema nõusolekuta pole võimalik last välisriiki viia. Seega on kaebuse väited oletuslikud ja otsitud. Tegelikult ei ole kaebuses välja toodud ühtegi tõsiseltvõetavat asjaolu, mis annaks alust järelduseks, et isa oleks kaebustes talle etteheidetava teoga pojale ja/või tema emale vahetut kahju tekitanud või saanud seda üldse teha.
15. Seega jõudis Riigiprokuratuur sarnaselt ringkonnaprokuratuurile põhjendatult arusaamisele, et alaealise kannatanu ega tema seadusliku esindaja (ema) puhul ei ole antud juhul kollektiivset õigushüve kaitsva kuriteokoosseisu puhul tegemist kannatanuga, kellele oleks väidetava kuriteoga vahetut kahju tekitatud ja seetõttu leiti põhjendatult, et kaebeõigus seoses kriminaalmenetluse alustamata jätmise vaidlustamisega neil puudub. Ringkonnaprokuratuur jättis seetõttu kaebuse põhjendatult läbi vaatamata ja Riigiprokuratuur sellisele määrusele esitatud kaebuse rahuldamata.
16. Eeltoodu alusel ning juhindudes

§-st 208 jätab ringkonnakohus Riigiprokuratuuri

1. septembri
2. a määruse muutmata ning esitatud kaebuse rahuldamata. /allkirjastatud digitaalselt/ 6