1-16-3648/29

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht

1. juuli 2016, Tallinn Kriminaalasja number 1-16-3648 Kohtukoosseis Andres Parmas, Meelika Aava ja Julia Katškovskaja Kriminaalasi Z.M süüdistus KarS § 121 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi Vaidlustatud kohtulahend Harju Maakohtu
2. juuni
3. a otsus, lühimenetluses Apellatsiooni esitaja Kaitsja Z.M (ik: XXX); elukoht: XXX (viibib vahi alla Tallinna Vanglas); emakeel: vene keel; kriminaalkorras karistatud; kahtlustatavana kinni peetud
4. veebruaril 2016, vahistatud
5. märtsil 2016 Süüdistatav Prokurör Kaitsja Põhja Ringkonnaprokuratuuri Morozova Vandeadvokaadi abi Mati Senkel abiprokurör Žanna RESOLUTSIOON Jätta Z.M kaitsja apellatsioon kui ilmselt põhjendamatu läbi vaatamata. EDASIKAEBAMISE KORD Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul Tallinna Ringkonnakohtu kaudu alates päevast, mil menetlusosaline sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama. Süüdistataval on määruskaebuse esitamise õigus advokaadist kaitsja vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1
6. Z.M-ile esitati süüdistus KarS § 121 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi selles, et varem KarS § 121 alusel karistatud isikuna lõi ta
7. märtsil 2015 üks kord käega vastu paremat kõrva enda võõrastütart kannatanut KV, millest kannatanu tundis füüsilist valu. Samuti lõi ta samal päeval alaealiste laste kohalolekul üks kord vastu nägu enda abikaasat kannatanut JI, millest kannatanu tundis füüsilist valu ja põhjustas talle tervisekahjustused: punetuse ja verevalumi ülahuule sisemisel poolel. Samuti lõi ta
8. veebruaril 2016 oma naisele, JI-le ühe korra rusikaga vastu pead, pärast mida haaras kannatanul juustest kinni ja tiris enda poole, tõmmates tal juuksesalgu peast välja. Sellega põhjustas ta kannatanule füüsilist valu. Vägivallategude tõttu tekkis kannatanul muhk, mille ümber puuduvad juuksed. 2.
9. Maakohus tunnistas Z.M KarS § 121 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi süüdi ja karistas teda ühe aasta vangistusega. Vastavalt KrMS § 238 lg 2 sätetele vähendati seda karistust 1/3 võrra, mõistes ärakandmisele kuuluvaks karistuseks kaheksa kuud vangistust. KarS § 65 lg 2 ja § 74 lg 5 alusel suurendati karistust
10. märtsi
11. a Harju Maakohtu kohtuotsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa, s.o 1 aasta 11 kuud ja 28 päeva võrra, mõistes Z.M-ile liitkaristuseks kaks aastat seitse kuud ja kakskümmend kaheksa päeva vangistust. Karistusaja hulka arvati eelvangistuses viibitud aeg alates
12. veebruarist
13. Z.M suhtes valitud tõkend vahistamine tühistati alates kohtuotsuse jõustumisest või karistusaja täitumisel. Kohus otsustas ka asitõenditega seonduvad küsimused ja mõistis Z.M-ilt ositi 12 kuu jooksul välja menetluskulud (kokku 909 eurot). 2.
14. Z.M-ile karistust mõistes märkis maakohus, et süüdisatavat on varem juba vägivallateo eest kriminaalkorras karistatud. Tal on ka üks kehtiv väärteokaristus. maakohtu arvates saab M. Ivantskit tema teos sisalduvast ebaõigusest ja õiguskorra kaitse huvidest lähtuvalt karistada vaid vangistusega. Ta pani vägivallateod toime katseajal, sealjuures ühe kuriteo pani ta toime alaealise vastu ja ühe alaealiste juuresolekul. Oma abikaasa suhtes kasutas ta intensiivset vägivalda. Z.M on kuritegude põhjusena välja toonud keerulised peresuhted, kuid ta ei näe probleemide tekkes enda rolli. Z.M süüd kergendava asjaoluna arvestas maakohus tema puhtsüdamlikku kahetsust ja süü tunnistamist. Samas süüd raskendavaks asjaoluks luges kohus kuriteo toimepanemist alaealise juuresolekul. Eeltoodu põhjal pidas maakohus kohaseks karistusmääraks üheaastast vangistust, mida tuleb lühimenetluse kohaldamise tõttu ühe kolmandiku jagu vähendada. Kohus moodustas liitkaristuse varem mõistetud, kuid ärakandmata karistusega. Edasiselt märkis kohus, et ei ole põhjendatud Z.M karistamine rahalise karistusega või mõistetud vangistuse asendamine üldkasuliku tööga. Üldkasuliku töö kohaldamine on välistatud ka põhjusel, et mõistetud liitkaristus ületab 2 aastat vangistust.
15. Harju Maakohtu otsusele esitas apellatsiooni süüdistatava kaitsja, kes taotleb maakohtu otsuse tühistamist mõistetud karistuse osas ja palub mõista süüdistatavale karistuseks kas kergem vangistus või rahatrahv. Apellandi arvates ei ole maakohus karistuse mõistmisel piisavalt arvestanud süüdistatava karistust kergendavaid asjaolusid. Apellant soovib esitada täiendavaid tõendeid selle kohta, et süüdistataval on töökoht, kuhu tööle asuda. Maakohtus ei olnud see võimalik, sest süüdistataval puudus võimalus tööandjatega läbi rääkida. Hetkel teeb seda tema eest lahutatud abikaasa. Apellant taotleb suulist menetlust. Kaitsja leiab, et 2 süüdistatav lõi KV hingelise erutuse seisundis seetõttu, et kannatanu oli eelnevalt pannud toime poevarguse. Kohus ei arvestanud karistust mõistes ka seda, et süüdistatav elas pidevas stressi seisundis, mille tingis vajadus maksta elatist oma kolmele alaealisele lapsele, samuti Z.M kohustusest pangalaenudest. Pingeid suurendas ka see, et süüdistatav elas ühes korteris koos oma ema ja naisega. Viimaste omavaheline läbisaamine oli halb ja nende tülid mõjusid süüdistatava psüühikale, mistõttu pani ta etteheidetavad kuriteod toime hingelise erutuse seisundis. Kaitsja märgib, et süüdistatav ei ole varem reaalselt vangistuse viibinud, mistõttu oleks põhjendatud talle mõistetud karistuse täitmisele pööramine üksnes osaliselt, n.ö šokivangistusena. Apellandi arvates on karistuse eesmärke võimalik saavutada kergema karistusega kui maakohtu mõistetu. Vangistusest kohasem karistus toimepandud kuritegude eest oleks rahatrahv. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUS JA JÄRELDUSED
16. Kohtukolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega ning esitatud apellatsiooniga, leiab üksmeelselt, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu, perspektiivitu ning tuleb sellest tulenevalt jätta läbi vaatamata.
17. KrMS § 326 lg 3 kohaselt võib ringkonnakohus jätta apellatsiooni määrusega läbi vaatamata, kui kriminaalasja arutav kohtukoosseis üksmeelselt leiab, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu. Riigikohus on mitmel puhul selgitanud, et ilmselt põhjendamatuks saab lugeda apellatsiooni, mille rahuldamine pole võimalik põhjusel, et apellandi argumendid ei ole õiguslikult asjakohased või mille väited on küll õiguslikult asjakohased, kuid konkreetse kohtuasja eripärast tulenevad asjaolud võimaldavad kolmeliikmelise kohtukoosseisu liikmetel juba eelmenetluses jõuda veendumusele, et tegemist on perspektiivitu kaebusega. Selline olukord võib kõne alla tulla juhul, mil maakohtu otsus on kooskõlas kohtupraktikas selgelt ja üheselt välja kujunenud seisukohtadega ja ringkonnakohus ei pea vajalikuks kohtupraktikat muuta (vt nt RKKKm-d nr 3-1-1-120-09, p-d 8.2-8.5; 3-1-1-36-11, p 8; 3-1-1-43-11, p 6; 3-1-1-64-11, p 6; 3-1-1-71-11, p 6 ja 3-1-1-82-11, p 7).
18. Kriminaalkolleegium leiab, et Z.M kaitsja apellatsioonil puudub ilmselgelt edulootus ja seda alljärgnevatel põhjustel.
19. Apellatsioonis esitatud taotlus karistuse kergendamiseks on perspektiivitu. Maakohus on mõistnud Z.M-ile karistuse KarS § 121 lg 2 sanktsiooni piires. Mõistetud karistust on kohus nõuetekohaselt põhjendanud. Mõistetud karistus vastab ka kohtupraktikale sarnastes kriminaalasjades. Kaitsja taotlus karistada Z.M vangistuse asemel rahatrahviga läheb aga vastuollu karistusõiguse üldosa sätetega. Nimelt näeb KarS § 47 lg 1 ette, et rahatrahv on väärteo eest kohaldatav karistus. KarS §-s 121 sätestatud tegu on aga kuritegu, mille eest ei ole võimalik karistusena rahatrahvi mõista.
20. Eelnevast tulenevalt leiab kohtukolleegium, et maakohus on kriminaalasja lahendamisel arvestanud täiel määral kõiki aspekte, mida kehtiva seaduse kohaselt tuleb silmas pidada ning 3 mis on asjakohased. Ringkonnakohus asub üksmeelselt seisukohale, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu ja perspektiivitu. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 326 lg-st 3 jätab kohtukolleegium apellatsiooni kui ilmselt põhjendamatu läbi vaatamata. 4