1-22-250/50

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised määruskaebemenetluse pooled Asja läbivaatamise kuupäev ja viis 1-22-250

1. detsember 2022 Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Paavo Randma ja Heili Sepp Kriminaalasi Alexander Eliseevi süüdistuses KarS § 121 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi Tallinna Ringkonnakohtu
2. septembri
3. a määrus Alexander Eliseevi kaitsja vandeadvokaat Dmitri Školjar, määruskaebus Prokuratuur, esindaja Põhja Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Lea Pähkel
4. november 2022, kirjalik menetlus RESOLUTSIOON
5. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu
6. septembri
7. a määrus ja saata kriminaalasi uueks arutamiseks samale kohtule teises kohtukoosseisus.
8. Määruskaebus rahuldada. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
9. Alexander Eliseev anti lühimenetluses kohtu alla süüdistatuna karistusseadustiku (KarS) § 121 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi. Süüdistuse kohaselt peksis süüdistatav
10. a kahel õhtul enda elukaaslast, sh tõmbas ta juustest pikali, kägistas, lükkas ja raputas.
11. Harju Maakohtu
12. aprilli
13. a otsusega tunnistati A. Eliseev lühimenetluses süüdi KarS § 121 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi. Prokuratuur taotles süüdistatava karistamist vangistusega 1 aasta 2 kuud, ent kohus mõistis kolm korda pikema vangistuse, s.o 3 aastat 6 kuud, mida kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 238 lg 2 alusel vähendati kolmandiku võrra. Kohus arvas eelvangistuses viibitud aja karistusaja hulka ja suurendas karistust eelmise kohtuotsuse järgi mõistetud karistuse ära kandmata osa võrra, mõistes liitkaristuseks vangistuse 3 aastat 11 kuud 26 päeva.
14. Esimese astme kohus võttis karistust mõistes arvesse, et süüdistatav peksis elukaaslast korduvalt ja valimatult. Kuigi ründed olid lühiajalised, olid need äärmiselt intensiivsed. Süüdistataval oli kehtiv karistus ka eelmise elukaaslase peksmise eest. See teda õiguskuulekale teele aga ei suunanud ja kokkuvõttes oli tema süü suur. 1-22-2501-22-250
15. Maakohtu otsuse vaidlustasid süüdistatav ja tema kaitsja. Nad väitsid, et kehaline väärkohtlemine polnud nii intensiivne, nagu seda tuvastas maakohus. Kannatanul ei tekkinud tõsiseid tagajärgi. Lisaks oli kannatanu agressiivne ja käitus provotseerivalt, ent maakohus jättis kannatanu käitumist puudutava faktikogumi sootuks tähelepanuta. Maakohus ei arvestanud ka, et süüdistatav kahetses toimepandut ning tegi menetlejaga koostööd. Seega lähtus kohus karistust mõistes valedest asjaoludest, mis omakorda tõi kaasa süü suurusele mittevastava karistuse. Apellatsiooni esitas ka kannatanu, kes taotles süüdistatava karistuse raskendamist, kuid selles osas Riigikohtus menetlust ei toimu.
16. Tallinna Ringkonnakohtu
17. septembri
18. a määrusega jäeti apellatsioonid kui ilmselt põhjendamatud KrMS § 326 lg 3 alusel läbi vaatamata. Teise astme kohus leidis, et neis ei vaidlustatud mingeid süüteo toimepanemise asjaolusid. Maakohus järgis karistust mõistes kohtupraktikas välja kujunenud nõudeid. MÄÄRUSKAEBEMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
19. Ringkonnakohtu määruse vaidlustas süüdistatava kaitsja, kes taotleb lahendi tühistamist ja asja samale kohtule uueks arutamiseks saatmist. Kaitsja leiab, et ringkonnakohus jättis tema ja süüdistatava apellatsioonid alusetult läbi vaatamata. Tegu polnud pelgalt õigusküsimuse lahendamisega, sest apellatsioonides heideti ette faktiliste asjaolude arvestamata jätmist.
20. Prokuratuur toetab määruskaebust ning leiab, et ringkonnakohus poleks tohtinud süüdistatava ega kaitsja apellatsioone läbi vaatamata jätta. Maakohus jättis süüdistatava süü suuruse hindamisel kannatanu käitumise ning karistust kergendavad asjaolud täielikult tähelepanuta. Need vead viisid liiga raske karistuse mõistmiseni. Kuna maakohus tegi süüdimõistva otsuse lühimenetluses, ei saanud prokuratuur apellatsiooni esitada (KrMS § 318 lg 3 p 2). Jättes süüdistatava ja kaitsja apellatsioonid läbi vaatamata, polnud prokuratuuril ka apellatsioonivastuses võimalik maakohtu vigadele tähelepanu juhtida. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
21. Kolleegium nõustub kaitsja ja prokuratuuriga, et ringkonnakohus poleks tohtinud jätta süüdistatava ega kaitsja apellatsioone KrMS § 326 lg 3 alusel läbi vaatamata.
22. Riigikohtu senise praktika kohaselt peab ringkonnakohtu lahend üldjuhul kujunema kriminaalmenetluse seadustiku
23. peatükis sätestatud apellatsioonimenetluse kui terviku tulemina. Apellatsiooni läbi vaatamata jätmine selle ilmse põhjendamatuse tõttu KrMS § 326 lg 3 alusel on erand. Ilmselt põhjendamatu on apellatsioon, mille rahuldamine ei ole võimalik seetõttu, et apellandi argumendid pole õiguslikult asjakohased, st need sisaldavad mõne õigusliku keelu rikkumisele suunatud taotlust. Kui apellandi väited ei ole õiguslikult asjakohatud, on apellatsiooni läbi vaatamata jätmine võimalik üksnes siis, kui maakohtu otsus on kooskõlas kohtupraktikas selgelt ja üheselt kujunenud seisukohtadega ning ringkonnakohus ei pea vajalikuks seda muuta. Sellisel juhul peab ringkonnakohtu määrus sisaldama viiteid apellatsioonis tõstatatud õigusküsimustes kohtupraktikas üheselt välja kujunenud seisukohtadele, millest saaks järeldada, et apellatsioon on tervikuna ja üheselt arusaadavalt perspektiivitu. Apellatsiooni läbi vaatamata jätmine on enamasti võimalik vaid juhul, kui juba eelmenetluses selgub, et apellatsioonil puudub ilmselgelt edulootus. Asjaolu, et ringkonnakohus ei pea vajalikuks esimese astme kohtu otsust muuta, ei tähenda, et ta ei pea analüüsima apellatsioonis esitatud argumente. Pelgalt eelmenetluses kaebusele üldise hinnangu andmisega ei saa asendada kriminaalasja sisulist kohtulikku arutamist ringkonnakohtus. Küsimus sellest, kas apellatsiooni saab selle ilmse põhjendamatuse tõttu läbi vaatamata jätta, tuleb lahendada iga 2