RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised kassatsioonimenet

§ 4081lg 3 sätteid.

1. Tühistatud osas saata kriminaalasi Viru Maakohtule uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus.
2. Kassatsioonid rahuldada osaliselt.
3. Mõista Eesti Vabariigilt Toomas Miku kasuks välja 980 eurot kassatsioonimenetluses valitud kaitsjale makstud tasu katteks. Kanda see summa Andrei Vesterineni arvelduskontole nr EE
5. Jätta taotlus tõkendi muutmiseks rahuldamata ning taotlus mittevaralise kahju hüvitamiseks läbi vaatamata. 1-20-70591-20-7059 ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK Süüdistus
6. Toomas Mikk anti kohtu alla süüdistatuna karistusseadustiku (KarS) § 121 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi selles, et ta pani kokku kaheteistkümnel korral toime kehalise väärkohtlemise kahe kannatanu suhtes, põhjustades neile füüsilist valu ja tervisekahjustusi. Lisaks süüdistatakse T. Mikku KarS § 141 lg 2 p 6 järgi ühe kannatanu vägistamises kolmel korral. Maakohtu otsus
7. Viru Maakohtu
8. juuni
9. a otsusega tunnistati T. Mikk süüdi KarS § 121 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi kuues kehalises väärkohtlemises ja KarS § 141 lg 2 p 6 järgi kahes vägistamises. KarS § 64 lg 1 alusel mõisteti talle liitkaristuseks kuus aastat vangistust. Maakohus rahuldas kannatanu mittevaralise kahju hüvitamise nõude summas 2500 eurot. Ülejäänud süüdistuspunktides mõisteti T. Mikk õigeks. Apellatsioonid
10. Maakohtu otsuse apelleerisid prokurör, kaitsjad ning süüdistatav. Prokurör vaidlustas maakohtu otsuse osas, millega T. Mikk mõisteti õigeks viies kehalise väärkohtlemise ja ühes vägistamisteos. Ta taotles T. Miku süüditunnistamist neiski kuritegudes ja tema karistamist 12-aastase vangistusega.
11. Kaitsja Kaido Kooga vaidlustas maakohtu otsuse T. Miku süüdimõistmises. Süüdimõistev otsus põhines valdavas osas kannatanu deponeeritud ja kohtus avaldatud ütlustel. Tegemist oli lubamatu tõendiga, kuna puudus alus ütluste deponeerimiseks ning süüdistatav jäeti põhjendamatult deponeerimise juurde kutsumata. Samadel argumentidel taotles õigeksmõistmist ka süüdistatav. Kaitsja Andrei Vesterineni apellatsiooni jättis ringkonnakohus kaebetähtaja rikkumise tõttu läbi vaatamata. Ringkonnakohtu otsus
12. Tartu Ringkonnakohtu
13. aprilli
14. a otsusega tühistati maakohtu otsus osas, millega T. Mikk mõisteti õigeks neljas kehalises väärkohtlemises ja ühes vägistamises. Ringkonnakohus tegi uue otsuse, millega tunnistas süüdistatava neis tegudes süüdi ning mõistis talle liitkaristuseks kümne aasta pikkuse vangistuse. Ringkonnakohus rahuldas osaliselt prokuröri apellatsiooni. Kaitsja ja süüdistatava apellatsioonid jäid rahuldamata.
15. Ringkonnakohus leidis, et maakohtu otsuse süüdimõistev osa oli seaduslik ja põhjendatud, kuid tõenditest ebaõigete järelduste tegemine tõi kaasa süüdistatava alusetu õigeksmõistmise viies kuriteos. Maakohtuga nõustuvalt märkis ringkonnakohus, et kannatanu deponeeritud ütlused on lubatav tõend. Asjaoludest nähtuvalt kartis kannatanu süüdistatavat ning oli alust arvata, et teda võidakse mõjutada valeütlusi andma. Seega esines kriminaalmenetluse seadustiku (

) § 691 lg 2 tähenduses alus kannatanu ütluste deponeerimiseks ning süüdistatav jäeti

§ 691lg-t 4 järgides põhjendatult deponeerimise juurde kutsumata. Kuna deponeerimisel osales kaitsja, oli süüdistatava kaitseõigus tagatud. 2

§ 691lg 2 tähenduses alus ütluste deponeerimiseks.

Samuti jäetakse kahtlustatav

§ 691

lg 4 kohaselt deponeerimise juurde kutsumata üksnes siis, kui tema juuresviibimine ohustab tunnistaja turvalisust. Ütluste deponeerimise ajal viibis T. Mikk vahi all ega saanud kannatanu turvalisust ohustada. Kohus jättis kohaldamata kaitseõigust vähem riivavad meetmed. Seeläbi jäeti T. Mikk põhjendamatult ilma võimalusest tunnistajat küsitleda. Lisaks osutavad kaitsjad, et deponeerimisel rikuti ristküsitluse reegleid, kannatanu mobiiltelefonist pärinevad tõendid on ebausaldusväärsed, ringkonnakohus raskendas alusetult süüdistatava olukorda ning kaitsjatel puudus juurdepääs ütluste deponeerimise salvestistele. Kassatsioonivastus

1. Prokuratuur palub jätta kassatsioonid rahuldamata. Kannatanu deponeeritud ütlused on lubatav tõend. Deponeerimine oli põhjendatud ning seda tehti kriminaalmenetluse seadustikus sätestatud korras. Deponeeritud ütluste salvestised olid kaitsjatele kättesaadavad. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
2. Kassatsioonimenetluse keskne küsimus on, kas kannatanu deponeeritud ütlused, millele maa- ja ringkonnakohus T. Mikku süüdi mõistes valdavas osas tuginesid, on lubatav tõend. Kolleegium käsitleb esmalt etteheidet, et puudus alus kannatanu ütluste deponeerimiseks, ja annab seejärel hinnangu kahtlustatava deponeerimiselt eemalejätmise põhjendatusele.
3. Käsilolevas asjas keeldus kannatanu

§ 71lg 1 p 5 alusel kohtus ütluste andmisest.

Tuginedes

§ 291

lg 1 p-le 2 ja lg-le 2, lubas maakohus prokuröril esitada tõendina kannatanu kohtueelses menetluses deponeeritud ütlused. 12.

§ 691

lg 1 kohaselt võib taotleda tunnistaja ülekuulamist eeluurimiskohtuniku juures, kui kriminaalmenetluse esemeks on tahtlik kuritegu, mille eest on karistusena ette nähtud vähemalt kuni kolm aastat vangistust.

§ 37

lg 3 järgi kohaldatakse kannatanule menetlustoimingus üldjuhul tunnistaja kohta sätestatut. 13.

§ 691

lg 2 näeb ette kaks alternatiivset alust tunnistaja ütluste deponeerimise lubamiseks. Eeluurimiskohtunik rahuldab taotluse, kui asjaolud võimaldavad järeldada, et

1. a)tunnistaja hilisem ülekuulamine kriminaalasja kohtulikul arutamisel võib osutuda võimatuks või
2. b)tunnistajat võidakse mõjutada valeütlusi andma. Seega on kassaatoritel õigus, et üksnes tunnistaja hirm kahtlustatava ees ei ole alus tunnistaja ütluste deponeerimiseks. Küll on see aga tegur, mida kohus saab tunnistaja mõjutamise riski hindamisel arvestada. Asjaolu, et tunnistaja kahtlustatavat kardab, võib konkreetset sündmustikku või isikute omavahelisi suhteid arvestades anda alust 3

§ 691lg 2 ls 2).

Selleks, et kriminaalasja arutav kohus saaks tagantjärele hinnata deponeerimise seaduslikkust, tuleb deponeerimise käik talletada (

§ 691lg 6).

Ülekuulamise protokollist koostoimes deponeerimise taotlusega peab nähtuma nii see, millisel

§ 691lg-s 2 nimetatud alusel toiming tehakse, kui ka selle põhjendused.

15. Praegusel juhul ei põhjendatud ütluste deponeerimise vajadust üksnes kannatanu hirmuga kahtlustatava ees. Prokuratuuri taotlustest tulenevalt oli vaja ütlused deponeerida muu hulgas seetõttu, et kahtlustatav võib vahi alt vabanemisel mõjutada kannatanut valeütlusi andma. Asjaoludena, mis sellise järelduseni viisid, on taotluses mainitud kahtlustuse sisuks olevaid tegusid, kannatanu ja kahtlustatava suhte üksikasju ning kannatanu hirmu süüdistatava ees. Kuigi deponeerimise põhjendused olid äärmiselt napid, võimaldavad need kolleegiumi hinnangul siiski tõdeda, et esines ütluste deponeerimise alus

§ 691lg 2 ls 1 teise alternatiivi tähenduses.

16. Nõustuda tuleb aga kassaatorite etteheitega, et kahtlustatav jäeti põhjendamatult kannatanu ülekuulamise juurde kutsumata.

§ 691

lg 4 kohaselt kutsutakse ülekuulamisele eeluurimiskohtuniku juurde prokurör, kaitsja, kahtlustatav ja tunnistaja. Kahtlustatav jäetakse tunnistaja või prokuratuuri taotlusel ülekuulamisele kutsumata üksnes siis, kui kahtlustatava ülekuulamisel viibimine ohustab tunnistaja turvalisust. 17. Kriminaalasja materjalide seas sellist taotlust ei ole. Eeluurimiskohtuniku hinnangul tuli jätta T. Mikk

§ 691

lg 4 alusel deponeerimise juurde kutsumata, sest teda kahtlustati vägivallakuritegudes ning tema kohalolu võis ohustada kannatanu turvalisust. Maa- ja ringkonnakohus märkisid eeluurimiskohtunikuga nõustuvalt, et kuivõrd ütlused deponeeriti lühikest aega pärast viimast T. Mikule etteheidetavat kuritegu ning kriminaalasja materjalide põhjal oli ilmne, et kannatanu kartis kahtlustatavat, siis oli põhjendatud jätta kahtlustatav kannatanu turvalisuse kaalutlustel ülekuulamisele kutsumata.

1. Kolleegiumi hinnangul peab kriminaalasja materjalidest selgelt nähtuma, miks eeluurimiskohtunik leiab, et just kahtlustatava kohalviibimine ohustab ülekuulatava turvalisust. Jälgitavate põhjenduste olemasolu on iseäranis tähtis, kui kahtlustatav viibib vahi all ja tema võimalused ülekuulatavat ise vahetult – füüsiliselt või vaimselt – kahjustada on napid.
2. Seejuures on mõistel turvalisus kriminaalmenetluse seadustiku erinevates sätetes mõneti erinev sisu (ulatus).

§ 67

näeb ette tunnistaja turvalisuse tagamise anonüümseks tunnistamise ja tunnistajakaitse kohaldamise abil. Nimetatud sättes viidatud tunnistajakaitse seadus seob turvalisuse tagamise vajaduse reaalse ohuga sattuda õigusvastaste mõjutuste alla.

§ 372

paneb menetlejale kohustuse hinnata kannatanu erikohtlemise ja kaitse vajadust ning otsustada tema turvalisust tagavate meetmete üle. Osutatud sätet tuleb tõlgendada koosmõjus Euroopa Parlamendi ja nõukogu

1. oktoobri
2. a direktiiviga 2012/29/EL, millega kehtestatakse kuriteoohvrite õiguste ning neile pakutava toe ja kaitse miinimumnõuded (edaspidi direktiiv). Direktiivi art 18 seostab kuriteoohvri kaitseks kasutatavaid meetmeid vajadusega kaitsta kannatanut korduva ohvriks langemise, hirmutamise ja kättemaksu eest, sealhulgas kuriteoohvri psüühilise, emotsionaalse või psühholoogilise traumeerimise ohu eest, ja vajadusega kaitsta kannatanu väärikust ülekuulamise ja tunnistuse andmise ajal. 4

§ 691

lg 4 kontekstis tuleb ohuna turvalisusele mõista sellist kahtlustatavast tingitud ohtu ülekuulatava elule või tervisele (vaimsele või füüsilisele), mille maandamine kaitseõigust vähem riivavate meetmetega on välistatud. Seejuures ei saa ohuhinnangu aluseks olev isiku meditsiinilise seisundi hindamine olla kohtu ega prokuratuuri diskretsiooniotsus (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 15. oktoobri 2007. a otsus asjas nr 3-1-1-45-07, p-d 17.4–17.5). Hirmu tuvastamisest süüdistatava ees ei piisa. Kui seadusandja oleks soovinud

§ 691

lg 4 kohaldamisala laiendada ja võimaldada deponeerimist kahtlustatava kohaloluta pelgalt tunnistaja hirmu korral, siis oleks kõnealune säte ka nii sõnastatud (vrd nt

§ 2901lg 1 p 1).

1. Kohtupraktikas on mööndud, et teatud juhtudel võib kriminaalmenetluses osalemine osutuda kannatanule katsumuseks, seda eriti olukorras, kus kannatanu peab süüdistatavaga oma tahte vastaselt kohtuma (vt nt viidatud otsus asjas nr 3-1-1-45-07, p 22). Kannatanu puhul, kelle suhe süüdistatavaga ja sõltuvus temast muudab ta eriti haavatavaks või kes on langenud raske lähisuhtevägivalla või seksuaalkuriteo ohvriks, tuleb arvestada erilise kaitsevajadusega (vt ka direktiivi art 22 lg 3). Siiski ei prevaleeri kannatanu kaitsevajadus alati kahtlustatava või süüdistatava kaitseõiguse ees. Ka direktiiv kohustab tagama kannatanu õigused, ilma et see piiraks teise poole kaitse õigusi (art 18 ja art 23 lg 1). Kuriteos süüdistatava õigus küsitleda teda süüstavaid tunnistajaid (konfrontatsiooniõigus) on ausa ja õiglase kohtupidamise üks kesksemaid garantiisid Euroopa inimõiguste konventsiooni art 6 lg 3 punkti d tähenduses (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
2. veebruari
3. a otsus asjas nr 3-1-1-109-16, p 11). Deponeerimist toimetaval eeluurimiskohtunikul on seega kohustus kaaluda nii kahtlustatava kui ka tunnistaja või kannatanu õigusi ja korraldada ülekuulamine mõlema poole huve arvestades. Teisisõnu saavad kahtlustatava deponeerimise juurde kutsumata jätmist õigustada ka erilise kaitsevajadusega kannatanu korral vaid erandlikud asjaolud.
4. Kahtlemata tuleb kriminaalasjade menetlemisel ette tunnistajate ähvardamist ja hirmu, kuid riiki esindavate menetlusasutuste ülesanne on tagada tunnistajate turvatunne kodanikukohustuse täitmisel, ilma et rikutaks süüdistatava konfrontatsiooniõigust (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
5. novembri
6. a otsus asjas nr 3-1-1-86-12, p-d 35–36). Kohtu käsutuses on erinevad füüsilised (nt tunnistajat varjav vahesein) ja tehnilised lahendused (nt kahtlustatava osalemine videosilla vahendusel). Nende abil saab korraldada tõsiselt võetava vajaduse ilmnedes kahtlustatava osavõtu ütluste deponeerimisest kaudsemal moel ning tagada ühtlasi ütluste andja turvatunne. Ülekuulamise saab korraldada ka nii, et poolte vahel pole silmsidet või nad ei viibi ühes ruumis (vt ka direktiivi art 23 lg 3). See, kas ja kui palju saab kahtlustatav ülekuulatavaga vahetult suhelda, on igal juhul eeluurimiskohtuniku määrata. Tulenevalt

§ 691

lg-st 6 ja § 2882 lg-st 2 võib kahtlustatav esitada deponeerimisel ülekuulatavale küsimusi vaid kohtu loal ja üksnes siis, kui taotluse rahuldamata jätmine kahjustaks oluliselt tema huve. Kahtlustatav esitab deponeerimisel reeglina küsimusi kaitsja vahendusel, tunnistaja vaimset või füüsilist seisundit arvestades võib kohus lubada küsimusi esitada üksnes kohtu kaudu kirjalikult (

§ 288lg 7).

Seega peab kohtus toimuva ülekuulamise puhul üldjuhul olema kõigil pooltel võimalik jälgida ütluste andmist, aga küsimuste esitamise viis võib sõltuvalt kaitsevajadusest erineda. 23. Praeguses asjas jaatasid kohtud üldsõnaliselt, et kahtlustatava juuresolek ohustanuks kannatanu turvalisust, kuid seostasid seda viimase hirmutundega ega põhjendanud vähimalgi määral, milles seisnes oht kannatanu elule või tervisele

§ 691lg 4 mõttes.

Vaidlusaluses asjas on (ja oli deponeerimise ajal) kannatanu kaitsevajadus kuriteo asjaoludest tulenevalt kahtlemata suur, kuid kriminaalasja materjalides puuduvad konkreetsed andmed, mis õigustanuks kahtlustatava ülekuulamise juurde kutsumata jätmist. Kohtud jätsid põhjendamatult kaalumata, kas kannatanu 5

§ 2891

), kuid

§ 291

lg-s 1 loetletud juhtudel, mh kui tunnistaja või kannatanu keeldub kohtulikul uurimisel ütlusi andmast, on see välistatud. 25. Kohtud tuginesid T. Miku süüdimõistmisel valdavas osas just kannatanu deponeeritud ütlustele. Kuna deponeerimine korraldati

§ 691

nõudeid ja kahtlustatava kaitseõigust eirates ning süüdimõistev kohtuotsus rajati tõenditele, mille allikat süüdistatav küsitleda ei saanud, rikkusid maa- ja ringkonnakohus

§ 339lg 1 p 12 tähenduses oluliselt menetlusõigust.

Osas, mis on kõnealusest rikkumisest mõjutatud, tuleb kriminaalasi saata samale maakohtule uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus. Kuna kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine tingib kriminaalasja maakohtule uueks arutamiseks saatmise, siis ei käsitle kolleegium kassatsioonide ülejäänud väiteid. 26. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes

§ 361lg 1 p-st 6 ning § 362 p-st 2, tühistab kolleegium Viru Maakohtu 11.

juuni

1. a otsuse ja Tartu Ringkonnakohtu
2. aprilli
3. a otsuse osas, millega T. Mikk tunnistati süüdi ja teda karistati KarS § 121 lg 2 p-de 2 ja 3 ning KarS § 141 lg 2 p 6 järgi. Sellest tingituna tuleb tühistada maa- ja ringkonnakohtu otsused ka osas, millega lahendati kannatanu mittevaralise kahju hüvitamise nõue ja menetluskulude küsimus. Muus osas jäävad nii maa- kui ka ringkonnakohtu otsus muutmata. Kaitsjate kassatsioonid tuleb rahuldada osaliselt.
4. Vandeadvokaat Y. Radziwill esitas taotluse kassatsioonimenetluses valitud kaitsjale makstud 1400 euro hüvitamiseks. Taotluse kohaselt osutas kaitsja süüdistatavale õigusabi 10 tundi tunnihinnaga 140 eurot. Kolleegium leiab, et taotluses märgitud ajakulu pole õigustatud. Kaitsja ei esitanud kassatsioonis argumente, mida varasemas menetluses ei oleks juba käsitletud. Eeltoodut arvestades tuleb kaitsjatasu lugeda kassatsioonimenetluse kuluks ja hüvitada süüdistatavale 7 tunni ulatuses. Seega tuleb riigilt

§ 186lg 1 alusel T.

Miku kasuks välja mõista 980 eurot. Lähtudes kaitsja taotlusest, tuleb see summa tasuda Andrei Vesterineni arvelduskontole nr EE

2. Kaitsja Y. Radziwilli taotlus Riigikohtule hüvitada T. Mikule kahtlustatavana kinnipidamise ja vahistamisega tekitatud kahju tuleb jätta läbi vaatamata. Süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seaduse (SKHS) § 18 lg 1 kohaselt esitatakse taotlus kahju hüvitamiseks maakohtule enne kohtuliku uurimise lõpetamist. Kriminaalasja materjalidest nähtub, et praeguses asjas maakohtule kahju hüvitamise taotlust ei esitatud. SKHS § 21 näeb ette, millisel erandlikul juhul saab esitada taotluse kõrgema astme kohtule, kui see on jäänud mõjuval põhjusel maakohtule esitamata. Kaitsja taotlusest sellist mõjuvat põhjust ei ilmne.
3. Samuti taotles kaitsja Y. Radziwill kriminaalasja uueks arutamiseks saatmise korral süüdistatava vahi all pidamise asendamist elukohast lahkumise keeluga. T. Mikk viibib vahi all alates
4. maist 2020, mil ta kohtueelses menetluses kinni peeti. Koos kohtueelses menetluses vahi all viibitud ajaga ulatub T. Miku vahistus praeguseks kahe ja poole aastani. Kolleegiumi hinnangul ei ole siiski veel kätte jõudnud piir, millest edasi ei saa süüdistatava vahistust enam proportsionaalseks pidada (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
5. veebruari 2019.a määrus nr 1-16-2411/677, 6