← Eesti

2-20-139913/31

Obsah (11)§ 163§ 637§ 632§ 326§ 322§ 372§ 638§ 639§ 168§ 150§ 696

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Gea Lepik, Meeli Kaur ja Villem Lapimaa Määruse tegemise aeg ja koht 2. september 2022, Tallinn Kohtuasja number 2-20-139913 Kohtuasi Tallinna l

) § 187 lg-le 6 juhul, kui määruskaebuse esitaja taotleb menetlusabi, peab ta seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast 2-20-139913 menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. MENETLUSE KÄIK

  1. Harju Maakohtu menetluses oli Tallinna linna (Lasnamäe Linnaosa Valitsuse kaudu) (hageja) hagi X (kostja) vastu, milles hageja palus mõista kostjalt välja 550,85 eurot ja seaduses sätestatud määras viivise põhinõudelt alates kohtulahendi jõustumisest kuni täitmiseni. Hagiavalduse kohaselt kuulub hagejale Tallinnas, XXX asuv ühetoaline sotsiaalkorter. Sotsiaalkorter eraldati Tallinna Linnavalitsuse
  2. novembri
  3. a korraldusega nr 1796-k kostjale ja temaga sõlmiti tähtajaline üürileping nr 7-33./17/19 kuni
  4. aprillini
  5. Üürilepingu p 9 kohaselt kohustus kostja tasuma üüri 32,83 eurot kuus. Üürilepingu sõlmimisega kohustus kostja järgima Tallinna linnavalitsuse
  6. mai
  7. a määrusega nr 38 kinnitatud "Tervikuna Tallinna linna omandis olevas elamus asuva sotsiaaleluruumi üürilepingu tingimusi". Üürilepingu p 12.3 alusel kohustus kostja kandma ka eluruumi kasutamisega seonduvad kõrvalkulud ja maksud. Üürileping lõppes tähtaja saabumisega
  8. aprillil 2018, kuna hageja ei olnud nõus seda pikendama. Kostja rikkus lepingu tingimuste p-e 22.6 ja 22.7, s.o võlgnes üüri ja kõrvalkulude eest summa, mis ületas kolme kuu eest maksmisele kuuluva üüri ja kõrvalkulude summat. Üürilepingu lõppemise päeva seisuga oli kostjal üüri- ja kõrvalkulude võlg 550,85 eurot. Kostjal oli seisuga
  9. oktoober 2017 varasema perioodi eest võlgnevus kokku 157,70 eurot, mis koosnes kostjale
  10. augustil 2017,
  11. septembril 2017 ja
  12. oktoobril 2017 esitatud ja tasumata jäänud arvetest. Kostjale esitati
  13. novembril 2017 oktoobri arve summas 81,21 eurot, kostja koguvõlg oli 238,91 eurot. Kostja tasus
  14. novembril 2017 10 eurot selgitusega „XXX kulude katteks“. Kostja tasus
  15. novembril 2017 157,70 eurot selgitusega „oktoober 2017 XXX teenustasu ja kommunaalmaksed“. Kostjale esitati arve
  16. a novembri eest summas 88,36 eurot (muutus sissenõutavaks
  17. detsembril 2017),
  18. a detsembri eest summas 90,27 eurot (muutus sissenõutavaks
  19. jaanuaril 2018),
  20. a jaanuari eest kokku 100,19 eurot (muutus sissenõutavaks
  21. veebruaril 2018),
  22. a veebruari eest kokku 105,46 eurot (muutus sissenõutavaks
  23. märtsil 2018) ning
  24. a märtsi eest 95,36 eurot (muutus sissenõutavaks
  25. aprillil 2018). Kostja üüri- ja kõrvalkulude võlg on 550,85 eurot, millest eluruumi üür on 190,18 eurot, kindlustus 2,44 eurot, küte 294,76 eurot, prügivedu 11,14 eurot, tugiteenus 39,58 eurot, üldelekter 22,27 eurot ja üldvesi 0,48 eurot. Viivisarveid kostjale ei ole esitatud. Asjaolu, et kostja ei ole sotsiaaleluruumi elama asunud, ei oma tähtsust, sest hageja on kostjale ruumi üle andnud ja kostja oli kohustatud tasuma eluruumi kasutamise eest. Hageja nõue kostja vastu põhineb
  26. a novembri kuni
  27. a aprilli arvetel. Maksekäsu kiirmenetluse avaldus oli esitatud enne kolmeaastase aegumistähtaja lõppu, s.o
  28. oktoobril
  29. Seega ei saa nõue olla aegunud. Kostja
  30. novembri
  31. a avaldus üürilepingu lõpetamiseks esitati Tallinna Kesklinna Valitsusele, aga see oleks tulnud esitada Lasnamäe Linnaosa Valitsusele, kuna sotsiaaleluruum asub Lasnamäe linnaosas ning üürileandjaks on Lasnamäe Linnaosa Valitsus. Kuna avaldust ei esitatud Lasnamäe Linnaosa Valitsusele, siis kehtis leping selle lõpptähtajani.
  32. Kostja palus jätta hagi rahuldamata. 2

(7)2-20-139913 Kostja leidis, et hageja nõue on aegunud, kuna hagi on esitatud
  1. märtsil
  2. Kuna kostja korterit ei kasutanud, siis ei pea kostja tasuma kasutustasusid (nt sotsiaalabitugiteenuse, prügiveo, vee, üldvee, üldelektri ja kütte eest). Üüri maksis kostja 11 kuu esitatud arvete eest 32,79 eurot kuus, kokku 339,64 eurot. Lisaks tasus kostja
  3. a mais 40 euro eest elektrilevi tasu, mida nõuti üürilepingu p 13.
  4. alusel. Kokku on kostja elektri eest tasunud 61 eurot. Hageja kirjutas
  5. märtsi
  6. a kirjas, et kostjal tekkisid alates oktoobrist makseraskused, kuid ei tundnud huvi, millest makseraskused tekkisid. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 23 lg 2 kohaselt peab lepingupool tegema teise lepingupoolega koostööd, mis on vajalik teise poole kohustuste täitmiseks. Kostja teavitas oma muredest maja haldajat telefonil, mille leidis lepingust. Haldur oli mõistev. Kohalikult omavalitsuselt kostja mõistmist ei leidnud, kuna talle ei hüvitatud 336,51 euro ulatuses kulu esmavajalikele kaupadele. Seega olid kostja makseraskuste põhjused kohalikule omavalitsusele teada. Kostja sai pärast lepingu sõlmimist teada liikluse katastroofilisest olukorrast, elamu koridoride paigutusest ja sealsetest ebatavalistest (nt puudega) elanikest. Sellisest olukorrast ei olnud hageja kostjat varem informeerinud. Leping on tühine. Kostja ei soovinud sotsiaaleluruumi. Kostja püüdis olukorda parandada, s.t et kostjale määrataks sotsiaalkorteri asemel munitsipaalkorter. Kostja ei taotlenud sotsiaaleluruumi ja tal ei ole mingit puuet, seetõttu on põhjendamatu kostja paigutamine sellesse majja. Selline ühepoolne tehing ja tellimata teenuse osutamine ei tekita tasu saamise õigust. Maakohtusse saabus
  7. septembril 2021 kostja vastuhagi hageja vastu, milles kostja palus hagejalt välja mõista 70 000 eurot.
  8. Maakohus jättis
  9. oktoobri
  10. a määrusega kostja vastuhagi 70 000 euro saamiseks menetlusse võtmata.
  11. Kostja esitas
  12. jaanuaril 2022 korduva vastuhagi kahju hüvitamiseks summas 70 000 eurot, mille maakohus jättis
  13. jaanuari
  14. a määrusega menetlusse võtmata.
  15. Harju Maakohus tegi
  16. veebruaril 2022 otsuse, millega rahuldas hagi osaliselt ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja 19,43 eurot. Kohus jättis menetluskulud hageja kanda, kuid kostjal menetluskulude puudumise tõttu rahaliselt kindlaks määramata. 5.
  17. Maakohus tõi esile, et pooled ei vaidle järgneva üle: • • Tallinna linnale kuulub Tallinnas, XXX asuv ühetoaline sotsiaalkorter. Sotsiaalkorter eraldati Tallinna Linnavalitsuse
  18. novembri
  19. a korraldusega nr 1796-k kostjale ja temaga sõlmiti
  20. aprillil 2017 tähtajaline üürileping nr 7-33./17/19 kuni
  21. aprillini
  22. Lepingu p 9 kohaselt kohustus kostja tasuma üüri 32,83 eurot kuus. Üürilepingu sõlmimisega kohustus kostja järgima üürilepingu tingimustena Tallinna Linnavalitsuse
  23. mai
  24. a määrusega nr 38 kinnitatud "Tervikuna Tallinna linna omandis olevas elamus asuva sotsiaaleluruumi üürilepingu tingimusi". Üürilepingu p 12.3 alusel kohustus kostja kandma ka eluruumi kasutamisega seonduvad kõrvalkulud ja maksud; kostja tasus
  25. augusti
  26. a,
  27. septembri
  28. a ja
  29. oktoobri
  30. a arved summas 157,70 eurot
  31. novembril
  32. 5.
  33. Kohus leidis, et poolte üürileping lõppes kostjapoolse erakorralise ülesütlemisega VÕS § 314 lg 1 alusel
  34. novembril
  35. Hageja on ülesütlemisavalduse kätte saanud, kuna see on hageja juures registreeritud
  36. novembril
  37. Kostja avalduses välja toodud põhjused (halb transpordiühendus vajalike asutustega, poodide ja panga või pangaautomaatide puudumine ning asjaolu, et kostja ei ole kunagi taotlenud sotsiaalkorterit), olid üürilepingu erakorraliseks ülesütlemiseks mõjuvad. 3
(7)2-20-139913 5.
  1. Kostja esitas avalduse munitsipaaleluruumi saamiseks, kuid kostjale määrati sotsiaalkorter Tallinnas, XXX, mille kohta sõlmiti
  2. aprillil 2017 tähtajaline üürileping. Kostja teatas, et soovib üürilepingu lõpetada ja sõlmida munitsipaaleluruumi üürilepingu. Kostja on avalduses välja toonud, et vajalike asutuste kättesaadavus on väga raske (Lasnamäe linnavalitsus, sotsiaalhoolekande osakond ja postkontor), neisse saamiseks tuleb sõita ühistranspordiga esmalt läbi kesklinna ja samamoodi tagasi ja see võtab väga palju aega. XXX tn läheduses ei ole kaubanduskeskust, pangaautomaate ja -kontorit. Lisaks ei ole kostja sotsiaalteenust ega sotsiaaleluruumi vajav isik. Kostjal ei ole puuet. 5.
  3. Hageja ei tõendanud, et kostjat oleks informeeritud enne lepingu sõlmimist, millistel tingimustel kostja lepingu sõlmib, muu hulgas, et tegemist on sotsiaalkorteriga, millises asukohas see asub ja millised on sealsed tingimused. Hageja on üksnes märkinud
  4. detsembri
  5. a vastuses, et kostja kinnitas üldtingimustega tutvumist. Kostja on avaldanud soovi munitsipaaleluruumi, mitte sotsiaalkorteri saamiseks. 5.
  6. Kuna üürilepingu kohaselt on üürileandjaks Tallinna linn, siis on põhjendamatu hageja väide, et üürilepingu ülesütlemise avaldus tulnuks esitada Lasnamäe linnaosa valitsusele. Üürilepingus ei ole kokku lepitud, millisele linnaosavalitsusele tuleb üürilepingu ülesütlemise avaldus esitada.
  7. novembri
  8. a avaldus üürilepingu lõpetamiseks on esitatud Tallinna kesklinna valitsusele, mis on Tallinna linna linnaosa. Kui hageja leidis, et taotlus on edastatud valele linnaosa asutusele, tulnuks tal edastada see õigele linnaosavalitsusele. Lisaks on hageja
  9. jaanuaril 2018 kostja avaldusele vastanud, kuid ei selgitanud kostjale, et avaldus üürilepingu ennetähtaegseks ülesütlemiseks tuleb esitada Lasnamäe linnaosa valitsusele. Seega ei nõustunud kohus hagejaga, et leping kehtis selle lõpptähtajani. Leping lõppes
  10. novembril
  11. 5.
  12. Kuna kostja ütles hagejaga sõlmitud üürilepingu erakorraliselt üles
  13. novembril 2017, siis ei pea ta tasuma arveid, mis on esitatud talle pärast üürilepingu ülesütlemist, st
  14. jaanuari
  15. a arvet 13659 summas 90,27 eurot,
  16. veebruari
  17. a arvet 13753 summas 100,19 eurot,
  18. märtsi
  19. a arvet 13847 summas 105,46 eurot ja
  20. aprilli
  21. a arvet 13942 summas 95,36 eurot. 5.
  22. Kohus ei nõustunud kostjaga, et hageja nõue on arvete 13469 ja 13565 osas aegunud. Nõude aegumistähtaeg algas
  23. a lõppemisest ehk
  24. jaanuaril 2018 ja tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 147 lg 3 järgi oleks nõuded
  25. novembri
  26. a arve 13469 ja
  27. detsembri
  28. a arve 13565 osas aegunud
  29. detsembril
  30. Hageja pöördus maksekäsu avaldusega kohtusse
  31. oktoobril 2020, s.o enne aegumistähtaja saabumist. TsÜS § 160 lg 1 ja 2 p 3 järgi peatub aegumine õigustatud isiku poolt maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamisega. Seega ei ole hageja nõue nende arvete osas aegunud. 5.
  32. Asjaolu, et kostja väidetavalt ei kasutanud korterit, ei vabasta teda kõrvalkulude maksmise kohustusest. 5.
  33. Kohus tuvastas, et
  34. novembri
  35. a arve 13469 on esitatud perioodi oktoober kohta järgmiste teenuste eest: üür november 32,79 eurot, kindlustus november 0,42 eurot, küte 36,55 eurot, prügivedu 1,67 eurot, tugiteenus november 6,04 eurot, üldelekter 3,74 eurot. Arve summa 81,21 eurot, millest kostjal on tasutud 10 eurot. 5.
  36. Kohus tuvastas, et
  37. detsembri
  38. a arve 13565 on esitatud perioodi november kohta järgmiste teenuste eest: üür detsember 32,79 eurot, kindlustus detsember 0,42 eurot, küte 42,29 eurot, prügivedu 2,23 eurot, tugiteenus detsember 6,70 eurot, üldelekter 3,63 eurot, üldvesi 0,30 eurot. Arve summa 88,36 eurot. 4
(7)2-20-139913 5.
  1. Kohus leidis, et kostja ei pea hüvitama kindlustuskulusid summas 0,84 eurot, kuna need kulud ei ole seotud eluaseme tavapärase kasutamisega. Kindlustuskohustus on korteriomandi omanikul. Samuti ei ole kostjal tugiteenuse summas 12,74 eurot hüvitamise kohustust, sest hageja ei osutanud kostjale kohast tugiteenust. Lisaks ei pea kostja tasuma selle teenuse eest peale lepingu ülesütlemist. Tugiteenuse eest esitati arve
  2. a detsembri eest. Kuna kostja reaalselt korteris ei elanud, siis ei pea ta tasuma prügiveo, üldvee, elektri ning kütte eest summas 90,41 eurot. Üürilepingu järgi on kõrvalkulude tasumise kohustus eluruumi kasutamise korral. Kuna kostja ütles lepingu üles
  3. novembril 2017, siis ei pea kostja tasuma detsembri üüri 32,79 eurot. Novembri üüri peab kostja tasuma kuni
  4. novembrini 2017, s.o summas 29,43 eurot. Kostjal on tasutud novembri arvest 10 eurot ja tal tuleb tasuda hagejale VÕS § 271, § 82 lg 7, § 101 lg 1 p 1 ja § 108 lg 1 alusel 19,43 eurot. 5.
  5. Kuna kohus jättis hagi suuremas ulatuses rahuldamata, siis jäid menetluskulud

§ 163lg 1 alusel hageja kanda.

  1. Kostja esitas
  2. juulil 2022 maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub ringkonnakohtul uuendada asja menetlemine kostja vastuhagi osas. 6.
  3. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt keeldus maakohus põhjendamatult kostja vastuhagi menetlemisest, rikkudes sellega materiaalõiguse ja menetlusõiguse norme. Kostja taotles ka maakohtu menetluses kohtult vastuhagi osas asja menetluse uuendamist, kuid maakohus jättis selle tähelepanuta. Samuti esitas kostja maakohtus vastuväited, kuid kohus teatas, et asja arutamine on lõpetatud ja kohus asub otsust tegema. 6.
  4. Maakohtule pidi olema mõistetav ja arusaadav kostja vastuhagi nõue – hüvitada kostjale 70 000 eurot tema vallasvarast ilmajäämise eest. Kostja esitas vastuhagi osas tõendid. Maakohus ei põhjendanud, miks ei ole vastuhagiga kostja eesmärki, s.o kahju hüvitamist võimalik saavutada. Kostja leiab, et igaühel on õigus talle ükskõik kelle poolt õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamisele. 6.
  5. Kostja esitas ka menetlusabi taotluse, milles palub end riigilõivu tasumisest vabastada. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  6. Kolleegium leiab üksmeelselt, et apellatsioonkaebus tuleb jätta

§ 637

lg 1 p 2, alternatiivselt

§ 637lg 1 p 6 alusel menetlusse võtmata.

8. Apellatsioonkaebuse võib

§ 632

lg 1 kohaselt esitada 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest.

§ 637

lg 1 p 2 kohaselt ei võta kohus apellatsioonkaebust menetlusse, kui see on esitatud pärast apellatsioonitähtaja möödumist.

  1. Kohtute infosüsteemist nähtuvalt toimetati maakohtu
  2. veebruari
  3. a otsus kostjale kätte
  4. märtsil 2022 postkasti jätmisega. Võttes arvesse TsÜS § 136 lg-t 8, oli apellatsioonkaebuse esitamise tähtpäev seega
  5. aprill
  6. Sel juhul on kostja
  7. juulil 2022 kohtusse saabunud apellatsioonkaebus esitatud hilinenult.
  8. Riigikohus on selgitanud, et dokumendi saab lugeda kättetoimetatuks üksnes siis, kui kättetoimetamist ettenähtud viisil on võimalik ka seaduses sätestatud vormis tõendada (vt Riigikohtu
  9. septembri
  10. a määrus tsiviilasjas nr 2-18-9218, p 12). Eelnevast tulenevalt kontrollib kolleegium, kas maakohtu
  11. veebruari
  12. a otsus on kostjale
  13. märtsil 2022 ettenähtud viisil kätte toimetatud ja kas seda on võimalik ka nõutaval viisil tõendada. 5

(7)2-20-139913 10.1.

§ 326võimaldab toimetada menetlusdokumendi kätte postkasti panekuga.

Selle sätte lõikest 1 tuleneb, et kui menetlusdokumenti ei ole võimalik kätte toimetada, kuna seda ei saa üle anda saaja või tema esindaja elu- või äriruumis, loetakse dokument kättetoimetatuks dokumendi panemisega elu- või äriruumi juurde kuuluvasse postkasti või muusse sellesarnasesse kohta, mida saaja või tema esindaja kasutab posti kättesaamiseks ja mis harilikult tagab saadetise säilimise. Lõike 2 kohaselt on kättetoimetamine lõikes 1 nimetatud viisil lubatud üksnes juhul, kui menetlusdokumenti on proovitud isikule isiklikult üle anda vähemalt ühel korral ja seda ei ole võimalik kätte anda elu- või äriruumis viibivale muule isikule

§ 322lg 1 või § 323 kohaselt.

Lõikest 3 tuleneb, et lõikes 1 nimetatud juhul märgitakse kättetoimetatava saadetise ümbrikule kättetoimetamise kuupäev. 10.

  1. Kohtute infosüsteemis on asja saadetiste all menetlusdokumendi väljastusteade
  2. märtsist 2022, mis kajastab maakohtu
  3. veebruari
  4. a otsuse kättetoimetamist. Väljastusteate kohaselt ei õnnestunud postitöötajal kohtuotsust kahel katsel (
  5. märtsil 2022 ja
  6. märtsil 2022) kostjale aadressil YYY, Tallinn kätte toimetada, mistõttu jäeti see postkasti. 10.
  7. Asja materjalidest nähtuvalt on kostja kõigis kohtule esitatud menetlusdokumentides märkinud enda aadressiks YYY, Tallinn (nt dtl-d 13, 67 ja 80,
  8. jaanuari
  9. a menetlusdokument,
  10. veebruari
  11. a menetlusdokument). Kostja ei ole väitnud, et selle aadressiga kortermaja trepikojas ei oleks elanike postkaste. Riigikohus on leidnud, et sel juhul saab eeldada, et dokument jäeti saaja postkasti (vt Riigikohtu
  12. mai
  13. a otsus tsiviilasjas nr 2-20-8668, p 15). Kostja on menetluses väitnud, et tal pole postkasti võtit ja selle korteri omanik, kus ta elab, käib postkasti kontrollimas harva (dtl 66,
  14. jaanuari
  15. a menetlusdokumendile lisatud seletus). Kolleegiumi hinnangul ei välista need väited kohtuotsuse kättetoimetatuks lugemist

§ 326alusel.

See, et kostja oma kohtule avaldatud elukoha aadressil postkasti sisu regulaarselt kontrolliks või tagaks selle kontrollimise, on kostja enda riisiko.

  1. Eelneva põhjal leiab kolleegium, et maakohtu otsus on kostjale
  2. märtsil 2022 ettenähtud viisil kätte toimetatud ja seda on võimalik ka seaduses sätestatud vormis tõendada. Seega möödus apellatsioonkaebuse esitamise tähtaeg
  3. aprillil
  4. Kostja
  5. juuli
  6. a apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest tuleb

§ 637lg 1 p 2 alusel keelduda.

12. Täiendavalt esineb kolleegiumi arvates

§ 637

lg 1 p-s 6 sätestatud alus apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumiseks. 12.1.

§ 637

lg 1 p 6 kohaselt ei võta kohus apellatsioonkaebust menetlusse, kui apellatsioonkaebuses toodud väidete õigsust eeldades ei saaks kaebust ilmselt rahuldada. Riigikohus on selgitanud, et apellatsioonkaebuse õiguslik perspektiivitus tähendab seda, et apellatsioonkaebus tuleks jätta rahuldamata juhul, kui faktilised asjaolud, millele apellatsioonkaebuses tuginetakse, osutuksid tõendatuks (vt Riigikohtu

  1. aprilli
  2. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-13, p 12). 12.
  3. Esitatud apellatsioonkaebuses ei ole kostja väitnud, et maakohtu
  4. veebruari
  5. a otsus hageja hagi lahendamise kohta oleks ebaõige, sh et kohus oleks eksinud materiaalõiguse kohaldamisel, rikkunud hagi lahendamisel menetlusõiguse norme või hinnanud ebaõigesti tõendeid. Kostja etteheited seonduvad sellega, et maakohus ei lahendanud tema vastuhagi. Asja materjalidest nähtub, et kostja esitas
  6. septembril 2021 vastuhagi 70 000 euro saamiseks, mille maakohus jättis
  7. oktoobri
  8. a määrusega menetlusse võtmata. Määrus jõustus
  9. novembril
  10. Kostja esitas
  11. jaanuaril 2022 korduva vastuhagi kahju hüvitamiseks summas 70 000 eurot seoses tema vara hävimisega, mille maakohus jättis
  12. jaanuari
  13. a määrusega menetlusse võtmata. See määrus jõustus
  14. veebruaril
  15. Juhul, kui kostja arvates keeldus 6

(7)2-20-139913 maakohus tema vastuhagi menetlemisest põhjendamatult, oleks kostja pidanud esitama määruskaebuse maakohtu
  1. oktoobri
  2. a või
  3. jaanuari
  4. a määruse peale. Kostja seda ei teinud, mistõttu maakohtu määrused vastuhagi menetlusse võtmisest keeldumise kohta jõustusid. Kuna maakohus ei ole kostja vastuhagi menetlenud ega selle kohta otsust teinud, ei oleks ringkonnakohtul võimalik võtta apellatsioonkaebuse lahendamisel seisukohta vastuhagi põhjendatuse kohta. Kostja apellatsioonkaebuses esitatud väited vastuhagi kohta (s.o hageja poolt kostjale väidetavalt tekitatud kahju kohta) ei saa aga anda alust tühistada või muuta maakohtu otsust hageja hagi kohta. Eelnevast tulenevalt ei saaks ringkonnakohus apellatsioonkaebuses toodud väidete õigsust eeldades kaebust ilmselt rahuldada, mistõttu esineb alus kaebuse menetlusse võtmisest keeldumiseks

§ 637lg 1 p 6 järgi.

13. Kolleegium selgitab, et kui kohus keeldub hagiavaldust menetlusse võtmast ja tagastab selle määrusega, loetakse

§ 372lg 6 järgi, et avaldust ei ole esitatud ja hagi ei ole olnud kohtu menetluses.

See kehtib ka vastuhagi kohta. Eelnev tähendab, et asjaolu, et maakohus keeldus praeguses asjas kostja vastuhagi menetlusse võtmisest, ei välista kostja võimalust pöörduda oma nõudega kohtusse. Selleks on kostjal võimalik esitada hagi maakohtule. 14. Kuna ringkonnakohus keeldub apellatsioonkaebust menetlusse võtmast, siis ei toimeta kohus

§ 638lg 4 kohaselt kaebust hagejale kätte ja kaebus tuleb kostjale tagastada.

Elektrooniliselt esitatud menetlusdokumente ringkonnakohus elektrooniliselt ega paberkandjal ei tagasta. Ringkonnakohus toimetab

§ 638

lg 8 alusel apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumise määruse apellandile kätte ning

§ 638lg 10 kohaselt loetakse, et kaebust ei ole esitatud.

15.

§ 639

lg 1 ja

§ 168

lg 1 alusel kannab apellant menetluskulud, kui kohus keeldub kaebust menetlusse võtmast ja tagastab selle. Kuna praegusel juhul keelduti apellatsioonkaebust menetlusse võtmast ning ei edastatud seda hagejale vastamiseks, siis ei saanud hagejal apellatsioonimenetluses tekkida kostjalt välja mõistmisele kuuluvaid menetluskulusid. Kindlaksmääratavad menetluskulud seega puuduvad. 16. Ringkonnakohus märgib, et apellant ei ole tasunud apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu ning on taotlenud enda vabastamist riigilõivu tasumisest. Võttes arvesse, et apellatsioonkaebus jääb menetlusse võtmata ning apellandil on apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumise korral õigus nõuda sellelt tasutud riigilõiv

§ 150

lg 1 p 2 ja lg 4 järgi tagasi, ei nõua ringkonnakohus praegusel juhul menetlusökonoomia kaalutlustel apellandilt riigilõivu tasumist ega lahenda tema menetlusabi taotlust. 17.

§ 696

lg 1 esimene lause võimaldab esitada ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse Riigikohtule üksnes juhul, kui see on seaduse järgi lubatud.

§ 638lg 9 ja § 3401 lg 2 teise lause kohaselt on praegune määrus edasikaevatav. (allkirjastatud digitaalselt) 7

(7)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.