Obsah (7)

§ 1043§ 104§ 1045§ 1050§ 128§ 127§ 139

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtuasja number 2-19-14624 Otsuse tegemise aeg ja koht 31. oktoober 2022, Tallinn Kohtukoosseis Indrek Soots, Krista Kirspuu, Iris Kangu

§ 1043, § 1045 lg 1 p 7 koosmõjus äriseadustiku (ÄS) § 180 lõikega 51.

Viimasena märgitud sätte esimene lause näeb ette, et kui osaühing on maksejõuetu ning maksejõuetus ei ole tema majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine, peab juhatus viivitamata, kuid mitte hiljem kui 20 päeva möödumisel maksejõuetuse ilmnemisest, esitama kohtule osaühingu pankrotiavalduse. 8. Kohus kontrollis kostja vastutust

§ 1043ja § 1045 lg 1 p 7 alusel.

Ajutise halduri 04.03.2019 aruandega on tõendatud, et võlgnik muutus maksejõuetuks

1. a, kui ei võidetud enam Riigimetsa Majandamise Keskuse (RMK) hankelepinguid, muud tulud ei olnud tegutsemiseks piisavad (tl 21–24). Ka maakohus viitega ajutise halduri aruandele tuvastas 23.04.2019 määruses tsiviilasjas 2-18-19303, et võlgnik muutus maksejõuetuks
2. a (tl 8-9). Kostja ise möönis 13.05.2020 menetlusdokumendis, et võlgnikul esines
3. a bilansiline maksejõuetus, sest tema omakapital oli alla seaduses sätestatud määra, kuid see ei tähendanud kostja hinnangul võlgniku võimatust täita võlausaldajate nõudeid (tl 68–72). Kostja ei ole tõendanud oma väidet, et äriühing oli võimeline võlausaldajate nõudeid täitma. Kostja on küll üritanud suurendada
4. a võlgniku osakapitali, kuid edutult (tl 83–93). Seetõttu ei oma kostja väited osakapitali suurendamise kohta määravat tähtsust äriühingu maksejõuetuse tuvastamise seisukohalt. 3
5. Kohtule esitatud võlgniku
6. a majandusaasta aruandest nähtub, et tema varad koosnesid rahast 2070 eurot ning nõuetest ja ettemaksetest 11 666 eurot. Äriühingu kohustused olid 12 257 eurot (tl 73–77). Kostja kinnitas 29.03.2021 menetlusdokumendis, et aruandes kajastatud nõuded ja ettemaksed sisaldasid võlgniku nõuet hageja vastu (tl 127-128). Kohus jättis tsiviilasjas nr 2-17-100719 äriühingu hagi hageja vastu rahuldamata, sest osaühingul ei olnud rahalist nõuet hageja vastu (tl 12–15). Seega ei saa võlgniku
7. a majandusaasta aruandes sisalduvat nõuet hageja vastu pidada likviidseks varaks, mida oleks võinud realiseerida. Sellisel juhul võisid osaühingu varad moodustada
8. a kokku 5106,19 eurot (raha 2070 eurot + nõuded ja ettemaksed 3036,19 eurot (summast on arvestatud maha võlgniku poolt hageja vastu tsiviilasjas nr 2-17-100719 esitatud põhinõue 4256,17 eurot ja viivisenõue 4373,64 eurot, kui vastavad summad sisaldusid aruandes kajastatud nõuetes ja ettemaksetes)) või alternatiivselt 9479,83 eurot (raha 2070 eurot + nõuded ja ettemaksed 7409,83 eurot (summast on arvestatud maha võlgniku poolt hageja vastu tsiviilasjas nr 217-100719 esitatud põhinõue 4256,17 eurot, kui aruandes sisaldus ainult märgitud summa; sellise järelduse võib teha äriühingu poolt hagejale väljastatud 02.05.2016 arve alusel (tl 129)).
9. Eeltoodust nähtub, et juba
10. a ei katnud võlgniku vara (vastavalt 5106,19 eurot või 9479,83 eurot) tema kohustusi. Seejuures nähtub ajutise halduri aruandest, et äriühingu tegevus oli juba alates
11. a kahjumlik ja jäi selliseks kuni
12. aastani (tl 21–24). Võlgniku
13. a majandusaasta aruandest koosmõjus ajutise halduri hinnanguga nähtub, et juba
14. a ei suutnud võlgnik vara puudumise tõttu rahuldada kõikide võlausaldajate nõudeid. Tegevuse pikaajaline kahjumlikkus kinnitab, et äriühingu selline võimetus ei olnud ajutine. Kostja ei ole tõendanud, et osaühing oli
15. a maksejõuline. Asjaolu, et kostja arvas, et võlgnikul on nõue hageja vastu ning nõude puudumine selgus alles hiljem kohtumenetluses, ei muuda äriühingut maksejõuliseks
16. a.
17. Eeltoodust tulenevalt on tõendatud, et äriühing oli maksejõuetu
18. a. Kostja, juhatuse liikmena, pidi viivitamata, kuid mitte hiljem kui 20 päeva möödumisel maksejõuetuse ilmnemisest, esitama kohtule osaühingu pankrotiavalduse. Kohtule esitatud andmetest nähtub, et kostja ei esitanud võlgniku pankrotiavaldust seaduses sätestatud korda järgides. Kostja esitas osaühingu pankrotiavalduse alles
19. a, mille maakohus võttis 07.02.2019 määrusega menetlusse (tl 8-9). Kohus leiab, et kostja, jättes maksejõuetu äriühingu pankrotiavalduse õigeaegselt esitamata, rikkus temal kui juhatuse liikmel ÄS § 180 lg 51 alusel lasuvat kohustust.
20. Kohus leiab, et kostja rikkus kohustust hooletusest (

§ 104lg 3).

Korralik ettevõtja on teadlik juhatuse liikme kohustustest. Peale võlgniku oli kostja juhatuse liikmeks ka kahes teises äriühingus: C OÜ ja MTÜ W (tl 103-104). Seetõttu omas kostja

1. aastaks juba pikaajalist ettevõtluse ja juhatuse liikmeks olemise kogemust ning tal pidid olema piisavad teadmised äriühingute juhtimise ning juhatuse liikmete kohustuste kohta. Korralik ettevõtja viib ennast äriühingu majandusliku olukorraga kurssi ja teeb saadud andmete alusel kaalutletud otsuseid äriühingu edaspidise majandustegevuse jätkamise või lõpetamise kohta. Äriühingu majandusliku olukorraga tutvumine ei olnud kostja jaoks ülemäära 4 koormav, sest ta oli võlgniku osanikuks ja juhatuse liikmeks selle asutamisest alates (tl 7). Kohtule esitatud ajutise halduri aruandega on tõendatud, et kostja korraldas võlgniku raamatupidamist ja tal oli ülevaade raamatupidamislike andmete üle. Aruandes märgitakse, et kostja vastutas raamatupidamise korraldamise eest, ta andis korraldusi ning juhtnööre raamatupidajale, kostja otsustas pangast ja kassast maksete tegemise üle (tl 21–24).
2. Ajutise halduri aruandega on tõendatud, et maksejõuetuse põhiliseks põhjuseks oli peamise tööde tellija – RMK – töökorralduse muutumine ja riigihangete mittekorraldamine ning sellega seoses sealt saadava olulise käibe kaotamine ning võlgniku suutmatus kiiresti ümber orienteeruda. Muud rahavood ei olnud tegutsemiseks piisavad (tl 21–24).
3. Olukorras, kus äriühingu käive on seotud peamiselt ühe kliendi ehitustööde tellimustega ja klient ei sõlmi ettevõttega alates
4. a uusi töövõtulepinguid, mis põhjustab äriühingu käibe languse üle 3,5 korra, üritab korralik ettevõtja leida teisi kliente või uusi tellimusi, et tulla tekkinud raskustest välja. Ajutise halduri aruandega on tõendatud, et pärast peamise kliendi RMK-ga koostöö lõppemist ei otsinud kostja uusi tellimusi või kliente ega üritanud võlgniku ärimudelit mitmekesistada, et tekitada uut rahavoogu. Olukorras, kus juhatuse liige on ühtlasi äriühingu ainukene töötaja, kuid pere kasvu ja selle suurenenud vajaduste tõttu ei suuda ta enam äriühingu tegevusse panustada samas mahus nagu varem, üritab ta leida uut töötajat, kes jätkaks äriühingu nimel töö tegemist. Kostja ei ole sellisel viisil toiminud. Eelnevalt kirjeldatud olukorras ja teades, et alates
5. a ei ole enam võimalik jätkata äriühingu majandustegevust endistel tingimustel ning soovimata ärimudelit muuta, lõpetab korralik ettevõtja äriühingu tegevuse või esitab pankrotiavalduse. Kostja ei ole sellisel viisil toiminud.
6. Korralik ettevõtja, teades, et äriühingu majanduslikud näitajad olid alates
7. a ja
8. a halvenemas ja jättes ärimudeli muutmata, pidi eriti hoolikalt kaaluma, kas kalli kohtumenetluse algatamine on otstarbekas. Mõistlikule isikule ja korralikule ettevõtjale peab olema ettenähtav, et kohtumenetlus võib põhjustada kulusid nii äriühingule kui ka kohtuvaidluse teisele poolele. Kuigi kostja oli tema väitel veendunud, et äriühingul on nõue hageja vastu, pidi teda panema vaidluse perspektiivikust hindama Harju Maakohtu 23.08.2017 määrus tsiviilasjas nr 2-17-
9. Mainitud määrusega jättis kohus äriühingu hagi hageja vastu läbi vaatamata. Seejuures olid hagi läbivaatamata jätmise põhjused samad nagu hagi rahuldamata jätmisel – äriühingul puudub töövõtulepingust tulenev nõue hageja vastu; selline nõue on kostjal (tl 11-12). Maakohus jättiski 27.04.2018 otsusega äriühingu hagi hageja vastu rahuldamata. Maakohtu otsuse õigsuse kinnitas ringkonnakohus 30.11.2018 otsusega, jättes alama astme kohtu otsuse muutmata (tl 12–15). Kohtud leidsid, et võlgnikul ei olegi töövõtulepingust tulenevat nõuet hageja vastu. Seega on jõustunud kohtuostustega tõendatud, et äriühingu hagi hageja vastu oli algusest peale perspektiivitu ja see pidi olema kostjale teada, sest maakohus jättis hagi 23.08.2017 määrusega läbi vaatamata samadel põhjustel, nagu kohtud jätsid hagi hiljem rahuldamata. 5
10. Kohus leiab, et kostja ei ole teinud eelnevalt käsitletud keskmiselt ettevõtjalt oodatavaid toiminguid ning kui võlgnik oli
11. a muutunud maksejõuetuks, ei esitanud kostja tähtaegselt pankrotiavaldust. Seega rikkus kostja ÄS § 180 lg
13. Kohtu hinnangul ei ole kostja tõendanud, et kohustuse rikkumine ei olnud õigusvastane

§ 1045lg 2 järgi.

18. Kostja on rikkumises süüdi. Kohus on seisukohal, et kostja rikkus ÄS § 180 lg-t 51 hooletusest. Seejuures oli kostja nii väliselt (

§ 1050

lg 1), kui ka sisemiselt (

§ 1050lg 2) hooletu.

Mõistlikust isikust juhatuse liige esitab äriühingu pankrotiavalduse, kui viimane muutub maksejõuetuks. Mõistlikule isikule on ettenähtav, et kohtuvaidlus tekitab kulusid nii vaidluse algatanud võlausaldajale kui ka võlgnikule. Mõistlikust isikust juhatuse liikmele on ettenähtav, et kui maksejõuetu äriühing kaotab vaidluse, jäävad kohtumenetluse kulud äriühingu kanda ja vastaspoole kulude hüvitamine ei pruugi olla võimalik äriühingul vara puudumise tõttu. Seega pidi kostjale olema ettenähtav, et kui ta ei esita võlgniku pankrotiavaldust, vaid algatab kohtuvaidluse, siis võivad vaidluse võitnud hageja menetluskulud jääda hüvitamata äriühingul vara puudumise tõttu. Kostjale pidi olema ettenähtav ka see, et hagejal võivad tekkida kulud, kui ta üritab kostjalt kahju kohtuväliselt sisse nõuda. Kostjale oli ettenähtav, et hagejal võib tekkida kahju. Pankrotiavalduse esitamine ei eeldanud ebamõistlike kulutuste kandmist või toimingute tegemist. Kohus ei ole tuvastanud kostja süüd välistavaid asjaolusid

§ 1050ning § 1052 alusel.

19. Hageja poolt tsiviilasjas nr 2-17-100719 kantud menetluskulud ja kohtueelselt seoses kahju hüvitamise sissenõudmisega kantud õigusabikulud on hinnatavad otsese varalise kahjuna

§ 128lg-te 1, 2 ja 3 tähenduses.

Kostja poolt rikutud kohustuse (st pankrotiavalduse esitamine ÄS § 180 lg 51 järgi) kaitse-eesmärk laieneb hagejal tekkinud kahjule. Kostja rikkumise ja hagejale tekkinud kahju vahel esineb põhjuslik seos

§ 127lg 4 alusel.

Põhjuslikku seost kostja rikkumise ja hagejal tekkinud kahju vahel ei välista kostja väide, et kui kostja oleks pankrotiavalduse esitanud ja pankrot oleks välja kuulutatud, oleks pankrotihaldur kohtuvaidlust jätkanud. Kohus on eelnevalt tuvastanud, et mõistlikult isikult ei saanuks oodata võlgniku nimel hageja vastu hagi esitamist või menetluse jätkamist. Pankrotihaldurile kui oma ala spetsialistile saab kohaldada mõistliku isiku standardit. Pankrotihaldurilt ei saanuks oodata võlgniku nimel hagi esitamist või alanud kohtumenetluses osalemist ka sellepärast, et võlgnikul puudus vara menetluse finantseerimiseks või vaidluse teise poole kulude hüvitamiseks.

1. Asjaolu, et hageja ei üritanud tsiviilasjas nr 2-17-100719 kantud menetluskulusid võlgnikult tema pankrotimenetluses sisse nõuda, ei välista hageja õigust nõuda kostjalt kulude hüvitamist kahjuna. Kohtule esitatud Harju Maakohtu 23.04.2019 määrusega tsiviilasjas nr 2-18-19303 on tõendatud, et kohus lõpetas äriühingu pankrotiavalduse menetluse pankrotti välja kuulutamata raugemise tõttu, kuna võlgnikul puudus vara tagasivõitmise ja tagasinõude võimalus (tl 8-9). Hageja saanuks nõude võlgniku vastu esitada, kui kohus oleks äriühingu pankroti välja kuulutanud. Praegusel juhul lõpetas kohus äriühingu 6 pankrotiavalduse menetluse pankrotti välja kuulutamata raugemise tõttu. Seega ei olnudki hagejal võimalust oma nõuet võlgniku vastu viimase pankrotimenetluses sisse nõuda.
2. Eeltoodust tulenevalt tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista 3852 eurot ja 360 eurot, kokku 4212 eurot. Samuti tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista põhinõudelt 3852 eurot seadusjärgne viivis perioodi 30.07.2019-22.09.2019 eest summas 46,44 eurot; põhinõudelt 4212 eurot seadusjärgne viivis perioodi 23.09.2019 – 29.06.2021 eest summas 544,56 eurot ja alates 30.06.2021 seadusjärgne viivis kuni põhinõude täitmiseni. Apellatsioonkaebus
3. Maakohtu otsusele esitas apellatsioonkaebuse kostja, kes palub maakohtu otsuse tühistada ning teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata. Menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus palub kostja jätta hageja kanda.
4. Apellatsioonkaebuse kohaselt on maakohus ebaõigesti tuvastanud äriühingu püsiva maksejõuetuse tekkimise aja. ÄS § 180 lg 51 on võlausaldajate kaitsenorm tagamaks, et võlausaldajad saaksid oma nõuded võimalikult suures osas rahuldatud ning et võlausaldajate nõuded ei suureneks pankrotis oleva äriühingu edasitegutsemise tõttu majandustegevuses. Ka juhul kui kostja rikkus ÄS § 180 lg 51 sätestatud kohustust, siis see rikkumine ei toonud kaasa hagejale õigusvastaselt tekkinud kahju. Hagejale tekkinud kahju ja kostja tegevuse vahel puudub põhjuslik seos, sest hageja ei ole tõendanud, et pankrotiavalduse esitamisel kohtumenetlust ei oleks toimunud. Hageja saaks kostja tegevuse ja endale tekkinud kahju põhjuslikku seost jaatada vaid juhul, kui pankrotiavalduse esitamine oleks tõsikindlalt välistanud kohtumenetluse ja sellega kaasneva kahju tekkimise. Äriühingu 2016 a. majandusaasta aruandes oli õiguspäraselt nõuete all kajastatud nõue hageja vastu. Asjaolu, et kohtud hiljem tuvastasid, et töövõtulepingu pooleks oli eraisik, mitte äriühing, ei anna alust ettevõtte bilansis olevat nõuet pidada perspektiivituks bilansinäitajaks.
5. Kostjal puudus igasugune kohustus pankrotiavalduse esitamiseks
6. a jaanuaris, s.o enne kohtusse pöördumist. Kostja käitumist saaks lugeda õigusvastaseks siis, kui võlgnik oleks maksejõuetuna tegelenud majandustegevusega, millega võtab endale kohustusi, mida täita ei suuda. Lisaks tegi kostja 2017.a äriühingu kontole osakapitali suurendamiseks sissemakseid summas 2944 eurot, millega likvideeris osakapitali puudujäägi tol hetkel.
7. Kohus jättis otsuse tegemisel hindamata hageja osa kahju tekkimisel. Hageja oleks tsiviilasjas nr 2-17-100719 võinud nõuda menetluskulude katteks tagatist. Kohtumenetluses saab pool kahju tekkimist vältida menetluskuludele tagatise nõudmisega. Juhatuse liikme kohustuse rikkumine ÄS § § 180 lg 5¹ mõistes ei saa hõlmata endas kohtumenetluses tekkinud õigusabikulutusi kahju näol, sest see ei kuulu

§ 1045lg 1 p 7 kaitsealasse.

7

1. Hinnang kostja teo õigusvastasusele tuleb anda iga hageja nõutud kahju liigi kohta eraldi. Kostjale jääb arusaamatuks, kuidas on käesolevas hagis esitatud kohtueelsed õigusabikulud seotud kahju tekitamise põhjusliku seosega, kui need on tekkinud peale pankroti välja kuulatamist. Kostja ei nõustu maakohtu järeldusega, et mõistlikult isikult ei saanuks oodata võlgniku nimel hageja vastu hagi esitamist või menetluse jätkamist tsiviilasjas nr 2-17-
2. Sellise järelduse saanuks teha juhul, kui hageja nõuet ei oleks mitte ühelgi materiaalõiguse normi alusel saanud vastavalt esitatud asjaoludele rahuldada. Kui haldur poleks menetlusse astunud, siis oleks äriühing sellegipoolest saanud menetlust jätkata hagejana. Vastus apellatsioonkaebusele
3. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata ning menetluskulud kostja kanda. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
4. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel tuleb maakohtu otsus jätta muutmata ning apellatsioonkaebus rahuldamata. Kolleegium nõustub maakohtu põhjendustega ning TsMS § 654 lg 6 alusel ei korda neid.
5. Apellatsioonkaebuses esitab kostja esimese astme kohtus esitatud väiteid, millele maakohus on piisava põhjalikkusega juba vastanud. Siiski märgib ringkonnakohus vastuseks apellatsioonkaebusele järgmist.
6. Maakohus leidis põhjendatud, et kostja vastutab hagejale varalise kahju tekitamise eest

§ 1043ja § 1045 lg 1 p 7 järgi.

Maakohus järeldas võlgniku 2016.a majandusaasta aruande ja võlgniku ajutise halduri aruande pinnalt, et juba 2016.a ei katnud võlgniku vara tema kohustusi, et ta ei suutnud rahuldada kõikide võlausaldajate nõudeid, ning et selline seisund ei olnud ajutine. Sealjuures arvestas maakohus põhjendatult, et olulise osa võlgniku majandusaasta aruandes märgitud võlgniku varast moodustas nõue hageja vastu, millist nõuet võlgnikul tegelikult ei olnud. Asjaolu, et võlgnik ekslikult arvas, et tal on hageja vastu nõue, ei tähenda, et nõuet saaks arvestada võlgniku vara hulka kuuluvaks. Kolleegium märgib, et ajutise halduri aruandest nähtuvalt halvenes võlgniku majanduslik olukord edaspidi veelgi. Ka see, et kostja üritas 2017.a võlgniku osakapitali suurendada, ei tähenda, et võlgnik oleks muutunud maksejõuliseks. Osakapitali suurendamine ei õnnestunud ja kostja poolt osakapitali suurendamiseks makstud 2944 eurost maksti võlgniku poolt kostjale tagasi 2365 eurot (tl 23). Ringkonnakohtu hinnangul ei ole kostja apellatsioonkaebuses esitanud väiteid, mis lükkavad ümber maakohtu järelduse, et võlgnik oli 2016.a maksejõuetu, ning et kostja rikkus ÄS § 180 lg 51 sätestatud pankrotiavalduse õigeaegse esitamise kohustust (kostja esitas võlgniku nimel pankrotiavalduse alles 21.12.2018). 8

1. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt esitas kostja võlgniku nimel 14.01.2017 hageja vastu maksekäsu kiirmenetluse avalduse ja 07.04.2017 hagi, mis jäi rahuldamata; võlgnikult mõisteti hageja kasuks välja menetluskulud 3852 eurot, mida ei õnnestunud sisse nõuda (tsiviilasi 2-17-100719); võlgniku pankrotiavalduse menetlus lõppes pankrotti välja kuulutamata raugemise tõttu (tsiviilasi 2-18-19303).
2. Kolleegiumi hinnangul laieneb pankrotiavalduse esitamise kohustuse rikkumise kaitseeesmärk ka hagejal tekkinud kahjule. Riigikohus on 25.02.2013 otsuses tsiviilasjas nr 3-21-188-12 selgitanud, et pankrotiavalduse õigeaegne esitamine peab tagama seda, et sisuliselt maksejõuetu äriühing ei osaleks edasi majandustegevuses, mille käigus tekkivaid kohustusi ta täita ei suuda (p 12). Maakohus leidis õigesti, et majandustegevus hõlmab ka äriühingu osalemist kohtuvaidluses. Samuti asus maakohus põhjendatult seisukohale, et kui kostja oleks võlgniku nimel esitanud õigeaegselt pankrotiavalduse, siis ei oleks hageja kandnud menetluskulusid hagimenetluses võlgnikuga tsiviilasjas nr 2-17-100719 ning kahju ei oleks tekkinud. Veenev ei ole kostja seisukoht, et pankrotiavalduse esitamise korral oleks haldur esitanud samasisulise hagi hageja vastu või jätkanud menetlust. Maakohus on põhjendatult leidnud, et kuna võlgniku hagi hageja vastu jäi rahuldamata seetõttu, et nende vahel puudus lepinguline suhe, siis ei saa eeldada, et pankrotihaldur oleks samasuguse hagi esitanud või menetlust jätkanud.
3. Kostja ei ole tõendanud

§ 1045lg-s 2 nimetatud õigusvastasust välistava asjaolu puudumist.

Samuti ei ole kostja tõendanud süü puudumist. Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldusega, et kostja rikkus ÄS § 180 lg 51 sätestatud kohustust hooletusest. 34. Eeltoodust tulenevalt leidis maakohus õigesti, et hageja nõue kostja vastu 3852 euro hüvitamiseks on põhjendatud. Samuti pidas maakohus õigesti põhjendatuks kohtueelsete õigusabikulude hüvitamise nõuet summas 360 eurot.

§ 128

lg 3 järgi hõlmab otsene varaline kahju mõistlikke kulusid kahju ärahoidmiseks või vähendamiseks ja hüvitise saamiseks, muu hulgas kahju kindlaks tegemiseks ja kahju hüvitamisega seotud nõuete esitamiseks. Hageja on enne käesolevas asjas kohtule hagi esitamist püüdnud kostjalt kohtväliselt kahjuhüvitist sisse nõuda. Kohtueelselt kantud õigusabikulusid summas 360 eurot ei saa pidada ebamõistlikeks. Kuna varaline kahju hõlmab ka mõistlikke kulusid kahju hüvitamisega seotud nõuete esitamiseks, siis mõistis maakohus ka selle summa põhjendatult välja. Viivise arvestusele ei ole kostja apellatsioonkaebuses vastuväiteid esitanud. 35. Kostja märgib, et maakohus jättis hindamata hageja osa kahju tekkimises (

§ 139

), kuna hageja oleks saanud kahju tekkimist vältida tsiviilasjas 2-17-100719 võlgnikult menetluskulude tagatise nõudmisega. Kolleegium leiab, et käesolevas menetluses ei ole esile toodud asjaolusid, mille pinnalt võiks asuda seisukohale, et menetluskulude katteks tagatise nõudmata jätmine saaks olla kahjuhüvitise vähendamise aluseks.

1. Ülaltoodule tuginedes jääb apellatsioonkaebus rahuldamata. 9 Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
2. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis jäävad apellatsioonkaebusega seotud menetluskulud kostja kanda (TsMS § 171 lg 1), välja arvatud kostjale osutatud riigi õigusabi tasu ja kulud, mis jäävad Eesti Vabariigi kanda (Harju Maakohus andis 05.05.2020 määrusega kostjale riigi õigusabi kohustuseta hüvitada riigi õigusabi tasu ja kulud).
3. Tsiviilasja sisuliselt lahendanud maakohus määrab menetluskulude suuruse kindlaks määrusega mõistliku aja jooksul kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumisest (TsMS § 177 lg 2). (allkirjastatud digitaalselt) Indrek Soots, Krista Kirspuu, Iris Kangur-Gontšarov 10