KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Imbi Sidok-Toomsalu, liikmed Ele Liiv ja Peeter Pällin Otsuse tegemise aeg ja koht 14.03.2022, Tallinn Kohtuasja

) § 428 lõike 1 punkti 3 kohaselt lõpetab kohus menetluse otsust tegemata, kui hageja on hagist loobunud. Vastavalt

§ 429

lõikele 1 võib hageja hagist loobuda kuni hagi kohta tehtud lahendi jõustumiseni, esitades selleks avalduse.

1. Hagiavalduses taotles hageja tuvastusnõudena lugeda elatise maksmise kohustus ettemaksuna täidetuks või alternatiivselt vähendada elatist mõlema kostja osas 150 euroni kuus. 20.10.2020 esitatud menetlusdokumendis taotles hageja tuvastusnõude asemel määrata hageja poolt mõlemale kostjale igakuiseks elatiseks 10% hageja neto kuusissetulekust, millest on maha 3 2-20-9571 arvestatud eluasemekulud ja kostjate poolt algatatud täitemenetluses tasutavad summad, kuid mitte rohkem kui 195 eurot kuus. Kohus palus 30.11.2020 kirjas hagejal täpsustada, kas ta loobub või võtab tagasi oma esialgse tuvastusnõude (t I kd lk 155). Hageja 21.12.2020 selgitustest tulenevalt loobus hageja osaliselt oma nõudest.
2. Kohus on seisukohal, et käesoleval juhul puuduvad

§ 429lõikes 4 sätestatud alused hagist osalise loobumise vastuvõtmata jätmiseks.

Hagist osaline loobumine tuleb vastu võtta ning menetlus tuleb lõpetada nõude osas, mis puudutab elatise maksmise kohustuse ettemaksuna täidetuks lugemist. 17.

§ 5

lõike 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Nimetatud sätte lõike 2 kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab.

§ 230

lõike 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited.

§ 231

lõike 2 järgi poolte faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks ning lõike 4 järgi omaksvõttu eeldatakse, kui vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest.

1. Perekonnaseaduse (PKS) §-dest 96 ja 97 tuleneb, et alaealine laps on õigustatud saama oma vanematelt ülalpidamist, mida PKS § 100 lõigete 1 ja 4 kohaselt antakse üldjuhul raha perioodilise maksmisega (elatis) iga kalendrikuu eest ette. PKS § 101 lõikest 1 tulenevalt ei või igakuine elatis ühele lapsele olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse (VV) kehtestatud kuupalga alammäära. Alates 01.01.2020 on kuutasu alammääraks 584 eurot, millest pool on 292 eurot (VV 21.12.2017 määrus nr 189 „Töötasu alammäära kehtestamise“ kohta).
2. Tsiviilasja materjalide kohaselt on kostjad hageja lapsed (t lk 36-38). Hageja on kohustatud tasuma kostjatele elatist igakuiselt pool Eesti Vabariigis kehtestatud kuupalga alammäärast tulenevalt 15.10.2018 sõlmitud kompromissist tsiviilasjas nr 2-17-9878 (t I kd lk 72). Käesolevas tsiviilasjas on hageja palunud vähendada elatist alates hagiavalduse esitamisest mõlema kostja osas 150 euroni kuus.
3. Hagejal on õigus nõuda väljamõistetud elatise suuruse muutmist

§ 459

lõike 1 ja § 497 alusel.

§ 459

lõige 1 sätestab, et pärast otsuse jõustumist, millega kostjalt mõisteti välja perioodilised maksed või kohustati kostjat täitma muid korduvaid kohustusi, on poolel õigus uues hagis nõuda maksete suuruse ja tähtaegade muutmist otsuses, kui oluliselt on muutunud maksete suurust või kestust mõjutavad asjaolud, mille alusel on tehtud nõude rahuldamise otsus (punkt 1) ja hagi esitamise aluseks olevad asjaolud on tekkinud pärast asja arutamise lõpetamist, mille kestel oleks võinud haginõuet suurendada või vastuväiteid esitada (punkt 2).

§ 497

sätestab, et kui elatisnõude aluseks olevad asjaolud muutuvad, võib kumbki pool nõuda elatise suuruse muutmist hagimenetluses.

1. Elatise suuruse muutmise üle otsustades peab kohus võtma seega üldjuhul aluseks eelmise kohtulahendi asjaolud ja tuvastama, kas need on sedavõrd muutunud, et annavad alust elatise suurust muuta. Olukorras, kus kohtulahendiga ei ole tuvastatud elatise väljamõistmise aluseks olevaid asjaolusid, tuleb ka elatise suuruse muutmise hagi lahendamiseks tuvastada, kas ja millises ulatuses on isik kohustatud teisele isikule ülalpidamist andma (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-124-15, punkt 11). Seega tuleb kohtul esmalt tuvastada asjaolud, millised olid aluseks tsiviilasjas nr 2-17-9878 15.10.2018 kohtulahendi tegemisel. Kohus selgitab, et kui elatise 4 2-20-9571 väljamõistmise kompromissi kinnitamise määruses ei ole märgitud elatise väljamõistmise aluseks olnud asjaolusid või ei ole asjaolusid märgitud piisavalt, tuleb toimiku põhjal kindlaks teha hagi aluseks olnud asjaolud ja vastuväidetes välja toodud asjaolud ning lugeda need eelduslikult kompromissi kinnitamisel aluseks võetuks. Samuti tuleb eeldada, et kompromissis ette nähtud elatisega on lapse vajadused kaetud. Kompromissi muutmiseks tuleb aga tuvastada, kas mõni väidetud ja eelduslikult aluseks võetud asjaolu on muutunud (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-67-17, punkt 11).
2. Tsiviilasjas nr 2-17-9878 esitatud hagiavalduse kohaselt palusid kostjad suurendada 05.12.2011 kohtumäärusega (tsiviilasjas nr 2-11-13881) välja mõistetud igakuist elatist miinimummäärani (hagiavaldus nähtav kohtute infosüsteemist). 11.10.2018 toimunud istungil Tallinna Ringkonnakohtus saavutasid pooled kompromissi, mille kohaselt oli hageja nõus tasuma kostjatele elatist miinimummääras. Aastal 2018 oli elatise miinimummääraks 250 eurot. Seega saab kohtu hinnangul eeldada, et kostjate igakuised kulud vastasid
3. aastal vähemalt miinimumile ning hageja oli majanduslikult võimeline elatist mõlemale kostjale miinimumsummas igakuiselt tasuma.
4. Käesolevas tsiviilasjas on hageja välja toonud, et tema majanduslik olukord on kompromissi sõlmimise ajaga oluliselt halvenenud ning lisaks on tema perre sündinud XX.XX.XXXX uus laps. Samuti on hageja viidanud sellele, et kostjate igakuised kulud on miinimumist väiksemad. 24.

§ 497

märgitud elatisenõude aluseks olevate asjaolude muutumise eeldus võib olla täidetud olukorras, kus lapse vajadused on muutunud, vanemate varaline seisund on võrreldes kohtulahendi tegemise aluseks olnud asjaoludega muutunud või kui vanema ülalpeetavate ring on laienenud. Samuti tuleb arvestada PKS §-s 102 sätestatuga. Lastele elatise väljamõistmiseks alla PKS § 101 lõikes 1 sätestatud alammäära tuleb tuvastada, et selleks on PKS § 102 lõike 2 kolmanda lause järgi mõjuv põhjus. Mõjuvaks põhjuseks võib PKS § 102 lõike 2 neljanda lause järgi olla mh vanema töövõimetus või olukord, kus vanemal on teine laps, kes elatise väljamõistmisel osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps. Seega on teiste laste olemasolu seaduse kohaselt mõjuvaks põhjuseks elatise vähendamisel juhul, kui teised lapsed osutuksid elatise väljamõistmisel varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saavad lapsed.

1. Käeoleval juhul ei ole kohus tuvastanud, et kostjate igakuised vajadused oleksid vähenenud võrreldes
2. aastaga. Hageja on seisukohal, et kostjate pangakontode kaudu nähtavad keskmised kulud viimasel 6 kuul on olnud vähem kui pool kehtestatud elatise miinimummäärast, s.o kostjal I 228.33 eurot ning kostjal II 302.93 eurot (t I kd lk 4-10). Kostjad on selgitanud, et nende kontodelt nähtuvad eelkõige kulud, mis ei ole seotud eluaseme, toidu jms üldiste kuludega, s.t et kostjate kontodelt nähtuvad vaid hagejalt saadud vahenditest tehtavad kulud (eelkõige riietusele, hobidele, meelelahutusele, koolile jms). Kohtule nähtub, et tsiviilasjas 2-17-9878 on pooled kokku leppinud, et eluaseme, toidu jms üldised kulud kannab kostjate seaduslik esindaja jooksvalt oma kontolt (Tallinna Ringkonnakohtu 15.10.2018 määruse resolutsiooni punkti 4). Seega ei pea kostjate pangakontodelt nähtuma nende kõiki igakuiseid vajalikke kulutusi, s.h kulusid eluasemele, toidule, hügieenile, tervishoiule jms. Kohus nõustub kostjatega, et lapsed vajavad elamiseks toitu, elamispinda (sh vett, elektrit, kütet, internetti), hügieenivahendeid, ravimeid, perega ühisüritusi ja väljasõite, kütust transpordiks jms. Kohtu hinnangul ei ole mõistlik, et ema peaks nimetatud kulusid kandma eraldi kostjate pangakontodelt. Seega saab eeldada, et kostjate igakuised kulud vastavad ka käesoleval ajal kahekordsele elatise miinimummäärale. Ka Riigikohus on tuginenud eeldusele, 5 2-20-9571 et lapse ülalpidamiseks kulub kummagi vanema ülalpidamiskohustust arvestades kahekordne elatise miinimummäär ning et mõlemad vanemad suudavad lapsele anda ülalpidamist seaduses sätestatud miinimumsuuruses (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-160-12, punkt 17).
3. Järgnevalt hindab kohus, kas hageja majanduslik olukord on oluliselt muutunud võrreldes tsiviilasjas nr 2-17-9878 kinnitatud kompromissiga. Kuna pooled sõlmisid kompromissi 11.10.2018, eeldab kohus, et hageja oli majanduslikult võimeline elatist mõlemale kostjale miinimumsummas igakuiselt tasuma. Hageja on oma sissetulekute tõendamiseks esitanud konto väljavõtte perioodist 21.09.2018 kuni 20.02.2019 (t I kd lk 112-126). Valitud perioodi sissetulekuks kokku oli 20 152.51 eurot, mis teeb 5 kuu keskmiseks sissetulekuks 4030.50 eurot. Nimetatud sissetulek koosnes põhiliselt laenu tagasimaksetest F OÜ poolt. Töötasu laekumised puuduvad.
4. Hageja on välja toonud, et tema viimase 6 kuu sissetulek oli 8999 eurot, kuid viimane tasu laekus 06.05.
5. Hageja poolt esitatud konto väljavõttest perioodil 01.04.2020-19.10.2020 nähtub, et ta sai W Ltd-lt töötasu aprilli 2020 eest 4499.37 eurot ning mai 2020 eest 4500 eurot (t I kd lk 103). Samuti on nimetatud perioodil F OÜ tagastanud laenu summas 1350 eurot ning kolmandatelt isikutelt laekus kokku 723.58 eurot. Seega asub kohus seisukohale, et keskmine sissetulek on hagejal igakuiselt ca 1600 eurot. Hageja ei ole tõendanud, et ta oleks käesoleval ajal töötu ning tal puuduks võimalus igakuise sissetuleku saamiseks. Hageja on ise välja toonud, et ta on leidnud võimalusi oma ettevõtte Z kaudu tulu teenimiseks ning loodab teenida vähemalt 1500 eurot kuni 2000 eurot kuus.
6. Samuti ei saa pidada hagejat varatuks. Hagejal on kinnistu Harju maakonnas, millele on seatud käsutamise keelumärge kostjate kasuks (t I kd lk 107). Samuti on hageja seotud järgmiste äriühingutega (t I kd lk 108-111, 189-192): Z OÜ (hageja on juhatuse liige; osanik on L OÜ (pankrotis), kelle juhatuse liige ja osanik oli hageja); F OÜ (hageja on juhatuse liige ja osanik, osale on seatud keelumärge seoses täiteasjaga nr 027/2020/1006; osamakse suurus 2301 eurot), L OÜ (pankrotis; hageja oli juhatuse liige ja osanik, osale on seatud keelumärge seoses täiteasjaga nr 027/2020/1006; osamakse suurus 5000 eurot); Z OÜ (hageja on juhatuse liige ja osanik; osale on seatud keelumärge seoses täiteasjaga nr 027/2020/1006; osamakse suurus 2500 eurot). Sõidukid hagejal puuduvad.
7. Samuti ei ole kohtu hinnangul täitemenetluse algatamine aluseks elatise vähendamiseks. Kohus märgib, et täiteasi nr 027/2020/1006 on tsiviilasja materjalide kohaselt seotud elatise võlgnevusega. Kostjad on välja toonud, et seisuga 05.06.2020 oli võlgnevus kokku 1329 eurot (t I kd lk 137). Hageja pangakonto väljavõttest nähtub, et hagejal on olnud vahendeid elatise võlgnevuse tasumiseks, kuid ta on vabu vahendeid kasutanud F OÜ-le laenu andmiseks. Kohus on seega seisukohal, et hageja oleks saanud täitemenetluse algatamist vältida, tasudes tsiviilasjas nr 2-17-9878 sõlmitud kompromissis määratud elatist.
8. Hageja on hagiavalduses oma igakuisteks kuludeks märkinud üür 690 eurot, kommunaalkulud 140 eurot ning enda kulu 300 eurot. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt tuleb hagejal tasuda igakuiselt üüri summas 690 eurot, millele lisanduvad kommunaalkulud ca 135 euro ulatuses (t I kd lk 14, 100). Hageja osa moodustub sellest seega 206.25 eurot (825/4 inimesega). Muude kulude olemasolu ei ole hageja tõendanud. Samas on eluliselt usutav, et teatud kulutusi tuleb hagejal igakuiselt kanda (nt toit, hügieen, riided). Kohtu hinnangul võivad seega hageja igakuised endaga seotud kulud moodustada kokku ca 450 eurot. Kuna hageja ei ole välja toonud, millised olid tema väljaminekud
9. aastal, eeldab kohus, et igakuiste väljaminekute suurus ei ole oluliselt muutunud. 6 2-20-9571
10. Kohus on seisukohal, et hageja ei ole seega käesoleval juhul tõendanud, et tema majanduslik olukord oleks oluliselt halvenenud. Hageja ei ole töövõimetu, töötu ega varatu. Samuti ei ole hageja tõendanud, et tal puuduks võimalus töötasu saamiseks või lisatuluallikate teenimiseks. Hageja halba majanduslikku seisu ei kinnita ka laenuandjate laenutaotluste rahuldamata jätmine (t I kd lk 101, 102). Tõenditest ei nähtu, millises summas ja millistel tingimustel on laenu soovitud. Samuti märgib kohus, et igasuguste täiendavate kohustuste juurde võtmine ei oleks antud juhul ka mõistlik. Samuti ei kinnita võimaliku üürivõlgnevuse olemasolu hageja halba majanduslikku seisu ega vabasta teda elatise tasumisest.
11. Hageja on menetluses välja toonud, et tal on sündinud uus laps ning samuti peab ta ülal pidama abikaasat. Rahvastikuregistrist nähtuvalt on hagejal kokku 4 alaealist last, s.o lisaks kostjatele
12. a sündinud B ja
13. a sündinud D (t I kd lk 36). Seega on hagejal pärast eelmise lahendi tegemist ülalpeetavate ring laienenud. Hageja on kinnitanud, et temaga koos elavate laste kulud on võrdelised Justiitsministeeriumi poolt avaldatud „Lapse vajaduspõhise miinimumelatise analüüsis“ leitud kuludega: alla 1-aastase lapse kulud on kokku 335 eurot, sh kodune majapidamine 20 eurot, vaba aeg 9 eurot, isiklik hügieen 10 eurot, tervishoid 10 eurot, transport (sh turvavarustus) 50 eurot, eluasemekulud 30 eurot, toit 70 eurot, riided ja jalanõud 65 eurot, beebikaubad 70 eurot. 7-aastase lapse kulud moodustavad kokku 330 eurot, sh telekommunikatsioon 5 eurot, kodune majapidamine 20 eurot, vaba aeg 15 eurot, haridus 50 eurot, isiklik hügieen 10 eurot, tervishoid 10 eurot, transport (sh turvavarustus) 30 eurot, eluasemekulud 30 eurot, toit 90 eurot, riided ja jalanõud 60 eurot, taskuraha 10 eurot.
14. Hageja osa oma teiste laste kuludest moodustab 332.50 eurot (665/2). Ülalpidamiskohustus tuleneb seadusest ning eluliselt on usutav, et teatud kulutused teiste lastega kaasnevad. Samas ei ole hageja kulude kohta ühtegi tõendit esitanud ega tõendanud, et ta ei oleks suuteline võrdväärselt kõigi laste ülalpidamiskohustust täitma või et teised lapsed jääksid elatise vähendamata jätmise korral halvemasse olukorda kui kostjad. Kohus arvestab siinkohal ka hageja majandusliku seisundiga, sh keskmise sissetulekuga. Samuti ei ole hageja tõendanud, et ta peaks oma abikaasat ülal pidama ning seoses sellega kataks enamuse laste kuludest. 25.08.2020 allkirjastatud menetlusabi taotluse kohaselt on hageja abikaasa sissetulekuks vanemahüvitis 540 eurot kuus (t I kd lk 62-65). Eelduslikult laekub ka lastetoetus hageja abikaasa arveldusarvele. Seega saab hageja abikaasa oma kulud ja osaliselt laste kulud katta saadavast vanemahüvitisest ja lastetoetusest. Hageja ei ole esitanud tõendeid, et tema abikaasal puuduksid muud sissetulekud või et abikaasa oleks varatu. Kohus asub seega seisukohale, et kuna hageja elab koos abikaasaga, siis eelduslikult kannavad nad elamise ja laste kulud pooleks.
15. Eeltoodust tulenevalt asub kohus seisukohale, et hageja ei ole tõendanud, et tema igakuised väljaminekud oleksid oluliselt suurenenud ning sissetulekud oluliselt vähenenud. Kohus on eelnevalt leidnud, et hageja igakuised kulud võivad moodustada kokku ca 800 eurot (sh nii kulud endale kui teistele lastele). Arvestades hageja majandusliku seisundiga ja keskmise sissetulekuga (ca 1600 eurot) on hageja suuteline kohtu hinnangul lisaks maksma ka kostjatele elatist miinimummääras.
16. Kohus märgib, et vanem ei vabane oma ülalpidamiskohustuse täitmisest ainuüksi COVID19 tõttu. Ülalpidamiskohustust tuleb vanematel täita vähemalt kuni laste täiskasvanuks saamiseni olenemata eriolukorrast ja viiruse levikust. Vanemal on kohustus hankida nii enda kui oma laste vajaduste rahuldamiseks vajalikud vahendid. Eelkõige peab vanem täitma lapse ülalpidamise kohustust oma sissetulekute arvel, piisava sissetuleku puudumisel aga ka muu vara arvel (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-118-12). Tsiviilasjas nr 3-2-1-21-15 on Riigikohus 7 2-20-9571 selgitanud, et vanema osa arvestamisel lapsele elatise andmisel tuleb mh hinnata selle vanema võimalusi sissetulekut saada, mitte aga vähendada tema osa selle tõttu, et tal ei ole sissetulekut või et see on liiga väike. Tsiviilasjas nr 3-2-1-19-07 märkis Riigikohus, et vanem on kohustatud lapse ülalpidamiseks vajalike vahendite saamiseks tegema kõik endast oleneva ning vajadusel müüma ka temale kuuluvaid esemeid ülalpidamiskohustuse täitmiseks vajalike vahendite saamiseks, kuid ka siinjuures tuleb säilitada kohustatud vanemale minimaalne toimetulek ja minimaalselt vajalik elustandard.
17. Vastavalt

§ 162lõikele 1 kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Kuna kohus jätab hagi rahuldamata, tuleb menetluskulud jätta hageja kanda.

1. Kostjad on välja toonud menetluskulud summas 912.60 eurot, s.o esindaja tasu 5,85 tunni ulatuses. Menetluskulude nimekirja kohaselt on lepinguline esindaja tutvunud materjalidega 0,5 tundi, kohtunud kliendiga (edaspidise tegevuse kooskõlastamine) 0,75 tundi ning koostanud hagile vastuse, komplekteerinud lisad ja esitanud need kohtule 4,6 tundi. Kohtu hinnangul on nimetatud teenused põhjendatud ning neile kulunud aeg mõistlik. Vastuse koostamiseks ning õigusliku positsiooni kujundamiseks tuleb tutvuda esitatud dokumentidega ning suhelda kliendiga. Esmased toimingud menetluses võivad olla seetõttu ka ajakulukamad. Seega on esindaja põhjendatud ajakuluks kokku 5,85 tundi. Lepingulise esindaja tunnihind oli 130 eurot, millele lisandub käibemaks. Kohus asub seisukohale, et nimetatud tasu on mõistlik ja põhjendatud ega ületa keskmist õigusabiteenuse tasu. Seega on põhjendatud esindaja tasu kokku 912.60 eurot.
2. Tuginedes ülaltoodule leiab kohus, et kostjate menetluskulude kindlaksmääramise avaldus kuulub rahuldamisele ning hagejalt tuleb välja mõista menetluskulud summas 912.60 eurot solidaarselt kostjate kasuks. 39.

§ 177

lõike 4 alusel kohus märgib menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud isiku avalduse alusel menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Hageja on vastava taotluse esitanud. Hageja apellatsioonkaebus

1. Hageja palub maakohtu otsuse tühistada ja saata asi tagasi maakohtusse uuesti otsustamiseks, alternatiivselt maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada.
2. Maakohus jättis olulised asjaolud välja selgitamata ja rajas otsuse suures osas oletustele. Samuti hindas maakohus valesti tõendeid. Otsusest ei nähtu, et kohus oleks arvestanud hageja 20.10.2020 seisukohtade ja tõenditega. Kohus jättis tähelepanuta uuringu „Lapse vajaduspõhine miinimumelatis”
3. a avaliku lõpparuande ega põhjendanud selle mittearvestamist.
4. Maakohus jättis välja selgitamata, et kompromissi sõlmimise menetluses väitsid kostjad, et nende igakuisteks kulutusteks oli vastavalt 739 eurot ja 652 eurot. Maakohus tuvastas, et kompromissi sõlmimise ajal oli hageja kuu keskmiseks sissetulekuks 4030.50 eurot. Hageja sissetulek on oluliselt vähenenud, olles ainult ca 1500 eurot kuus (8999/6). Seega on sissetulek 8 2-20-9571 vähenenud 62,8%. Maakohus arvestas ekslikult sissetuleku hulka varasema perioodi sissetulekust antud laenu tagasimakse, mis ei ole uus sissetulek, ja ühekordse kahjuhüvitise ning abikaasa ülekande, mis ei ole regulaarsed igakuised sissetulekud. Maakohus hindas hageja varasid hagi esitamise ajal ja tuvastas, et talle kuulub kinnistu Harju maakonnas ja osalus äriühingutes. Maakohus jättis tähelepanuta 20.10.2020 esitatud tõendi, mille kohaselt on kinnistule seatud hüpoteegid 120 000 euro ulatuses. Kohtutäitur on asunud hüpoteekidega tagatud nõuete sissenõudmiseks kinnistut enampakkumise teel müüma. Kohtutäitur langetas alghinda 117 000 euroni, seega ületavad hüpoteegid võimaliku müügihinna ja hagejal ei ole võimalik kinnistu arvelt elatist tasuda. Maakohus jättis tuvastamata, et
5. a ei olnud hageja kinnistu 120 000 euro ulatuses hüpoteekidega koormatud ja kinnistu suhtes ei toimunud täitemenetlust. Kuna
6. a oli hageja kinnisvarale seatud täiendav 50 000 euro suurune hüpoteek, siis ilmselgelt oli hageja vara väärtus selle võrra vähenenud.
7. Maakohus jättis tuvastamata, et osaühingute osadel puudub turuväärtus ja neid ei ole võimalik müüa, sest ettevõtetel puudub aktiivne majandustegevus ja vara. Need osad ei ole väärtpaberitena kaubeldavad. Maakohus tuvastas, et hagejale kuuluv ettevõte L OÜ on pankrotis. Maakohus ei selgitanud välja hageja ettevõtete väärtuse muutumise
8. a ja käesoleva hagi esitamise ajal. Maakohus ei selgitanud välja, et
9. a hageja ettevõte tegutses ja oli kasumlik (
10. a kasum 160 252 eurot). Ettevõtte pankrotistumise tõttu
11. a on hageja varanduslik seis selgelt võrreldes varasemaga halvenenud.
12. Maakohus ei selgitanud hagejale, et esitatud tõendist arusaamine või asjaolu vajaks täiendavat selgitamist. Maakohus on täiendavate tõenditena kogunud info hageja pangakontode kohta kõigis Eesti krediidiasutustes ja muude tõendite kogumist ei ole kohus vajalikuks pidanud. 30.11.2020 kirjas pooltele kohus nende asjaolude kohta selgitusi ei küsinud. Seega hageja eeldas, et esitatud tõendid on olnud asjaolude tõendamiseks piisavad.
13. Maakohus tuvastas, et hageja perre sündis XX.XX.XXXX uus laps. Ilmselgelt kaasnevad lapse ülalpidamisega kulud. Seega on meelevaldne väide, et hageja kulud ei ole kompromissi sõlmimise ajaga võrreldes suurenenud.
14. Kostjad väitsid, et nende igakuine miinimumelatise vajadus on 584 eurot kuus. Seega on kostjad ise seisukohal, et nende igakuised kulud on kompromissi sõlmimise ajaga oluliselt vähenenud. Hageja poolt käesolevas asjas ja kostjate poolt kompromissi sõlmimise ajal esitatud tõendeid koosmõjus hinnates selgub, et kostjate tegelikud kulud on veelgi väiksemad. Kostjate pangakontode väljavõtetest nähtuvad igakuiste kuludena vastavalt 228.33 eurot ja 302.93 eurot. Kostjad väitsid, et nende tegelikud kulud on suuremad kui pangakontodelt nähtub, sest toidu, eluaseme jms kulud on tehtud kostjatega koos elava vanema pangakonto kaudu. Kostjad ei esitanud väidete tõendamiseks tõendit. Hageja esitas 20.10.2020 tõendi (lisa 15), mis tõendab, et kostjate toidukulud kajastuvad suures osas nende pangakontodel. Kohus ei ole selle tõendiga arvestanud. Samast tõendist nähtub, et jaanuarist maini oli keskmine konto kaudu kantud toidukulu 66 eurot kuus. Ka on kontolt kantud apteegi- ja hügieenivahendite kulud. Seega on kostjad kohut eksitanud väites, et toidu, ravimiste ja hügieenitarvete kulud kontodel ei kajastu. Hageja esitas 20.10.2020 ka tõendi (lisa 16), mis tõendab, et kostjate esitatud arvestuse kohaselt olid nende eluaseme ja sidega seotud kulud kompromissi sõlmimise ajal 61 eurot kuus. Kostjad ei ole väitnud, et need kulud oleksid suurenenud. Kohus ei ole selle tõendiga arvestanud. Kui võtta aluseks hagivastuses väidetud 584 euro suurused kulud ja sellest maha lahutada kostjate pangakontodelt kantud kulud, peaks nendega koos elav vanem olema igakuiselt kulutanud vastavalt 355.67 eurot ja 281.07 eurot. Kostjad väidavad, et selline summa kulub neil toidu, elamispinna (sh vee, elektri, kütte, interneti), hügieenivahendite, ravimite, perega ühisürituste 9 2-20-9571 ja väljasõitude ning transpordi jaoks. Arvestades eeltoodud asjaolusid ja tõendeid, jääb kostjatega koos elava vanema poolt tegelikult kanda ainult osa toidukuludest, elamispinna, perega ühisürituste ja transpordi kulud.
15. Maakohus jättis arvestamata, et osa kostjate elatise vajadusest on kaetud lastetoetuste arvel (60 eurot kostja kohta). Seega kostjatega koos elav vanem on varasemalt panustanud keskmiselt 56 eurot kostja kohta, mis on selgelt ülalpidamiskoormuse ebavõrdne jagamine vanemate vahel.
16. Kui arvestada kokku kostjate kontode kaudu tehtavad kulud keskmiselt 265.63 eurot kuus ja teise vanema kanda jääv 116 eurot, on kostjate igakuine elatise vajadus 381.63 eurot, mis on samas suurusjärgus uuringu „Lapse vajaduspõhine miinimumelatis”
17. a avalikule lõpparuandele, mille lk-l 40 on toodud keskmiste kulud, mis teise lapse 0,7-se mastaabisäästuga arvestades oleks keskmiselt 350 eurot kuus (412+(412*0,7))/2).
18. Maakohus põhjendas otsust Riigikohtu otsusega nr 3-2-1-160-
19. Maakohtu seisukoht ei ole käesoleval hetkel enam pädev, sest
20. a oli elatise miinimummäär ainult 320 eurot ja sellel põhinev elatis 160 eurot. Maakohus jättis arvestamata Riigikohtu
21. a seisukoha asjas nr 3-2-1-35-17 (punkt 30).
22. Maakohus asus õigusliku aluseta ja vastuolus hageja esitatud asjaolude ning tõenditega seisukohale, et hageja osa oma teiste laste kuludest moodustab 332.50 eurot (665/2). PKS ei sätesta, et ühises majapidamises elavas perekonnas peavad mõlemad vanemad andma lastele ½ ülalpidamist. Kuna hageja abikaasa on väikelapsega kodune, siis ilmselgelt panustab tema ülalpidamise andmisesse peamiselt oma aja ja energiaga. Rahaliste vahendite olemasolu tagamine on hageja kohustus. Kohtu seisukohad on vastuolulised. Kui kohus on hageja abikaasa sissetuleku tuvastanud, jääb arusaamatuks, mis asjaoludel peab kohus vajalikuks täiendavalt tõendada abikaasa sissetuleku puudumist ja kuidas peaks hageja negatiivset asjaolu tõendama. Samas on üldteada asjaolu, et väikelapsega kodus vanemahüvitist saavad emad ei käi tööl. Kohus ei ole hagejalt tema abikaasa sissetulekute kohta tõendeid küsinud. Hageja on ka seisukohal, et kostjatele ei saa määrata elatist hageja abikaasa sissetuleku ja varade alusel.
23. Maakohus on pooltele erinevat tõendamiskoormust kohaldanud. Kostjate kulude puhul asus seisukohale, et neid saab eeldada. Samas hageja suhtes leidis kohus, et kuna hageja ei ole esitanud tõendeid temaga koos elavatele lastele tehtavate 665 euro suuruste kulutuste kohta, siis ei ole nende kulude kandmine tõendatud. Pangakonto väljavõttest on näha, et hageja tasus juba
24. ja
25. a igakuiselt üüri keskmiselt 872.28 eurot kuus, abikaasale keskmiselt 600 eurot kuus ja kandis igapäevaselt toidu-, esmatarbe- ja lastekaupade kulud.
26. Kohus tuvastas valesti hageja ja tema pere kasutada olevad rahalised vahendid. Hageja tegelik sissetulek on 1500 eurot. Hageja kanda on temaga koos elavate laste kulud. Hageja tasub täies mahus üüri- ja kommunaalkulud. Kui hageja sissetulekule lisada abikaasa sissetulek ja lastetoetus, on pere kogusissetulek 2160 eurot (1500 + 540 + 120). Samas tuleb kulude osas juurde arvestada ka hageja abikaasa vajalikud kulud, mis on ca 700 eurot kuus. Seega on kogu pere hädavajalikud kulud 3224 eurot (2524 + 700), sissetulek aga 2160 eurot kuus. Kuna hageja abikaasa sissetulek katab osaliselt ainult tema enda vajalikud kulutused, peab hageja katma kogu pere ülejäänud ülalpidamise vajadused. Hageja saaks enda praeguse sissetuleku juures kanda kulutused järgnevalt: üür 690 eurot, kommunaalkulud 140 eurot, elatis kummalegi kostjale 85 eurot, temaga koos elavale kummalegi lapsele 170 eurot ja endale jääb toimetulekuks võrdselt lastega 170 eurot. Hagis alternatiivselt taotletud 150 euro suurune elatis kostja kohta jätab hagejaga koos elavad lapsed oluliselt vähem kindlustatuks. Eeldusel, et 10 2-20-9571 kostjatega koos elav vanem panustab vähemalt hagejaga samas suurusjärgus, oleks mõlemal kostjal igakuiste kulude katmiseks 300 eurot ja koos lastetoetusega 360 eurot, samas hagejaga koos elavate laste kulude katmiseks jääb koos lastetoetusega ainult 130 eurot. Hageja saab 150 euro suurust elatist maksta alles siis, kui tema stabiilne kuu sissetulek ületab jälle 2000 euro piiri. Siis oleks ka laste võrdne varaline kindlustatus tagatud.
27. Hageja 1500 euro suurune sissetulek on 36% võrra sektori keskmisest töötasust juba kõrgem, seega on suurema sissetuleku teenimine võimalused lähiajal vähetõenäolised.
28. Maakohtu lahend jätab hagejaga koos elavate laste ja tema enda vajaduste katmiseks oluliselt väiksemad rahalised vahendid, mis on elementaarse toimetuleku piirist oluliselt väiksemad. Hageja arvates tagaks laste võrdset rahalist kindlustatust lahendus, kus elatise suurus arvestatakse protsendina hageja sissetulekust. Hageja arvestuse kohaselt oleks õiglane kostjatele makstava elatise suuruseks 10% hageja hädavajalikest kulutustest vabaks jäävast sissetulekust, kuid mitte rohkem kui 195 eurot kostja kohta. Sellise arvestamise korral on kostjatel õigus hageja sissetulekute suurenemise korral saada nende tegelikust vajadusest ja uue PKS-i eelnõuga planeeritavast miinimumelatisest suuremat elatist, samas hageja sissetuleku langemise korral on tagatud kõigi laste võrdne kohtlemine ilma, et peaks elatise võimaliku vähenemise vajaduse tekkimisel uuesti kohtusse pöörduma.
29. Hageja ei loobunud hagiavalduse punktides 2.8 – 2.9 esitatud asjaoludest ja seal viidatud tõenditest, mille kohaselt maksis ta kostjatele eelnevatel perioodidel nende tegelikest vajadustest suuremat elatist, mille arvelt on kostjad kogunud arvestatava tagavara, mida on põhjendatud lugeda elatise ettemakseks. Samuti tugineb hageja endiselt asjaolule, et kostjatega koos elav vanem ei ole varasemal perioodil andnud kostjatele hagejaga samas suurusjärgus elatist.
30. Maakohus määras hageja kanda põhjendamatult suured menetluskulud. Maakohus jättis kaalumata, et antud juhul halvendaks menetluskulude hageja kanda jätmine veelgi tema võimalusi kostjatele elatise maksmiseks. Maakohus ei arvestanud menetluskuludest tulenevat täiendavat rahalist koormust. Hageja on omalt poolt püüdnud menetluskulusid vältida ja pakkunud kostjatele erinevaid kompromisse, millele ei ole vastatud. Hageja leiab, et antud juhul on

§ 162lõike 4 kohaselt põhjendatud menetluskulude poolte endi kanda jätmine.

Vastustajate seisukoht

1. Kostjad vaidlevad kaebusele vastu ja paluvad jätta selle rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
2. Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsuse vaidlustatud osas tühistamiseks või muutmiseks alused puuduvad. Ringkonnakohus ei tuvastanud maakohtu poolt menetlusõiguse normide olulisi rikkumisi ega materiaalõiguse normide ebaõiget kohaldamist, mis oleks viinud ebaõige otsuse tegemiseni. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ega pea vajalikuksneid korrata (

§ 654lõige 6).

Maakohtu otsus jääb muutmata (

§ 657lõike 1 punkt 1) ja apellatsioonkaebus jääb rahuldamata.

Ringkonnakohus jaotab ja määrab kindlaks hüvitamisele kuuluvad apellatsioonimenetluse kulud. 11 2-20-9571 59.

§ 442lõike 5 alusel lahendab kolleegium esmalt otsuses seni lahendamata taotlused.

Hageja esitas apellatsioonkaebusega ja 12.02.2022 menetlusdokumendiga dokumente, milliste esitamine maakohtus ei olnud võimalik, kuna need tekkisid peale maakohtumenetlust. Kostjad esitasid vastusega kaebusele samuti täiendava dokumentaalse tõendi. Pooled ei avaldanud seisukohti vastaspoole uute tõendite vastuvõtmise kohta. Kolleegium on seisukohal, et asja õige lahendamise tagamiseks on põhjendatud võtta apellatsioonimenetluses esitatud tõendid vastu (

§ 652lõige 4).

60. Vastavalt

§ 651

lõikele 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Maakohtu otsust ei ole vaidlustatud osas, milles kohus lõpetas menetluse hageja tuvastusnõudes (resolutsiooni punkt 1). Viidatud osas on maakohtu otsus

§ 456lõike 4 teise lause kohaselt jõustunud.

61. Praeguses asjas esitas isa

§ 459

alusel hagi alaealiste laste vastu väljamõistetud elatise vähendamiseks alla hagi esitamise ajal kehtinud seadusega ettenähtud alammäära. Poolte vahel kehtib Tallinna Ringkonnakohtu 15.10.2018 määrus tsiviilasjas nr 2-17-9878, milles pooled leppisid mh kokku, et isa maksab kummalegi lapsele elatist seaduses sätestatud miinimummääras, samuti osade kaupa elatisevõla (t I kd lk 72). Kohtumäärusest nähtuvalt olid lapsed esitanud isa vastu elatise suurendamise hagi, nõudes elatist seaduses sätestatud alammääras ning maakohus oli hagi rahuldanud. 62. Vastuseks kaebuse väidetele selgitab kolleegium järgmist. Maakohus lähtus õigesti vaidluse lahendamisel

§ 459

lõikest 1 ja asus tuvastama, kas isa väidetud elulised asjaolud on oluliselt muutunud võrreldes 15.10.2018 seisuga või on tekkinud peale nimetatud kuupäeva. Isa tugines maakohtu järgmiste eluliste asjaolude muutumisele: laste vajadused on vähenenud, isa enda majanduslik olukord on halvenenud, XX.XX.XXXX sündis isale neljas laps ja ta peab ülal ka abikaasat. Maakohus tuvastas kokkuvõtvalt, et sõltumata isa varalise olukorra teatud ulatuses muutumisest on ta võimeline nelja last võrdväärselt ülal pidama. 63. Praeguse vaidluse raskuskese on selles, kas isa suutis

§ 232

lõike 1 kohase piisava elulise veenvusega tõendada, et muutunud asjaolude juures (uue ülalpeetava sünd, igakuise töötasu äralangemine) ei ole ta enam objektiivselt võimeline pidama kostjaid ülal kokkulepitud ulatuses, arvestades enda teisi ülalpidamiskohustusi ja enda vajadusi. Alles siis, kui nimetatu leiab tõendamist, omab kostjate huvide tagamise eesmärgil tähtsust tuvastada, kas nende igapäevased vajadused on vähenenud. Üldisest tõendamiskoormusest (

§ 230

lõige 1) tulenevalt pidi isa oma väiteid selliste asjaolude olulisest muutumisest, mis annavad aluse PKS § 102 lõike 2 kohaselt elatise alla seaduses ettenähtud miinimumi määramiseks, tõendama (

§ 230lõige 1).

Vastavasisulise selgitamiskohustuse täitis maakohus 05.10.2020 määruses. Isa ei ole apellatsioonkaebuses väitnud, et tõendamiskoormus ei olnud talle arusaadav. Seega lähtus maakohus õigesti

§ 5

lõigetest 1 ja 2, mille kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest, ning pool määrab ise, mis asjaolud ta oma väidete põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. 64. Kuni 31.12.2021 kehtinud redaktsioonis sätestas PKS § 102 lõige 2 järgi, et elatise sai alla seaduses sätestatud miinimummäära välja mõista üksnes mõjuval põhjusel, mille peab esile tooma ja selle aluseks olevad asjaolud tõendama elatist tasuma kohustatud isik. Riigikohtu seisukohtade järgi (lahend nr 3-2-1-35-17, punkt 28) võis mõjuvaks põhjuseks olla nt

§ 231lõige 4) 1500 eurot kuus.

1. Kolleegium märgib, et õige ei ole kaebuse väide, et kompromissi sõlmimise ajal ei olnud nüüdseks võõrandatud kinnistu koormatud. Kinnistusraamatu väljavõttest (t I kd lk 107) nähtub, et hüpoteek 70 000 eurot F OÜ kasuks oli kantud kinnistusraamatusse juba 10.07.
2. Kompromissi kinnitas ringkonnakohus 15.10.
4. Isa on ka vaidlustanud maakohtu seisukoha, et temaga koos elavaid XX.XX.XXXX ja XX.XX.XXXX sündinud lapsi ülal pidama isa ja tema abikaasa (laste ema) võrdselt. Isa jääb seisukoha juurde, et kuna abikaasa on väiksema lapsega kodus, siis peab tema pidama ülal mõlemat last täielikult, lisaks abikaasat. Ringkonnakohus nõustub isaga osaliselt, kuid leiab, et arvestades isa võimalusi sissetulekut saada, ei oma asjaolu, et ta peab ülal pidama ka abikaasat praeguses vaidluses olulist tähendust. Õige on maakohtu lähenemine, et eelduslikult on vanemate kohustused lapsi ülal pidada võrdsed (PKS § 116 lõige 1). Samas sätestab PKS § 111 lõige 1, et lapse isa on kohustatud andma lapse emale ülalpidamist lapse sünnist kuni tema 3 aastaseks saamiseni, kui emal ei ole lapse eest hoolitsemise tõttu võimalik sissetulekut saada. Seega formaalselt on isal seadusest tulenev kohustus anda abikaasale ülalpidamist kuni 17.04.
5. Samas ei esitanud hageja (vaatamata ringkonnakohtu korraldavale määrusele) tõendeid abikaasa varalise olukorra kohta, mistõttu on tõendamata, et noorima lapse emal ei ole võimalik lapse hooldamise tõttu sissetulekut saada. Lisaks on abikaasa kirjaliku seletusega (t II 14 2-20-9571 kd lk 45-46) tõendatud, et isa pidas abikaasat ülal ka kompromissi sõlmimise ajal
6. a, mistõttu see eluline asjaolu tegelikult muutunud ei ole. Kirjaliku seletuse kohaselt on ta olnud kodune juba aastast 2012 ja jaanuaris 2022 lõppes vanemahüvitis.
7. Kaebuses heidab isa ette, et maakohus ei arvestanud elatise vähendamisel lastega koos elava ema saadavaid riiklikke toetusi. Ringkonnakohus selle etteheitega ei nõustu, kuna vastavalt kuni 31.12.2021 kehtinud PKS § 101 redaktsiooni kohaldamisel kehtinud kohtupraktikale sai riiklikke toetusi arvestada juhul, kui muud mõjuvad põhjused annavad aluse elatise vähendamiseks alla miinimummäära (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-174-16, punkt 14). Kuna maakohus ei tuvastanud mõjuvaid põhjuseid elatise vähendamiseks, ei oleks ta saanud riiklikku toetust võtta arvesse ka juhul, kui isa oleks sellele väitele maakohtus tuginenud. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt ei esitanud isa maakohtus väidet seonduvalt kostjate emale laekuva riikliku toetusega. Apellatsioonkaebus ei sisalda

§ 652

lõike 4 kohast põhjendust, miks isa ei saanud riiklike toetustega seonduvat väidet esitada õigeaegselt maakohtus. Ka tsiviilasja materjalidest ei nähtu kolleegiumile sellist maakohtu poolset olulist menetlusõiguse rikkumist, mis oleks takistanud menetlusosalistel kõigi väidete esitamist

§ 329lõike 1 kohaselt esimesel võimalusel maakohtumenetluses.

Seega jätab ringkonnakohus isa uue väite tähelepanuta.

1. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et isa ei suutnud tõendada veenvalt väidet, et kostjate igapäevased vajadused, mille katmiseks on elatis ette nähtud, olid hagi esitamise seisuga 02.07.2020 vähenenud võrreldes 15.10.2018 seisuga. Kostjad on vastavalt
2. a sündinud tüdruk ja
3. a sündinud poiss. Kuna pooled leppisid
4. a kompromissis kokku, et elatist tuleb tasuda seaduses ettenähtud miinimummääras ja samas ulatuses haginõude olid lapsed ka
5. a esitanud, siis lähtus maakohus õigesti eeldusest, et laste tolleaegsed vajadused said miinimumelatisega kaetuks. Vastavalt kehtivale kohtupraktikale ei pea tõendama alaealise lapse kulutusi, mis on kaetud seaduses ettenähtud alammääras elatisega (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-35-17, punktid 26, 27). Isa ei toonud praeguses vaidluses välja konkreetseid kulusid, mida konkreetsete laste arenguks igapäevaselt tema arvates enam vaja teha ei ole võrreldes aastaga
6. Kui isa oleks mõne kulu konkreetselt esile toonud ja oma seisukohta vähemalt

§ 235

mõttes põhistanud, oleks eelduslikult võinud kostjatel tekkida konkreetse kulu tõendamise kohustus. Praeguses asjas kostjatel enda kulude tõendamise kohustust ei tekkinud. Ringkonnakohus on seisukohal, et olulised muutused selles osas ei ole ka eluliselt usutavad – 15- ja 13-aastased lapsed ei söö vähem, ei vaja vähem riideid/jalanõusid, ei tarbi vähem internetti, vett, elektrit jmt kui 13- ja 11-aastased lapsed. Ikka on tegemist koolilastega, kelle arenguga käib tavapäraselt kaasas tegelemine huvialadega, suhtlemine sõpradega, reisimine jmt. Isa tuginemine RAKE uuringule ei ole põhjendatud, kuna see ei kajasta konkreetsete laste vajadusi, vaid eri vanuserühmade keskmiste laste keskmisi vajadusi.

1. Hageja on kaebuses seisukohal, et kuigi ta loobus 21.12.2020 kirjas kohtule tuvastusnõudest, ei loobunud ta hagiavalduse punktides 2.8 ja 2.9 esitatud väidetest ja tõenditest, kuid maakohus selles osas seisukohta ei võtnud. Väidete kohaselt tasus ta aastatel 2015 kuni 2017 ja 2018 kuni 2020 kostjate tegelikest kuludest nii palju rohkem elatist (9503+145 eurot), et selle arvel saab nende koos elav vanem pidada lapsi ülal seni kuni hageja sissetulekud taastuvad.
2. Ringkonnakohus on seisukohal, et hagejad väited ei ole põhjendatud ega oma tsiviilasja lahendamisel õiguslikku tähendust. Hageja on tasunud viidatud perioodidel elatist vastavalt kompromisse kinnitavatele jõustunud kohtulahenditele (05.12.2011 määrus asjas nr 2-1113881 ja 15.10.2018 määrus asjas nr 2-17-9878). Hageja ei ole tõendanud, et ta oleks tasunud rohkem, kui kohtulahendites oli kokku lepitud. Isegi kui see nii oleks olnud, ei ole VÕS § 200 15 2-20-9571 lõike 1 punkti 1 kohaselt lubatud tasaarvestada ülalpidamise nõuet ning sellisel tasaarvestuse avalduse puudub õiguslik tagajärg. Asjaolu, et laste ema on suutnud majandada selliselt, et on panustanud rahalisi vahendeid laste kogumishoiustele, näitab mõistliku vanema tavapärast hoolitsust laste tuleviku eest. Teise vanema poolt nende maksete võrra väiksema elatise maksmise tahe annab alust veendumusele, et vanem ei toimi oma õiguste ja kohustuste täitmisel heas usus (tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 138 lõige 1).
3. Ringkonnakohus nõustub kostjatega, et alates 01.01.2022 õigusliku olukorra muutumine praeguses asjas tähtsust ei peaks omama, kuna poolte vahel kehtivas 15.10.2018 kohtumääruses oli lepitud kokku elatise suuruseks mitte kindel rahasumma, vaid tasumine seaduses ettenähtud miinimummääras mh selliselt, et kui seadusega ettenähtud miinimummäära osas nähakse selgelt ette peretoetuste maha arvestamine, siis rakendatakse seda korda ka kompromissi alusel tasutavale elatisele alates õigusmuudatuse jõustumisest. Kostjate 22.02.2022 menetlusdokumendist nähtuvalt mõistavad kostjad kompromissi selliselt, et alates 01.01.2022 kuulub kohaldamisele nn uus elatise miinimum, mitte ei loeta elatise määraks PKS § 2172 lõike 1 alusel 292 eurot. Seega ei peaks pooltel olema vajadust pöörduda uuesti kohtusse sama sätte lõike 2 alusel.
4. Kuna vaidlustatud otsus jääb hagi rahuldamata jäämise osas muutmata, ei ole alust muuta ka maakohtumenetluse kulude jaotust. Maakohus jättis kulud

§ 162lõike 1 alusel asjakohaselt poole kanda, kelle kahjuks kohtulahend tehti.

Ringkonnakohus ei nõustu hagejaga, et kulude jaotamisel oleks pidanud kohaldama

§ 162lõiget 4 ja jätma kulud poolte kanda.

Riigikohus on korduvalt asunud seisukohale, et viidatud sätte kohaldamiseks ei piisa ainult ebaõiglusest või ebamõistlikkusest, vaid tuvastamist peab leidma äärmine ebaõiglus või ebamõistlikkuse selle isiku suhtes, kelle kahjuks otsus tehti (nt lahendis nr 2-17-18531). Kostjad kohtumenetlust ei alustanud.

§ 217

lõike 1 kohaselt võib menetlusosaline osaleda tsiviilkohtumenetluses lepingulise esindaja kaudu. 12.02.2022 selgitustest (t II kd lk 30-32) nähtuvalt on hageja tööks võlgade sissenõudmine ning ta osaleb / on osalenud paljudes kohtumenetlustes. Seega on temal kohtukogemus, mida vastaspoole kohta tsiviilasja materjalide pinnalt väita ei saa. Seega ei saa ka kostjate emale ette heita, et ta kasutas maakohtus kvalifitseeritud õigusnõustaja abi. Puuduvad asjaolud, mis annaksid aluse hageja suhtes äärmise ebaõigluse või ebamõistlikkuse tuvastamiseks.

1. Ringkonnakohus nõustub ka maakohtuga otsustusega hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramise osas. Tegemist on kohtu kaalutlusotsustusega, millesse kõrgema astme kohus saab sekkuda vaid juhul, kui rikutud on kaalutluse piire. Praeguses asjas sellist rikkumist alust tuvastada ei ole. Maakohus on jälgitavalt ja selgelt kaalunud kostjate lepinguliste esindajate kulusid ning lähtunud seejuures asjakohastest menetlusõiguse normidest (vaidlustatud otsuse punktid 13-14). Hageja ei ole vaidlustanud esindajate töötundi arvu ega tunnitasu suurust. Menetluskulude jaotamine ja kindlaksmääramine
2. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jäämisel jäävad apellatsioonimenetluse kulude

§ 171lõike 1 alusel apellandi kanda.

83. Kostjate menetluskulude nimekirja kohaselt tegid nad apellatsiooniastmes kulutusi advokaadist lepingulise esindaja tasule kokku 1404 eurot (sisaldab käibemaksu) 9 tunni töö eest tasuga 130 eurot (lisandub käibemaks) 1 tund. Isik, kes arved tasub (kostjate ema) ei ole käibemaksukohuslane. Esindaja koostas 21.-22.04.2021 5 tundi vastust kaebusele ja 18.02.2022 tutvus 4 tundi kostja 12.02.2022 vastusega kohtu määrusele, koostas vastuse kostjale ja 16 2-20-9571 kohtumäärusele ning menetluskulude nimekirja. Hageja leidis apellatsioonkaebuses, et kulud tuleks jätta

§ 162lõike 4 alusel poolte endi kanda.

84. Kolleegium on seisukohal, et ka apellatsioonimenetluse kulude jaotamisel puudub alus kohaldada

§ 162lõiget 4.

Kolleegium jääb otsuse punktis 79 esitatud põhjenduste juurde, märkides lisaks, et praeguses asjas oli hagejal võimalik apellatsioonimenetluse kulude kandmisest hoiduda, jättes kaebuse esitamata. Kaebust esitades pidi ta arvestama, et kui kostjatel oli juba maakohtus lepinguline esindaja ja vastav kulu jäi hageja kanda, siis suure tõenäosusega kasutavad kostjad sama teenust ka edasises menetluses ja et üldreegli järgi jääb kulu kaotanud poole kanda. Hageja ei saa kostjate emale ette heita, et ta on senises menetluses kasutanud kvalifitseeritud õigusnõustaja abi. Puuduvad asjaolud, mis annaksid aluse kohtule hageja suhtes äärmise ebaõigluse või ebamõistlikkuse tuvastamiseks. 86. Küll aga on kohus seisukohal, et nimekirjast nähtuv lepingulise esindaja ajakulu ei ole, arvestades konkreetse vaidluse sisu ja mahtu,

§ 175lõike 1 mõttes osaliselt mõistlik.

Sama(

1. d)esindaja(
2. d)osalesid ka maakohtumenetluses, mistõttu oli neile vaidluse sisu (asjaolud, tõendid jmt) teada. Apellatsioonkaebus on küll sisuliselt 9 lk pikk, kuid sisaldab olulises osas samu väiteid, mis olid juba maakohtus esitatud. Lisatud tõenditega tutvumine ei saanud võtta aega enam kui 30 min. Eeltoodu alusel asub kohus seisukohale, et mõistlikuks ja vajalikuks vastuse koostamise kuluks oli 3 tundi. 18.02.2022 toimingutele ei olnud mõistlik ega vajalik kulutada üle 2 tunni. Seega kokku arvestab kolleegium esindaja ajakuluks 5 tundi. Kolleegium nõustub maakohtuga, et tunnitasu 130 eurot (käibemaksuta) vastab tavalisele ja mõistlikule kvalifitseeritud õigusabiteenuse tasule. Seega määrab kohus kostjate vajalikuks ja põhjendatud õigusabitasuks apellatsiooniastmes 5x130=650+20%=780 eurot. 87. Kostjate taotluse ja

§ 177

lõike 4 alusel märgib kohus lahendi resolutsioonis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb hagejal otsuse täitmisega viivitamise korral tasuda viivist. (allkirjastatud digitaalselt) Tühistatud osaliselt Riigikohtu 30.11.2022 otsusega RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu
2. märtsi
3. a otsus ja Harju Maakohtu
4. veebruari
5. a otsus tsiviilasjas nr 2-20-9571 osaliselt, alates
6. jaanuarist 2022 X-lt Y-le ja Q-le väljamõistetud elatise osas. Saata asi tühistatud osas uueks läbivaatamiseks Harju Maakohtule.
7. Jätta ülejäänud osas Tallinna Ringkonnakohtu
8. märtsi
9. a otsus tsiviilasjas nr 2-20-9571 ringkonnakohtu otsus muutmata.
10. Rahuldada X kassatsioonkaebus osaliselt. 17 2-20-9571 18