Obsah (6)

§ 15§ 23§ 68§ 18§ 10§ 24

MÄÄRUS Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Tiia Nurm Määruse tegemise aeg ja koht 15. oktoober 2020, Tallinn Haldusasja number 3-20-2004 Haldusasi Politsei- ja Piirivalveameti taotlus X kinnipidamisek

) § 23 lg 1 alusel, sest isiku suhtes esineb

§ 15

lg-s 1 nimetatud põhimõte ja

§ 15lg 2 p-s 1, 2 ja 3 sätestatud alus.

Taotluse sisu on järgnev: X peeti 12.10.2020 kinni seoses sellega, et ta pani toime tahtliku teo, mis oli suunatud teise inimese tervise kahjustamisele, samuti valu tekitava kehalise väärkohtlemisele, lähisuhtes, korduvalt s.o karistusseadustiku (KarS) § 121 lg 2 p 2,3 järgi kvalifitseeritava kuriteo. X on Harju Maakohtu Tallinna kohtumaja 13.10.2020 otsusega kriminaalasjas xxxxxxx (xxxxxxxxxx) süüdi mõistetud KarS § 121 lg 2 p 2, 3 järgi ja talle mõisteti karistuseks 1 aasta ja 9 kuud vangistust 2 aasta pikkuse katseajaga. PPA lõpetas 13.10.2020 välismaalaste seaduse alusel ennetähtaegselt X’i viisavaba lubatud viibimisaja ja lühendas seda ühekordselt, kuna välismaalane võib kujutada ohtu avalikule korrale ning on põhjust kahelda isiku usaldusväärsuses. Viimane lubatud viibimispäev on 13.10.2020. Seega alates 13.10.2020 isikul puudub seaduslik alus Eesti Vabariigis viibimiseks. Isikule 13.10.2020 tehtud ettekirjutus nr 1052234924 Eestist lahkumiseks on täitmata ning sundtäidetav. Hinnanud tõendeid ja kaalunud faktilisi asjaolusid leiab PPA, et X paigutamine kinnipidamiskeskusesse on proportsionaalne, kohane ja vajalik sunnivahend väljasaatmiseks, kuna on alust arvata, et isik võib väljasaatmismenetlusest kõrvale hoida. Lahkumisettekirjutuse menetluse raames oli kindlaks tehtud, et isikul oli elukaaslasega konflikt, mille lahendamiseks X kasutas vägivalda, st tegemist oli lähisuhtevägivallaga. Käesoleval ajal Eesti Vabariigi prioriteet on selliste kuritegude ennetamine, ning avalik huvi on väga kõrge. Kui kriminaalkorras karistamine on reaktsioon juba tehtud teole ning teenib ka potentsiaalselt ohtliku isiku eraldamise eesmärki muust õiguskuulekast ühiskonnast, siis sundtäidetava lahkumisettekirjutuse puhul peamise eesmärgina tuleb praegusel juhul näha riigi soovi hoida ära tulevikus toimuvaid võimalikke uusi süütegusid. Sellest nähtub ka riigi usaldamatus isiku vastu, kellele on varem antud viibimisõigus, isik aga on oma käitumisega riigi usaldust kuritarvitanud. Illegaalimenetluse raames läbi viidud küsitluse käigus on isik palunud võimalust lahkuda riigist vabatahtlikult, kuid soovis enne lahendada probleeme enda elukaaslasega. Vestluse käigus selgus, et isik ei teadvusta endale, et kasutades oma elukaaslase ja veel ühe isiku suhtes vägivalda pani ta toime sellise teo, mis on Eesti Vabariigis kriminaliseeritud ning sellist käitumist riik ei aktsepteeri. X on arvamusel, et heastada saab kõike, seega isiku suhtumine enda tegudesse ei veena PPA-d, et sarnane käitumine stressolukorras isiku puhul on välistatud. Kriminaalkorras mõisteti X õigeks Kars § 120 järgi (ähvardus), kuid lahkumisettekirjutuse ja sissesõidukeelu kohaldamise puhul on tegemist PPA prognoosotsusega, ning PPA võtab arvesse asjaolu, et isik ähvardas vägivallaga oma elukaaslast, kui teda deporteeritakse. PPA on seisukohal, et isik ei lahku Eestist vabatahtlikult ning asub lahendama lähisuhte konflikti. Lähtuvalt eeltoodust peab PPA vajalikuks väljasaatmise täideviimiseks isiku paigutamist kinnipidamiskeskusesse ning leiab, et X suhtes ei ole võimalik kohaldada

§-s 10 loetletud järelevalvemeetmeid. Isik võib hakata väljasaatmise menetlusest kõrvale hoiduma ning see raskendaks oluliselt isiku väljasaatmist riigist. Isiku kinnipidamine ja kinnipidamiskeskusesse paigutamine ei ole vastuolus turvalisuse ja tervisekaalutlustega (

§ 23lg 4).

Samuti leiab PPA, et kinnipidamiskeskuses kinnipidamise asendamine leebemate

§-s 29 sätestatud järelevalvemeetmetega ei vii piisava tõenäosusega soovitud tulemuseni. Leebemate järelevalvemeetme kohaldamine baseerub usaldusel ning käesoleval juhul ei ole isik oma varasema käitumisega tekitanud PPA-s sellisel määral usaldust, et PPA peaks võimalikuks leebemate järelevalvemeetmete kohaldamist. Väljasaatmist ei ole võimalik 48 tunni jooksul lõpule viia. X peab läbima COVID-19 teste, sest nende puudumisel ei võta Moldova Vabariik isikuid vastu. Arvestades ebastabiilset rahvusvahelist lennuühendust, taotleb PPA isiku kinnipidamiseks ja kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks kuni kaheks kuuks. 2. Kohtuistungil täpsustas PPA, et tugineb üksnes

§ 15

lg 2 p-s 1 sätestatud alustele ning ei tugine punktidele 2 ja 3, sest isikul on dokumendid ja ta on kaasaaitamiskohustust täitnud.

1. X selgitas kohtuistungil, et ta soovib Eestis ise lahkuda. Tal on selleks raha 250 eurot ning ta lahkuks liinitaksoga. Oma endise elukaaslase korterist võtaks ta kaasa vaid oma asjad ja selliselt, et ta endise elukaaslasega üldse kokku ei puutuks. KOHTU SEISUKOHT
2. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 264 lg 1 kohaselt annab kohus seadusega sätestatud juhtudel haldustoimingu tegemiseks loa ja pikendab seda. HKMS § 264 lg 2 kohaselt taotluse loa saamiseks esitab selleks volitatud haldusorgan (s.o PPA) kirjalikult koos põhjendusega ning seaduses ettenähtud ja asja otsustamiseks vajalike tõendite ja seletustega. 2

§ 15

lg 1 kohaselt võib välismaalast kinni pidada

§ 15

lg-s 2 sätestatud alusel, kui

-s sätestatud järelevalvemeetmeid ei ole võimalik tõhusalt kohaldada. Kinnipidamine peab olema kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega ning kinnipidamisel peab arvestama igal üksikjuhtumil välismaalasega seotud olulisi asjaolusid.

§ 15

lg 2 kohaselt võib välismaalast kinni pidada, kui

-s sätestatud järelevalvemeetmete kohaldamine ei taga lahkumiskohustuse täitmise tulemuslikkust ning eelkõige juhul, kui: 1) esineb välismaalase põgenemise oht; 2) välismaalane ei täida kaasaaitamiskohustust; 3) välismaalasel puuduvad tagasipöördumiseks vajalikud dokumendid või nende hankimine vastuvõtvast või transiidiriigist viibib. 6. PPA tugineb praegusel juhul punktile 1 (põgenemise oht). Esialgses taotluses oli tuginetud ka

§ 15

lg 2 punktidele 2 ja 3, kuid PPA on istungil täpsustanud, et isik on täitnud kaasaaitamiskohustust ja isikul on Moldova Vabariiki tagasipöördumiseks vajalikud dokumendid olemas. 7.

§ 68

kohaselt hinnatakse lahkumisettekirjutuse tegemisel või välismaalase kinnipidamisel välismaalase põgenemise ohtu. Põgenemise oht esineb näiteks siis, kui välismaalane ei ole Eestist või Schengeni konventsiooni liikmesriigist lahkunud pärast lahkumisettekirjutusega määratud lahkumiskohustuse vabatahtliku täitmise tähtaega (p 1) ja kui välismaalane on korduvalt toime pannud tahtlikke kuritegusid või toime pannud kuriteo, mille eest on talle mõistetud vangistus (p 4).

1. Vaidlus puudub selles, et X’il puudub seaduslik alus Eestis viibimiseks. PPA tegi X’ile 13.10.2020 ettekirjutuse Eestist lahkumiseks koheselt, kuid mitte hiljem kui 13.10.2020 (nr 1052234924, PPA taotluse juures). PPA on seisukohal, et isik võib hakata väljasaatmise menetlusest kõrvale hoiduma vaatamata isiku lubadusele lahkuda Eestist vabatahtlikult. PPA on märkinud, et isik võib kujutada ohtu avalikule korrale ning on põhjust kahelda isiku usaldusväärsuses. Kohtule on esitatud Harju Maakohtu 13.10.2020 kohtuotsus, mille resolutsiooni punktis 2 tunnistati X süüdi korduvas lähisuhtes toimepandud kehalises väärkohtlemises. Karistuseks mõisteti 1 aasta ja 9 kuud vangistust, mida vähendati 1/3 võrra. Vähendatud karistus oli 1 aasta ja 2 kuud. Kohtuotsus ei ole jõustunud, kuid X oma süüd ei eita. Kohtule on esitatud PPA poolt 13.10.2020 läbi viidud küsitluse protokoll, millest nähtub, et X ei pea väljasaatmist õigeks ning soovib kõike heastada. Isik selgitas küsitlusel, et sündmused, mille eest teda 13.10.2020 kohtuotsusega karistati, olid põhjustatud sellest, et väidetavalt ei pidanud tema närvisüsteem elukaaslase käitumisele vastu. X kinnitas 14.10.2020 kohtuistungil, et vabanemisel läheks ta oma elukohta tagasi üksnes oma asjade võtmiseks ja selliselt, et ta oma endise elukaaslasega kokku ei puutuks. Seejärel lahkuks isik Eestist vabatahtlikult. Kohus leiab, et X’i eelnevat käitumist arvesse võttes, on alus arvata, et tema Eestist lahkumine ei pruugi eelnevalt kirjeldatud viisil toimuda. Kohtule esitatud materjalidest nähtuvalt läheks X vabanemisel tagasi aadressile, kus ta oma endise elukaaslase suhtes alles 12.10.2020 kehalise väärkohtlemise toime pani. Ei ole võimalik tagada seda, et ta oma asjadele järgi minnes endise elukaaslasega kokku ei puutu. Kui X peaks oma endise elukaaslasega vaid mõned päevad pärast kuriteo toimepanemist kokku puutuma, on suur tõenäosus, et olukord eskaleerub ja X võib uue kuriteo toime panna. Uue kuriteo toimepanemisel on lahkumisettekirjutuse vabatahtlik täitmine ilmselt välistatud, sest kriminaalmenetluse alustamisel on isikul õigus olla oma asja arutamise juures ja kriminaalmenetluses saab ka vahistamist kohaldada. Seega leiab kohus, et on alust kahelda X’i istungil väljendatud kavatsuse usaldusväärsuses. Ilmselgelt on riigil soov hoida ära tulevikus toimuvaid võimalikke uusi süütegusid. X’i puhul on võimalike uute kuritegude toimepanemise risk praeguse seisuga suur.
2. Eeltoodust tulenevalt on kohus nõus, et isiku puhul esineb oht, et ta hakkab väljasaatmismenetlusest kõrvale hoidma ega lahku vabatahtlikult Eestist. Tegemist on põgenemise ohuga

§ 68

tähenduses, mistõttu esineb

§ 15lg 2 p-s 1 sätestatud alus isiku kinnipidamiseks. 3

§ 18

lg 1 kohaselt viiakse väljasaatmine lõpule 48 tunni jooksul välismaalase kinnipidamisest arvates. PPA on taotluses selgitanud, et Moldova Vabariiki naasmiseks tuleb isikul teha COVID-19 testid, sest ilma nendeta Moldova Vabariiki vastu ei võeta. Kui X peaks lennukiga Moldova Vabariiki saadetama, on lennuliikluse praegune korraldus täiendav ajaline takistus. PPA väitel Moldova Vabariiki otselennud puuduvad ja väljasaatmine toimub hetkel Saksamaa kaudu. Seega ei ole väljasaatmist võimalik 48 tunni jooksul lõpule viia. 11. Kohus nõustub PPA-ga, et kinnipidamiskeskuses kinnipidamise asendamine leebemate järelevalvemeetmetega (

§ 10lg 2) ei pruugi tagada väljasaatmismenetluse lõpuleviimist.

Lisaks baseerub leebemate järelevalvemeetmete kohaldamine usaldusel, mida PPA-l isiku vastu ei ole, arvestades tema eelnevat käitumist. Seega on kohus nõus, et kinnipidamiskeskuses kinnipidamisele ei ole alternatiivi.

1. Puudub alus arvata, et isiku kinnipidamine ja kinnipidamiskeskusesse paigutamine võiks olla vastuolus isiku turvalisuse ja tervisekaalutlustega.
2. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et isiku kinnipidamine ja kinnipidamiskeskusesse paigutamine on vajalik ja proportsionaalne ning PPA taotlus tuleb rahuldada. Kohus annab PPA-le loa paigutada isik kinnipidamiskeskusesse kuni tema väljasaatmiseni Eesti Vabariigist, kuid mitte kauemaks kui kaheks kuuks.
3. PPA-l tuleb isik kinnipidamiskeskusest viivitamata vabastada, kui tema kinnipidamise alus langeb ära, kinnipidamise tähtaeg möödub või tema väljasaatmine osutub perspektiivituks, samuti kui isikule antakse riigis viibimiseks viibimisalus (

§ 24lg-d 11 ja 3). /allkirjastatud digitaalselt/ Tiia Nurm 4