KOHTUMÄÄRUS Kohus Kohtukoosseis Tallinna Ringkonnakohus Janar Jäätma, Oliver Kask ja Kaire Pikamäe Määruse tegemise aeg ja koht 02.12.2020, Tallinn Haldusasja number 3-20-2004 Haldusasi Vaidlustatud k

) § 15 lg 2 p-de 1–3 alusel. PPA märkis kokkuvõtlikult järgmist: 1) isik on Moldova Vabariigi kodanik. Ta sündis XX.XX.XXXX a-l Venemaal; 3-20-2004 2) isik peeti kahtlustatavana kinni 12.10.2020 põhjusel, et ta lõi samal päeval elukaaslast rusikaga korduvalt näkku. Kannatanu kaotas tasakaalu ja kukkus, lüües pea vastu trepiastet. Seejärel lõi isik kannatanut korduvalt jalgadega üle keha. Isik tõukas samal päeval teist naiskannatanut, mille tulemusena viimane kukkus. Seejärel lõi isik teist kannatanut rindkeresse. Harju Maakohus mõistis 13.10.2020 otsusega kriminaalasjas nr 1-20-7316 isiku süüdi karistusseadustiku (KarS) § 121 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi ning mõistis talle karistuseks üks aasta ja üheksa kuud vangistust kahe aasta pikkuse katseajaga; 3) PPA lõpetas 13.10.2020 välismaalaste seaduse (VMS) § 52 lg 1 p 7 ja § 52 lg 4 p 1 alusel ennetähtaegselt isiku viisavaba lubatud viibimisaja, kuna isik võib kujutada ohtu avalikule korrale ning on põhjust kahelda isiku usaldusväärsuses. Isikul oli õigus viibida Eestis kuni 13.10.2020. Isikule 13.10.2020 tehtud ettekirjutus nr 1052234924 Eestist lahkumiseks on täitmata ning sundtäidetav; 4) isik peeti 13.10.2020 väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (

) § 15 lg 1, lg 2 p 1 ja lg 3 alusel kuni 48 tunniks kinni. Isik pole täitnud 13.10.2020 ettekirjutust nr 1052233620 ega lahkunud Eestist; 5) isik selgitas, et konflikt oma elukaaslasega on kestnud kolm kuud ning ta närvid ei pidanud vastu. Ta ei soovi oma elukaaslasest lahku minna ja soovib kõik heastada; 6) kuigi isik on lubanud vabatahtlikult riigist lahkuda, võib ta väljasaatmisest kõrvale hoiduda. Isik kasutas lähisuhtes vägivalda. Selliseid kuritegusid tuleb ennetada ning nende kuritegude ärahoidmiseks esineb suur avalik huvi. Sundtäidetava lahkumisettekirjutuse peamine eesmärk on ära hoida tulevasi kuritegusid. Isik on kuritarvitanud talle antud viibimisõigust. Isik selgitas, et soovib enne lahkumist lahendada probleemid elukaaslasega. Vestluse käigus selgus, et isik ei teadvusta endale, et ta pani toime mitte aktsepteeritava teo, kui ta kasutas oma elukaaslase ja veel teise isiku suhtes vägivalda. PPA pole veendunud, et sarnane käitumine stressiolukorras ei kordu. Isiku elukaaslane pole konflikti lahendamiseks valmis. Pole tõenäoline, et kannatanu hakkaks isikuga koos elama. Isikul ei ole riigis viibimiseks seaduslikku alust. Ta ei saa seaduslikult töötada ega tulu teenida. Tal puudub raha majutuse eest tasumiseks. Kuigi isik mõisteti õigeks KarS § 120 järgi, on haldusmenetluses tegemist prognoosotsusega, mistõttu arvestab PPA seda, et isik ähvardas kohaldada vägivalda oma elukaaslase suhtes, kui ta deporteeritakse. Isikust lähtuvat ohtu kirjeldab eelnev kuritegu. Isik ei lahku Eestist ja ta asub lahendama lähisuhte konflikti. Seetõttu on isik vaja paigutada kinnipidamiskeskusesse väljasaatmise eesmärgil; 7) leebemate meetmete kohaldamine pole võimalik. Isik pole oma varasema käitumisega tekitanud usaldust. Tegemist on proportsionaalse meetmega. 2. Tallinna Halduskohus lubas 15.10.2020 määrusega paigutada isiku kinnipidamiskeskusesse kuni 15.12.2020 kokkuvõtlikult järgmistel põhjendustel: 1) PPA taotles kohtuistungil isiku kinnipidamiskeskusesse paigutamist üksnes

§ 15lg 2 p 1 alusel.

PPA täpsustas kohtuistungil, et isik on täitnud kaasaaitamiskohustust ja isikul on Moldova Vabariiki tagasipöördumiseks vajalikud dokumendid olemas; 2) põgenemise oht esineb, kui välismaalane ei ole Eestist või Schengeni konventsiooni liikmesriigist lahkunud pärast lahkumisettekirjutusega määratud lahkumiskohustuse vabatahtliku täitmise tähtaega (

§ 68

p 1) ja kui välismaalane on korduvalt toime pannud tahtlikke kuritegusid või toime pannud kuriteo, mille eest on talle mõistetud vangistus (

§ 68p 4); 3) isikul ei ole seaduslikku alust Eestis viibimiseks.

PPA tegi isikule lahkumisettekirjutuse, mis on täitmata; 4) Harju Maakohus tunnistas 13.10.2020 kohtuotsuse resolutsiooni p-ga 2 isiku süüdi korduvas lähisuhtes toimepandud kehalises väärkohtlemises. Kohus mõistis isikule karistuseks üks aasta ja üheksa kuud vangistust, mida vähendati 1/3 võrra. Vähendatud karistus oli üks aasta ja kaks kuud. Kohtuotsus ei ole jõustunud, kuid isik oma süüd ei eita. PPA 13.10.2020 2

§ 68ja § 15 lg 2 p 1).

Arvestades isiku eelnevat käitumist, on alus arvata, et tema Eestist lahkumine ei pruugi eelnevalt kirjeldatud viisil toimuda. Isik läheks vabanemisel tagasi kohta, kus ta oma endise elukaaslase suhtes alles 12.10.2020 kehalise väärkohtlemise toime pani. Võimalik ei ole tagada, et ta oma asjadele järgi minnes endise elukaaslasega kokku ei puutu. Kui isik peaks oma endise elukaaslasega vaid mõned päevad pärast kuriteo toimepanemist kokku puutuma, on suur tõenäosus, et olukord eskaleerub ja isik võib uue kuriteo toime panna. Uue kuriteo toimepanemisel on lahkumisettekirjutuse vabatahtlik täitmine ilmselt välistatud, sest kriminaalmenetluse alustamisel on isikul õigus olla oma asja arutamise juures ja kriminaalmenetluses saab ka vahistamist kohaldada. Seega on alust kahelda isiku istungil väljendatud kavatsuse usaldusväärsuses. Riigil on soov hoida ära tulevikus toimuvaid võimalikke uusi süütegusid. Isiku puhul on võimalike uute kuritegude toimepanemise risk praeguse seisuga suur; 6)

§ 18

lg 1 kohaselt viiakse väljasaatmine lõpule 48 tunni jooksul välismaalase kinnipidamisest arvates. PPA selgitas taotluses, et Moldova Vabariiki naasmiseks tuleb isikul teha COVID-19 test, sest ilma selleta Moldova Vabariik isikut vastu ei võta. Kui isik saadetakse lennukiga Moldova Vabariiki, on lennuliikluse praegune korraldus täiendav ajaline takistus. Moldova Vabariiki otselennud puuduvad ja väljasaatmine toimub hetkel Saksamaa kaudu. Seega ei ole väljasaatmist võimalik 48 tunni jooksul lõpule viia; 7) alternatiivsed meetmed puuduvad. Tegemist on proportsionaalse meetmega. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS 3. Isik taotleb määruskaebuses halduskohtu määruse tühistamist ja tema vabastamist kokkuvõtlikult järgmistel põhjendustel: 1) kaebaja ei hoia väljasaatmisest kõrvale. Kaebaja on täitnud kaasaaitamiskohustust. Isiku kohta ei tohiks järeldusi teha minevikusündmuste alusel; 2) usalduse puudumine ei ole isiku kinnipidamise aluseks; 3) Harju Maakohtu otsus pole jõustunud; 4) halduskohus on tuginenud üksnes

§ 68

p-le 1, arvestamata konkreetse juhtumi asjaolusid ja ta jättis need põgenemisohuga seostamata; 5) kaebajal on võimalik ise riigist lahkuda. Kaebaja saab sõita marsruuttaksoga. Kaebajal on lahkumiseks raha olemas; 6) leebemad järelevalvemeetmed on olemas ja kinnipidamine pole proportsionaalne. Kaebajal on võimalik elada kindlaksmääratud elukohas. Põgenemine COVID-19 tingimustes oleks raskendatud. Halduskohus pole leebemate meetmete kohaldamist kaalunud; 7) kaebajal on tarvis lõpetada tööandjaga töösuhe ja saada lõpparve (umbes 1000 eurot). Raha on tööandja juures hoiul. Kaebajal ei ole pangas arvet, kuna ta pole resident. Kaebajal on tarvis kätte saada enda isiklikud asjad (tööriistade väärtus on umbes 3000 eurot). Kinnipidamiskeskuses viibides pole võimalik asju korraldada. Kui kohus ei võta viimati märgitud asjaolusid arvesse, tuleb viimati märgitut käsitada esialgse õiguskaitse taotlusena. 3

§ 15

). Selle menetluse raames hindab kohus, kas lubada puudutatud isik kinnipidamiskeskusesse paigutada või mitte. Isik ei ole eelnevalt pöördunud taotlusega PPA poole ega nõudnud, et PPA tagaks puudutatud isiku vara säilimise ja toimetaks selle puudutatud isiku valdusesse. Kuna isik pole eelnevalt PPA-le taotlust esitanud, ei ole PPA saanud ka seda taotlust lahendada (riigivastutuse seadus § 6 lg 1). Kuna praeguse loa andmise otsustamise menetluse esemeks pole PPA tegevus, millega viimane oleks keeldunud puudutatud isiku vara kogumisest ja selle isikule edastamisest, ei ole isikul õigust taotleda esialgse õiguskaitse korras PPA kohustamist. Seetõttu jätab ringkonnakohus puudutatud isiku esialgse õiguskaitse taotluse läbi vaatamata. 5. Isiku kinnipidamiskeskuses kinnipidamise loa pikendamisel tugines halduskohus

§ 15lg 2 p-le 1.

6. Välismaalast võib kinni pidada, kui temast lähtub põgenemisoht (

§ 15lg 2 p 1).

Direktiivi 2008/115/EÜ nõuete ühetaoliseks rakendamiseks koostatud tagasisaatmise käsiraamatu (kinnitatud Euroopa Komisjoni 16.11.2017 soovitusega (EL) 2017/2338 – ELT L 339, 19.12.2017, lk 83–159) p-i 1.6 kohaselt võivad välismaalase põgenemise ohule viidata muu hulgas dokumentide puudumine, samuti elukoha või püsiva viibimiskoha puudumine, varasem käitumine ja rahaliste vahendite puudumine, samuti ebaseaduslik sisenemine mh Schengeni alale. Samas rõhutatakse, et iga juhtumit tuleb hinnata individuaalselt ja tervikuna ning ükski loetletud asjaoludest (nt ebaseaduslik piiriületus või dokumentide puudumine) ei anna automaatselt alust järeldada põgenemise ohu olemasolu. Põgenemisohu prognoos peab arvestama kõiki asjakohaseid tegureid, sh isiku vanust ning tervislikku ja sotsiaalset seisundit, mis võivad teatud juhtudel kinnitada, et põgenemise ohtu ei esine, ehkki täidetud on üks või mitu riigisiseses õiguses kindlaks määratud kriteeriumi (vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 08.07.2019 määrus asjas nr 3-19-1063, p 13). 7. Halduskohtu hinnangul tuli põgenemisohtu jaatada

§ 68p-de 1 ja 4 mõttes.

Põgenemisohtu eeldatakse, kui välismaalane ei ole Eestist või Schengeni konventsiooni liikmesriigist lahkunud pärast lahkumisettekirjutusega määratud lahkumiskohustuse vabatahtliku täitmise tähtaega (

§ 68p 1).

Samuti eeldatakse põgenemisohtu, kui välismaalane on korduvalt toime pannud tahtlikke kuritegusid või toime pannud kuriteo, mille eest on talle mõistetud vangistus (

§ 68p 4).

8. Halduskohtu seisukohta võib mõista selliselt, et kuna isikul puudub seaduslik alus Eestis viibida ja talle tehti 13.10.2020 lahkumisettekirjutus Eestist lahkuda hiljemalt 13.10.2020, on

§ 68p 1 täidetud.

Halduskohus tugines Harju Maakohtu 13.10.2020 otsusele, millega puudutatud isik tunnistati süüdi lähisuhte vägivallakuriteos ja mõisteti karistuseks üks aasta ja 4

§ 68p 4.

Halduskohtu hinnangul esines põhjendatud kahtlus, et vabaduses viibides isik Eestist ei lahku, kuna isik väitis kohtuistungil, et ta läheks endisesse elukohta ja võtaks sealt enda asjad, kuid ta ei puutuks endise elukaaslasega kokku, misjärel ta lahkuks Eestist. Halduskohtu hinnangul läheks isik kohta, kus ta pani toime kuriteo ning võimalik pole tagada seda, et puudutatud isik ei saaks endise elukaaslasega uuesti kokku ega sooritaks uut kuritegu. Pärast uue kuriteo sooritamist ei saaks isikut riigist välja saata. 9. Põgenemisohu jaatamiseks ei piisa üksnes

§ 68p-des 1–10 sätestatud asjaolu esitamisest.

Asjaolude kogumi alusel tuleb teha prognoosotsus selle kohta, kui tõenäoline on, et isik ei täidaks vabatahtlikku kohustust lahkuda riigist ja ta hoiduks riigist väljasaatmisest kõrvale. 10. Ringkonnakohus jaatab PPA ja halduskohtu seisukohta osas, et isikust lähtuvat põgenemisohtu sai kirjeldada

§ 68

p 1 alusel, s.o isik pole pärast talle vabatahtlikku antud tähtaega riigist lahkunud. Isikut kohustati Eestist lahkuma samal päeval, kui anti lahkumisettekirjutus. Isik väitis PPA-le ja halduskohtule seevastu, et enne, kui ta riigist lahkub, soovib ta oma endise elukaaslasega probleemid lahendada ning tuua endisest elukohast asjad ära. Isik on seega enda seletustes märkinud, et enne probleemi lahendamist ja asjade saamist ta Eestist ei lahku. Olukorras, kus isik on riigist lahkumiseks seadnud eeltingimused, mis peavad olema lahkumiseks täidetud, on tõenäoline, et isik ei pruugi riigist lahkuda pärast seda, kui eeltingimused ei peaks osutuma täidetuks. Uues kujunenud olukorras võib isik hakata otsima täiendavaid võimalusi, et jääda riiki ja keelduda lahkumast. Tõenäosus selleks on seda suurem, mida lühem on isikule antud tähtaeg riigist lahkuda. Arvestades puudutatud isiku eelnevalt toime pandud kuriteo iseloomu ja raskust, ei saa pidada ka tõenäoliseks seda, et tal õnnestuks enda seatud eeltingimused täita ja seejärel lahkuda Eestist vabatahtlikult talle määratud tähtaja jooksul. 11. Ringkonnakohus peab siiski vajalikuks märkida, et

§ 15

lg 2 p-des 1–3 sätestatud kinnipidamisalused ei anna õigust pidada isikut kinni võimaliku uue kuriteo ärahoidmiseks. Nende normide alusel isiku kinnipidamise eesmärk ei ole ära hoida seda, et isik ei rikuks karistusõiguse norme.

-i normide alusel isiku kinnipidamise eesmärk on tagada, et isik lahkuks Eestist (

§ 1lg 1, § 3, § 4, § 5, § 7 lg 1, § 73, § 14 ja § 15).

Seega saab PPA ja halduskohus

§ 15lg 2 alusel isikut kinni pidada üksnes lahkumiskohustuse tagamise eesmärgil.

Kuna praegusel juhul võimaldavad isiku seletused siiski pidada tõenäoliseks, et ta ei lahkuks Eestist vabatahtliku tähtaja jooksul, oli puudutatud isiku kinnipidamine

§ 68ja § 15 lg 2 p 1 alusel õiguspärane.

12. Ringkonnakohtu hinnangul on

§ 68p 4 kohaldatav, kui süüdimõistev kohtuotsus on jõustunud.

Harju Maakohtu 13.10.2020 otsus puudutatud isiku süüdimõistmise kohta jõustus 21.10.2020 ehk alles pärast PPA taotluse ja halduskohtu määruse tegemist. Kuna ringkonnakohtu menetluse hetkeks oli maakohtu otsus jõustunud, saaks alles nüüd sellele alusele tugineda. Kuna praegusel juhul saab isikust lähtuvat põgenemisohtu jaatada

§ 68

p 1 ja § 15 lg 2 p 1 alusel (vt käesolev määrus, p 10), puudub eraldi vajadus analüüsida isikust lähtuvat põgenemisohtu ka viimati viidatud aluste (s.o

§ 68p 4 ja § 15 lg 2 p 1) koostoimes.

13. Leebemate järelevalvemeetmete kohaldamine pole praegusel juhul põhjendatud, kuna isikust lähtub põgenemisoht ja ta ei pruugi olla PPA-le väljasaatmise eesmärgil kättesaadav. Isiku eelnev kuritegelik käitumine lubab pidada tõenäoliseks seda, et ta ei pruugi vabaduses olla PPA-le kättesaadav (vt ka Riigikohtu 31.05.2017 määrus haldusasjas nr 3-3-1-93-16, p 12). 5

§ 15lg 2 p 3 aluse osas.

(allkirjastatud digitaalselt) Jõustus Riigikohtu 05.12.2022 määruses toodud muudatustega RESOLUTSIOON

1. Jätta määruskaebus rahuldamata.
2. Jätta Tallinna Halduskohtu
3. oktoobri
4. a ja Tallinna Ringkonnakohtu
5. detsembri
6. a määruste resolutsioon muutmata, kuid muuta määruste põhjendusi käesoleva määruse põhjendustest lähtudes.
7. Rahuldada vandeadvokaat Aleksei Ratnikovi riigi õigusabi tasu suuruse kindlaksmääramise taotlus ja määrata Advokaadibüroo A. Ratnikov & Partners OÜ kaudu tema osutatud riigi õigusabi tasu suuruseks 583 eurot 20 senti (koos käibemaksuga). 6