RIIGIKOHUS PÕHISEADUSLIKKUSE JÄRELEVALVE KOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Menetluse alus Asja läbivaatamine Menetlusosalised 5-22-8 6.

) § 40 lõige 5), siis ei peegelda KMD vormil deklareeritud käive kalendriaastal osutatud reisiteenuste tegelikku maksustatavat väärtust, mis selgub alles detsembris tehtava ümberarvutuse käigus. Toetuse maksmisel

§ 40

lõikes 5 sätestatud erikorra arvesse võtmata jätmise tulemusel koheldakse reisiettevõtjaid ebavõrdselt võrreldes teiste turismiettevõtjatega.

1. Kaebaja tegelik käibe langus
2. aastal võrreldes
3. aastaga oli ligikaudu 12-kordne. Kaebaja esitatud pangakonto väljavõtete kohaselt laekus tema pangakontole reisiteenuste eest
4. aastal (ajavahemikul
5. aprillist kuni
6. septembrini) 503 511,27 eurot ja
7. aastal (samal ajavahemikul) 31 356,18 eurot. Esitatud kasumiaruannete järgi oli kaebaja müügitulu
8. aastal 584 742,36 eurot ja
9. aastal 42 414,65 eurot.
10. Vastustaja palus jätta kaebuse rahuldamata, kuivõrd vaidlustatud otsus oli õigusaktidega kooskõlas.
11. Ka kaastatud haldusorgan Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium (MKM) leidis
12. mai
13. a arvamuses, et kaebus tuleb jätta rahuldamata. MKM selgitas, et määruses võeti aluseks ettevõtjate majanduslik olukord ajavahemikul aprill (esimene kalendrikuu, mil ettevõtja majandustulemused olid eelduslikult mõjutatud COVID-19 pandeemiast) kuni september (määruse ettevalmistamise ajal viimased kättesaadavad andmed käibe jm vajaliku kohta). Määrus vajas mh Euroopa Komisjoni riigiabi lubavat otsust ning pärast riigiabi loa taotluse esitamist või loa saamist ei olnud määruses toodud ajavahemikke enam võimalik muuta. Käivet ei ole võimalik kindlaks määrata kasumiaruande või pangakonto väljavõtte alusel, raamatupidamise aastaaruandes rida „käive“ ei sisaldu. Määruse kiireks ja ühetaoliseks rakendamiseks tuli lähtuda käibe definitsioonist käibemaksuseaduses. Aasta lõpus ei parandata üksikute kuude KMD-sid, mistõttu ei ole korrigeeritud KMD andmed võrdlusperioodi kuudele üheselt ülekantavad ning need ei võimalda hinnata ettevõtja käibelangust asjakohasel perioodil.
14. Tallinna Halduskohus rahuldas
15. juuli
16. a otsusega kaebuse, tühistades vastustaja
17. aprilli
18. a otsuse, ja kohustas vastustajat kaebaja taotlust uuesti läbi vaatama. Halduskohus jättis vastuolu tõttu põhiseadusega kohaldamata määruse § 4 punktid 9 ja 10 osas, milles need ei võimalda arvestada

§ 40lõikes 5 sisalduva reisiteenuse käibemaksuga maksustamise erikorraga.

TALLINNA HALDUSKOHTU OTSUSE PÕHJENDUSED 9. Vastustaja otsus oli kooskõlas määruse nõuetega. Tulenevalt määruse § 4 punktidest 9 ja 10 pidi vastustaja võtma kaebaja toetusetaotluse üle otsustamisel aluseks tema KMD-del deklareeritud käibe. 2

§ 40

lõikes 5 sätestatud maksustamise erandit, on aga vastuolus põhiseaduse (PS) §-ga 12, kuna kohtleb isikuid põhjendamatult erinevalt. 10. Kaebaja kasutas nii 2019. aastal kui ka 2020. aastal (kuni aprillini, k.a)

§ 40

lõikes 5 sätestatud erandit, mistõttu ei kajastanud KMD-d kaebaja tegelikku käibe langust. Kaebaja KMD-l kajastuv käive ajavahemikul aprill kuni september 2020 oli ligikaudu 57% madalam võrreldes eelneva aasta sama ajavahemiku KMD-l deklareeritud käibega. On siiski arvestatav tõenäosus, et kaebaja

1. aasta tegelik käive oli võrreldes
2. aasta tegeliku käibega vähemalt 70% väiksem.
3. Deklareeritud käive ajavahemikul aprill kuni september 2019 oli kokku 71 770,27 eurot (üksikute kuude kaupa oli käive vahemikus 10 831,41 eurot kuni 13 864,81 eurot). Üksnes KMD-de alusel ei ole kontrollitav, milliseid kalendrikuid ja summasid puudutas
4. aasta detsembris toimunud korrigeerimine.
5. aasta detsembris deklareeritud summa (52 260,11 eurot) ületab eelnevatel kuudel deklareeritud käibe summasid, seega oli kaebaja tegelik käive
6. aasta jaanuarist kuni novembrini (sh aprill kuni september) pigem suurem, kui selle ajavahemiku KMD-del deklareeritud.
7. Kaebaja
8. aasta aprilli käive oli 13 825,73 eurot; mai kuni september 2020 deklareeritud eeldatav käive aga 17 125,45 eurot (mais 3471,47 eurot, juunis 3314,67 eurot, juulis 3391,50 eurot, augustis 3634,64 eurot ja septembris 3313,17 eurot). Kohtule ei ole teada, kui suur oli kaebaja
9. aasta aprilli eeldatav või tegelik käive.
10. aasta detsembri kohta esitatud KMD-l korrigeeris kaebaja sama aasta jaanuari–novembri käivet, deklareerides negatiivse käibe (-38 837,13 eurot). Seega võib järeldada, et kaebaja tegelik käive ajavahemikus
11. aasta aprill kuni september oli tegelikkuses pigem väiksem, kui selle perioodi KMD-del deklareeritud.
12. Ebavõrdselt koheldakse reisiettevõitjaid, kes kasutasid

§ 40

lõikes 5 sätestatud erandit, ning ülejäänud turismiettevõtjaid, sh reisiettevõtjaid, kes ei kasutanud

§ 40lõikes 5 sätestatud erandit.

Võrreldavate isikute ebavõrdseks kohtlemiseks puudub mõistlik ja asjakohane põhjus. Kohtumenetluses MKM-i välja toodud põhjus – luua kiire, lihtne ja ühetaoline menetlus, et vähendada seeläbi toetuse maksmise administreerimise kulusid – ei õigusta ebavõrdset kohtlemist. Määruse jõustumise ajaks olid nii

1. aasta kui
2. aasta detsembri KMD-de esitamise tähtajad möödunud ning oleks olnud võimalik tutvuda ettevõtjate
3. aasta ja
4. aasta detsembri kohta esitatud KMD-de andmetega. Kuigi aasta lõpus korrigeeritud KMD-d ei paranda varasemate perioodide KMD-sid, oleks olnud võimalik tuvastada, milliseid kalendrikuid ja millises mahus puudutab detsembris tehtud korrektsioon. Selleks oleks vajaduse korral saanud ettevõtjalt küsida täiendavat tõendusteavet tema käibe kohta, mistõttu oleks koormus langenud eelkõige toetuse taotlejale.
5. Mittekäibemaksukohustuslasest reisiettevõtjate (ja teiste turismiga seotud majandusharu ettevõtjate) puhul on määrusandja pidanud võimalikuks lähtuda käibe suuruse hindamisel ka muudest tuluandmetest (taotleja kasumiaruande müügitulud ja muud äritulud või füüsilise isiku tuludeklaratsioonis (vorm E) deklareeritud ettevõtlustulu; määruse § 4 punkt 10 teine alternatiiv). Kaebaja ei oleks ka oma käitumisega (nt loobudes

§ 40lõikes 5 sätestatud erandi kasutamisest 2020.

aasta alguses või taotledes varem MTA-lt võimalust erandist loobuda) saanud mõjutada seda, et toetuse maksmisel oleks arvestatud tema tegelikku käivet. VAIDLUSALUSED SÄTTED

1. Väliskaubandus- ja infotehnoloogiaministri
2. jaanuari
3. a määruse nr 2 „Turismiga seotud majandusharu ettevõtjate toetamine seoses COVID-19 haigust põhjustava koroonaviiruse levikuga“ § 4 „Mõisted“ punktid 9 ja 10: 3

§-s 40 sätestatud erikorda, kuid tõenäoliselt ei taotlenud toetust põhjusel, et määruses sätestatud tingimused olid ebaõiglased. 19. Vastustaja on seisukohal, et vaidlusalused sätted ei ole põhiseadusega vastuolus. Ministril on lai otsustusruum toetusmeetme tingimuste seadmisel. Määruse kehtestamisel tugineti prognoosile, millistele turismisektori ettevõtjatele ja kui suures ulatuses kahju võib tekkida. Kriisitoetuse menetluses on keeruline arvestada iga üksikjuhtumi eripära. Menetlus pidi olema piisavalt kiire ja lihtne, et toetus jõuaks õigel ajal abivajajateni. Taotluse toetuse saamiseks esitas 150 reisiettevõtjat, kellest toetust said 111.

§ 40lõikes 5 sisalduvat erandit oli kasutanud taotlejatest vaid kaebaja.

Määruses eraldi reeglite loomine kaebaja olukorra jaoks oleks nõudnud lisaressursse. Kaebaja esitatavate muude andmete aluseks võtmine toetuse maksmisel oleks olnud teiste ettevõtjate suhtes ebavõrdne kohtlemine.

1. Õiguskantsler leiab, et vaidlusalused sätted olid haldusasja lahendamisel asjassepuutuvad ning on vastuolus PS §-ga
2. Võrdluse lähtekohaks on turismiettevõtjad, kelle käive on koroonapiirangute tõttu vähenenud ning kelle toetamist reguleerib määrus. Ebavõrdselt koheldakse ettevõtjaid, kes rakendavad erikorra erandit (

§ 40lõige 5), võrreldes ettevõtjatega, kes ei 4

§ 40

lõike 5 erandita.

§ 40

lõikes 5 sätestatud erandit kasutavate reisikorraldajate käibedeklaratsioonid kajastavad vaid eelnenud maksustamisperioodi keskmist kasumimarginaali. Kuna käibedeklaratsioonid ei kajasta nende ettevõtjate tegelikku käivet, ei ole võimalik nende alusel hinnata käibe vähenemist.

1. Kuna määruse seletuskiri ebavõrdse kohtlemise põhjuseid ei selgita, on tõenäoline, et erikord jäi määruse kiiruga ettevalmistamisel tähelepanuta. Kiirustamisele näib viitavat asjaolu, et
2. jaanuaril 2021 vastu võetud määrust parandati
3. märtsil 2021 muudatustega, mis jõustusid
4. märtsil
5. Isegi kui määruse väljatöötamisel ei jõutud arvestada ettevõtjatega, kes käibedeklaratsioone ei esita või kelle käibedeklaratsioonide põhjal ei ole võimalik vastava perioodi käibe vähenemist adekvaatselt hinnata, oleks saanud teha vajalikud täiendused hiljem. Kuigi administreerimise raskused võivad mõnel juhul õigustada ebavõrdset kohtlemist, ei ole praegusel juhul selge, mille poolest oleks erikorda rakendavate reisikorraldajate käibe kindlakstegemine kasumiaruannetes kajastuvate müügitulude põhjal keerulisem kui samasugune töö mittekäibemaksukohustuslasest ettevõtjate puhul, mis on määruses ette nähtud. Ei ole selge, miks riik peab osa ettevõtjate käibe vähenemist kindlaks tehes oluliseks kiiret, lihtsat ja ühetaolist menetlust, kuid teiste ettevõtjate puhul mitte.
6. Riigil on erikorda rakendavatest ettevõtjatest ülevaade, kuna

§ 40lõike 5 kohaselt tuleb erikorra rakendamiseks taotleda MTA luba.

Kui toetuse hindamise aluseks määratakse käibedeklaratsioonid, tuleb välja selgitada, millist teavet sihtrühma kuuluvate ettevõtjate käibedeklaratsioonidest leiab ja kas see teave on määruse eesmärki silmas pidades vajalik ja piisav. Praegusel juhul ei saa erineva kohtlemise põhjenduseks olla ka toetusteks eraldatud summa ammendumine või kulude kokkuhoid. Kui taotluste rahastamiseks eelarvevahenditest ei piisa, rahuldatakse taotlused osaliselt (määruse § 15 lõige 2). 23. Justiitsministri hinnangul on halduskohtu taotlus lubatav ning vaidlusalused sätted PS §-ga 12 vastuolus, kuna kohtlevad isikuid põhjendamatult ebavõrdselt. Võrreldavaks grupiks on praeguses vaidluses turismiga seotud majandusharu ettevõtjad, kaebaja kuulub nende ettevõtjate gruppi, kes kasutavad

§ 40lõikes 5 ettenähtud käibemaksu maksustamise erikorda.

Määrus ei arvesta ettevõtjatele toetuse määramisel käibemaksuseaduses sätestatud erikorda ning seletuskirjast ei nähtu, et regulatsiooni väljatöötamisel oleks erikorda arvesse võetud ning erinevat kohtlemist põhjendatud. Võrdsuspõhiõiguse piirang ei ole proportsionaalne, sest kuigi administreerimise lihtsus ja halduskoormuse vältimine saavad teatud olukordades olla legitiimseteks eesmärkideks, ei kaalu käesoleval juhul kõigile toetuse taotlejatele kiire, lihtsa ja ühetaolise menetluse kehtestamine üles seda, et teha käibemaksuseaduse erikorda rakendavatele (reisi)ettevõtjatele eriregulatsioon toetuse saamiseks. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT 24. Kohtuasjas on vaidluse all küsimus, kas väliskaubandus- ja infotehnoloogiaministri määruse nr 2 § 4 punktidest 9 ja 10 tulenevalt koheldakse reisiettevõtja kahjude osalise hüvitamise toetuse maksmisel isikuid põhjendamatult ebavõrdselt. Tallinna Halduskohus pidas nimetatud sätteid põhiseadusvastaseks ja jättis kohaldamata osas, milles need ei võimalda arvestada

§ 40lõikes 5 sätestatud reisiteenuse käibemaksuga maksustamise erikorraga.

25. Kolleegium käsitleb kõigepealt halduskohtu taotluse lubatavust (I) ning hindab seejärel vaidlusaluste sätete põhiseadusele vastavust (II ja III). I 5

§ 40

lõikes 5 sätestatud erandit, seetõttu ei võimaldanud KMD-s esitatud andmed kaebaja tegelikku käivet tuvastada. Määruse § 4 punkt 10 kohustas vastustajat arvestama toetuse maksmisel üksnes KMD-s deklareeritud käivet, välistades seeläbi kaebaja käibe väljaselgitamiseks muude tõendite kasutamise, mistõttu jättis halduskohus sätte kohaldamata.

1. Määruse § 4 punkti 10 kohaldamata jätmine siiski ei avanud võimalust kasutada käibe tõendamiseks muid tõendeid peale KMD-e, sest ka määruse § 4 punkti 9 kohaselt loetakse reisiettevõtja (eristamata käibemaksukohustuslasi ja neid, kellel seda kohustust ei ole) käibeks MTAle esitatud KMD-s deklareeritud käive. Seega takistas määruse § 4 punkt 9 kaebaja käibe väljaselgitamiseks muude tõendite kasutamist, mistõttu halduskohus jättis ka selle sätte kohaldamata. Halduskohus tühistas vastustaja toetuse andmisest keeldumise otsuse ja kohustas vastustajat kaebaja taotluse uuesti läbi vaatama. Kolleegiumi hinnangul ei olnud praegusel juhul võimalik määruse sätteid põhiseaduspäraselt tõlgendada, mida kinnitab ka ettevõtlus- ja infotehnoloogiaministri arvamuses esitatud seisukoht.
2. Seega olid määruse § 4 punktid 9 ja 10 vastustaja otsuse õiguspärasust puudutanud vaidluse lahendamisel otsustava tähtsusega sätted. Nende põhiseaduspärasuse korral ei oleks halduskohus saanud vastustaja haldusakti tühistada ja kohustada vastustajat kaebaja taotlust uuesti läbi vaatama. Tallinna Halduskohtu taotlus kontrollida määruse § 4 punktide 9 ja 10 põhiseaduspärasust on seetõttu lubatav – osas, milles sätted loevad

§ 40

lõikes 5 sätestatud käibemaksuga maksustatava väärtuse arvutamise erandit kasutava reisiettevõtja käibeks KMD-des deklareeritud käibe. II

1. Kolleegiumi hinnangul kohtleb määrus isikuid reisiettevõtja kahjude osalise hüvitamise toetuse (määruse § 8) maksmisel erinevalt.
2. Määruse eesmärgiks on toetada turismiga seotud majandusharude ettevõtjaid, kelle majandustegevust mõjutasid negatiivselt COVID-19 haigust põhjustava koroonaviiruse puhangust tingitud erandlikud asjaolud (määruse § 1 lõige 1 ja § 2). Ettenägematutel sotsiaalmajanduslikel 6

§ 12

) või reisiteenuse käibemaksustamise erikorra järgi, arvutades reisiteenuse käibemaksuga maksustatava väärtuse

§ 40lõike 4 järgi.

Teise võrreldavasse gruppi kuuluvad reisiettevõtjad, kes deklareerisid käivet reisiteenuse käibemaksustamise erikorra järgi, arvutades maksustatava väärtuse

§ 40lõike 5 erandi järgi.

36. Üldises korras maksustamisel on käibe maksustatava väärtuse määramisel peamiseks aluseks kauba või teenuse eest saadav tasu (vt

§ 12

lõige 1, § 40 lõige 2).

§-s 40 on sätestatud reisiteenuse käibemaksuga maksustamiseks erikord, mis põhineb juurdehindluse (kasuminormi ehk marginaali) maksustamisel.

§ 40

lõike 4 järgi on reisiteenuse maksustatavaks väärtuseks tegelik juurdehindlus – reisiteenuse saaja poolt maksukohustuslasele teenuse eest makstava kogusumma ja maksukohustuslase poolt teistelt maksukohustuslastelt või ettevõtlusega tegelevatelt isikutelt vahetult teenuse saaja teenindamiseks soetatud kaupade ja saadud teenuste käibemaksuga kogumaksumuse vahe, mida vähendatakse selles sisalduva käibemaksu võrra. 37. Reisiteenuse maksustamise erikorra raames võib maksukohustuslane taotleda maksuhaldurilt luba kasutada käibe deklareerimiseks

§ 40lõikes 5 sätestatud erandit.

Sellisel juhul ei ole maksustatavaks väärtuseks mitte tegelik juurdehindlus (nagu näeb ette

§ 40

lõige 4), vaid maksustatava väärtuse arvutamiseks kasutatakse teenuse osutamisele eelnenud kalendriaasta keskmist marginaali (

§ 40lõike 5 esimene lause). Marginaal on maksukohustuslase poolt teistelt 7

§ 40lõike 5 teine lause).

38.

§ 40

lõike 5 erandi kasutamisel tuleb maksustatavat väärtust korrigeerida kalendriaasta lõpul kogu kalendriaasta ulatuses (

§ 40lõike 5 kolmas lause).

Korrigeerimise tulemust tuleb kajastada detsembrikuu käibedeklaratsioonil (rahandusministri

1. detsembri
2. a määrus nr 92 „Keskmist marginaali kasutava maksukohustuslase poolt reisiteenuse maksustatava väärtuse korrigeerimise kord“, § 3 lõige 1).
3. Nagu eespool märgitud, pidi toetuse andja tegema kindlaks toetust taotleva reisiettevõtja käibe
4. aasta aprillist kuni septembri lõpuni ning võrdlema seda
5. aasta sama ajavahemiku käibega (määruse § 8 lõige 1). Seejuures pidi toetuse andja käibe kindlakstegemiseks kasutama reisiettevõtja MTA-le esitatud käibedeklaratsioone (määruse § 4 punktid 9 ja 10). Käibe üldises korras või

§ 40

lõike 4 kohaselt deklareerimisel võimaldasid käibedeklaratsioonid hinnata reisiettevõtja tegelikku käivet ajavahemikul aprill–september 2019 ja aprill–september 2020 ning välja selgitada käibelanguse suuruse. 40. Kui reisiettevõtja arvutas maksustatava väärtuse

§ 40

lõike 5 kohaselt eelmise kalendriaasta keskmise marginaali alusel, ei kajastanud aprilli–septembri maksudeklaratsioonid tema tegelikku käivet, kuna see selgus alles detsembrikuu deklaratsioonis käibe korrigeerimisel. Tegeliku käibe väljaselgitamist aprilli–septembri KMD-e alusel võis takistada nii see, kui reisiettevõtja kasutas

§ 40lõike 5 erandit 2019.

aastal, kui ka selle kasutamine

1. aastal või mõlemal aastal. Reisiettevõtja tegelik käive (ajavahemikel aprill–september 2019 ja 2020) võis seejuures olla nii suurem kui ka väiksem, kui KMD-st nähtus.
2. Seega kohtlesid vaidlusalused sätted reisiettevõtjaid erinevalt. Esimese võrreldava grupi puhul võimaldasid need välja selgitada reisiettevõtja tegeliku käibe määruse §-s 8 sätestatud toetuse maksmise jaoks olulistel ajavahemikel. Teise võrreldava grupi (

§ 40

lõige 5) puhul aga ei pruukinud KMD-s kajastatud käive näidata toetuse taotleja tegelikku käivet. See omakorda ei võimaldanud hinnata toetuse taotleja käibe tegelikku langust ning reisiettevõtja, kelle käive

1. aasta aprillis–septembris langes 70% või rohkem, võis jääda toetusest ilma. III
2. Võrdsuspõhiõigus on lihtsa seadusereservatsiooniga põhiõigus, mille riive on põhiseadusega vastuolus juhul, kui ebavõrdseks kohtlemiseks puudub mõistlik ja asjakohane põhjus. Hindamaks riive põhiseaduspärasust tuleb kaaluda ebavõrdse kohtlemise eesmärki ja tekitatud ebavõrdse olukorra raskust (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi
3. detsembri
4. a otsus asjas nr 5-19-42/13, punkt 56).
5. Kolleegium ei näe eespool kirjeldatud ebavõrdseks kohtlemiseks mõistlikku põhjust. Kolleegium ei nõustu ettevõtlus- ja infotehnoloogiaministri seisukohaga, et praeguses asjas õigustab ebavõrdset kohtlemist vajadus tagada määruse §-s 8 sätestatud toetuse kiire ja lihtne menetlemine, et toetus jõuaks abivajajateni õigel hetkel.
6. Käibedeklaratsioonide alusel käibe ja selle languse kindlakstegemine võimaldab kiiremat ja lihtsamat menetlust võrreldes sellega, kui toetuse taotleja tegelik käive tehtaks kindlaks muudest dokumentidest (nt kasumiaruannetes kajastuv müügitulu) lähtudes. Tõsi on ka see, et Riigikohus on pidanud riigi rahaliste maksete administreerimise lihtsust põhjuseks, mis võib mõnedel juhtudel 8

§ 40

lõike 5 erandit kasutavaid reisiettevõtjaid, nende tegeliku käibe väljaselgitamisega kaasnevat võimalikku ressursikulu ning vajadust seetõttu reisiettevõtjaid ebavõrdselt kohelda. MTA andmetel oli nii 2019. aastal kui 2020. aastal antud luba

§ 40

lõike 5 erandi kasutamiseks 15 reisiettevõtjale, kuid vastustaja andmetel esitas vaid üks sellistest ettevõtjatest taotluse määruse §-s 8 sätestatud toetuse saamiseks. Kolleegiumi hinnangul ei oleks põhjust maksimaalselt 15 ettevõtja tegeliku käibe kindlakstegemiseks kuluvat ressurssi pidada selliseks, mis õigustanuks nende täielikku toetusest ilmajätmist.

1. Eelnevat kinnitab ka asjaolu, et mittekäibemaksukohustuslastest reisiettevõtjate, samuti mõnede teiste turismiga seotud majandusharu ettevõtjate (Tallinna vanalinna toitlustusettevõtja ja käsitöö, suveniiri või Eesti disaini müüja) käibe kindlakstegemiseks lubab määrus kasutada ka muid andmeid – kasumiaruande müügitulu ja muud äritulud või füüsilise isiku tuludeklaratsioonis deklareeritud ettevõtlustulu (määruse § 4 punkt 10). Mittekäibemaksukohustuslasest reisiettevõtja puhul lisati see võimalus määruse
2. märtsil 2021 jõustunud muudatustega (ettevõtlus- ja infotehnoloogiaministri
3. märtsi
4. a määrus nr 9 „Väliskaubandus- ja infotehnoloogiaministri
5. jaanuari
6. a määruse nr 2 „Turismiga seotud majandusharu ettevõtjate toetamine seoses COVID-19 haigust põhjustava koroonaviiruse levikuga” muutmine“). Määruse seletuskirjast nähtub, et oli tekkinud vajadus laiendada käibe kindlakstegemise võimalusi isikute puhul, kes ei olnud käibemaksukohustuslased (vt määruse nr 9 seletuskiri, lk 3; veebis: https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/5e3d905f-7fad-4c2b-864e37fcddfb8d69#6qHOwhGQ). Asjaolu, et käibe kindlakstegemine käibedeklaratsioonide alusel võib olla keeruline ka

§ 40

lõike 5 erandit kohaldava käibemaksukohustuslasest reisiettevõtja puhul, määruse menetlusdokumentides ei käsitletud. 47. Eeltoodust lähtudes on kolleegium seisukohal, et määruse § 4 punktid 10 ja 9 kohtlevad käibemaksukohustuslasest reisiettevõtjaid põhjendamatult ebavõrdselt. Kolleegium tunnistab määruse § 4 punktid 10 ja 9 põhiseadusvastaseks ja kehtetuks osas, milles need loevad

§ 40

lõikes 5 sätestatud käibemaksuga maksustatava väärtuse arvutamise erandit kasutava käibemaksukohustuslasest reisiettevõtja käibeks käibemaksudeklaratsioonides deklareeritud käibe. Kolleegium märgib, et juhul, kui Euroopa Liidu õigus välistab toetuse tagantjärgi määramise, on riigil võimalik tagada isikute võrdne kohtlemine teiste meetmetega (nt kahju hüvitamine, vt Riigikohtu halduskolleegiumi

1. augusti
2. a otsus asjas nr 3-18-830/23).
3. Kaebaja esitas taotluse hüvitada põhiseaduslikkuse järelevalve asja läbivaatamisega seotud õigusabikulud (5 tundi, tunnihind 90 eurot), mis koos käibemaksuga on 540 eurot. PSJKS § 63 lõikest 1 tulenevalt hüvitatakse konkreetse normikontrolli menetluse PSJKS § 10 lõike 1 punktis 3 nimetatud menetlusosalise vajalikud ja põhjendatud õigusabikulud (vt Riigikohtu üldkogu
4. aprilli
5. a määrus asjas nr 5-18-5/33, punkt 16). Tuginedes PSJKS § 63 lõikele 1, mõistab kolleegium Eesti Vabariigilt kaebaja kasuks välja 540 eurot. (allkirjastatud digitaalselt) 9