Obsah (6)

§ 338§ 42§ 271§ 132§ 104§ 6

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Meeli Kaur, liikmed Vallo Kariler ja Neve Uudelt Otsuse tegemise aeg ja koht 31. august 2022, Tallinn Kohtuasja n

) § 161 lg 2 ja lepingu p-de 4.9 ja 8.16 alusel nõuda kostjalt leppetrahvi ületavas osas kahju 12 298 euro hüvitamist. Kostja põhjustatud liiklusõnnetuse tagajärjel muutus sõiduk kasutuskõlbmatuks. Kuna sõiduki taastamise kulud olid ebaproportsionaalsed, müüs hageja sõiduki vraki oksjonil. Hagejale tekkis kahju summas 13 098 eurot. Kostja vastutab kolme lepingulise kohustuse rikkumise eest, millest iga rikkumine on eraldi otseses seoses tekitatud kahjuga. Esiteks rikkus kostja kohustust tagastada sõiduk samaväärses seisukorras, kui ta selle sai (lepingu p 5.7). Teiseks rikkus kostja kohustust kasutada üüritud sõidukit vastutustundlikult, ettevaatlikult ja hoolikalt (lepingu p-d 4.4, 5.3) ning kohustust järgida liikluseeskirju ja kohalduvaid õigusakte (lepingu p-d 4.4, 5.3 ja 7.4.1). Kolmandaks rikkus kostja kohustust teavitada hagejat ja ametiasutusi liiklusõnnetusest (lepingu p-d 4.5 ja 5.9). Alternatiivselt, kui kohus leiab, et hageja leppetrahvi nõue ei ole põhjendatud, nõuab hageja samade lepinguliste kohustuste rikkumise eest kostjalt kogu kahju hüvitamist summas 13 098 eurot. Hageja ei ole teadlik asjaoludest, mis välistaksid kostja vastutuse. Hageja sõiduk oli kindlustatud vabatahtliku kindlustusega (nn kaskokindlustusega), kuna aga kostja lahkus sündmuskohalt ja ei teavitanud liiklusõnnetusest politseid, siis keeldus kindlustusandja kahju hüvitamisest. Kui kostja ei oleks lepingut rikkunud, oleks hageja saanud kindlustuslepingu alusel hüvitise sõiduki soetushinna ulatuses. Hageja nõue ei ole aegunud. Sõiduk tagastati hagejale 13. jaanuaril 2021. Hagejale on kahju tekkinud kolme lepingulise rikkumise tõttu, mille alusel esitatud kahju hüvitamise nõuete aegumistähtajad on erinevad. Hageja hinnangul kohaldub kuuekuuline aegumistähtaeg ainult üürilepingutele iseloomulike üürniku põhikohustuste rikkumisest tulenevatele nõuetele. Seega võib

§-st 338 tulenev aegumistähtaeg olla asjakohane ainult sõiduki samaväärses seisukorras tagastamise kohustuse rikkumisest tuleneva kahjunõude puhul (kostja esimene lepinguline rikkumine). Ülejäänud kaks kohustust, mille rikkumist hageja kostjale samuti ette heidab, ei ole üürilepingu põhikohustustega seotud. Nende kohustuste rikkumisest tulenevatele nõuetele üürilepingu sätted, sh

§-s 338 sätestatud aegumise eriregulatsioon, ei kohaldu. Seega kuulub kohaldamisele tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 146 lg-s 1 sätestatud kolmeaastane aegumise tähtaeg. Kuivõrd kostja lahkus pärast liiklusõnnetuse põhjustamist sündmuskohalt ning ei teavitanud liiklusõnnetusest hagejat ega ka politseid, siis tuleb lepingu p-de 4.5 ja 5.9 rikkumisel kohaldada TsÜS § 146 lg-s 4 sätestatud kümneaastast aegumistähtaega. Kostja on rikkunud tahtlikult kohustust teavitada liiklusõnnetusest politseid ning kohustust tagastada sõiduk samaväärsena selleks ettenähtud kohta. Viidatud kohustuste täitmata jätmine on heade kommete vastane. Samuti on asjaoludest nähtuvalt selge, et kostja lahkus sündmuskohalt tahtlikult. Seejuures pidi kostja nii lepingust, seadusest kui tavateadmistest tulenevalt aru saama, et sündmuskohalt lahkumisega tekitab ta hagejale kahju. 3 Ka pidi kostja aru saama, et kui ta sõidukit samaväärsena ei tagastada, tekib sellega hagejale kahju. Lisaks leidis hageja, et käesoleval juhul on aegumisele tuginemine vastuolus hea usu põhimõttega.

§-s 338 sätestatud lühendatud aegumistähtaja eesmärgiks on vältida hilisemaid tõendamisraskusi ja kaitsta üürnikku eelkõige olukordades, kus üürieseme kahjustused võivad kergesti jääda tähelepanuta. Arvestades sõidukile põhjustatud kahjustusi, pidi kostja aru saama, et tema süül kannatas hageja kahju, mille kostja peab hüvitama. Samuti ei ole hea usu põhimõttega kooskõlas kostja käitumine pärast liiklusõnnetuse põhjustamist. Mõistlik ja heas usus käituv isik oleks hagejat teavitanud ning teinud vajalikud toimingud. Ka ei tagastanud kostja hagejale sõidukit ega teinud midagi selleks, et sõiduk jõuaks tagasi hageja valdusesse. Kostja vastuväited 2. Kostja palus jätta hagi läbi vaatamata, kuna hageja nõue kostja vastu on aegunud. Alternatiivselt palus kostja jätta hagi rahuldamata. Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda. Kostja ei vaielnud vastu, et kasutas hageja poolt pakutavat teenust ning üüris lühiajaliselt hagejale kuulunud sõidukit. Kostja hinnangul on poolte vahel sõlmitud üürileping. Tulenevalt

§ 338lg-st 1 on hageja nõue aegunud.

Hageja sai asja tagasi lepingu lõppemisel

1. augustil 2020 või
2. a septembris. Koos asja tagasisaamise nõudega aegub ka üürileandja nõue üüritud asja muutmise või halvendamise eest hüvitise saamiseks. Isegi kui hageja sai sõiduki tagasi alles
3. jaanuaril 2021, siis kostjaga võttis hageja ühendust alles
4. septembril 2021 ehk 8 kuud hiljem. Kostja hinnangul sisaldab poolte vahel sõlmitud leping tüüptingimusi. Leping on kostjat kui tarbijat ebamõistlikult kahjustav, kuna sellega nähakse ette, et kostja peab kohustuse rikkumise korral maksma ebamõistlikult suurt leppetrahvi ja ebamõistlikus suuruses kahjuhüvitist. Hageja on äriühing, kes pakub sõidukite lühiajalise üürimise teenust. Seetõttu on hageja kohustatud nõuetekohaselt oma vara kindlustama. Kostja eeldas, et hageja kindlustus hüvitab õnnetusjuhtumi korral kõik kulud ka siis, kui isik on ise õnnetusjuhtumi toimumises süüdi. Üürileandja peab lepingus välja tooma kõik võimalikud kindlustusjuhtumid. Kostja hinnangul võttis hageja lepingu p 2.4 kohaselt endale kohustuse sõiduk kindlustada nii liiklus- kui ka kaskokindlustusega. Käesoleval juhul on tegemist kaskokindlustuse juhtumiga. Seega sai kostja kahju ette näha vaid kaskokindlustuse omavastutuse summas, mitte enam. Lisaks leidis kostja, et kiiruseületamised peavad olema fikseeritud pädeva haldusorgani poolt, kes kasutab kiiruse fikseerimiseks kalibreeritud vahendeid. Kostja ei käitunud valesti, sest liiklusseaduse (LS) § 169 lg 4 järgi ei pidanudki ta politseid teavitama. Kostja ei ole lepingulisi kohustusi tahtlikult rikkunud. Kostja on noor poiss, kes sattus esimest korda liiklusõnnetusse. Kostja lahkus sündmuskohalt, kuna ta oli paanikas ja šokiseisundis. Kostja hinnangul on hageja enda käitumine vastuolus hea usu põhimõttega, kuivõrd hageja esitas kostja vastu nõude sedavõrd hilja. Maakohtu otsus ja põhjendused
5. Harju Maakohus rahuldas
6. juuni
7. a otsusega (vaidlustaud otsus) hageja hagi osaliselt ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja kahjuhüvitise 13 098 eurot, sellelt sissenõutavaks muutunud viivise 497,72 eurot ning edasiulatuva viivise 0,05% päevas alates
8. detsembrist 2021 kuni nõude täieliku rahuldamiseni kostja poolt, kuid mitte enam kui 12 600,28 euro ulatuses. Samuti mõistis maakohus kostjalt hageja kasuks välja kohtueelsete õigusabikulude hüvitisena 340 eurot ning seadusjärgse viivise alates
9. detsembrist 2021 kuni nõude täieliku rahuldamiseni, kuid mitte enam kui 340 euro ulatuses. Maakohus jättis rahuldamata hageja 4 leppetrahvi nõude. Menetluskulud jättis maakohus 90% ulatuses kostja kanda ja 10% ulatuses hageja kanda, jättes menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramata. Maakohus tuvastas, et poolte vahel oli sõlmitud sõiduki üürileping. Kostja rikkus üürilepingut ja on vastutav rikkumise eest. Kostja põhjustas ohtliku ja vastutustundetu sõitmise tagajärjel liiklusõnnetuse. Samuti lahkus kostja sündmuskohalt, jättes hageja ja politsei liiklusõnnetusest teavitamata. Eelneva tõttu keeldus kindlustusandja hagejale liiklusõnnetusest põhjustatud kahju hüvitamisest. Maakohtu hinnangul on kahju hõlmatud rikutud lepingulise kohustuse kaitseeesmärgiga. Samuti pidi kostja ette nägema, et kui ta põhjustab hagejalt üüritud sõidukiga liiklusõnnetuse ja lahkub liiklusõnnetuse sündmuskohalt hagejat ja/või politseid teavitamata, siis tekib hagejale varaline kahju. Kostja rikkumise ja hagejal tekkinud kahju vahel on põhjuslik seos. Seega on hagejal tekkinud kahju, mis kuulub kostja poolt hüvitamisele. Maakohus nõustus kostjaga, et hageja kahjunõue tuleneb pooltevahelisest üürisuhtest. Seetõttu on üürileandja poolt üüritud asja halvendamise eest hüvitise saamise nõude aegumistähtaeg kuus kuud asja tagasisaamisest, mitte TsÜS § 146 lg-st 1 tulenevalt kolm aastat. Hageja sai üüritud asja valduse tagasi
10. jaanuaril
11. Seega aegus hageja nõue
12. juulil
13. Kuivõrd kostja põhjustas kahju tahtlikult, siis kuulub kohaldamisele TsÜS § 146 lg
14. Kostja ületas hageja sõidukit kasutades asulaalal kehtestatud piirkiirust. Samuti tegeles kostja juhtimise ajal toimingutega, mis segasid juhtimist ning mille tulemusena sõitis kostja teelt välja vastu tänavavalgustusposti. Ka jättis kostja hagejale sõiduki tagastamata ja lahkus sündmuskohalt politseid või hagejat teavitamata. Maakohus leidis, et kostja pidi sõidukijuhina mõistma, et asulaalal piirkiiruse ületamisega ja juhtimise ajal maha kukkunud telefoni otsimisega käitub ta õigusvastaselt ning möönma, et selline tegevus võib põhjustada liiklusõnnetuse, millega ta omakorda kahjustab hageja vara. Samuti pidi kostja juhtimisõigust omava isikuna mõistma, et liiklusõnnetusest teavitamata jätmine võib kaasa tuua hageja kahju hüvitamise nõude rahuldamata jätmise kindlustusandja poolt. Kostja ei tagastanud sõidukit hagejale. Hageja kohtueelsete õigusabikulude osas leidis maakohus, et täidetud on kõik kahju hüvitamise nõude eeldused. Samas, arvestades hageja esindaja kohtueelseid menetlustoiminguid, on põhjendatud õigusabikulude suurus 340 eurot. Maakohus leidis, et hageja viivisenõuded on põhjendatud. Hageja leppetrahvi nõude osas leidis maakohus, et poolte vahel on kehtiv leppetrahvikokkulepe. Kuigi lepingu rikkumine kostja poolt on leidnud tõendamist ning kostja vastutab lepingu rikkumise ees, on hageja siiski kaotanud õiguse kostjalt leppetrahvi nõuda. Maakohtu hinnangul sai hageja kostja rikkumisest (ohtlikust ja vastutustundetust sõitmisest ning liiklusõnnetuse põhjustamisest) teada vahetult pärast rikkumist või hiljemalt õnnetusele järgneval päeval
15. augustil
16. Kõikidest sõiduki kahjustustest sai hageja teada
17. septembri
18. a sõiduki hindamise aktist. Hageja esitas esmakordselt kostja vastu kohtuvälise nõude
19. septembril
20. Kuivõrd rikkumised leidsid aset
21. augustil 2020, siis ei saa pidada mõistlikuks leppetrahvinõudest teatamise ajaks
22. septembrit
23. Apellatsioonkaebus
24. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega jätta hageja hagi rahuldamata. Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda. Kostja hinnangul leidis maakohus üllatuslikult, et kostja põhjustas hagejale tahtlikult kahju ning seetõttu tuleb kohaldada aegumise hindamisel TsÜS § 146 lg-t
25. Riigikohus on varasemalt leidnud, et TsÜS § 146 lg 4 mõttes on kohustust tahtlikult rikutud juhul, kui lepingupool soovib õigusvastast tagajärge ja käitub tahtlikult heade kommete vastaselt, ning ainuüksi kohustuse täitmata jätmine (ka tahtlikult) ei ole selle sätte kohaldamiseks piisav. Maakohus ei ole tuvastanud, et lepingu sõlmimisel oli kostja eesmärgiks hagejale kahju tekitamine. Kostja üüris 5 sõiduki sõitmiseks, mitte eesmärgiga sõidukit kahjustada. Kostja oli liiklusõnnetuse toimumise ajal noor juht, kes ei omanud piisavalt sõidukogemust. Kostja ei planeerinud ega kavatsenud liiklusõnnetust põhjustada. Ka ei ole eluliselt usutav, et kostja soovis tahtlikult põhjustada liiklusõnnetuse, mille tagajärjel oleks võinus kostja ise raskelt viga saada. Maakohtu poolt väljatoodud asjaolud ei viita kostja tahtlusele. Seega on kohus ebaõigesti kohaldanud asjas TsÜS § 146 lg-t
26. Kostja hinnangul oleks hageja pidanud kohe pärast kahjust teada saamist pöörduma nõudega kostja poole. Seetõttu on hageja käitumine vastuolus hea usu põhimõttega. Samuti ei olnud kostjale teada asjaolu, et kui ta liiklusõnnetuse sündmuskohalt lahkub, siis ei hüvita kindlustusandja hagejale kahju. Lisaks leidis kostja, et maakohus on viivise välja mõistmisel 0,5% päevas ebaõigesti tõlgendanud lepingu p 8.
27. Viidatud punkt ei ole seotud kahjunõuetega. Lisaks on viivise suurus 0,5% päevas ebamõistlikult suur. Kostja on tarbija, mistõttu tulnuks maakohtul tuvastada lepingu p 8.15 tühisus

§ 42lg 1 alusel.

Vastustaja seisukoht

1. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
2. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb materiaalõiguse väära kohaldamise tõttu tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p 2 kohaselt tühistada osas, milles kostjalt mõisteti hageja kasuks välja kahjuhüvitis 13 098 eurot, sellelt sissenõutavaks muutunud viivis 497,72 eurot, kohtueelsete õigusabikulude hüvitis 340 eurot ja nendelt summadelt tulevikus sissenõutavaks muutuv viivis, samuti menetluskulude jaotuse osas. Kolleegium teeb tühistatud osas uue otsuse, millega jätab hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kostja apellatsioonkaebus rahuldatakse.
3. Maakohtu otsuse on vaidlustanud kostja. Seega on maakohtu otsus TsMS § 456 lg 4 teise lause järgi jõustunud osas, milles maakohus jättis hageja leppetrahvi ning kohtueelsete õigusabikulude hüvitise nõude 340 eurot ületavas osas ja nendelt summadelt arvutatud viivise osas rahuldamata.
4. Pooled vaidlevad apellatsiooniastmes jätkuvalt nõude aegumise küsimuse, ennekõike TsÜS § 146 lg 4 kohaldamise üle. Lisaks sellele vaidlustab kostja kasutustingimusi (sõidukite rendi ja teenuse osutamise tingimused ja eeskirjad) kui tühiseid tüüptingimusi, mis näevad ette piiramatu varalise vastutuse ning kohustuse maksta viivist määraga 0,05% tasumata summast iga viivitatud päeva eest.
5. Maakohus kvalifitseeris pooltevahelise suhte üürilepingulise suhtena

§ 271järgi.

Kolleegium nõustub maakohtu poolt õigussuhtele antud kvalifikatsiooniga. Pooled ei vaidle selle üle, et kostja üüris hagejalt sõiduki ning põhjustas sellega

1. augustil 2020 kella 3.00 ajal liiklusõnnetuse. Tulenevalt väärteoasjas koostatud õiendist juhtis kostja sõidukit, ta ei olnud piisavalt hoolas ning ei hoidunud oma käitumises kõigest, mis võiks kahjustada teiste vara, ta tegeles juhtimise ajal toimingutega, mis segasid juhtimist (otsis maha kukkunud telefoni), mille tulemusena sõitis teelt välja vastu tänavavalgustusposti. Lisaks sellele lahkus kostja sündmuskohalt politseid liiklusõnnetusest teavitamata (tl 19). Samuti ei ole vaidlust selle üle, et sõidukit väärtus oli 19 000 eurot, seda ei taastatud ning jäänuk võõrandati 5902 euro eest (tl 20–22).
2. Hageja nõuab kostjalt sõiduki kahjustamise eest kahjuhüvitist 13 098 eurot. Kuna sõidukit ei saanud parandada, siis tuleb

§ 132lg 3 teise lause järgi maksta hüvitist vastavalt sama 6 paragrahvi lõikele 1.

Kui kostja vastutuse eeldused on täidetud, siis tuleb tal hagejale maksta hüvitis, mis vastab uue samaväärse asja soetamiseks tehtavatele mõistlikele kulutustele, lisaks arvestatakse kahju hüvitise määramisel asja väärtuse vähenemisega. 11.

§ 338

sätestab erisused üürilepingust tulenevate nõuete aegumistähtaegade osas.

§ 338

lg 1 järgi on üürileandja poolt üüritud asja halvendamise eest hüvitise saamise nõude aegumistähtaeg kuus kuud.

§ 338

lg 2 esimese lause järgi algab üürileandja hüvitusnõude aegumistähtaeg asja tagasisaamisest. Muud üürilepingust tulenevad nõuded aeguvad üldises korras. 12. Maakohus leidis, et hageja 13 098 euro suuruse kahjuhüvitise nõude aegumisele kohaldub

§ 338lg-s 1 sätestatud kuuekuuline aegumistähtaeg ja nõue oleks aegunud 13.

juulil

1. Maakohtu hinnangul ei ole aga kahjuhüvitise nõue aegunud, sest tuvastatud asjaoludest lähtudes kohaldub sellele TsÜS § 146 lg-s 4 sätestatud kümneaastane aegumistähtaeg. Kostja maakohtu õigusliku käsitlusega ei nõustu. Hageja seevastu leiab, et TsÜS § 146 lg 4 kohaldamise eeldused on täidetud ega vaidlusta õigusnormide ebaõiget kohaldamist. 12.
2. Kolleegium nõustub maakohtuga, et sõiduki kahjustamise eest hüvitise saamise nõude aegumistähtaeg on kuus kuud ning selle järgi aegus nõue
3. juulil
4. Tegemist on lühendatud lepingulise aegumistähtajaga TsÜS § 146 lg-ga 1 võrreldes. Samas ei nõustu kolleegium maakohtuga, et asjas tuleb kohaldada TsÜS § 146 lg-st 4 tulenevat kümneaastast aegumistähtaega. TsÜS § 146 lg 4 kohaselt on sama paragrahvi lõigetes 1–3 nimetatud nõuete aegumistähtaeg kümme aastat, kui kohustatud isik rikkus oma kohustusi tahtlikult. Riigikohus on piiranud sätte rakendusala, nõudes selle kohaldamiseks lisaks võlgniku tahtlusele tema tahet teist poolt heade kommete vastaselt kahjustada (Riigikohtu
5. septembri
6. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-7909, p 11).

§ 104

lg 5 järgi on tahtlus õigusvastase tagajärje soovimine võlasuhte tekkimisel, täitmisel või lõpetamisel. Seega kohaldub TsÜS § 146 lg-s 4 sätestatud aegumistähtaeg mitte ainult nõuetele, mis tulenevad ühe lepingupoole tahtlikust tegevusest eesmärgiga tekitada teisele poolele kahju, vaid kohustuse rikkumine võib olla tahtlik ka siis, kui soovitakse muud õigusvastast tagajärge. Selline tegu võib olla kas aktiivne või passiivne. 12.

1. Kohtupraktikas on leitud, et TsÜS § 146 lg 4 mõttes on kohustust tahtlikult rikutud juhul, kui lepingupool soovib õigusvastast tagajärge ja käitub tahtlikult heade kommete vastaselt, ning ainuüksi kohustuse täitmata jätmine (ka tahtlikult) ei ole selle sätte kohaldamiseks piisav (vt eespool viidatud Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-79-09, p 11). Maakohtu tuvastatu kohaselt rikkus kostja kohustust tagastada sõiduk samaväärses seisukorras, kui ta selle sai (lepingu p 5.7). Teiseks rikkus kostja kohustust kasutada üüritud sõidukit vastutustundlikult, ettevaatlikult ja hoolikalt (lepingu p-d 4.4, 5.3) ning kohustust järgida liikluseeskirju ja kohalduvaid õigusakte (lepingu p-d 4.4, 5.3 ja 7.4.1). Kolmandaks rikkus kostja kohustust teavitada hagejat ja ametiasutusi liiklusõnnetusest (lepingu p-d 4.5 ja 5.9). Maakohus leidis, et kostja rikkus eespool toodud kohustusi tahtlikult. Kolleegium maakohtuga ei nõustu. 12.
2. Maakohtu tuvastatud asjaolud ei võimalda kostja tegevust ja tegevusetust lugeda tahtlikuks õigusvastase tagajärje soovimiseks. Hagejale tekkis kahju sellest, et kostja põhjustas liiklusõnnetuse, mille tagajärjel sai sõiduk kahjustada. Selleks, et kohalduks TsÜS § 146 lg-s 4 sätestatud kümneaastane aegumistähtaeg, pidi kostjal olema tahe hagejat kahjustada, mis tähendaks juba algselt eesmärgipärast käitumist, e soovi põhjustada liiklusõnnetus, kahjustada hageja vara ning lahkuda sündmuskohalt. Tahtlikkust ei saa eeldada, seda peab tõendama hageja. Ainuüksi kohustuste tahtlik täitmata jätmine ilma õigusvastase tagajärje soovimiseta ei ole aegumise instituudi eesmärke arvestades TsÜS § 146 lg 4 kohaldamiseks piisav. 7 Kolleegiumi hinnangul ei anna hageja esiletoodud asjaolud alust TsÜS § 146 lg 4 kohaldamiseks.
3. Hageja leiab, et kostja tuginemine aegumise vastuväitele on vastuolus hea usu põhimõttega. Kolleegium hagejaga ei nõustu. 13.1.

§ 6lg 2 kohaselt ei kohaldata võlasuhtele seadusest tulenevat, kui see oleks hea usu põhimõttest lähtuvalt vastuvõtmatu. Ts

MS § 138 lg 2 järgi ei ole lubatud teostada õigust seadusvastasel viisil, samuti selliselt, et õiguse teostamise eesmärgiks on kahju tekitamine teisele isikule. Hea usu põhimõtte üks eesmärke on tõkestada õiguse kuritarvitamist, kusjuures õiguse kuritarvitamine võib mh seisneda vastuolulises käitumises (vt Riigikohtu

1. veebruari
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-169-15, p 11). 13.
3. Hageja tugineb kostja poolt lepingust tulenevatele kohustuste rikkumistele. Kolleegium hindas hageja esiletoodud asjaolusid ja asus seisukohale, et ainuüksi kohustuse täitmata jätmine (ka tahtlikult) ei ole pikema aegumistähtaja kohaldamiseks piisav (vt otsuse p 12.3). Kolleegium ei nõustu hagejaga, et praeguses olukorras tuleks kõrvale kalduda

§-s 338 sätestatud lühendatud aegumistähtajast, sest tõendamisraskusi ei esine ja üürnik kaitset ei vaja. Maakohus tuvastas, et hageja sai sõiduki tagasi

1. jaanuaril
2. Kolleegiumi hinnangul sai hageja kohe aru, et tagastatud asi oli kahjustatud (nõue oli hagejale aegumistähtaja kestel äratuntav) ning tal oli kuuekuulise aegumistähtaja jooksul võimalus esitada kostja vastu kahju hüvitamise nõue. Samuti ei nähtu asja materjalidest kostja vastuolulist käitumist.
3. Maakohus leidis, et hageja kahjuhüvitise nõue ei ole aegunud ning samuti rahuldas kõrvalkohustustest tulenevad nõuded (kõrvalnõuded). Kuna kolleegiumi hinnangul on põhinõue aegunud, on aegunud ka sellega seotud viivise ja kohtueelsete õigusabikulude hüvitise (sissenõudmiskulud) nõuded. TsÜS § 144 järgi aegub koos põhikohustusest tuleneva nõudega ka kõrvalkohustusest tulenev nõue, kuigi see ei oleks eraldi veel aegunud. Kolleegiumi hinnangul tuleb nimetatud sätte tähenduses lugeda kõrvalnõueteks viivisenõuet ja sissenõudmiskulusid, sest nende olemasolu sõltub materiaalõiguslikult põhinõudest.
4. Tulenevalt TsÜS § 142 lg-st 1 on kostjal üürilepingust tuleneva kahjuhüvitise nõude aegumise tõttu õigus oma kohustuse täitmisest keelduda. Kolleegium jätab nõude aegumise tõttu hagi rahuldamata ning ei pea vajalikuks hinnata teisi poolte apellatsioonimenetluses esitatud väiteid hagi põhjendatuse kohta. Menetluskulude jaotus
5. Kuna maakohtu otsus osaliselt tühistatakse, muudab ringkonnakohus kooskõlas TsMS § 173 lg-tes 1 ja 3 sätestatud menetluskulude senist jaotust ja määrab kindlaks apellatsioonimenetluse kulude jaotuse.
6. Hagi rahuldamata jätmise tõttu jäävad maakohtus ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud TsMS § 162 lg 1 järgi hageja kanda.
7. Hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks asja lahendanud maakohus pärast kohtuotsuse jõustumist TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud korras.
8. Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati (TsMS § 178 lg 1 esimene lause). (allkirjastatud digitaalselt) 8