2-20-1645/63

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Liis Arrak, liikmed Maris Kuurberg ja Gea Lepik Määruse tegemise aeg ja koht

1. detsember 2022, Tallinn Kohtuasja number 2-20-1645 Kohtuasi Y avaldus X suhtes ühise hooldusõiguse osaliseks lõpetamiseks ja lõpetatud osas ainuhooldusõiguse saamiseks ning C ja X suhtlemise korra määramiseks Vaidlustatud kohtulahend Harju Maakohtu
2. augusti
3. a määrus Kaebuse esitaja ja liik Y määruskaebus Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus Avaldaja Y (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja Danil Lipatov Menetluse liik Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON
4. Rahuldada Y määruskaebus.
5. Tühistada Harju Maakohtu
6. augusti
7. a määrus ja saata asi samale maakohtule Y suhtlemise korra määramise avalduse menetlusse võtmise uueks otsustamiseks. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Määruse peale ei saa Riigikohtule määruskaebust esitada. Menetluskulude jaotuse ja rahalise suuruse määrab asja lahendav maakohus. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK Avaldus ja selle aluseks olevad asjaolud
8. Y (ema) esitas
9. augustil 2022 Harju Maakohtule avalduse, milles palus lõpetada enda ja C (isa) ühise hooldusõiguse X (noorem poeg) suhtes elu- ja viibimiskoha ning õppeasutuse määramise küsimustes ning anda selles osas ainuhooldusõiguse emale. Samuti palus ema kindlaks määrata isa ja noorema poja suhtluskorra järgmiselt: 2-20-1645 - - - - isa võtab selle nädala, mil ta viibib Eestis, esmaspäeval, kolmapäeval, neljapäeval ja reedel noorema poja ja Q (vanem poeg) lasteaiast kell 16.30 ning viib vanema poja eelkooli ja/või trenni vastavalt vanema poja tunniplaanile, ning toob lapsed ema ja laste elukohta tagasi samal päeval kell 20.00; noorem poeg veedab oma sünnipäeva emaga. Lapsed veedavad noorema poja sünnipäevale järgneva päeva või muu kokkulepitud päeva isaga; isal on isadepäeval, kui see ei ole isa ja noorema poja suhtluskorra järgne suhtlemise päev, õigus noorema pojaga kohtuda kell 16.30–20.
10. Isa võtab noorema poja tema elukohast ja viib noorema poja tema elukohta tagasi, kui vanemad ei lepi kokku teisiti; noorema poja haigestumise korral jäävad tema ja isa kohtumised kuni noorema poja tervenemiseni ära ning neid ei asendata. Isal on noorema poja haiguse korral õigus tema tervislikust seisundist teada saada ning teda ema juures külastada; noorem poeg veedab aastavahetuse (31.12–01.01) vaheldumisi ema ja isaga.
11. a aastavahetuse veedab noorem poeg emaga; nooremal pojal on õigus teise vanemaga telefoni teel mõistliku aja jooksul suhelda, olenemata sellest, kumma vanema juures ta viibib; isa võib vanemate kokkuleppel noorema pojaga kohtuda ka muul kui suhtluskorra järgsel ajal; kumbki vanem austab noorema poja kiindumust teise vanemasse ja hoidub tema juuresolekul teise vanema halvustamisest ning teise vanema suhtes hirmu või vastumeelsuse kujundamisest ega takista noorema poja ja teise vanema suhtlemist. Kumbki vanem ei halvusta noorema poja kuuldes teist vanemat, ei kritiseeri teise vanema elukorraldust, ei õõnesta teise vanema autoriteeti ning ei mõjuta nooremat poega väljendama oma arvamust suhtlemise korraldamise kohta. Avalduse kohaselt sündis ema ja isa kooselust XX.XX.XXXX vanem poeg ja XX.XX.XXXX noorem poeg. Vanemate kooselu lõppes
12. detsembril 2019 ja lapsed jäid elama emaga. Ema on pühendunud laste eest hoolitsemisele ning tegelenud nende tervise ja hariduse küsimustega alati üksi. Isa kuritarvitab laste hooldusõigust. Ta võtab lapsi emalt ära ka nende haiguse ajal ja olenemata nende päevakorrast. Isa norib tüli ning halvustab ja solvab ema laste juuresolekul, mis kahjustab laste psüühikat. Isa ja laste suhtlemist proovis korraldada Mustamäe Linnaosa Valitsuse lastekaitsespetsialist, kuid tulutult. Isal ja nooremal pojal on lähedane suhe ning ema on nõus, et isa osaleb noorema poja arengus ja kasvatamises. Samas on isa ja noorema poja praegune suhtluskord ebamugav ning ema on vastu sellele, et noorem poeg elab vaheldumisi mõlema vanema juures. Hetkel töötab isa Tallinnas ja on tööl viis päeva nädalas. Maakohtu määrus ja põhjendused
13. Harju Maakohus keeldus
14. augusti
15. a määrusega ema suhtluskorra määramise avaldust menetlusse võtmast ning jättis menetluskulud ema kanda. Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt tuleb avalduse menetlusse võtmisest tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 371 lg 1 p 4 ja lg 2 p 2 alusel koosmõjus § 477 lg-ga 1 keelduda. Kohtute infosüsteemist nähtub, et
16. septembril 2021 jõustus Harju Maakohtu
17. septembri
18. a määrus tsiviilasjas nr 2-20-1645 (maakohtu
19. septembri
20. a määrus), millega maakohus jättis rahuldamata ema avalduse enda ja isa ühise hooldusõiguse lõpetamiseks laste elu- ja viibimiskoha ning õppeasutuse määramise küsimustes ning määras kindlaks isa ja laste suhtluskorra. Jõustunud kohtulahendiga on kindlaks määratud isa ja laste suhtluskord, mis lähtub laste huvidest. Samuti on kohus vähem kui aasta tagasi lahendanud vanemate ühise hooldusõigusega seotud küsimusi. Avalduses ei ole esitatud uusi või erakorralisi asjaolusid, mis annaksid kümme ja pool kuud pärast eelmise menetluse lõppu alust algatada uut menetlust 2 2-20-1645 hooldusõiguse ja suhtluskorra muutmiseks. Lapsevanemad ei või kasutada oma õigusi pahauskselt ega esitada kohtusse lühikese ajaperioodi möödudes ja korduvalt avaldusi hooldusõiguse ja suhtlemiskorra kindlaksmääramiseks. Vanemad peavad suutma kõrvale jätta erimeelsused ja leppima lastega seonduvas kokku kohtu sekkumiseta. Lapse huvides ei ole see, et iga aasta või paari järel, kui ei ilmne just täiesti uusi ja erakorralisi asjaolusid, määratakse kindlaks uus suhtlemise kord lahus elava vanemaga, mis omakorda lööb segamini lapse elukorralduse, stabiilsuse ja turvalisuse. Kui isa rikub kehtivat lapsega suhtlemist korraldavat määrust või raskendab selle täitmist, saab ema esitada TsMS § 563 lg 1 alusel avalduse lepitusmenetluse algatamiseks. Määruskaebus ja menetlusosaliste seisukohad
21. Ema esitas määruskaebuse, milles palub maakohtu määruse tühistada, võtta avalduse menetlusse ning määrata kindlaks isa ja noorema poja suhtluskorra. Määruskaebuse väidete kohaselt ei soovi ema enam avalduse läbi vaatamist vanemate ühise hooldusõiguse lõpetamise osas, kuid palub maakohtu määruse tühistada osas, millega maakohus keeldus avaldust menetlemast isa ja noorema poja suhtluskorra määramise osas. Asjaolud on muutunud ja kehtiv suhtluskord ei sobi enam nooremale lapsele. Harju Maakohtu
22. septembri
23. a määruse järgi elavad lapsed isaga nädalal, mil isa viibib Eestis, kuid isa kolis vahepeal Soomest tagasi Eestisse. Kehtiv suhtluskord ei vasta noorema poja huvidele. Isa hakkas pärast kolimist oma hooldusõigust noorema poja suhtes kuritarvitama. Kehtiv suhtluskord takistab ja raskendab noorema poja kasvatamist, sest isa rikub pidevalt noorema poja päevakorda. Samas on kindla päevakorra järgimine kasulik nii vanematele kui ka lapsele. Noorema poja stabiilse elukorralduse ja turvalisuse tagamiseks on vaja määrata uus suhtluskord, mis võimaldab nooremal pojal isaga suhelda mõlema vanema vajadusi arvestades. Menetluse edasine käik
24. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle TsMS § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ringkonnakohtule. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
25. Kolleegium leiab, et määruskaebus tuleb rahuldada, maakohtu määrus tuleb TsMS § 667 lg 2 alusel tühistada ja asi tuleb saata samale maakohtule suhtluskorra määramise avalduse menetlusse võtmise uueks otsustamiseks.
26. Esmalt märgib ringkonnakohus, et maakohus otsustas küll suhtlemiskorra määramise avalduse menetlusse võtmise üle, kuid ei ole otsustanud hooldusõiguse muutmise avalduse menetlusse võtmise üle. Seetõttu saab ringkonnakohus kontrollida määruskaebemenetluse raames üksnes suhtlemiskorra kindlaksmääramise avalduse menetlusse võtmisest keeldumise seaduslikkust ja põhjendatust. Kolleegium selgitab, et kuigi ema esitas avalduse hooldusõiguse muutmiseks ja suhtlemiskorra määramiseks, on maakohus vaidlustatud määruse resolutsiooniga keeldunud üksnes suhtlemiskorra määramise avalduse menetlusse võtmisest. Maakohtu määruse põhjendustest 3 2-20-1645 võib küll aru saada, et maakohus on soovinud keelduda ka ema ühise hooldusõiguse lõpetamise avalduse menetlusse võtmisest, kuid seda ei ole maakohus kohtumääruse resolutsioonis otsustanud. Seega on hooldusõiguse muutmise avaldus endiselt maakohtu menetluses ning maakohtul tuleb otsustada nimetatud nõude menetlusse võtmise üle. Arvestades seda, et ema määruskaebuse kohaselt ei soovi ema enam hooldusõiguse muutmise nõude menetlusse võtmist, tuleb maakohul selgitada, kas ema soovib selles osas avalduse tagasi võtta või sellest loobuda. Ringkonnakohus ei saa ise seda teha, kuna hooldusõiguse muutmist puudutav ei ole määruskaebemenetluse esemeks, st seda lahendades väljuks ringkonnakohus määruskaebuse piirest.
27. Kolleegiumi hinnangul jättis maakohus suhtluskorra määramise avalduse ennatlikult TsMS § 371 lg 1 p 4 ja lg 2 p 2 alusel koosmõjus § 477 lg-ga 1 menetlusse võtmata ning ekslikult määruskaebuse rahuldamata, edastades selle ringkonnakohtule, kuigi ema oli määruskaebuses selgitanud asjaolusid, mis andsid alust määruse tühistamiseks. 7.
28. Kolleegium selgitab, et kohus vaatab TsMS § 477 lg 1 alusel hagita asju läbi hagimenetluse sätete kohaselt, arvestades hagita menetluse kohta sätestatud erisusi. Sellest tulenevalt saab kohus tulenevalt TsMS § 477 lg-st 1 jätta lisaks hagile TsMS §-s 371 sätestatud alustel menetlusse võtmata ka hagita menetluses esitatud avalduse, kui see ei ole vastuolus hagita menetluse olemusega (vt nt Riigikohtu
29. oktoobri
30. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-73-15, p 18). TsMS § 371 lg 1 p 4 järgi ei võta kohus hagiavaldust menetlusse mh siis, kui on olemas jõustunud Eesti kohtu otsus või menetluse lõpetamise määrus, mis on tehtud vaidluses samade poolte vahel sama eseme kohta samal alusel ja mis välistab samas asjas uue kohtusse pöördumise. Viidatud säte välistab seega kohtusse pöördumise vaidlustes, mis on juba siduvalt lahendatud. Samas tuleb hagita asjades arvestada ka TsMS §-ga 480, mille lg 1 II lause annab kohtule õiguse tühistada või muuta määrust, millel on kestev, mitte ühekordne toime, ning mille aluseks olevad asjaolud või õiguslik olukord on oluliselt muutunud. Kestva toimega määruseks on mh määrus, millega on kindlaks määratud vanema suhtluskord lapsega. Asjaolude muutusega on tegemist siis, kui lahendi tegemise aluseks olnud faktiline olukord on olemuslikult teistsugune. Õiguslik olukord muutub siis, kui muudetakse materiaalõigust, mida kohus asja lahendamisel kohaldas. Muutus peab olema toimunud pärast esialgse lahendi tegemist ning olema piisavalt oluline. Sisuliselt on arvestatavad ainult sellised muutused, millest teades teeks kohus vältimatult teistsuguse lahendi. Varasema lahendi muutmine laste elukorraldusega seotud küsimustes, eriti veel vahetult eelmise kohtuasja järel, nõuab lapse elukorralduse stabiilsust ja lapse huve arvestades eriti kaalukaid asjaolusid (vt Tsiviilkohtumenetluse seadustik III. Kommenteeritud väljaanne,
31. § 480 kommentaar 3.3.1.b ja 3.3.2.a–b; Riigikohtu
32. novembri
33. a määrus tsiviilasjas nr 2-16-5794, p-d 21.1 ja 21.2). Lisaks tulenes enne
34. septembrit 2022 kehtinud TsMS §-st 563 võimalus alustada suhtlust korraldava määruse rikkumise või selle täitmise raskendamise korral lepitusmenetlus, mille käigus võis kohus TsMS § 563 lg 7 p 2 järgi otsustada, millises ulatuses tuleb muuta suhtlemist puudutavat määrust. TsMS § 371 lg 2 p 2 järgi võib kohus jätta hagiavalduse menetlusse võtmata, kui hagi ei ole esitatud hageja seadusega kaitstud õiguse ega huvi kaitseks või eesmärgil, millele riik peaks andma õiguskaitset, või kui hagiga ei ole hageja taotletavat eesmärki võimalik saavutada. Viidatud säte annab kohtule võimaluse jätta õiguslikult perspektiivitu avaldus läbi vaatamata, seejuures on kohtul avalduse läbi vaatamata jätmise korral kõrgendatud põhjendamis- ja kaalumiskohustus ning kohus ei saa avalduse läbi vaatamata jätmise üle otsustades hinnata 4 2-20-1645 tõendeid ega lahendada vaidlust sisuliselt. Nõue oleks õiguslikult perspektiivitu juhul, kui hagis või avalduses esitatud asjaolude tõendatuse korral ei oleks nõuet võimalik rahuldada ühelgi materiaalõiguslikul alusel (vt nt Riigikohtu
35. oktoobri
36. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-73-15, p 18;
37. märtsi
38. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-193-13, p 12;
39. septembri
40. a määrus tsiviilasjas nr 2-16-17452, p 11 ja
41. mai
42. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-31-12, p 13). Eeltoodust tuleneb, et kui jõustunud kohtulahendiga on kindlaks määratud vanema ja lapse suhtluskord, siis ei saa küll kumbki vanem esitada kohtule avaldust vanema ja lapse suhtluskorra määramiseks, vaid vanem saab TsMS § 480 lg 1 alusel esitada kohtule avalduse senise suhtluskorra muutmiseks või tühistamiseks. Sellise avalduse esitamisel peab vanem esile tooma ka muutunud asjaolud või õigusliku olukorra muudatuse, mis tema hinnangul tingib vältimatult varasema lahendi muutmise või tühistamise. Kui vanem esitab sellises olukorras kohtule siiski avalduse enda või teise vanema ja lapse suhtluskorra määramiseks ega too esile muutunud asjaolusid ega õigusliku olukorra muudatust, võib see anda alust jätta avaldus TsMS § 371 lg 2 p-de 1 või 2, § 477 lg 1 ja § 480 lg 1 II lause alusel menetlusse võtmata. Samas peab kohus enne viidatud alustel avalduse menetlusse võtmisest keeldumist, arvestades ka hagita menetluses kehtivat uurimispõhimõtet, selgitama avalduse esitanud vanemale õiguslikku olukorda ja andma talle vajadusel kooskõlas TsMS § 3401 lg-ga 1 tähtaja avalduse puudus(t)e kõrvaldamiseks, sh avalduse taotluse täpsustamiseks ja/või muutunud asjaolude või õigusliku olukorra muudatuse esile toomiseks. Kui aga vanem tõi esile, et teine vanem rikub suhtlemiskorda või raskendab selle täitmist, tuli kohtul enne
43. septembril 2022 esitatud avalduse alusel alustada TsMS § 563 lg 1 alusel lepitusmenetlust ning püüda saavutada vanemate kokkulepe, mitte keelduda avaldust menetlemast. 7.
44. Olukorras, kus maakohtule oli teada, et isa ja laste suhtluskord on juba jõustunud kohtulahendiga kindlaks määratud, pidanuks maakohus enne avalduse menetlusse võtmist selgitama, kas ema avaldust saab pidada suhtlemiskorra muutmise avalduseks ning kas avalduses on toodud esile asjaolusid, mis võiksid anda alust suhtlemiskorda muuta. Selleks tulnuks maakohtul võrrelda suhtluskorra määramise aluseks olnud ja avalduses esile toodud asjaolusid. Ühtlasi tulnuks maakohtul selgitada, kas avaldus võis olla käsitatav lepitusmenetluse algatamise avaldusena. Vajadusel tulnuks jätta avaldus käiguta ning anda emale võimalus täpsustada avalduse taotlust ja selle aluseks olevaid asjaolusid, selgitades talle õiguslikku olukorda. Ema ei ole avalduses selgelt välja toonud, et jõustunud kohtulahendiga on juba kindlaks määratud isa suhtlemiskord mõlema lapsega. Ema on taotlenud isa ja noorema poja suhtluskorra määramist, lisades sinna ka vanemat poega puudutavaid tingimusi. Ema on avalduses tuginenud mh sellele, et isa kuritarvitab laste hooldusõigust, võtab lapsi emalt ära ka laste haiguse ajal ja olenemata nende päevakavast ning halvustab ja solvab ema laste juuresolekul, samuti sellele, et isa töötab hetkel Tallinnas ja on tööl viis päeva nädalas. Avaldusest ei selgu üheselt, millised neist asjaoludest, millele ema tugineb, on muutunud asjaolud, s.o pärast maakohtu
45. septembri
46. a määruse tegemist tekkinud asjaolud. Maakohtu
47. septembri
48. a määruse kirjeldavast osast nähtub, et ema on juba varem tuginenud sellele, et isa kuritarvitab laste hooldusõigust, võtab lapsi emalt ära ka laste haiguse ajal ja olenemata nende päevakorrast ning halvustab ja solvab ema laste juuresolekul. Ema määruskaebuse väidetest on võimalik aru saada, et need asjaolud esinevad jätkuvalt, kuid need asjaolud ei annaks alust suhtlemiskorda muuta. Küll aga nähtub maakohtu
49. septembri
50. a 5 2-20-1645 määruse kirjeldavast osast, et ema tugines algses avalduses sellele, et isa töötab Soomes graafiku alusel, mille järgi ta on kolm nädalat tööl ja seejärel nädal puhkusel. Viidatud määruse põhjendavast osast on näha, et maakohus arvestas suhtluskorra määramisel, et isa töötab graafiku alusel välisriigis, ning maakohus määraski
51. septembri
52. a määrusega suhtluskorra, mille järgi on lapsed isaga nädalal, mil isa viibib Eestis, ja kohustas isa teavitama ema enda Eestis viibimisest vähemalt seitse päeva ette. Siinses asjas esitatud avalduses märkis ema, et isa töötab hetkel Tallinnas, ning on määruskaebuses selgitanud, et maakohtu
53. septembri
54. a määruse tegemise ajal elas isa Soomes. Arvestades seda, et
55. septembri
56. a määrusega määrati kindlaks suhtluskord, lähtudes asjaolust, et isa elab Soomes ja saab suhelda lapsega sel nädalal, mil ta viibib Eestis, kuid avalduse kohaselt elab isa nüüd Eestis, võivad avalduse kohaselt olla suhtluskorra määramise aluseks olevad asjaolud TsMS § 480 lg 1 II lause tähenduses oluliselt muutunud. Ühtlasi ei ole sellises olukorras enam selge, millal peavad lapsed suhtluskorra järgi isaga viibima. Ringkonnakohus märgib, et suhtluskorra määruse muutmine saab olla õigustatud siiski üksnes niivõrd, kui see on vajalik esialgse otsustuse muutunud õiguslikule ja faktilisele olukorrale kohandamiseks (vt ka Tsiviilkohtumenetluse seadustik III. Kommenteeritud väljaanne,
57. § 480 kommentaar 3.1.d).
58. Ülaltoodud põhjendustel tühistab kolleegium maakohtu määruse ja saadab asja maakohtule ema suhtluskorra määramise avalduse uueks menetlusse võtmise otsustamiseks. Lisaks tuleb maakohtul otsustada ka hooldusõiguse muutmise avaldusse menetlusse võtmine, mida maakohus ei ole senini teinud.
59. Menetluskulude jaotuse otsustab TsMS § 173 lg 3 II lause järgi maakohus vastavalt asja läbivaatamise tulemusele. Emal on TsMS § 150 lg 1 p 5 ja lg 4 alusel õigus nõuda määruskaebuselt tasutud riigilõivu tagastamist.
60. Kuna ringkonnakohus tühistab maakohtu määruse ja saadab asja maakohtule avalduse menetlusse võtmise uueks otsustamiseks, ei saa määruse peale määruskaebust esitada (vt ka Riigikohtu
61. aprilli
62. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-12-17, p 18). (allkirjastatud digitaalselt) Liis Arrak, Maris Kuurberg ja Gea Lepik 6