Obsah (4)

§ 66§ 132§ 130§ 131

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Neve Uudelt, Villem Lapimaa, Mati Maksing Määruse tegemise aeg ja koht 11.08.2022, Tallinn Kohtuasja number 2-22-1494 Kohtuasi X kaebus Tallinna

) § 66 lg 1 p-i 3, kus on kirjas, millises ulatuses on õigus asju ja sissetulekuid arestida.

§ 66lg 1 p 3 tagab selle, et võlgniku elu ja tervis ei satuks ohtu.

Põhiseaduse § 28 annab igaühele õiguse oma tervise kaitsele. On tekitatud olukord, kus avaldaja peab alatoituma, kuna ametnikud ei saa aru, et 350 euroga ei ole tänaste hindade juures võimalik katta kõiki eluks vajalikke kulutusi ja soovivad veel sellest rahast midagi ära võtta. Seaduses ei ole arvestatud elatusmiinimumiga. Elatusmiinimum on muutuv ja sellisel juhul tuleks elatusmiinimumi muutmisel ka koheselt

-i muuta. Samuti on igas maakonnas toiduainete ning eluaseme kulud ja teenuste hinnad erinevad. Kõigile ei jätku elamispindasid seal, kus korteriüür ja toidukorv on kõige odavam. Väide, et töötuskindlustushüvitist ei ole märgitud

§-s 131 toodud sissetuleku liikide loetelus, millele ei saa pöörata sissenõuet, ei tähenda seda, et võib rikkuda

§ 66

lg 1 p-i 3.

§ 132

lg 1 kohaldamine oleks põhjendatud, kui sissetulek oleks suurem kui

§ 66lg 1 p-s 3 märgitu.

Kohtutäitur on jätnud tähelepanuta

§ 66lg 1 p-i 12.

Avaldaja hinnangul ei saa arestimist pidada headele kommetele vastavaks. Puudutatud isikute seisukohad

1. Kohtutäitur vaidles kaebusele vastu ja palus jätta kaebuse rahuldamata ning menetluskulud avaldaja kanda. Kohtutäitur jäi 19.01.2022 otsuse juurde ning leidis, et avaldaja 28.01.2022 kaebuses esitatud seisukohti on kohus juba ammendavalt analüüsinud tsiviilasjas nr 2-21-
2. Kohtutäituri 19.01.2022 otsus põhineb tsiviilasjas nr 2-21-18603 tehtud lahendil. Kuna võlgniku töötuskindlustushüvitise arestimise asjaolud ei ole muutunud, siis on nimetatud tsiviilasja põhjendused kehtivad ka praeguse otsuse tegemisel. Harju Maakohus on pidanud töötuskindlustushüvitise arestimist õiguspäraseks. Kohtu hinnangul on

§ 66

lg 1 p-s 3 nimetatud raha toidu ja kütte soetamiseks üheks kuuks juba hõlmatud elatusmiinimumiga, mille osas sissenõuet pöörata ei saa. Seega

§ 66lg 1 p 3 ei anna praegusel juhul võlgnikule lisakaitset.

Kohtutäitur on sissenõude pööranud võlgnikule makstavale töötuskindlustushüvitisele, mis on perioodiline sissetulek

§ 130mõttes.

Sissetuleku osa, millele ei saa sissenõuet pöörata

§ 132

kohaselt, on jäetud arestimata ning seeläbi on miinimumkaitse võlgnikule juba tagatud. Sisuliselt vaidlustab võlgnik teist korda 27.10.2021 arestimisakti ning selle alusel tehtud kinnipidamisi ning taotleb lõpptulemina töötuskindlustushüvitise arestimisakti tühistamist ja seeläbi kinni peetud raha tagastamist. Sisuliselt ei ole tegemist kahe erineva toiminguga, vaid vaidlustatav toiming on üks ja sama. Võlgnik on oma 2.11.2021 kaebuses tuginenud

§ 66lg 1 punktidele 3 ja 12.

Nimetatud kaebus on kohtutäituri poolt läbi vaadatud ning otsusega rahuldamata jäetud. Võlgniku 28.01.2022 kaebus ei sisalda uusi asjaolusid, põhjendusi ega tõendeid, mille alusel oleks kohtutäituril võimalik jõuda teistsugusele seisukohale, kui on väljendatud tsiviilasjas nr 2-21-

1. Kohtutäituri 19.11.2021 otsus on läbinud kohtuliku kontrolli ning selle seaduslikkuse kohta on olemas jõustunud kohtulahend tsiviilasjas nr 2-21-18603, mis on pooltele siduv. Õiguskindluse ja formaliseerituse põhimõtetest lähtuvalt puudub alus asuda 2 2-22-1494 sama asjaolu suhtes tehtud ja jõustunud kohtumääruse resolutsioonist tulenevast seisukohast erinevale seisukohale.
2. Luminor Liising AS (puudutatud isik II, sissenõudja) nõustus kohtutäituri seisukohaga ja palus jätta võlgniku kaebus kohtutäituri 19.01.2022 otsusele täiteasjas nr 035/2014/1543 rahuldamata. Maakohtu määrus ja selle põhjendused
3. Harju Maakohus jättis 3.03.2022 määrusega kaebuse rahuldamata ja menetluskulud avaldaja kanda. Puudutatud isikute menetluskulud jättis kohus rahaliselt kindlaks määramata menetluskulude puudumise tõttu. Sissetuleku liigid, millele ei saa pöörata sissenõuet, on sätestatud

§-s 131. Loetelus ei ole töötuskindlustushüvitist. Seega saab töötuskindlustushüvitisele sissenõude pöörata. Kohtutäitur on sissenõude pööranud võlgnikule makstavale töötuskindlustushüvitisele, mis on perioodiline sissetulek

§ 130mõttes.

Sissetuleku osa, millele ei saa sissenõuet pöörata

§ 132kohaselt, on jäetud arestimata.

Kohtu hinnangul on

§ 66

lg 1 p-s 3 nimetatud raha toidu ja kütte soetamiseks üheks kuuks juba hõlmatud elatusmiinimumiga, mille osas sissenõuet pöörata ei saa. Seega ei anna

§ 66lg 1 p 3 võlgnikule praegusel juhul lisakaitset.

Seejuures ei ole arestimine vastuolus seaduse ega heade kommetega. Kohus nõustus kohtutäituriga, et 19.01.2022 kohtutäituri otsus põhineb tsiviilasjas nr 2-21-18603 tehtud lahendil ning õiguskindluse ja formaliseerituse põhimõtetest lähtuvalt puudub alus asuda sama asjaolu suhtes tehtud ja jõustunud kohtumääruse resolutsioonist tulenevast seisukohast erinevale seisukohale. Määruskaebus 5. Avaldaja esitas määruskaebuse, milles palub maakohtu määruse tühistada ja teha uus määrus, millega rahuldada avaldaja kaebus kohtutäituri tegevusele. Menetluskulud palub avaldaja jätta kohtutäituri kanda. Määruskaebuse väidete kohaselt on maakohus valesti tõlgendanud

§ 66lg 1 p-i 3.

Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt võib mingitel tingimustel

§ 66lg 1 p-i 3 justkui rikkuda, mida ei saa kuidagi pidada normaalseks.

Põhiseaduse § 28 annab igaühele õiguse oma tervise kaitsele. On tekitatud olukord, kus avaldaja peab alatoituma, kuna ametnikud ei saa aru, et 350 euroga ei ole tänaste hindade juures võimalik kõiki kulutusi, mis on eluks vajalikud, katta ja soovivad veel sellest rahast midagi ära võtta. Seaduses ei ole arvestatud elatusmiinimumiga, nagu seda on tõlgendanud maakohus. Väide, et

§ 131

nimekirjas ei ole töötuskindlustushüvitist sissetuleku liikide loetelus, millele ei saa pöörata sissenõuet, ei tähenda seda, et

§ 66

lg 1 p-i 3 võib rikkuda.

§ 132

lg 1 kohaldamine oleks põhjendatud, kui sissetulek oleks suurem kui

§ 66lg 1 p-s 3 nimetatud sissetulekud.

Maakohus on jätnud tähelepanuta

§ 66lg 1 p-i 12.

Avaldaja hinnangul ei ole sissetuleku arestimine kooskõlas heade kommetega. Menetluse edasine käik

1. Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse ja andis puudutatud isikutele tähtaja sellele vastamiseks. Kohtutäitur esitas kaebusele vastuse, milles palus jätta määruskaebuse rahuldamata, maakohtu määruse muutmata ja menetluskulud avaldaja kanda. Sissenõudja kaebuse osas seisukohta ei esitanud. 3 2-22-1494
2. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ringkonnakohtule. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
3. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebuse väited ei anna alust maakohtu määrust tühistada, mistõttu tuleb TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel koosmõjus TsMS §-ga 659 jätta määruskaebus rahuldamata ja maakohtu määrus muutmata.
4. Määruskaebuses on avaldaja heitnud maakohtule ette

§ 66

lg 1 p-i 3 väära kohaldamist ja

§ 66

lg 1 p-i 12 tähelepanuta jätmist, leides, et avaldaja töötuskindlustushüvitise arestimine kohtutäituri poolt ei ole headele kommetele vastav. Samadele asjaoludele on avaldaja tuginenud siinses asjas kohtutäituri 19.01.2022 otsusele esitatud kaebuses ning samas täitemenetluses kohtutäituri 19.11.2021 otsusele esitatud 2.11.2021 kaebuses, milles võlgnik taotles 27.10.2021 sissetuleku arestimise akti tühistamist. Kohtutäituri 19.11.2021 otsus on läbinud kohtuliku kontrolli ning selle seaduslikkuse kohta on olemas jõustunud kohtulahend tsiviilasjas nr 2-21-18603, millele on menetluses osundanud nii kohtutäitur kui ka maakohus. Harju Maakohtu 10.12.2021 määrusega on tsiviilasjas nr 2-21-18603 jäetud rahuldamata avaldaja kaebus kohtutäituri 19.11.2021 otsusele täiteasjas nr 035/2014/

1. Kohtute infosüsteemist nähtuvalt on Harju Maakohtu 10.12.2021 määrus tsiviilasjas nr 2-21-18603 jõustunud Tallinna Ringkonnakohtu 7.01.2022 määrusega. Seega on lõplikult jõustunud lahend, mille kohaselt on kohtutäitur täiteasjas nr 035/2014/1543 õiguspäraselt arestinud avaldaja töötuskindlustushüvitise 20% ulatuses.
2. Arvestades eeltoodut ja asjaolu, et avaldaja 28.01.2022 kaebus ei sisalda uusi asjaolusid, põhjendusi ega tõendeid, mille alusel olnuks võimalik jõuda tsiviilasjas nr 2-21-18603 väljendatud seisukohast teistsugusele seisukohale, on maakohus vaidlustatud määruses põhjendatult nõustunud kohtutäituri seisukohaga, et 19.01.2022 kohtutäituri otsus põhineb tsiviilasjas nr 2-21-18603 tehtud lahendil. Õiguskindluse põhimõttest lähtuvalt puudub alus asuda sama asjaolu suhtes tehtud ja jõustunud kohtumääruse resolutsioonist tulenevast seisukohast erinevale seisukohale. Maakohus on vaidlustatud määruses kõigi avaldaja 28.01.2022 kaebuses sisalduvate väidete kohta seisukoha võtnud ning jõudnud õigele järeldusele, et avaldaja kaebus tuleb jätta rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub TsMS § 654 lg 6 järgi koosmõjus TsMS §-ga 659 täielikult maakohtu määruse põhjendustega, neid kordamata.
3. Eeltoodut arvestades ei anna avaldaja määruskaebus alust maakohtu määrust tühistada ning määruskaebus tuleb jätta rahuldamata.
4. Kuna ringkonnakohus jätab määruskaebuse rahuldamata, jäävad määruskaebuse menetlemise kulud TsMS § 171 lg 1 järgi määruskaebuse esitanud avaldaja kanda. Asja materjalidest ei nähtu, et puudutatud isikutel oleks menetluskulusid tekkinud. (allkirjastatud digitaalselt) Neve Uudelt, Villem Lapimaa, Mati Maksing 4