Obsah (4)

§ 120§ 37§ 121§ 207

KOHTUMÄÄRUS Kohus Kohtukoosseis Määruse tegemise aeg ja koht Haldusasja number Tartu Ringkonnakohus Tiina Pappel, Tanel Saar, Maili Lokk 25.10.2022, Tartu Haldusasi Mikhail Simtsovi kaebus Viru Vangla

§ 120

lg 1 p-de 1 ja 8 kohaselt selgitab kaebuse saanud alluvusjärgne kohus asjas välja vaidluse eseme ning kontrollib, ega ei esine alust kaebuse tagastamiseks või käiguta jätmiseks. Kaebaja esitas hüvitamiskaebuse vastavalt

§ 37

lg 2 p-le 4.

§ 121

lg 2 p 21 kohaselt võib kohus tagastada kaebuse määrusega selle esitajale, kui kaebusega kaitstava õiguse riive on väheintensiivne ning asjaoludest tulenevalt on kaebuse rahuldamine ebatõenäoline. Kohus leidis, et olenemata sellest, kas vangla 19.04.2022. a toiming oli õigusvastane või õiguspärane, mille tulemusena ei saanud kaebaja sellel kuupäeval lühiajaliselt kokku isaga, ei ole kaebaja õiguse riive intensiivne. Oluline on asjaolu, et kaebaja enda käitumise tulemusena paigutati ta juba 17.04.2022 kartserisse. Nüüdseks on kaebaja vanglast vabanenud ja tal on võimalik isa ja teiste lähedastega suhelda. Seega, ainult ühel päeval, s.o 19.04.2022 lühiajalisest kokkusaamisest ilmajäämine, kui ta oli oma käitumise tõttu kartseris, ei saa põhjustada kaebajale selliseid vaimseid üleelamisi, mis vääriksid vastavalt riigivastutuse seaduse § 9 lg-le 1 rahalise hüvitise väljamaksmist. Esitatud hüvitamiskaebus on seega ka perspektiivitu. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes

§ 121

lg 2 p-st 21, tagastas halduskohus hüvitamiskaebuse ja selgitas, et seonduvalt kaebuse tagastamisega jätab ta menetlusabi taotluse kaebuse esitamisel riigilõivu tasumise kohustusest ja kohtudokumentide tõlkimise kuludest vabastamiseks läbi vaatamata. MÄÄRUSKAEBUSE ESITAJA TAOTLUS JA PÕHJENDUSED

1. M. Simtsov esitas tähtaegselt ringkonnakohtule määruskaebuse, milles palub Tartu Halduskohtu 11.08.
2. a määruse tühistada ja saata asi halduskohtule tagasi menetluse jätkamiseks järgnevatel põhjustel. Kaebaja arvates ei ole esitatud hüvitamiskaebus perspektiivitu, kuna vangla rikkus tema õigusi korduvalt, mistõttu ta ei ole saanud isaga kokku
3. a alates, põhjusel, et kõigepealt oli COVID-iga seotud isolatsioon, siis kohaldati tema suhtes täiendavaid julgeolekuabinõusid ja pärast seda pandi ta kohe kartserisse. Vangla oli teadlik, et kaebajal on 19.04.2022 ette nähtud lühiajaline kokkusaamine isaga, aga ikkagi pandi ta 17.04.2022 kartserisse. Vangla peab soodustama kinnipeetava suhtlemist lähedastega ja kaebajal on õigus kord kuus lähedasega kohtuda, kuid vangla seda ei võimalda. Samuti tuleneb põhiseadusest igaühele õigus nõuda kahju hüvitamist. Määruskaebuses märkis M. Simtsov veel, et nõuab kohtult riigi õigusabi, kuna ta ei valda eesti keelt ja tal ei ole raha advokaadi eest tasumiseks. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 4.

§ 207

lg 1 kohaselt otsustab ringkonnakohus määruskaebuse menetlusse võtmise viivitamata pärast määruskaebuse saamist. Kohus kontrollib, kas määruskaebuse esitamine on seaduse kohaselt lubatud ning kas määruskaebus on esitatud seadusega ettenähtud nõuete kohaselt ja tähtajast kinni pidades. Määruskaebuse menetlusse võtmisel kohaldatakse apellatsioonkaebuse ringkonnakohtu menetlusse võtmise kohta sätestatut, kui seadusest ei tulene teisiti. Käesolevas asjas esitatud määruskaebus on tähtaegne ning vastab määruskaebusele esitatavatele nõuetele sellisel määral, et seda on võimalik menetleda. Ringkonnakohus võtab määruskaebuse menetlusse. 5. Ringkonnakohus leiab, et M. Simtsovi määruskaebuse rahuldamiseks ei ole alust, kuid halduskohtu 11.08.2022. a määruse põhjendusi

§ 121

lg 2 p 21 alusel kaebuse tagastamise kohta tuleb täiendada käesoleva määruse põhjendustega.

1. Ringkonnakohus võtab käesoleva asja materjalide juurde Viru Vangla 09.09.
2. a vastuse asjas nr 3-21-2374, millest nähtub, et M. Simtsov ei ole tegelikult
3. a Viru Vanglast vabanenud. Muutus üksnes tema staatus vanglas, s.o 22.07.2002 lõppes kaebaja süüdimõistetu staatus ja algas vahistatu staatus tulenevalt Viru Maakohtu Narva kohtumaja 30.11.
4. a otsusest. Seega ei vasta sisuliselt tõele vaidlusaluse määruse põhjenduses märgitu, et kaebaja on vanglast vabanenud ja seetõttu on tal nüüd võimalik vabaduses isa ja teiste lähedastega suhelda. Eeltoodust tulenevalt ei saa nimetatud väidet kasutada ka kaebaja õiguste riive intensiivsuse üle otsustamisel

§ 121lg 2 p 21 alusel kaebuse tagastamisel.

See aga ei anna ringkonnakohtu hinnangul veel alust määruskaebuse rahuldamiseks. 7.

§ 121

lg 2 p 21 näeb ette, et kohus võib tagastada kaebuse määrusega selle esitajale, kui kaebusega kaitstava õiguse riive on väheintensiivne ning asjaoludest tulenevalt on kaebuse rahuldamine ebatõenäoline. Tegemist on kaebuse tagastamise diskretsioonilise alusega ning see võimaldab kaebuse tagastada üksnes juhul, kui korraga on täidetud mõlemad selles sätestatud eeldused ‒ kaebaja õiguse riive peab olema väheintensiivne ja peab olema piisavalt selge, et kaebus jääks tõenäoliselt rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et esitatud hüvitamiskaebus jääks suure tõenäosusega rahuldamata. Käesoleva asja materjalidest nähtub (tl 18), et M. Simtsov kandis 19.04.2022 kartserikaristust, mis oli talle distsipliinirikkumise eest määratud 04.04.

1. a käskkirjaga. 17.-29.03.2022 oli ta kandnud kartserikaristust 14.03.
2. a käskkirja alusel. Kuigi VangS § 24 lg-te 1 ja 2 kohaselt on kinnipeetavale lubatud vähemalt kord kuus kuni kolm tundi saada järelevalve all kokku oma perekonnaliikmete ja teiste isikutega, kelle maine osas ei ole vanglateenistusel põhjendatud kahtlusi, näeb VangS § 24 lg 4 ette, et lühiajalisi kokkusaamisi ei võimaldata distsiplinaarkaristuse kandmiseks kartserisse paigutatud kinnipeetavale. Eeltoodud regulatsioonist tulenevalt on kokkusaamiste võimaldamine seadusega piiratud ja vanglal puudub selles osas kaalutlusõigus. VangS § 24 lg-st 4 tuleneva regulatsiooni tõttu ei saa kuidagi õigusvastaseks pidada M. Simtsovile isaga kokkusaamise mittevõimaldamist 19.04.2022, s.o ajal, mil kaebaja kandis kartserikaristust. Seega ei saanud 19.04.2022 toimuma pidanud lühiajalise kokkusaamise ära jäämisest kaebajale tekkida riigivastutuse seaduse § 7 lg 1 ja § 9 lg 1 alusel hüvitamisele kuuluvat mittevaralist kahju ja esitatud hüvitamiskaebuse näol on sisuliselt tegemist ilmselgelt perspektiivitu kaebusega. Seda, et sellistel asjaoludel esitatud mittevaralise kahju hüvitamise nõue jääb suure tõenäosusega rahuldamata, on varasemalt tõdenud ka Tartu ja Tallinna Halduskohtud ning Tallinna Ringkonnakohus oma lahendites asjades nr 3-17-1338, nr 3-16-225 ja nr 3-12-
4. Halduskohtu 11.08.
5. a määrusest ei nähtu selgelt, mille põhjal pidas kohus antud juhul kaebaja õiguste riivet väheintensiivseks, s.o esinevaks ka teist alust

§ 121lg 2 p 21 kohaldamiseks.

Seekord ei pea ringkonnakohus nimetatud põhjusel vajalikuks määrust tühistada ja asja halduskohtule tagasi saata, kuna nõustub lõppjärelduses halduskohtuga, et käesolevas asjas esineb alus tagastada esitatud hüvitamiskaebus

§ 121lg 2 p 21 järgi. Nagu juba märgitud, on Vang

S § 24 lg-te 1 ja 2 kohaselt kinnipeetavale lubatud vähemalt kord kuus kuni kolm tundi saada järelevalve all kokku oma perekonnaliikmete ja teiste isikutega, kelle maine osas ei ole vanglateenistusel põhjendatud kahtlusi. Iseenesest ei ole vaidlust ka selle üle, et kokkusaamise piirangud riivavad PS §-s 26 sätestatud õigust perekonna- ja eraelu puutumatusele. Samas tuleb ringkonnakohtu hinnangul käesoleval juhul arvestada ka VangS § 24 lg-st 4 tuleneva piiranguga. VangS § 24 lg 4 näeb ette, et lühiajalisi kokkusaamisi ei võimaldata distsiplinaarkaristuse kandmiseks kartserisse paigutatud kinnipeetavale. Kuna kaebaja kandis kartseris distsiplinaarkaristust rikkumise eest ja karistus oli talle määratud 04.04.

1. a käskkirjaga, mis oli kehtiv, oli kaebaja võimalus, tugineda oma õiguse väidetaval rikkumisel PS §-le 26 ja VangS § 24 lg-tele 1 ja 2, redutseeritud. VangS § 65 lg 1 kohaselt pööratakse distsiplinaarkaristus üldjuhul täitmisele kohe. Antud asjas ei nähtu ka selliseid asjaolusid, mis oleks saanud välistada VangS § 24 lg-st 4 tuleneva piirangu kohaldamise. Toimiku materjalidest nähtub ühtlasi, et 04.04.
2. a käskkirjaga määratud kartserikaristuse kandmine ei olnud
3. a kevadel kaebaja jaoks üksikjuhtum, vaid ta kandis kartserikaristust ka perioodil 17.-29.03.
4. Seega tuli ka kaebajal endal distsipliinirikkumise toimepanemisel arvestada sellega kaasnevate tagajärgedega, s.h kokkusaamiste ära jäämisega, kuna vastav piirang tuleneb otseselt seadusest. Samal põhjusel ei saanud selline tagajärg olla kaebaja jaoks ka üllatav või ootamatu. Kuna VangS § 24 lubab kinnipeetavale võimaldada lühiajalise kokkusaamise vähemalt kord kuus, siis oli kaebajal samuti võimalus taotleda vanglalt lähiajal uut kokkusaamist oma isaga. Eeltoodust tulenevalt asub ringkonnakohus seisukohale, et 19.04.2022 kartserikaristuse kandmise tõttu ära jäänud kokkusaamise näol võis küll kaebaja jaoks olla tegemist olulise küsimusega peresuhete hoidmise ja resotsialiseerimise mõttes, kuid sellises olukorras kokkusaamise ära jäämise puhul on kaebaja õiguste riive väheintensiivne ja seega esineb siiski ka teine alus

§ 121lg 2 p 21 kohaldamiseks ning esitatud hüvitamiskaebuse tagastamiseks.

1. Eeltoodust tulenevalt jääb M. Simtsovi määruskaebus rahuldamata.
2. M. Simtsov esitas määruskaebuses ka taotluse anda talle riigi kulul advokaat. Kuna tegemist on määruskaebemenetlusega ja kaebaja on ise ringkonnakohtule määruskaebuse esitanud ning määruskaebus vaadatakse läbi kirjalikus menetluses, s.o ei toimu muid menetluslikke toiminguid või tegevusi (kohtuistung vms), mille raames oleks vaja kaebajale riigi õigusabi anda, siis jätab ringkonnakohus M. Simtsovi taotluse riigi õigusabi seaduse § 7 lg 1 p 1 (riigi õigusabi ei anta, kui taotleja on ise võimeline kaitsma oma õigusi) alusel rahuldamata. /allkirjastatud digitaalselt/