Obsah (7)

§ 385§ 384§ 671§ 54§ 55§ 35§ 383

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht 27. oktoober 2017, Tartu (kirjalik menetlus) Kriminaalasja number 1-17-6599 Kohtukoosseis Maarika Kuusk, Aarne Sarjas, Mati Kartau V

§ 385p 4 põhiseadusega vastuolus olevaks.

Edasikaebamise kord:

§ 384

lg 2 ja § 387 lg 1 kohaselt võib määrusele esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtu kaudu Riigikohtule prokuratuur, advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel teised kohtumenetluse pooled viieteistkümne päeva jooksul, alates päevast, mil isik sai vaidlustatud määrusest teada või pidi teada saama. Asjaolud ja menetluse käik 1 lg 1, D.S-i

1. Tartu Maakohtu menetluses on kriminaalasi E.T süüdistuses KarS § 389 1 1 süüdistuses KarS § 22 lg 3 - § 389 lg-te 1,3, A.T süüdistuses KarS § 22 lg 3 -§ 389 1 lg-te 1,3 ning § 3811 lg 1 ja T.L süüdistuses KarS § 389 lg 3 järgi.
2. Eelistungil esitas ringkonnaprokurör A. Nisu taotluse taandada süüdistatava A. A.T kaitsja Mihkel Gaver. Taotluse kohaselt oli M. Gaver kohtueelses menetluses tunnistajate T.T., R.J., A.J. ja A.K. lepinguline kaitsja. Kriminaalmenetluses ei tohi kaitsjana ja esindajana osaleda juba menetlusega seonduvad isikud (

§ 671), mistõttu tuleb M.

Gaver kriminaalmenetlusest taandada. M. Gaveri osalemise menetluses kaitsjana välistab ka asjaolu, et see seab ohtu ristküsitluse objektiivsuse ja tõe tuvastamise võimalikkuse, sest M. Gaveril on huvide konflikt. Vastavalt

§ 671

lg-le 5 peab ta hoidma saladuses kohtueelses menetluses esindatud tunnistajatelt teadasaadut, kuid samas peab ta kaitsma süüdistatavat. 3. Maakohus rahuldas taotluse ning taandas menetlusest vandeadvokaat M. Gaveri.

§ 54

alusel ei või isik olla kaitsja, kui ta on olnud või on samas kriminaalmenetluses muu subjekt, kui ta on varem samas või sellega seonduvas kriminaalasjas kaitsnud või esindanud teist isikut, kelle huvid on kaitsealuse huvidega vastuolus. Kui kaitsja ei ole

§ 54

alusel taandunud, siis taandatakse ta

§ 55lg 1 alusel.

Kriminaalasja menetletakse üldmenetluse korras. Teiste hulgas kuulatakse üle ka tunnistajad T. T, R. J, A. J ja A. K. Kohtueelses menetluses oli M. Gaver nimetatud tunnistajate esindaja ning osales tunnistajate esindajana nende ülekuulamisel. M. Gaver tuleb taandada, sest tema osavõtul on aus ja õiglane kohtumenetlus välistatud. Kaitsjal on huvide konflikt – ta peab hoidma saladuses kohtueelses menetluses esindatud tunnistajatelt teada saadut, ent peab kaitsma süüdistatavat. Kohtueelses menetluses esindatud tunnistajate huvide ja kaitsealusest süüdistatava huvide samaaegne kaitsmine ei ole võimalik. Seega on M. Gaveri taandamine vältimatu, et tagada aus ja õiglane kohtumenetlus. Määruskaebuses esitatud taotluse sisu 4. Maakohtu määruse peale esitas kaebuse M. Gaver, kes palub tühistada maakohtu 21. septembri 2017. a määrus M. Gaveri taandamise kohta. Tunnistada põhiseadusega vastuolus olevaks

§ 385

p 4 osas, milles see ei võimalda määruskaebust esitada kaitsja taandamise määrusele ja jätta

§ 385p 4 kohaldamata.

4.1 Kaitsja leiab, et kuna tunnistajad ei ole menetlusosalised, siis puuduvad neil menetluses igasugused menetluslikud või isiklikud huvid, mistõttu ei saa tekkida küsimust isikute huvide omavahelisest konfliktist, tunnistaja esindaja taandamist reguleerivad sätted ei ole analoogia korras kohaldatavad n-ö tagurpidi. Puudub oht, et õigusteenuse käigus saadud teave võiks avalikuks saada. Tunnistajad ja süüdistatavad on kirjalikult kinnitanud, et nende omavahelised huvid vastuolus ei ole. Maakohus on taandamise alusena osundanud

§ 54p-dele 1, 2, jättes täpsustamata, kummale alusele ta tugines.

4.2

§ 385

p 4 tuleks jätta kohaldamata, kuna see rikub PS § 15 lg 1 I lauses, § 24 lg-s 5 sätestatud põhiõigusi, millega kaasneb PS § 15, § 21 lg 1 ja EIÕK art 6 p c rikkumine. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused 5. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebus tuleb jätta läbi vaatamata, sest

§ 385p 4 kohaselt Tartu Maakohtu 21.

septembri 2017 määrus edasikaebamisele ei kuulu. 6.

§ 385p 4 kohaselt maakohtu poolt tehtud määrus, millega kaitsja M.

Gaver taandati, edasikaebamisele ei kuulu. Seega ringkonnakohus leiab, et käesoleval juhul

1. septembri 2017 määrust vaidlustada ei saa, mistõttu pole alust läbi vaadata määruskaebuses toodud väiteid.
2. Lisaks taotletakse

§ 385

p 4 tunnistamist põhiseadusevastaseks osas, milles see ei võimalda kaitsja taandamise määrusele esitada määruskaebust. Kaebuse esitaja on seisukohal, et

§ 385

p 4 on vastuolus PS § 15 lg 1 I lauses sisalduva üldise kohtusse pöördumise õigusega. Samuti PS § 24 lg-s 5 sätestatud igaühe õigusega tema kohta tehtud kohtu otsuse peale seadusega sätestatud korras edasi kaevata kõrgemalseisvale kohtule, samuti EIÕK art 6 lg 3 p c järgi, s.o õigusega kaitsta end ise või enda poolt valitud kaitsja abil või saada tasuta õigusabi, kui õigusemõistmise huvid seda nõuavad ja süüdistataval ei ole piisavalt vahendeid õigusabi eest tasumiseks. Samuti on norm vastuolus PS § 21 lg-ga 1. Kolleegiumi hinnangul ei ole

§ 385p-s 4 sätestatud kaebepiirang põhiseadusvastane ja seda järgmistel põhjustel.

1. PS § 24 lg 5 kohaselt on igaühel õigus tema kohta tehtud kohtu otsuse peale seadusega sätestatud korras edasi kaevata kõrgemalseisvale kohtule. PS § 24 lg 5 on osa põhiõigusest kohtulikule kaitsele, mille eesmärgiks on tagada kohtulahendi kontroll, et vältida eksimusi ja vigu kohtulahendites (vt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi
2. märtsi
3. a otsus asjas nr 3-4-1-1-04, p 21; hiljem ka Riigikohtu üldkogu
4. juuli
5. a otsuses kriminaalasjas nr 3-1-1-18-12, p 35 ja
6. novembri
7. a otsuses kriminaalasjas nr 3-1-1-45-12, p 27). Kaudselt on see õigus järeldatav ka kohtusse pöördumise õigust sätestavast PS § 15 lg-st 1, mis on ausa 2 kohtumenetluse õiguse üldnorm. Analoogsed õigused tulenevad Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikli 6 lg-test 1 ja
8. Nende õiguste tagamiseks näeb

§ 35

lg 2 ette, et süüdistataval on õigus võtta osa kohtulikust arutamisest, s.t viibida oma asja arutamise juures, samuti on tal õigus kaitsja abile.

§ 384näeb ette määruskaebuse esitamise õiguse.

Määruskaebuse esitamise õigus ei ole siiski absoluutne ja seda on võimalik piirata seaduses ettenähtud juhtudel ja alustel. 9. Riigikohus on lahendis nr 3-1-1-24-16 p-s 6 märkinud, et seaduses ettenähtud juhtudel ja alustel ette nähtud piirang peab mõistetavalt olema legitiimse eesmärgiga ja proportsionaalne. Üheks selliseks eesmärgiks tuleb pidada vajadust tagada kohtumenetluse normaalne funktsioneerimine, kindlustamaks asja arutamist mõistliku aja jooksul. Kuigi taandamismäärus ei ole vaidlustatav määruskaebemenetluses, on isiku kaebeõigus PS § 24 lg 5 tähenduses siiski tagatud võimalusega tugineda oletatavale menetlusõiguse rikkumisele apellatsiooni- või kassatsioonimenetluses (

§ 383lg 2).

Nimetatud lahendis on kassatsioonikohus analüüsinud

§ 385

p 4 põhiseaduspärasust osas, milles määruskaebust ei saa esitada määrusele, millega isik kõrvaldati menetlusest. Kolleegiumi hinnangul ei piirata sellega isiku kaebeõigust ebaproportsionaalselt. Kriminaalasja arutamine süüdistatava kohalolekuta, kui selleks ei olnud nõuetekohast õiguslikku alust, võib vastata olulise kriminaalmenetlusõiguse rikkumise tunnustele (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. jaanuari
2. a otsus asjas nr 3-1-1-106-06, p 8.3). Jõudes apellatsiooni- või kassatsioonimenetluses järeldusele, et isiku kõrvaldamisega kaasnes või võis kaasneda ebaseaduslik või põhjendamatu kohtuotsus, saab seda rikkumist korvata asja uue arutamisega tervikuna või konkreetses osas. Sama põhimõte on ringkonnakohtu hinnangul kohaldatav taandamismenetluses.
3. Ringkonnakohus nõustub osundatud lahendis tehtud järeldusega, et kuivõrd ka apellatsiooni- või kassatsioonimenetluses on võimalik menetlusõiguse rikkumise tagajärgi kõrvaldada, siis määruskaebemenetluse välistamine ei kahjusta pöördumatult süüdistatava õigusi. Nagu asja materjalidest nähtub, on A.T endale valinud uue lepingulise kaitsja – vandeadvokaadi Anne Tammer, seega ei ole süüdistatava õigused kaitsja abile jäänud tagamata.
4. Kokkuvõtvalt leiab ringkonnakohus, et menetlusökonoomia põhimõtet arvestades on alust pidada PS § 24 lg-st 5 lähtuvat edasikaebeõiguse riivet proportsionaalseks, s.o ringkonnakohus ei tuvastanud käesoleval juhul

§ 385p 4 osas vastuolu PS § 15 lg 1 lausega üks.

Teisisõnu ei ole K. Kampuse PS § 15 lg 1 lausest üks tulenev subjektiivne õigus seetõttu rikutud, et

§ 385

p 4 alusel ei ole võimalik esitada kaitsja taandamise määruse peale määruskaebust. Maarika Kuusk Aarne Sarjas 3 Mati Kartau