Obsah (5)

§ 1132§ 113§ 1§ 42§ 415

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kaija Kaijanen, Iris Kangur-Gontšarov, Vallo Kariler Otsuse tegemise aeg ja koht 31. oktoober 2022. a, Tallinn Kohtuasja nu

) § 113 lg 1 teise lause alusel välja mõistetud edasiulatuva viivise (maakohtu tagaseljaotsuse resolutsiooni punkt 3) osas, samuti menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise osas. Saata asi tühistatud osas Harju Maakohtule uueks läbivaatamiseks.

1. Rahuldada Aktsiaseltsi PlusPlus Capital apellatsioonkaebus osaliselt. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused 2-21-10353 Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud, menetluse edasine käik
2. Aktsiaseltsi PlusPlus Capital (hageja) esitas X (kostja) vastu hagi, milles palus kostjalt hageja kasuks välja mõista põhivõla 4432.90 eurot, intressi 509.40 euro, viivise 3092.44 euro, sissenõudekulude 35 euro ja tulevikus sissenõutavaks muutuva viivise.
3. Hageja nõude aluseks on kostja ja Mogo OÜ vahel sõlmitud leping, mille kohaselt laenas Mogo OÜ kostjale 1575 eurot. Kostja ja Mogo OÜ sõlmisid
4. veebruaril
5. a lepingu lisa, mille kohaselt laenas Mogo OÜ kostjale 3250 eurot ning uueks laenusummaks moodustus 4730.70 eurot. Kostja kohustus lepingu tingimuste p. 4.1 järgi tagastama laenu igakuiste annuiteetmaksetena graafikus toodud tingimuste kohaselt. Kostja rikkus lepingu tingimuste punkti 4.1 ega taganud piisavate rahaliste vahendite tasumist alates
6. juulist
7. a. Mogo OÜ andis kostjale teada, et laenu tagastamise tähtpäev on
8. septembri
9. a. Pärast lepingu ülesütlemist kostja võlgnevus lepingu põhiosamaksetes on 4432.90 eurot ja tasumata intress 509.40 eurot.
11. oktoobril
12. a loovutas Mogo OÜ oma nõuded kostja vastu hagejale.
13. Hageja nõuab vastavalt lepingu p-le 6 ja

§ 1132lg 2 p 3 sissenõudmiskulude hüvitist summas 35 eurot. Hageja on volitanud Plus

Plus Baltic OÜ-d sisse nõudma kostjalt võlgnevust ja PlusPlus Baltic OÜ sissenõudemenetluse kohtuväline esindaja on toimetanud teenusena kolm võlateatist

1. novembril
2. a,
3. oktoobril
4. a ja
5. mai
6. a.
7. Vastavalt lepingu p 5.3 kohustub kostja tasuma võlgnetavalt summalt viivist määras, mis vastab laenule kohaldatavale intressi määrale 39.60% aastas. Hageja arvestas viivist alates
8. septembrist
9. a kuni
10. juunini
11. a ning sissenõutavaks muutunud viivise summa on 3092.44 eurot. Hageja nõudis kostjalt ka tulevikus sissenõutavaks muutuvat viivist põhinõudelt päevas kuni põhivõlgnevuse tasumiseni.
12. Kostja hagile ei vastanud. Maakohtu otsus ja põhjendused
13. Harju Maakohus rahuldas
14. detsembri
15. a tagaseljaotsusega hagi osaliselt mõistes kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 4432.90 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 625.71 eurot, intressi 509.40 eurot ja sissenõudekulu 35 eurot ning viivise alates
16. juulist
17. a kuni põhinõude 4432.90 euro täitmiseni

§ 113

lg 1 II lauses ettenähtud ulatuses, kuid koos 2 2-21-10353 sissenõutavaks muutunud viivisega mitte üle põhinõude summa. Maakohus jättis hagi rahuldamata sissenõutavaks muutunud viivise 2466.73 euro osas. Maakohus määras, et kohtuotsus on tagatiseta viivitamata täidetav. Menetluskulud jättis maakohus 63% ulatuses kostja kanda ja 37% ulatuses hageja kanda mõistes kostjalt hageja kasuks menetluskulud 422.10 eurot ning hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt alates kohtuotsuse jõustumisest kuni menetluskulude hüvitamiseni viivise

§ 113lg 1 II lauses ettenähtud ulatuses.

8. Maakohus tuvastas, et Mogo OÜ on sõlminud kostjaga lepingu oma majandus- või kutsetegevuse raames ning kostja puhul võib eeldada, et ta sõlmis lepingu tarbijana

§ 1lg 5 tähenduses.

9. Maakohus leidis, et viivisemäär 39.60% aastas ehk ligikaudu 0.11% päevas on tühine

§ 42

lg 3 p 5 ja § 42 lg 1 järgi, mistõttu ei ole hagejal õigust nõuda kostjalt lepingus sätestatud määras viivist. Seetõttu on hagejal õigus nõuda viivist seadusjärgses määras. Seega on viivis põhivõlalt 4432.90 eurot alates 26. septembrist 2019. a kuni 30. juunini 2021. a

§ 113lg 1 kohaselt 625.71 eurot.

Rahalise kohustuse täitmisega viivitamisel tuleb põhivõlast suuremat viivisenõuet põhjendada võlausaldajal, hageja ei ole vastavat kahju tõendanud, seega mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja viivise põhivõlgnevuse ulatuses, st koos sissenõutavaks muutunud viivisega mitte üle põhivõla summa.

1. Seoses hagiavalduse osalise rahuldamisega ligikaudu 63% ulatuses, jaotas maakohus menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Kohus jättis menetluskulud 63% ulatuses kostja kanda ja 37% ulatuses hageja kanda. Maakohus vähendas hageja lepingulise esindaja õigusabikulusid arvestades, et hagi alus ei ole keeruline ning sarnaste nõuete e sitamine kohtule on hageja tavaline tegevus. Kohus pidas põhjendatuks lepingulise esindaja kulu 120 eurot (koos käibemaksuga) ning leidis, et hageja põhjendatud menetluskulu on 670 eurot (550 eurot riigilõiv ja põhjendatud lepingulise esindaja tasu 120 eurot koos käibemaksuga). Apellatsioonkaebus ja menetluse edasine käik
2. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada maakohtu otsuse hagi rahuldamata jäänud ulatuses ning teha viivise ja riigilõivu kulude osas uus otsus, millega rahuldada hagiavaldus täies ulatuses. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.
3. Apellatsioonkaebuse väited on kokkuvõtvalt järgmised: - maakohus eksis

§ 42lg 1 ja lg 3 p 5 kohaldamisel.

Viivise kokkulepe vastab

§ 415

lg-le 1, kuivõrd selles sättes sisalduva viite kaudu

§ 113

lg-le 1 (sh kolmandale lausele) võib tarbijakrediidilepingu puhul nõuda viivist, mis vastab lepingus kokku lepitud intressimäärale. Seetõttu on ka nõude aluseks olevate laenulepingute viivisemääras lepingus kokku lepitud intressimäär 39.60% aastas. Tarbijakrediidilepingust tulenev viivise nõue määraga 39.60% aastas on põhjendatud ning hageja rahuldamata jäänud viivise nõue summas 2466.73 eurot ja edasiulatuv viivis määraga 39.60% aastas tuleb rahuldada. - arvestades, et maakohus on põhjendatuks menetluskuluks pidanud mh 550 euro suurust riigilõivu, kuid menetluskulude jaotuse tõttu mõistnud kostjalt hageja kasuks üksnes 422.10 eurot (mis ei kata isegi riigilõivu suurust), leidis hageja, et riigilõivu kulu summas 550 eurot on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele täies ulatuses.

1. Kostja apellatsioonkaebusele ei vastanud. 3 2-21-10353
2. Hageja esitas
3. oktoobril
4. a menetluskulude nimekirja, mille kohaselt on ta kandnud menetluskulusid suuruses 515 eurot (riigilõiv 275 eurot ja esindaja kulu 240 eurot käibemaksuga).
5. Kostja menetluskulude nimekirja ei esitanud ega esitanud ka vastuväiteid hageja menetluskulude nimekirjale. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
6. Kolleegium leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada 625.71 eurot ületava sissenõutavaks muutunud viivise välja mõistmata jätmise ning kostjalt hageja kasuks

§ 113

lg 1 II lause alusel välja mõistetud edasiulatuva viivise osas, samuti menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise osas. Asi tuleb tühistatud osas saata TsMS § 657 lg 2 alusel samale maakohtule uueks läbivaatamiseks. Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.

1. Ringkonnakohus kontrollib apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust TsMS § 651 lg 1 järgi üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Hageja vaidlustas maakohtu otsuse osas, milles maakohus jättis osaliselt rahuldamata hageja sissenõutavaks muutunud ja edasiulatuva viivisenõude ning menetluskulude jaotuse osas. Sellest tulenevalt ei kontrolli ringkonnakohus maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust ülejäänud osas.
2. Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt on maakohus põhjendamatult jätnud kostjalt välja mõistmata viivise määraga, mis vastab lepingujärgsele intressimäärale. Ringkonnakohus nõustub hagejaga, et maakohus eksis materiaalõiguse normide kohaldamisel, kui ei mõistnud hagiavalduse esitamise seisuga sissenõutavaks muutunud ning edasiulatuvat viivist välja seadusjärgset määra ületavas osas.
3. Iseenesest saab maakohtuga nõustuda, et tarbijakrediidilepingute puhul on võlaõigusseaduses tarbija kaitseks ettenähtud erinorm viivisemäära osas.

§ 415

lg 1 esimese lause kohaselt ei või tarbijalt võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel nõuda

§ 113lg-s 1 sätestatud viivise määrast kõrgemat viivist.

Küll aga on maakohus jätnud tähelepanuta, et

§ 415

lg 1 esimeses lauses sisalduv viide

§ 113lg-le 1 hõlmab ka sätte kolmandat lauset.

See tähendab, et kui pooled on kehtivas tarbijakrediidilepingus lepinguvabaduse põhimõtet järgides kokku leppinud seadusjärgsest viivisemäärast kõrgemas intressimääras, siis peab võlgnik arvestama sellega, et maksetega viivitamisel järgnevad

§ 415

lg-s 1 ja § 113 lg 1 kolmandas lauses sätestatud sanktsioonid, st kohustus maksta viivist lepinguga ettenähtud intressimäära järgi. Laenuandjal on seega põhimõtteliselt õigus nõuda tarbijalt viivist samas ulatuses, mis pooled näevad ette tarbijakrediidilepingus intressimäärana (vt Riigikohtu

1. jaanuari
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-120-08, p 12;
3. jaanuari
4. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-170-13, p 16).
5. Praegusel juhul on tarbijakrediidilepingus kokku lepitud intressimäär 39.60% aastas, mis on suurem kui

§-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub 8% aastas. Seega kuulub kohaldamisele

§ 113

lg 1 kolmas lause ja viivist tuleb arvestada määras, mis võrdub lepingus ette nähtud intressimääraga. 4 2-21-10353 21. Maakohus leidis, et lepingutingimus, millega Mogo OÜ ja kostja leppisid kokku, et viivise määr on 39.60% aastas, on tühine. Ringkonnakohus selgitab, et ebamõistlikult kahjustavate tüüptingimuste näidisloetelu tarbija jaoks on sätestatud

§ 42

lg-s 3.

§ 42

lg 3 p 5 järgi on ebamõistlikult kahjustav eelkõige tüüptingimus, millega nähakse ette, et teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt leppetrahvi, ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist, või kui teiselt lepingupoolelt võetakse võimalus tõendada tegeliku kahju suurust.

§ 42lg 1 kohaselt on selline tüüptingimus tühine.

Kolleegiumi hinnangul ei saa

§ 42

lg 3 p 5 mõttes pidada ebamõistlikuks sellist hüvitist, mida seadusandja lubab tarbijalt nõuda. Kuna

§ 415

lg 1 ja

§ 113

lg 1 kolmanda lause alusel saab tarbijalt nõuda viivist samas ulatuses, mis on tarbijakrediidilepingus intressimäärana kehtivalt ette nähtud, siis ei saa sellist viivise kokkulepet pidada

§ 42

lg 3 p 5 mõttes tarbijat ebamõistlikult kahjustavaks ja

§ 42

lg 1 alusel tühiseks.

§ 113

lg 8 ja § 162 alusel on kohtul õigus viivist vähendada üksnes võlgniku nõudel (vt nt Riigikohtu

1. juuni
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-52-11, p 19).
3. Seega kuulub maakohtu otsus tühistamisele osas, milles maakohus jättis rahuldamata hageja nõude mõista kostjalt välja hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivise ja edasiulatuva viivise määraga, mis vastab lepingujärgsele intressimäärale ning piiras väljamõistetava viivise suurust. Ringkonnakohus ei saa tühistatud osas ise uut lahendit teha, kuivõrd vaidlustatud lahend on tagaseljaotsus ja TsMS § 657 lg 2 kohaselt tuleb tagaseljaotsuse tühistamisel saata asi uueks läbivaatamiseks esimese astme kohtule. Ringkonnakohus leiab, et kui tagaseljaotsus on vaidlustatud üksnes osaliselt, saab selle ka tühistada üksnes osaliselt ja saata tühistatud osas maakohtule uueks läbivaatamiseks.
4. Arvestades, et ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse osaliselt viivise välja mõistmata jätmise osas ja saadab asja samale maakohtule uueks läbivaatamiseks, määrab TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi menetluskulude jaotuse ja TsMS § 174 lg 6 järgi menetluskulude rahalise suuruse kindlaks maakohus vastavalt asja uue läbivaatamise tulemusele. Seejuures peab ringkonnakohus vajalikuks selgitada, et nii menetluskulude jaotus kui ka menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine on kohtu diskretsiooniotsustus, millesse kõrgema astme kohus saab sekkuda vaid juhul, kui madalama astme kohus on ületanud diskretsioonipiire (vt nt Riigikohtu 18.12.2012 määrust tsiviilasjas nr 3-2-1-71-12, p 13). Vaatamata hageja väidetele nähtub, et maakohus oli menetluskulude jaotusel lähtunud TsMS § 163 lg-st 1 ning jaotanud menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Seega leidis maakohus iseenesest põhjendatult, et kuivõrd hagi rahuldati 63% ulatuses ning hageja põhjendatud menetluskulud moodustasid 670 eurot (550 eurot riigilõiv ning hageja esindaja tasu 120 eurot koos käibemaksuga), tuli kostjalt hageja kasuks välja mõista 422.10 eurot (s.o 63% 670 eurost) olenemata sellest, et selline hüvitatav summa ei kata hageja tasutud riigilõivu. (allkirjastatud digitaalselt) 5