Obsah (4)

§ 33§ 5§ 31§ 1

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Margit Vutt, Andra Pärsimägi, Üllar Roostoja Otsuse tegemise aeg ja koht 28. oktoober 2022, Tartu Tsiviilasja number 2-22-3267

) § 1 lg 1). Töölepingu puhul peab töötaja tööd tehes alluma tööandja juhistele ja kontrollile, st tööandjal on õigus määrata töö tegemise koht, aeg ja viis. Töövõtuleping on teenuse osutamise leping, mille iseloomulikuks tunnuseks on töövõtja kohustus kokkulepitud tulemuse saavutamiseks ehk töö tegemiseks. Hageja selgitas kohtuistungil, et Joonas Maanurm ütles teistele töötajatele, milline on tööajagraafik, ja kui tema tuli tööle, siis ütlesid teised töötajad talle selle edasi. Lepingus tööaega ja tööajagraafikut konkreetselt määratletud ei ole. Samas ei ole kostja vaielnud vastu hageja väitele, et kehtis tavapärane tööaeg, st 8 tundi päevas, 5 päeva nädalas, puhkepäevad vabad. Nimetatu ei kinnita kostja väidet, et hageja oli töö tegemise ajas vaba ning töötajad sõltusid sellest, et käisid ühe sõiduvahendiga tööle. Lepingus ei ole märgitud konkreetset isikut, kelle juhistele hageja allub, kuid alluvussuhtele (sh kostja kontrollile) viitavad p-d 4.1.1, 4.2.2, 4.3.6, 4.3.

1. Lisaks selgitas kostja esindaja kohtuistungil, et „objektil on põhimõtteliselt niimoodi, et tellija võtab vastu (töötajad) ja ütleb, mis on vaja teha, mis on need etapid ja mehed hakkavad tegema. Igapäevaselt neid keegi seal vaatamas ei käi.“ Kostja märkis kohtuistungil, et „põhimõtteliselt Joonas Maanurm ütles, mis asjad seal on vaja teha.“ Saab järeldada, et poolte suhtes oli välja kujunenud, et kostja määras tööde etapid, andis vähemalt esmased tööjuhised ja vajadusel/soovi korral kontrollis. Eeltoodu viitab pigem töösuhtele kui töövõtulepingule. Hageja väitel ei saanud ta aru, kas oli sõlmitud tähtajaline leping või tähtajatu, lihtsalt öeldi, et leping on olemas ja kõik. Teised töötajad ütlesid, et nad on tööl juba kolmandat aastat, kuid seda, millise lepingu alusel, hageja nimetada ei osanud. Kostja antud tööriietuse ja töövahendite kasutamine viitab samuti töösuhtele. Lepingu p 2.4 kohaselt on töövõtja teadlik, et objekti eeldatav lõpptähtaeg on 30.06.
2. Poolte käitumine – tööd objektil ei lõppenud 30.06.2021, poolte suhted ei lõppenud ka Uusikaupunki objektil tööde tegeliku lõppemisega, Valttikortti (tööaja elektrooniline kaart) vormistamine viieks aastaks – kinnitab, et poolte tahe oli sõlmida tähtajatu leping. Kohtu 3 hinnangul lõppes poolte lepinguline suhe 08.09.
3. Eeltoodut kinnitab kostja SMS sõnum hagejale „sa oled vallandatud“ („tõ uvolen“) ja sama kuupäevaga TÖR-i kanne. Kui poolte vahel oleks sõlmitud töövõtuleping teatud töö tegemiseks kindlaks tähtajaks, oleks igale mõistlikule inimesele arusaadav, et leping lõpeb nimetatud tähtajal teostatud tööde üleandmise/vastuvõtmisega. Kuigi töölepingu seadus ei kasuta terminit „vallandamine“, on üldteada, et vallandamise all mõistetakse töösuhte lõpetamist tööandja algatusel/töösuhte lõppu, mitte igasugune edasise koostöö välistamist nagu väidab kostja. Lepingu lõpetamise põhjuseks oli mitte töö/objekti lõppemine, vaid edasiseks töötamiseks vajalikele nõuetele mittevastamine (välismaalase pass). Lisaks, kui nõustuda kostja väitega, et leping oli sõlmitud tähtajaliselt kuni 30.06.2021 (p 5.1) ehk kehtis ca 2 kuud, on arusaamatud lepingu p-d 7.1 ja 7.2 – kehtib kuni ülesütlemiseni või muul alusel lõpetamiseni ning ülesütlemisest tuleb ette teatada 2 kuud. Töölepingu puhul makstakse töötajale töötasu vähemalt üks kord kuus (

§ 33lg 1).

Töövõtulepingu puhul kuulub tasu maksmisele üldjuhul pärast töö ülevaatamist ja üleandmist (VÕS § 637 lg 3). Lepingu p 3.3 järgi maksti tasu üks kord kuus lähtudes p-s 3.1 toodud tunnihinnast. Seejuures tasu maksmise aluseks ei olnud mitte kuu jooksul teostatud töö, vaid töötunnid. Eeltoodu on tõendatud tundide arvestuse (tl 22, 45) ja hageja pangakonto väljavõttega. Lepingu p-d 3.1.1–3.1.3 ja 3.3 vastavad

§ 5lg 1 p 5 nõudele.

Kostja väide, et tasu maksti kord kuus, et tagada töötajatele/töövõtjatele vahendid töötamise perioodil, ei ole töövõtusuhte puhul eluliselt usutav.

1. a mais maksti hagejale töölähetuse eest 200 eurot. „Töölähetuse“ mõiste ei ole omane töövõtulepingule, kuid on sätestatud töölepingu seaduses. Kostja väide, et makse oli käsitletav avansi vm maksena ja selgitus ekslik, ei ole tõsiseltvõetav. Kui nõustuda kostja väitega, et lepinguline suhe lõppes 20.07.2021, mil töötajad/töövõtjad sõitsid Eestisse, jääb arusaamatuks, millisel põhjusel sõidutas hageja
2. a augustis kostja tasutud kütusekompensatsiooni eest teisi töötajaid/töövõtjaid, elas tellija/tööandja elamispinnal ja sai kostjalt Valttikortti mitmeks aastaks. Ebaloogiline on kostja versioon, et hageja sai ja pidi teada saama, et töövõtuleping lõppes juulis 2021, samas saatis kostja 1,5 kuud pärast väidetava lepingulise suhte lõppu hagejale sõnumi vallandamise kohta. Hinnates eeltoodut kogumis, leidis kohus, et pooltevaheline õigussuhe on käsitletav töösuhtena, mis lõppes 08.09.2021 põhjusel, et dokumentide puudumise tõttu ei saanud hagejat enam tööle rakendada. Kostja ei ole tõendanud, et vaidlusalune leping ei ole tööleping, vaid on töövõtuleping. Kohus rahuldas hageja saamata jäänud töötasu nõude kokku 1918 eurot, sh
3. a augusti eest 1344 eurot ja 01.–08.09.2021 eest 574 eurot, ning puhkusehüvitise nõude 9,82 kalendripäeva eest 716,66 eurot. Hageja on arvestanud saamata jäänud töötasu lähtudes tunnitasust 14 eurot, mida tõendab kostja 13.07.2021 sõnum. Kuivõrd kostja omapoolset töötundide arvestust ei esitanud ega hageja esitatut ümber ei lükanud, lähtus kohus hageja arvestusest. ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4. Worx OÜ esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Viru Maakohtu
5. mai 2022 otsuse tühistamist ning uue otsuse tegemist, millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud vastustaja kanda. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt: 1) kohaldas kohus vääralt materiaalõiguse normi, kui luges aegumistähtaja alguseks 09.09.2021; 2) on kohus kohelnud pooli ebavõrdselt ja rikkunud oluliselt põhjendamiskohustust. Kohus on tuginenud hageja tõendamata väidetele ning jätnud tähelepanuta kõik kostja töövõtulepingu sõlmimist kinnitavad argumendid ja tõendid. Hageja väite, et tööle asudes ei suutnud ta eristada lepingliike ja elas teadmisega, et töötab töölepingu alusel, tõendina arvestamine on äärmiselt 4 ebaõiglane ning rikub kohtu sõltumatust. Kohtu õiguslik hinnang ei tohi tulla pooltele üllatuslikult; 3) ei ole kohus selgitanud välja poolte tegelikku tahet lepingu sõlmimisel. Kohus pidanuks lepingu tõlgendamisel arvestama sellega, mis oli kokkuleppe olemus ja eesmärk ning kuidas lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma, nt asjaolu, et kostja ei sõlmi töölepinguid ja vormistab teenusepakkujad TÖR-s VÕS lepingu alusel. Kostja on selgitanud ja tõendanud, et hageja osas ei olnud otsest kontrolli kostja poolt, vaid tegemist oli tööobjekti reeglitega, mida olid kohustatud täitma kõik territooriumil viibivad isikud. Kohus luges vääralt kolmanda isiku kehtestatud reeglid hageja alluvussuhte kinnituseks. Hageja pakutud teenuseks oli ehitusobjektil ettemääratud ühekordse ehitusetapi ehitustööde teostamine vastavalt lepingu tingimustele ja töövõtja oskustele, oluliseks aspektiks ning lepingu sõlmimise eelduseks oli tööde teostamine ettenähtud tähtajaks. Tähtaeg oli eeldatav, kuna ehitustel tuleb ette, et tähtajaks ei jõuta valmis. Tegelikkuses lõppesid tööd kuu aega hiljem. Kuna teenuse osutamise kohaks oli Soome, siis maksis kostja 14.05.2021 töövõtjale töölähetuse selgitust kasutades 200 eurot. Selgitusel ei ole juriidilist jõudu. Tegelikult oli tegemist ettemaksuga. Kohustus maksta tasu osaliselt vastavalt tundidele tekkis kostjal siis, kui töövõtulepingus sätestatud kohustus oli töövõtja poolt täidetud (vastavalt ehituse etappidele), kostja poolt kontrollitud ja vastu võetud. Kui tasu oleks makstud alles juuli lõpus, pidanuks töövõtja kaks ja pool kuud ise majandama. Selliseid vahendeid töövõtjatel ei ole. Poolte kokkuleppel raha tasumise või tööriistade laenamise alusel ei saa lepingulisi suhteid ümber kvalifitseerida. Hagejaga samal ajal osutasid objektil tellijale teenust veel kaks töövõtjat. Kolm töövõtjat moodustasid meeskonna, kes reguleerisid ise oma tööaega. Kõik kolm lõpetasid teenuse osutamise hagiavalduses märgitud kuupäeval ning sõitsid 21.07.2021 Eestisse. Alates 16.08.2021 oli võimalik pakkuda töövõtjatele tähtajalist lepingut Soome ettevõttega. Hagejaga lepingut teha ei saanud, sest tal on hall pass. Hageja pidi tegema dokumendid korda ja seetõttu kompenseeris kostja talle laevapileti (11.08.2021) koos Covid testiga. Kuna kahel teisel töövõtjal ei olnud autot ega juhilube, siis hageja transportis neid ning kostja tasus kütusearved. Septembris tekkis võimalus hageja tööle võtta, kuid hageja ei olnud dokumente korda teinud. Seetõttu kostja tegevjuht teatas hagejale, et enam talle ei võimaldata tasuta elamist ega maksta kinni kütust, sest temaga pole võimalik uut töövõtulepingut sõlmida. Üheseks arusaamiseks saatis tegevjuht SMS sõnumi „vallandatud“, mida saab mõista üheselt – igasugune edasine koostöö on välistatud. Töölepingu seaduses puudub mõiste „vallandamine”, seega kasutatud sõna ei viita töölepingule. TÖR kanne ei ole juriidiliselt siduv.
6. O. Vassiljev vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata, maakohtu otsuse muutmata ja menetluskulude apellandi kanda jätmist. Vastuväidete kohaselt palus kohus kohtuistungil pooltel selgitada lepingu sõlmimise asjaolusid ja kohus on analüüsinud poolte tegelikku tahet. Hagejal on keskharidus, ta ei valda eesti keelt. Hageja selgitus, et tavainimesena ei suutnud ta tööle asudes lepinguliike eristada ning elas teadmisega, et töötab töölepingu alusel, on eluliselt usutav. Kohus analüüsis kõiki esitatud seisukohti, mis puudutavad töövõtu- ja töölepingu eristamist. Kohtu järeldus ei ole üllatuslik. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
7. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata. Kuna maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud, siis nõustudes maakohtu otsuse põhjendustega, ei pea ringkonnakohus TsMS § 654 lg 6 alusel vajalikuks neid kõiki oma otsuses korrata.
8. Vastuseks apellatsioonkaebuses esitatud põhjendustele märgib ringkonnakohus, et ükski nendest ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Maakohus on andnud hinnangu kõikidele 5 esitatud tõenditele, kohaldanud õigesti materiaal- ja menetlusõiguse norme ning põhjendatult rahuldanud hagi. 8.1.

§ 31

kohaselt töösuhetest tulenevate õiguste tunnustamiseks ja rikutud õiguste kaitseks nõude esitamise tähtaeg töövaidluskomisjoni või kohtusse pöördumiseks on neli kuud arvates ajast, kui isik sai teada või pidi teada saama oma õiguse rikkumisest. Maakohus on nimetatud sätet õigesti kohaldanud ja kostja apellatsioonkaebuses esitatud väide, et maakohus on aegumise osas materiaalõigust valesti kohaldanud, ei ole õige. Seejuures on kostja apellatsioonkaebuses tuginenud kehtetule õigusnormile (ITLS § 6 lg 1). Töövaidluskomisjonile esitatud avalduses palus hageja tuvastada töösuhte tema ja kostja vahel ning mõista kostjalt välja saamata jäänud töötasu ja puhkusehüvitise. Põhjendatud on maakohtu seisukoht, et hageja sai teada oma õiguse rikkumisest 08.09.2021, mil kostja teatas talle töölepingu lõpetamisest. Kostja seisukoht, et hageja pidi saama teada oma õiguse rikkumisest juba lepingu sõlmimisel 04.05.2021 (kuna leping oli pealkirjastatud töövõtulepinguna), on ekslik. Õige on ka see maakohtu seisukoht, et aegumisele alluvad sooritusnõuded, mitte tuvastusnõuded ning kostja vastuväited seoses aegumisega ei ole kooskõlas materiaalõiguse ja kohtupraktikaga. 8.2.

§ 1

lg 1 sätestab, et töölepingu alusel teeb füüsiline isik (töötaja) teisele isikule (tööandja) tööd, alludes tema juhtimisele ja kontrollile. Tööandja maksab töötajale töö eest tasu. Vastavalt

§ 1

lg-le 2 kui isik teeb teisele isikule tööd, mille tegemist võib vastavalt asjaoludele oodata üksnes tasu eest, eeldatakse, et tegemist on töölepinguga. Maakohus on eelnimetatud sätteid õigesti kohaldanud ning põhjendatult tuvastanud, et pooled olid ajavahemikul 04.05.2021-08.09.2021 töösuhtes. Ühtlasi on maakohus tuginenud asjakohasele Riigikohtu praktikale. Nii on Riigikohus 20.05.2020 otsuses tsiviilasjas nr 2-18-6908 asunud seisukohale, et juhul, kui lepingulise suhte olemust ei ole selle tunnuste alusel võimalik üheselt määrata ja tööandja ei tõenda, et pooled sõlmisid mõne muu lepingu, tuleb poolte sõlmitud leping lugeda töölepinguks. Seega olukorras, kus lepingul on nii töölepingu kui ka muu võlaõigusliku teenuse osutamise lepingu tunnused, tuleb väidetaval tööandjal vastupidist väites tõendada, et pooled sõlmisid mõne muu lepingu. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et kostja ei ole tõendamiskoormist täitnud ega tõendanud, et pooled oleksid sõlminud mõne muu lepingu. Seejuures on maakohus hinnanud tõendeid TsMS § 232 lg-s 1 ettenähtud nõudeid järgides ning vastavalt TsMS § 442 lg-le 8 põhjendanud, miks ta ei nõustu kostja vastuväidetega ning kostja hinnanguga esitatud tõendite kohta. 8.3.

§ 1

lg-st 1 tulenevalt on töölepingu peamiseks tunnuseks töötaja allumine tööandja juhtimisele ja kontrollile. Maakohus on nimetatud töölepingu iseloomulikku tunnust (s.o allumise määra) käsitlenud otsuse põhjenduste p-s 16 ning asunud põhjendatud seisukohale, et hageja töötas kostja poolt määratud töögraafiku alusel ja täitis kostja antud juhiseid. Nii nähtub lepingu p-dest 4.1.1 ja 4.2.2, et kostjal oli kohustus anda hagejale nii esmaseid kui täiendavaid juhiseid tööülesannete täitmiseks; p-st 4.3.6, et hagejal oli kohustus kostja nõudmisel anda kostjale aru tehtud tööde käigu kohta; p-st 4.3.7, et hagejal oli kohustus võimaldada kostjal teostada kontrolli ja järelevalvet tehtava tööde mahu ja kvaliteedi üle; p-st 4.3.13, et hagejal oli kohustus lepingu lõppemisel viivitamatult tagastama kostjale tööde tegemiseks üleantud dokumendid ja töövahendid. Kostja ei ole tõendanud, et keegi kolmas isik oleks andnud hagejale juhiseid seoses tööülesannete täitmisega või kindlaks määranud hageja töögraafiku. Eelviidatud Riigikohtu 20.05.2020 otsuses tsiviilasjas nr 2-18-6908 on rõhutatud veel seda, et seadus ei võimalda tuvastada õigussuhet üksnes kirjalikult vormistatud lepingu pealkirja või selles kasutatud terminite alusel ning kõiki asjaolusid, millele tuginetakse, tuleb vaadelda kogumis. Sellest Riigikohtu juhisest on maakohus ka töösuhte kindlakstegemisel juhindunud. 6 Nii on maakohus tuvastanud, et kuigi lepingu p-s 2.4 lepiti kokku ehitusobjekti valmimise eeldatav lõpptähtaeg 30.06.2021, kestis töösuhe kuni 08.09.2021, mil kostja saatis hagejale SMS sõnumi „sa oled vallandatud“ ning teatas sellest TÖR-i (vt TÖR-i kanne, tl 129 pöördel). Maakohtu otsuse kohaselt kinnitab pooltevahelist töösuhet lepingu p-des 7.1 ja 7.2 kokkulepitu, mille kohaselt kehtib leping kuni ülesütlemiseni või muul alusel lõpetamiseni. Lepingu p 3.3 kohaselt maksti hagejale töötasu üks kord kuus, mis on iseloomulik töölepingule. Maakohus on ka nende faktiliste asjaoludega töösuhte tuvastamisel arvestanud ning kostja apellatsioonkaebuses esitatud väited ei ole tõsiseltvõetavad ega anna alust lugeda pooltevahelist lepingut töövõtulepinguks. 8.

1. Lisaks töösuhte tuvastamisele on maakohus rahuldanud hageja nõuded saamata jäänud töötasu ja puhkusehüvitise väljamõistmiseks ning seda kooskõlas TsMS § 442 lg-s 8 sätestatule ka põhjendanud. Apellatsioonkaebuse põhjendustest nähtuvalt ei ole kostja selles osas maakohtu otsust vaidlustanud.
2. Seoses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega jäävad menetluskulud ringkonnakohtus TsMS § 171 lg 1 alusel kostja kanda. Hageja menetluskulude nimekirja kohaselt on ta kulutanud õigusabile seonduvalt apellatsioonkaebusele vastuse koostamisega 400 eurot (4h x 100). Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebusele lühikese vastuse koostamiseks, milles on kokkuvõtvalt korratud varasema menetluse ja maakohtu otsuse põhjendusi, ei saa kuluda kaks korda rohkem aega kui maakohtu menetluses kokku. Seetõttu on ringkonnakohtu arvates hageja esindaja põhjendatud ja vajalik ajakulu apellatsioonkaebusele vastuse koostamiseks üks tund ning kostjalt tuleb välja mõista hageja menetluskulude katteks 100 eurot (1h x 100).
3. Apellatsioonkaebusele on lisatud Tallinna Ringkonnakohtu 23.08.2018 otsus haldusasjas nr 3-17-67, Viru Maakohtu 14.04.2022 kohtuistungi protokoll ja hageja 24.04.2022 täiendav seisukoht. 14.04.2022 kohtuistungi protokoll ja hageja 24.04.2022 täiendav seisukoht on asja materjalide juures ning seetõttu puudub vajadus nende tõendite asja juurde võtmiseks. Tallinna Ringkonnakohtu 23.08.2018 otsusel haldusasjas nr 3-17-67 puudub seos käesoleva asjaga ning kostja apellatsioonkaebuses puuduvad ka põhjendused, miks nimetatud kohtuotsus asja materjalide juurde võtta. TsMS § 652 lg 4 alusel jätab ringkonnakohus kostja apellatsioonkaebusele lisatud tõendid tähelepanuta ja loeb need hagejale tagastatuks. /allkirjastatud digitaalselt/ Margit Vutt /allkirjastatud digitaalselt/ Andra Pärsimägi 7 /allkirjastatud digitaalselt/ Üllar Roostoja