Obsah (4)

§ 158§ 146§ 102§ 147

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Üllar Roostoja, Kersti Kerstna-Vaks, Andra Pärsimägi Otsuse tegemise aeg ja koht 31. mai 2022, Tartu Tsiviilasja number 2-20-1

§ 158lg-le 1 uuesti.

Hagejale üüritulu laekumist tuleb lugeda kostja poolt nõude tunnustamiseks. 2

1. Kostja palus jätta hagi aegumise tõttu rahuldamata, tühistada hagi tagamine ning jätta menetluskulud hageja kanda. Kostja väitel kavandasid pooled laenulepingu sõlmimist, aga leping jäi sõlmimata ning kirjalikus lepingus märgitud summa asemel üle kantud 40 000 eurot ei ole laenulepingu alusel kantud summa. Hageja ei ole hagiavaldusele lisatud laenulepingut allkirjastanud. Poolte vahel sõlmitud ühishüpoteegi sõlmimise lepingust ei saa teha järeldust mitte ühegi konkreetse laenulepingu sõlmimise kohta. Hagejal on õigus saada ülekantu tagasi VÕS § 1028 lg 1 alusel, kuid see nõue on aegunud. Pooled ei ole leppinud kokku laenulepingu tähtaja pikendamises. Hüpoteekidest loobumine kinnitab, et tegelikkuses ei olnud hagejal
2. detsembri
3. a seisuga kostja vastu nõudeid, mida oleks vaja hüpoteekidega tagada. Isegi kui eeldada, et pooled sõlmisid laenulepingu tagasimakse kuupäevaga
4. aprilliks 2015, oli nõude aegumise tähtaeg
5. aprillil
6. Kostja hinnangul puudub hagejal selge arusaam, kas pooled sõlmisid suulise või kirjaliku laenulepingu. Kui pooled oleksid sõlminud suulise laenulepingu, ei saaks eeldada, et see sõlmiti kirjaliku projektiga samadel tingimustel. Laenulepingu ülesütlemine 6-päevase etteteatamistähtajaga viitab sellele, et leping pidi olema VÕS § 398 lg 2 kohaselt ilma intressita. Hageja ei ole hagiavalduses korteriomandi väljaüürimisega seotud väidetavaid kokkuleppeid tõendanud. Ainuüksi kostjale korteriomandi valduse üleandmine ei anna kostjale õigust sõlmida üürilepingut valduse edasi andmiseks. Korteri väljaüürimisele eelnevalt hageja ja kostja vahel nõuete võimaliku tasaarvestamise kokkuleppeid ei sõlmitud, üürisumma ei laekunud kostja kohustuste täitmiseks ning hageja üüris korteriomandit välja tulu teenimise eesmärgil. Kostja märkis, et hageja ja kostja seadusliku esindaja Martin Ilvese vahel oli mitmeid laenusuhteid. XXXXXX korteriomandi omanik on Martin Ilves eraisikuna ning korteri väidetava väljaüürimisega seotud summad on seotud hageja ja Martin Ilvese ehk füüsilise isiku vaheliste tehingutega.
7. detsembril 2019 toimunud SMS-sõnumivahetus kajastab eraisikute vahelist vestlust, millel puudub seos kostjaga. Kostja ei ole alates
8. novembrist 2018 XXXXXX korteriomandi omanik. Hageja ja kostja vahelised kokkulepped on puudutanud üksnes korteriomandi XXXXXX omandi võimalikku üleandmist ning selle tagamiseks loovutas kostja korteriomandi valduse. MAAKOHTU OTSUS
9. Tartu Maakohus jättis
10. juuni
11. a otsusega Virge Neilinni hagi osaühingu Ruumi Lahendused vastu rahuldamata aegumise tõttu. Maakohtu otsuse jõustumisel kuulub tühistamisele Tartu Maakohtu
12. septembri
13. a määruse alusel kohaldatud hagi tagamise abinõu, milleks oli kohtulike hüpoteekide seadmine osaühingule Ruumi Lahendused kuuluvatele kinnisasjadele. Maakohus jättis menetluskulud hageja kanda ja mõistis hagejalt kostja kasuks välja menetluskulud 1800 eurot. Hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda maakohtu otsuse jõustumisest kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Poolte vahel ei ole vaidlust selle üle, et hageja kandis kostja arveldusarvele
14. augustil 2014 summa 40 000 eurot selgitusega „ülekanne“. Hageja esitas maakohtule
15. augusti
16. a kuupäeva kandva laenulepingu, mille kohaselt hageja annab kostjale laenu 68 378 eurot (I kd, tl 11-12). Laenulepingul on kostja
17. augustil 2014 antud digitaalallkiri, hageja ei ole lepingut allkirjastanud (I kd, tl 13). Maakohus leidis, et hageja poolt
18. augustil 2014 kostjale raha ülekandmine on kaudne tahteavaldus ning sellest võib järeldada tahet tuua kaasa õiguslik tagajärg. Kuigi hageja ei ole laenulepingule allkirja andnud, võib pangaülekandest järeldada, et hageja soovis laenulepingu sõlmimist kostja pakutud tingimustel. Seejuures tegi hageja laenusummat üle kandes omapoolse VÕS § 16 kohase pakkumuse, muutes lepingu summat. 3 Kuna poolte vahel ei ole vaidlust selle üle, et kostja hakkas hagejalt saadud raha kasutama, tuleb järeldada, et kostja oli lepingu sõlmimisega nõus. Laenulepingu sõlmimisele viitab ka poolte vahel
19. augustil 2014 sõlmitud ühishüpoteegi seadmise leping, millega kanti kostjale kuuluvatele kinnistutele hüpoteek hageja kasuks (I kd, tl 16-21). Hüpoteegi seadmise lepingu p 2.2 kohaselt on ühishüpoteegiga tagatud kõik hageja nõuded kostja vastu, s.h tingimuslikud ja tulevikus tekkivad nõuded, mis tulenevad hageja ja kostja vahel sõlmitud ja tulevikus sõlmitavatest laenulepingutest ning nende võimalikest lisadest. Kostja ei ole selgitanud, mis põhjusel hüpoteegi seadmise leping sõlmiti. Maakohus luges eluliselt usutavaks, et hüpoteek seati muuhulgas ka
20. augustil 2014 antud laenu tagamiseks. Hilisem hüpoteegi kustutamine ei tähenda, et raha andmiseks õiguslik alus puudus. Eelnevast tulenevalt luges maakohus tõendatuks, et hageja kandis kostjale 40 000 eurot laenulepingu alusel. Lepingu tingimused tulenevad
21. augusti
22. a kuupäevaga laenulepingust, v.a laenusumma, mis tuleneb hageja
23. augusti
24. a ülekandest. Laenulepingu p 2.1 kohaselt kohustus laenusaaja laenu tagasi maksma hiljemalt
25. aprilliks
26. Hageja väitel muutus laenuleping tähtajatuks poolte kaudsete tahteavaldustega, kuid ei ole seda asjaolu tõendanud. Asjaolu, et hagejale laekusid
27. aastal XXXXXX korteri üürimaksed, ei tõenda, et pooled muutsid
28. aastal sõlmitud laenulepingu tähtaega. Hageja enda selgituste kohaselt on tema, kostja ja kostja seadusliku esindaja vahel sõlmitud mitmeid erinevaid laenulepinguid (I kd, tl 133-134). XXXXXX kuulus kinnistusraamatu väljavõtte kohaselt kostjale alates
29. novembrist 2017 ning Martin Ilvesele kui eraisikule alates
30. novembrist 2018 (I kd, tl 23-27). Hageja ja kolmanda isiku vahel
31. aastal sõlmitud üürilepingud ei saa tõendada hageja ja kostja vahel
32. aastal sõlmitud kokkuleppeid (I kd, tl 28-33, 112-121). Pooled ei ole laenulepingu tähtaega sidunud XXXXXX korteriomandi omandamisega, korterile on tehtud viide laenu tagastamise viisi juures p-s 2.
33. Ka poolte 2019-
34. aasta kirjavahetus ei tõenda lepingu tähtajatuks muutmise kokkulepet. Eelnevast tulevalt oli laenulepingu tähtaeg
35. aprillil 2015, hageja nõue muutus sissenõutavaks
36. mail 2015 ning aegus

§ 146kohaselt 2.

mail

1. Maakohus märkis, et kolmandalt isikult (mitte kostjalt) makse saamine ei tähenda, et kostja oleks nõuet tunnustanud. Üür on tasutud hageja arvele kostja seadusliku esindaja nõusolekul (I kd, tl 112), kuid poolte kirjavahetustest või muudest tõenditest ei nähtu, et hagejale üüri tasumise eesmärgiks on
2. augustil 2014 antud laenu tagasimaksed. Hageja on ise selgitanud, et kostja seaduslik esindaja M. Ilves oli tema elukaaslane ning lisaks olid hageja ja M. Ilvese vahel muid laenusuhteid. Seega ei saa eeldada, et poolte eesmärgiks oli just käesoleva vaidluse esemeks oleva laenu kustutamine. Maakohtu hinnangul ei mõjuta üürimaksete saamine hagi aegumist. Riigikohtu praktikast tulenevalt saab põhimõtteliselt lugeda selgesõnalist võla tunnistamist kokkuleppel võlausaldajaga pärast nõude aegumist ka kokkuleppeks aegumise pikendamise kohta. Maakohus leidis, et kostja
3. juuli
4. a e-kirja ei saa lugeda võla tunnistamiseks. Nimetatud kirjas ütles kostja, et hageja on saanud üüritulu ning kostja ei aktsepteeri hageja nõuet. Seega on hageja nõue laenu tagastamiseks aegunud, põhivõlgnevuse aegumise tõttu on aegunud ka lepingust tulenevad kõrvalnõuded. 4 ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
5. Hageja esitas
6. juulil 2021 apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada Tartu Maakohtu
7. juuni
8. a otsus ja teha uus otsus, millega rahuldada hageja hagi kostja vastu. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. Hageja hinnangul on maakohus jätnud tõendid hindamata ning olulised asjaolud välja selgitamata. Hageja väitel loeti üüritulu kostjaga sõlmitud laenulepingu tagasimakseteks, kostja väitel aga eraisikute vahel sõlmitud laenulepingute täitmiseks. Maakohus ei ole analüüsinud ega välja selgitanud, kellega sõlmitud ja milliste laenulepingute tagasimakseteks hagejale laekunud üüritulu loeti. Hageja arvates on tõendatud poolte kokkulepe, mille kohaselt, tuli XXXXXX korteri jagada kaheks korteriomandiks ja hageja nimel üüritakse üks XXXXXX korteritest välja ning loetakse alates
9. aasta jaanuarist hagejale laekunud üüritulu kostjaga sõlmitud laenulepingust tulenevate kohustuste täitmiseks. Pooled leppisid kokku, et hagejale laekuva üüri arvel toimub kostjaga sõlmitud laenulepingu täitmine, kuid konkreetset laenu tagastamise tähtpäeva kokku ei lepitud. Seega tuleb eeldada, et laenuleping muudeti poolte kokkuleppel tähtajatuks. Alternatiivselt kehtis endiselt poolte vahel lepingu punktis 2.2 sätestatud kokkulepe, et laen loetakse tasutuks, kui hageja saab ühe moodustatava korteriomandi omanikuks. Maakohus leidis ebaõigesti, et pooled ei ole laenulepingu tähtaega sidunud XXXXXX korteriomandi omandamisega, korterile on tehtud viide laenu tagastamise viisi juures lepingu projekti p-s 2.
10. Hageja leiab, et poolte kokkulepe, mille kohaselt tagastatakse laen kinnisvara XXXXXX näol, on käsitletav edasilükkava tingimusena

§ 102lg.

2 mõttes ning sellisel juhul ei saa rääkida nõude sissenõutavaks muutmisest

1. mail 2015 ja aegumisest
2. mail
3. Hageja nõue ei ole aegunud ka juhul, kui kohus leiab, et laenulepingust tulenev nõue muutus sissenõutavaks
4. mail
5. Korteriomand XXXXXX kuulus
6. aastal kostjale.
7. aastal. ei olnud hageja ja kostja vahel muid laenusuhteid peale vaidlusaluse laenulepingu. Kostja korraldas korteri hageja nimel üürile andmise ja üüri laekumise hagejale. Esimene üürimakse laekus hagejale
8. jaanuaril
9. Vastavalt

§ 158lg-le 1 aegumine katkes ja algas uuesti.

Kostja

1. juuli
2. a e-kiri vastuseks hageja laenu tagastamise ja intressi maksmise nõudele tõendab selgelt kostja tahet täita poolte vahel sõlmitud laenulepingut hagejale laekuva üüritulu arvel. Ekslik on maakohtu järeldus, et poolte kirjavahetusest või muudest tõenditest ei nähtu, et hagejale üüri tasumise eesmärgiks on
3. augustil 2014 antud laenu tagasimaksed. Isegi juhul, kui kohus leiab, et tõendatud ei ole laenulepingu muutmise kokkulepe ja laenulepingu täitmine üürimaksete arvel, leiab hageja, et tema nõue ei ole aegunud. Kostja on aastaid lubanud hagejale anda laenu katteks ühe korteri omandi ning andis selle tagamiseks
4. aasta lõpus hagejale üle korteri valduse ja korraldas
5. aastal korteri väljaüürimise hageja nimel ja üüri laekumise hagejale, seega on kostja hageja nõuet

§ 158mõttes tunnustanud alates 2017.

aastast ja seda vähemalt kuni korteriomandi müümiseni 12. novembril 2018. Vastavalt

§ 158lg-le 1 aegumine katkes ja algas uuesti.

1. Kostja palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Maakohus jõudis põhjendatud järelduseni, et hageja tehtud eeldused ei tugine esitatud tõenditel ning üürimaksete saamine ei mõjuta käesoleva vaidluse aluseks oleva laenusuhte aegumist. Puudub vähimgi alus eeldada, et korteri väljaüürimisega seotud kokkulepped on sõlmitud hageja ja kostja vahel. Kostja on jätkuvalt seisukohal, et poolte vahel puudub kirjalik laenuleping. Isegi, kui eeldada laenusuhte olemasolu ning kostja kohustust laenusumma tagastada, ei ole vähimalgi määral 5 tõendatud, et hageja ja kostja oleksid leppinud väidetavalt
2. augustil 2014 suusõnaliselt sõlmitud laenulepingus kokku sama suures intressimakses ja muudes kõrvaltingimustes, mis olid sätestatud
3. augustil 2014 dateeritud ja üksnes kostja poolt allkirjastatud kirjalikus laenulepingu projektis. Korteriomandi omandamisega ei ole seotud laenulepingu tähtaegasid, samuti ei ole sellega seoses tunnustatud laenusuhte olemasolu

§ 158lg 1 tähenduses.

Kuigi hageja sai 2017. aastal valduse ühele osale korteriomandist XXXXXX, ei olnud see laenulepingu üks tingimustest ega osaline või täielik laenulepingu täitmine. Apellatsioonkaebuse punktides 18-24 esitatud seisukohad ei tõenda kostja poolt nõude tunnustamist. Korteriomandi valduse üleandmine laenulepingute täitmise korral ei ole tagatise andmine VÕS ja

tähenduses. Korteri väljaüürimisega seotud kohustused ja nõuded on põhjendatud siduda üksnes eraisikute vaheliste laenukohustuste ja nende tasaarvestamistega. Seevastu on tõendamata ning ei vasta tegelikkusele apellatsioonkaebuse väited, mille kohaselt on kostja andnud hagejale arvukalt pahatahtlikke ja eksitavaid lubadusi. Samuti on põhjendamatu rääkida hagejale korteriomandi andmata jätmisel hageja petmisest, kuna korteri omandi üleandmine ei olnud lepingust tulenev kohustus ja oli üksnes üks alternatiivne võimalus laenusumma tagastamiseks. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

1. Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebusega ja tsiviilasja materjaliga, leiab, et maakohtu otsus tuleb menetlusnormide rikkumise ja materiaalõiguse ebaõige kohaldamise tõttu tühistada ja asi tuleb saata esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks TsMS § 657 lg 1 p 3 alusel. Apellatsioonkaebus tuleb osaliselt rahuldada.
2. Maakohus tegi asjas lõppotsuse, millega jättis hagi aegumise tõttu rahuldamata. Ringkonnakohus maakohtuga ei nõustu ja leiab, et hageja nõue ei ole aegunud. Kuna aegumise kohaldamise tõttu ei hinnanud maakohus kõiki asjas esitatud asjaolusid ja tõendeid ning ei kontrollinud hageja nõude sisulist põhjendatust, ei saa ringkonnakohus asjas ise uut otsust teha ja asi tuleb uuesti läbi vaadata maakohtus.
3. Asja materjalidest nähtub, et pooled sõlmisid kirjaliku laenulepingu projekti, milles leppisid kokku laenu tagastamise alternatiivse korra. Laenusumma rahas tagastamiseks määrasid pooled tähtaja. Lepingu projekti p 2.
4. kohaselt kohustub laenusaaja laenu tagasi maksma hiljemalt
5. aprilliks
6. Alternatiivse täitmise jaoks „või tagastatakse laen kinnisvara XXXXXX näol“ (lepingu p 2.2) tähtaega ei määratud. Maakohus leidis õigesti, et kuna kostja allkirjastas laenulepingu projekti, siis nõustus ta laenu tagastamise korraldusega. Hageja küll projekti ei allkirjastanud, kuid kandis laenusumma üle ja kinnitas, et laenu tagastamise korras leppisid pooled suuliselt kokku samamoodi, kui oli kirjalikus lepingus. Seega kinnitas hageja oma tahteavaldust laenu tagastamise tingimuste osas ja kostja tahteavalduse saab kostja vastuväidetest hoolimata tuvastada allkirjastatud projekti alusel. Kostja ei ole tõendanud, et suulises lepingus lepiti kokku teisti. Pooled ei vaidle selle üle, et hageja kandis raha kostjale üle
7. augustil 2014 ja
8. augustil 2014 ostis XXXXXX korteri M. Ilvsega seotud juriidiline isik OÜ Teguri Raamatupidamisbüroo.
9. Ringkonnakohus leiab, et kuna laenulepingu täitmist sai hageja nõuda alternatiivsel alusel ja korteriomandi üleandmise tähtaega kokku ei lepitud, siis ei ole hageja nõue aegunud. Tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg on kolm aastat (

§ 146

lg 1) alates nõude sissenõutavaks muutumisest (

§ 147

lg 1 esimene lause).

§ 147

lg 2 ja VÕS § 82 lg 7 järgi muutub nõue sissenõutavaks alates ajast, mil õigustatud isikul on õigus nõuda nõudele vastava kohustuse täitmist. Edasilükkava tingimusega nõue muutub sissenõutavaks tingimuse saabumisega. 6 Hageja on viidanud

§ 102lg-le 2.

Käesoleval juhul leppisid pooled kokku, et laen tuleb tagastada kas rahas või korteriomandi üleandmisega. Korteriomand, mille üleandmist kostja alternatiivselt lubas, ei kuulunud ei lepingu sõlmimise ajal ega ka vahetult pärast seda kostjale. Kostja sai korteriomandi üle anda pärast

1. novembrit
2. Tingimuseks, mille saabumisega pooled seovad tehingu õiguslike tagajärgede saabumise, saab olla eelkõige asjaolu, mille saabumist saab tingimusliku tehingu tegemise ajahetkel pidada võimalikuks. Tingimuseks võib olla muuhulgas tingimus, mille saabumine sõltub suurel määral või täielikult ühe poole tahtest. Korteriomandi üleandmise võimalikkus sõltus täiel määral kostjast. Eeltoodust tulenevalt algas aegumine
3. novembrist
4. Kuna kostja ei ole praegusel ajal enam korteriomandi omanik, siis ei saa selles osas lepingut täita, kuid hagejale on jäänud selle asemel rahalise kohustuse täitmise nõue.
5. Ringkonnakohus märgib, et käesolevas vaidluses omab tähtsust kostja käitumine ja kostja seos Martin Ilvesega. Laenulepingu sõlmis hageja kostjaga, raha kandis üle kostjale, korteri XXXXXX ostis aga M. Ilvese osalusega teine juriidiline isik. Asja materjalidest nähtub, et kostja, kelle juhatuse liige on M. Ilves, omandas endaga seotud juriidiliselt isikult lepingus märgitud korteriomandi (XXXXXX),
6. november 2017 ja seejärel võõrandas
7. november 2018 füüsilisele isikule M. Ilves. Arvestades kostja ja M. Ilvese korduvaid lubadusi lepingut täita, saab eeltoodust järeldada kostja soovi tekitada tehingute ja erinevate lubadustega olukord, kus täitmise nõudmine kostjalt on raskendatud. Kostja väited selles, et temaga ei ole seotud üürilaekumistega laenulepingu täitmine, vaid tegemist on hageja ja M. Ilvese kui endiste elukaaslaste vaheliste suhetega, on ümberlükatud kostja e-kirjadega. E-kirjades teatab kostja jaanuaris 2018 hagejale, et korteri XXXXXX üür hakkab talle laekuma. Samuti vormistas kostja XXXXXX korteriomandi üürilepingud, kus märkis üürileandjaks hageja. Ringkonnakohus märgib alternatiivselt, et kui asuda seisukohale, et laenuleping tuli täita
8. aprilliks 2015, siis enne laenulepingus kokkulepitud tähtaja saabumist laenu tagamiseks seatud hüpoteekide kustutamine ja kostja kinnitused korteri üürile andmisel hageja nimel ning üüri laekumine hagejale, tõendavad hageja väidet, et pooled muutsid kehtivalt laenulepingut ja selle täitmise korda, mistõttu ei oleks hageja nõue samuti aegunud.
9. Ringkonnakohus soovitab, arvestades asjas tuvastatud faktilisi asjaolusid, TsMS § 4 lg-le 4 tuginedes menetlusosalistel sõlmida menetluskulude suurenemise vältimiseks kompromiss.
10. Kuna ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse ja saadab asja maakohtule uueks läbivaatamiseks, ei määra ringkonnakohus asjas menetluskulude jaotust ega hüvitatavate menetluskulude suurust. Menetluskulude jaotuse määrab TsMS § 173 lg 3 järgi maakohus vastavalt asja lahendamise tulemusele. Hüvitatavate menetluskulude suuruse määrab maakohus vastavalt menetluskulude jaotusele TsMS § 177 lg-te 1 ja 2 järgi kindlaks kohtuotsuses või mõistliku aja jooksul pärast kohtuotsuse jõustumist määrusega. /allkirjastatud digitaalselt/ 7