4-10-2179/5

Väärteoasi nr. 4 – 10 - 2179 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL

1. oktoobril 2010 a. Harju Maakohus koosseisus kohtunik: Valeri Lõõnik sekretäri: Leili Merila ja tõlgi: Valeri Helmar juuresolekul kaebaja: F.L kaebaja esindaja: Vjatšeslav Vassiljev kohtuvälise menetleja: Tallinna Munitsipaalpolitsei Ameti esindaja Ülle Aliorg osavõtul arutas avalikul kohtuistungil Tallinnas
2. septembril 2010 a. F.L-i kaebust Tallinna Munitsipaalpolitsei Ameti otsusega nr. 09057754 tema suhtes mõistetud rahatrahvi tühistamiseks tuvastas: Kaebuses kaebaja kirjeldab, et ta on FIE ja vastavalt oma põhikirjalisele tegevusele, annab rendile koos autojuhiga sõiduauto, kliendiga sõlmitud rendilepingu alusel. Ta teostab oma tegevust Võlaõigusseaduse § 339 nõuete kohaselt. Rendilepinguga kohustub üks isik ( rendileandja ) andma teisele isikule ( rentnik ) kasutamiseks rendilepingu eseme ja võimaldama talle rendilepingu esemest korrapärase majandamise reeglite järgi saadava vilja. Rentnik on kohustatud maksma selle eest tasu ( renti ). See vastab MKM määruse nr. 141 § 11 lg. 3 , 4 nõuetele. 27.09.2009 a. kella 00.30 paiku Tallinna Lennujaama piirkonnas pöördus tema poole klient, kes nagu ta aru sai, palus anda talle rendile auto ja viia ta kesklinna. Ta oli nõus vormistama rendisuhted ja täitma kliendi tellimust kirjaliku lepingu alusel. Klient rääkis võõrkeeles, kuid tema palve sisust sai aru. Pärast tellimuse täitmist hakkas maksmise vormistamisel täitma teenust tõendavaid dokumente, kuid klient ei soovinud oodata, võttis osaliselt täitmata rendilepingu blanketi ja väljus autost. Menetleja käesolevas väärteoasjas jõudis valele järeldusele, et ta sõidutas reisijat tasu eest. Ta andis kliendile rendile tema kasutuses oleva sõiduauto koos autojuhiga, mis täielikult vastab tema kui ettevõtja põhikirjalisele tegevusele ja on tõendatud asja materjalidele lisatud autorendilepinguga. Nii protokollis kui ka asja materjalides puuduvad viited sellele, et tema kasutuses oleval sõiduautol oleks mingid tunnused, mida oleks saanud pidada taksot matkivat tunnuseks. Tema tegevuses puuduvad ÜTS § 54 – 6 ettenähtud väärteo tunnused ja seetõttu tühistada tema suhtes mõistetud rahatrahv summas 8700 krooni. Kohtuistungil kaebaja jääb esitatud kaebuse sisu juurde. Kaebaja esindaja selgitab, et F.L on vastutusele võetud ÜTS alusel reisija vedamise eest, kuid F.L on FIE ja äritegevuse tõttu annab autot rendile koos juhiga. F.L-i tegevus põhineb Võlaõigusseadusel, mis ei keela, vaid vastupidi reglementeerib rendileandja ja rendilevõtja vahelisi suhteid. Lennujaamas F.L-i poole pöördus klient, kes omas kavatsust asuda õiguslikesse suhetesse, mida kinnitab veoleping, mille F.L esitas naiskliendile, kes positsioneeris ennast rendileandjana. Klient nõustus rendileandja tingimustega, sellega kinnitades sellise lepingu sõlmimist. Klient istus autosse, olles selle rentinud. F.L viis kliendi selle kohani, kuhu palus. Kahjuks klient ei rääkinud kaebajale arusaadavas keeles ja see oligi põhjuseks, et nende vahel tekkisid arusaamatused, mida kaebaja kahjuks ei suutnud reguleerida väärikalt. See, et kaebaja ei positsioneerinud ennast taksojuhina, seda kinnitab asjaolu, et kaebaja poolt kasutatud autos ei olnud tunnuseid, mis oleksid tunnistanud autot taksoks, seega ei olnud taksotunnuseid. Kaebaja ei ole toime pannud ÜTS § 54 – 6 järgi kvalifitseeritavat väärtegu. ÜTS § 54 – 6 räägib, et reisijate vedu tasu eest ilma dokumentideta on rikkumine, kuid dokumendid, mis vajalikud lepinguliste suhete sõlmimiseks, kaebajal olid olemas. Kliendile esitati autorendileping, kirjutati alla ka kviitung, et ta sai raha kliendi käest ja kaebaja on FIE, kelle tegevuses on ettenähtud anda auto rendile koos juhiga. Seetõttu otsus vaja tühistada. Kohtuvälise menetleja esindaja selgitab, et menetluse käigus on tuvastatud ja tõendatud kaebaja süü temale inkrimineeritud teo toimepanemises. Reisijate tasuline vedu on lubatud ainult ÜTS ettenähtud dokumentide alusel. On tuvastatud, et kaebaja osutas tasulist sõitjate vedu, mille eest sai raha. Võlaõigusseadus sätestab rendilepingu mõiste ja rendilepingu esemeks on asi, mis antakse rendilevõtjale üle. Antud juhul mingit sellist tegevust ei toimunud. Kuna toimus tasuline sõitjate vedu, mis tõendatud ka kaebaja enda poolt antud kviitungiga, kuhu märgitud summa 40 Eurot sõidu eest. Samas ei ole seda lepingut sõlmitud, kuna lepingul on kahepoolne tehing. Sõitja pole avaldanud omapoolset tahet selle lepingu sõlmimiseks. Kohtuväline menetleja on õigesti kvalifitseerinud kaebaja rikkumist ÜTS § 33 lg. 1 alusel, s.o. tasu eest korraldatav sõitjatevedu tegevusloa ja sõidukaardita on keelatud. Nimetatud säte sätestab dokumentide kohustuslikkuse. Nende dokumentide puudumisel on tasuline sõitjate veo s.o. keelatud ning nende tegevus kvalifitseeritav ÜTS § 54 – 6 rikkumisena, mille eest seadusandja näeb ette rahatrahvi. Ta leiab, et asjas kogutud tõenditele on kohtuvälise menetleja andnud juriidiliselt õige hinnangu. Kaebaja väited on paljasõnalised ja vastuolus kogutud tõenditega. Tegu on õigesti kvalifitseeritud ja kaebajale määratud karistus on põhjendatud. Ülaltoodu alusel kaebus jätta rahuldamata ja tehtud otsus muutmata. Kohtule esitatud materjalidest nähtuvalt väärteoprotokolli kirjelduse kohaselt F.L 27.09.2009 a. kell 00.30 Tallinna Lennujaamas autojuhina teostas tasulist sõitjatevedu seaduses ettenähtud dokumentideta. Rikkumine seisnes selles, et F.L omamata vastavat tegevusluba ja juhtides taksotunnustega MB reg. nr. xxx, mille kohta pole väljastatud sõidukikaarti. Ta osutas tasulist sõitjatevedu sellega, et sõidutas Tallinna Lennujaamast hotelli Baltic Vana Wiru Viru tn. 11 juurde D , kellelt küsis sõidu eest 40 Eurot, sõitja maksis 500 EEK, millest F.L andis tagasi 10 Eurot ning F.L väljastas sõitjale oma isikukoodi ja FIE reg. numb-riga varustatud autorendilepingu. Seega rikkus ÜTS § 33 lg. 1 nõudeid ja pani toime ÜTS § 54 – 6 järgi kvalifitseeritava väärteo. Menetlusosaliste nõusolekul avaldati tunnistaja D C ütlused ( elab Hispaania Kuning-riigis ). 27.09.2009 a. öösel ta saabus Tallinna lennujaama ja otsustas taksoga sõita hotelli Viru tn.
3. Väljaspool lennujaama oli taksode rivi ja üks mees seisis sõiduki kõrval ning küsis Takso. Ta vastas jah ning istus taksosse, sest see oli järjekorras esimene. Taksos ei olnud hinnakirja näha, ei olnud logot ega taksomeetrit. Hotelli juures takso peatus ning juht andis talle vene keelse visiitkaardi koos oma telefoninumbriga. Ta küsis sõidu hinda ja juht ütles 40 Eurot. Ta palus anda tšekki ja juht andis talle lehe eesti keeles ja kirjutas lehele 40 Eurot. Ta andis juhile 100 krooni, kuid juht küsis 40 Eurot. Ta oli sellest summast üllatunud ja palus nimetada reaalne hind. Seejärel juht küsis 300 krooni ning ta andis 500 krooni ja juht andis talle tagasi 10 Eurot. Ta ütles veel juhile, et ta teab Eestis olevaid taksohindasid ja juht küsib kõrgemat hinda kui küsitakse Hispaanias. Sellest juhtumist ta rääkis kaubandustööstuskojas K T . Ta oli selles firmas komandee-ringus ja seetõttu rääkis juhtunust. Kohtuvälise menetleja otsuse kirjelduse kohaselt F.L viitas Võlaõigusseaduse § 339 aga nimetatud paragrahv sätestab rendilepingu mõiste, mille kohaselt kohustub üks isik ( rendileandja ) rendilepinguga andma teisele isikule ( rentnik ) kasutamiseks rendilepingu eseme ning võimaldama talle rendilepingu esemest korrapärase majandamise reeglite järgi saadava vilja. Rentnik on kohustatud maksma selle eest tasu ( renti ). F.L aga viis ise reisija lennujaamast hotelli ja küsis selle eest 40 Eurot. Sellist teenust koos juhiga ei saa nimetada sõiduki rendiks, sest eelpool nimetatud rendilepingu mõiste ütleb, et rendilepinguga antakse teisele isikule kasutamiseks rendilepingu ese. Juhti aga ei saa nimetada võlaõigusseaduse järgi rendilepingu esemeks, sest antud juhul ei ole tegemist esemega ja klient, kes istus autosse, ei soovinud võtta juhti, vaid autosse istudes eeldas see klient, et juht viib ta tasu eest soovitud sihtpunkti ning seda ka F.L tegi. Kui klient F.L-ile ütles, et see on ebanormaalne takso hind, siis F.L kirjutas autorendilepingule sõiduki reg. märgi kohale sõidu hinna 40 Eurot ja andis selle lepingu juba pärast teenuse osutamist kliendile. Tähelepanuväärne on see, et leping on sõlmitud FIE 46483 poolt, kelle isikukoodiks on pandud F.L-i isikukood, kuid rentniku andmed lepingul puuduvad. Seega ei saa sellist lepingut, mis on rentniku poolt allkirjastamata lugeda lepinguks, sest rentnik oli esiteks välismaalane, kes ei saanud talle kätte antud eestikeelsest paberist midagi aru. Seega tasus klient ca 10 minutilise sõidu eest 344 krooni. Samas eelpool nimetatud lepingu järgi oleks tulnud rentnikul 1 minuti eest tasuda 16 krooni ja 50 senti, mis oleks 10 minuti eest olnud 165 krooni. F.L võttis aga kaks ja pool korda rohkem, kui tema poolt allkirjastatud leping tegelikult ette nägi. F.L-i viited MKM määruse nr. 141 § 11 lg. 3, 4 ei ole korrektsed, sest nimetatud sätted puudutavad
4. peatükis sätestatud juhuvedu ning § 11 lg. 1 kohaselt võib juhuvedu korraldada vaid vedaja, kellel on ühistranspordiluba. Juhuveo teostamine ilma ühistranspordiloata on keelatud. Kuna F.L ei olnud ühistranspordiluba, siis oli tal keelatud teostada juhuvedu ning tema tegevus ei vastanud määruse § 11 lg. 3, 4 nõuetele. F.L ühistranspordiluba ei olnud, siis ei oleks ta tohtinud teostada ka sõitjate vedu. Sõssojev on kaks aastat töötanud taksojuhina ning seetõttu pidi teadma, et ka sõitjate juhuveo teostamiseks on vaja ühistranspordiluba ning kuna ta ise kinnitas teenuse osutamist, siis tema viited võlaõigusseaduse sättele on asjakohatud. Tegelikult rendilepingu all sõiduki renti ei toimunud, sest lepingu eset rentijale üle ei antud. Menetlusalune isik F.L kohtuvälisele menetlejale antud kirjalike ütlustega selgitas, et 2007 a. kuni 2009 a. augustini töötas taksojuhina. Mäletab, et 2009 a. septembris ta sõitis Tallinna Lennujaama ja sõiduki MB katusele oli paigaldatud valge plafoon kirjaga „ Valintan Autorent „ ja musta värvi auto kujutis. See plafoon on firma reklaamimiseks. Lennujaamas ta peatas sõiduki välisukse juures ja tuli üks naine, välismaalane, kes soovis sõita Vana – Viru tänavale mingi hotelli juurde. Sõidukisse istudes naine ei küsinud selle sõidu hinda. Hotelli juures naine andis talle 300 krooni, mida tema ei küsinud ja küsis tšekki. Tšekki tal ei olnud, kuid juhuslikult oli kaasas autorendilepingu blankett, kuigi autorendiga ta ei tegele. Ta hakkas blanketti täitma ning kirjutas blanketile 40 Eurot ja oma allkirja. 40 Eurot ta kirjutas sellepärast, et naine palus seda teha. Lõpuni täitmata autorendiblanketi võttis naine kaasa ja andis naisele oma telefoninumbri. Ülaltoodu alusel kohtuväline menetleja otsustas karistuse määramisel F.L-i isikut ja süü suurust ning seda, et F.L töötas taksojuhina ja pidi teadma ÜTS nõudeid, et tasu eest korraldatav sõitjatevedu on tegevusloa ja sõidukaardita keelatud. Seega karistati F.L ÜTS § 54 – 6 alusel rahatrahviga 145 trahviühikuga s.o. 8700 krooni. Kohus tuleb eeltoodu alusel järeldusele, et kohtuvälise menetleja otsus muutmisele ei kuulu alljärgnevatel põhjustel: 1 Väärteomaterjalide juures on autorendileping, millele on käsitsi kirjutatud 26.09 ja trükitud 2009 a. Trükitud FIE ja käsitsi kirjutatud 46483 kui ka isikukood 37311270303 ja 40 Eurot. Autorendilepingus puuduvad rendileandja ja rentniku andmed, samuti sõiduki nimetus ja reg. nr. ning rentniku allkiri. Seega kohus leiab, et selline dokument ei vasta ettenähtud nõuetele ja seda dokumenti ei saa käsitleda tõendina, mis kinnitaks seda, et F.L oleks andnud oma sõiduki koos juhiga rendile. 2 Samuti kohus ei saa aktsepteerida tõendina Dumtševi nimele olevat visiitkaarti, millel käsitsi kirjutatud Vitali ja telefoninumber. 3 Tallinna transpordiameti teatise kohaselt F.L-i kasutuses olevale sõidukile reg. nr. xxx ei ole seisuga 26.09.2009 a. väljastatud kehtivat sõidukikaarti ega taksoveoluba. 4 Samuti ei saa kinnitada, et F.L andis sõiduki kliendile rendile koos juhiga, sest materjalide juurde on lisatud OÜ „ V „ põhikiri, kuid puuduvad igasugused viited sellele, et F.L on selle OÜ töötaja. F.L viitab kaebuses, et ta on FIE ja vastavalt oma põhi-kirjalisele tegevusele annab rendile koos juhiga sõiduauto aga materjalidest ei nähtu, et F.L oleks andnud rendile sõiduki koos juhiga. Sellist põhikirja ta pole esitanud ega seda pole esita-nud ka kohtuistungil. 5 F.L on kinnitanud väärteomenetluse uurimise ajal kui ka kaebuses, et ta teostas kliendi vedu lennujaamast kuni Viru tn. 11 asuva hotellini ja autorendilepingule on omakäeliselt kirjutanud 40 Eurot. Kliendilt sai 500 krooni, millest tagastas 10 Eurot. Kohus tuleb järeldusele, et F.L on rikkunud ÜTS § 33 lg. 1 sätet selles, et tasu eest korraldatav sõitjatevedu on tegevusloa ja sõidukaardita keelatud, sest ta neid lubasid seisuga 26.09.2009 a. ei omanud, kuid teostas reisija tasulise veo lennujaamast kuni Viru tn. 11 hotellini. Seega F.L pani toime ÜTS § 54 -6 sätte järgi kvalifitseeritava väärteo s.o. tasulise sõitjateveo seaduses ettenähtud dokumentideta. Eeltoodu alusel ja juhindudes Väärteomenetluse seadustiku § 132 p. 1 kohus otsustas: F.L-i poolt esitatud kaebus jätta rahuldamata. Tallinna Munitsipaalpolitsei Ameti otsus väärteoasjas nr. 09057754 tema suhtes ÜTS § 54 – 6 järgi mõistetud rahatrahv 145 trahviühikut s.o. 8700 krooni jätta muutmata. Mõistetud rahatrahv tasuda kohtuvälise menetleja otsuse märgitud arveldusarvele. Kohtuotsusele on õigus esitada kassatsioon 30 päeva jooksul kohtuotsuse kuulutamise päevast Harju Maakohtu kaudu Riigikohtule. Kohtumenetluse pool on kohustatud kirjalikult teatama 7 päeva jooksul arvates kohtuotsuse kuulutamisest oma soovist kasutada kassatsioonkaebuse esitamist. Kohtunik