Obsah (11)

§ 376§ 663§ 659§ 442§ 667§ 238§ 392§ 199§ 436§ 477§ 172

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Imbi Sidok-Toomsalu, liikmed Ele Liiv ja Peeter Pällin Määruse tegemise aeg ja koht 10.11.2022, Tallinn Kohtuasja number 2-21-1076 Koh

) § 172 lõike 3 kohaselt jättis kohus lapse esindamisega seotud kulud riigi kanda ja ema menetluskulud jäid tema enda kanda. Määruskaebus

1. Isa esitas määruskaebuse, milles palub maakohtu määruse tühistada ja jätta uue määrusega avaldus rahuldamata või alternatiivselt saata asi maakohtule uueks läbivaatamiseks. Menetluskulud palub isa jätta ema kanda.
2. Maakohus rikkus asja lahendamisel menetlusnorme. Ema esitas avalduse tuginedes PKS §-le
3. Menetluse kestel ei taotlenud ema vanemate ühise hooldusõiguse osalist lõpetamist PKS § 137 tähenduses. Maakohus hakkas alles 30.09.2021 (päeval, mil pidi kuulutatama lõpplahend) kõrvaldama võimalikku ebaselgust. Ema vastas kohtule, et soovib siiski ühise hooldusõiguse lõpetamist, ja kohus tegi järgmisel päeval lahendi avaldaja muudetud nõude osas. Kui kohus nägi, et ema avalduse sisu vastas rohkem mingile muule nõudele, tulnuks kohtul seda selgitada juba menetluse alguses.
4. Lisaks eelnevale ei ole maakohus sisuliselt avaldaja PKS § 137 alusel esitatud nõuet menetlusse võtnudki. Samuti ei andnud kohus isale võimalust avaldada 30.09.2021 nõude osas seisukohta ega kuulanud teda selles osas ära. Ema ei taotlenud esitatud nõude muutmist (

§ 376). Kõik rikkumised on olulised.

1. Kui ringkohus leiab, et saab teha asjas ise uue lõpplahendi, tuleb avaldus jätta täies ulatuses rahuldamata. Maakohus hindas tõendeid pealiskaudselt ja lähtus ema tõendamata väidetest. Seoses lapse viibimiskohaga tõi ema ainsa vaidluspunktina välja, et isa ei andnud nõusolekut lapse elukohaandmete muutmiseks rahvastikuregistris. Isa selgitas maakohtus, et tema poole pöörduti selles küsimuses esmakordselt alles lastekaitsetöötaja poolt. Asjaolude selgitamiseks soovis isa teada, kas ema ka tegelikult märgitud aadressil elab. Sellist asjade käiku ei ole õiglane tõlgendada isa kahjuks. Avaldus tulnuks jätta rahuldamata ka põhjusel, et elukoha registreerimise küsimus lahenes ja sisulist vaidlust vanemate vahel selle üle tegelikkuses ei olnudki. Kui hooldusõiguslik vanem küsib enne nõusoleku andmist täpsustavaid küsimusi, ei tähenda see keeldumist, vaid viitab vastutustundlikule vanemale. Vanemate vahel ei ole vaidlust lapse elukoha küsimuses. 4 2-21-1076
2. 28.09.2021 kohtuistungil tõstatas ema esindaja teoreetilise teema, kas ja kuidas võiks ema lapsega reisimas käia. Isa on algusest peale olnud seisukohal, et ei takista emal lapsega reisida ning sellist probleemi ei ole kunagi olnud. Suhtluskorra vaidluses oli just isa see, kes soovis, et reisimise teema kajastuks korras. Isa soovi ei arvestatud. Samas kinnitas isa juba siis, et tal ei ole vastuväiteid reisimisele. Ema ei ole isegi põhistanud, et tal oleks probleeme lapsega reisimisel.
3. Vanemate vahel ei ole vaidlusi lapse hariduse, sh huvihariduse, küsimustes. Isa ei ole teinud takistusi lasteaia või kooli valimisel. Ema ei ole ühtegi reaalset vaidlusküsimust esile toonud, vaid on üksnes väitnud, et isa ei ole tundnud huvi lapse hariduse vastu. Isa sellega ei nõustu. Isa ei nõua igapäevaselt aruandeid lapse hariduse kohta ega selgitusi nt kooli valiku kohta. Isa peab loomulikuks, et kuna lapse elukoht on ema juures, läheb laps kooli, mis on tema elukoha või ema töökoha vms läheduses. Ema on teinud otsused nendes küsimustes valdavalt iseseisvalt, isa teavitamata ja kaasamata. Vältimaks konflikte ei ole isa sellest suuremat skandaali tekitanud. See aga ei tähenda, et isal puudub huvi. Kui ema tundis muret, et isa ei tundnud piisavalt huvi, võinuks ema seda isale mainida ja vähemalt püüda ta kaasata otsustusprotsessi.
4. Tervise osas on ema esitanud tõendamata väited, justkui ei hooli isa lapse tervisest, ei ole teda ravinud jne. Lapsel ei ole jäänud ravi saamata isast tulenevatel põhjustel. Ema on käinud lapsega aktiivselt ja regulaarselt arsti juures ega ole kordagi palunud isa abi. Seega tegelikkuses on ema ise jätnud isa lapse terviseküsimustesse kaasamata, mis ei tähenda aga isal huvi puudumist. 28.09.2021 ärakuulamisel jäi kõlama, et laps oleks justkui isa tõttu sattunud mitmel korral haiglasse, kuna isa ei pööranud lapse tervisele piisavalt tähelepanu. Kõik ema väited selle kohta on tõendamata ja valed.
5. Maakohus suhtus poolte väidetesse pealiskaudselt ja viis menetluse läbi kiirustades. Kohtu otsustuse kujunemine ei ole lahendis jälgitav. Ka ei ole lahend isa suhtes õiglane, kuna vanemate vahelistes vaidlustes on isa mõnevõrra taandunud, et vältida alusetuid süüdistusi ja tülisid. Isa mõistliku käitumise tulemusel hooldusõiguse lõpetamine ei saa olla lapse huvides. Menetlusosaliste seisukohad
6. Ema, lapsele määratud esindaja ja eestkosteasutused leidsid, et määruskaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. Menetluse edasine käik
7. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas

§ 663lõike 5 alusel läbivaatamiseks ringkonnakohtule.

1. Ringkonnakohus selgitas korraldavas määruses, et saab ise tsiviilasja lõpuni lahendada seda maakohtusse tagasi saatmata. Ema poolt esiletoodud elulised asjaolud annavad aluse kvalifitseerida avaldust PKS § 137 lõike 1 alusel esitatud nõudeks. Menetlusosalised said õiguse esitada seisukohad kohtu selgitustele.
2. Isa esitas vastuväite ringkonnakohtu tegevusele ja leidis, et vaidlus tuleb saata tagasi maakohtule. Ka muus osas jäi isa määruskaebuse väidete juurde. Ka teised menetlusosalised jäid maakohtus ja vastustes kaebusele esitatud seisukohtade juurde. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT 5 2-21-1076
3. Ringkonnakohus, tutvunud menetlusosaliste seisukohtade ja tõenditega, leiab, et maakohus kohaldas asja lahendades ebaõigesti materiaalõiguse norme ja rikkus oluliselt menetlusõiguse norme, mis toob kaasa vaidlustatud määruse tühistamise. Ringkonnakohus saab ise teha uue määruse, millega jätab ema avalduse rahuldamata ja jaotab uuesti menetluskulud (

§ 659, § 657 lõike 1 punkt 2).

Isa määruskaebus kuulub rahuldamisele. 28.

§ 659

ja § 639 lõike 1 alusel kohaldub ringkonnakohtu määrusele

§ 442

lõige 5, mille kohaselt tuleb lõpplahendi resolutsioonis mh lahendada seni lahendamata taotlused. Praeguses asjas on seni kohtul võtmata seisukoht ema 21.09.2022 menetlusdokumendile lisatud vanemate sms-ide (t I kd lk 186-199) kohta. Menetlusdokumendis on ema osadele nendest viidanud ning selgitanud isa ja lapse suhtluse puudumist. Sellest saab kolleegium järeldada, et ema soovib sms-dega alates 28.04.2022 tõendada isa ja lapse suhtluse puudumise põhjuseid. 29. Kolleegium on seisukohal, et konkreetsed sms-d ei oma tähtsust hooldusõiguse vaidluse lahendamisel. Need võivad omada tähtsust võimalikus vaidluses kohtu poolt määratud suhtluskorra täitmise kohta, aga see väljub praeguse asja piiridest. Lapsega suhtlemise kohta on jõustunud vanemate vaheline kompromiss (kinnitatud 16.04.2019 kohtumäärus tsiviilasjas 2-17-3946). Seega kuigi

§ 667

lõike 3 teise lause kohaselt võib määruskaebust lahendav kohus vajadusel koguda uusi tõendeid, tuleb ema esitatutest keelduda

§ 238lõike 1 esimese lause alusel.

Kuna sms-d on esitatud elektrooniliselt, siis nende tagastamist esitajale ei toimu (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-68-14, punkt 19).

1. Lahendamata on ka isa 15.09.2022 vastuväide ringkonnakohtu tegevusele. Vastuväite kohaselt ei nõustu isa kohtu indikatsiooniga selle kohta, et tsiviilasi on võimalik määruskaebuse alusel lahendada sisuliselt lõpuni teise astme kohtus, kuna avalduse aluseks olevad elulised asjaolud on ema toonud välja maakohtus ja isa sai neile vastuväiteid esitada, samuti said seisukohad esitada teised menetlusosalised. Ringkonnakohus oli korraldavas määruses seisukohal, et küsimus ema avalduse kvalifitseerimisest (kas PKS § 119 või § 137 alusel) on kohtu pädevuses. Isa on seisukohal, et kuna ema oli 30.05.2021 avalduse terviktekstis toonud selgelt välja, et soovib otsustusõigust PKS § 119 alusel, siis PKS § 137 alusel arutataks ema avaldust esmakordselt alles ringkonnakohtus ja tagatud ei ole asja läbivaatamine kolmes kohtuastmes.
2. Kolleegium vastuväitega ei nõustu ja jääb seisukohale, et saab praeguses asjas ise teha lõppmääruse ka olukorras, kus maakohus rikkus

§ 392

lõike 1 punktides 3 ja 41 sätestatud kohustust selgitada eelmenetluses välja mh menetlusosaliste faktilised ja õiguslikud väited esitatud avalduse kohta ning asja lahendamisele kohalduv õigus. Samuti rikkus maakohus

§ 199

lõike 1 punkti 6, mille kohaselt on menetlusosalisel mh õigus vaielda vastu teiste menetlusosaliste põhjendustele. Kolleegium nõustub isaga, et maakohtul tulnuks ema nõude õigusliku kvalifikatsiooniga seonduvat menetlusosalistega selgelt arutada ja juba menetluse käigus võtta selles osas selge seisukoht ning teavitada sellest menetlusosalisi. Alternatiivselt oleks maakohus saanud rikkumised ise kõrvaldada, uuendades 30.09.2021 menetluse ja andes teistele menetlusosalistele võimaluse avaldada seisukoht ema sama kuupäeva e-maili (t I kd lk 102) kohta. Samas nähtub tsiviilasja materjalidest, et elulised asjaolud, millele ema avalduse esitamisel toetus, maakohtumenetluses ei muutunud ja teised menetlusosalised (sh isa) sai nende osas vastuväited) (ja vajadusel tõendid) esile tuua. See, et kõik elulised asjaolud, mida menetlusosalised vajalikuks pidasid, said nad tuua välja maakohtus, nähtub ka vastustest ringkonnakohtu 05.09.2022 määrusele, kus keegi asjassepuutuvaid uusi elulisi fakte esile ei toonud.

§ 436

lõikest 7 tulenevalt kohaldab õigust kohus.

§ 477

lõike 5 järgi ei ole kohus hagita menetluses seotud menetlusosaliste esitatud taotluste ega asjaoludega ega nende 6 2-21-1076 hinnanguga asjaoludele, kui seadusest ei tulene teisiti. Eeltoodust tulenevalt saab ringkonnakohus asja ise lõpuni lahendada seda maakohtusse tagasi saatmata. 32. Riigikohus on lahendis nr 2-21-233 (punktis 15) selgitanud, et kui kohtule esitatakse PKS §-de 119 või 137 alusel avaldus põhjusel, et vanematel on ühise hooldusõiguse teostamisel erimeelsused, peab kohus kõigepealt välja selgitama, milles erimeelsused seisnevad ja seejärel hindama hagita menetluse põhimõtteid arvestades, milline lähenemine on lapse huvidest lähtuvalt põhjendatud (PKS § 123,

§ 477lõige 5).

Seega ei oma olulist tähtsust, et 19.07.2021 määruse resolutsiooni punkti 1 kohaselt algatas maakohus ema avalduse alusel hagita menetluse otsustusõiguse saamiseks. Olulist tähtsust omavad elulised asjaolud, millised ema menetluses esile tõi ja mida vaidluse korral tõendas. Nende eluliste asjaolude alusel pidi maakohus võtma seisukoha, kas lapse huvides on piirata isa hooldusõigust mõne lapse elu puudutava ühekordse olulise küsimuse otsustamiseks või hooldusõiguses ulatuslikumate muudatuste tegemiseks, andes emale õiguse otsustada iseseisvalt kõigi tulevikus tekkivate küsimuste üle teatud valdkonnas / valdkondades. Samas on Riigikohus selgitanud, et mõlema vanema ühine hooldusõigus tuleb säilitada võimalikult suures ulatuses.

1. Praeguses asjas pöördus kohtusse ema ja tõi menetluses esile, et XX.XX.XXXX sündinud tütar elab temaga ja ta soovis seoses elukoha muutumisega registreerida lapse uut elukohta, aga isa ei andnud selleks nõusolekut; isaga on pidevalt probleemid, kuna ta soovib ema elu kontrollida ega mõtle lapse heaolule; isa ei täida kokkulepitud suhtluskorda; isa unustab lapsele ravimeid manustada, mistõttu oli
2. a palju vaidlusi; isal on võimalus osaleda lapse lasteaiaelus, kuid ta ei tee seda;
3. a sügisel läheb laps kooli; laps on käinud huviringides; seoses elukoha vahetuse registreerimisega võttis ema isaga ühendust nii e-maili, sms-i kui rahvastikuregistri kaudu, kuid isa ei vastanud, vaid pöördus lastekaitse poole; lastekaitse tegi koduvisiidi ja peale seda saadi sissekirjutus 16.02.2021; ema soovib minna piirangute leevenedes lapsega reisima, aga isa ei pruugi nõusolekut anda; laps elab teises linnas ja on meelevaldne taotleda iga asja jaoks isalt nõusolekut (t I kd lk 4, 24-25, 81). Ärakuulamisel 28.09.2021 (protokoll t I kd lk 100-100b) tõi ema esile, et hariduse osas vaidlusküsimusi veel ei ole, sest laps läks alles kooli; isaga ta lapse kooli valikut ei arutanud, laps läks elukohajärgsesse kooli; ema soovib lapse hariduse üle otsustada, et vältida vaidlusi tulevikus; tervise küsimustes olid vaidlused
4. a, kui isa ei tunnistanud, et lapsel on astma ega andnud ravimit, kui laps oli tema juures; praegu on lapsel endal meeles ravimit võtta; reisile minekuks ei ole isalt nõusolekut küsinud, reisimine ei ole tulnud mõttessegi; ema tahab ise otsustada enda lapse üle, kes tema juures elab; üks kord juhtus, et sai isa juurest tagasi lapse, kes pandi tilguti alla ja anti adrenaliini, samuti nii, et ema pidi jääma kaheks nädalaks hoolduslehele.
5. Isa tõi maakohtus esile, et andis nõusoleku lapse elukoha muutmiseks augustis 2021; laps on kolinud alates
6. a märtsist Tallinnas 4 korda; varem nõusolekut ei andnud, kuna ei teadnud, millised tingimused uues elukohas lapsel on; kohtumisi lapsega on jäänud vahele, kui isa on näinud lasteaia e-keskkonnas haigestumisi lapse rühmas; koroona ajal reisimine ei ole mõistlik, aga küllap saab ka selles kokkuleppele; ei ole teada, kuhu ema reisida soovib; ka isa ei saa ema nõusolekuta lapsega reisida; lapsega teise riiki kolimisega isa nõus ei oleks; 28.-30.05.2021 tähistas laps oma sünnipäeva koos isapoolsete sugulastega; isa ei soovi kontrollida ema elu, isal endal on uus perekond juba 4 aastat; isa ei ole jätnud ühtegi tähtsat lapse tervise küsimust lahendamata või vastamata; haridusküsimusi isaga arutatud ei ole (t I kd lk 45, 64-68). Ärakuulamisel 28.09.2021 (protokoll t I kd lk 100-100b) tõi isa esile, et ei olnud kindel, millised tingimused lapsel uue kohas on ja palus lastekaitsel kontrollida, aga tulemustest talle ei teatatud; ta ei pääse kooli e-keskkonda; ei ole põhjus, miks peaks ta keelama emal lapsega reisima minna; laps on olnud haiglas, aga põhjust ei tea. 7 2-21-1076
7. Eeltoodust tulenevalt nõustub kolleegium maakohtuga, et praeguses asjas ei ole toodud kohtu ette elulisi asjaolusid, mis annaksid aluse lapse huvide kaitseks piirata isa otsustusõigust mõnes konkreetses ühekordses olulises lapse elu puudutavas küsimuses, st avalduse lahendamiseks PKS § 119 alusel. Ema tõi ärakuulamisel selgelt esile, et lapse elukoha sai ta registrisse kantud veebruaris 2021; reisile minna ei ole ta mõelnud ega selleks isalt nõusolekut küsinud; lapsele on elukohajärgne kool valitud; vaidlused lapsele ravimite andmisega seoses olid
8. a ja nüüd võtab laps ise vajadusel ravimit. Ühtegi sellist lapse elu puudutavat ühekordset olulist vaidlusküsimust, mida tuleks kohtul lahendada emale ühekordse otsustusõiguse andmisega, tsiviilasja materjalidest ei nähtu.
9. Seega tuli maakohtul võtta seisukoht, kas lapse huvides võib olla piirata isa hooldusõigust ulatuslikumalt tulevikku suunatult, st anda emale ainuhooldusõigus kõigi teatud valdkonda kuuluvate lapse elu puudutavate küsimuste otsustamisel (PKS § 137). Maakohus leidis, et ema avaldus on põhjendatud ja isa hooldusõigusi tuleb piirata nii lapse viibimiskoha, hariduse kui tervise küsimustega tulevikus tegelemisel selliselt, et selles osas jääb hooldusõigus ainult emale. Maakohtu põhjenduste kohaselt on isa ja lapse suhtlus jäänud järjest harvemaks; ema on lapse elu ainuisikuliselt korraldanud; isa enam lapse igapäevaeluga kursis ei ole; alates
10. a on vanemate vahel olnud mitmeid kohtuvaidlusi, mis tähendab, et nad ei suuda kohtuväliselt lapsega seotud küsimusi kokku leppida; lapse huvides ei ole, et vanemate keerulise suhtlemise tõttu jäävad küsimused lahendamata; ema avalduse ajendiks oli, et isa ei andnud ühegi sisulise vastuväiteta nõusolekut lapse elukoha muutmiseks; lapse hooldusõiguse küsimused on saanud lahenduse kohtu ja lastekaitse kaudu ning selliselt lapse elu korraldamine ei ole tema huvides, lapsega seotud küsimused vajavad lahendamist mõistlikumalt.
11. Ringkonnakohus maakohtuga ei nõustu. Praeguse vaidluse lahendas maakohus küll õigesti hagita menetluse reegleid (

§ 477) järgides, kuid ületas seaduses kohtule antud kaalutlusõiguse piire.

PKS § 137 alusel ühise hooldusõiguse lõpetamine ja ühele vanemale ainuhooldusõiguse andmine on kohtu kaalutlusotsustus, mille kohtunik teeb oma siseveendumuse kohaselt, lähtudes eelkõige lapse huvidest ja arvestades kõiki asjaolusid ja asjaomaste isikute õigustatud huve (PKS § 123 lõige 1). Sellisesse otsustusse saab kõrgema astme kohus sekkuda üksnes juhul, kui alama astme kohus on ületanud kaalutluse piire või rikkunud oluliselt menetlusõiguse normi. Ringkonnakohtu hinnangul ei lähtunud maakohus praeguses asjas lahendi tegemisel lapse huvidest ega kaalunud vajalikul määral isa õigusi ega põhjendanud oma seisukohti jälgitavalt. Maakohus jättis hindamata kogutud tõendid ega tuvastanud asjas tähtsust omavaid elulisi asjaolusid.

1. Vaidlustatud lahendist ei nähtu, milliste kohtuvaidluste alusel asus maakohus seisukohale, et lapse hooldusõiguse küsimused on senini saanud lahenduse vaid kohtu ja lastekaitse kaudu ja et ka tulevikus ei suuda vanemad suure tõenäosusega taotletavates valdkondades (viibimiskoht, haridus, tervis) kokkuleppel vajalikke küsimusi lahendada. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt on vanemad viidanud kahele vaidlusele seonduvalt X-ga, milleks on elatise vaidlus ja suhtluskorra vaidlus. Kohtute infosüsteemist nähtuvalt lõppes elatise vaidlus tsiviilasjas nr 2-18-105555 hageja poolt loobumisega ja praeguses asjas selgitas ema maakohtus, et saab igakuiselt elatist 150 eurot (t I kd lk 100 pöördel). Seega kokkuvõttes lõppes see kohtuasi sisuliselt vanemate kokkuleppega. Suhtluskorra vaidluses (tsiviilasi nr 2-17-3946) on vanemad küll läbinud lepitusmenetluse, kuid ka see lõppes kompromissi kinnitamisega kohtu poolt. Seega sõltumata erimeelsustest nähtub nendest vaidlustest, et kokkuvõttes on vanemad siiski võimelised lapsesse puutuvaid küsimusi mõistlikult lahendama.
2. Kolleegiumi arvates ei pööranud maakohus piisavat tähelepanu isa põhjendustele, miks ta ei andnud koheselt elukoha muutmiseks nõusolekut. Isa tõi esile, et ema oli koos lapsega peale 8 2-21-1076
3. a Tallinnasse kolimist juba korduvalt elukohti vahetanud, mistõttu soovis ta teada, kas uue elukoha tingimused on lapsele sobivad. Ema ei lükanud korduva kolimise väidet ümber. Isa vastav pöördumine lastekaitse poole on tõendatud nendevahelise kirjavahetusega, millest nähtub, et isa pöördus 28.01.2021 Haabersti LOV poole, et saada teada, kus laps tegelikult elab ja millised on seal tingimused (t I kd lk 73). Eestkosteasutus vastas isale, et tegeleb nii lapse elukoha kui koduse olukorra väljaselgitamisega (t I kd lk 74). Ärakuulamisel eestkosteasutuse esindaja selgitas, et peale asjaolude väljaselgitamist isale tulemustest ei teatatud (t I kd lk 100a protokollis ajamärk 00:26:01). Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt andis eestkosteasutus peale asjaolude väljaselgitamist ise 16.02.2021 nõusoleku rahvastikuregistris lapse elukoha registreerimiseks (t I kd lk 95-96). Eeltoodu alusel on kolleegium seisukohal, et isale ei saa ette heita, kui ta hoolib oma lapse elutingimustest ja soovib nendega kursis olla. Samas kolleegium möönab, et eelduslikult oleks vanemate avatud ja usaldusliku suhte puhul isa pöördunud tema jaoks lapsega seotud tähtsa info saamiseks esmalt ema poole. Sellele vaatamata sai lapse elukoht registreeritud isa nõusolekuta ja kuna tegemist oli ühekordse toiminguga, siis kolleegiumi arvates ei saa nõusoleku andmisega viivitamine praeguses asjas eelpool tuvastatud asjaoludel anda alust isa hooldusõiguse lõpetamiseks lapse viibimiskoha määramisel tulevikku suunatuna. Maakohus ei tuvastanud ja ema ei toonud ka esile, et vanemate vahel oleks lapse elukohaga seonduvalt mistahes muid vaidlusi, sh vaidlusi emaga koos reisimise teemal. Ema kinnitas ärakuulamisel, et ei ole mõelnudki reisima minna. Isa kinnitas menetluses korduvalt, et ei tee lapse reisimisele emaga takistusi. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt puudub vanemate vahel vaidlus, et laps elab emaga. Seda on kinnitatud ka asjas nr 2-17-3946 kohtumäärusega kinnitatud kompromissi punktis
5. Kolleegiumi hinnangul ei tuvastanud maakohus ka, et vanemate vahel oleks ületamatuid erimeelsusi seonduvalt lapse tervise küsimustega. Asjaolu, et mitmeid aastaid enne menetletava avalduse esitamist võis olla arusaamatusi lapsele ravimite manustamisega, ei anna alust edasiulatuvalt isa hooldusõiguse lõpetamiseks. Ka ärakuulamisel tõi ema esile lapse haigestumise kohta vaid mitme aasta taguseid juhtumeid. Samuti selgitas ema, et praeguseks on laps nii suur, et manustab vajalikku astma ravimit endale ise (t I kd lk 100b ajamärk 00:43:56). Kohtule on esitatud (isa poolt) lapse tervise kohta statsionaarne epikriis erakorralise pöördumise kohta SA Tallinna Lastehaiglasse 22.10.2017 (t I kd lk 114-116) ja ülevaade emale väljastatud hoolduslehtedest aastatel 2013 kuni 2021 (t I kd lk 134-136). Nendest dokumentidest ei saa teha järeldust, et isa ei hooli lapse tervisest ja / või teeb emale mistahes takistusi lapse tervisega seotud küsimustes vajalike otsustuste vastuvõtmisel. Nendest nähtub tavapärane olukord eelkooliealise lasteaias käiva lapsega Eesti kliimas, kes põeb erinevaid külmetushaigusi tihti ja haigestub ootamatult. Ema selgitustest ärakuulamisel saab järeldada, et ta ei kaasa isa igapäevaselt lapse tervisega seotud küsimuste otsustamisse. Isa seisukohtadest nähtub, et tema ka ei pea vajalikuks teatud küsimustes (tervis, haridus) ema ja lapse elukorraldusse sekkuda, mis tegelikult tähendab, et ta usaldab ema otsustusi. Ainuüksi sel põhjusel, et ema ei kaasa isa lapse tervisega seotud otsustustesse ja isa seda ka ei nõua, ei anna alust isa hooldusõiguse osaliseks lõpetamiseks. Kui selline vaikiv kokkulepe vanemate vahel ei kahjusta lapse huve, vaid vastupidi - loob tema kasvamiseks rahulikuma keskkonna - saab tegemist olla aktsepteeritava ühise hooldusõiguse toimimisega.
6. Sarnaselt tervisega seotud küsimustega ei tuvastanud maakohus ka vanemate vahelisi erimeelsusi lapse hariduse küsimuste lahendamisel. Selles valdkonnas ei toonud ema esile mistahes vaidlusküsimusi ka mitte minevikus. Vanemate seisukohtadest nähtuvalt toimib ka selles valdkonnas vaikivalt kokkulepe, et ema kui lapsega koos olev vanem tegeleb nii igapäevaste kui olulisemate (nt lasteaia ja kooli valik) hariduse küsimustega ja isa ema otsustustesse ei sekku. Sellises olukorras ei ole alust eeldada, et vanemate vahel peaks tekkima 9 2-21-1076 ületamatuid erimeelsusi ka tulevikus ning puudub alus isa hooldusõiguse lõpetamiseks lapse haridusega seotud küsimustes.
7. Maakohus tugines määruses ka asjaolule, et isa ja lapse suhtlus on jäänud järjest harvemaks. Ringkonnakohus on seisukohal, et maakohus ei pööranud piisavat tähelepanu isa vastuväidetele, mis seondusid covid19 pandeemiast tingitud raskustega suhtlemisel. Üldiselt teadaolevalt oligi aastatel 2020-2021 pandeemiast tingitult oluliselt takistatud isiklik suhtlemine eraldi elavate vanemate ja laste vahel. Küll aga on kolleegium seisukohal, et probleemid kohtu poolt kinnitatud suhtluskorra täitmisel ei ole aluseks PKS § 137 kohase vanema hooldusõiguse osaliseks lõpetamiseks. Sellised probleemid võivad küll täiendavalt tõendada vanemate erimeelsuste olulisust ja võimetust teha koostööd, kuid praeguses asjas ei leidnud sellised erimeelsused ja võimetus eelnevalt tõendamist. Probleemid suhtluskorra täitmisel tuleb mõlemal vanemal lahendada rahulikus koostöös lapse huve silmas pidades.
8. Eelnevalt käsitamata menetlusosaliste väited kohtu arvates asja lahendamisel tähtsust ei oma ja menetlusökonoomia põhimõtet järgides kolleegium neile ei vasta. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
9. Avalduse rahuldamata jätmisel jaotab kolleegium uuesti maakohtumenetlusega seotud menetluskulud. Samuti jaotab kolleegium määruskaebemenetlusega seoses tekkinud menetluskulud. Kolleegium on

§ 172

lõike 1 alusel seisukohal, et arvestades vaidluse sisu, on õiglane jätta iga menetlusosalise kulu tema enda kanda, välja arvatud alaealisele lapsele määratud õigusabi kulu, mis jääb Harju Maakohtu 19.07.2021 määruse alusel riigi kanda. (allkirjastatud digitaalselt) 10