Obsah (17)

§ 339§ 7§ 181§ 185§ 337§ 175§ 105§ 180§ 262§ 154§ 268§ 312§ 14§ 309§ 338§ 306§ 238

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 10. august 2022, kirjalik menetlus Kriminaalasja number 1-20-4985 Kohtukoosseis Julia Katškovskaja, Orvi Koik

§ 339lg 1 p 7 alusel kohtuotsuses põhjenduste puudumist.

Vaidlustatud Harju Maakohtu 21.06.2022 otsusega tunnistati X süüdi KarS § 184 lg 2 p 1 ja mõisteti karistuseks 4 aastat vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel arvati X eelvangistuses viibitud aeg 18.02.2020, s.o 1 päev karistusaja hulka, kandmisele kuulub 3 aastat 11 kuud ja 29 päeva vangistust. KarS § 73 lg 1 ja lg 3 alusel jäeti vangistus tingimisi täielikult täitmisele pööramata, kui X ei pane 4 aasta pikkuse katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. KarS § 78 p 1 alusel arvestada X-le määratud 4 aasta pikkuse katseaja algust alates kohtuotsuse kuulutamisest, so alates 21.06.

1. Menetluskuludena mõisteti X-lt välja sundraha 1460 eurot ja ekspertiisitasud kokku summas 3 837,25 eurot riigi tuludesse. Menetluskulud kokku summas 5297,25 eurot tasuda 12 kuu jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest igakuiselt vähemalt 441,43 eurot. Eesti Vabariigilt mõisteti X kasuks õigusabikulude katteks välja 4018,80 eurot. X mõisteti süüdi selles, et ta käitles ebaseaduslikult suures koguses ehk rohkem kui kümnele inimesele narkojoobe tekitamisele mõeldud mõjudoosi ulatuses narkootilise aine fentanüüli ja tegi seda ühiselt ja kooskõlastatult koos Q ning Harju Maakohtu Tallinna kohtumaja 03.09.2019 otsusega nr 1-17-10573 KarS § 184 lg 21 järgi süüdi mõistetud W ja C-ga. Kohtuotsuse kohaselt olid ebaseaduslikult suures koguses narkoaine käitlemisviisideks nende valdamine ja kahel korral nende vahendamine. Nimelt, X asus valdama koos W-ga, C-ga ja Q-ga suures koguses narkootilist ainet, mis oli BBB linnas XXX kortermajas asuva korteri nr XX, mis oli juba C ja W valduses ning tema valdus narkoainele tekkis sellega, et ta vendade CW vangis oleku ajal, mil CW-l puudus võimalus vallata nimetatud korterit asus ise korterit valdama. Selleks jätkas X, kes oli W lepinguline kaitsja, suhtlemist korteriühistuga ja tegi seda konspireeritult ning enda isikut varjates - kasutas kirjavahetuseks meiliaadressi VVV ja nimetas end kirjavahetuses nimega VVV . Selliselt tagas X oma tegevusega, et BBB linnas XXX asuv korter, milles W ja C jätkuvalt hoiustasid suures koguses fentanüüli ja selle valmistamiseks vajalikke lähteaineid, püsiks puutumatuna. Eeltooduga hakkas süüdistuse kohaselt W-l ja C-l asemel pärast nende vahistamist X valdama mitte ainult korterit aga ka selles ladustatud narkootilisi aineid suures 2 koguses. Peale selle, et ta oli valenime kasutades ühenduses XXX korteriühistu esindajatega, tasus ta ajavahemikul 20.11.2018 kuni 29.03.2019 korteriühistu XXX poolt esitatud arvete alusel Ida-Virumaal Lüganuse vallas BBB linnas XXX korteriga nr XX seotud jooksvaid kulutusi kokku 750,00 euro suuruses summas, et seeläbi tagada korteri ja selles olevate narkootiliste ainete puutumatus ajaperioodiks, mil korteri tegelikud omanikud W ja C neile Harju Maakohtu Tallinna kohtumaja 03.09.2019 otsusega nr 1-17-10573 mõistetud seitsme aasta pikkust vanglakaristust kannavad. Suures koguses narkootilise aine vahendamine X poolt seisnes alljärgnevas. X vahendas vahistatuna Tallinna vanglas viibiva W ja vabaduses viibiva Q omavahelist kirjavahetust, milles W edastas Q-le juhiseid ja korraldusi narkootilise aine fentanüüli ja selle valmistamiseks vajaliku lähteaine NPP käitlemiseks. Nii edastas X vahistatud W-lt vabaduses viibivale Q-le juhised selle kohta, et Q läheks BBB linnas XXX asuvasse korterisse, võtaks sealt ühe osa fentanüülist ja fentanüüli valmistamiseks vajalikest lähteainetest (NPP) ning peidaks need seejärel Tallinna lähedale ja Ida-Virumaal asuvatesse nö metsapeidikutesse. Nimelt W, soovides kohtuasjas nr 1-17-10573 (kriminaalasi nr 16221000072) nii endale kui oma vennale C-le võimaliku kokkuleppe läbirääkimiste raames soodsamat karistusmäära, kuid samas soovides politsei eest varjata Ida-Virumaal Lüganuse vallas BBB linnas XXX korteris nr XX oleva vahelao olemasolu ning tagamaks, et korterit saaks ka peale vabaduskaotusliku karistuse ära kandmist jätkuvalt kasutada fentanüüli kaalumiseks ja pakendamiseks ning fentanüüli valmistamiseks vajalikke ainete hoidmiseks, edastas 09.08.2019 Riigiprokuratuurile kirjaliku avalduse selle kohta, et ta soovib politseile välja anda varem peidetud narkootilist ainet fentanüüli. W-lt X vahendusel saadud konkreetseid tegutsemisjuhiseid järgides viis Q 25.07.2019 korterist ära osa suures koguses narkootilist ainet, millest osa peitis BBB XXX korterist umbes kolme kilomeetri kaugusele Ida-Virumaal Lüganuse vallas Irvala külas metsaga kaetud alale (koordinaatidel XXX) ja teise osa Tallinnas Viljandi maantee ja Karuse tänava ristmiku juures metsaga kaetud alale (koordinaatidel YYY). Pärast eelnimetatud ainete peitmist vastavalt Wlt saadud ja X vahendatud juhistele edastas Q narkootilise aine ja NPP peidikute asukohad Xle, kes edastas selle teabe omakorda Tallinna Vanglas vahi all viibinud W-le, kes näitas seejärel nende nö metsapeidikute asukohad 14.08.2019 politseile ette. Vaatamata asjaolule, et W andis ühe osa eelnevalt BBB XXX olnud narkootilisest ainest ja lähteainest vabatahtlikult toona 2019 augustis politseile välja, jäi ülejäänud osa fentanüülist ja selle valmistamiseks vajalikest lähteainetest ning käitlemisvahenditest jätkuvalt BBB XXX korterisse. Süüdistusest võib aru saada, et nende valdamine on jätkuvalt etteheidetav ka süüdistatavale X-le. Olles teada saanud, et BBB linnas XXX korteriühistu juhatuse liikmed võivad plaanida siseneda W-le ja C-le kuuluvasse korterisse nr XX, mille tulemusena oleks korteris asuv narkootilise aine fentanüüli ning fentanüüli valmistamiseks vajalike ainete hoidmiseks, kaalumiseks ja pakendamiseks kasutatav vaheladu vältimatult avastatud, otsustas W selles korteris asuva vahelao enda poolt kontrollitud tingimustel ise politseile ette näidata. Selleks edastas tol hetkel Tallinna Vanglas vahistatud W enda varasemale kaitsjale X-le taas kord kirjaliku juhise, mille X pidi edastama omakorda Q-le. Vastavalt W-lt saadud juhistele edastaski X 2019 septembris Tallinnas Tartu mnt 157 asuva Kohvik PPP parklas Q-le W-lt kinnipidamisasutuses saadud ja viimase poolt kirjutatud kirja tekstiga: „Tere, mul on vaja, et sa tooksid mulle ära võtme ja paneksid musta värvi DG nahktagi taskusse. Pese võti puhtaks, vihkan baktereid ja rasva… See on kolme minuti asi… Ma tahan seda kohta utiliseerida riigi abil, nii on vaja! Sellepärast kui sa oled millelegi silma heitnud, siis võid lähiajal ära käia ja ära võtta. Edu“. Samas Kohvik PPP parklas ja söögikohas olid X ja Q ka eelnevalt kohtunud, et omavahel narkootiliste ainete ebaseadusliku käitlemise teoplaanis kokku leppida ning jagada selleks tarvilikku teavet. 3 W poolt pärast 16.09.2019 X vahendusel Q-le edastatud juhiseid viis Q vastavalt W-lt saadud ja X vahendatud juhistele tol hetkel tema valduses olevad BBB XXX asuva korteri võtmed W elukohta Tallinnas RRR korterisse. Seejärel enam kui kuu aega pärast õiguskaitseasutustele nö hea tahte märgina esimese peidiku ettenäitamist, so 25.09.2019 edastas W Keskkriminaalpolitseile järjekordse avalduse selle kohta, et ta soovib politseile välja anda keelatud esemeid so narkootiliste ainetega seotud erinevaid esemeid, sh lähteaineid või fentanüüli, mis asuvad temale variisiku kaudu kuuluvas korteris BBB linnas. Nimetatud korterina näitas W samal päeval, so 25.09.2019.a-l politseile ette Ida-Virumaal Lüganuse vallas BBB linnas XXX korteri nr XX, ent korterist narkootilisi aineid ega nende valmistamiseks vajalikke lähteaineid ja muid käitlemisvahendeid ei leitud, sest Q poolt kaks kuud varem, s.o pärast 25.07.2019.a korterist vastavalt W-lt ja X-lt saadud juhistele 5 302,00 grammi fentanüüli sisaldava vedeliku (milles puhtal kujul 345 grammi fentanüüli) ning 20 163,00 grammi NPP sisaldava vedeliku ära võtmist ning nö metsapeidikutesse peitmist sinna korterisse alles jäänud fentanüül, selle lähteaine NPP ja narkootikumide käitlemisvahendid oli natukene enam kui nädal aega varem, s.o 16.09.2019.a-l Ida Prefektuuri kriminaalbüroo narko- ja organiseeritud kuritegude talituse Jõhvi I grupi töötajate poolt korterist teostatud läbiotsimise käigus kriminaalasja nr 19240100070 menetluse raames leitud ja ära võetud. Süüdistuses oli X-le etteheidetud veel üks narkootikumide vahendamise osategu. Nimelt X, olles W lepinguline kaitsja kriminaalasjas nr 16221000072, millest tulenevalt oli W-l kinnipidamisasutuses viibides õigus telefoni abonentnumbrilt KKKKKKK X-ga (abonentnumbritel OOOOOO ja HHHHHHH) telefoni teel piiramatult suhelda, andis X alates 15.01.2018 tema kasutuses oleva Elisa kõnekaardi abonentnumbriga HHHHHHH kolmanda isiku F kasutusse. Pärast seda, kui kinnipidamisasutus oli tuvastanud, et W poolt telefoninumbrile HHHHHHH, so väidetavalt tema kaitsjale X-le tehtavad kõned, toimuvad tegelikult kolmandate isikutega, tühistati/blokeeriti W helistamise võimalus abonentnumbrile HHHHHHH, kuid säilitati võimalus helistada X kasutuses olevale teisele abonentnumbrile OOOOOO. W-le väljaspool kinnipidamisasutust viibivate isikutega jätkuva konspireeritud suhtluskanali tagamiseks, suunas X enda abonentnumbrile OOOOOO kinnipidamisasutuses W kasutuses olevalt abonentnumbrilt KKKKKKK saabuvad kõned edasi tema poolt varem kolmandale isikule edastatud abonentnumbrile HHHHHHH. Selliselt võimaldas X W-l alates 26.06.2018 konspireeritult suhelda väljaspool kinnipidamisasutust viibivate isikutega, sealjuures ajavahemikul 18.03.2019.a kuni 29.01.2020.a-ni kokku üle 187 tunni, mille vältel oli W-l muuhulgas võimalik jagada neile ka narkootiliste ainete käitlemisega seotud korraldusi. Maakohus leidis, et see osa süüdistusest ei ole tõendamist leidnud. Prokurör selles osas maakohtu otsust ei vaidlusta. Kaitsja heidab maakohtule ette, et maakohus ei ole selles osas süüdistatavat kohtuotsuse resolutiivosas õigeks mõistnud. APELLATSIOONIDE SISU JA MENETLUSOSALISTE SIESUKOHAD: Süüdistatava kaitsja adv. Oliver Nääs taotleb apellatsioonis maakohtu otsuse tühistamist ja uue otsusega X õigeksmõistmist. Menetluskulud palub ta jätta riigi kanda ning X poolt maa- ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud mõista kogu ulatuses välja Eesti Vabariigilt. Apellant taotleb maakohtu otsuse tühistamist kuivõrd Harju Maakohus on rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust, mis on viinud materiaalõiguse ebaõigele kohaldamisele, so X alusetule süüdimõistmisele. Kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks peab kaitsja järgmiseid rikkumisi. Kaitsja leiab, et süüdistus on ebakonkreetne. X-le esitatud süüdistus ei täida isegi formaalselt kuriteo objektiivset koosseisu. Vaidlustatud 21.06.2022 otsuses moodustab nn lõviosa prokuröri väidetele tuginemine ning kaitseväidetest tulenevad põhjendused on lisatud peamiselt asjaoludes, millised ringkonnakohus on näitlikena määruses konkreetselt välja toonud. Kaitsja leiab endiselt, et X roll kaastäideviijana on süüdistuse tekstist tulenevalt niivõrd ebaselge, et sellest ei ole võimalik aru saada, kuidas iga süüdistuses nimetatud etteheide 4 realiseerib narkootiliste ainete käitlemise objektiivse koosseisu. Süüdistuses puuduvad faktilised asjaolud, millised seoks etteheidetavad tegevused – suhtluse BBB XXX korteriühistuga (edaspidi KÜ), XXX korteri XX kahe kommunaalkulude arve maksmise ning W/Q kirjade vahendamise – narkootiliste ainete käitlemisega. Süüdistuse tekstist ei ole sellest võimalik aru saada. Kuigi maakohus on püüdnud süüdistust tõlgendada, siis kaitsja hinnangul on tegemist puudustega, mida ei ole kohtul võimalik kõrvaldada, st faktilisi asjaolusid lisada. Süüdistuses on selgesõnaliselt väidetud, et pärast W ja C vahistamist hakkas korterit ja selles ladustatud narkootilisi aineid valdama X. Samuti on süüdistuses väidetud, et X ülesanne oli tagada kooskõlastatuna W-ga viimase ja C kohtuotsusega nr 1-17-10573 mõistetud karistuse kandmise ajal BBB linnas XXX korteri ja selles olevate narkootiliste ainete olemasolu ja välistada nende avastamine õiguskaitseorganite poolt. AÕS § 32 kohaselt on valdus tegelik võim asja üle. AÕS § 33 lg 2 kohaselt saavad valdajad olla otsesed (isik, kes valdab asja rendi-, üüri-, hoiu-, pandi- või muu selletaolise suhte alusel, mis annab talle õiguse teise isiku asja ajutiselt vallata) või kaudsed (st teine isik). AÕS § 37 sätestab, et kaudne valdus omandatakse asja väljanõudeõiguse loovutamisega omandajale, kui asja võõrandaja ise või kolmas isik jääb asja valdama. See tähendab, et kaudse valduse puhul isik ei valda asja isiklikult (seda teeb keegi kolmas isik), kuid tal on asja suhtes väljanõudeõigus, st ta võib otseselt valdajalt nõuda selle eseme valduse endale üleandmist. Süüdistusaktis puuduvad mistahes faktid selle kohta, et X-l oleks olnud väljanõudeõigus kõnealuste narkootikumide suhtes või kuidas selline väljanõudeõigus oleks saanud või võinud tekkida. Samuti ei ole süüdistusest võimalik aru saada, kes oli selleks isikuks, kes kõnealuseid narkootikume otseselt valdas ehk siis kelle suhtes oli X-l väidetavalt väljanõudeõigus. Süüdistuse tehtud etteheide X poolt narkootikumide kaudsele valdamisele on täielikult faktidega sisustamata ning seeläbi ilmselgelt põhjendamatu. Maakohus on viidatud küsimuses lisanud põhjendused, mille kohaselt nn kaasvaldust karistusõigusliku kaastäideviimise elemendina ei saa sisustada ainuüksi eraõiguslikust kaasvalduse instituudist lähtudes. Karistusõiguses on narkootilise aine käitlemise, sh selle valdamise omistamine isikule karistusõigusliku etteheite tegemise üks eeldusi, mille tõendamiskohus lasub riigil. Isegi kui lähtuda eeldusest, et tsiviilõiguslik valduse mõiste ei pruugi alati kattuda karistusõiguslikus mõttes valduse tähendusega, peaksid süüdistuses esitatud väited kaudse valduse omandamise kohta olema sisustatud viisil, milline võimaldaks tuvastada, et X-l oli narkootiliste ainete üle mingigi võim. Süüdistuses kirjeldatud faktilised asjaolud ei võimalda väita X-l kaudse valduse olemasolu kõnealustele narkootikumidele ühelgi viisil. Samuti jääb süüdistuse teksti pinnalt selgusetuks ka see, kuidas läbi kirjavahetuse KÜ-ga ja kahe kommunaalarve tasumise pidi X saama endale (otsese?) valduse korteri üle ning kuidas on nimetatud tegevustega võimalik tagada korteri puutumatus koos seal väidetavalt hoitavate narkootiliste ainetega. Paari kirja vahetamisega KÜ-ga võlgnevuse teemal ja kahe arve tasumisega ei ole objektiivselt võimalik teostada tegelikku võimu korteri üle. Selline tegevus ei anna isikule mingeid õigusi korteri valdamiseks ega anna isikule tegelikku võimu korteri üle. Minimaalseks eelduseks korteri valduse saamiseks võiks olla nt korterivõtmete omamine, millega on reaalselt võimalik korterisse siseneda, seda lukustada, seal olevaid esemeid liigutada jne. Enamgi veel, kuidas nimetatud tegevused on käsitatavad narkootiliste ainete käitlemisena ehk realiseerivad objektiivse koosseisu, süüdistusest ei selgu. Sealjuures puuduvad süüdistuses isegi konkreetsed faktilised asjaolud selle kohta, et ajahetkedel, mil X KÜ-ga suhtles ja arveid tasus, selles korteris üldse hoiti narkootilisi aineid, mida X väidetavalt valdas. Ühestki süüdistuse punktist ei leia viiteid selle kohta, millisest ajast alates ja millistel asjaoludel (sh kelle poolt) narkootiline aine kõnealusesse korterisse toimetati ehk kuriteo toimepanemise aeg, koht ja viis. Q käis nimetatud korteris süüdistuse kohaselt narkootilist ainet võtmas 25.07.2019, olles seal käinud ka veel kuu aega varem, so 28.06.
2. Narkootiline aine leiti korterist läbiotsimisel 16.09.
3. Viimase arve tasus X aga 29.03.2019 ehk mitmeid kuid varem. Maakohus on viidatud küsimuses lisanud põhistused, mille kohaselt jõuab järeldusele, et etteheidetud ajaperioodil pidi BBB XXX asuvas korteris XX narkootiline aine juba olemas olema. Sealjuures on kohus viidanud tõenditele, millised kinnitavad narkootilise aine olemasolu BBB korteris hilisemal ajaperioodil ehk toonud välja justnimelt 5 need eelkirjeldatud asjaolud, millised leidsid aset kuid peale viimast makset (vt 21.06.2022 otsuse lk 18). Ainuke varasema perioodi kohta käiv viide tuleneb W 25.09.2019 kirjast, mille kohaselt ta väidab teadvat, et BBB korteris on keelatud asju, kuid mis-kus asub, ta samas öelda ei oska. Eelnevast tuleneb seega, et puuduvad tõendid selle kohta, et narkootilist ainet maksete teostamise perioodil üldse korteris leidus, sest ka W ei ole otsesõnu narkootilisele ainele viidanud, vaid esemetele, millised võisid tähendada ka nt keelaud relvi, milliseid on samuti W valdusest leitud (välja andnud). Kuid enamgi veel, konkreetsel juhul ei ole küsimus üksnes tõendamisel, vaid ka asjaolul, et vajalikke faktilisi asjaolusid süüdistuse tekst ei kajasta. Isegi juhul, kui teoreetiliselt oleks need asjaolud tõendatud – millal ja milline narkootiline aine korterisse sattus, siis süüdimõistmise eelduseks oleks nende faktiliste asjaolude kajastamine süüdistuse tekstis. Seoses väitega, et X tegevus arvete tasumisel pidi tagama narkootilise aine puutumatuse, on asjakohane märkida sedagi, et süüdistuses ei ole kirjeldatud või selgitatud, kuidas selline tegevus oleks pidanud väidetavalt narkootilise aine puutumatuse tagama. Süüdistusest nähtuvalt oli X ja tema tegevus teatavaks garandiks narkootiliste ainete puutumatuse tagamisel. Samas ei nähtu aga süüdistusest, mis oleks juhtunud või oleks võinud juhtuda siis, kui X ei oleks kõnealuseid arveid tasunud ning kuidas see oleks mõjutanud narkootilise aine puutumatust. Eelkirjeldatud puudused süüdistuse tekstis on maakohus jätnud tähelepanuta. Seega puuduvad süüdistuses olulised faktilised asjaolud objektiivse koosseisu realiseerimiseks. Grupis narkootilise aine käitlemise koosseisu realiseerimise eelduseks on, et isikud tegutsevad ühiselt selliselt, et igaüks neist valitseb tegu ja igaüks eeldab, et kuriteo realiseerimine sõltub igast toimepanijast. Ühine tegutsemine on kaastäideviimise korral objektiivseks eelduseks, st et iga kaastäideviija teopanus peab koos teiste kaastäideviijate teopanusega täitma kuriteokoosseisu. Juba mainitud X-le etteheidetavad tegevused aga ei realiseeri objektiivse koosseisu mõttes ka vajalikku teopanust Süüdistuse olulisim funktsioon on informeerida süüdistatavat talle omistatavatest faktilistest asjaoludest ja selle pinnalt tehtavast õiguslikust etteheitest, tagades nii tema kaitseõiguse. Süüdistuse põhjal peab olema ühemõtteliselt selge, millist tegevust ja miks prokuratuur ühe või teise kuriteona käsitab. Kaitsja tsiteerib Riigikohtu seisukohta seoses süüdistuse piiride ja konkretiseeritusega (3-1-1-12-16 p 7). Riigikohtu lahendi sõnastus „piisava selguse ja täpsusega“ tähendab, et süüdistusaktis peavad elulised asjaolud olema kirjeldatud üheselt mõistetavalt ja konkreetselt. Kaitseõigus ehk õigus esitada väiteid ja õiguskäsitlusi enda kaitseks saab realiseeruda ainult juhul, kui süüdistatavale etteheidetav tegu on aeg-ruumiliselt piiratud ning seotud konkreetsete eluliste asjaoludega. Andes süüdistatava kohtu alla olukorras, kus esitatud süüdistuse alusel ei ole võimalik tuvastada kuritegu, tuleb kohtul süüdistatav õigeks mõista. Seega tuleb X talle esitatud süüdistuse ebakonkreetsuse tõttu õigeks mõista. Apellant märgib sedagi, et maakohus on otsust põhistama asudes nentinud, et süüdistatava süü talle inkrimineeritud kuriteo toimepanemises on tõendamist leidnud osaliselt (vt 21.06.22 otsuse lk 7 neljas lõik), ometi ei nähtu osaliseltki õigeksmõistmist otsuse resolutiivosas. Otsuses kirjeldatud süüdistuse osas on maakohus leidnud, et selles osas on süüdistus põhjendamatu ja nõustub kaitsjaga, et süüdistuse teksti kohaselt on kirjeldatud tegevusega omistatud X-le narkootilise aine vahendaja roll, sest väidetavalt võimaldas X selliselt W-l alates 26.06.2018.a konspireeritult suhelda väljaspool kinnipidamisasutust viibivate isikutega, mille vältel oli W-l muuhulgas võimalik jagada neile ka narkootiliste ainete käitlemisega seotud korraldusi. Tõendite analüüsi järgselt on kohus asunud seisukohale, et F-ga suhtluse võimaldamine ei täida narkootiliste ainete käitlemise objektiivset koosseisu. Sisuliselt on seega maakohus tuvastanud, et viidatud vahendamise osateos puudub X tegevuses kuriteokoosseis. Otsuse resolutiivosas aga see seisukoht ei kajastu, kuigi kohtupraktika kohaselt peaks kirjeldatud põhistuste järgselt viidatu leidma kajastamist ka resolutiivosas. Kokkuvõtvalt asub apellant seisukohale, et maakohus on isikut ebakonkreetses süüdistuses süüdi mõistes oluliselt rikkunud menetlusõigust

§ 339lg 2 mõttes, milline on viinud materiaalõiguse ebaõige kohaldamiseni.

6 Maakohus on rikkunud otsust tehes põhjendamiskohustust. Kuigi kohus on 21.06.2022 otsuses püüdnud vastavalt 06.09.2021 määruses tehtud märkustele lisada põhistusi X süüküsimuse lahendamisel, on endiselt jäetud tähelepanuta tõenditest tulenevad asjaolud, millised kohtu seisukohta ei toeta ning tuginetud tõenditele valikuliselt. Maakohus ei ole pööranud tähelepanu X käitumist õigustavatele asjaoludele, millised kinnitavad kuriteokoosseisu puudumist. Samuti ei ole kohus pööranud tähelepanu tõenditest tulenevatele ebakõladele ja vastuoludele ega neid kõrvaldanud, vaid kõrvaldamata kahtlused on tõlgendatud süüdistatava kahjuks. Sealjuures on kohus enda poolt tuvastatud asjaolusid vastuoluliselt tõlgendanud. Süüteomenetluse raames peavad süüteo faktilised asjaolud olema tuvastatud tõsikindlalt, mitte hüpoteetiliselt. Juhul, kui ei suudeta kõrvaldada kahtlusi, et isik pani toime tahtliku kuriteo, tuleb neid kahtlusi käsitleda süüdistatava kasuks tõlgendavate kõrvaldamata kahtlustena

§ 7

lg 3 mõttes.7 Eeltoodud põhimõtted on kohus X süüditunnistamisel põhjendamatult kõrvale jätnud. Kaitsja poolt apellatsioonis esitaud põhjendused objektiivse koosseisu puudumise kohta kattuvad sisuliselt nende faktidega, mis ta on esitanud põhjendamaks süüdistuse ebakonkreetsust ning kaitsja leiabki, et kui ringkonnakohus ei pea süüdistust ebakonkreetseks, siis arvestaks neidsamu asjaolusid etteheidetava kuriteo objektiivse koosseisu puudumise tuvastamisel. St etteheiteid sisustavad faktilised asjaolud - suhtlus BBB XXX KÜ-ga; XXX korteri XX kahe kommunaalkulude arve maksmine ning W/Q kirjade vahendamine – ei moodusta grupis narkootilise aine käitlemise objektiivset koosseisu. Otsuses on endiselt tsiteeritud hulka prokuratuuri väiteid selle kohta, justkui vaidlus puudub asjaoludes, et W ja C käitlesid narkootilisi aineid kuni 28.07.2017 kinnipidamiseni; et osa narkootilisi aineid jäi politsei poolt leidmata; et CW soovisid leidmata narkootilisi aineid välja anda parema kokkuleppe saavutamiseks kriminaalasjas, kus ka X oli kaitsjaks; et X oli sellisest soovist teadlik; et narkootilisi aineid antigi välja erinevatest metsapeidikutest; et X andis Kaitsepolitseiametile üle peidiku koordinaadid, kuhu W oli enne kinnipidamist peitnud relvi. Samuti on kohus deklareerinud, et vaidlust ei ole asjaoludes, et W ja C ei soovinud avaldada enda seotust nimetatud BBB XXX korteriga; et nad ei soovinud korteris olevat fentanüüli ja selle valmistamiseks vajalikku lähteainet tervikuna Keskkriminaalpolitseile välja anda, mistõttu vajasid nad korteris oleva fentanüüli ja lähteaine jaotamiseks ning osade kaupa erinevatesse peidikutesse peitmiseks kolmanda isiku abi ning et W pöördus selle palvega enda vana tuttava Q poole. Väidete sisu on grammatiliselt arusaadav, kuid kohtu poolt jääb endiselt seostamata, kuidas ükski nimetatud asjaolust tõendab X poolt grupis narkootiliste ainete käitlemist, millised väidetavalt asusid XXX korteris, st tema valdust nende üle. Kokkuvõtvalt leiab kaitsja, juba eelnevalt apellatsioonis esitatud väidete alusel, et viidatud episoodis ei ole tuvastatud ei narkootiliste ainete hoidmist korteris XXX ajal, mil X küsis võlgnevuse kohta ja kaks makset tegi ega ka X väidetavat võimu narkootiliste ainete üle. Ka ei ole X vahendanud W juhiseid narkootilise aine käitlemiseks Q-le ega ole kunagi viimasega kohtunud eesmärgil omavahel narkootiliste ainete ebaseadusliku käitlemise teoplaanis kokku leppida ning jagada selleks tarvilikku teavet. Süüdistuse väited on paljasõnalised ega ole kohtumenetluses tõendamist leidnud. X tegutses ainult ja üksnes W kaitsjana ega ole olnud osaline W narkootikumidega seotud kuritegudes. Kuivõrd kaitsjana oli X-l võimalus kinnipidamisasutuses viibiva W-ga suhtlemiseks, edastas X W palvel Q-le kinnises ümbrikus kirju ning sellega tema roll ka piirdus. Kaitsja möönab taaskord, et selline tegevus ei pruugi olla kooskõlas ametieetikaga, kuid samas ei realiseeri kirjeldatud käitumine kuriteo objektiivset koosseisu. X-l puudus mistahes puutumus narkootiliste ainete käitlemisega. X ei ole kunagi rääkinud ei W-ga ega Q-ga eelviidatud korteris asuvate narkootiliste ainete teemal ega arutanud vahetatud kirjade sisu. Ühtlasi peeti väidetavat kirjavahetust W ja Q vahel narkootiliste ainete teemal alles kuid hiljem (ca 4 kuud), mistõttu puudub ka ajalis-ruumiline seos X tegevusel maksete teostamisel ja kirjade vahendamisel. Apellant leiab, et puudub ka subjektiivne koosseis. Kohus on nentinud, et käesolevas kriminaalasjas seisneb vaidlus eeskätt küsimuses kas süüdistatav X teadis, et ta käitleb koos W ja C-ga BBB linnas XXX korterisse nende poolt enne nende kahtlustatavatena kinnipidamist hoiustatud suures koguses narkootilist ainet fentanüüli 7 ning hiljem vahendab W poolt Q-le selles korteris olevat fentanüüli ning Q-lt W-le korterist ära viidud ning korterist ca kolme kilomeetri kaugusele metsapeidikusse peidetud fentanüüli asukohta (vt 21.06.2022 otsuse lk 17 viimane lõik). Küll aga on kohus subjektiivse koosseisu tuvastamisel tõlgendanud sisuliselt kõik kahtlused X kahjuks. Maakohus on sisuliselt lugenud tuvastatuks, et X korteri eest makseid teostades ei olnud teadlik seal väidetavalt asunud narkootilistest ainetest: „…Kuni 25.07.2019.a-ni teadsid kohtus uuritud tõendite põhjal üksnes W ja C ca 9,6 kilo fentanüüli asukohta ning üksnes neil oli BBB XXX korterile ligipääs ja seetõttu valdasid nad vaatamata 28.07.2017.a-l kriminaalasjas 16221000072 kahtlustatavatena kinnipidamisele ja vahistamisele osundatud narkootilist ainet kaudselt edasi. Pärast seda kui Q oli ca 5,3 kilo fentanüüli korterist ära viinud ja peitnud selle üksnes temale teadaolevasse metsapeidikusse väljus selles ulatuses fentanüül W ja C kaudse kontrolli alt. W omandas nimetatud ca 5,3 kilo fentanüüli osas taas kaudse valduse pärast seda kui Q oli talle X vahendusel edastanud Ida-Virumaal Lüganuse vallas Irvala külas metsaga kaetud alal asuva peidiku koordinaadid ja W-l tekkis taas võimalus kolmandate isikute kaudu sinna peidetud ca 5,3 kilo fentanüüli kontrollida…“8 (vt 21.06.2022 otsuse lk 23 kolmas lõik). Eeltoodu pinnalt on kohus selgelt tuvastanud, et X-le etteheidetud tegevuses seoses BBB korteriga ja seeläbi grupis narkootilise aine käitlemisega puudub subjektiivne koosseis. Kohus on leidnud, et vaidlust ei ole asjaolus, et X külastas W palvel regulaarselt e-posti kontot VVV, mille käigus sai ta teada nii sellest, et BBB XXX korteril on korteriühistu ees võlgnevused, mille tasumise osas pidas ta variisikuna esinedes korteriühistu juhatuse liikme Z-ga läbirääkimisi, sest korteriühistu esindajad ähvardasid võlgnevuste kuhjumisel kohtusse pöörduda ning X lisaks läbirääkimistele ka osaliselt asus korteri võlgnevusi korteriühistu ees. Sellest teeb kohus järelduse, et ilma sel viisil korteriühistuga suhtluses olemata ja BBB XXX korteri võlgnevusi tasumata oleks olnud eluliselt usutav, et BBB XXX korteriühistu oleks tegutsenud nagu nad e-kirjades hoiatasid, st pöördunud kohtu poole, et BBB XXX korter sundvõõrandataks. Sel juhul oleks W ja C poolt korterisse ladustatud suur kogus fentanüüli ja selle valmistamiseks vajalikke lähteaineid väljunud W ja C kontrolli alt, sest nad viibisid tol hetkel kriminaalasjas nr 16221000072 (kohtuasi nr 1-17-10573) vahistatutena Tallinna Vanglas ning kohtus uuritud tõenditest nähtuvalt oli kuni 2019 suveni korteri olemasolust ja sinna ladustatud narkootilistest ainetest teadlikud üksnes nemad kahekesi ning korterile juurdepääs (so võtmed) olid olemas üksnes W-l (vt 21.06.2022 otsuse lk 22 kolmas lõik). Sisuliselt on kohus taaskord möönnud, et X ei saanud olla korteri seotusest W-ga või veelgi enam narkootiliste ainete seal ladustamisest teadlik ajal, kui tasus kommunaalkulude eest, so 20.11.2018 ja 29.03.

1. Ka ei saanud maksete teostamine tagada korteri puutumatust ning maksmata jätmise tagajärjeks ei oleks kindlasti olnud narkootiliste ainete ilmsiks tulek käsitletavas korteris. Eelkõige sellepärast, et X tegevus aitas likvideerida kõigest kommunaalvõlgnevust, kommunaalvõlgnevuse täiendav kasvamine ei oleks andnud korteriühistule õigust ega ka võimalust korterisse sisenemiseks. Nad oleks saanud pöörduda kohtusse ja nõuda vastutavalt isikult kohustuse täitmist. Ühtlasi ka põhjus, miks korterisse lõpuks siseneti, ei olnud mingil viisil seotud kommunaalvõlgnevusega, sest toru ei lõhkenud seetõttu, et kommunaalvõlgnevus oli, vaid see lõhkes muudel objektiivsetel põhjustel. Seetõttu X poolt kahe kommunaalarve tasumine ei oleks saanud mitte mingilgi viisil ära hoida seda tagajärge, mida süüdistuse hinnangul püüti vältida sellise tegevusega. Kohus on leidnud, et X on andnud ebausutavaid ütlusi korteriühistuga konspireeritult suhtlemise vajaduse ja korteriga seotud maksete tasumise kohta. Küll aga jääb selgusetuks, millistele asjaoludele tuginedes ütlusi ebausutavateks peetakse. Vastupidiselt kohtu arvamusele on kaitsja hinnangul X selgitused vägagi elulised ning haakuvad teiste tõenditega. X on andnud selgitusi, millisel põhjusel ta korteri eest makseid teostas. Nimelt palus seda tema klient W väidetavalt kambrikaaslasega seoses. X selgitas, et see ei olnud tema jaoks midagi imelikku, kuna tema kogemuse kohaselt kambrikaaslased tihti aitavad või proovivad aidata üksteist erinevate olmesituatsioonides, kuna nende enda võimalused on reeglina piiratud. Arvestades, et X teadmise kohaselt olid korteri omanikel või valdajatel pikaajalised võlgnevused seoses kommunaalarvetega, ei ole selles midagi imelikku, et X ei näinud vastuolusid ja probleeme selles, et KÜ väidete kohaselt ei ole nad samuti pika aja jooksul korterisse sisse saanud. Ei ole midagi imelikku ka selles, et isikud, kellele on pikaajalised 8 võlgnevused, ei pruugi enda võlausaldajatega kontaktsed olla. Samuti tasub silmas pidada, et X ei ajanud n.ö enda asja, vaid täitis lihtsalt talle esitatud konkreetseid palveid. Sellest tulenevalt on ka mõistetav, et X ei tundnud n.ö kogu loo detailide vastu sügavamat huvi ning jättis seetõttu tähelepanuta ka võimalikud vastuolud W poolt antud selgituste ja KÜ-ga aset leidnud kirjavahetuse vahel. Ühtlasi KÜ-ga kirjavahetusest selgunud fakt üürivõla kohta kinnitab üldiselt kliendi juttu ning ei anna põhjust selles kahelda või hakata süvitsi detaile uurima. Samuti on X selgitanud, millisel põhjusel suhtles ta KÜ-ga võlgnevuse teemal võõralt e-posti aadressilt võõra nime all. X ütluste kohaselt suhtles ta KÜ-ga võõralt e-posti aadressilt, kuna sellelt oli ka varem suheldud KÜ-ga. Nii toimis X seetõttu, et oleks selge, millise korteri teemal suheldakse ning et mitte KÜ jaoks suhtlust keeruliseks ajada. On täiesti adekvaatne eeldada, et asjaga mitte seotud kolmanda isiku pöördumisele ei pruugi või ei saa KÜ vastata ning see komplitseeriks asjaajamist märkimisväärselt. X selgitused on eluliselt usutavad ning haakuvad teiste tõenditega. Nimelt on ta selgitanud, et sai e-postkasti andmed W-lt
2. aasta kevadel. Sellekohane kanne nähtub ka läbiotsimisel äravõetud X märkmikust. Ühtlasi on samalt e-posti aadressilt tõesti varem suheldud ka KÜ-ga. X ütluste usaldusväärsust kinnitab ka asjaolu, et X esitas arved korteriga seotud maksete hüvitamiseks W-le ning need ka hüvitati. Raamatupidaja D selgitas, et kõnealuste kommunaalarvete tasumisega seoses oli neil vestlus X-ga, mille raames ütles raamatupidaja, et nimetatud kulu tuleb panna järgmise teenusarve sisse. D ei väitnud kordagi, et tegemist oleks olnud lubamatu toiminguga, vaid see konkreetne kuluartikkel vajas raamatupidaja jaoks lihtsalt täpsemat selgitust. X poolt antud selgituste pinnalt andiski D X-le juhise, kuidas tuleks see kulu arveldada kliendiga (st lisada järgmisele teenusarvele). X antud ütluste kohaselt arvaski ta kõnelause kulu järgmise teenusearve sisse, mis esitati 22.05.2019 (arve nr PTltd1-05). Seejuures puudub mistahes alus kahelda X ütlustest, et arve adressaat Peipsi Trade LTD OÜ (st W isale kuuluv äriühing) tasus W kaitsega seotud kulusid. Samuti nähtub asjas esitatud tõenditest, et X kandis seoses W-ga ka muid olmelise iseloomuga kulusid, nt tellis W naisele sünnipäevaks ja sõbrapäevaks lilli. Ka nimetatud kulude võttis X enda peetavas menetluskulude nimekirjas üles (koos kommunaalmaksete kuludega) ning esitas nende eest edasi arve Peipsi Trade LTD OÜ-le. Kõik eeltoodu kinnitab, et kõnealused maksed ei olnud tehtud X isiklikes (või mingi temaga seotud grupi) huvides, kuna tehtud kulutused hüvitati talle. Eelkirjeldatud X tegevust loogiliselt seletavat ja tõendite kogumis haakuvat asjaolu ehk tõenditest tulenevaid õigustavaid asjaolusid ei ole kohus kaalunud ega järelduste tegemisel arvestanud. Kaitsja rõhutab, et kuigi süüdistuse kohaselt tegutsesid kõik väidetava grupi liikmed konspireeritult, ei vasta see vähemalt X puhul tõele. X kandis kõnealused kommunaalkulud talle endale kuuluva X Õigusbüroo OÜ arveldusarvelt otse KÜ arveldusarvele. Seega ei varjanud X mitte mingilgi viisil enda seotust kõnealuste arvete tasumisega, vaid otse vastupidi – tema tegevus võimaldas tagant järgi väga lihtsalt seostada teda kõnealuste maksetega. Selline tegevus ei ole iseloomulik teadvalt väga suuremahuliste ja raskete narkokuritegude toimepanemisele või tegevusele, mida soovitakse konspireerida. X tegevus kommunaalarvete tasumisel aga näitab seda, et ta tegelikult ei teadnud korteris olnud narkootikumidest. Juhul, kui X oleks teadnud või möönnud, et korteris asuvad narkootilised ained, oleks ta süüdistuse loogikat ja ülesehitust arvestades leidnud arvete tasumiseks ilmselt mingi muu viisi, mis ei seoks teda nendega nii otseselt. Seega ei ole tõendatud X teadlikkust korteri võimalikust seosest narkootiliste ainetega, mistõttu puudub ka subjektiivne koosseis X ei olnud teadlik ka W ja Q vahel edastatud kirjade sisust. Seda kinnitavad järgmised kohtumenetluses uuritud tõendid ja tuvastatud asjaolud. Q ja X on andnud olulistes asjaoludes omavahel haakuvaid ütlusi. Mõlemad on kirjeldanud, et nende nn esmakontakti ajend oli Q vajadus õigusabi järele seoses lahutusega, millest edasi tekkis suhtlus W teemal. X selgitas, et W oli kuulnud enda abikaasalt F-lt, et Q soovib X-ga kohtuda seoses õigusabi vajadusega. Kuna W ütluste kohaselt oli Q tema sõber, siis palus ta talle edastada ühe kirja. Seega ei alanud X jaoks suhtlus Q-ga kuidagi kahtlaselt või mingi võimaliku viitega narkootiliste ainete käitlemisele. Lisaks ei figureerinud Q mingilgi viisil W nö põhilise süüdistusasja toimikumaterjalides ega olnud muul viisil üldtuntult seotud narkootikumide käitlemisega, mistõttu ei olnud X-l mingit alust kahelda W selgitustes. 9 Kohus on pidanud oluliseks rõhutada, et süüdistataval ei olnud kohtus uuritud tõenditest nähtuvalt mitte midagi, millele tuginedes arvata, et Q ja W vaheline kirjavahetus oleks olmelist laadi. Eelkirjeldatu pinnalt võib aga ka rõhutada vastupidist – X-l ei olnud kohtus uuritud tõenditest nähtuvalt ka mitte midagi, millele tuginedes arvata, et Q ja W vaheline kirjavahetus kätkeb narkootiliste ainete teemalist suhtlust. Ehk jäävad kõrvaldamata kahtlused. Seoses kohtumistega on nii X kui Q mõlemad kinnitanud, et kohtuti paaril-kolmel korral. Esimesel kohtumisel uuris Q õigusabi osutamise tingimuste kohta, sh kui palju õigusabi maksab. Tasub rõhutada, et kuigi Q uuris õigusabi tingimuste ja võimalikkuse kohta, ei osutanud X talle kunagi õigusteenust, kuna Q seda lõpuks ei soovinud. Kohtumiste käigus vahetati ka kirju, täpsemalt kaks kirja – üks W-lt Q-le, teine Q-lt W-le. Kaitsja viitab kohtu poolt Q ütluste refereeringule ning rõhutab, et sellest jääb mulje, justkui oleks väidetud korraldusi edastatud mingil paberitükil, mis ei ole täpne. Mõlemad isikud on kinnitatud, et kirjad olid alati kinnises ümbrikus ning kirjade sisu teemal omavahel ei vesteldud. Mõlemad isikulised tõendallikad on ütlusi andnud ka vahetult peale kinnipidamist ning ütlused on olulises määras jäänud edasiste ülekuulamiste käigus samaks. X on seejuures veenvalt põhjendanud, miks algselt kirjade üleandmist eitas – seoses ametieetikaga, milline on igati mõistetav ja eluliselt usutav põhjendus. Seega ei ole alust kahelda ei Q ega ka X ütluste usaldusväärsuses. Kogutud tõendite pinnalt saab teha järelduse, et X kirjade sisust teadlik ei olnud, sest vahendas üksnes kinnises ümbrikus kirju, mitte kunagi ei antud suuliseid juhiseid ega arutatud omavahel narkootikumide teemal. Kirjade vahendamise kohta on otsesteks tõenditeks Q ja X ütlused ning prokuratuur ei ole esitanud ühtegi muud tõendit, millest nähtuks eeltoodule vastupidine. Ka kohtu viide elulisele usutavusele ei kummuta tõendeid sellest, et X kirjade sisu ei teadnud. Kokkuvõtlikult võib tõdeda, et vaidlus seega nimetatud asjaolude õigsuse üle puudub Otsuses on põhjendatud, et X-l on kokkupuuted viimastel aastatel narkokuritegude ja organiseeritud kuritegude vallas, mistõttu on ta oma töö pinnalt keskmisest paremini tuttav nii peitkuritegusid toime panevate isikute käitumisega, ent ka politsei töömeetoditega kuidas peitkuritegusid uuritakse. Kuivõrd kokkuleppemenetluse läbirääkimised ja kirjavahetuse vahendamine W ja Q vahel toimus 2019 suvekuudel, mistõttu pidi X mõistma, et kui vahi all viibiv W palub tal ühendust võtta Q-ga, et talle infot edastada, on see seotud justnimelt fentanüüli politseile loovutamise ettevalmistamisega (vt otsuse lk 26 keskelt). Apellant leiab, et kohtu poolt kirjeldatud järelduseni jõudmine tugineb oletustel ning on ka ebaloogiline. W oli seni keelatud esemeid välja andnud ise metsapeidikuid ette näidates, mistõttu vastupidiselt kohtu järeldusele, puudus mistahes põhjus arvata, et W soovib seda seekord teha täiesti kõrvaliste isikute vahendusel, kelleks Q vähemalt X silmis kindlasti oli. Enamgi veel, puudus X-l Wga varasema kokkupuute pinnalt kriminaalasjas abi osutamisel igasugune teadmine sellest, et on olemas mingi nn vaheladu, kust narkootilisi aineid metsa peitmiseks viiakse ning miks ei oleks pidanud X eeldama, et W narkootiliste ainete omandamisel neid koheselt metsa peidikutesse ei paiguta. X peaks olema tõeliselt heade selgeltnägija võimetega, et eelkirjeldatu pinnalt aru saada, et W ja Q edastatud kirjad sisaldavad juhiseid XXX korterist narkootiliste ainete viimiseks metsa peidikutesse. Ilmselgelt ei ole võimalik selliste kohtu põhjenduste pinnalt asuda seisukohale, et X teadlikkus on kahtlusteta tuvastamist leidnud. Otsuses on kuriteo kaastäideviimise vormis toimepanemiseks vajalikud eeldused tuvastamata. Grupis tegutsevad isikud on võrdsed otsustama, kas ja kuidas tegu toime panna. Käesoleval juhul, nagu eelnevalt mainitud, seisnes X roll üksnes W kaitsjana kirjade üleandmises, nende kirjade sisu teadmata kui ka arutamata mistahes asjaolusid kirjade sisuga seonduvalt. Seega X ei ole vaadeldav nn võrdväärse partnerina, ei ole osalenud teoplaani välja töötamisel ega omanud otsustusõigust selle realiseerimisel. Ühtlasi on raske näha, millisest motiivist ajendatuna pidanuks X osalema etteheidetud viisil narkootiliste ainete käitlemiseks. Sellist motiivi raske esimese astme kuriteo toimepanemiseks ei ole esile toonud ka prokuratuur. Seda, et X tegevus ei saa mingil juhul välja anda kaastäideviimise kvaliteeti, tundub möönvat ka prokuratuur, kirjeldades X tegutsemist kui „pea liiva alla peitmist“. Kuigi kaitsja ei nõustu prokuratuuri sellekohase väitega ka sisuliselt, siis tuleb silmas pidada, et „pea liiva alla peitmine“ iseenesest juba tähendab, et isik ei kontrollinud sündmusi, vaid lasi neil lihtsalt juhtuda. 10 Juhul, kui X oleks olnud osaline etteheidetud kuriteo täideviimisel, oleks ju loogiline, et vastav teave osaliste vahel oleks edastatud suuliselt, kuna puudunuks mistahes vajadus kirjade vahetamiseks, kui X sai vahetult osapooltega suhelda. Eluliselt ei ole ka usutav, et X teadmistega isik ning W taustaga isik oleksid ühiselt tegutsedes soovinud maha jätta kirjade näol võimalikke süüstavaid tõendeid, juhul kui see oleks olnud välditav vahetu suhtluse kaudu. X teadmatust W ja kolmandate isikute suhtluse sisust kinnitab omakorda asjaolu, et X teadlikult taandas end suhtluse vahendusest viisil, et peaks suhtluse sisu ise edastama, võimaldades ka nt F-l kõnekaardi kasutamise ja kõnede suunamise kaudu W-ga otse suhelda. Ühtlasi on X andnud ütlusi, et ei soovinud suhtlust vahendada. Eelkirjeldatu valguses ja tõendeid kogumis analüüsides on ilmne, et X ei teadnud ka W ja Q suhtluse sisu. Võimalikku narkootikumidega seotud suhtlust kolmandate isikutega ei pidanud X eeldama ka tulenevalt oma kaitsetööst W esindamisel. Nagu X ütlustest selgub, siis kokkuleppeks tingimuste üle läbi rääkimisi, sh võimalike narkootikumide väljaandmisega, pidas W kaitsjana Küllike Namm, mitte X. X volitused W kaitsjana lõppesid juba 03.04.2019 kriminaalasjas nr 1-17-10573 toimunud eelistungil, kus ka kohtule selgitati, et edasises menetluses kaitseb W vandeadvokaat Küllike Namm. X volitused W kaitsmiseks jäid püsima ainult põhiasjast eraldatud konfiskeerimismenetluses. X ei olnud seega detailides teadlik, kas, kus, millal ja mil viisil soovib W enda valdusest välja anda narkootilisi aineid kokkuleppeks paremate tingimuste saamiseks. X osales küll kohtumisel Kaitsepolitseiametis, kuid see kohtumine toimus juba 08.04.2019 ning selle sisuks oli ainult W soov anda välja relvasid (mistõttu toimus kohtumine just Kaitsepolitseiametis, kelle uurimispädevuses on tulirelvade ja laskemoonaga seotud süütegude menetlemine). Ehk X-l puudus ka kaudselt mistahes teadmine, et XXX korteris võiks olla narkootilisi aineid ning W soovib Q kasutada narkootiliste ainete käitlemisel. Samuti väärib tähelepanu, et kohtus uuritud tõenditest nähtub, et Q käis XXX korteris juba 28.06.2019 ehk oluliselt enne, kui X võimaldas Q ja W kirjavahetust. Sellest järeldub, et X ei vahendanud Q-le kõnealuse korteri aadressi, kuna Q oli sellest ilmselgelt enne teadlik. Seega ei olnud X tegevus see, mis oleks võimaldanud Q-l kõnealusesse korterisse minna ja seal narkootilist ainet käidelda. Sellest järeldub ka ühtlasi, et X ei olnud mingi grupi liige, vaid W kasutas ära X vastutulelikkust ja heatahtlikkust. W valetas X-le ning karistusõiguslikus mõttes valitses teda ülekaaluka teadmisega. X oli vahend W käes, mitte kaastäideviija W poolt toimepandud kuriteos. Kokkuvõtvalt nähtub eeltoodud analüüsist, et puuduvad mistahes otsesed tõendid X puutumuse kohta narkootiliste ainete käitlemisega. Kohus on rajanud süüdimõistva otsuse üksnes tuletustele kaudsetest tõenditest, lähtudes prokuratuuri meelevaldsetest tõlgendustest küsitavatele asjaoludele. Riigikohus on sedastanud, et kui ka kaudsete tõendite kogumi tervikhinnangu tulemina pole õnnestunud kõrvaldada kahtlusi süüdistatava süüs, tuleb pöörduda in dubio pro reo põhimõtte poole. Riigikohus on ka märkinud, et kahtluse püsimajäämise tõenäosus on suurem siis, kui tõendite kogum hõlmab eranditult vaid kaudseid tõendeid. Seega on maakohus tõendeid hinnanud ühekülgselt, täites tühimikud oletustega, millised kattuvad prokuratuuri versiooniga. Samas on aga jätnud tähelepanuta, et omavahel riimuvad kogum kaitsja poolt esile toodud tõendeid, millised räägivad X kasuks. Selliselt ei ole kohtuotsus lugejale jälgitav ega veenev. Tõendite eelkirjeldatud viisil ebaõige ja puudulik hindamine ning kaudsete tõendite kogumi pinnalt kahtluste kõrvaldamata jätmine on kaasa toonud X põhjendamatu süüdimõistmise narkootikumide ebaseadusliku käitlemise kuriteos. Menetluskulude hüvitamise osas on apellandi seisukoht järgmine.

§ 181

lg 1 sätestab, et õigeksmõistva kohtuotsuse korral hüvitab menetluskulud riik, arvestades käesoleva seadustiku §-s 182 sätestatud erandeid. Kaitsja taotleb X õigeksmõistmist süüdistuses KarS § 184 lg 2 p 1 järgi.

§ 185

lg 1 kohaselt, kui apellatsioonimenetluses tehakse üks

§ 337

lg 1 p 2-4 või § 337 lg 2 nimetatud lahend, kannab menetluskulud riik.

§ 175

lg 1 p 1 alusel on menetluskuluks ka valitud kaitsjale või esindajale makstud mõistliku suurusega tasu ja muud menetlusosalise vajalikud kulud, mis on tekkinud seoses kriminaalmenetlusega. Kuigi apellant taotleb X õigeksmõistmist ning sellega kaasnevalt tuleb menetluskulud jätta riigi kanda, peab kaitsja vajalikuks seoses ekspertiisikulude välja mõistmisega märkida järgmist. 11 Maakohus on X-lt välja mõistnud muuhulgas ekspertiisitasud kokku summas 3837,25 eurot, so ¼ kuludest, jagades selle võrdselt süüdistuses nimetatud isikute vahel. 23.01.2020 DNA ekspertiisis nr 19E-GE1323 ei nimetata ning ekspertiisiga ei tuvastatud X geneetilist materjali. 13.02.2020 DNA ekspertiisis nr 20E-GE153 ei nimetata ning ekspertiisiga ei tuvastatud X geneetilist materjali. Ekspertiis on Q suhtes. 23.10.2019 DNA ekspertiisis nr 19E-GE1099 ei nimetata ning ekspertiisiga ei tuvastatud X geneetilist materjali. Ekspertiis on W suhtes. 31.10.2019 DNA ekspertiisis nr 19E-GE1107 ei nimetata ning ekspertiisiga ei tuvastatud X geneetilist materjali. Ekspertiis on W suhtes. Maakohus ei ole põhjendanud, kuidas puudutavad antud ekspertiisid X süülise tegevuse tõendamist, eriti juhtudel, kus nii ekspertiisimääruses kui ka ekspertiisiaktis Xd ei ole mainitudki. Riigikohus on ekspertiisidega seonduvalt märkinud järgmist: „Samas tuleb silmas pidada, et

§ 105

lg 1 kohaselt korraldatakse ekspertiis menetleja määruse alusel vaid siis, kui seda tingib tõendamisvajadus. See tähendab, et ekspertiis määratakse üksnes juhul, kui konkreetse isiku süüdistuse tõendamiseseme asjaolude kindlakstegemise eelduseks on ka eriteadmistele tuginevad uuringud“ Samuti tuleneb Riigikohtu praktikast, et kohus võib ekspertiisikulude kindlaksmääramisel mitut isikut kohelda erinevalt tulenevalt sellest, kui suur on isikute süü KarS § 56 tähenduses ja milline on süüdi mõistetavate varaline seis, lähtudes

§ 180lg 2 sätestatust.

Kohus ei ole kulude väljamõistmisel neljalt süüdistatavalt võrdsetes osades analüüsinud ei X süüküsimuse tõendamist ega ka väidetava süü suurust, kuid võrreldes mõistetud karistusi on ilmne, et süü ei ole viidatud isikute puhul samaväärne. Eeltoodud kohtulahendite valguses on X-lt ekspertiisikulude väljamõistmine olnud seega põhjendamatu igal juhul ning viimativiidatud lahendist tulenevalt on sellise minetuse korral tegemist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega

§ 339lg 2 tähenduses.

Apellatsiooni on esitanud ka süüdistatav X. Süüdistatav leiab, et maakohus on otsuse tegemisel jätkuvalt kohaldanud ebaõigelt materiaalõigust ja oluliselt rikkunud kriminaalmenetlusõigust, samuti on rikutud otsuse tegemisel olulisi kriminaalmenetluse põhimõtteid, tõendid on hinnatud üksnes valikuliselt ning kohus on jätnud seisukohad põhjendamata. Süüdistatav ei soovi korrata kaitsja poolt esitatud apellatsioonis põhjalikult käsitletud asjaolusid ning kinnitab, et nõustun kõigi kaitsja seisukohtadega. Süüdistatav analüüsib oma apellatsioonis neid maakohtu järeldusi, millega ta ei nõustu. Rõhutab, et tema ei ole kunagi väitnud ega tunnistanud ja ka ühestki tõendist ei nähtu, et ta oleks vahendanud W ja Q vahel 2019 suvel korduvalt kirju, millistes W andis Q-le teada BBB XXX asuva fentanüüli nö vahelao asukoha ja käskis Q-lt sealt üks osa fentanüülist ja selle lähteainest metsapeidikutesse ümber peita. Kohtus uuritud W kirja tekstist ei ole võimalik teha järeldust, et kirjaga oleks Q-le teada antud BBB XXX asuva fentanüüli nö vahelao asukoht ja antud käsk sealt üks osa fentanüülist ja selle lähteainest metsapeidikutesse ümber peita. Kirja sisust nähtub üheselt, et kirja adressaat teab, mis võtmest ja mis asukohast on jutt ja on varem selles kohas käinud. Samuti ei ole eluliselt usutav, et kirja adressaat suudaks kolme minuti vältel sõita BBB linna ja sealt ka tagasi saabuda. Apellant selgitab, et kui tema isik mõelda ära kirja Q-le edastamise protsessist ning selle kirja oleks Q-le edastanud postiasutuse töötaja, siis ei postiasutuse ega postitöötaja tegu ei oleks objektiivselt ega subjektiivselt hinnatav kaasaaitamisena. Seega ka süüdistatava teos puudus subjektiivne koosseis – tahe kaasa aidata teole (fentanüüli käitlemisele), mille sisu ja eesmärki tema ei teadnud ega pidanudki teadma ja isegi juhul, kui kohtus avaldatud kiri ei oleks olnud ümbrikus, vaid avatuna, ei oleks asjasse puutumatul kõrvalseisjal võimalik kirja tekstist aru saada, et üldse on antud korraldus millekski ebaseaduslikuks tegevuseks. 2.4. Maakohus on otsuse lk 11 ka märkinud järgmist: Vaidlust ei ole ka asjaolus, et pärast Harju Maakohtu Tallinna kohtumaja 03.09.2019.a otsuse nr 1-17-10573 kuulutamist otsustas W Keskkriminaalpolitseile ette näidata ka BBB linnas XXX korteri asukoha ja välja anda selles temale teadaolevalt jätkuvalt asunud fentanüüli ja selle valmistamiseks vajalikud ained ning esemed. Selleks edastas ta taas enda kaitsja X vahendusel Q-le korralduse, et viimane viiks 12 korterivõtmed W endisesse elukohta, misjärel 25.09.2019.a-l näitas W Keskkriminaalpolitseile ette BBB XXX korteri asukoha, kus selleks hetkeks enam narkootilisi aineid ei olnud. Maakohus ei ole põhjendanud, millele allajoonitud järeldus põhineb, kuna ükski asjas uuritud tõend sellise korralduse edastamise väidet ei tõenda. Maakohus on otsuse lk 12-13 märkinud: Q sõidukist leitud mobiiltelefon iPhone 7 vaatlusprotokollist nähtub, et Q oli BBB linnas XXX tänaval asuvat kortermaja otsinud juba 28.06.2019.a, mil ta esmalt sisestas navigeerimisprogrammi Waze kell 14:36 BBB linna asukoha ja seejärel kell 15:34 BBB XXX aadressi, ning seejärel uuesti oli ta navigeerinud telefonimälus olevate andmete kohaselt BBB linna 25.07.2019.a kell 13:13 (see oli ka too sama päev, mil BBB XXX KÜ turvakaamerate salvestiste kohaselt tõi Q enda autoga Toyota Avensis suured kastid korterist nr XX ära) ( 3 kd, tl 150-151). Maakohus ei ole käsitlenud, kuidas oli Q-l võimalik sisestada BBB, XXX aadress 28.06.2019, kui süüdistuse kohaselt sai ta nimetatud andmed W-lt X vahendusel. Kriminaalasjas olevad muudest tõenditest (sideettevõtjalt andmete nõudmise luba) nähtub, et esimene kontakt (telefonikõne) Q ja X vahel toimus alles 19.07.2019.a. Põhjusel, et ajarännud ei ole kaasajal veel võimalikud, ei ole seega usutav ega võimalik, et Q oleks BBB aadressist teada saanud süüdistatava poolt temale edastatud kirja vahendusel. Maakohus ei ole otsuses seda vastuolu kaalunud ega põhjendanud. Seega on kohus jätnud täitmata kõigi kohtus uuritud tõendite hindamise kohustuse, mis on kriminaalmenetlusõiguse rikkumine

§ 339lg 2 tähenduses.

Maakohus on otsuse leheküljel 18 asunud seisukohal: Vaidlust ei ole ka selles, et X vahendas W ja Q vahel 2019 suvel korduvalt kirju, millistes W andis Q-le teada BBB XXX asuva fentanüüli nö vahelao asukoha ja käskis Q-lt sealt üks osa fentanüülist ja selle lähteainest metsapeidikutesse ümber peita, seda on X ise tunnistanud ja seda tõendavad ka eelnevalt uuritud kirjalikud tõendid. Süüdistatav on tunnistanud ühe kinnise ümbriku edastamist Q-le. Maakohtu otsusest ei nähtu kohtu põhjendused, millistele tõenditele tuginedes on kujunenud maakohtu seisukoht, et X on Q-le korduvalt kirju edastanud. Otsuse leheküljel 18 on maakohus märkinud: Kohtul puudub alus kahelda Q ütluste õigsuses, kuna juba eelnevalt on kohus leidnud, et Q ütlused on usaldusväärsed ja tema ütlused on leidnud kinnitust teiste tõenditega. Maakohus ei ole analüüsinud Q ütlusi. Maakohtus toimunud istungil Q ütlusi ei andnud, mistõttu avaldati tema poolt eeluurimisel antud ütlused. Maakohus on jätnud tähelepanuta asjaolu, et Q on kahtlustuse tekstist tulenevalt oma ütlusi korrigeerinud, samuti pole ta ütlusi andes ajaliselt kindel olnud. Sellest tulenevalt jääb arusaamatuks, kuidas saab maakohus lugeda Q ütlusi usutavaks kui Q, kes sõlmis prokuratuuriga karistuskokkuleppe ning kes kohtueelses menetluses antud ütluseid parandas, isegi antud ütlustes avaldatud kuupäevi kahtlustuse teksti abil, ei olnud võimalik ristküsitluse käigus küsitleda? Maakohtu otsusest ei selgu jätkuvalt, kuidas sai X, tasudes X Õigusbüroo OÜ arvelduskontolt BBB, XXX korteri kommunaalmakseid korteriühistule, valduse BBB, XXX korteri ja seal asuvate esemete üle. Maakohus ei ole otsus tehes seejuures hinnanud BBB, XXX korteriühistu juhatuse liikme, tunnistaja Z tunnistust ja tegevust teadmata isikutelt BBB linnas XXX korteri maksete vastuvõtmisel, nende maksete enda kontole kandmisel ja sealt ülekande tegemisel korteriühistule. Kohtus on uuritud korteriühistu poolt väljastatud tõendit korteri XX laekumiste kohta perioodil 2010-2019 (II kd lk 5 ja 88). Antud tõendist nähtub, et korteriühistu esimees U on kolmel korral tasunud korteri XX eest makseid kokku summas 800 ja endine juhatuse liige J on tasunud korteri XX eest makse summas 1500 eurot. Kohus ei ole seejuures kaalunud, hinnanud ega ka põhjendanud, mil moel erineb eelnimetatud korteriühistu juhatuse liikmete Z, U ja J (mittesüüstatav) tegu süüdistatavale etteheidetavast teost. 13 Kohus ei ole seejuures selgitanud ega põhjendanud, kuidas tagas korteri puutumatuse (otsuses väidetud korteriühistu juhatuse korterisse väidetava sisenemise kavatsuse eest) just nimelt süüdistatava poolt tehtud ülekanne, aga korteriühistu juhatuse liikmete Z, U ja J poolt enda isiklikelt kontodelt tehtud ülekanne mitte? Kuigi ühegi tõendiga ei ole tõendamist leidnud, et BBB korteris oleks olnud narkootilisi aineid ajal, kui süüdistatav tasus viidatud korteri kõrvalkulude makse, on kohus samastanud korteri kõrvalkulude makse tasumise kaudse valduse saamisega korteri ja ka korteris väidetaval asunud narkootilise aine üle. Kohus ei ole seejuures arusaadavalt, jälgitavalt ja loogikast lähtuvalt otsuses põhjendanud, kuidas on võimalik korteri kõrvalkulude tasumisega saada kaudne valdus korteris väidetavalt asuvate esemete või ainete üle. Seega on kohtuotsus valdavas ulatuses põhjendamata, mis on oluline kriminaalmenetlusõiguse rikkumine

§ 339lg 1 p 7 tähenduses.

Maakohtu poolt viidatud Riigikohtu lahendi 3-1-1-4-15 punktis 14 valguses ei ole X-le võimalik ette heita kaastäideviimist. Maakohus on ka otsuse leheküljel 24 märkinud: Kohus nõustub prokuröriga, et käesolevas kriminaalasjas puudub vaidlus asjaolus, et X vahendas W ja Q vahel teavet selle kohta, kus W ja C olid enne enda vahistamist 28.07.2017.a-l ladustanud enam kui 6,5 miljonile inimesele narkojoobe tekitamiseks mõeldud mõjudoosi ulatuses narkootilist ainet fentanüüli. Samuti puudub käesolevas kriminaalasjas vaidlus selles, et Q leidis vastavalt X vahendatud teabele BBB linnas XXX korteri ja sinna peidetud enam kui 9,6 kilo fentanüüli üles. Käesolevas kriminaalasjas puudub vaidlus selleski, et Q võttis seejärel vastavalt X vahendusel W-lt saadud juhistele korterist ca 5,3 kilo fentanüüli ja ca 20 kilo fentanüüli lähteainet, peitis need ära ja edastas seejärel X vahendusel narkootilise aine ja selle valmistamiseks vajaliku lähteaine uute peidikute asukohad W-le. Ilma X eelkirjeldatud käitusmisaktideta ei oleks saanud Q suures koguses fentanüüli käidelda ning W ei oleks saanud 14.08.2019.a-l ette näidata Irvala külas asuva metsapeidiku asukohta, kuhu oli peidetud ca 5,3 kilo fentanüüli. Jääb arusaamatuks, kuidas saab maakohus nõustuda prokuröriga ja asuda seisukohale, et antud küsimuses puudub vaidlus, kui nimetatud küsimuses just vaidlus ongi. Maakohus on antud juhul ka viidanud Riigikohtu lahendi 3-1-1-23-10 punktile 11.2. Maakohus on aga jätnud tähelepanuta sama lahendi punktis 11.3 märgitu. Nii kaastäideviimise kui kaasaaitamise puhul on vajalik teadmine põhiteo toimepanemisest ning tahtlus selle toimepanemiseks. Maakohus on teinud järelduse (otsuse leheküljel 26): Isegi kui X otsesõnu ei küsinud W-lt, mis W poolt Q-le edastatud korralduste taga täpselt seisneb või mis koordinaadid Q X vahendusel W-le edastas, pidi X kõike eelnevat ja tol hetkel toimuvat ning temale teadaolevat infot arvestades pidama võimalikuks, et ta vahendab fentanüüli asukohta ja ta nõustus sellega, ta soostus enda sellise rolliga. Süüdistatav tõstatab küsimuse. Mida kõike eelnevat ja toimuvat ta oleks konkreetselt pidanud arvestama? Mille alusel ta pidanuks üldse eeldama, et temalt elatise asjas õigusabi vajav Q (kes ei olnud varasemalt karistatud ja viibis vabaduses) on üldse seotud narkootiliste ainete käitlemisega? Maakohus ei ole oma järeldusi otsuses üldse selgitanud ja seetõttu on tegemist põhjendamata ja tõenditele mitte toetuva kohtuotsusega. Selline kohtuotsus ei ole ega isegi ei näi õiglane ja õiguspärane. Kohus on rikkunud tõendite igakülgse hindamise ja kohtuotsuse põhjendamise kohustust, mis on oluline menetlusõiguse rikkumine

§ 339lg 2 tähenduses ja on aluseks kohtuotsuse tühistamisele.

Eeltooduga on tegemist ka olulise ja keskse kriminaalmenetlusõiguse rikkumisega, sest kohtuotsus peab olema seaduslik ja põhjendatud. Kahtluse korral või tõendite vasturääkivuse korral tuleb aga kõik asjaolud tõlgendada süüdistatava kasuks. Kohtuotsusest nähtuv teokirjeldus ei saa ja ei tohi olla väljamõeldis ega ka asjas esitatud tõenditest hälbiv ettekujutus. Kohus ei ole selgitanud otsuses, miks kohus kaitsja väidete ja neid tõendavate tõendite ning eeltoodust tulenevate seisukohtadega ei nõustu. Seega on kohtuotsus olulises ulatuses põhjendamata. 14 Maakohus on teinud järelduse: Seega asub kohus seisukohale, kui mõelda ära X tegevus – BBB, XXX korteri eest arvete tasumine, korteriühistuga suhtlemine ja kirjade vahendamine Wlt Q-le- ei oleks võimalik olnud tegu toimepanna või see ei oleks aset leidnud sellisel kujul. W soovis õiguskaitseorganitele täiendavalt välja anda narkootilisi aineid. Maakohus ei ole käsitlenud, kas X tegevuse äralangemisel oleksid narkootilised ained W poolt välja andmata jäänud. Nii EV Põhiseaduse § 22 kui ka kriminaalmenetluse seadustiku § 7 sätestavad süütuse presumptsiooni põhimõtte, mille kohaselt tõlgendatakse kõik kriminaalmenetluses kõrvaldamata kahtlused kahtlustatava või süüdistatava süüdiolekus isiku kasuks. Antud juhul on maakohus jätnud selle tegemata. Apellant peab vajalikuks mõne sõnaga käsitleda kaitsja positsiooni süüteomenetluses. Kaitsja kohustus on tegutseda oma kaitsealuse huvides ja kasuks. See hõlmab ka olukorda, kus kaitsealune soovib õiguskaitseorganitele välja anda aineid või esemeid, mille valdamiseks on vaja eriluba. Apellant on seisukohal, et kaitsja või lepinguline esindaja saaks vastutada juhul, kui tema ülesannete täitmise tulemusena keelatud esemete või väljaandmist pädevale asutusele ei toimu, vaid luuakse olukord, kus keelatud eseme või aine avastamist veelgi raskendatakse. Antud kaasuses ei ole apellandi sellist tegevust tuvastatud ning W on täiendava narkootilise aine, mille väljaandmist õiguskaitseorganitele ta soovis, ka täies mahus välja andnud. Maakohtu otsuse kohaselt tuleb süüdistatavalt välja mõista narkootilise aine ekspertiisi nr 19EAN1303 teostamise kulu summas 1340,50 eurot, infotehnoloogia ekspertiisi nr 20E-IA0003 teostamise kulu summas 402 eurot ja DNA ekspertiisi nr 20E-GE0153 teostamise kulu summas 57 eurot. Samuti tuleb süüdistatavalt välja mõista DNA ekspertiisi nr 19E-GE1099 teostamise kulu summas 85,50 eurot; DNA ekspertiisi nr 19E-GE1107 teostamise kulu summas 470,25 eurot ja DNA ekspertiisi nr 19E-GE1323 teostamise kulu summas 1482,00 eurot. Apellanti asus kriminaalasi puudutama 18.02.2020 kui teda peeti kuriteos kahtlustatavana kinni. Ekspertiisid, mille maksumust kohustatakse apellanti hüvitama on määratud ja läbi viidud enne temale kahtlustuse esitamist. Maakohus ei ole põhjendanud, kuidas puudutavad antud ekspertiisid apellandi süülise tegevuse tõendamist, eriti olukorras, kui ekspertiisimääruses ja ekspertiisiaktis apellanti ei mainita ja tema kohta küsimusi ei esitata. 11.07.2022 esitas oma seisukoha apellatsioonide osas prokurör. Prokurör vaidleb apellatsioonidele vastu, palub jätta need rahuldamata ning Harju Maakohtu 21.06.2022 otsuse nr 1-20-4985 muutmata. Prokuröri seisukoht on kõiki maakohtu otsuses esitatud põhjendusi toetav e sisuliselt kordab prokurör kõiki maakohtu otsuses esitatud seisukohti e sisuliselt neidsamu seisukohti, mis olid esitatud prokuröri süüdistuskõnes ja leiab kokkuvõttes, et maakohus on vaidlustatud otsuses põhjalikult analüüsinud kohtus uuritud tõendeid ning neid kogumis hinnates jõudnud õigele järeldusele, et X tegevus vastab KarS § 184 lg 2 p 1 tunnustele. Maakohus analüüsis vaidlustatud otsuses ka peamisi kaitsja ja süüdistatava poolt kohtuvaidlustes ning viimases sõnas tõstatatud (ning apellatsioonides korratud) vastuväiteid ning prokuröri hinnangul neile ammendavalt vastanud. Asjaolu, et süüdistatav ja tema kaitsja ei nõustu maakohtu seisukohtadega, ei tingi maakohtu otsuse muutmist. Tallinna Ringkonnakohtu 14.07.2022 määrusega määrati kriminaalasi apellatsiooni korras arutamisele kirjalikus menetluses. Apellatsioonimenetluse pooltele anti seisukohtade esitamiseks aega 27.07.2022. Määratud tähtajaks esitas oma kirjalikud seisukohad süüdistatav. Süüdistatav kordas taotlust maakohtu otsuse tühistamiseks ja enda õigeksmõistmiseks ning esitas seisukohad ringkonnakohtu otsusest 1-18-6048, milles ringkonnakohus põhjalikult käsitles valduse, s.h. kuritegeliku valduse tekkimist. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT: 15 Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega, esitatud apellatsioonidega ja prokuröri vastuväidetega leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada ja uue otsusega süüdistatav õigeks mõista. Olenemata sellest, et ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse süüdistatava süü osas, millega kaasneb ka otsuse tühistamine mõistetud karistuse ja menetluskulude osas, peab kohtukolleegium vajalikuks välja öelda oma seisukoha ka mõningates sellistes küsimustes, mis uue ja õigeksmõistva kohtuotsuse puhul ei omaks küll sisulist tähendust enam konkreetses kriminaalasjas, kuid on kohtukolleegiumi arvates siiski olulised ja võiksid olla arvestatud edaspidiselt nii maakohtu, prokuröri kui ka kaitsja poolt. Sisuliselt on tegemist kohtupraktikas omaksvõetud ja valitsevate seisukohtadega, milliseid on aga prokurör süüdistuse esitamisel, maakohus karistuse mõistmisel ning kaitsja apellatsiooniväidete püstitamisel eiranud. Esiteks, kohtukolleegium nõustub apellantidega selles, et süüdistatavale prokuratuuri poolt esitatud süüdistus sisaldab rohkesti selliseid asjaolusid, millised ei ole arutatavas kriminaalasjas süüdistatavale etteheidetava süülise käitumise seisukohast asjakohased ning nendele samadele asjaoludele on ka maakohus oma otsuses ülemäära tähelepanu pööranud, neid lihtsalt kopeerides. Süüdistus on ilmselgelt kunstlikult venitatud pikaks (6 ja pool lehekülge) ja sealt nende faktide väljanoppimine, mis võiks anda ettekujutuse süüdistaja seisukohast, mis tema arvates on konkreetselt süüdistatavale etteheidetav narkootikumide ebaseadusliku käitlemisena, on vaevanõudev ja kujutab endast rohkem ristsõna lahendamist, mõtete lugemist jne. Abistavaks faktoriks ei ole seejuures ka mitte prokuröri süüdistuskõne maakohtus ega ringkonnakohtule esitatud kirjalikud seisukohad, sest enamasti on tegemist kattuva tekstiga, mis siis pannakase ajaliselt ja vastavalt menetlusstaadiumile vajalikku konteksti. Ehk siis süüdistus lihtsalt kirjeldab, süüdistuskõnes on põhirõhk sellel, et kõik süüdistuses kirjeldatu on tõendatud ja ringkonnakohtule esitatud seisukohtades kiidetakse maakohut, et maakohus on põhjendatult kõike seda, mis süüdistuses kirjas ja süüdistuskõnes ette kantud lugenud tõendatuks. Süüdistus on kohtukolleegiumi hinnangul võtnud kohtuotsuse mõõtmed ja sisu. Kohtukolleegium on mitmetes kriminaalasjades pööranud süüdistaja tähelepanu sellele, et süüdistused võiks olla konkreetsemad, lühemad ja asjassepuutuvamad, kuid kasu sellest on tänaseks päevaks nullilähedane. Kohtu veenmine süüdistuse õigsuses sellega, et tegelikule etteheidetavale tegevusele, mis ei pruugi kõrvaltvaatajale näida üldse kriminaalne, luuakse ümber asjassepuutumatu ja laialivalguv kriminaalne taust, ei peaks kuidagi mõjutama kohut konkreetse kohtu alla antud isiku süüküsimuse lahendamisel. Süüdistust lugedes jääb tõesti mulje, et selle tekstiga püüab prokurör „lüüa“ kohut rohkem selle taustaga, mis X-le etteheidetavale käitumist ümbritseb e CW nimedega, mis ei ole vähemalt kriminaalmenetlusega tegelevatele kohtunikele võõrad ja pigem on tegemist nö „kuulsate“ tegelastega, kelle nimed seostuvad võib öelda erakordselt suure koguse narkootilise aine käitlemisega ja nende tegudega, millised on olnud arutusel juba eelmises kriminaalasjas ja tuvastatud eelmise kohtuotsusega e nö name-dropping. Psühholoogiliselt peaks sellise tausta mõju olema selles, et veenda kohut, et ka X on kui mitte sama suure, siis piisavalt suure gabariidiga nö narkodiiler, kes grupis CW-ga käitleb nende valduses olevaid keelatud aineid, mille eesmärk peaks olema selleliigiliste kuritegude puhul narkootikumide viimine tarbijani e rahvani, nende levitamine ja sellega inimeste tervise kahjustamine sel teel, et need kas süüakse, süstitakse või nuusutatakse sisse aga igal juhul viiakse kuidagi inimorganismi. Selline süüdistus, mis praeguses asjas on kohtu laual, tekitab tahtmatult võrdlusmomendi näiteks riidest taskurätikuga. Riidest taskurätik on üldjuhul tavaline palistatud riidetükk, mis täidab oma eesmärki e on abivahend näo piirkonnast pärinevate kehavedelike sündsaks kõrvaldamiseks. Kui aga seesama tavaline riidetükk kaunistada tikanditega ja heegeldada selle ümber kauni mustriga pits, muutub see aksessuaariks, kuid nö nina sellega pühkida saab ikka edasi. Lihtsalt kõrvaltvaatajal on ilu silmades ja kasutajal ka viisakam sellega rahva sekka minna. Ehk siis süüdistust võib ääristada ükskõik kui kriminaalsete elementidega, ei muutu tegelik etteheidetav konkreetne tegevus sellest kohtule usutavamaks. Õigemini arvestades maakohtu otsust, tuleks öelda, et ei peaks muutuma usutavamaks. 16 Kohus peaks olema võimeline „eraldama terasid sõkaldest“ ja endale seega selgeks tegema, milles on süüdistuse tegelik nö „uba“, mis vastaks karistusõiguslikult etteheidetavale süülisele käitumisele. Tõsi ta on, et mitte alati ei paista see arusaam välja kohtuotsusest ning kohtupraktikast võib tuua „pika pingi täis“ näiteid, kus kohus on lihtsalt kaasa läinud süüdistusega ja kujundanud oma lõpliku seisukoha prokuröri süüdistuskõnega „üks ühele“. Ka praegusel juhul ei ole maakohus nö teisel katsel suutnud jätta isegi muljet, et tal on kujunenud endal mingigi siseveendumus. Kõik, mis puudutab vendade CW eelnevat kuritegelikku käitumist ei pea olema X suhtes tehtud süüdistuses ja kohtuotsuses taaskord ülekirjutatud. Kohtuotsuses peaks see olema käsitletud niivõrd kuivõrd see on vajalik X süüküsimuse lahendamisel e kontekstis maakohtu järeldustega ja selgitustega, mida üks või teine lõik CW eluloost X süü tuvastamisel tõendab. Ainult sellisel juhul on kohtuotsuse lugejale nende faktide kasutamine arusaadav ja jälgitav ja saaks rääkida, et kohtuotsus sisaldab tõendite analüüsi. Samas ei saa nõustuda sellega, et ainuüksi süüdistuse ebakonkreetsus, laialivalguvus, pikkus jms peaks automaatselt kaasa tooma õigeksmõistva kohtuotsuse. Esiteks.

§ 262

lg 1 p 2 kohaselt oli maakohus pädev tagastama süüdistusakti prokuratuurile, kui see ei vasta

§ 154nõuetele.

Maakohus seda ei teinud. Seega maakohtu jaoks süüdistusaktis sh süüdistuses selliseid puudusi ei esinenud, mis takistanuks kohtumenetlust maakohtus. Kogu maakohtus toimunud menetlus lubab väita, et nii süüdistatav, kui ka tema kaitsja said väga hästi aru, mida täpselt süüdistuses süüdistatavatele ette heidetakse. Süüdistatav vastas kohtu küsimusele, kas talle on süüdistus arusaadav, jaatavalt. Kaitsja esitas maakohtu istungil oma avakõnes ja ka kohtuvaidlustes kaitsekõnes vastuväited süüdistuse põhjendatusele konkreetselt etteheidetava teo osas. Kohtukolleegiumi hinnangul on sellega ammendunud vaidlus süüdistuse selles osas, kas süüdistus vastab nõuetele, mis lubas minna edasi kohtumenetlusega. Vaatamata nendele etteheidetele, mis kohtukolleegiumil süüdistusele on, ei esine seal selliseid vigu, mis muudaks kaitseõiguse teostamise ja asja menetlemise võimatuks. Riigikohus on eelnevat arvestades märkinud, et isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks saavad olla vaid süüdistuses kirjeldatud faktilised asjaolud, mis määravad ära kohtuliku arutamise piirid. Kaitseõiguse tagamiseks peavad süüdistuse tekstis piisava selguse ja täpsusega kajastuma kõik faktilised asjaolud, mis on isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks (1-17-1327, p 13 ja 3-1-1-59-16, p-d 21-22).

§ 268

lg 5 teise lause kohaselt ei või kohus otsust tehes tugineda faktilisele asjaolule, mida ei ole menetluses arutatud. Süüdistuse sõnastusele ei ole võimalik kehtestada mingit konkreetset standardit, kuid sellest peab piisava selguse ja täpsusega nähtuma isikule tehtava etteheite faktiline alus. Riigikohus on oma otsuses 3-1-1-83-11 heitnud ringkonnakohtule ette seda, et ringkonnakohus leides, et süüdistus on ebakonkreetne, mõistis ühe süüdistava õigeks, teise aga süüdi kergemas kuriteos. Riigikohus selgitas, et oluline on see, et maakohus ei ole süüdistatavale omistanud võrreldes süüdistuses kirjeldatud teoga veel mingeid täiendavaid faktilisi asjaolusid, vaid täpsustas üksnes talle süüdistusaktis omistatud varguse täideviimistegu. Seega ei ole maakohus süüdistuse piire laiendanud ega omapoolselt süüdistust sisustanud. Ehk siis Riigikohus sisuliselt andis kohtutele mõista, et kohtud peavad ise leidma pikkadesse ja laiavalguvatesse süüdistustesse peidetud konkreetsed karistusõiguslikud etteheited ning konkretiseerima, milles isik süüdi mõistetakse. Prokurörile aga selgitab kohtukolleegium taaskord, et süüdistus ei pea vastama kohtuotsuse nõuetele, midagi peab jääma ka kohtu otsustada. Riigikohus on oma otsuses 3-1-1-66-12 selgitanud, et süüdistus peab sisaldama isikule ette heidetava käitumise faktilist kirjeldust ja etteheite õiguslikku sisu. Selles ei pea esitama arutluskäike, millest oleks tuletatav isiku karistamise aluseks olevate asjaolude olemasolu põhjendus. Süüdistuse näol on tegemist hüpoteesiga, mille tõestamine või ümberlükkamine on kohtumenetluse ülesanne. Põhjendus, 17 miks loetakse mingi süüdistuses kirjeldatud faktiline asjaolu tõendatuks, peab sisalduma kohtuotsuses (

§ 312p 1), mitte aga süüdistuses endas (vt RKKKo nr 3-1-1-83-10, p 19).

Teiseks. Kohtukolleegium rõhutab, et apellatsioonimenetluse esemeks on maakohtu otsuse seaduslikkuse ja põhjendatuse kontroll. Ehk siis, ringkonnakohus juhindub maakohtu otsuse seaduslikkuse kontrollimisel süüdistusele hinnangu andmisel

§ 268

lg-st 1, mille kohaselt toimub kriminaalasja kohtulik arutamine süüdistatava suhtes ainult süüdistusakti järgi, kui samas paragrahvis ei ole sätestatud teisiti e sellest, kas maakohus on sellisest seadusenõudest kinni pidanud.

§ 268

lg 5 esimene lause näeb ette, et süüdistatavat süüdi tunnistades ei või kohus tugineda faktilistele asjaoludele, mis oluliselt erinevad süüdistuses või muudetud või täiendatud süüdistuses kirjeldatud tõendamiseseme asjaoludest. Riigikohus on määruses 3-1-1-37-11 selgitanud, et

§-s 339 sätestatud kriminaalmenetlusõiguse olulised rikkumised on võetavad kokku ausa ja õiglase kohtumenetluse põhimõtte minetuste mõistesse. Seega on tegemist taoliste menetlusnõuete rikkumistega, mille toimumist on olemuslikult alust ette heita kohtule, kes peab kindlustama nimetatud põhimõtete tegeliku järgimise kohtulikus arutamises. Nimetatud põhjusel on ka muid n-ö kataloogiväliseid kriminaalmenetlusõiguse rikkumisi

§ 339

lg 2 mõttes võimalik käsitada olulistena vaid siis, kui need on kokkuvõttes taandatavad kriminaalasjas kohtu poolt tehtud lahendile. Süüdistuse puudulikkust kõige laiemas tähenduses pole aga ühelgi juhul põhjust ette heita kohtule, kuivõrd

§ 14

lg-st 1 tulenevalt täidavad kohtumenetluses süüdistuse ja õigusemõistmise funktsioone erinevad subjektid. Nimetatud põhimõtet rõhutatakse eraldi veel

§ 14

lg-s 2, mille kohaselt võtab süüdistusest loobumine prokuröri poolt kohtult menetluse jätkamise kohustuse ja moodustab õigeksmõistva kohtuotsuse tegemise aluse. Kuivõrd kohtu roll esitatud süüdistuse üle on piiratud vaid selle vormilise küljega (vt

§ 262

p 2), siis ei ole ka

§ 339

kohaselt kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena üldjuhul käsitatav süüdistuse sisuline puudulikkus. Lähtudes talle pandud kriminaalasja lahendamise ülesandest peab kohus süüdistuse põhjal eeskätt otsustama materiaalõiguse kohaldamise üle. Sellest tulenevalt on ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi täiskogu märkinud, et süüdistuse puudulikkuse korral tuleb kohtul kaaluda õigeksmõistva otsuse tegemist, kui süüdistuses esinev puudus toob endaga kaasa kuriteosündmuse või kuriteo selgitamise võimatuse või kui sellega kaasneb tõendamiseseme asjaolude tuvastamatus (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi täiskogu otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-9606). Kohtukolleegiumi hinnangul ei ole arutatavas kriminaalasjas esitatud süüdistusele tehtud etteheited sellised, mis vääraks juba eos süüdistatava võimaliku süüküsimuse lahendamise. Kas selles süüdistuses kirjeldatud tegu on kuritegu või mitte ja kuivõrd on süüdistuses X-le omistatud tegevus tõendatud, see küsimus on lahendatav ka olemasoleva süüdistuse pinnalt. Kolmandaks. Kaitsja on kokkuvõtvalt leidnud, et maakohus on isikut ebakonkreetses süüdistuses süüdi mõistes oluliselt rikkunud menetlusõigust

§ 339lg 2 mõttes, milline on viinud materiaalõiguse ebaõige kohaldamiseni.

Kohtukolleegium rõhutab, et kriminaalmenetluse oluline rikkumine maakohtu poolt ei ole süüdistatava õigeksmõistmise alus.

§ 309

lg 2 sätestab, et õigeksmõistev kohtuotsus tehakse, kui kohtulikul arutamisel ei ole tuvastatud kuriteosündmust ega kuritegu või kui ei ole tõendatud, et kuriteo on toime pannud süüdistatav või kui prokurör on süüdistusest loobunud. Riigikohtu seisukoht, millise rikkumisena on tegelikult hinnatav olukord, kus tähelepanuta on jäetud süüdistuse ebakonkreetsus ega ole ka lahendatud küsimust, kas süüdistuses etteheidetav tegevus on käsitatav kuriteona ning milline on apellatsioonikohtu pädevus sellises 18 olukorras, on väljendatud määruses 3-1-1-37-11. Apellatsioonidest võib välja lugeda, et just need on peamised etteheited süüdistusele. Riigikohus on selgitanud, et see, kui süüdistuses kirjeldatud käitumine ei sisalda toodud näite puhul siis KarS § 184 sätestatud kuriteokoosseisu objektiivseid tunnuseid, ei kujuta endast mitte kriminaalmenetlusõiguse rikkumist, vaid materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist maakohtu poolt. Riigikohus rõhutas sedagi, et küsimus süüdistatavate käitumise vastavusest mõnele karistusseaduse eriosa koosseisule kujutab endast otsustamist materiaalõiguse kohaldamise õigsuse üle

§ 338p 2 tähenduses, mitte aga menetlusõiguslike nõuete järgimise kontrolli.

Ringkonnakohtu pädevus olukorras, kui tuvastatakse materiaalõiguse ebaõige kohaldamine, on sätestatud

§-s

1. Nimetatud sätte kohaselt võib ringkonnakohus ise teha uue kohtuotsuse kas kaebuse alusel või sõltumata kaebusest, kui tuvastamist on leidnud süüdistatava olukorda raskendav materiaalõiguse ebaõige kohaldamine. Järgnevalt peab kohtukolleegium vajalikuks vastata kaitsja väitele, kas maakohus oleks pidanud tegema osaliselt õigeksmõistva otsuse.
2. märtsil 2021 tegi Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kogu koosseis määruse kriminaalasjas 120-470, milles selgitas põhjalikult, millal tuleb süüdistatav osaliselt õigeks mõista. Riigikohus selgitas, et teona

§ 306

lg 1 p-de 1-3 mõttes saab käsitada vaid sellist käitumist, mis moodustab ühe teo karistusõiguse tähenduses (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. aprilli
2. a otsus asjas nr 3-1-1-4-04, p 8.3 ja
3. mai
4. a otsus nr 1-15-11032/308, p 34). Karistusõiguslikult mitme eraldiseisva teona käsitatav käitumine on vaadeldav mitme teona ka

§ 306lg 1 p-de 1-3 kontekstis.

Sama teo suhtes saab kohus teha alternatiivselt kas õigeks- või süüdimõistva kohtuotsuse (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. märtsi
2. a otsus asjas nr 3-1-1-12-09, p 11). Teisisõnu ei ole kohtul võimalik süüdistatavat ühes ja samas teos korraga süüdi tunnistada ja õigeks mõista. Ka mitte osaliselt. Niisiis järeldub

§ 309

lg-st 2 koostoimes sama seadustiku § 306 lg 1 p-dega 1-3 seegi, et süüdistuses kirjeldatu osaline tõendamata jäämine kohtumenetluses või asjaolude tuvastamine süüdistatavale soodsamal kujul ei tingi osalist õigeksmõistmist, kui kohtu kindlakstehtu vastab mis tahes süüteo tunnustele (kui tegemist on väärteoga, tuleb kriminaalmenetlus üldjuhul lõpetada). Õigeksmõistva otsuse tegemiseks peab mõni süüdistuses osutatud iseseisev kuriteosündmus või süüdistatava seotus kuriteoga tervenisti ära langema - olgu siis tõendamatuse tõttu või põhjusel, et mitte miski sellest faktikogumist, mis on süüdistusse märgitud ja kohtu poolt kindlaks tehtud, ei vasta ühegi süüteokoosseisu tunnustele. Süüdistatava saab õigeks mõista vaid mingis teos tervikuna, mitte selle teo mõnes asjaolus (nt vägivalla kasutamises võõra asja äravõtmisel). Seega kui süüdistuses kirjeldatud faktikogum, mis objektiivselt moodustab ühe teo, leiab kohtumenetluses tõendamist vaid osaliselt, ent vastab sellest hoolimata mingi kuriteo tunnustele, tuleb kohtul teha üksnes süüdimõistev otsus. Seevastu juhul, kui süüdistuses kirjeldatud asjaolud hõlmavad karistusõiguslikult mitut tegu (teomitmus) ja mõni neist tegudest või selle toimepanemine süüdistatava poolt ei osutu tervikuna tõendatuks või kui see tegu ei vasta ühelegi süüteokoosseisule, tuleb süüdistatav viimati nimetatud teos õigeks mõista. Seda olenemata süüdistatava süüditunnistamisest või õigeksmõistmisest teistes süüdistuses kirjeldatud tegudes ja sõltumata sellest, kas osaline õigeksmõistmine mõjutab süüdistatava käitumise karistusõiguslikku kvalifikatsiooni. Kohtukolleegiumi arvates on kaitseväitele vastamiseks oluline ära märkida Riigikohtu määruses toodud näited, mis just arutatava süüdistuse kontekstis on asjassepuutuvad. Jätkuva süüteo (vt nt viidatud otsus asjas nr 3-1-1-4-04, p-d 13-14) osategudest mõne tuvastamata jäämine süüdistatava osalist õigeksmõistmist ei tingi, sest tegemist on vaid osaga ühest ja samast süüdistatava teost, mille karistatavus tervikuna ära ei lange. Näiteks kui kellelegi heidetakse KarS § 3891 lg 1 järgi ette, et ta esitas jätkuva teona maksuhaldurile 19 valeandmeid mitmes maksudeklaratsioonis, kuid kohus tuvastab, et mõnes deklaratsioonis valeandmeid polnud, ei mõisteta süüdistatavat nendes deklaratsioonides valeandmete esitamises õigeks, kui ülejäänud deklaratsioonide esitamine on süüteokoosseisu täitmiseks piisav (varem teisiti: Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. jaanuari
2. a otsus asjas nr 3-1-1133-13, p 18). Peaks aga kohus tuvastama, et süüdistuses jätkuva teona käsitatud rikkumine koosneb tegelikult korduvatest kuritegudest, millest üks on tõendamata, tuleb süüdistatav selles iseseisvas - teos õigeks mõista (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
3. mai
4. a otsus nr 1-18-7408/62 ja
5. juuni
6. a otsus nr 1-16-7179/127). Praegusel juhul ei saa olla vaidlust selles, et tegemist on süüdistusega, kus süüdistatavale heidetakse ette jätkuvat narkootiliste ainete ebaseaduslikku käitlemist ja see etteheidetav käitumine koosneb erinevatest osategudest. Seda seisukohta kinnitab ka fakt, et kvalifitseeriva asjaoluna ei ole ette heidetud selle kuriteo toimepanemist korduvalt. Maakohus leidis vaidlustatud kohtuotsuses, et üks etteheidetud osategudest ei sisalda kuriteokoosseisu tunnuseid. Osategu, milles maakohus süüdistatavat süüdi ei mõistnud on oma sisult järgmine – W-l oli kinnipidamisasutuses viibides õigus telefoni abonentnumbrilt KKKKKKK X-ga (abonentnumbritel OOOOOO ja HHHHHHH) telefoni teel piiramatult suhelda. X andis alates 15.01.2018 tema kasutuses oleva Elisa kõnekaardi abonentnumbriga HHHHHHH kolmanda isiku F kasutusse. X võimaldas selliselt W-l alates 26.06.2018.a konspireeritult suhelda väljaspool kinnipidamisasutust viibivate isikutega, mille vältel oli W-l muuhulgas võimalik jagada neile ka narkootiliste ainete käitlemisega seotud korraldusi. Otsustamaks, kas maakohus leides, et F-ga suhtluse võimaldamine ei täida narkootiliste ainete käitlemise objektiivset koosseisu, pidi süüdistatava osaliselt õigeks mõistma või mitte, on Riigikohtu poolt eelnevaid selgitusi/näiteid arvestades oluline järgnev. Süüvides Riigikohtu näidetesse ja tutvudes näidetes viidatud Riigikohtu otsustele on oluline, kas need osateod, mis kokkuvõttes moodustavad ühe jätkuva süüteo, on eraldivõetuna hinnatavad ka kuriteona. Nii võib näidete põhjal järeldada näiteks, et kui jätkuv toimingupiirangu rikkumine koosneb näiteks seitsmest eraldi riigihankest, milliste puhul on tuvastatud, et iga riigihanke puhul toimepandud suures ulatuses toimingupiirangu rikkumine, täidab iga osategu kuriteokoosseisu (KarS § 3001) ja kui kohus leiab, et süüdistatava süü ei ole tõendatud, mõistab ta süüdistatava õigeks sellistes osategudes. Kui on aga jätkuvaks kuriteoks KarS § 300-1 tunnustel tunnistatud mitmetest sarnastest ja ajaliselt lähestikku toimunud toimingupiirangu rikkumistest, millistest osad eraldivõetult ei anna alust rääkida kriminaalsest toimingupiirangu rikkumisest e et suure ulatuse annab välja alles nende nö summa ja sellises osateos kohus leiab, et süüdistatav ei ole seda toime pannud, siis eraldi selles osateos ei ole vajalik süüdistatava õigeksmõistmine. Arutataval juhul on vaidlusesemeks tegu, mille puhul on nii kaitsja ise, kui ka maakohus leidnud, et selle kirjeldus ei vasta ühelegi kuriteokoosseisu tunnustega teole. Otsuse põhjendavas osas on maakohus oma seisukohta põhjendanud ja see, et otsuse resolutiivosa ei sisalda süüdistatava õigeksmõistmist ühes osateos on kohtukolleegiumi kooskõlas Riigikohtu seisukohaga. Maakohus ei ole süüdistatavale karistust mõistes arvestanud valitsevate Riigikohtu seisukohtadega ja on määranud vastuolus nende seisukohtadega katseaja pikkuse, mis on võrdne mõistetud vangistusmääraga. Olenemata sellest, et tegemist on juba kauaaegse Riigikohtu seisukohaga, tehakse seda viga jätkuvalt ja just siis, kui kohaldatakse lühimenetlust või kui süüdistatav on ära kandnud osa mõistetud karistusest vahi all viibides või kui mõistetakse šokivangistus. Riigikohus ja ringkonnakohus on ka sellistel juhtudel, kui ei saa ise enam katseaega pikendada vastava kaebuse puudumise tõttu või on see juba maakohtu poolt mõistetud maksimaalsena, korduvalt juhtinud maakohtu tähelepanu nimetatud asjaolule. Võib arvata, et maakohtu seisukohast on Riigikohtu vastavad juhised täidetud kuna 1 päeva mõistetud karistusest on süüdistatav eelvangistuses viibides ära kandnud ja seega 4 aasta pikkune katseaeg justkui ületab mõistetud vangistusmäära. Tegelikult see nii ei ole. Mõiste 20 „mõistetud karistus“ tähendab kogu mõistetud karistust, mitte selle ära kandmata osa pärast eelvangistuses viibitud aja mahaarvamist või

§ 238alusel karistuse vähendamist.

Oma otsuses 1-17-689 on Riigikohus taas selgitanud, et samuti ei saa kolleegiumi hinnangul mutatis mutandis jätta KarS § 73 alusel karistust tingimisi täitmisele pööramata, kui isikule mõistetakse üle viieaastane vangistus, mida vähendatakse

§ 238lg 2 alusel kestuseni alla viie aasta. Kar

S § 73 lg 3 kohaselt saab katseajaks määrata kuni viis aastat, mis ei tohi aga olla lühem kui vabastatule mõistetud vangistus (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. detsembri
2. a otsus asjas nr 3-1-1-96-11, p 7.4). Kuna maakohus mõistis viidatud Riigikohtu asjas süüdistatavale liitkaristuseks 6 aastat 6 kuud vangistust, ei saanud kohus seda KarS § 73 alusel tingimisi täitmisele pööramata jätta, vaatamata sellele, et

§ 238lg 2 alusel karistust vähendades jäi karistuse kestus alla viie aasta.

(p 26). Riigikohus on näiteks oma otsusega 1-20-6745 mõistnud süüdistatavale uue karistuse ja seda tingimisi maksimaalse katseajaga ning seetõttu just mõistnud uue karistuse, mis jäi alla 5 aasta e 4 aastat ja 11 kuud. Kandmata karistuseks luges Riigikohus oma otsusega mõistetud karistusest 2 aastat 10 kuud 18 päeva vangistust. Teadmata, et selline üks kuu alla 5 aastase vangistuse mõistmine tuleneb just eelviidatud Riigikohtu seisukohtadest, võib otsuse lugejale tunduda selline e 1 kuu alla viie aasta karistus, muidu kummastav/kunstlik. Mis puudutab apellatsioonides esitatud väiteid erinevate ekspertiiside kulude väljamõistmist süüdistatavalt, siis kohtukolleegium leiab, et apellandid on unustanud, et maakohus tuvastas süüdistatava süü grupilises narkootilise aine ebaseaduslikus käitlemises. Tutvudes konkreetsete ekspertiiside uurimisesemetega ja järeldustega on piisav alus väita, et süüdistatavale etteheideteva kuriteo tõendamiseseme seisukohalt olid need asjassepuutuvad ekspertiisid ja seda olenemata sellest, et süüdistatavale omistatud kaastäideviija roll ei saanudki ette näha ei narkoaine omandamist, pakendamist ja üldse sellega kokku puutumist. Nagu ka korterivõtme puhul ei olnud ta seda katsunud jne. Mis aga puudutab kaitsja poolt tehtud viidet Riigikohtu lahendile 3-1-1-121-13, siis oluline on märkida järgmist. Esiteks, kohtukolleegium rõhutab, et Riigikohtu seisukohtade n-ö automaatne kohaldamine saab toimuda vaid olukorras, kus tuvastatakse sarnased tehiolud selle lahendiga, millele viidatakse (3-1-1-57-10). Võrreldes kahte kaasust e viidatud määruses esitatud tehiolusid arutatava süüdistuse tehioludega, tuleb tunnistada, et Riigikohtu määruses on tegemist üksiktäideviimisega e seal ei ole perearst grupis narkoainet käidelnud. Tegemist on kahe eraldiseisva kuriteoga. Kõige olulisem vaidlusküsimus apellatsioonimenetluses on süüdistatava süüküsimus. Nagu kohtukolleegiumi eelnevatest seisukohtadest juba nähtub, ei saa selles küsimuses nõustuda maakohtu seisukohaga ja seda eelkõige põhjusel, et tõendamata on süüdistatava tahtlus suures koguses narkootiliste ainete grupilises ebaseaduslikus käitlemises. Esmalt püüab kohtukolleegium siiski veelkord konkretiseerida, milles konkreetselt seisneb süüdistatavale etteheidetud kuritegelik käitumine. Süüdistuse resolutsiooni kohaselt süüdistatakse Xd koos Q ja Harju Maakohtu Tallinna kohtumaja 03.09.2019.a otsusega nr 117-10573 KarS § 184 lg 21 järgi süüdi mõistetud W ja C-ga ühiselt ja kooskõlastatult suures koguses narkootilise aine ebaseaduslikus käitlemises, s.o KarS § 184 lg 2 p 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises. Esmalt heidetakse süüdistatavale ette seda, et ta võttis oma ainuvaldusesse W ja C valduses olnud suures koguses narkootilisi aineid, mis asusid BBB linnas, XXX korteris. Selline järeldus tuleneb otseselt süüdistuse tekstist: Nimelt, kuivõrd W ja C viibisid alates 29.07.2017.a-st vahi all ning nende suhtlusvõimalused olid piiratud, jätkas XXX korteriühistu juhatusega konspireeritult suhtlemist W lepinguline kaitsja kriminaalasjas nr 16221000072 ja X Õigusbüroo OÜ omanik X, kes, soovides varjata enda isikut, kasutas kirjavahetuseks meiliaadressi VVV ja nimetas end kirjavahetuses nimega VVV . Selliselt tagas X oma tegevusega, et BBB linnas XXX asuv korter, milles W ja C jätkuvalt hoiustasid suures koguses fentanüüli ja selle valmistamiseks vajalikke lähteaineid, püsiks puutumatuna. W-l ja C-l puudus korterile ligipääs ja võimalus seda vallata, ent nende asemel hakkas pärast W ja C vahistamist korterit ja selles ladustatud narkootilisi aineid valdama X. 21 Veel seisneb süüdistuse kohaselt ebaseaduslik grupiline narkootiliste ainete käitlemine X poolt selles, et ta vahendas vanglas viibiva W korraldusi narkootiliste ainete käitlemiseks vabaduses viibivale Q-le. Süüdistusest võib välja lugeda, et ta tegi seda kahel korral. Üks kord enne 25.07.2019 ja teine kord ajavahemikul 14.08.2019 kuni 16.september

1. Samuti viis ta Wle Q-lt meilidele talletatud peidikute koordinaadid, milliste alusel W narkootikumid 14.08.2019 metsapeidikutest välja andis. Kohtukolleegium möönab, et selline tegevus, millega keegi püüab kellegi teise poolt hoiustatud või kellegi teise valduses olevate narkootiliste ainete säilimist kuidagi kindlustada, võib olla karistusõiguslikult etteheidetav, kuid praegusel juhul konkreetse korteri kommunaalkulude maksmine ei kujuta kommunaalkulusid maksva isiku poolt valduse ülevõtmist teiste isikute valduses olevate narkootilisele ainele ei kaasvaldajana ega ka ainuvaldajana ja seda ka olenemata sellest, et tegelik valdaja viibib kinnipidamisasutuses. Kohtukolleegiumi hinnangul ei hakka kommunaalkulude maksja praegusel juhul valdama selles korteris hoiustatavaid narkootikume ja selline tegevus ei ole kohtukolleegiumi hinnangul kindlasti karistusõiguslikult hinnatav narkootiliste ainete ebaseadusliku käitlemise kaastäideviimisena. Teatud eelduste olemasolul võib selline tegevus olla hinnatav füüsilise või ainelise kaasabi osutamisena. Igal juhul peab olema tuvastatud tahtlus e praeguse kaasuse tehiolude pinnalt on oluline tuvastada fakt, et X oli teadlik, et korter, mille kommunaalkulusid ta maksis oli tema kaitsealuse korter, mitte kaitsealuse kaaskinnipeetava korter nagu süüdistatav ise väidab ja mis kõige olulisem, ta peab pidama vähemalt võimalikuks, et selles korteris hoiab tema kaitsealune suures koguses narkootilisi aineid. Kohtukolleegiumi seisukoht selles osas, mis puudutab süüdistatava poolt suures koguses narkootiliste ainete valduse ülevõtmist ja seejärel nende valdamist on järgmine. Esiteks, isegi, kui eeldada, et X teadis või vähemalt pidas võimalikuks, et korteris, mille eest ta tasub kommunaalmakseid, on narkootikumid, ei ole olnud ei korter ega ka selles hoitavad narkootikumid X valduses. X-l ei olnud sellele korterile ligipääsu e tal ei ole olnud selle korteri võtit ega ka mingit otsustusõigust, kuidas ja kuhu seal hoitavaid narkootikume jagada, peita jne. Kohtukolleegiumi hinnangul olid need narkootilised ained jätkuvalt W, C ja Q valduses ja seda olenemata sellest, et CW viibisid vangistuses. Nad teadsid , et suur kogus narkoainet asub vaidlusaluses korteris, teadsid, kelle käes on selle korteri võti ja just nemad kolmekesi valdasid neid narkootilist aineid edasi. Hoidmine on asja valdamine, mida aga ei mõisteta karistusõiguses tsiviilõiguslikus, vaid faktilises tähenduses. Riigikohus on oma otsuses 3-1-140-12 selgitanud, et valduse üldmõiste tuleneb AÕS §-st 32, mis sätestab, et valdus on tegelik võim asja üle. AÕS § 33 lg 1 kohaselt on valdaja isik, kelle tegeliku võimu all asi on. Ehkki õigussüsteemi terviklikkuse põhimõtet arvestades tuleks karistusõiguses valduse mõistet üldjuhul sisustada tsiviilõiguslikest arusaamadest lähtuvalt (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
2. mai
3. a otsus asjas nr 3-1-1-28-09, p-d 8.2-8.3), on kohtupraktikas omaks võetud arusaam, et tulenevalt kahe õigusharu ülesannete erinevusest ei ole valduse mõiste karistusõiguses täielikult kattuv asjaõigusliku valduse mõistega (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
4. detsembri
5. a otsus ajas nr 3-1-1-46-08, p 20 ja
6. aprilli
7. a otsus asjas nr 3-1-1-23-11, p 12). Veel selgitab Riigikohus viidatud otsuses, et valdajaks saab olla isik, kellel on ruumi ukseluku võti ja kes kontrollib sissepääsu ruumi. Valdus tulenes sisuliselt juba omandist ja W ja C-l oli täielik võim kõigi korteris olevate asjade üle, sealhulgas nende narkootikumide üle, mida nad seal hoidsid. Süüdistuses väidetakse, et Q-le, kellel oli pärast W ja C kinnipidamist ja vahistamist jäänud juurdepääs Ida-Virumaal Lüganuse vallas BBB linnas XXX korterisse nr XX….. Sisuliselt tähendab see seda, et Q käes oli nimetatud korteri võti. Seega oli temal tegelik võim e ta valdas samuti korteris hoiustatud narkootikume. See, et tal ei olnud õigust nendega omavoliliselt midagi teha, ei tähenda, et tal see võimalus puudus. Tuvastatud on, et CW vahi all viibimise ajal toimetas just Q võtme W elukohas asuvasse jope taskusse. Vaielda võib selle üle, kas Q valdas korteris olevaid narkootilisi aineid alates koos CW-ga juba enne 2019 suve või hakkas valdama just sellest ajast, kuid koos CWga ta ühiselt narkootilisi aineid just nende valduse läbi käitles. Kas eelnevalt tsiteeritud süüdistuse väide, et ligipääs korterile oli Q-le jäänud pärast CW vahistamist, on süüdistuse 22 koostaja poolt tähelepanematusest jäänud kahtlustust süüdistuseks ümber kirjutades märkamata aga igal juhul on vastuolus selle väitega nii süüdistus kui ka maakohtu otsus üles ehitatud sellele, et Q sai BBB korterist teada just X kaudu talle W poolt edastatud kirjast 2019 juulis ja ka võtme sai sel ajal. Maakohus väidab otsuses, et Q sai korterist teada alles 2019 suvel ja enne seda ei olnud temal korterisse sissepääsu. Nimelt leiab maakohus, et kohtus uuritud tõenditest nähtuvalt oli kuni 2019.a suveni korteri olemasolust ja sinna ladustatud narkootilistest ainetest teadlikud üksnes nemad kahekesi (jutt on vendadest CW) ning korterile juurdepääs (s.o võtmed) olid olemas üksnes W-l. Sellist vastuolu (ligipääs korterile oli Q-l jäänud pärast CW vahistamist) süüdistuse ja maakohtu seisukohtade vahel ei ole põhjendanud ei kohus ega ka prokurör. Ainuke asjaolu, mille alusel väidetakse, et Q ei teadnud enne 2019 suve BBBs asuvast korterist midagi ega olnud tal sellele ligipääsu, on fakt, et ta 2019 a suvel oli kaks korda mobiiliga navigeerinud BBB, XXX aadressi, märkides asukohaks samuti BBB. Ehk, et justkui selline otsing kinnitab, et otsija pole selles kohas enne käinud. Toimiku materjalidest on teada ja vaidlust ei ole selles, et esimest korda navigeeris Q 28.juunil 2019, teist korda 25.juulil 2019, kui läks peidetavale narkootikumide laarile järgi. Tegelikult tavaelus ei tähenda see fakt kindlasti mitte seda, et varem ei ole isik sellel aadressil käinud. Näiteks autos kaassõitjana sõitnud isik ei pruugi järgmisel korral ise sõites mäletada, kuidas eelmine kord sõideti konkreetsele aadressile. Teiseks, võimalik, et varem sõideti teist teed pidi ja teisest lähtekohast. Või kolmandaks, ta ei mäletagi järgmisel korral, millist teed pidi sõitis, sest sõitiski GPS juhendamisel. Põhimõtteliselt kinnitab seda asjaolu ka fakt, et ta navigeeris ühte aadressi kaks korda. Kohtukolleegiumi hinnangul on selge, et korteri aadress oli Q-le teada enne seda, kui ta esimest korda suhtles kõneeristuste kohaselt X-ga. Varasemat suhtlemist X-ga ei ole tõendatud ega ka mitte püütud tõendada. Arvestades eeltoodud ringkonnakohtu seisukohta valduse küsimuses, on selge, et X ei ole omandanud valdust ei korteri võtme, korteri enda ega ka korteris asuva vara sh narkootiliste ainete üle. Süüdistuse väide, et W-l ja C-l puudus korterile ligipääs ja võimalus seda vallata, ent nende asemel hakkas pärast W ja C vahistamist korterit ja selles ladustatud narkootilisi aineid valdama X, on väär. Tegelik võim asja üle e valdus tähendab, et konkreetne asi on valdaja käes või tema mõjusfääris ning ta saab vabalt sellega ümber käia sh ka korraldusi jagada. X-l see süüdistuses temale omistatud käitumise puhul puudus. Kohtukolleegiumi hinnangul kujutas süüdistatavale X-le narkootiliste ainete ebaseadusliku käitlemise viisina nende valdamise omistamine kaastäideviijana e grupis W-ga, C-ga ja Q-ga materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist. Selline süüdistuses kirjeldatud ja maakohtu otsusega suures koguses narkootiliste ainete ebaseaduslikuks valdamiseks tunnistatud tegu e täida ühtegi Narkootiliste ja psühhotroopsete ning nende lähteainete seaduses § 2 p 3 loetletud käitlemistegu. X-l ei olnud tegelikku võimu narkootikumide üle. Kohtukolleegium leiab, et isegi, kui oleks tõendamist leidnud fakt, et süüdistatavale oli antud vastavalt ühisele teoplaanile konkreetne ülesanne hoida kontrolli all kommunaalkulud korteris, milles ta teadis hoiustavat narkootilisi aineid, ei ole tegemist kaastäideviimisega ja seda olenemata sellest, et kaastäideviimine narkootiliste ainete valdamisel on võimalik ka ilma, et üldse narkootilisi aineid puudutatakse. Kui isik ei osale omakäeliselt süüteo toimepanemises, kuid siiski soovitakse teda käsitleda täideviijana, on esmajoones oluline tuvastada tema oluline teopanus objektiivses mõttes, mille alusel saaks väita, et vaatamata eemalolekule vahetust süüteokoosseisu realiseerimisest hoidis ta sellele puudusele vaatamata sündmuste kulgu olulisel määral enda kontrolli all, mis asetaks ta sündmuse kui terviku keskmesse. Toimuva keskne kuju on e. täideviija on see, kes määrab, kas ja kuidas tegu toime panna. Kohtukolleegiumi hinnangul ei ole süüdistuses X-le omistatud teopanus sedavõrd oluline objektiivses mõttes, et olles ise eemal kuriteo vahetu toimepanemise kohast, oleks ta hoidnud sellele vaatamata sündmuste käiku enda kontrolli all olulisel määral ning olnud seega ka sündmuse kui terviku keskmes. X-l puudus võimalus käidelda ükskõik millisel viisil neid narkootikume, mida valdasid teised kaassüüdistatavad korteris, mille kulusid ta maksis. Selline teopanus e. aineline kaasabi, võib toetada e. soodustada teiste isikute poolt õigusvastase teo toimepanemist. Maakohus on otsuses piirdunud sisuliselt sellega, et refereerinud Riigikohtu 23 seisukohta, mis on väljendatud otsuses 3-1-1-97-04 p 21, kuid sisuliselt kuidas see seisukoht kohandub X-le süüdistuses omistatud rolliga, põhjendatud ei ole. Vastates küsimusele, kas X käitumine ja just süüdistuses etteheidetud käitumine, võib olla karistusõiguslikult hinnatav suures koguses narkootiliste ainete käitlemisele ainelise või füüsilise kaasaaitamisena, rõhutab kohtukolleegium järgmist. Kuriteole kaasaaitamisena võib olla kvalifitseeritud selline tegu, mis ei moodusta eraldivõetult ühegi KarS eriosa paragrahvi järgi kvalifitseeritava kuriteo koosseisu. Kõrvaltvaatajale aga ka selle teo toimepanijale, kui ta ei tea midagi teo täideviija kuritegelikest eesmärkidest, võib kaasaaitamistegu näida täiesti seadusliku tegevusena. Ka praegusel juhul on tuvastatud, et veel mitmed teised e käesoleva kriminaalmenetluse mõttes täiesti kõrvalised isikud on maksnud CW poolt saadetud raha eest vaidlusaluse korteri kommunaalkulusid ja neile ei ole karistusõiguslikult etteheidetud õigusvastasele teole kaasa aitamist. X-le kriminaalsüüdistuse esitamine oli seega tingitud tema seisundist, mis oli võrreldes teiste varasemalt kommunaalkulusid maksnutega erinev e ta oli W kaitsja, mis tähendas seda, et erinevalt teistest oli ta teadlik, et W on käidelnud ebaseaduslikult ja suures ulatuses narkootikume, oli selles süüdistuses antud kohtu alla ja oli teadlik ka tema soovist veel narkootilisi aineid välja anda e teadis ka seda, et tal võis olla veel kuskile neid peidetud. Just sellega e X menetlusseisundiga on maakohus põhjendanud X-le etteheidetud narkootiliste ainete valdamise tahtlust. Subjektiivse külje osas on maakohus oma otsuses tulnud järeldusele, et X käitles suures koguses narkootilist ainet fentanüüli vähemalt kaudse tahtlusega. Tahtlust tõendavad järgmised asjaolud. X oli teadlik vendade CW ebaseaduslikust tegevusest ja millise kuriteo eest nad olid kohtu alla antud, samuti sellest, et juba eelistungil 2018.a septembris avaldas W soovi uurimisasutusega koostööd teha ja ta tahab välja anda relvi ja narkootilisi aineid soodsama kokkuleppe nimel. Samuti oli X teadlik, vaatamata sellele, et tema enda ütluste kohaselt tema volitused W kaitsmiseks lõppesid aprillis 2019.a ja ta jätkas W ja F kaitsmist ainult konfiskeerimismenetluses, et vendade CW kriminaalasjas peeti kokkuleppe läbirääkimisi. X enda sõnade kohaselt ta käis Kaitsepolitseiametis relvade peidiku koordinaate üle andmas, kuid relva peidiku koordinaatide üleandmine ei toonud kokkuleppemenetluse läbirääkimistel soovitud edu, kuivõrd selle vastu ei tundnud süüdistatava sõnul prokurör huvi. Seetõttu oli W soodsama kokkuleppe nimel nõus loovutama tema ja tema venna poolt enne vahistamist ära peidetud fentanüüli. Seejuures pidi X mõistma, et ka narkootiliste ainete loovutamine võib toimuda eelduslikult sarnaselt relvade loovutamisele paar kuud varem. Kohtukolleegiumi hinnangul ei saa süüdistatava e W kaitsjale e X-le ette heita kaasaaitamist narkootiliste ainete valdamisele selle põhjendusega, et ta oli teadlik süüdistatava soovist anda veel välja peidetud ja veel politsei poolt leidmata narkootilisi aineid. Nii prokurör oma süüdistuskõnes, ja seda kopeerides ka kohus oma otsuses, peavad tahtlust narkootikumide valdamiseks X poolt võrdustatuks sellega, et kohtu eelistungil või korraldaval istungil kuskil 2018 septembris tuli välja, et W-l on veel kuskil narkootilisi, milliseid ta soovib välja anda. Väidetavalt oli see soov esitatud maakohtu istungi, kus oli arutusel vahistamise küsimusega seonduv. Esmalt jääb sellest maakohtu järeldusest kohtukolleegiumi jaoks arusaamatuks, miks pidi kaitsja, kes teadis, millise ebaseadusliku tegevuse eest on tema kaitsealune kohtu all ja teadis oma kaitsealuse huvist anda välja kuskile peidetud narkootilisi aineid, et sellega kergendada oma olukorda, arvama, et tema kaitsealune hoiustab/peidab narkootikume korteris, mille eest tal paluti tasuda kommunaalkulud kaitsealuse arvelt. Varasemalt oli kaitsealune näidanud ette peidikuid metsas. Maakohtu otsuses on tsiteeritud ka süüdistatava poolt istungil antud ütlusi. Süüdistatav X andis kohtuistungil ütlusi, et ta tasus W palvel BBB linnas XXX korteriga seotud arveid. XXX tn XXX, BBB korterist kuulis esmalt 2018 kevadel, kui W ühel kokkusaamisel Tallinn vanglas ütles, et tema kambrikaaslase perel on tekkinud üürivõlg, et kas ta saaks kambrikaaslase nimel saata ühistule kirja ja küsida kui suur on võlgnevus. W edastas talle korteriühistu kontaktandmed ja andis meiliaadressi ja paroolid, millelt suhelda korteriühistuga. Tegemis oli aadressiga VVV ja tema sai aru, et see korter kuulub W kambrikaaslasele. Ta suhtles meiliaadressi kaudu 24 korteriühistuga seoses võlgnevusega. Eelnevalt ta kontrollis kinnistusraamatust, kas selline korteriühistu üldse olemas on. Ühistu poolt vastas talle Z nimeline isik. Sügisel 2018 W palus, tasuda 500 eurot korteriühistu arvele ja ütles, et selle summa võib panna tema kuluarvestusse, et tema garanteerib selle maksmise büroole. Teise ülekande tegi ta 2019 kevadel. Need ülekanded tegi ta X Õigusbüroo pangakontolt. Tegi Õigusbüroo kontolt, kuna see oli seotud kliendiga ehk kliendile osutatud teenus. Need summad olid kajastatud X Õigusbüroo raamatupidamises. Selliste asjaolude puhul ei ole alust rääkida ka sellest, et X poolt kommunaalkulude tasumise konspiratiivsus annab alust väita, et ta pidi aru saama, et ta tegeleb millegi ebaseaduslikuga. Konspiratiivsuse all vist mõeldakse otsuses seda, et X ei suhelnud korteriühistuga enda või büroo meiliaadressi kaudu, vaid tegi seda temale W poolt antud meiliaadressi kaudu. Kohtukolleegiumi arvates on X veenvalt ka selgitanud, miks ta selle meiliaadressi kaudu korteriühistuga suhtles. Isegi kui X poleks üldse kuidagi sellist käitumist põhjendanud, ei saa rääkida konspiratiivsest e enda isikut varjavast tegevusest. Vaidlust ei ole selles, et kui korterist narkootikumide vahelao avastamisel oleks hakatud uurima, kelle korter see on, oleks korteriühistu kaudu jõutud kiirelt selleni, kes maksis kommunaalarveid ja nähes, et üks maksja mitmete hulgast oli X, ei pea küll olema eriti taibukas, et selle kaudu välja jõuda W-ni. Neidsamu väiteid korratakse ka apellatsioonides, millistes on vastustatud maakohtu järeldus selles, et X pidi vähemalt nö kahtlustama, et selles korteris, mille kommunaalkulusid ta kahel korral maksis, hoiab tema kaitsealune suures koguses narkootilisi aineid. Kohtukolleegiumi seisukohast on X väited vähemalt selles mõttes eluliselt usutavad, et väärivad ka ümberlükkamist ja nende kummutamiseks ei piisa sellest, et X täites kaitseülesandeid oli teadlik sellest, et kuna tema kaitsealune soovib politsei poolt veel leidmata narkootilisi aineid karistuse üle kaubeldes politseile välja anda, siis kuskil peavad need ained tal ka peidus olema. Kriminaalmenetluslik kogemus lubab väita, et olukord, kus kaasvangid vanglas üksteist abistavad, ei ole erakordne. Mis on need põhjused, mis kohustavad ühte süüdimõistetud tegema teisele heategusid, need on kindlasti spetsiifilised e et erinevad nendest põhjustest, mis tulevad ette vabaduses. Need põhjused võivad olla menetleja jaoks kummalised või absurdsed, kuid vangla müüride vahel on selline käitumine omaks võetud. Seega, esmalt tuleks selleks, et ette heita X-le seda, et ta pidi aimama, et selles korteris, mille kulusid ta maksis, hoiab tema kaitsealune keelatud aineid, ümber lükata väide, et X ei pidanud seda korterit üldse seotud olevaks oma kaitsealusega. Kohtukolleegiumi hinnangul ei ole ei prokurör ega ka maakohus isegi mitte püüdnud tõendada seda, et X pidi seostama korteris oma kaitsealusega ja et selles korteris on üldse keelatud ained peidus. Kohtukolleegium nõustub maakohtu otsuses märgituga, et karistusõiguslikult on narkootiliste ainete käitlemise puhul isiku tavapärane ja seadusega kaitstud huvi (PS § 22 lg 3) seda asjaolu eitada ning tõestamiskohustus lasub riigil. Kuid tõendamiskohustuse standardil on kuskil oma kriitiline piir, millest allapoole laskuda ei saa. Maakohus on otsuses asunud seisukohale, et süüdistatav X andis kohtuistungil eluliselt ebausutavaid ütlusi korteriühistuga konspireeritult suhtlemise vajaduse ja korteriga seotud maksete tasumise kohta. Kohtuistungil X ei osanud selgitada miks pidi korteriühistu esindajad olema hädas korterisse pääsemisega, kus väidetavalt elavad W kambrikaaslase pereliikmed igapäevaselt sees. Eelöelduga on maakohus küll põhjendanud, miks ei pea usaldusväärseks süüdistatava ütlusi, kuid seda, et X teadis või pidanuks võimalikuks, et korter tegelikult kuulub W-le ja et just W hoiab seal suures koguses narkootilisi aineid ja teeb seda koos oma venna ja Q-ga, selle kohta e X süü kohta tõendeid nimetatud ei ole. Maakohtu seisukoht baseerub prokuröri paljasõnalistel väidetel. Kohtukolleegiumi arvates ei ole midagi ebaloogilist selles, et olukorras, kus X-lt oli palutud maksta kommunaalkulud kellegi tema jaoks võõra isiku korteri eest ja seda W arvelt, ei süüvi nendesse probleemidesse, mis võivad olla W kambrikaaslasel e miks 25 kambrikaaslase pere tegelikult sellel aadressil enam ei ela. Üldist elukogemist arvestades ei pea kohe eeldama, et selles võib eksisteerida midagi kriminaalset. Kohtukolleegium peab vajalikuks selgitada veel järgmist. Nagu öeldud võib iseenesest X-le omistatud käitumine ja ka igasugune muu selline käitumine, mis ei täida ühegi karistusseadustiku eriosas ettenähtud kuriteo koosseisu, olla hinnatav füüsilise või ainelise kaasabina kuriteole. Samas peab sellise teo puhul olema selle toimepanijal siiski rohkem informatsiooni selle kohta, et isik, kellele ta abi osutab paneb toime midagi õigusvastast ja abi osutaja ise soovib selle teoga kuidagi hõlbustada kuriteo toimepanemist. Ei piisa sellest, et sa tead, et isik kellele sa abi osutad, on kurjategija. Näiteks olukord, kus keegi palub kellegi valmistada sellise kasti, mis peaks vastu igasugustele ilmastikutingimustele. Oma palvet põhjendab sellega, et ta soovib hoiustada oma mingeid ilmastiku suhtes tundlikke asju terrassil või keldris vms. See, kes kasti valmistab teab küll, et tellija on kunagi narkokuriteo eest karistatud, kuid see ei anna kohtukolleegiumi arvates veel alust süüdistada kasti valmistajat narkootikumide käitlemisele kaasa aitamises olukorras, kus hiljem selgub, et kastis peitis tellija narkootilised ained metsa. Või näiteks peab mingi kolmest isikust koosnev seltskond ühise laua taga pidu – söövad, joovad ja kaks nendest ka nääklevad omavahel ja seda kolmanda juuresolekul. Kolmas läheb korraks kööki ja üks lauda jäänutest ütleb köögis viibijale, et see tooks leiva lõikamiseks noa. Toobki noa aga palujal oli hoopis teine mõte, ta tahtis selle noaga torgata teist isikut, kelle jutt ja käitumine ei meeldinud talle. Torkaski. Objektiivselt oli tegemist tõesti kaasaaitamisteoga ja ka põhjuslik seos kaasaaitamisteo ja täideviimisteo vahel on olemas aga ei pea noa tooja kahtlustama seda, et paluja võib leiva lõikamise asemel hoopis sutsata noaga teist konflikti osapoolt. KarS § 22 lg 3 kohaselt on kaasaaitaja isik, kes tahtlikult osutab teise isiku tahtlikule õigusvastasele teole füüsilist, ainelist või vaimset kaasabi. Riigikohus on selgitanud, et kaasaaitamise objektiivsesse külge kuulub ka põhjuslik seos kaasaaitamisteo ja täideviimisteo vahel. Kaasaaitamise subjektiivsete koosseisutunnuste realiseerimiseks peab kaasaaitajal olema nn kahekordne tahtlus. Esiteks peab kaasaaitajal olema vähemalt kaudne tahtlus kaasaaitamisteo toimepanemiseks. Teiseks peab tal vähemalt kaudse tahtluse vormis olema tahtlus ka toimepanija poolt õigusvastase teo toimepanemise suhtes. Kaasaaitaja tahtlus õigusvastase põhiteo suhtes peab hõlmama põhiteo olulist ebaõigussisu. Kui kaasaaitaja ei ole teadlik täideviija käitumises esinevatest objektiivse ja subjektiivse süüteokoosseisu tunnustele vastavatest asjaoludest või arvab ekslikult, et on olemas mõni selline asjaolu, mille korral tahtlik õigusvastane põhitegu puuduks, siis langeb KarS § 17 järgi kaasaaitamistahtlus ära. Kohtukolleegium on veendunud selles, et omistades kellelegi füüsilise, ainelise, vaimse abi osutamist kuriteole, ei saa selles osas, et kaasaaitaja pidi võimalikuks pidama seda, et ta osutab kaasaabi õigusvasele teole selle ettenägemise osas nõuda võimatut e mingeid selgeltnägija võimeid. Selliste tegude puhul on vajalik, et täideviija oleks eelnevalt kaasaaitajat rohkem informeerinud. X pidanuks vähemalt teadma, et BBBs asuv korter on tema kaitsealuse oma. Kasti valmistaja pidanuks vähemalt teadma, et kasti tellijal on olemas narkootikumid ja kavatsus neid peita, mis sellest, et kasti väidetavalt vajas mingite muude asjade hoiustamiseks. Noa tooja oleks võinud vähemalt eelnevalt olnud kuulnud verbaalse konflikti käigus kahe teise isiku vahel, et nö noa paluja kuidagi ähvardas teist konflikti osapoolt jne. Need teod ei ole võrreldavad näiteks sellega, kui keegi palub kellelgi muretseda mürki, mille maitset toidus ei oleks tunda. Kõige eelneva põhjal ei ole kohtukolleegiumi hinnangul maakohtu põhjendused süüdistatava tahtluse tuvastamisel sellised, mis annaks alust väita, et X makstes kommunaalkulusid, pidas võimalikuks, et ta tegelikult aitab sellega kaasa suures koguses narkootiliste ainete käitlemisele. Põhjusliku seoses tuvastamisel X poolt kommunaalarvete tasumise ja W poolt suures koguses narkootiliste ebaseadusliku käitlemise vahel märkis maakohus, et kui mõelda ära X tegevus BBB, XXX korteri eest arvete tasumine, ei oleks võimalik olnud tegu toime panna või see ei 26 oleks aset leidnud sellisel kujul. Tegelikult veelgi enam, Riigikohus on oma otsuses 3-1-1-5416 selgitanud, et kaasaaitaja tegu peab avaldama mõju põhjusliku seose ahela arengule ning toetama selle arengut, ehkki pole nõutav, et ilma osavõtuteota oleks põhitegu üldse ära jäänud. Kaasaaitamisteona käsitatakse mitte üksnes sellist tegu, mis on täideviimisteo absoluutseks eelduseks, vaid ka sellist tegu, mis vaid toetab ja kinnitab täideviija tahtlust. Kohtukolleegium väidab, et põhjuslik seos kaasaaitamisteo ja täideviimisteo vahel võib küll objektiivselt olemas olla, kuid see ei oma tähtsust, kui pole tuvastatud kaasaaitamise tahtlust e kahekordset tahtlust. Täideviija tahtlus peab olema kaasaaitajale sellise toetava teo toimepanemisel teada. Seega puudub kohtukolleegiumi arvates kuriteokoosseis X-le etteheidetud tegevuses, mis seisneb võõra korteri eest kommunaalkulude maksmises ja korteriühistuga suhtlemises. Mis puudutab süüdistatavale etteheidetud narkootiliste ainete vahendamist, siis ka siin ei ole kohtukolleegiumi hinnangul tõendatud süüdistatava tahtlust narkootilisi aineid vahendada. Maakohus on õigesti tsiteerinud otsuses vahendamise mõistet ja ka seisukohta, mida kohtupraktika on mõistnud narkootiliste ainete vahendamise all. Need põhjendused aga ei oma süüdistatava süüküsimuse lahendamisel määravat tähtsust. Kohtukolleegium selgitab veelgi enamat ja nimelt, et sellise süüdistuse konstruktsiooni juures on oluline rõhutada ka seda, et sisuliselt heidetakse X-le ette W, C ja Q poolt ühiselt vallatavate narkootiliste ainete käitlemisele kaasa aitamises e narkootiliste ainete ebaseaduslikule grupilisele käitlemisele kaasa aitamises, mis seisneb W-lt Q-le narkootiliste ainete osadeks jagamise ja peitmise juhiste andmises, mis aga tähendab, et ta vahendas narkootiliste ainete käitlemist e täitis oma kaasaaitamise teoga ka KarS § 184 järgi kvalifitseeritava täideviimisteo. Nagu kohtukolleegium juba eelnevalt pikalt põhjendas oma seisukohta, et X ei vallanud koos kaassüüdistatavatega korteris olevaid narkootilisi aineid. Kohtukolleegiumi seisukoht X-le etteheidetud narkootikumide vahendamisele on järgmine. Kohtukolleegium on veendunud, et seni kuni pole tõendatud, et X teadis või vähemalt pidas võimalikuks, et temale W poolt antud ja Q-le adresseeritud kiri sisaldab korraldusi või muud infot W ja Q valduses olevate narkootikumide kohta, pole alust süüdistada X ka narkootiliste ainete vahendamises. Need asjaolud, et X teadis seda, et W on kohtu all narkootikumide ebaseaduslikus käitlemises ja et ta sai teada kohtu korraldaval istungil tõkendi küsimuse kuskil 2018 aasta sügisel, et W on nõus tegema uurimisega koostööd ja andma välja veel narkoaineid, ei tõenda X tahtlust narkootiliste ainete ebaseaduslikuks käitlemiseks. Süüdistusest on välja loetav, et X on kahel korral vahendanud kirju W ja Q vahel ja üks kord vahendanud narkootikumide asukohtade koordinaate Q-lt W-le. Süüdistusest võib aru saada sedagi, et esimest korda toimus kirjade vahendamine enne 25.07.2019, kui Q käis BBBs asuvast korterist narkootikume välja vedamas ja pärast seda esitas W augustis kirjaliku avalduse politseile vabatahtlikult narkootiliste ainete väljaandmise soovist ja andiski 14.08.2019 need peidikute asukohad välja. Teist korda leidis kirja vahendamine väidetavalt aset pärast seda, kui W sai oma kaitsjalt teada, et tema poolt kaitsjale e X-le antud meiliaadressile on korteriühistu teatanud, et peavad vajalikuks siseneda korterisse. Nii nähtub Z ja Ä vahelisest kirjavahetusest, et 12.06.2019.a saatis korteriühistu juhatuse liige Z BBB XXX korteri temale teadaolevale omanikule hoiatuse, et trepikoja šahtis läks kanalisatsioonitoru lõhki, mistõttu on vajalik korterisse nr XX siseneda, milleks ka politsei on andnud korteriühistule loa. Kirja üleandmine X poolt Q-le toimus süüdistuse kohaselt septembris ja enne 16.09.2019, sest sel päeval viis Q vastavalt kirjas antud juhistele BBB korteri võtmed W elukohta. See kuupäev on fikseeritud jälitusprotokollis. Kuigi eelmises kriminaalasjas oli kokkuleppemenetluses kohtuotsus tehtud juba 3.09.2019 ja seal enam karistusega kaubelda ei saanud, oli W-le teada, et koos kokkuleppega esitas prokurör kohtule dokumendid, mille kohaselt W edastas menetlejale teabe ja loovutas 09.
8. ja 14.08.2019 suures koguses 27 narkootilist ainet fentanüüli, fentanüüli kahtlusega pulbrit, fentanüüli kahtlusega vedelikku ja fentanüüli valmistamiseks tarviliku lähteaine kahtlusega vedelikku. Selles osas on menetlemisel teine kriminaalasi (Harju Maakohtu otsus 3.09.2019 nr 1-17-10573 p 33). Seega kaubelda sai juba teise otsusega mõistetava üksikkaristuse ja liitkaristuse üle. Lõpliku karistuse minimaalmäära ja maksimaalmäära vahel on suur vahe, sest KarS § 65 lg 1 järgi saab karistusi liita alates kergema karistuse kaetuks lugemisest raskemaga kuni üksikkaristuste täieliku liitmiseni. Kuna 3.09.2019 otsus jõustus 9.12.2019 e pärast seda, kui W andis välja ka korteris tema valduses olnud narkootilised ained, siis tulenevalt Riigikohtu otsusest 1-20-1503, mis oli avaldatud küll aasta pärast Harju Maakohtu otsust 1-20-7011, tuleb sellisel juhul eelmine kohtuotsus ei ole veel jõustunud, liita karistused KarS § 65 lg 1 alusel ja olenemata sellest, et hilisema otsusega tuvastatud kuriteod olid pandud toime pärast eelmise kohtuotsuse kuulutamist e et esinevad sisuliselt KarS § 65 lg 2 alused. Tuleb tunnistada, et kuni Riigikohtu vastava otsuseni olid selles osas seisukohad erinevad ning kohtupraktika ei olnud ühetaoline ning enamus seisukohti toetas seaduse grammatilist tõlgendust kuna see on loogiline ainuüksi juba seetõttu, et KarS § 65 lg 1 järgi toimub karistuste liitmine samamoodi nagu KarS § 64 järgi e ei pea olema liidetavad karistused jõustunud ja kahe kohtuotsuse järgi liitmiseks piisab kui teine kohtuotsus e karistuste liitmine jääb pärast esimese otsuse kuulutamise aega. Igal juhul selge on see, et W-l oli kauplemise ainest ka pärast 3.09.
9. Kogu süüdistus rajaneb sisuliselt Q ütlustel ja muid tõendeid, mis süüdistust toetaksid, ei ole. Q ütlused kirjade arvu ja nende saamise aja kohta on ebakonkreetsed. Peidikute koordinaatide edastamise, meilikontode loomise ja nende kasutamisvõimaluste edastamise kohta X-le ja sealtkaudu W-le ei ole peale Q ütluste samuti millegagi tõendamist leidnud. X ise on maakohtus omaks võtnud, et viis W poolt ühe kirja Q-le ja Q-lt ühe kirja W-le. Kirjade sisu ta ei teadnud, sest need olid kinnistes ümbrikes. Prokuröri ei ole ristküsitluse käigus nagu näha ka need asjaolud eriti huvitanud ja rohkem on teda huvitanud X poolt varasem kirjakande teostamine W isa ning abikaasa ja W vahel, milles ei ole süüdistust esitatud ega midagi kriminaalset tuvastatud. Kohtukolleegiumile on jäänud mulje sellest süüdistuse osast, mis puudutab kirjade vahetust, et tegemist on prokuröri poolt jutustatud looga, milles ta tahab näha tõde või siis teab ta tõde, millele pole suudetud taustaks mingeid usaldusväärseid tõendeid luua. Suur osa ristküsitlusest on pühendatud X kriminaalmenetlusliku kogemuse väljaselgitamiseks ning eesmärgiks on ilmselgelt seatud tõendada seda, et X nö kogenud kriminaalmenetlusega sh narkokuritegude menetluses osaleva juristina, oleks pidanud aru saama, et ta valdab ja vahendab just narkootikume, millised asuvad korteris, mille eest ta maksis kommuna