lg 1 p-de 6, 7, 10 ja 12 (ning lg 2) rikkumistele, heites ette, et maakohus on isiku süüdi tunnistanud ebakonkreetse süüdistuse järgi, on kohtuotsuse tegemisel rikkunud ausa ja õiglase kohtumenetluse põhimõtet, puudub 09.12.2020 kohtuistungi protokoll, kohtuotsust ei ole allkirjastanud kõik kohtukoosseisu kuuluvad isikud ning maakohus on rikkunud põhjendamiskohustust ning ebaõigesti tuvastanud kuriteokoosseisu esinemise. Kaitsja taotles apellatsioonis, et ringkonnakohus tühistaks Harju Maakohtu otsuse kogu ulatuses ning teeks
lg 1 p 4 alusel uue otsuse X õigeksmõistmise ja talle menetluskulude hüvitamise kohta või alternatiivselt, juhul kui ringkonnakohus nõustub apellandiga ja tuvastab rikkumised
lg 1 punktide 6, 7 ja 10 mõttes, tühistaks
lg 2 p 2 alusel maakohtu otsuse ja saadaks
lg 1 ja lg 2 kohaselt kriminaalasja uueks arutamiseks Harju Maakohtule teises kohtukoosseisus. Suuresti sarnased etteheited ja taotlused sisalduvad ka süüdistatava apellatsioonis. Apellatsioonid puudutavad ka menetluskulude väljamõistmist. 3. Kaitsja on muuhulgas leidnud apellatsioonis, et tema väidetele pole pööratud mistahes tähelepanu ning kohus on otsuse põhjendustes korranud sõna-sõnalt prokuratuuri teesides toodud väiteid, milles prokuratuuri hinnangul justkui vaidlus puudub ning pelgalt loetlenud uuritud tõendeid, esitamata kohtupoolset tõendite analüüsi ja sellest loogiliselt tulenevaid järeldusi, kuidas üks või teine väide ja tõend X seotust narkootiliste ainetega tõendab. Samuti on kaitsja leidnud, et kuna „kohtuotsuse resolutiivosa kuulutamine viibis ca 50 minutit ning selle kuulutamisel ei avaldanud kohus kokkuvõtvalt olulisemaid põhjendusi nagu
lg-s 4 on ette nähtud, tekib põhjendatult küsimus, kas kohus otsuse resolutsiooni kuulutades oli üldse selgusele jõudnud, millistel põhjendustel antud lahendini jõuti. Otsuse tervikosa ülesehitus ja selle koostamisega viibimine räägivad selle kasuks, et kohus nö viimasel minutil võttis lihtsalt ette prokuröri teesid ja rajas neile otsuse.“
lg 1 p 12 osas oli seotud ka rahvakohtuniku sõnavõtuga otsuse resolutiivosa kuulutamisel, küsitles kohus menetlusosalisi ka selle kohta.
lg-te 1 ja 2 kohaselt vältimatu – rikkumised, mis on sätestatud
Süüdistatav heidab ette
Ringkonnakohus ei sedastanud põhjust hinnata veel mõne
lg 1 p-des 1-10 nimetatud rikkumise esinemist.
lg 1 p-de 1, 6, 9 ja 10 rikkumiste etteheited 9.
lg 1 p 1 kohaselt on kriminaalmenetlusõiguse rikkumine oluline, kui kriminaalasjas on kohtulahendi teinud ebaseaduslik kohtukoosseis.
§-s 18. Apellandid ei ole selle sätte rikkumisele viidanud. Mis puudutab kohtuniku taandumata jätmist kriminaalmenetlusest
lg-tes 1 või 6 nimetatud alusel, siis kohtupraktikas juurdunu kohaselt ei oleks sel juhul tegemist mitte
Nii leidis Riigikohtu kriminaalkolleegium (RKKKm nr 3-1-1123-05), et otsuse tegemine kohtuniku poolt, kelle suhtes tõusetus põhjendatud kahtlus tema erapooletuses, on käsitletav kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumisena 339 lg 2 mõttes. Süüdistatava apellatsioonis pole argumente, mis õigustaks või võimaldaks irduda sellest Riigikohtu seisukohast. Seega poleks võimalik antud asjas argumenteerida
lg 1 p 1 rikkumist.
12.
lg 1 p 6 kohaselt on kriminaalmenetlusõiguse rikkumine oluline, kui kohtuotsust ei ole allkirjastanud kõik kohtukoosseisu kuuluvad isikud.
lg-le 3, mille kohaselt allkirjastavad kohtuotsuse või selle resolutiivosa digitaalselt kõik kohtukoosseisu liikmed, kuid ignoreerib sama paragrahvi lõiget
lg 31 kohaselt vormistatud resolutiivosa; samuti on olemas kohtukoosseisu poolt digitaalselt allkirjastatud motiveeritud kohtuotsus.
Sellise põhjuse olemasolu on eluliselt usutav; ühtegi muud alternatiivset põhjust pole ka kaitsja välja pakkunud. Ringkonnakohtu istungil, olles tutvustatud füüsiliselt allkirjastatud lahendiga, leidis ka seda rikkumist ette heitnud kaitsja, et saadud informatsiooni pinnalt, kui toimikus on käsitsi allkirjastatud kohtuotsus, ei ole tegu menetlusõiguse olulise rikkumisega sellisel viisil, mis tooks kaasa kohtuotsuse tühistamise. Kaitsja tõdes ringkonnakohtus, et kui resolutiivosal on allkirjad all, siis ta suurt probleemi ei näe. Eeltoodule tuginedes ei tuvasta ringkonnakohus
16.
lg 1 p 9 sätestab tõlke puudumisega seotud olulise rikkumise, mistõttu seda ette heites süüdistatav teinud oma apellatsioonis ilmselt trükivea. Apellatsiooni kontekstist saab järeldada, et mõeldi
lg 1 p-s 8 nimetatud rikkumist - kohtuotsuse resolutiivosa järeldused ei vasta tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele. Täpsemalt heidab ta ette, et otsus on olulises ulatuses põhjendamata ega vasta resolutsioonile, kuigi peaks toetuma esitatud tõenditele ja tuvastatud asjaolud peaks võimaldama otsuse vastavust resolutsioonile. 17. Mis puudutab kohtuotsuse põhjendatust, siis seda käsitleb ringkonnakohus allpool eraldi
lg 1 p 7 rikkumise kontekstis.
Süüdistatava apellatsioonis puuduvad ka vastavad põhjendused. Apellant ei ole öelnud, milles seisneb vastuolu resolutiivosa ja otsuses tuvastatud tõendamiseseme asjaolude vahel – kohtuotsuse resolutiivosas on kohus mõistnud X süüdi KarS § 184 lg 2 p 1 järgi ja kohtuotsuse motiveerivast osast nähtub järeldus, et süüdistatava tegu on koosseisupärane. Selles tähenduses langevad resolutiivosa ja otsuses tuvastatud tõendamiseseme asjaolud kokku. Ka leidis süüdistatav apellatsioonis, et maakohtu otsuse resolutsioon ja põhjendused ei haaku menetluskulude väljamõistmise osas, kuna otsuse lk-l 26 on mainitud kedagi Y. Ringkonnakohus peab küll kahetsusväärseks, et maakohus on olnud tähelepanematu ja ilmselt unustanud korrigeerida ühes lõigus süüdistatava nime, kasutades varasema lahendi teksti uue otsuse visandamisel (seda võib pidada tüüpiliseks veaks arvutis dokumentide koostamisel, kuna sarnase vea on teinud ka kaitsja ringkonnakohtule esitatud menetluskulude hüvitamise taotluses – vrd p 49). See vääratus ei vii aga resolutiivosa järeldusi vastuollu motiveeriva osa järeldustega. Kohtuotsuse põhistustes on jõutud resolutiivosaga kokkulangevale järeldusele menetluskulude osas, mis tuleks nimeliselt just Xlt välja mõista. 18.
lg 1 p 10 kohaselt on kriminaalmenetlusõiguse rikkumine oluline, kui puudub kohtuistungi protokoll.
lg 1 kohaselt on esimese astme kohtu kohtuistungi protokoll masina- või arvutikirjas koostatud menetlusdokument, milles kohtuistungi sekretär iseseisvalt või kohtuniku kokkuvõtliku sõnastusena talletab kriminaalasja arutamise tingimused ja käigu ning lg 3 kohaselt tuleb see allkirjastada eesistuja ja sekretäri poolt. Need nõuded on toimikus olevast istungiprotokollist nähtuvalt täidetud. Ringkonnakohtul ei ole ka põhjust kahelda, et kõnealune protokoll on kriminaalasja materjalide seas alates 27.01.2021.a. Samuti ei ole esitatud kõnelausele istungiprotokollile mingeid sisulisi etteheiteid ega parandusettepanekuid, olgugi, et mingisugusel menetlusetapil oli see kättesaadav elektrooniliselt ka süüdistatavale ja kaitsjale. Vastuseks süüdistatava apellatsioonile saab märkida, et seadusekohaselt on allkirjastatud ka kõik teised toimikus olevad istungiprotokollid (6. kd, tl 42, 61, 93, 94, 100, 177). Eelmainitud faktidest järeldub, et kohtuistungi protokollid on olemas ja maakohtule ei ole põhjust ette heita nende puudumist ehk
lg 1 p 10 rikkumist ega ka ühtegi teist olulist menetlusõiguse rikkumist seoses protokollimisega. 22. 09.12.2021 kohtuistungi protokolliga seoses tuleb tõdeda, et
ja § 1601 ning 1561 lg 2 kohaselt peaks istungiprotokoll olema kaitsjale ja süüdistatavale kättesaadav elektrooniliselt, mida see ilmselgelt teatud ajast alates ei ole. Ringkonnakohtule ei ole teada, kas olukord, kus see ei ole kättesaadav, on juhtunud maakohtu teada või teadmatult. Selline olukord ei saa aga ka halvimal juhul moodustada
lg 1 p 10, vaid üksnes
Praegusel juhul ei ole põhjust näha aga ka
lg 2 rikkumist, kuna pole andmeid, et tegelikult oleks selline minetus kahjustanud kaitseõigust või saanud viia ebaõige kohtulahendi tegemiseni.
lg 2 ls 2 näeb ette, et kohtuistungi protokolliga võib kohtumenetluse pool tutvuda ka kohtu kantseleis ja sama paragrahvi lg 3 näeb ette, et kohtumenetluse poole taotlusel teeb kohus allkirjastatud kohtuistungi protokolli kohtumenetluse pooltele kättesaadavaks hiljemalt kolme tööpäeva möödumisel istungipäevast. Seega nägi seadusandja ette ilmsed hoovad menetluspoole huvide ja õiguste tagamiseks ka olukorras, kus oluline istungiprotokoll pole e-toimiku kaudu kättesaadav – sellisel juhul saab sellega tutvuda kohtus või pöörduda kohtu poole, millisel juhul on kohus kohustatud kolme päeva jooksul protokolli andma. Kui süüdistatav ja kaitsja pole kumbagi võimalust kasutanud, siis on põhjust järeldada, et nad ei tundnud selleks vajadust ja järelikult ei ohustanud kujunenud olukord kuidagi kaitseõiguse teostamist. Ka 02.02.2021 istungiprotokollist ei nähtu, et kaitsja oleks eelmise protokolli puudumise üle kurtnud. Samuti on oluline, et neile kättesaadav oli istungi audiosalvestus. Loomulikult peab maakohus tagama e-toimiku juurdepääsu seaduses nõutavatele menetlusdokumentidele, kuid ei saa välistada olukordi, kus juurdepääsu puudumine on tingitud tehnilisest apsakast ja maakohus ei tea sellest enne, kui puudutatud menetlusosaline teda sellest teavitab. Kuna praeguses asjas ei viita miski süüdistatava ja/või kaitsja aktiivsele huvile kõnealuse protokolli vastu kohtumenetluse ajal, siis pole ka põhjust süüdistada maakohut pahauskses käitumises.
Erinevalt eelkäsitletust nõustub kriminaalkolleegium aga üksmeelselt apellantidega selles, et maakohtu otsuses puudub põhjendus
lg 1 p 7 tähenduses ning kriminaalasja materjalid ei võimalda ülal p-s 3 nimetatud etteheiteid ümber lükata. Sellele järeldusele jõudis ringkonnakohus peamiselt kolme järgmise asjaolu koosesinemise tõttu: 1) Maakohus ei esitanud kohtuotsuse resolutiivosa kuulutamisel 04.03.2021.a ühtegi põhjendust, kuigi
lg 4 seda nõuab ja kohtuistungi protokoll, mille maakohus on korrakohaselt parandamata jätnud, sellist eksitavat väidet ka sisaldab. 2) Maakohtu motiveeritud otsus koosneb peamiselt prokuröri kirjalike teeside tekstist, millesse on tehtud vaid vähemtähtsaid täpsustusi ja tekstitöötluslikke teisendusi, samas kui põhjenduste osas kohtu omapoolset iseseisvat mõttekäiku ei ilmne; 5 3) Kohtuotsusest ei nähtu, et maakohus oleks teadvustanud kohtuvaidluste käigus esitatud kaitseargumente ja üritanud neile argumentidele kuidagi vastata. 24. Ringkonnakohus asub seisukohale, et eelnimetatud tõigad koosmõjus sunnivad jõudma järgmise järelduseni: kui maakohus tegi 04.03.2021 teatavaks otsuse resolutiivosa, mille kohaselt X mõisteti süüdi ja tehti menetlusotsustused vastavalt prokuröri taotletule, ei olnud kohtul põhjendusi; hiljem motiveeritud otsust koostades lõi kohus selle prokuröri koostatud põhjaliku teeside tekstifaili alusel, põhjendamaks juba välja kuulutatud ja tegemise hetkel põhjendusteta otsust; motiveeritud otsust koostades loobus maakohus kaitse seisukohtadesse süvenemast ja neid omalt poolt kaalumast. Selliselt koostatud kohtuotsust ei saa pidada põhjendatud kohtuotsuseks, sest kohus loobus otsuse tegemisel sisuliselt oma
§-s 14 nimetatud asja lahendamise funktsiooni täitmisest, taasesitades otsusena kohtuotsuses põhiolemuses ühe võistleva menetluse poole seisukoha ja ignoreerides vastuväiteid sellele. Järgnevalt põhjendab kohtukolleegium oma seisukohta täpsemalt.
Kuulutatud otsuse resolutiivosa vastas kõigis punktides prokuröri poolt kohtukõnes taotletule ja see, et ta juhindus pimesi prokuröri tekstist, sh üle tulnud vormistus- ja sõnastusvalikutest, kuni vigadeni välja (nt fraas „milledest ükspudel on katki“ – otsuse resolutiivosa lk 5, prokuröri teeside lk 35). Kuna toimikust (sh istungiprotokollidest) ei nähtu, et maakohtul oleks olnud mingigi mõistetav põhjus irduda
lg 4 kohustusest, siis pole muud võimalust kui järeldada, et tol hetkel maakohtul neid põhjendusi lihtsalt ei olnud. Kuna alternatiivset selgitust kohtu käitumisele ei ilmne kusagilt, saab ainult tõdeda, et seda polegi. 26. Kuna menetluspoolel on võimalik saada apellatsioonteate esitamisel kohtu põhjendused kirjalikult, siis ei kahjusta suuliste selgituste esitamata jätmine iseenesest poole võimalusi otsuse tagamaadega tutvuda ja seda vaidlustada.
lg 4 tähendust tuleb näha hoopis muus – suuliste põhjenduste selgitamine annab poolele kohtu otsustusvõimu legitimeeriva garantii, et kohtul olid otsuse tegemise hetkel objektiivsed põhjused ning otsus on kaalutletud ega ole meelevaldne; kohus peab näitama, et ta teab õiguslikke põhejndusi, miks ta kuulutab just sellise otsuse. Kui peaks siiski juhtuma, et kohus teeb resolutiivotsuse sisuliselt asjasse süübimata, kuid süveneb asjasse pärast resolutiivosa kuulutamist, siis on ta seotud varem väljakuulutatud otsusega ja peab esitama põhjendused vastavalt sellele. Seega ei saa väita, et tähtis on vaid see, et kohus esitab hiljem põhjendused kirjalikult ja suuliste põhjenduste nõue on vaid formaalsus. Kohtu otsus peab tuginema põhjendustele juba resolutiivosa kuulutamisel. Põhjendused peavad olema õiguslikud ja selleks ei saa olla argument, et maakohus lihtsalt usaldab üht menetluspoolt ja seega ka tema positsiooni rohkem. 27. Praegusel juhul on mõistetav, miks kaitsjal ja süüdistataval võis tekkida küsimus kohtu erapoolikusest. Nimelt toimis maakohus otsuse resolutiivosa kuulutades nii
lg 4 seadusetähe kui ka mõtte vastaselt – mitte lihtsalt ei jäänud esitamata kohtu suulised põhjendused, mis oleks viidanud sellele, et maakohus on asja õigusliku külje omalt poolt läbi mõelnud, vaid kohus asendas selle sisuliselt rahvakohtuniku tänusõnavõtuga politseile ja prokuratuurile (seda on möönnud ka maakohus –
lg 2 ega
lg 1 p 7 mõttes, sest ühe menetlusosalise põhjendused võivad olla igakülgselt küllaldased ja teised menetlusosalised neile vastuväiteid ei esitagi. Riigikohus leidis, et „kui sellises olukorras kohus kohtulahendi tegemisel neid põhjendusi kordab või nende põhjendustega nõustub, ei ole tegemist kohtulahendis põhjenduste puudumisega.“ Otsuses nr 3-1-1-14-14 (p 691) on Riigikohus toonud esile, et
lg 1 p 9 tähenduses rikkumisena on käsitletud kaitseargumentidest tulenevate järelduste analüüsimata jätmist (RKKKo nr 3-1-1-94-04, p 11.1) või olulise tähtsusega kaitseväite analüüsimata jätmist (RKKKm nr 3-1-1-9-14, p 8.2).
lg 2 rikkumiseks, vaid seda tuleb käsitleda rikkumisena
36. Kohtukolleegium leiab üksmeelselt, et praeguse otsuse puhul ongi tegemist
lg 1 p 7 rikkumisena ja seda ka Riigikohtu otsuses 3-1-1-14-14 öeldut arvestades. Viidatud lahendis juhtis Riigikohus muuhulgas tähelepanu järgmisele (p-d 697, 700; sama ka RKKKm nr 1-17-11182, p 24-25): „Kohtuotsuse põhistamise kohustuse mis tahes rikkumise kvalifitseerimine
lg 1 p 7 järgi piiraks
lg-st 2 tulenevalt ebamõistlikult ringkonnakohtu võimalust maakohtu vigu ise kõrvaldada ja tooks paljudel juhtudel kaasa kriminaalmenetluse põhjendamatu aja- ja ressursimahukuse./…/
lg 1 p 7 järgi tuleb kvalifitseerida üksnes kohtuotsuse põhistamise kohustuse kõige ulatuslikumad rikkumised, mis on käsitatavad
/S/eadus räägib "põhjenduse" kui terviku, mitte üksikute "põhjenduste" puudumisest. Kohtuotsuses põhjenduse puudumisega on tegemist eeskätt siis, kui kohus jätab seadusliku aluseta kohtuotsuse põhiosa (
) tervikuna või siis mõne süüdistatava või kuriteo osas üldse koostamata.“ Ringkonnakohus arvestab, et sõna „eeskätt“ viimases tsitaadi lauses viitab sellele, et erandid on võimalikud. 37. Käesolevas asjas on olemas küll maakohtuotsuste põhiosa tekst (st formaalses mõttes põhjendused), kuid läbiv ja olemuslik vastuolu
lg-ga 1 (otsus tehti pelgalt ühe poole seisukohta teadvustades, kuigi oli keerukas vaidlus ja aktiivne vastaspool) nullib sisuliselt otsuse legitiimsuse võistleva kohtumenetluse kontekstis.
(„Kohtuotsuse seaduslikkus ja põhjendatus“) lg 2 näeb ette, et kohus rajab otsuse üksnes kohtuliku uurimise esemeks olnud tõenditele, mida pooltel oli võimalik uurida, ja asjaoludele, mille kohta oli pooltel võimalik oma arvamust avaldada. See säte ei ole mõeldud deklaratiivsena, vaid võimaldab defineerida kohtuotsuse põhjendusi selle kaudu, et seadusekohane põhjendus kohtu otsuse taga peab kujunema välja poolte arvamuseavaldusi hinnates. Kui kaitsefunktsiooni täitjat otsust langetades täiel määral ignoreeritakse, ei saa olla tegu otsuse põhjendatusega
38. Eelöeldu riivab kahtlemata ka ausa ja õiglase menetluse printsiipi. Kaitsja ongi toonud esile rea väidetavaid maakohtu rikkumisi just
lg 1 p 11 kontekstis, leides, et kohtulikul arutamisel on rikutud ausa ja õiglase kohtumenetluse põhimõtet. Ringkonnakohus möönab, et võistlevas menetluses ühe menetluspoole täielik ignoreerimine lahendi tegemisel toob kahtlemata kaasa tagajärjena ausa ja õiglase kohtumenetluse rikkumise, aga kuna see rikkumine puudutab kohtuotsust ja väljendub kohtuotsuse kohaste põhjenduste puudumises, on sisuliselt tegemist (ka)
39. Mis puudutab
lg 1 p 7 ja § 339 lg 2 piiritlemist, siis tuleb tõdeda, et Riigikohtu kriminaalkolleegiumi viimase aja (nt RKKKm 05.06.2020 nr 1-17-11182, 01.07.2021 nr 1-20-3082) praktika on suunatud läbivalt sellele, et ringkonnakohus täidaks maakohtu poolt lahendis olevad lüngad ja kompenseeriks maakohtu poolt vead. Menetlusökonoomia seisukohalt võib see olla kahtlemata sageli mõistlik lähenemine. Teisalt aga ei tohiks menetlusökonoomse kaalutluse domineerimine viia olukorrani, kus maakohus 9 loobub sisuliselt õigust mõistmast ja lihtsalt inkorporeerib ühe (talle usaldusväärsema) kohtumenetluse poole seisukohad otsusesse, ise omalt poolt lisaväärtust andmata, jättes vastaspoole vastuargumentidega tegelemise ringkonnakohtu hooleks, teades, et põhjenduste puudumise tõttu maakohtule asja tagastamine on kohtupraktikas välistatud. Selline
lg 1 p 7 sisutühjaks tõlgendamine vabastaks maakohtu üldse põhjendamiskohustusest ja vastutusest selle rikkumise eest, võimaldade kuritarvitamist. Paradoksaalselt on see oht suurem just keerukamates kriminaalasjades, kus pooled edastavad oma kohtukõne teksti kohtule sagedamini elektrooniliselt. Sellistel juhtudel on ka suurem tõenäosus, et kohus võtab ühe poole teksti otsusesse täismahus üle, tuginedes mitte õiguslike asjaolude omapoolsele analüüsimisele, vaid intuitiivsele usaldusele ühe või teise poole suhtes. Menetluspool võibki usaldust väärida, kuid kohus peaks juhinduma põhimõttest „usalda, aga kontrolli“. 40. Teiseks ei tohiks maakohtu põhjendamiskohustuse ülekandmine ringkonnakohtule hakata õõnestama kriminaalkohtumenetluse loogikat tervikuna.
kohaselt toimib kriminaalkohtumenetlus võistlevuse printsiibil ning võistlevateks poolteks on süüdistus- ja kaitsefunktsiooni kandjad. Kriminaalasja lahendamisfunktsiooni kandev kohus peab hindama mõlema poole argumente, enne kui ta teeb oma otsuse. See on iseäranis oluline nn üldmenetluses, kus võistleva ja õiglase kohtupidamise põhimõtted kohalduvad maksimaalselt. Kaitsja ärakuulamine ei tähenda pelgalt seda, et tal lastakse kohtusaalis kõneleda ja selle eest tasutaotlus esitada, vaid kohus peab kaitsja argumentidesse, kui need on vähegi asjakohased, süüvima samaväärselt prokuröri omadega; kui need pole asjakohased, peaks otsusest nähtuma, miks mitte. Kui maakohus menetluses aktiivselt vastuväiteid esitanud poolt lihtsalt ignoreerib, on kaitseõigus vaid pealtnäha tagatud. Võistlevas menetluses peab kohus võtma otsuse tegemisel kaalumisele nii süüdistuse kui ka kaitse (vastu)argumendid ja langetama otsuse neile mõlemale tuginedes. Kui maakohus seda ei tee, ignoreerib kaitsjat ja nö lükkab kaitseargumentude tegelemise ringkonnakohtule, siis on ta oma lahendamisfunktsiooni täitnud üksnes formaalselt, aga mitte sisuliselt. Sellises juhul hakkab kaitse argumentidega tõendite hindamise otsust tehes sisuliselt tegelema alles ringkonnakohus, kelle peale saab kaevata ühel korral Riigikohtusse. Sellises olukorras tekib küsimus, kas isikule on tagatud korrektselt õigus lasta oma kriminaalasi läbi vaadata kolmeastmelises kohtus nagu seda näeb ette Eesti Vabariigi põhiseaduse § 149. Seejuures erinevalt ringkonnakohtust ei või Riigikohus
Käesolevas asjas on kaitsja aga vaidlustanud ka faktilisi asjaolusid (nt küsimused, kas süüdistuses etteheidetud ajal olid narkootilised ained kõnealuses kohas või mis oli süüdistatavale talle narkootikumide ja kirjade sisust üldse teada). 41. Kuigi
lg 1 p 7 rikkumise puhul ei ole erinevalt
lg 2 olukorrast vaja põhjendada seda, miks tuvastatud rikkumist ei ole võimalik apellatsioonimenetluses kõrvaldada, märgib kolleegium sellegipoolest, et peab praegusel juhul maakohtu põhistamisvea kõrvaldamist ringkonnakohtus võimatuks just eelnevas punktis öeldu tõttu.
lg 1 p 7 rikkumisega, siis tuleb maakohtu kohtuotsus
lg 2 kohaselt tühistada ja saata kriminaalasi maakohtule tagasi uueks arutamiseks.
lg 2 näeb ette, et asi tagastatakse arutamiseks samas või teises kohtukoosseisus.
lg 3 ls 2 näeb omakorda kohustuslikuna ette, et kui kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine puudutab üksnes kohtuotsuse tegemist, saadab ringkonnakohus kriminaalasja maakohtule uue kohtuotsuse tegemiseks. 44. Käesoleval juhul puudutab kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine üksnes kohtuotsuse tegemist, mistõttu ringkonnakohus saadab asja tagasi nõupidamistuppa, uue otsuse tegemiseks. Nagu kohus ülal leidis, ei tuvastanud ta kohtu erapoolikust ega menetlust laiemalt puudutavat olulist rikkumist
lg 2 tähenduses (vt ülal p 28-29) ning võimalikku
lg 1 p 11 rikkumist annab seostada üksnes kohtuotsuse tegemisega (sama leiab ka kaitsja oma apellatsiooni p-s 113. ii). Neil asjaoludel on mitte üksnes põhjendatud ja loogiline, vaid sisuliselt ka ainuvõimalik saata kriminaalasi tagasi samale kohtukoosseisule, sest ainult see koosseis saab enda poolt läbi viidud kohtulikust uurimisest ja kohtuvaidlustest tulenevalt süveneda korrektselt mõlema menetluspoole argumentidesse ja teha uue otsuse samade asjaolude pinnalt. Uus kohtukoosseis ei saaks jätkata menetlust kohtuotsuse tegemise staadiumist, nagu nõuab
Seejuures, kuivõrd ringkonnakohus tühistab senise maakohtu otsuse ja tagastab asja selleks, et maakohus võtaks hindamisele ka kaitseväited, siis pole välistatud, et uus otsus erineb tühistatavast. 45. Siinkohal ei jäta ringkonnakohus tulenevalt Riigikohtu seisukohtadest (vt RKKKm 1-203082 p 17, RKKKo nr 3-1-1-14-14, p 697) tähelepanuta ka menetlusressursi ja -ökonoomika vaatenurka, mis võib puutuda asjasse ka
Käesoleva asja tagastamisel maakohtule samas koosseisus kohtuotsuse kirjutamiseks ei teki menetluses põhjendamatut lisaajakulu. Maakohtult ei oodata uut täiemahulist asja arutamist, vaid sisuliselt juba tuttava materjali alusel kohtuotsuse koostamist. Seejuures, ka juhul kui maakohus peaks jõudma teistsugusele otsusele, kui ta jõudis kevadel, on olemasoleva otsuse jaoks vähemalt mingi osa tekstist ette valmistatud. Sõltuvalt maakohtu otsusest ei pruugi kaitsjal ega süüdistataval enam olla põhjust seda taas vaidlustada või on vaidlustamise alused napimad; ringkonnakohtul oleks omakorda ees maakohtu argumendid, mis praegu puuduvad. Ringkonnakohtu määrus on vaidlustatav määruskaebemenetluses, milles on kaebetähtaeg piisavalt lühike, et menetlust tarbetult mitte venitada. Kui ringkonnakohtu käesolev määrus vaidlustatakse ja Riigikohus nõustub kaebusega, on juba Riigikohtul võimalik menetluse venimise vältimiseks ringkonnakohtu määrus viivitamatult tühistada ja tagastada asi kiiresti samale ringkonnakohtu koosseisule juba otsuse tegemiseks (samale koosseisule põhjusel, et ringkonnakohus ei kujundanud ega väljendanud süüküsimuses oma seisukohta ning seda lubab ka
Ühtlasi saab käesoleva asja kontekstis märkida, et süüdistatava suhtes ei ole kohaldatud rasket tõkendit, mille kestvus liigselt veniks. Kokkuvõte 46. Kõike eeltoodut arvestades tuleb maakohtu otsus
lg 2 p 2, § 338 p 3, § 339 lg 1 p 7 ja § 341 lg-test 2 ja 4 alusel tühistada täies ulatuses ja saata kriminaalasi maakohtule uueks arutamiseks – kohtuotsuse tegemise staadiumi - samas kohtukoosseisus. Kuivõrd apellatsioonides taotleti tagastamist teisele kohtukoosseisule, tuleb apellatsioonid rahuldada osaliselt. Tuvastanud
lg 1 p 7 kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise esimese astme kohtu poolt, puudub ringkonnakohtul võimalus analüüsida apellatsioonis tõstatatud sisulisi küsimusi ja peatuda vastavatel apellatsiooni väidetel. 11 47. X suhtes
alusel kohaldatud tõkendi ehk elukohast lahkumise keelu alus ei ole ära langenud, mistõttu jääb tõkend muutmata. See tõkend võimaldab tagada jätkuva menetluse vältel süüdistatava kättesaadavuse ning teha isiku taotlusel ka paindlikke erandeid. Süüdistatav ise ja tema kaitsja, taotledes asja tagastamist maakohtule, tõkendi muutmist ei taotlenud, millest saab järeldada, et see ei ole ka üleliia koormav. 48.
lg 1 sätestab, et kui apellatsioonimenetluses tehakse üks
lg 1 p 2-4 või lõikes 2 nimetatud lahend, kannab menetluskulud riik.
lg 1 p 1 kohaselt on menetluskuluks valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu ja muud menetlusosalise vajalikud kulud, mis on tekkinud seoses kriminaalmenetlusega. Mõistlikku suurust ületavat kaitsjatasu menetluskulu hulka ei arvata (RKKKm nr 3-1-1-38-16, p 74, 119-8262, p 54). Kohtupraktikas omaksvõetud seisukoha järgi tuleb valitud kaitsjale kaebuse koostamise eest makstud tasu mõistlikkust hinnates võtta arvesse, millises ulatuses on kaebuse argumendid põhjendatud, missugune on kaitsja ühe tööühiku hind ja kas osutatud õigusteenus oli vajalik (vt RKKKo nr 3-1-1-58-15, p 14). Kohus saab hinnata eeskätt seda, kas õigusabi osutamisele kulunud aeg on vastavuses kriminaalasja mahukuse ja keerukusega ning kas kaitsja vastuse argumendid on õiguslikult asjasse puutuvad. Samuti peab andma hinnangu kaitsja ühe tööühiku hinna põhjendatusele. 49. Kaitsja põhjendab taotlust järgmiselt, kusjuures tunnihinnaks (millele lisandub veel ka käibemaks) on vandeadvokaat Oliver Nääs arvestanud 170 eurot: 01.04.2021 kohtuistungi protokollide ja helisalvestistega tutvumine, analüüs, kohtuotsuse analüüs 680 EUR; 05.04.2021 materjalide analüüs, apellatsiooni koostamine 1 360 EUR; 08.04.2021 kliendi apellatsiooniga tutvumine 170 EUR; 09.04.2021 apellatsiooni täiendamine 127,50 EUR; 08.06.2021 kohtumine kliendiga, kohtuistungiks ettevalmistamine 680 EUR. Mainitud summadele lisandub ka käibemaks 20 % ning kogu taotletav summa on 3621 eurot. Kaitsja on oma taotluses palunud hüvitada nimetatud menetluskulu M-le, mida kohus käsitleb lohakusveana (vrd ülal p 17), kuivõrd materjalides puutuvad vähimadki viited M asjassepuutuvusele, küll on aga kaitsja samas taotluses märkinud, et kulud kandis X. Seega otsustab kohus kantud kulude väljamõistmise just süüdistatava X kasuks. Kuigi kohus peab tunnitasu 170 eurot kõrgeks, on see siiski kohtupraktikas aktsepteeritav. Arvestades selle tasu kõrgust (mis peaks olema korrelatsioonis pakutava teenuse ülima sisukuse ja kvaliteediga) ja käesoleva apellatsioonimenetluse asjaolusid leiab kohus, et mõistlik tasu on taotletust väiksem. Nimelt nähtub, et kaitsja hinnangul kulus tal 8 h 45 min apellatsiooni ettevalmistamisele ja koostamisele. Olles kõrvutanud apellatsiooni ja varasemaid kaitsja teese maakohtus, tõdeb ringkonnakohus, et pooles ulatuses langevad need kokku, st tegelikkuses oli see osa tehtud varem; samuti osutusid – nagu ülal märgitud – mõned etteheited maakohtule liialdatuks ehk asjakohatuks ja see oleks olnud ka kaitsjale teada, kui ta oleks tutvunud kohtus toimikuga (mis hoidnuks ressursse kokku). Kokkuvõttes peab ringkonnakohus mõistlikuks valitud kaitsja tasuks taotluse lisades nimetatud toimingute eest 2800 eurot, vähendades apellatsiooni koostamiseks vajalikku osa, mis tuleb mõista välja riigieelarve vahenditest X kasuks. (allkirjastatud digitaalselt) 12
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.