Obsah (10)

§ 402§ 1§ 4062§ 406§ 4034§ 94§ 116§ 416§ 14§ 113

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Üllar Roostoja, Triin Uusen-Nacke, Vahur-Peeter Liin Määruse tegemise aeg ja koht 14. november 2022, Tartu Tsiviilasja number 2-21-142768 Tsiviilas

) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates menetluskulude rahalist suurust kindlaksmäärava lahendi jõustumisest kuni selle täitmiseni. Vaidlust ei ole selles, et kostja ja IPF Digital Estonia OÜ vahel oli sõlmitud tarbijakrediidileping

§ 402lg 1 mõttes.

IPF Digital Estonia OÜ oli oma majandus- ja kutsetegevuses tegutsev krediidiandja, kes andis krediiti kostjale kui füüsilisele isikule, kes tegi tehingu, mis ei seondunud tema majandus- ega kutsetegevusega (

§ 1lg 5).

Esmalt analüüsis kohus seda, kas kostjaga sõlmitud lepingu järgne krediidi kulukuse määr ületab Eesti Panga avaldatud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda (

§ 4062lg 1).

Krediidikonto personaalsete tingimuste (dtl 33) kohaselt on krediidi kulukuse määr 56,50% aastas. Lepingu sõlmimise ajal (7. augustil 2017) oli Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuu kuue keskmine krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määr 18,92% (kolmekordne määr seega 56,76%). Krediidi kulukuse määra arvutusreeglid tulenevad

§dest 406 ja 4061 ning

§ 406

lg 6 alusel kehtestatud rahandusministri määrusest „Tarbijakrediidi kulukuse määra arvutamise kord“ ning selle lisast nr 1. Kohtu hinnangul on hageja veenvalt põhjendanud, miks hageja lähtub 12 kuumaksest. Kohtul ei ole alust asuda seisukohale, et hageja on krediidi kulukuse määra arvutanud valesti. Kohus leidis, et kostjaga sõlmitud lepingu järgne krediidi kulukuse määr ei ületa Eesti Panga avaldatud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Kohus möönis, et lepingujärgne krediidikulukuse määr 56,50% on piiripealne, kuid leping ei ole

§ 4062lg 1 alusel tühine krediidikulukuse määra suuruse tõttu.

Järgnevalt analüüsis kohus seda, kas krediidiandja on krediidi väljastamisel rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet (

§ 4034

). Praegusel juhul oli hageja seisukohal, et krediidiandja ei ole vastutustundliku laenamise põhimõtet rikkunud, kuivõrd krediidiandja helistas kostjale ning uuris kostja sissetulekute ja väljaminekute kohta. Kohtule on esitatud ka vestluse helisalvestis. Hageja selgitas, et lepingu sõlmimise ajal ei olnud kostjal maksehäireid. Hageja kinnitas kohtuistungil, et krediidiandja ei ole kostja konto väljavõtteid küsinud (vt

1. septembri 2022 kohtuistungi protokoll, lk 2). Kohtu hinnangul ei ole eelnev piisav, et krediidiandjat saaks lugeda vastutustundliku laenamise põhimõtet järginuks. Kohtupraktikas on vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks peetud minimaalselt piisavaks nõuda laenutaotlejalt tema pangakonto väljavõtte esitamist piisavalt pika ajavahemiku kohta, et adekvaatselt hinnata tema krediidivõimet. Ei saa lugeda piisavaks laenu taotlemisel täidetavast küsimustikust ja riiklikest registritest saadavaid andmeid, kuivõrd need ei anna sellist teavet taotleja tegeliku maksevõime kohta nagu pangakonto väljavõtetest nähtuv (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu
2. novembri 2021 otsus tsiviilasjas nr 2-20-106661, p 55). Kohtu hinnangul oleks kostja konto väljavõttest nähtav kostja sissetulek, samuti kostja võimalikud kohustused teiste võlausaldajate ees. Kuivõrd praegusel juhul ei ole krediidiandja kostja konto väljavõtteid küsinud, on krediidiandja kostjale krediidi võimaldamisel rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks on lepingu osaline tühisus kokkuleppelise intressi osas ning

§ 4034

lg 7 järgi loetakse sellisel juhul intressimääraks

§ 94

lg-s 1 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Kostjaga sõlmitud lepingu järgi pidanuks intress olema 56,50% aastas.

§-s 94 sätestatud intressimäär oli lepingu sõlmimise ajal 0%. Seega ei olnud krediidiandjal õigust kostjalt intressi nõuda. Samuti ei võlgne kostja tulenevalt

§ 4034lg 7 teisest lausest hagejale muid tasusid.

3 Sellises olukorras peab krediidiandja

§ 4034

lg 7 kolmanda lause järgi tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Eelnevat ei kohaldata juhul, kui tarbija on tahtlikult jätnud vajaliku teabe esitamata või võltsinud krediidiandjale esitatud teavet ja selle tagajärjel on krediidiandja hinnanud tarbija krediidivõimelisust valesti. Praegusel juhul ei ole kohtule esitatud asjaolusid, millest saaks järeldada, et kostja oleks esitanud pangale valeandmeid või jätnud nõutud andmed esitamata. Kuigi krediidiandja küsis kostja väljaminekute kohta, ning kostja avaldas selle suuruseks 150 eurot kuus, ei täpsustanud krediidiandja, kas kostjal on kohustusi teiste võlausaldajate ees. Samuti avaldas kostja krediidiandjale, et elab isiklikus korteris (kohtuistungil kinnitas kostja, et tegemist oli hoopis üürikorteriga), kuid tegemist ei ole asjaoluga, mida arvestatakse krediidivõimekuse hindamisel. Pooled ei vaidle ülesütlemise formaalsete eelduste täidetuse üle ehk selle üle, et krediidiandja ütles lepingu mõistliku aja jooksul pärast väidetavat rikkumist üles ja et kostja on ülesütlemisavalduse kätte saanud. Küll aga vaidlevad pooled selle üle, kas ülesütlemise materiaalsed eeldused olid täidetud.

§ 116

lg 6 näeb ette, et kui lepingupool rikub oluliselt kestvuslepingut, on teisel poolele õigus leping üles öelda. Tarbijakrediidilepingu ülesütlemise materiaalsed eeldused näeb ette

§ 416lg 1.

Seega tuleb hinnata, kas ajal, kui krediidiandja saatis kostjale lepingu ülesütlemisavalduse (

1. novembril 2021), oli kostja täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega. Laekumiste arvestusest (dtl 48 – 49) nähtuvalt on krediidiandja väljastanud kostjale krediiti summas 7108 eurot 1 sent, ning kostja on tasunud kokku 8279 eurot 49 senti. Lisaks on kostja esitanud konto väljavõtted hagejale tasutud 400 euro kohta (dtl 77 ja 79). Seega on kostja tasunud kokku 8679 eurot 49 senti (8279,49 + 400). Kuna krediidiandja on lepingu sõlmimisel rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet ega ole kostja krediidivõimelisust kontrollinud, siis oli kostjal kohustus tasuda vaid põhivõlga, sest seadusjärgne intressimäär oli 0%. Seega saab kostja tasutud summat pidada laenu põhiosa tasumiseks. Järelikult oli kostja lepingu ülesütlemise ajaks tasunud rohkem, kui ta oleks pidanud tasuma, ning kostja ei olnud ülesütlemisavalduse tegemise ajal oma kohustusi rikkunud. Krediidiandjal ei olnud õigust lepingut üles öelda. Seega ei ole hagejal kostja vastu põhiosa tasumise nõuet. Samuti ei saa hageja nõuda kostjalt intressi. Kuivõrd leping ei ole kehtivalt üles öeldud, siis ei saa hageja nõuda kostjalt ka viivist. Eelneva tõttu jättis kohus hagi rahuldamata. APELLATSIOONKAEBUS
2. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega hagi rahuldada või alternatiivselt saata maakohtule uueks läbivaatamiseks. Hageja palub menetluskulud jätta kostja kanda. Hageja ei nõustu kohtu järeldusega, et krediidiandja rikkus vastutustundliku laenamise põhimõtet üksnes sel põhjusel, et kostjalt ei küsitud pangakonto väljavõtet. Hageja märgib, et isegi pangakonto väljavõtte küsimine ei pruugi anda terviklikku pilti kostja finantsolukorra kohta, kuivõrd kostjal võivad olla ka varjatud sissetulekud ja kohustused (nt sularahas).

§ 4034

ega Finantsinspektsiooni soovituslik juhend ei kohusta krediidiandjat ilmtingimata nõudma potentsiaalselt laenusaajalt pangakonto väljavõtet. Hageja kontrollis kostja maksehäiret ning kostja poolt andmete tõesust läbi täiendavate telefonikõnede kostjale. Kostja isikut kontrolliti läbi EL ja ÜRO rahvusvaheliste sanktsioonide subjektide otsingu ja isiku tuvastamise ankeedi. Krediidi andmise otsustamisel saab krediidiandja lähtuda ka kostja poolt edastatud andmetest. Krediidiandjal tekkis veendumus, et kostja puhul on tegu usaldusväärse isikuga, kes käitub 4 vastutustundlikult ja krediidiandja suhtes heas usus. Kohus ei võtnud arvesse, et kostjalt toimusid nelja aasta vältel regulaarsed tagasimakseid, mis sisuliselt tähendab, et laenu väljastamise hetkel hindas krediidiandja kostja võimekust krediiti tagasi maksta õigesti. Kohus sisuliselt nõustus kostja paljasõnaliste ja tõendamata vastuväidetega. Kostja ei ole esitanud oma vastuväidete kinnitamiseks ühtegi veenvat tõendit. Kostja peamised vastuväited seisnesid selles, et laenu väljastamisel ei olnud kostjal sissetulekut ning väidetavalt olid kostjal juba võlgnevused ja kohustused teiste võlausaldajate ees. Kostja väitis, et sõlmis laenulepingu olemasolevate võlgnevuste tasumiseks, mida hageja esitatud tõenditega lükkas ümber, kuivõrd nii laenutaotluse esitamisel kui ka telefoni vestluse käigus mainis kostja, et tema kohustused on vaid 150 eurot kuus. Kui kostja sõnul tema sissetulek oli peaaegu 700 eurot, siis millistest väidetavatest võlgnevustest võib olla jutt, kui kostja seda ei tõendanud. Kohus oleks pidanud otsuse tegemisel antud asjaolu arvesse võtma. Hageja hinnangul saab kostja väiteid teiste võlgnevuste olemasolu kohta käsitleda valeandmete esitamisena. On ekslik maakohtu seisukoht, et kostja eluase ei ole asjaolu, mida arvestatakse krediidivõimekuse hindamisel. Kohus jättis põhjendamatult tähelepanuta, et ka kostjale laieneb vastutustundliku laenamise põhimõte

§-st 4034 lg-st 3 tulenevalt. Kui tarbija enda tahtlik käitumine toob kaasa tarbija krediidivõimelisuse valesti hindamise ja krediidi andmise tarbijale, kes tõeste ja täielike andmete esitamise korral poleks krediiti saanud, ei ole tarbijal õigus tugineda

§ 4034lg-le 6.

On ekslik maakohtu järeldus, et pärast nõude loovutamist tasus kostja hagejale 400 eurot. Hageja ei eita laekumiste fakti, kuid hageja selgitas kohtule, et kostjal on hageja ees neli erinevat võlgnevust ning kostja laekumised läksid ülejäänute nõuete katteks, mille üle käesolevas tsiviilasjas vaidlust ei olnud. Kostja tagasimaksed krediidiandjale olid kokku 8279 eurot 49 senti, aga antud nõude katteks ei teinud kostja ühtegi tagasimakset. Õige ei ole maakohtu järeldus, et krediidiandjal ei olnud õigust lõpetada kostjaga lepingulisi suhteid. Kostja oli viivituses kolme osamaksega. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

1. Ringkonnakohus, tutvunud kaebuse ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest tuleb TsMS § 637 lg 21 alusel koosmõjus TsMS § 405 lg-ga 1 keelduda. Hagi esitamise ajal kehtinud TsMS § 405 lg 1 esimese lause järgi menetleb kohus hagi oma õiglase äranägemise kohaselt lihtsustatud korras, järgides üksnes käesolevas seadustikus sätestatud üldisi menetluspõhimõtteid, kui tegemist on varalise nõudega hagiga ning hagihind ei ületa summat, mis arvestatuna põhinõudelt vastab 2000 eurole ja koos kõrvalnõuetega 4000 eurole. Praeguses asjas palus hageja mõista kostjalt välja põhivõla 1999 eurot 78 senti, intressi 578 eurot 4 senti, viivise 189 eurot 40 senti ja sissenõudekulud 50 eurot. Seega esitas hageja rahalise nõudega hagi, mille põhinõue ei ületa 2000 eurot ja koos kõrvalnõuetega 4000 eurot. Järelikult on tegemist lihtmenetluse asjaga TsMS § 405 lg 1 mõttes.
2. Lihtmenetluses tehtud asjades on edasikaebeõigus apellatsioonimenetluses piiratud. Lihtmenetluse asjas võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse TsMS § 637 lg 21 järgi menetlusse üksnes juhul, kui maakohus on andnud loa edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit. Seejuures lähtub ringkonnakohus lihtmenetluse asjas apellatsioonkaebuse menetlusse võtmist kaaludes TsMS §-s 2 sätestatud tsiviilkohtumenetluse põhimõtetest lahendada kohtuasi 5 õigesti, mõistliku aja jooksul ja võimalikult väikeste kuludega. Sellest tulenevalt arvestab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise üle otsustades mh ka seda, et menetlusosalistel ei tekiks tarbetuid menetluskulusid. Maakohus on otsuses märkinud, et kohus ei anna luba otsuse edasikaebamiseks.
3. Arvestades tsiviilasja materjale, maakohtu otsuse põhjendusi ja apellatsioonkaebuse väiteid, ei ole maakohus ringkonnakohtu hinnangul otsust tehes ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust ega rikkunud menetlusõiguse norme määral, mis võiks mõjutada lahendit, samuti ei ole maakohus valesti hinnanud tõendeid. Maakohus on hagis esile toodud asjaolusid seostanud õigete materiaalõiguse normidega ning on hinnanud esitatud tõendeid TsMS § 232 lg-te 1 ja 2 kohaselt. Maakohus on asunud põhjendatult seisukohale, et hagiavaldus tuleb jätta rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ega pea vajalikuks neid kõiki korrata.
4. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus õigesti leidnud, et poolte vahel oli sõlmitud tarbijakrediidileping

§ 402lg 1 mõttes.

Nimetatud maakohtu järeldusele ei ole hageja apellatsioonkaebuses vastuväiteid ka esitanud. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et hageja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Maakohus on õigesti leidnud, et hageja on jätnud kogumata kostja kui tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks vajaliku teabe, st hageja ei omandanud piisavalt teavet laenutaotleja sissetulekute ja muude kohustuste kohta. 11. Hageja apellatsioonkaebuse väited ei anna alust asuda teistsugusele seisukohale.

§ 4034

lg 3 kohaselt peab krediidiandja tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks vajaliku teabe omandamiseks küsima vajadusel tarbijalt teavet. Seejuures peab krediidiandja tarbijalt saadud teavet

§ 4034

lg 4 teisest lausest tulenevalt vastavalt krediidiandjate ja vahendajate seaduse (KAVS) § 50 lg-tele 3 ja 4 kontrollima. KAVS § 50 lg 3 kohaselt peab krediidiandja tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida tarbija esitatud teavet, arvestades KAVS-is ja

-is sätestatud nõudeid informatsiooni kogumisele ja tuginedes võimaluse korral talle iseseisvalt kättesaadavale teabele. KAVS § 50 lg 4 kohaselt kontrollib krediidiandja tarbija esitatud teavet tema sissetulekute ja kohustuste kohta, tuginedes võimaluse korral tarbija esitatud krediidiasutuse konto väljavõttele, kui muu kogutud teave ei ole piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks. Seega ei tulene seadusest küll nõuet, et tarbijalt tuleb nõuda kontoväljavõtet igal juhul, kuid üldjuhul tuleks siiski laenutaotlejalt tema pangakonto väljavõtet nõuda, et adekvaatselt hinnata tema krediidivõimelisust. Selle saab jätta nõudmata üksnes juhul, kui muu info on tarbija krediidivõime hindamiseks piisav. Seejuures ei saa see info piirduda ainult tarbijalt endalt saadud infoga. Seega ei saanud hageja kostja krediidivõimet hinnates tugineda üksnes kostja esitatud laenutaotluses märgitud teabele ja telefonivestlusele, seda mõistlikult kontrollimata ja arvestamata kostja pangakonto väljavõtetelt nähtuva teabe ja muu laenuandjale teadaoleva informatsiooniga. Seadusest ei tulene erisusi tarbija krediidivõime hindamisel seoses laenusumma suurusega. Seega pidi laenuandja kostja krediidivõimet kontrollima vaatamata sellele, et laenu suurus ei ületanud 2000 eurot. Praegusel juhul ei ole hageja kontrollinud kostja esitatud teavet tema sissetulekute ja kohustuste kohta piisaval määral, mistõttu on hageja rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet.

1. Ringkonnakohus märgib, et ka kostja enda avaldatud info oleks pidanud tekitama krediidiandjas kahtlusi kostja krediidivõimes. Kostja avaldas telefonivestluses krediidiandjale, et tema sissetulekuks on emapalk 671 eurot kuus ning edaspidi töötasu 700 eurot kuus. Samas nähtub kostja laenutaotlusest, et tal oli kaks ülalpeetavat (dtl 109). Ringkonnakohtu hinnangul oleks pidanud krediidiandjal tekkima küsimus, kuidas suudab kostja 700 euro suuruse kuusissetulekuga lisaks kolme inimese ülalpidamisele ka laenu tagasimakseid teha, mis hageja esitatud arvete kohaselt ületasid 100 eurot kuus (nt dtl 92). Enne laenulepingu sõlmimist kostjalt telefonis küsitud kindlate väljaminekute suurus, mis kostja ütluste kohaselt oli 150 eurot kuus, 6 oli selle kahtluse kõrvaldamiseks liiga ebamäärane. Küsimusest ja vastusest ei olnud võimalik aru saada, mida kindlate väljaminekute all mõeldi, kas eluasemekulusid, muid krediidilepingutest tulenevaid kohustusi või midagi muud. On ilmselge, et 150 eurot ei ole piisav kuu aja jooksul kolme inimese kõikide vajalike kulude katmiseks.
2. Hageja väide, et kostjal ei ole õigust tugineda

§ 4034

lg-le 6, kuna kostja ei ole esitanud krediidiandjale tõeseid ja täielikke andmeid, ei ole põhjendatud. Riigikohus on

1. jaanuari
2. a otsuses tsiviilasjas nr 2-14-21710, p-s 29.
3. leidnud, et krediidisaajal on

§ 14

lg 1 teise lause järgi kohustus esitada hagejale laenu taotlemisel tõeseid andmeid ja hageja võis krediidiandjana sellest lähtuda. Samas ei tähenda see, et krediidiandjal ei ole vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks kohustust esitatud andmeid kontrollida ja vajadusel täpsustada lasta. Eeltoodust tulenevalt oli krediidiandjal vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks kohustus kostja esitatud andmeid kontrollida. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole kostja esitanud praegusel juhul selliseid valeandmeid, mis võisid oluliselt mõjutada krediidiandjat kostja krediidivõimelisuse hindamisel. Nagu eespool märgitud oleks krediidiandjal pidanud ka kostja esitatud andmete alusel tekkima kahtlus kostja krediidivõimelisuses. 14. Maakohus on põhjendatult leidnud, et vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks on lepingu osaline tühisus kokkuleppelise intressi osas

§ 4034

lg 7 järgi loetakse sellisel juhul intressimääraks

§ 94

lg-s 1 sätestatud intressimäär, praegusel juhul oli intressimäär lepingu sõlmimise ajal 0%. Maakohus leidis, et kostja tasutud summat saab pidada laenu põhiosa tasumiseks ning kostja oli lepingu ülesütlemise ajaks tasunud rohkem kui põhivõlg. Maakohus jättis põhjendatult hagi rahuldamata. Hageja on apellatsioonkaebuses esitanud väite, et maakohus luges ebaõigesti, et kostja on pärast nõude loovutamist tasunud hagejale 400 eurot ehk kokku 8679 eurot 49 senti. Ringkonnakohus märgib, et isegi kui tasutud 400 eurot läks teiste võlgnevuste katteks, on kostja siiski tasunud rohkem kui nõutav põhivõlg ja maakohus on õigesti jätnud hagi rahuldamata. Eelmärgitut arvestades ei ole ringkonnakohtu hinnangul TsMS § 637 lg 21 järgi alust apellatsioonkaebust menetleda. 15. Ringkonnakohus märgib, et hageja võib olla toime pannud kelmuse katse, kui esitas maksekäsu kiirmenetluses kohtule tahtlikult valeandmeid kokkulepitud viivisemäära suuruse kohta (vt ka Riigikohtu 5. märtsi 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-186-13, p 24). TsMS § 481 lg 23 kohaselt ei kohaldata maksekäsu kiirmenetlust tarbijalepingust tulenevale nõudele, mille tarbijaga kokkulepitud viivisemäär ületab kolmekordset

§ 113

lg 1 teises lauses sätestatud viivisemäära, mis oli maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamise ajal 24%. Hageja on praegu maksekäsu kiirmenetluses märkinud viivisemääraks 0,06575%, s.o ca 24% aastas. Hagist ja kohtule esitatud laenulepingust nähtub, et tegelikult oli kokkulepitud viivisemäär 45% aastas. TsMS § 45 lg 6 esimese lause järgi, kui menetlusosalise või muu isiku käitumises ilmnevad kohtus kuriteo tunnused, edastab kohus kuriteoteate prokuratuurile või politseile.

1. Apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumise tõttu tuleb apellatsiooniastme menetluskulud jätta TsMS § 168 lg 1 järgi hageja kanda. Kuna kostjal ei ole selles menetlusetapis hüvitatavaid menetluskulusid tekkinud, ei tule hagejal hüvitada kostjale apellatsioonkaebuse menetlemise kulusid.
2. Kui ringkonnakohus keeldub apellatsioonkaebust menetlemast, ei toimeta ta TsMS § 638 lg 4 teise lause järgi apellatsioonkaebuskaebust vastustajale kätte ning apellatsioonkaebus tuleb selle esitajale koos lisadega ja kaebuse menetlusse võtmisest keeldumise määrusega tagastada. 7 Kuna hageja esitas apellatsioonkaebuse elektrooniliselt, ei ole vaja seda tagastada. TsMS § 638 lg 10 järgi loetakse, et apellatsioonkaebust ei ole esitatud.
3. Kohtumäärus tuleb TsMS § 638 lg 8 järgi hagejale (apellandile) kätte toimetada ja edastada teadmiseks teistele menetlusosalistele.
4. Hagejal on apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumise korral õigus nõuda määruse jõustumisel TsMS § 150 lg 1 p 2 ja lg 4 järgi tagasi apellatsioonkaebuselt tasutud riigilõiv. Hageja on apellatsioonkaebuse esitamisel tasunud riigilõivu 385 eurot. /digitaalselt allkirjastatud/ /digitaalselt allkirjastatud/ /digitaalselt allkirjastatud/ Üllar Roostoja Triin Uusen-Nacke Vahur-Peeter Liin 8