lg 1 ja § 49 lg 1 ja § 169 lg 4 p 4, 5 ja § 169 lg 5 nõudeid, pannes sellega toime väärteod, mis on kvalifitseeritavad
2 Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse kohtuesindusgrupi juhtivspetsialist M P karistas F.J väärteoasjas nr. 2302,20,018869 03.12.2020.a koostatud otsusega, juhindudes KarS § 56 lg-st 1 ja § 63 lg-st 3,
lg 1 alusel juhtimisõiguse äravõtmisega üheks kuuks ja
Harju Maakohtule esitatud kaebuses palub kaebuse esitaja tühistada kohtuvälise menetleja otsus täies ulatuses ja lõpetada väärteomenetlus VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel. Kokkuvõtvalt leitakse, et menetlusalune isik ei ole ettevaatamatusest liiklusõnnetust põhjustanud ja seega rikkumisi toime pannud. Samuti esinevad olulised rikkumised väärteoasja menetlemisel, kuna väärteoprotokoll ei ole korrektselt vormistatud – selles ei ole märgitud sõiduki numbrit, millega tegu toime pandi; sõiduki kahjustuste kirjeldust ja hinnangut; kirjeldust, et isik ei käitunud vastavalt temalt nõutavale hoolsusele. Ka esinevad puudused sündmuskoha vaatlusprotokollis – selle kuupäeva on muudetud ja pole teada, mil see koostati; sellele pole lisatud joonistatud skeemi; mõõtmisi ei ole teostatud. Kaitsja ei ole saanud tutvuda ka kõigi asjas tehtud salvestistega, sest sündmuskoha vaatlusprotokoll viitab kolmele videofailile, kuid kaitsjal on neist kaks. Kuivõrd ei ole teada, et menetlusaluse isiku osalusel liiklusõnnetus toimus, puuduvad andmed, mille alusel väärteo olemasolu ja menetlusaluse isiku süüd hinnata. Seega tuleb menetlus isiku suhtes ka lõpetada. Lisaks tuuakse välja, et väidetavalt kahjustada saanud sõiduk on 13 aastat vana, suure läbisõiduga ning ei läbinud juba enne väidetavat avariid tehnoülevaatust (remonti vajasid vedrustus, valgustus, numbrimärgid puudusid või olid kinnitamata). Sõiduk ei läbinud tehnoülevaatust ka 30.11.2020.a ja seega oli see juba enne õnnetust kasutuskõlbmatu sõiduk, millega ei võinud liikluses osaleda. Ka tuuakse välja, et taolise sõiduki väärtus on vähene ja seisukorda arvestades on selle väärtuseks ligikaudu 191 eurot (s.o väärtus vanametallina). Taolisele sõidukile kriimude või isegi suuremate vigastuste tekkimine ei vähenda selle väärtust metalli kokkuostus. Lisaks on kahjustatud sõiduki omanik sõitnud antud sõidukiga ringi pärast 03.11.2020.a sündmusi ja sellega rikkunud
Seeläbi on rikutud ka sündmuskoha puutumatust ja tõendite usaldusväärsust. Ei ole teada, miks sõideti ülevaatuseta sõidukiga ja mindi alles mitu päeva hiljem sõiduki olukorda fikseerima. Samuti on selle sõiduki omanik pälvinud avalikkuse tähelepanu, kui esitas arve teenuse eest, mida ei osutatud. Seega, arvestades sõiduki olukorda, võis sõiduki omanik ka väita liiklusõnnetuse toimumist varalise kasu eesmärgil. Motiiv selleks võib olla see, et isikul on ulatuslikud võlgnevused erinevate laenuandjate ees. Kokkuvõtvalt leitakse, et arvestades M Si isikut, ei saa tema ütlusi asjas pidada usaldusväärseteks. Kaebuse järgi ei ole põhjust rääkida hoolsuskohustuse rikkumisest. Menetlusalune isik kasutas tagurdamisel peegleid ja parkimiskaamerat ja -andureid. Ütluste kohaselt menetlusalune isik probleemide välistamiseks peatas sõiduki, väljus sellest, veendus oma turvalises liiklemises ja jätkas liiklemist ehk väljus parklast. Asjaolu, et taolistes ilmaoludes ei märganud isik väidetud kahjustusi juba niigi romu staatuses autolt, on vabandatavad ega ole vaadeldavad hooletu käitumisena. Alternatiivselt taotletakse ka menetluse lõpetamist VTMS § 30 lg 1 p 2 alusel või karistamist juhtimisõiguse äravõtmise asemel rahatrahviga. Viimasega seoses tuuakse kaebuses välja, et asjas mõistetud karistus on liialt raske, eriti arvestades kahju sisulist puudumist. Ka palutakse arvestada menetlusalust isikut iseloomustavaid asjaolusid, sh juhtimisõiguse vajalikkust töö- ja pereelu kohustustega seoses. Seejuures tuuakse välja, et pandeemiaolukorras on ühistransport lisaks suurele ajakulule ka eluohtlik. Kohtuistungil jäi kaebuse esitaja oma kaebuse juurde. Ta andis ütlusi selle kohta, et ta tõepoolest antud ajal ja asukohas sõidukit Xxxx juhtis, kuid ei ole liiklusõnnetust põhjustanud ega sellest politseid teavitamata jätnud. Tagurdamisel kasutas ta peegleid, parkimisandureid ja kaamerat. 3 Mingit kokkupuudet ta ei tundnud. Kuna ta kuulis parkimisandurite helisignaali, siis seetõttu ka pidurdas järsult. See tekitas temas kahtlusi ja ta kontrollis oma sõidukit, seda tegi ta hiljem, kuna esimesel korral võis olla see koht valgustamata ning tal on kombeks asju üle kontrollida. Ta möönis, et sõidukil puudus tõesti lühikest aega liikluskindlustus. Ta vajab juhtimisõigust seoses tööga, tal on pidevalt liikumist eri objektide vahet ja samuti peab ta last lasteaeda viima ja sealt tooma. Kaebuse esitaja kaitsja kordas kaebuses esitatud seisukohti ning tõi lisaks välja, et tunnistaja M. S pidi varem avariis osalenuna teadlik, kuidas selle korral käituda. Lisaks ei suutnud ta väidetavalt Xxxx stangele jäänud Xxxx numbrimärki nimetada, eksis selles korduvalt. Seoses kahjustusega tuleb tähele panna, et Xxxx tahapoole liikumine on positiivne, sest see tähendab seda, et kui, et löök ei läinud auto keresse, vaid auto ise liikus täielikult edasi. Kahjustust kui sellist ei tekkinud. Isegi kui seal mingi kahjustus võis olla, rikkus M. S selle fikseerimise ise ära, sest ta sõitis autoga mitu päeva ringi ja sel puudus ka ülevaatus. Lisaks olid vastuolud kellaaegades, mil tunnistaja väidetavad vigastused avastas. Lisaks esinevad rikkumised menetlusdokumentide vormistamisel. Sündmuskoha vaatlusprotokolli jaoks kohest vaatlust ei toimunud, protokoll peab olema allkirjastatud ja üles märgitud täielikult nende osas, kes seal kohapeal viibisid ja kes hiljem protokolli koostas. Samuti, kui sündmuskoha vaatlust ei toimu piisavalt kiiresti pärast sündmust ja lisaks on ka asjaolud muutunud, siis sellisel juhul ei ole võimalik neid kahtlusi käsitleda süüdistatava kahjuks. Kui ei saa taasluua varasemate kahjustuste seisu, siis tuleb väärteomenetlus lõpetada. Niisamuti on praegusel juhul tõendamata põhjuslik seos. Kaitsja taotles menetluse lõpetamist VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel, alternatiivselt ka otstarbekuse kaalutlusel. Nende kohaldamata jätmisel palus arvestada, et isik vajab juhtimisõigust töö tegemiseks, ta võib tööst ilma jääda ja lisaks peab ta ka enda lapse eest hoolitsema. Kohtuvälise menetleja esindaja leidis, et väärteo toimepanemine on täies mahus tõendamist leidnud ning isiku teod õigesti kvalifitseeritud. Esindaja hinnangul on kaebuse esitaja ja kaitsja poolt välja toodud palju asjassepuutumatut infot, mis liiklusõnnetuse toimumise seisukohast rolli ei mängi. Liiklusõnnetuse toimumine pidi videosalvestise põhjal olema menetlusalusele isikule tajutav ja seda oli tegelikult näha ka menetlusaluse isiku käitumisest, et ta sai aru, et on mingisuguse objekti või teise sõidukiga kokku põrganud. Tulenevalt liiklusseadusest oleks tegelikult menetlusalusel isikul olnud kohustus sellest õnnetusest teavitada ka häirekeskust ja käituda vastavalt häirekeskusest saadud juhistele. Menetlusalune isik seda ei teinud, vaid lahkus sündmuskohalt. Seda, et ta sellest kokkupõrke olemasolust oli teadlik, oli näha ka tema hilisemast käitumisest, kus ta siis uuris jätkuvalt oma sõiduki võimalikke vigastusi. Menetleja esindaja palus jätta kaebus rahuldamata ja kohtuvälise menetluse otsus muutmata. Kohtu järeldused Kohus, viinud läbi tõendite kohtuliku uurimise, hinnanud väärteoasjas kogutud kirjalikke tõendeid ja analüüsinud neid kogumis, samuti analüüsinud poolte seisukohti, jõudis järeldusele, et F.J-i süü väärtegude toimepanemises on kohtuvälise menetleja poolt kogutud tõenditega väärteoprotokollis kajastatud viisil, ajal ja kohas täielikult tõendamist leidnud. Kohtuasjas puudub hetkel vaidlus selles, et väärteoprotokollis märgitud ajal, s.o 03.11.2020.a kella 18.44 ajal xxxx parklas juhtis F.J mootorsõidukit Xxxx registreerimismärgiga xxxx. Neid asjaolusid on kinnitanud kaebuse esitaja (tl 60pö), mis on kooskõlalised ka teiste tõenditega ehk nähtuvad üheselt asjas uuritud kirjalikest tõenditest: sündmuskohal tehtud turvakaamera salvestise väljatrükilt (lk 2-3); kohtus vaadeldud turvakaamera salvestiselt. Vaidlus on aga selles, kas F.J põhjustas liiklusõnnetuse, pidi selle toimumisest aru saama ning selle jätkuna jättis tahtlikult liiklusõnnetusest teatamata. Lisaks on kaebuses kahtluse alla seatud kahju tekkimine tunnistaja M. Si sõidukile. 4 Kohus on seisukohal, et liiklusõnnetuse toimumine nähtub kohtus uuritud videosalvestiselt (plaadil nr 1), mida tuleb pidada objektiivseteks tõendiks, mis kajastab sündmuskohal toimunut ja sellele järgnenut. Plaadil nr 2 olevate salvestiste uurimisest pooled loobusid, sellelt ei nähtu asjakohast tõendusteavet ning kohus sellele otsuse tegemisel ka ei tugine. Plaadil number 3 olevatelt videosalvestistelt nähtub vaade Teatri väljakule, kus on peatatud sõiduk Xxxx ja mille juht väljub ning uurib oma sõiduki tagaosa. F.J kohtus kinnitas, et see juht on tema. Plaadil nr 1 oleva salvestise failil nimega „Paadixxxx.ave“ 18.44.36 alustab sõiduk Xxxx eemalt tagurdamist tumeda sõiduki suunas. Tagurdab ühtlaselt, vahepeal peatumata. Kell 18.44.45 asub tagurdav sõiduk väga lähedal parkivale sõidukile ja selle tagatuled valgustavad parkiva sõiduki esiosa. 18.44.46 toimub kokkpõrge ning sõiduk, millele otsa tagurdatakse, vappub ning liigub silmnähtavalt tahapoole ja seejärel ei vaju ka otsa sõitnud sõiduki eemaldamisel enam samasse asukohta tagasi. See on jälgitav tagapool asuva sõiduki parempoolse esitule ja kaamerapildis selle sõiduki ees oleva puutüve omavahelisest suhtest enne ja pärast kokkupõrget ja pärast otsa tagurdanud sõiduki lahkumist. Kell 18.44.47, pärast kokkupõrke toimumist tekib punakas kuma parkiva sõiduki esiosale ehk süttivad tagurdava sõiduki pidurituled. Seejärel liigub Xxxx edasi ja laseb mööda sõiduki xxxx ning peatab kella 18.45.18 ajaks oma sõiduki parkimiskohtadel nr xxxx ja xxxx. Kell 18.45.19 väljub juht autost ja siirdub otse enda auto tagaosa juurde. Kell 18.45.24 kuni 18.45.37 isik uurib midagi auto tagaosas, kummardub ja kükitab auto tagaosa juures. 18.4537 suundub isik Xxxxsse, pöörab auto ringi ning sõidab oma autoga selle auto suunas, millele varem otsa tagurdas. Kella 18.46.31 hakkavad Xxxx esituled valgustama parkiva sõiduki esiosa ning liikumist ühtlase kiirusega jätkates on Xxxx kella 18.46.36 ajaks sellest möödunud. Kohtu hinnangul on kõnekas, et videosalvestisel on alates kella 18.44.28 näha toimunud sündmuskoha kõrval kõnniteel liikumas heleda kotiga naisterahvast, kes liigub mööda tagurdavast Xxxxst ja selle taga parkivast tumedast sõidukist. Siinkohal tuleb tõdeda, et antud jalakäija isiku tuvastamine ei ole kriminoloogilise kogemuse pinnalt ilmselgelt võimalik ja seega ei saa teda ka üle kuulata. Kohus on siiski veendumusel, et sündmust kinnitav tõendusteave võib avalduda ka muus videosalvestiselt nähtuvas, näiteks kõrvaliste isikute spontaansetes reaktsioonides. Salvestise kella 18.44.48 ajal antud naisterahvas peatub, pöördub ümber ning vaatab sündmuskoha poole. Vahemikus 18.44.54 kuni 18.45.16 liigub ta tuldud suunas tagasi, suundub parkiva sõiduki esiosale nii lähedale, kui kõnniteed ja parkimiskohta eraldav haljastusriba seda võimaldab ning vaatab sõiduki esiosa. Seejärel heidab ta pilgu ka selles suunas, kuhu oli liikunud Xxxx. Kella 18.45.20 jätkab ta oma senist teekonda ning vaatab veel korra tagasi. Seega on ilmne, et kokkupõrge oli piisavalt tugev, et seda tajus ka parkivast sõidukist eemal kõnniteel liikunud jalakäija, kes ei pidanud seda tavapäraseks n-ö linnamüraks ning otsustas vajalikuks oma senist trajektoori muuta ja sõidukit kontrollima minna. Kohus arvestab F.J-i ütlusi osas, milles ta on kinnitanud sõiduki juhtimist kõnealuses asukohas ja ajal; sõiduki kontrollimist lisaks sündmuskoha juures ka xxxx väljakul; sõiduki omadusi (parkimisabilised) ja teda ennast iseloomustavates asjaoludes (töötamine juhtimisõigust vajaval ametikohal, lapsega seonduvad perekondlikud kohustused jmt). Selles osas riimuvad tema ütlused mh sündmust ja sellele järgnenut kajastavate videosalvestistega, kaebusele lisatud iseloomustavate tõenditega (ettevõtte tegevusala, perekondlikud suhted, sõiduki omadused ja selle andmed). Kohus ei arvesta F.J-i ütlusi osas, mis puudutab tema käitumist sõiduki juhtimisel, tema väiteid selle kohta, et oli tagurdamisel hoolikas, kokkupõrget ei toimunud ning ta ei tuvastanud ei enda ega teisel sõidukil vigastusi. Seda põhjusel, et selles osas on tema ütlused vastuolus nii teiste usaldusväärseteks peetavate tunnistajate ütlustega, kui ka asjas uuritud teiste tõenditega. Kohtus leidis tuvastamist, et isik tagurdas jalakäija kiirusest mõnevõrra suurema kiirusega, seejuures liikus 5 ühtlase kiirusega, ei vähendanud seda oluliselt enne, kui tema liikumise takistas teine parkiv sõiduk. Ka on videosalvestiselt tuvastatav see, et F.J-i juhitud sõiduk ei kasutanud pidurit enne, kui juba oli toimunud kokkupõrge teise sõidukiga. See nähtub nii asjaolust, et sõiduki kiiruse vähenemine ei ole tajutav, kui ka sellest, et sõidukil ei süttinud tagurdamise ajal pidurituled. Arvestades videosalvestiselt nähtuvat kokkupõrget, teise sõiduki tagasipaiskumist, selle ulatust ning ka jalakäija reaktsiooni, puudub igasugune alus arvestada F.J-i väiteid selle kohta nagu ta ei oleks teise sõidukiga kokku põrganud või kokkupõrget tajunud. Selle selgituseks on F.J muuhulgas väitnud, et tema poolt vajaduse enda sõidukit kontrollida tingis vaid see, et ta kuulis parkimisandurite tööga kaasnevat helisignaali (n-ö ühtlast tooni), mis viitas takistusele, samas kokkupõrget ta ei tundnud (tl 61). Ka sellekohast selgitust ei saa usaldusväärseks pidada. Kogumis videosalvestiselt tuvastatud kokkupõrke asjaoludega (teise sõiduki paiskumine, jalakäija reaktsioon) omandab tähenduse ka F.J-i käitumine sündmuskohal kokkupõrke järgselt – ta väljus tõepoolest oma sõidukist ja asus kontrollima oma sõidukit, kuid kokkupõrke tugevust arvestades pidi ta olema seda tundnud. Plaadil nr 3 oleval salvestisel nimega „03.11.2020 18_58_18 (UTC+02_00)“ nähtub video taimeri järgi 00.28 see, kuidas sõidukist Xxxx väljunud juht on liikunud oma auto tagaosa juurde, mida valgustab vahetult taga olev sõiduk. See sõiduk lahkub ja 00.32 isik kummardab Xxxx tagaosa juurde. Kohe saabub ka äratuntavalt xxxx takso logoga sõiduk, mille tuled on samuti suunatud Xxxx tagaosale (videos kuni 00.37). 00.38 on näha isiku kehaasendi liikumist, isik tõuseb ja 00.52 on ta uuesti kükitanud sõiduki tagaosa juures. Video taimeri järgi 01.08 ta tõuseb ja suundub seejärel oma sõidukisse. Salvestisel nimega „03.11.2020 19_13_46 (UTC+02_00)“ nähtub sõiduki Xxxx peatumine xxxx väljakul parkivate sõidukite taga. Kohus peatub pikemalt kaitsja poolt välja toodud asjaoludel, millega seatakse kahtluse alla tunnistaja M Si ütluste usaldusväärsus. Esmalt tuleb tõdeda, et kaebuse käsitlus selles osas ei ole oma sisult argumentatsioon, vaid fooni loomine tunnistaja usaldusvääruse murendamiseks ehk tegu on tavapärase juhtumiga. Kohus saab tunnistaja usaldusvääruse hindamisel lähtuda esmajoones tema ütluste kooskõlalisusest teiste tõenditega, neis sisemiste vastuolude puudumisest ja vihavaenu vmt negatiivsete asjaolude puudumisest ning elulisest usutavusest. Kõik need kriteeriumid on tunnistaja M. Si puhul täidetud. Kaitsja poolt esitatud n-ö menetlusvälised asjaolud (tunnistaja sõiduki väga madal väärtus, tunnistajat iseloomustavad asjaolud hambaarstina töötamisel, tunnistaja majanduslik seisund jm) on pelgalt otsitud põhjendused tunnistaja iseloomustamiseks. Kohtu hinnangul on tähelepanuväärne, et kaitsja on nendele tunnistajat iseoomustavatele asjaoludele pühendanud kaebuse mahust oluliselt rohkem, kui seda on tehtud menetlusaluse isiku (positiivseks) iseloomustamiseks nt karistuse mõistmise üle otsustamiseks. Seejuures ei ole kaitsja kohtulikul uurimisel tunnistaja ütluste vahel ühtegi sisulist vastuolu välja toonud (kaitsja mainis seda kohtuvaidlustes, kuid kohtulikul uurimisel ei ole taotlenud tunnistaja ütluste avaldamist usaldusväärsuse kontrolliks ). Kuivõrd kohtulikul arutamisel ei tekkinud kohtul kahtlusi tunnistaja usaldusväärsuse osas tema isikut iseloomustavatest asjaoludest (erialane tegevus, majanduslik olukord; vihavaenu puudumine) lähtudes, peab kohus vajalikuks peatuda kitsamalt vaid neil kaitsja poolt välja toodud aspektidel, mis puudutavad tunnistaja M. Si sõidukit ja tema käitumist liiklusõnnetuse osapoolena, sest neil võib olla mõju sündmuse asjaolude tuvastamisele. Kaebuse kohaselt oli sõiduk Xxxx juba enne liiklusõnnetust kasutuskõlbmatu (tl 3-4pö), sest sel oli läbimata tehnoülevaatus. Selle kinnituseks on kaebusele lisatud väljatrükk Maanteeameti eteeninduse kodulehelt sõiduki Xxxx (reg xxxx) andmetega (tl 8pö-10pö). Neist andmetest nähtub tõepoolest, et antud sõiduk ei läbinud 19.10.2020.a tehnonõuetele vastavuse kontrolli. Kaebuses on sellega seoses välja toodud, et 19.10.2020.a tehnoülevaatuse ajal sõiduki vedrustus, valgustus vajasid remonti ning lisaks auto keredetailid ehk numbrimärgid puudusid või olid need kinnitamata 6 (tl 3-3pö). Lisaks viidatakse, et auto oli kasutuskõlbmatu ja sellega ei võinud ülevaatuse puudumise tõttu liigelda (tl 4pö). Esiteks tuleb märkida, et kaebuse lisana esitatud tõend sõiduki Xxxx reg nr xxxx andmete kohta on kõigile isikutele avalikust allikast ehk riigiasutuses olevaks Maanteeameti e-teeninduse kodulehelt kättesaadava info väljatrükk. Seetõttu saab tõdeda on tegu ka kriminaalmenetlusvälise allikaga, millest nähtuvat teavet saab pidada üldtuntuks KrMS § 60 lg 3 tähenduses. Sellega seonduvalt tuleb tõdeda, et vastava jaotuse järgi ei asetse numbrimärkide osas märgitud puudus mitte keredetailide kategoorias, vaid rubriigis „identifitseerimine“ ja tegu ei ole numbrimärkide puudumisega (mitmuses), vaid vastav märkus on tehtud eesmise numbrimärgi kohta. Sõidukist Xxxx politseiametniku poolt tehtud fotol (lk 10) võib tõepoolest märgata, et sõiduki registreerimismärk on kaardunud, irvakil. See ei anna alust arvata, et sõiduki kasutaja ei oleks võinud taolise sõidukiga liigelda. Samas on sedastatav ka see, et peamised vigastused esinevad mitte numbrimärgi juures, vaid sõiduki vasakus nurgas. Seega ei ole registreerimismärgi osas tegemist ei kaebuses mainitud kerevigastustega ega ka vigastusega mis ei võinuks sõidukil juba enne olla. Samas kõigi ülejäänud vigastuste (stange, tule ja esitiival) asukoht viitabki just sellele, et numbrimärgi ja teiste vigastuste tekkeaeg on erinev. Lisaks, üldteada asjaoluna kontrollitakse tehnoülevaatusel ka esitulede seisukorda ning sealhulgas nende valgusvihu korrektset reguleeritust. Sõidukist tehtud fotol oleva viltuse esitule korral ei oleks see ilmselgelt nõuetekohase valgusvihu langemise nurgaga ning taoline puudus oleks märgitud kaitsja poolt esitatud tehnoülevaatuse andmetesse. Vastavat märget esitule(de) osas seal aga ei ole. Nagu kohus eelnevalt tuvastas, said sellise vigastused tekkida just kõnealuse 03.11.2020a. toimunud otsasõidu tagajärjel. Seega on teoreetiline käsitlus varem esinenud või hiljem tekkinud kerevigastustest meelevaldne. Lisaks eksib kaitsja selleski, et antud sõidukil oli kasutuskõlbmatu ja sellega ei võinud avarii toimumise eelselt ja selle järgselt liigelda tehnoülevaatuse puudumise tõttu. Sellised väited ei tugine seadusele, sest kuivõrd M S i sõidukil tuvastati 19.10.2020.a olulised puudused (aga mitte ohtlikud puudused), oli sellega liiklemine lubatud, seda tulenevalt
Tehnoülevaatuse piiratud tähtajaga kehtivus (kuni 30.11.2020) nähtub tegelikkuses ka kaitsja poolt esitatud tõendist (tl 8pö). Kuigi kohtupraktikast tulenevalt tuleb asja lahendamiseks hinnata ka teise liiklusõnnetuse osapoole käitumist (RKKKo 3-1-1-85-12), siis praegusel juhul see vajadus sisuliselt ei aktualiseeru. Seda esmalt põhjusel, et M. Si sõidukis ei olnud juhti, see oli videosalvestiselt nähtuvalt pargitud selleks ettenähtud kohas tee servas, kus on tähistatud parkimiskohad. M. S tuvastas oma sõiduki vigastused alles oluliselt hiljem pärast liiklusõnnetuse toimumist. Kohus möönab, et M. Si käitumine oma sõiduki kahjustuse avastamise järgselt oli viivitustega ning mittekorrektne. Samas on tunnistaja esitanud kohtus omapoolse selgituse selle kohta, mil viisil ta püüdis olukorda lahendada (uuris lähedaste käest, kuidas toimida, selge vastuse puudumisel helistas järgmisel päeval hädaabinumbril). Kohtu hinnangul on olukorra fikseerimise osas tehtavad etteheited sedastatavad siiski vaid õnnetusjärgse käitumise kohta ja ei oma mingit põhjuslikku seost tekkinud kahjuga. Seetõttu ei ole praeguse väärteoasja lahendamise seisukohast ka tähtsust sellel, kas kahju kannatada saanud sõiduki juht toimis oma sõidukile põhjustatud kahjust teatamisel piisavalt kiiresti ja asjatundlikult. Olgu siinkohal rõhutatud, et tunnistaja M. Si ütlustest tulenevalt tasus tema sõiduki parandamise eest vabatahtlik kindlustus, ta tasus vaid omavastutuse (tl 58). Seega, kuivõrd tuvastatav on, et F.J oli juba 03.11.2020.a põhjustanud M. Si sõidukile arvestatava kahju, puudub mistahes põhjus arvata, et M. S oleks vahemikus 03.11.2020.a kuni 05.11.2020.a (mil toimus õnnetusest politseile teatamine ja tema ülekuulamine) või kuni 11.11.2020.a (mil toimus sõidukite fotografeerimine) põhjustanud oma sõidukile täiendava kahju, mida nüüd püüab esitada kui varem tekkinut. Neid asjaolusid arvestades puudub igasugune alus kahelda tunnistaja M Si poolt antud ütluste usaldusväärsuses, sest need on loogilised ja kooskõlas teiste asjas kogutud tõenditega, sh kahju otsese tekkimise osas ka objektiivseks ja lubatavaks tõendiks oleva videosalvestisega ning sõidukite hilisemal vaatlusel tuvastatuga. 7 Kohus eespool tuvastas videosalvestiselt, et F.J-i juhitud sõiduk Xxxx sõitis sooritatavat manöövrit (tagurdamine) arvestades liialt kiiresti ja seda isegi olukorras, kui väljas oleks olnud valge ja hea nähtavus. Menetlusalune isik on aga väitnud, et väljas oli pime ja ilm oli halb. Videosalvestistelt küll eriliselt märkimisväärseid ilmastikuolusid, mis erineks tavapärasest ilmast novembrikuus, ei ilmnenud. Liigne kiirus avaldub mh ka selles, kui võrrelda videos sõiduki kiirust seal nähtava jalakäija liikumiskiirusega. Taoline kiirus ei ole selles liiklusolukorras ja teiste sõidukite läheduses tagurdamismanöövri sooritamiseks sobilik. See on ka osalt praeguse hoolsuskohustuse rikkumise sisuks. Siinkohal tuleb rõhutada, et isegi jalakäija tavapärane liikumiskiirus võib parkimiskohale tagurdades olla liialt suur. F.J-i valitud sõidukiirus teisele sõidukile lähenemisel oli nende vahemaad arvestades ilmselgelt aga selline, mis ei võimaldanud ka kõigi elektrooniliste parkimisabiliste ja peeglite jälgimisel piisavalt kiiresti pidurdamisega reageerida. Ilmselgelt on selliselt ületatud ka lubatud riski määr. Antud videol tuvastatav sõidukite kokkupõrge ei olnud n-ö tavapärane riive, vaid Xxxx paiskus saadud löögist tahapoole. Kaitsja väide selle kohta, et kui teine auto liikus tagasi juba väikesel kiirusel, ei saanudki kahjustust tekkida, ei ole asjakohane. Seda esmalt põhjusel, et kohus tuvastas, et sõiduki Xxxx kiirus ei olnud manöövrit ja liiklusolukorda arvestades väga väike, nagu kaitsja ja menetlusalune seda korduvalt rõhutanud on (tl 60, 63, 61pö). Videosalvestiselt nähtuvat kajastas kohus juba eespool ning tuvastas, et tagurdamisel sõidukit ei aeglustatud, ei pidurdatud ning selle kiirus ei olnud seejuures väga väikene. Kaitsja leidis, et Xxxx tagasi liikumine oli ka positiivne asjaolu, sest see tähendab, et sõiduki keresse lööki ei toimunud. Kohus viitab, et
lg 9 kohaselt peab parkimisel juht rakendama abinõusid, mis väldiksid sõiduki iseenesliku liikuma hakkamise. Tavapäraselt kasutatakse selleks käsipidurit. Sõltumata selle kasutamisest või mittekasutamisest sel üksikul korral tuleb aga tähele panna, et M. Si Xxxxl on automaatkäigukast (tl 8pö, 9), mis üldteadaolevalt sisuliselt blokeerib parkimisasendis vedavate rataste liikumise. Seega oli sõiduki Xxxx n-ö kergesti tahapoole liikumine videos nähtavas ulatuses välistatud, sest selle rataste suurem liikumine oli takistatud ning seda tugevam pidi olema löök, mis sõidukit tahapoole paiskas. Salvestisel nähtava kokkupõrke tugevust arvestades, on kohtu hinnangul ka üldteada olevate füüsikareeglitega kooskõlas olev ning ka eluliselt usutav see, et taolise kokkupõrke tagajärjel võivad tekkida just sellise ulatusega vigastused nagu on sedastatavad väärteoasja materjalide hulgas nähtavas fototabelis (lk 9-10). Lisaks on oluline tähele panna, et sõidukil Xxxx on sedastatavad vigastused numbrimärgil ja samuti selle all ja kohal stange peal (lk 7, 8). Seejuures paiknevad need vigastused sarnasel kõrgusel sõidukil Xxxx tuvastatud kriimustuste ja jälgedega (lk 9). Võrreldes Xxxx stangel olevat, registreerimismärki ümbritsevat süvendit (n-ö mõttelist ristkülikut), siis selle ülemine osa on fotodel olevate joonlaudade järgi samal kõrgusel Xxxxl oleva ülemise horisontaalse kraapejäljega (esitule all) ja Xxxx udutule ümbrisel oleva jäljega (ca 59-60 cm ja ca 40-41 cm). xxxx oleva alumise horisontaalse kraapejälje (udutule kohal) kõrgus maapinnast (ca 44-45 cm) kattub Xxxx numbrialuse alumise osa kõrgusega. Lisaks on sedastatav Xxxxl väga spetsiifiline, V-kujuline jälg. Sõiduki Xxxx registreerimismärgil olev V-täht paikneb vahemikus 48-56 cm (lk 7) ning selle kõrgusevahemiku sisse jääb ka sõidukil Xxxx olev V-kujuline jälg (lk 9). Lisaks sellele on nähtav diagonaalsuunas olev jälg Xxxx esiosas (lk 9, joonlauast vasakul), mis on kokkulangev asjaoluga, et sõidukil Xxxx on numbrimärgi süvise servakuju (lk 6, 7) niisamuti diagonaalse kujuga. Seega on kohtu hinnangul üheselt sedastatav ka kahju tekkimine sõidukile Xxxx just kokkupuutest sõidukiga Xxxx reg nr xxxx. Kaebuses tõstatud küsimus kahju tekkimise kui koosseisulise asjaolu esinemise osas on ainetu, sest sõiduki omanik kinnitas, et vigastused sõidukil remonditi ning samuti on tuvastatav, et hilisemal, 17.11.2020.a tehnoülevaatusel (tl 8pö) ei esinenud sõidukil kerevigastusi ega polnud probleeme esituledega (õnnetuse järgselt oli esituli nihkunud). See, milline on kahjustada saanud sõiduki väärtus täna, ei oma seejuures tähendust, sest nii M. Si kaskokindlustuse omavastutuse kui kindlustusandja hüvitatud remonditööde kulu oli ilmselgelt suurem kaitsja pakutud sõiduki väärtusest. 8 Kõike eelnevat arvestades esineb põhjuslik seos F.J-i tegevuse, s.o tagurdamisel liiklusnõuete rikkumise, tema poolt sõiduki juhtimise käigus teisele sõidukile otsa tagurdamise ja teisele sõidukile kahju põhjustamise vahel. Rikutud on hoolsuskohustust ning põhjustatud tagajärg on E. Veplerile ka normatiivselt omistatav, sest hoolsa käitumise (oluliselt aeglasem tagurdamine, vahepeal peatumine) korral oleks juhil olnud rohkem aega reageerimiseks ja sellist tagajärge ei oleks saabunud. Vaidlus puudub selles, et
223 lg 1 on suunatud just liiklusalaste nõuetega seonduvate hoolsuskohtustust rikkuvate käitumisaktidega saabunud tagajärgede ärahoidmisele. Lisaks leidis tuvastamist, et tunnistaja ei ole enda õigushüve ohtu asetanud (nt ei olnud sõiduk pargitud selleks mitteettenähtud kohta, see ei olnud iseeneslikult veerenud jne). Kohtus leidis tuvastamist ka üks võimalik F.J-i poolt käitumise motiiv, sest liiklusõnnetuse akti järgi ei olnud Xxxxl õnnetuse hetkel liikluskindlustust (lk 1), need andmed tuvastas E. A (tl 58), kindlustuse puudumist möönis istungil ka kaebuse esitaja (tl 61). Seega oleks liiklusõnnetuse fikseerimise korral tekkinud põhjendatud küsimus sõiduki Xxxx liikluskindlustuse kehtivusest, mis omab tähtsust kahjude hüvitamisel. Seejuures on LKindlS §-de 55, 56 alusel kindlustusseltsil tagasinõudeõigus kindlustuskohustuse täitmise eest vastutava isiku või kindlustusvõtja vastu kindlustusmakse tasumisega hilinemise tõttu. Seega on ilmne, et kindlustuse mittekehtivus võib liiklusõnnetuse korral tuua kaasa majandusliku mõju toimepanijale. Kohus rõhutab, et isegi juhul, kui sõiduki juht kasutab manöövriks abilisi (sh parkimisandureid ja -kaamerat), ei tähenda see seda, et tal ei lasuks kohustust vajadusel kasutada ka üldisemaid võtteid manöövri sooritamiseks – peatuda manöövri kestel tegeliku olukorra tuvastamiseks ja ohu vältimiseks. Lisaks liikleja üldkohustustele (
lg 1), on tagurdamismanöövri jaoks see kohustus liiklusseaduses ka eraldi välja toodud. Nimelt
lg 1 kohustab juhti tagurdamisel mitte ohustama ega takistama teist liiklejat ning vajaduse korral tuleb kasutada teise isiku abi. Praegusel juhul nähtus, et F.J ei aeglustanud tagurdamisel sõidukit, valitud trajektoor ja sõiduki kiirus olid ebasobivad ning samuti ei kasutatud teise isiku abi. Seega on tuvastatav, et F.J on süüliselt toime pannud
F.J-i kaitseversiooni kohaselt ei ole ta liiklusõnnetust põhjustanud ning seega ei saa talle ette heita ka liiklusõnnetusest politsei mitteteavitamist. Vastav versioon toimunust eelneva põhjal kohtus kinnitust ei leidnud. Seega edasiselt, olukorras, kus F.J pidi tingimata olema aru saanud liiklusõnnetuse toimumisest ja tekkinud kahjust (milledele viitab kokkupõrke tugevus ning kaudselt ka vajadus oma sõidukit pikemalt uurida) ning ei esinenud aluseid selleks, et liiklusõnnetusest oleks olnud võimalik teatamata jätta (kahju saaja ei olnud teada, varalise kahju eest vastutav isik oli nimetamata ja osalenud juht ja varalise kahju saaja ei olnud andmeid ja vastutajat fikseeritud –
Seda mitte tehes jättis F.J liiklusõnnetuses osalenud juhina täitmata
lg 5 järgi nõutava kohustuse ning pani sellega toime
Tema vastutuse
järgi välistaks vaid see, kui ta teavitanuks koheselt politseid liiklusõnnetuse toimumisest. Kohus ei tuvastanud rikkumisi väärteoasja menetlemisel. Nii on väärteoprotokollis kajastatud konkreetse rikkumise asjaolud (lk 13-14), liiklusõnnetuse aktis on kajastatud osalenud sõidukite andmed ja vigastused (tl 1); sõidukite vaatlusprotokollis on fikseeritud sõidukite vigastused (tl 510). Väärteoprotokolliga on menetlusalune isik tutvunud (lk 13). Oma õigustest väärteomenetluses oli isik teadlik (lk 11, 13 pö), seejuures on ta neid ka kasutanud, esitades vastulause (tl 18) ja hiljem kohtule kaebuse, milles on saanud põhjalikult omapoolsed kaitseversioonid ja vastuväited esitada. Kohus selgitas tunnistaja E. Ai ülekuulamise teel välja ka selle, et sündmuskoha vaatlusprotokolli (liiklusõnnetuse akti) on kantud tegelikkusele vastavad andmed (tl 58-59pö). Arvestades asjaolu, et kahju ei avastatud koheselt, mõlemad sõidukid olid sündmuskohalt lahkunud, kohapeal ei olnud nt purunenud sõidukite osi ning alguses ei olnud tuvastatud ka sõidukit Xxxx, ei olnudki pea kaks 9 ööpäeva hiljem politseiametnikel enam võimalik tajuda ja üles märkida sündmuskohal neid asjaolusid, mis liiklusõnnetuses osalenud juhtide osavõtul tavapäraselt teha saaks. Vastavalt tajutu kirjeldus saaks puutumata sündmuskoha korral väljenduda liiklusõnnetuse skeemis, kuid praegusel juhul on selgelt viidatud selle koostamise võimatusele. Sel põhjusel on sündmuskoha vaatlusprotokollis kajastatud vaid andmed osalenud sõidukite, nende vigastuste ja juhtide kohta. Seega on tegu sisult informatiivse tõendiga, millesse kantud andmed on saadud mitte sündmuskohalt, vaid tuletatult (tunnistaja ütlustest, videosalvestiselt jne) ning E. Ai ütlused kinnitavad nende õigsust. Puudub nõue, et menetlusdokumendi peaks koostama vaid üks politseiametnik, seda enam, et siin on tegu politseiametnikega, kes ei ole tunnistajaks sündmuse tehiolude osas. Kohtu hinnangul on taolises olukorras (kus liiklusõnnetuse põhjustaja on sündmuskohalt lahkunud) osalt arvataval sündmuskohal käies ja osalt hiljem tuvastatu menetlusdokumendi vormistamine ainuvõimalik ja lubatav. Sündmuste käiku arvestades pidi dokument olema korrektselt vormistatud liiklusõnnetuses osalenud sõidukite tuvastamisel ja seda hiljemalt väärteoprotokolli koostamise eelselt ning selles osas puudub ka kahtlus. Samuti on tunnistaja selgitanud, miks on liiklusõnnetuse toimumise kuupäevas number üle kirjutatud – seda selgitabki see, et liiklusõnnetus toimus juba 03.11.2020.a, kuid kahju avastati hiljem (04.11.2020.a), M. S teavitas politseid 05.11.2020.a ja sündmuskoha vaatlusprotokoll koostati seetõttu ka hiljem ehk 05.11.2020.a (tl 59-59pö). Kõige eelneva põhjal asub kohus seisukohale, et F.J-i süü on täies mahus tuvastamist leidnud. Kohus leiab, et
lg 1 järgi kvalifitseeritava teo on ta toime pannud vähemalt kergemeelsusega, kuivõrd tagurdades ohutuses veendumata (sh liialt kiiresti ja vahepeal aeglustamata), lootis ta tähelepanematuse või kohusetundetuse tõttu süüteokoosseisule vastava tagajärje saabumata jäämisele. Antud juhul pidi ta teisele sõidukile otsasõitu ka tajuma, kuna otsasõidu tagajärjel teine sõiduk vappus ning tekkinud müra haaras juba kaugemal viibinud jalakäija tähelepanu. Videosalvestistelt nähtuvalt uuris F.J pärast kokkupõrget korduvalt ja pikalt oma sõiduki tagaosa (sh teiste autode valguse käes) ning sõidukile ja numbrimärgile tekkinud kerged vigastused kriimud ei saanuks jääda ka siis märkamata. Seejuures pidi F.J kohustusliku liiklusteooria õppe läbinud isikuna mõistma, et põhjustas liiklusõnnetuse ning kuna liiklusõnnetuses osalenud teise sõiduki juht ega varalise kahju saaja ei olnud teada, ka ei olnud fikseeritud õnnetuses osalenud isikute andmed ja nimetatud ei olnud kahju tekitamise eest vastutav isik, pidi ta olema teadlik kohustusest teavitada politseid liiklusõnnetuse toimumisest ning seda ka möönma. Seetõttu on
lg 1 järgi kvalifitseeritav tegu toime pandud kavatsetult.
lg 1, § 49 lg 1, § 169 lg 4 p 4, 5 ja § 169 lg 5 nõuete rikkumised on väärteootsuses õigesti kvalifitseeritud
lg 1 ning
Süüd ja õigusvastasust välistavaid asjaolusid ei ole tuvastatud. Karistus Mootorsõidukijuhi poolt liiklusnõuete rikkumise eest, kui sellega on tekitatud teisele isikule varaline kahju, näeb
lg 1 karistusena ette rahatrahvi kuni 300 trahviühikut, aresti või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise kuni kuue kuuni. Liiklusõnnetuses osalenud sõiduki juhi poolt liiklusõnnetusest politseile teatamise nõuete rikkumise eest, kui see on kohustuslik, näeb
lg 1 karistusena ette rahatrahvi kuni 300 trahviühikut, aresti või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise kuni kaheteistkümne kuuni. Karistuse mõistmisel tuleb lähtuda KarS § 56 lg-st 1, mille järgi on karistamise aluseks isiku süü, arvestatakse kergendavaid, raskendavaid asjaolusid ning võimalust mõjutada süüdlast hoiduma edasiste süütegude toimepanemisest, samuti arvestatakse õiguskorra kaitsmise huve. Kohtuväline menetleja on karistust kergendava asjaoluna arvestanud isiku kahetsust. Samuti on leidnud, et karistust raskendavad asjaolud puuduvad. 10 Karistuse mõistmisel arvestab kohus KarS § 56 sätestatud asjaolusid, sh toimepandud väärteo raskust ja laadi ning süüdistatava isikut. Kohus osundab, et Riigikohus on väljendanud seisukohta, et kohus peab karistuse mõistmisel juhinduma eeskätt asjakohastest materiaalõiguslikest ja menetlusõiguslikest nõuetest, kuid sellistest õiguslikest piiridest lähtuv konkreetse karistusmäära valik on lõppkokkuvõttes pigem siiski kohtuniku siseveendumusest lähtuva otsustamise küsimus. Erinevalt kohtuvälisest menetlejast ei ole kohus tuvastanud F.J puhtsüdamlikku kahetsust. Kui kohtuväline menetleja on selle sedastamisel lähtunud isiku vastulausest, siis kogu hilisema menetluse käigus on tema positsioon oluliselt muutunud. F.J ei ole avaldanud kahetsust mingil viisil ning tema hoiakud kohtumenetluses seda samuti ei väljenda. Ta oli lõpuni veendunud, et tema süül ei ole liiklusõnnetust sellisel viisil toimunud. Kaitsepositsiooniks oli see, et teise sõiduki vigastused on tekkinud muul ajal, menetlusalune isik on kõik nõutava teinud, tal polnud vähematki kahtlust arvata, et ta on teisele sõidukile otsa tagurdanud ja sellele vigastusi tekitanud. Veelgi enam, kaebuse järgi isegi juhul, kui sellised vigastused tekkisid, oli kahjustatud sõiduki väärtus sedavõrd vähene, et see on sobilik vaid vanametalliks ja selles kategoorias sõiduki väärtus ka ei halvenenud. Nende seisukohtade juurde jäi F.J ka kohtus (tl 56pö, 63). Kõike seda arvestades ei ole F.J ilmselgelt teadvustanud toimepandud rikkumisi ja sellega kaasnenud teise isiku õiguste kahjustamist, lisaks põhjendamatut aja- ja ressurssikulu nii tunnistajal, kui menetlejal. Eelneva põhjal ei ole seega alust rääkida puhtsüdamlikust kahetsusest või ka mõnest muust karistust kergendavast asjaolust. Kohtu hinnangul on F.J-i süü väärtegude toimepanemisel keskmine. Arvestades lisaks temal karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude puudumist, varasemalt ühe kehtiva liiklusalase rikkumise eest mõistetud karistuse esinemist ning tema poolt väljatoodut selle kohta, kuidas juhtimisõiguse äravõtmine mõjutab oluliselt tema töö- ja pereelu korraldust, peab kohus siiski põhjendatuks karistada F.J leebemalt, kui seda on teinud kohtuväline menetleja. Kohus on seisukohal, et F.J-i puhul on karistuse üld- ja eripreventiivsed eesmärgid saavutatavad ka nii, kui karistada teda
lg 1 alusel rahatrahviga ning
Kohus leiab, et olukorras, kus isik ei soovinud teist sõidukit kahjustada (kuigi selle tagajärje tinginud rikkumine oli teadvalt toime pandud), on võimalik F.J varalise kahjuga liiklusõnnetuse põhjustamise eest karistada ka rahatrahviga ning seda süü suurust jt eelpool välja toodud asjaolusid arvestades keskmises määras, 150 trahviühiku ulatuses ehk summas 600 eurot. Arvestades isiku poolt enda sissetulekute, perekondlike sidemete ja majandusliku seisu kohta avaldatut, peab kohus põhjendatuks KarS § 66 lg 2, 3 alusel määrata, et kohaldatud rahatrahv tuleb tasuda kolme kuu jooksul. Kohus leiab, et eripreventiivsetel kaalutlustel on vajalik
lg 1 alusel karistada F.J mitte kergemaliigilise rahatrahviga, vaid põhikaristusena juhtimisõiguse äravõtmisega üheks kuuks. Kohus arvestab seejuures asjaolu, et oma seniste seisukohtade pinnalt ei ole F.J mõistnud oma teadvalt (kavatsetult) toime pandud rikkumise tõsidust ning on püüdnud end vastutusest distantseerida. Lisaks tuleb arvestada, et
Vaid 3,5 kuud varem on F.J samuti tahtlikult toime pannud raske liiklusalase rikkumise (lk 21), mille eest kohaldatud suhteliselt kõrgest karistusest ei ole ta järeldusi teinud ja on toime pannud uue raske liiklusalase süüteo. Seega on F.J suhteliselt lühikese aja jooksul toime pannud kaks rasket liiklusalast süütegu ja on selliselt ohustanud õiguskorda ja liikluskorda selle osana. Arvestades seda, et uutele praegustele tõsistele rikkumistele ei ole isik taunivat hinnangut andnud, on vajalik nende hoiakute muutmine. Raskete liiklusalaste süütegude suhtelist sagedust arvestades ei ole välistatud, et isik on liikluses jätkuvalt ohtlik ja seda ka pärast seni kohaldatud kergemate karistuste ärakandmist. Selle olukorra muutmiseks on vajalik F.J-i karistamine juhtimisõiguse äravõtmisega. 11 Antud juhul ei kasuta isik mootorsõidukit ise liikumispuude tõttu ning seega KarS § 50 lg-st 2 tulenevat juhtimisõiguse äravõtmiseks välistavat asjaolu ei esine. Kohtu hinnangul pidi F.J ka ette nägema, et raskemate liiklusalaste rikkumiste puhul võib temalt juhtimisõiguse karistusena ära võtta. Olukorras, kus kaebaja töö- ja pereelu sõltub juhtimisõiguse olemasolust, tuleb isikul elukorraldus selliselt toimetada, et ta ühe kuu vältel mootorsõidukit juhtima ei pea. Asitõendid ja menetluskulud 1 DVD-plaat ja 2 CD-plaati salvestistega on dokumentaalsed asitõendid KrMS § 126 lg 3 p 1 mõttes ning need tuleb jätta väärteoasja materjalide juurde. Kaebusega koos esitatud CD-plaat tuleb säilitada kaebuse juurde kuuluvana kohtutoimikus. Kaitsja Jaanus Sterni poolt on esitatud taotlus kaitsjale makstud tasude hüvitamiseks summas 2107,56 eurot. Nimetatud taotlus tuleb jätta VTMS §-st 23; § 38 lg-st 1, KrMS § 175 lg-st 1 ja § 180 lg-st 1 lähtuvalt rahuldamata, kuivõrd menetlust ei lõpetata ning see kulu tuleb jätta kaebuse esitaja enda kanda. Kohus juhindub VTMS § 2, § 38 lg 1, § 109-111, § 132 p 2, § 133-135, § 155-156; KrMS § 126, § 175, § 180 lg 1. (allkirjastatud digitaalselt) Kristina Väliste kohtunik 12
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.