lg 1 järgi Lühimenetluses Prokurör Silja Seeder Süüdistatav Rain Raidma Ik: 36904245243, xxx kodanik, emakeel: xxx keel, xxx, töökoht: xxx, elukoht: xxx. Tõkend: ei ole kohaldatud, kahtlustatavana kinni peetud 20.08.2021, vabastatud samal päeval. Varasem karistatus: kehtivaid kriminaalkaristusi ei ole, 1 kehtiv väärteokaristus LS § 224 lg 1 järgi. Kaitsja Loobus kaitsjast kohtueelsel menetlusel RESOLUTSIOON 1. Rain Raidma süüdi tunnistada
MS § 238 lg 2 kohaselt vähendada Rain Raidmale mõistetud karistust ühe kolmandiku võrra, mõistes ärakandmisele kuuluvaks karistuseks tähtajalise vangistuse 2 (kaks) kuud ja 20 (kakskümmend) päeva. 3.
lg 1 alusel arvata eelvangistuses viibitud aeg, s.o 20.08.2021, s.o 1 (üks) päev karistusaja hulka, lugedes ära kandmata karistuseks tähtajalise vangistuse 2 (kaks) kuud ja 19 (üheksateist) päeva. 4.
lg 1 ja 3 alusel jätta mõistetud ja ära kandmata karistus, s.o tähtajaline vangistus 2 kuud ja 19 päeva Rain Raidma suhtes kohaldamata, jättes selle karistuse täies ulatuses täitmisele pööramata tingimisel, et Rain Raidma temale määratud 1 (üks) aastase katseaja jooksul ei pane toime uut tahtlikku kuritegu. 5.
p 1 kohaselt arvestada Rain Raidmale määratud 1 aastase katseaja kulgemist alates kohtuotsuse kuulutamisest, s.o alates 17.11.
lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo – s.o mootorsõiduki juhtimise joobeseisundis. Kohtuistungil süüdistatav Rain Raidma selgitas, et süüdistus on talle arusaadav, tunnistab end temale süüks arvatud teos süüdi ning jääb lühimenetluse juurde enda ülekuulamist taotlemata. 2 2. MAAKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED Kohus, kuulanud ära kohtu alla antud süüdistatava süü tunnistamise, kontrollinud kriminaalasjas kogutud kirjalikke tõendeid, asub seisukohale, et süüdistatava süü talle inkrimineeritud kuriteo toimepanemises on täies mahus tõendamist leidnud. Sellisele seisukohale asumist põhjendab kohus järgmiselt.
lg 1 näeb ette vastutuse mootorsõiduki, maastikusõiduki või trammi juhtimise eest joobeseisundis. Eelnevast johtuvalt tuleb
inkrimineerimiseks esmajoones tuvastada süüdistatava poolt süüdistuses näidatud ajal ja kohas mootorsõiduki juhtimine ning seejärel süüdistataval alkoholijoobe olemasolu. Kohtu hinnangul on alltoodud tõenditega tõendamist leidnud, et Rain Raidma juhtis 220.08.2021 a. kella 03.41 paiku Tallinnas, Paldiski mnt ja Pirni tn ristmikul suunaga Paldiski mnt 75 poole mootorsõidukit xxx registreerimismärgiga xxx, olles joobeseisundis (alkoholijoove - alkoholisisaldus väljahingatavas õhus 1,14 mg/l, laiendmääramatusega +/0,10 mg/l, lõplik mõõtetulemus 1,04 mg/l). Tunnistaja A T ütluste (tl 14-15) kohaselt sai tunnistaja 20.08.2021 patrullis olles väljakutse joobes juhile ning märkas, kui sõiduk keeras 03.41 Paldiski mnt 75 maja kõrvale ja hakkas parkima. Sõiduk keeras Paldiski mnt 75 maja ette Paldiski mnt ja Pirni tänava nurgalt. Juhiga suheldes oli tunda alkoholilõhna ning tõendusliku alkomeetri lugem oli 1,17 ja lõplik tulemus 1,04 mg/l. Sõiduk xxx reg. nr xxx roolis oli isik Rain Raidma, ik:
lg 1 järgi inkrimineeritava süüteo subjektiivse koosseisu hindamisel tuleb kontrollida süüdistatava tahtlust kõigi objektiivse koosseisu tunnuste suhtes. See tähendab, et süüdlane peab teadma või vähemalt pidama võimalikuks, et ta juhib sõidukit joobeseisundis. Kahtlustatava ülekuulamise protokollist nähtub, et Rain Raidma oli koos sõbraga kahepeale ära tarvitanud liitri viina ja seejärel magama heitnud. Öösel üles ärgates tundis, et tal on kõht tühi ja sõitis tanklasse sööma. Arvestades seda, et süüdistatava väljahingatavas õhus oli alkoholi üle 1 milligrammi liitri kohta, pidi süüdistatav üheselt aru saama, et ta on joobes. Arvestades süüdistatava poolt tehtud analüüsides on olnud korduvalt olnud sellised CDT näidud (tl 26-29), mis viitavad regulaarsele alkoholi tarvitamisele ning lisaks on süüdistatav toime pannud ka LS § 224 lg 1 ettenähtud väärteo (tl 34), siis pidi süüdistatav ka oma varasema elukogemuse pinnalt üheselt aru saama, et ta on alkoholijoobes. Sellele vaatamata pidas ta vajalikuks sõidukit juhtima asuda. Sellest järeldab kohus, et Rain Raidma käitumine oli tahtlik ning toime pandud vähemalt otsese tahtlusega, kuivõrd ta teadis, et teostab süüteokoosseisule vastava asjaolu ja vähemalt möönis seda. Süüd välistavaid ja õigusvastasust välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Seega on tõendamist leidnud, et Rain Raidma pani toime mootorsõiduki juhtimise joobeseisundis, s.o
3. KARISTUSE MÕISTMINE Vastavalt
Karistuse mõistmisel kohtu poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid.
lg 1 järgi näeb seadus karistusena ette rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistuse. Kuivõrd süüteokoosseisu sanktsiooni puhul on tegemist alternatiivselt sätestatud karistusliikidega, kujundab kohus enne süüdistava süü suuruse hindamist seisukoha selle kohta, kas süüdistatava suhtes on võimalik kohaldada kergemaliigilist karistust rahalise karistuse näol. Süüdistatava karistusregistri andmetest (tl 38) nähtub, et süüdistataval ei ole kehtivaid kriminaalkaristusi ja tal on üks kehtiv väärteokaristus. Süüdistatavat karistati 14.09.2022 LS § 224 lg 1 ettenähtud väärteo toimepanemise eest, milline tegu oli toime pandud pärast menetlusesemeks olevat kuritegu. Andkeetandmete kohaselt süüdistatav hetkel töötab ning teatisest kahtlustatava keskmise päevasissetuleku kohta ja elatustaseme kohta (tl 17) nähtub, et süüdistatava aasta tulu kogu 2020 aasta jooksul oli 10 318 eurot ja keskmine päevasissetulek pärast mahaarvamiste tegemist 22,60 eurot. Seega on süüdistataval sissetulek olemas. Samas on süüdistatav hiljaaegu tasunud temale määratud rahatrahvi ja ta peab tasuma ka kriminaalmenetlusega kaasneva menetluskulu, mis ei ole väike. Seega on kaheldav, kas isikul oleks rahalise karistuse mõistmisel võimalik talle pandud kohustusi täita. Süüdistatav pole osutanud ka ühelegi muule aspektile, millest võiks kohus järeldada mõne muu legaalse ja maksustatava sissetuleku olemasolu või selle saamist. Seega olukorras, kus süüdistataval oleks vaja tasuda nii rahaline karistus kui ka hüvitada menetluskulu, ei ole objektiivselt võimalik rahalist karistust kohaldada. Seega tuleb süüdistatava suhtes kohaldada isiku vabadust piiravat karistust. Kehtiva kohtupraktika kohaselt tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. Sellele järgnevalt arvestatakse eri- ja üldpreventiivseid eesmärke. Mootorsõiduki juhtima asumine alkoholijoobes näitab isiku 4 hooletut suhtumist liikluskorda ja -ohutusse, mis on oma olemuselt aga ohtlik, kuivõrd isik ei taju või ei taha tunnistada temast enesest tulenevat ohtu ei enesele, teistele liiklejatele ega ka kõrvaliste isikute varale. Hinnates süüdistatava süü suurust talle inkrimineeritava kuriteo toimepanemisel, tuleb süü suurust hinnata numbrilise näidu alusel. Süüdistataval tuvastati sõiduki juhtimiselt kinnipidamise järgselt alkoholisisaldus ühes liitris väljahingatavas õhus mitte vähem kui 1,04 mg. Arvestades sellist näitu, võib asuda seisukohale, et isiku süü on üle keskmise, kuivõrd LS § 69 lg 2 p 1 sätestatud joobeseisundi alammäära on ületatud olulises määras. Teadlikult mootorsõiduki juhtima asumine joobeseisundis näitab isiku hooletut suhtumist liikluskorda ja ohutusse, mis on oma olemuselt aga ohtlik, kuivõrd isik ei taju või ei taha tunnistada temast enesest tulenevat ohtu ei enesele, teistele liiklejatele ega ka kõrvaliste isikute varale. Seega tuleb süüdistatava süüd hinnata suuruselt üle keskmise. Süü kõrval arvestatakse ka karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude olemasolu. Süüdistatav on kohtueelses menetluses avaldanud puhtsüdamlikku kahetsust ning kahetsust avaldas süüdistatav ka kohtuistungil. Kohtul puudub alus avaldatud kahetsuse siiruses kahelda ja seega peab võimalikuks kergendava asjaoluga arvestada. Koosseisuväliseid raskendavaid asjaolusid kohus süüdistatava käitumises ei tuvastanud. Järgnevalt arvestatakse võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma uute süütegude toimepanemisest. Sellise võimaluse arvestamine eeldab süüdlase isikuandmetest tulenevaid asjaolusid, s.o süüdlase varasemat õiguskuulekust või selle puudumist ning teatud juhtudel ka süüdlase käitumist pärast süüteo toimepanemist. Kuivõrd süüdistatava süü on üle keskmise ning süüdistataval ei olnud süüteo toimepanemise ajal kehtivaid karistusi, leiab kohus, et süüdistatavale võib varasemate karistuste puudumise ja kergendava asjaolu olemasolu tõttu karistuse mõista siiski alla ettenähtud sanktsiooni keskmise määra. Lisaks mõjutab kohtu arvates karistuse rangust ka asjaolu, et süüdistatavale inkriimineeritud süüteo toimepanemisest on möödunud üle aasta, mistõttu on menetlushuvi vähenenud ning see asjaolu peaks mõjutama karistust kergendamise suunas. Riigikohus on väljendanud seisukohta, et alles pärast seda, kui kohus on otsustanud, milline peaks olema toimepandud konkreetse teo eest sellele konkreetsele süüdistatavale mõistetav karistus, saab järgmise sammuna hakata kaaluma, kas kõne alla võiks tulla ka tema tingimuslik karistusest vabastamine. Karistuse kohaldamise ja karistusest vabastamise selgepiirilise eristamise vajalikkus kohtu tegevuses lähtub kohtupraktikas korduvalt toonitatud asjaolust, et karistusest tingimuslik vabastamine ei ole karistuse liik. Kohtupraktikas on seejuures asutud seisukohale, et vaid erandlikud süüteo toimepanemise asjaolud ja süüdlase isik on aluseks karistuse kandmisest tingimisi vabastamise vaagimiseks. Vähemalt ühte neist asjaoludest peab iseloomustama nn märkimisväärne eripära (RK otsus nr 3-1-1-99-06). Karistusest tingimisi vabastamine on üksnes põhikaristuse üks võimalikest individualiseerimise viisidest. Erinevalt karistuse mõistmisest, kus karistuse mõistmise alusena prevaleerib isiku süü, on karistusest tingimisi vabastamise korral aluseks kuriteo toimepanemise asjaolud ning süüdlase isik, mis kas iseseisvalt või ka koostoimes teevad põhikaristuse reaalse ärakandmise ebaotstarbekaks (Riigikohtu otsus nr 3-1-1-40-04). Karistusest tingimisi vabastamine tuleb kõne alla eelkõige siis, kui isikul puuduvad varasemad kriminaalkaristused. Arvestades seda, et süüdistataval puuduvad kehtivad kriminaalkaristused, leiab kohus, et mõistetava karistuse ärakandmine ei ole põhjendatud, kuivõrd esmakordsel süüdimõistmisel vangistuse täies ulatuses või ka osaline ärakandmine võib vähendada süüdistatava resotsialiseerumise väljavaateid. Sellest väljavaatest ilmajäämine vangistuse ajaks võib pärast karistuse ärakandmist oluliselt raskendada isiku toimetulekut ning tema taasühiskonnastumist. Seetõttu asub kohus seisukohale, et süüdistatavale mõistetava vangistuse võib jätta süüdistatava suhtes kohaldamata ja täies ulatuses täitmisele pööramata ning kohus loodab, et määratav 5 katseaeg juhatab süüdistatavat õiguskuulekusele ja süüdistatavale inkrimineeritud kuritegu jääb süüdistataval ainukeseks õigusvastaseks käitumiseks. Kuivõrd süüdistatav on varem kohtu poolt karistamata isikuks ja kohtul puuduvad andmed selle kohta, et süüdistatav oma ellusuhtumise või arusaamade tõttu vajaks kõrvalise isiku juhendamist või pikaajalist kontrollimist, ei pea kohus vajalikuks süüdistatava käitumiskontrollile allutamist. Seetõttu leiab kohus, et süüdistatava suhtes võib kohaldada
MS § 180 lg 1 kohaselt hüvitab menetluskulud süüdimõistetu. Menetletavas kriminaalasjas on süüdistatava menetluskuludeks süüdimõistva otsusega kaasnev sundraha teise astme kuriteo toimepanemise eest. Sundraha puhul on tegemist üldise kuluga, mille süüdistatavalt väljamõistmise eesmärgiks on see, et menetluse põhjustanud isik kompenseeriks osa kulutustest, mida riik kandis seoses oma üldise avalik-õigusliku ülesandega tagada kriminaalmenetluse toimimine ja sellel on kompensatoorne eesmärk. Kohtule ei ole esitatud tõendeid selle kohta, et kohtuotsusega väljamõistetava summa tasumine käiks süüdistatavale ilmselt üle jõu. Lisaks sellele ei tule menetluskulude väljamõistmisel silmas pidada mitte ainult isiku faktilist maksevõimet, vaid ka süüdimõistetu resotsialiseerumise väljavaateid. Senine kohtupraktika on olnud seda meelt, et menetluskulude vähendamise korral tuleb esmajoones arvestada selle meetme võimalikku positiivset eripreventiivset toimet. Isiku poolt toimepandud süütegu võib olla n.ö juhuslikku laadi ning kui menetluskulude riigi kanda jätmine annab täiendava positiivse tõuke isiku seaduskuulekusele, on alust selle põhimõtte rakendamiseks. Süüdistatavale inkrimineeritud süüteo toimepanemine on olnud süüdistatava vaba ja teadlik valik ning süüdistatava suhtes kohaldatud meetmed tema ellusuhtumise muutmiseks jäid tagajärjetuks. Seejuures muudeti kriminaalmenetluse lõpetamise määrust korduvalt, lisades erinevaid kohustusi, pikendades kohustuste täitmise tähtaegu, kuid süüdistatav jättis valdava osa kohustustest täitmata ja pani toime liiklusalase väärteo ning menetlus uuendati. Seega ei ole tegemist lihtsa ja lühikese menetlusega, vaid süüdistatavale on kulutatud palju menetlusressurssi ning kohtu arvates peab süüdistatav menetlusele kulutatu kompenseerima. Kohus ei tuvastanud kohtusse saabunud kriminaalasja läbivaatamisel menetluskulude küsimuse lahendamisel asjaolusid või takistusi, mis tingiksid või annaksid aluse kaaluda välja mõistetavate menetluskulude vähendamist. Seega leiab kohus, et põhjendatud ja välja mõistetavate menetluskulude riigi kanda jätmisel ei oleks käesoleval juhul positiivset toimet ja menetluskulud tuleb välja mõistetavas osas täies ulatuses jätta süüdistatava kanda. Samuti leiab kohus, et arvestades väljamõistetavate menetluskulude summa suurust ja süüdistatava sissetulekut, esinevad küllaldased alused võimaldada süüdistataval tasuda välja mõistetav menetluskulu kohtuotsuse jõustumisest 12 kuu jooksul (KrMS § 180 lg 3, KrMS § 313 lg 1 p-d 7 ja 12). Kohus selgitab ka, et kohtu määratud 12-kuulise tähtaja ületamisel loetakse maksetähtaeg saabunuks ja kogu nõue suunatakse täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. 5. HOIULE VÕETUD VARA Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt on süüdistatava juhitud sõiduk teisaldatud politseiparklasse ning see sõiduk asub seal alates selle teisaldamisest, s.o alates 20.08.2021. Süüdistatava sõnul püüdis ta küll sõiduki sealt ära tuua, kuid kuna ta ei ole sõiduki omanik ega ka registrijärgne kasutaja, sõidukit temale ei väljastatud. Kuivõrd sõiduk, mille registrijärgne omanik ja kasutaja on registriandmete kohaselt tuvastatavad, leiab kohus, et vaidlusalune sõiduk xxx registreerimismärgiga xxx (VIN: xx) tuleb kohtuotsuse jõustumise järgselt KrMS § 126 lg 3 p 2 alusel pärast sõiduki väljastamiseks vajalike toimingute tegemist välja anda asja 6 omanikule või seaduslikule valdajale, s.o sõiduki registrijärgsele omanikule või vastava kategooria mootorsõiduki juhtimisõigusega volitatud kasutajale. Märt Toming kohtunik (allkirjastatud digitaalselt) 7
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.