← Eesti

1-15-6434/175

Obsah (13)§ 180§ 181§ 185§ 2871§ 291§ 15§ 289§ 7§ 342§ 176§ 170§ 339§ 71

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 28. aprill 2017, Tartu (kirjalik menetlus) Kriminaalasja number 1-15-6434 Kohtukoosseis Aarne Sarjas, Mati Karta

§-dest 337 lg 1 p 4; 338 p 1; 340 lg 2 p 2 tühistada Viru Maakohtu 23. jaanuari 2017 kohtuotsus kriminaalasjas nr 1-15-6434 osaliselt, see on: - Mathjas Veeremaa süüditunnistamises ja karistamises KarS § 184 lg 2 p 1,2 järgi, - Mathjas Veeremaale KarS § 65 lg 1 ja 64 lg 1 alusel mõistetud liitkaristuse osas, - Mathjas Veeremaa suhtes kohaldatud tõkendi – vahistamine - osas, - Mathjas Veeremaalt

§ 180

lg 1 alusel väljamõistetud narkootilise aine ekspertiisikulu ja kaitsjatasu Nikolai Kõivu poolt Mathjas Veeremaale kohtueelses menetluses ja maakohtus osutatud õigusabi eest. - Taavi Klimenko süüditunnistamises ja karistamises KarS § 184 lg 2 p 1 järgi, Taavi Klimenkole kohaldatud tõkendi - elukohast lahkumise keeld - osas Taavi Klimenkolt

§ 180

lg 1 alusel väljamõistetud sundraha ja kaitsjatasu Anti Aasmaa poolt Taavi Klimenkole kohtueelses menetluses ja maakohtus osutatud õigusabi eest. Mõista Mathjas Veeremaa KarS § 184 lg 2 p 1,2 järgi õigeks. Mathjas Veeremaa suhtes 8. detsembril 2016 tehtud Pärnu Maakohtu kohtuotsus kuulub täitmisele iseseisvalt. Süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seaduse § 11 lg 4 alusel hüvitada Eesti Vabariigil Mathjas Veeremaale 118.20 eurot ning kanda nimetatud summa Mahtjas Veeremaa arvelduskontole nr XXXXX.

§ 181lg 1 alusel jätta Mathjas Veeremaalt Viru Maakohtu 23.

jaanuari 2017 kohtuotsusega väljamõistetud menetluskulu, s.o narkootilise aine ekspertiisikulu 84 eurot ja kaitsjatasu Nikolai Kõivu poolt Mathjas Veeremaale kohtueelses menetluses ja maakohtus osutatud õigusabi eest 1344 eurot, riigi kanda. Mõista Eesti Vabariigilt

§ 185

lg 1 ja 175 lg 1 p 1 alusel Mathjas Veeremaa kasuks välja kaitsjatasu 2641.50 eurot, s.h käibemaks 440.25 eurot valitud kaitsja Silver Reinsaare poolt Tartu Ringkonnakohtus osutatud õigusabi eest. Nimetatud summa kanda Mathjas Veeremaa arvelduskontole nr XXXX. Mõista Taavi Klimenko KarS § 184 lg 2 p 1 järgi õigeks.

§ 181lg 1 alusel jätta Taavi Klimenkolt Viru Maakohtu 23.

jaanuari 2017 kohtuotsusega väljamõistetud menetluskulu, s.o kaitsjatasu Anti Aasmaa poolt Taavi Klimenkole kohtueelses menetluses ja maakohtus osutatud õigusabi eest 1008 eurot riigi kanda. Välja mõista riigieelarvest eraldatud vahendite arvelt Advokaadibüroo Anti Aasmaa kasuks 216 eurot s.h käibemaks 36 eurot vandeadvokaat Anti Aasama poolt Taavi Klimenkole Tartu Ringkonnakohtus osutatud õigusabi eest.

§ 185

lg 1 alusel jätta Anti Aasmaa poolt Taavi Klimenkole Tartu Ringkonnakohtus osutatud õigusabitasu 216 eurot s.h käibemaks 36 eurot riigi kanda. 2 Muus osas jätta Viru Maakohtu

  1. jaanuari 2017 kohtuotsus muutmata. Mathjas Veeremaa kaitsja Silver Reinsaare ja Taavi Klimenko kaitsja Anti Aasmaa apellatsioonid rahuldada. Heiki Leuska kaitsja Robert Sarve apellatsioon jätta rahuldamata. EDASIKAEBAMISE KORD Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. MAAKOHTU OTSUS Viru Maakohus oma 23.01.2017 otsusega tunnistas M. Veeremaa süüdi KarS § 184 lg 2 p 1, 2 järgi ja karistuseks mõistis 3 aastat vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel arvas kohus eelvangistuses viibitud aja alates 22.02.2015 kuni 24.02.2015, s.o 3 päeva karistusaja hulka. KarS § 65 lg 1 ja § 64 lg 1 alusel liideti M. Veeremaale mõistetavale karistusele Pärnu Maakohtu 08.12.2016 otsusega mõistetud ärakandmata karistus 3 aastat 2 kuud ja mõisteti talle liitkaristuseks üksikkaristusest raskeima suurendamise teel 4 aastat ja 8 kuud vangistust. Liitkaristusest kuulub kohesele täitmisele 6 kuud vangistust ning ülejäänud karistuse, s.o 2 aasta ja 8 kuu vangistuse osas jäeti M. Veeremaa tingimuslikult vabastatuks Pärnu Maakohtu 08.12.2016 otsusega määratud tingimustel. Liitkaristuse ülejäänud osa, s.o 1 aasta 6 kuud vangistust, jäeti M. Veeremaa suhtes kohaldamata KarS § 73 lg 1 ja 3 alusel ja määrati katseajaks 4 aastat. Koheselt ärakandmisele kuuluva karistuse alguse ajaks loeti 04.08.2016 ja katseaja alguseks 23.01.
  2. Viru Maakohus tunnistas süüdi H. Leuska KarS § 184 lg 2 p 1 järgi ja mõistis karistuseks 4 aastat vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel arvati eelvangistuses viibitud aeg 14.05.2015-15.05.2015 karistusaja hulka. Kohus määras, et KarS § 73 lg 1 ja lg 3 alusel mõistetud vangistust ei pöörata täitmisele, kui H. Leuska ei pane 4-aastase katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. Katseaja alguseks luges kohus 23.01.
  3. Viru Maakohus tunnistas T. Klimenko süüdi KarS § 184 lg 2 p 1 järgi ja mõistis karistuseks 3 aastat vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel arvati eelvangistuses viibitud aeg 15.06.2015-16.06.2015 karistusaja hulka. Kohus määras, et KarS § 73 lg 1 ja lg 3 alusel mõistetud vangistust ei pöörata täitmisele, kui T. Klimenko ei pane 4-aastase katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. Katseaja alguseks luges kohus 23.01.
  4. Viru Maakohus tunnistas süüdi Z.U KarS § 183 lg 1 järgi ja mõistis karistuseks 1 aasta vangistust. KarS § 64 lg 1 ja § 65 lg 1 alusel liideti Z.U-le Viru Maakohtu 18.03.2015 kohtuotsusega mõistetud ärakandmata karistus 6 kuud ning mõisteti liitkaristuseks 1 aasta 6 kuud vangistust. Mõistetud liitkaristusest jäeti Z.U 6 kuu vangistuse osas tingimuslikult vabastatuks Viru Maakohtu Rakvere kohtumaja 18.03.2015 kohtuotsusega määratud tingimustel. Liitkaristuse ülejäänud osa (1 aasta) jäeti Z.U suhtes KarS § 73 lg 1 ja 3 alusel tingimisi kohaldamata ja määrati katseajaks 2 aastat. Katseaja alguseks loeti 23.01.
  5. Z.U osas apellatsioonimenetlust ei toimu. M. Veeremaa anti kohtu alla ja esitati süüdistus selles, et tema, vahendas korduvalt suures koguses, s.o vähemalt 50 grammi narkootilise aine amfetamiini edasiandmist H. Kalveti poolt R. Kausile. Selleks aitas M. Veeremaa
  6. aasta sügisel H. Kalvetil leida R.Kausiga kontakti narkootilise aine 3 amfetamiini käitlemiseks ja viis kokku H. Kalveti R. Kausiga, kellega H. Kalvet võttis hiljem korduvalt SMS-i ja telefoni teel ühendust, samuti käis M. Veeremaa korduvalt koos H. Kalvetiga kohtumas Põltsamaal ja Jõgeval R. Kausiga amfetamiini viimise ja selle eest raha saamise eesmärgil. Samuti andis M. Veeremaa 26.12.2014 endale kuuluva sõiduauto Audi A4 registreerimismärgiga XXX H. Kalvetile suure koguse, s.o 50 grammi narkootilise aine amfetamiini vedamiseks LääneVirumaale Rakkesse, kus H. Kalvet andis narkootilise aine edasi R.Kausile. Sellega pani M. Veeremaa toime KarS § 184 lg 2 p 1, 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo suures koguses narkootilise aine korduva ebaseadusliku vahendamisega grupis isiku poolt, kes on varem toime pannud KarS
  7. ptk
  8. jaos sätestatud kuriteo. H. Leuska anti kohtu alla ja esitati süüdistus selles, et tema, omandas ebaseaduslikult koos I. Aaremäe ja E. Kontroga 14.05.2015 Tallinnast, eeluurimisel täpselt tuvastamata isikult suures koguses, s.o vähemalt 10 grammi narkootilist ainet kanepiõisikuid (marihuaana), valdas narkootilist ainet enda juures ning vedas koos E. Kontro ja I. Aaremäega viimase kasutuses oleva sõiduautoga Škoda Octavia registreerimismärgiga XXX Rakverre, kuid 14.05.2015 kell 22.25 peeti politsei poolt Rakvere vallas Tõrma külas kalmistu väravas kinni sõiduauto Škoda Octavia registreerimismärgiga XXX , mida juhtis Igor Aaremäe ning milles viibisid Endre Kontro ja Heiki Leuska. 15.05.2015 teostatud sõiduauto Škoda Octavia registreerimismärgiga XXX läbiotsimisel andis I. Aaremäe vabatahtlikult välja juhiukse seest metallist karbi, milles minigripp kilekotis rohelist värvi taimeosad massiga 0,95 g, mis olid kanepiõisikud (marihuaana), mille tetrahüdrokannabinooli (THC) sisaldus oli 19 %. Kõrvalistuja istme alt avastatud pruunikasrohelised taimeosad massiga kokku 8,87 g üheksas minigrip kilekotis, mis olid 0,5 liitrises läbipaistvas plastkpudelis kirjega „Värska Originaal“, olid kanepiõisikud (marihuaana), mille tetrahüdrokannabinooli (THC) sisaldus oli 21%; pruunikasroheline taimeosa massiga 0,68 g fooliumvoldikus, mis oli 0,5-liitrilises läbipaistvas plastpudelis kirjega „Värska Originaal“, oli kanepiõsik (marihuaana), mille tetrahüdrokannabinooli (THC) sisaldus oli 14%. Käigukangi juurest leitud isekeeratud sigaretis rohelise ja pruuni taimepuru segu massiga 0,64 g oli peenestatud kanepi (marihuaana) ja tubaka segu, mille tetrahüdrokannabinooli sisaldus oli 13 %. H. Leuska kahtlustatavana kinnipidamisel avastati jope vasakust põuetaskust mingripp kilekotis pruunikasrohelised taimeosad massiga 0,71 g, mis oli kanepiõisik (marihuaana), mille tetrahüdrokannabinooli (THC) sisaldus oli 17 %. Sellega pani H. Leuska toime suures koguses narkootilise aine ebaseadusliku omandamise, valdamise ja veoga grupis KarS § 184 lg 2 p 1 mõttes. T. Klimenko anti kohtu alla ja esitati süüdistus selles, et tema, omandas ebaseaduslikult,
  9. aasta august-september koos A. Langemetsaga Tamsalu linnas Koidu tänaval, Maxima kaupluse parklas H. Kalvetilt suures koguses, s.o 10 grammi narkootilist ainet kanepiõisikuid (marihuaanat), makstes selle eest sularaha 130 eurot ning vedas saadud narkootilise aine oma sõiduautoga BMW Rakvere linna. Suures koguses narkootilise aine ebaseadusliku omandamise, valdamise ja veoga grupis, pani Taavi Klimenko toime KarS § 184 lg 2 p 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo. Kohus, hinnanud kohtueelses menetluses kogutud ja kohtulikul uurimisel kontrollitud tõendeid kogumis, leidis, et süüdistatavate M. Veeremaa, H. Lauska ja T. Klimenko süü nendele esitatud süüdistuses on tõendatud. Kohtu hinnangul olid M. Veeremaa ütlused vahendamise asjaolude kohta ebausaldusväärsed. M. Veeremaa on püüdnud end kohtuistungil süüst vabastada, mida kinnitas kokkulepe R. Kausi ja H. Kalvetiga. Samas on kriminaalasjas tõendiks jälitustoimingu protokoll, millest nähtub H. Kalveti, M. Veeremaa ja R. Kausi seotus narkootilise aine käitlemisega. Kohtu hinnangul tõendavad M. Veeremaa jälitustoimingutega kogutud tõendid (vt maakohtu otsuse lk 18-21), et tema poolt toodud põhjendused suhtlemiseks R. Kausi ja H. Kalvetiga ei ole usaldusväärsed. Sõnumite ja telefonikõnede pinnalt saab teha järelduse, et M. Veeremaa teadis, millist äri ajab H. Kalvet ja tema oli isikuks, kes vahendas korduvalt amfetamiini edasiandmist H. Kalvetilt R. Kausile, andes H. Kalvetile R. Kausi 4 telefoninumbri ja aidates viia R. Kausi kokku H. Kalvetiga. Kuna H. Kalvet ja R. Kaus on süüdi tunnistatud kokkuleppemenetluses sama episoodi eest, ei ole usutav, et R. Kaus ja H. Kalvet on andnud kohtuistungil tõepäraseid ütlusi ja on unustanud M. Veeremaa rolli narkootilise aine käitlemises. Kohtu hinnangul on H. Kalveti ja R. Kausi isikulised tõendiallikad tervikuna ebausaldusväärsed. Kuna mõlemad isikud on süüdi mõistetud, siis ei loe kohus nende ütlusi usaldusväärseteks ja jätab H. Kalveti ja R. Kausi ütlused tõendikogumist tervikuna kõrvale. Kohtu hinnangul tuleneb kohtu käsutuses olevatest tõenditest, sh jälitustoimingu protokollist, et tõendamist on leidnud, et M. Veeremaa oli isikuks, kes vahendas korduvalt amfetamiini edasiandmist H. Kalvetilt R. Kausile. Kohtu hinnangul on KarS § 184 lg 2 p 1, 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo objektiivse süüteokoosseisu esinemine M. Veeremaa tegevuses tõendamist leidnud. Sõnumitest nähtub, et M. Veeremaa teadis, millist äri, millistel tingimustel ja kus kohas aetakse ja kui suurte koguste ja summadega tegu on. M. Veeremaal ei olnud küll juhtivat ja koordineerivat rolli käesolevas kriminaalasjas amfetamiini käitlemisel, kuid ta osales narkootilise aine käitlemisel kui kaastäideviija. Tõenditest nähtub, et põhifiguuriks amfetamiini suures koguses ebaseaduslikus käitlemises oli H. Kalvet, kes R. Kausiga tehingute osas kokkulepped sõlmis, talle narkootikume müüs. Kuigi M. Veeremaa roll toimepandus on olnud väiksem, on see siiski oluline, kuna ilma tema (osateo) vahendamiseta ei oleks R. Kaus narkootikume saanud. Kohtu hinnangul nähtub ühine teootsus R. Kausi, H. Kalveti ja M. Veeremaa vahel teo toimepanemisele eelnenud ja järgnenud sündmustest, samuti teo toimepanemise viisist. Kohus tuvastas muuhulgas, et M. Veeremaa vahendas korduvalt vähemalt 50 grammi narkootilist ainet amfetamiini edasiandmist H. Kalveti poolt R. Kausile. Kuna amfetamiini suur kogus algab 1,3 grammist on tõendatud, et M. Veeremaa käitles grupis suurt kogust narkootilist ainet. Kohus kontrollis ka jälitustoimingutega saadud tõendite seaduslikkust, tuvastas lubade olemasolu ja nende kattumise jälitustoimingute ajaga, mistõttu on jälitustoimingute protokollid seaduslikud ja nendele võib tugineda. Tõendite varjatud kogumise tingis kriminaalasja eripära, sest üldteadaolevalt ei ole narkootiliste ainete käitlemisega seotud kuritegude puhul sageli jälitustoiminguid tegemata võimalik tõendeid koguda ja sellega seotud isikuid tuvastada. Arvestades, et jälitustoimingute tegemisel järgiti seaduses sätestatud korda, taotlused on põhistatud, siis on jälitustoimingu protokollid lubatavad tõendid. Hinnates süüdistatava H. Leuska kohtus antud ütlusi leidis maakohus, et H. Leuska ütlused on ebausaldusväärsed, sest ei haaku teiste tõenditega ega ole ka eluliselt usutavad. H. Leuska on istungil püüdnud end süüst vabastada, mida kohtu arvates kinnitas kokkulepe süüdimõistetud isikute I. Aaremäe ja E. Kontroga, kes kohtuistungil taganesid eeluurimisel antud ütlustest ja püüdsid H. Leuskat süüst vabastada. Samas on kriminaalasjas tõendiks jälitustoimingu protokoll (15.06.2015, 02.04.2015, 31.05.2015), millest nähtub H. Leuska, I. Aaremäe ja E. Kontro seotus narkootilise aine käitlemisega. Kohtu arvates tõendavad jälitustoimingutega kogutud tõendid, et H. Leuska poolt toodud põhjendused suhtlemiseks E. Kontro ja I. Aaremäega, ei ole usaldusväärsed ja eluliselt ebausutav on, et ta ei tea narkootilise aine käitlemisest (omandamisest, valdamisest ja veost) midagi. Sõnumite ja telefonikõnede pinnalt saab teha järelduse, et kõik kolm: I. Aaremäe, E. Kontro ja H. Leuska olid huvitatud narkootilise aine tarvitamisest ja 14.05.2015 kõnede alusel narkootilise aine omandamisest tundmatu isiku käest. Kohtu hinnangul on I. Aaremäe ja E. Kontro kui isikuline tõendiallikas tervikuna ebausaldusväärne, kuna nad kohtus ei suutnud ütluste erinevuse põhjust kohtule arusaadavalt selgitada. Nimelt andis E. Kontro kohtuistungil ütlusi, et ta ostis Tallinnas tundmatult isikult narkootikume, teised tulid kaasa elektroonikat müüma ja I. Aaremäe andis kohtus ütlusi, et tema ei ole narkootikume omandanud ja tema läks koos H. Leuskaga elektroonikat müüma. Kuna mõlemad isikud on eelnevalt sama episoodi 5 eest süüdi mõistetud, siis ei loe kohus nende ütlusi usaldusväärseteks ja jätab I. Aaremäe ja E. Kontro ütlused tõendikogumist tervikuna kõrvale. Jälitustoimingu protokollides sisalduv teave kõrvutatuna kogumis teiste tõenditega (kahtlustatavate kinnipidamise protokollid, joobeseisundi tuvastamise saatekirjad, läbiotsimisprotokoll, asitõendi vaatlusprotokoll, ekspertiisiakt, kohtuotsus) annab kohtule alust järelduseks, et süüdistatav H. Leuska pani toime talle inkrimineeritava kuriteo. Tõendikogumi pinnalt ei ole jäetud kõrvaldamata selliseid kahtlusi, mis tuleks tõlgendada H. Leuska kasuks. H. Leuskal ei olnud küll juhtivat ja koordineerivat rolli käesolevas kriminaalasjas narkootilise aine marihuaana käitlemisel, kuid ta osales narkootilise aine käitlemisel kui kaastäideviija. Kohus tuvastas, et I. Aaremäe, E. Kontro ja H. Leuska olid eelnevalt kokku leppinud, et minnakse narkootikume omandama (ostetakse) Tallinnast ühe isiku käest ja vahetu kokkuleppe alusel sündmuskohal (omandades Lasnamäel narkootilise aine) pandi toime narkootikumide omandamine, valdamine ja vedu süüdistuses kirjeldatud viisil. Subjektiivsest küljest leidis kohus, et tõenditest nähtub, et põhifiguuriks marihuaana suures koguses ebaseaduslikus käitlemises oli E. Kontro, kes marihuaanat ostis, valdas ja edasi müüs. Samas on tuvastatud, et I. Aaremäe leppis 14.04.2015 tehingu (narkootikumide ostu) osas kokku tundmatu isikuga ja seda just sellepärast, et saada kvaliteetset ainet. Kõik koos mindi ühiselt narkootikume omandama Tallinnasse. Seega oli kõigil kolmel isikul samakaalukas osalus narkootikumide omandamisel, valdamisel ja veol. Kohus märgib, et H. Leuska panus oli oluline, kuna tema osalus süüteos täiendas teiste kaastäideviijate tegevust selliselt, et tulemuseks oli ühtne tervik. Kohus tuvastas, et H. Leuska pani süüteo toime otsese tahtlusega. Eeltoodust tulenevalt leidis kohus, et E. Kontro, I. Aaremäe ja H. Leuska tegutsesid suures koguses narkootiliste ainete ebaseaduslikul käitlemises isikute grupis ühiselt ja kooskõlastatult. Hinnates süüdistatava T. Klimenko kohtus antud ütlusi, leidis maakohus, et need on ebausaldusväärsed, sest ei haaku teiste tõenditega ega ole ka eluliselt usutavad. T. Klimenko on kohtuistungil püüdnud end süüst vabastada, mida kohtu arvates kinnitas kokkulepe süüdimõistetud isiku H. Kalvetiga, kes kohtuistungil taganes eeluurimisel antud ütlustest ja püüdis T. Klimenkot süüst vabastada. Samas on kriminaalasjas otseseks tõendiks tunnistaja A. Langemetsa ütlused, kes tunnistab 10 grammi marihuaana omandamist, valdamist ja vedu koos T. Klimenkoga 2014 augustisseptembris. Kohtu hinnangul on H. Kalvet kui isikuline tõendiallikas tervikuna ebausaldusväärne, kuna ta kohtus ei suutnud ütluste erinevuse põhjust arusaadavalt selgitada. Nimelt andis H. Kalvet kohtuistungil ütlusi, et ta ei ole T.Klimenkole narkootilisi aineid andnud. Kuna H. Kalvet on eelnevalt sama episoodi eest süüdi mõistetud, siis ei loe kohus tema ütlusi usaldusväärseteks ja jätab H. Kalveti ütlused tõendikogumist tervikuna kõrvale. 17.07.2015 jälitustoimingu protokolliga 21.11.2014-26.02.2015 telefoniabonendi 54619400 kaudu edastatud teave, H. Kalveti sõnumite ja telefonikõnede kohta, on tõendatud, et H. Kalvetit tunti narkootiliste ainete müüjana ja A. Langemetsa ütluste alusel on tuvastatav, et T.Klimenko oli ka isiklikult huvitatud narkootilise aine omandamisest, valdamisest ja veost. T. Klimenkol ei olnud küll juhtivat ja koordineeriv rolli käesolevas kriminaalasjas narkootilise aine marihuaana käitlemisel, kuid ta osales narkootilise aine käitlemisel kui kaastäideviija. Kohus tuvastas, et A. Langemets ja T. Klimenko olid eelnevalt kokku leppinud, et minnakse narkootikume omandama Tamsallu H. Kalveti käest ja koos vahetu kokkuleppe alusel pandi toime narkootikumide omandamine, valdamine ja vedu süüdistuses kirjeldatud viisil. Tõendamist leidis, et T. Klimenko pani toime suures koguses narkootilise aine ebaseadusliku omandamise, valdamise ja veo grupis. Kohus tuvastas, et T. Klimenko koos A. Langemetsaga ostis 10 grammi marihuaanat H. Kalvetilt. Kuna marihuaana suur kogus algab 7,5 grammist, on tõendatud, et T. Klimenko käitles grupis suurt kogust narkootilist ainet. 6 Kohus vastu võttes tunnistaja A. Langemetsa kahtlustatavana ülekuulamise protokollid, leidis, et on järgitud kõiki

§-s 291 lg 3 sätestatud tingimusi. A. Langemets on süüdi tunnistatud KarS § 184 lg 2 p 1, 2 ja KarS § 183 lg 2 p 2 järgi Viru Maakohtu 12.04.2016 otsusega krim.asjas nr 1-161189 kokkuleppemenetluses. Ta ei soovinud kohtuistungil anda ütlusi

§ 2871lg 5 alusel.

Kohtu hinnangul ütluste andmise asjaolud ja tunnistaja isik ei anna alust kahelda tõendi usaldusväärsuses. Prokurör esitas kohtuistungil taotluse ütluste tõendina vastuvõtmiseks kriminaalasja kui terviku seisukohalt olulise asjaolu tõendamiseks, milleks on sündmuse toimumise ajaolude tõendamine. Lisaks anti T.Klimenkole võimalus esitada neile ütlustele vastuväiteid. Karistuse mõistmisel leidis kohus, et M. Veeremaa, H. Leuska ja T. Klimenko suhtes ei esine kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid. Karistuse keskmine määr KarS § 184 lg 1,2 alusel on 9 aastat. Kohus mõistis isikutele karistuse alla sanktsiooni keskmist määra, miinimummääras. Kohus hindas karistuse mõistmisel kõigi isikute süü suurust. Karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks arvestas kohus ka süüdlase isikut. Eripreventiivses mõttes on süüteo toimepanemise ajal M. Veeremaa, H. Leuska, T. Klimenko varem kriminaalkorras karistamata isikuteks. Kohtu hinnangul on võimalik, arvestades kõigi nende isikute isikuomadusi ja süü suurust, neid mõjutada hoidumast süütegusid toime panemast tingimusliku vangistusega ning nendele pikaajalise katseaja kohaldamisega. TAAVI KLEMENKO KAITSJA ANTI AASMAA ESITATUD APELLATSIOON Apellatsioonis palub vandeadvokaat tühistada Viru Maakohtu otsuse T. Klimenko süüdimõistmises KarS § 184 lg 2 p 1 järgi ja teha asjas uus otsus, millega mõista T. Klimenko talle esitatud süüdistuses õigeks. Kaitsja hinnangul on käesoleval juhul määratletud kuriteo toimepanemise aeg niivõrd laia ajavahemikuga, et see rikub T. Klimenko kaitseõigust. Samuti on kohus rikkunud oluliselt kriminaalõigust Aldur Langemetsa ütlusi vastu võttes, kuna

§ 291lg 3 p 1 ja 3 sätestatud eeldused ei olnud täidetud.

A. Langemets on eelduslikult ebausaldusväärne tõendiallikas, kuna on ise osundatud kriminaalasjas eelnevalt kokkuleppemenetluses süüdi mõistetud ja tal puudus süüdistatava rollis kohustus kohtueelses menetluses tõe rääkimiseks. Kaitsjal puudus võimalus teda küsitleda, mistõttu ei olnud T. Klimenkol võimalust läbi ristküsitluse enese kaitsetaktikat maksvusele panna. Kaitsjale ei ole arusaadav, mille alusel tegi kohus järelduse, et T. Klimenkol oleks olnud Hendrik Kalvetiga mingi sisuga menetluslik kokkulepe. Viru Maakohtu lahend tugineb üksnes isiku ütlustele (A. Langemets), mille vahetut allikat ei olnud süüdistataval ega kaitsjal võimalik küsitleda. Mõeldes tõendikogumist ära A. Langemetsa ütlused puuduvad mistahes muud tõendid, mille aluseks saaks T. Klimenko osas teha süüdimõistva kohtuotsuse.

§ 15

lg 3 teise alternatiivi kohaselt ei või kohtulahend tugineda üksnes ega valdavas ulatuses isiku ütlustele, mille vahetut allikat ei olnud süüdistataval ega kaitsjal võimalik küsitleda. Maakohus on selliselt rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust, mis toob kaasa enesega lahendi tühistamise ja T. Klimenko õigeksmõistmise. Viru Maakohtu 12.04.2016 otsus ei ole tõendamiseseme asjaolusid tuvastades dokumentaalne tõend. Osundatud tõendiga on võimalik tuvastada üksnes kriminaalmenetluse asjaolusid, kuid mitte tõendamiseseme asjaolusid. 7 MATHJAS VEEREMAA KAITSJA SILVER REINSAARE ESITATUD APELLATSIOON JA TAOTLUS Apellatsioonis palub vandeadvokaat tühistada Viru Maakohtu kohtuotsuse M. Veeremaa süüdimõistmises ja karistamises KarS § 184 lg 2 p 1 ja 2 järgi ning teha uus otsus, millega mõista M. Veeremaa süüdistuses õigeks. Alternatiivselt palub vandeadvokaat saata kriminaalasi Viru Maakohtule uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus. Maakohus on eksinud PS § 22 ja

§-s 7 sätestatud süütuse presumptsiooni põhimõtte vastu, kasutades M. Veeremaaga seonduva tõendikogumina üksnes kaudse tõendina jälitusprotokolli. Riigikohtu praktika kohaselt eeldab kaudsete tõenditega tõendamine juba põhimõtteliselt tõendite paljusust. Jälitusprotokollist ei viita miski H. Kalveti, R. Kausi ja M. Veeremaa kokkupuudetele 50 grammi amfetamiiniga, seega tuleb M. Veeremaa õigeks mõista. Samuti ei ole kohus põhjendanud, miks ei ole jälitusprotokollis kajastatud jälitustoiminguid lubanud kohtumääruseid võetud asja juurde. Maakohus on ekslikult lugenud M. Veeremaa, H. Kalveti ja R. Kausi ütlused ebausaldusväärseteks tõenditeks, põhjendades seda üksnes sellega, et M. Veeremaaga seonduvas kuriteoepisoodis on nad mõlemad kokkuleppemenetluses süüdi mõistetud. EIÕK art 6 lg 3 p c ja d ning PS § 24 lg-st 2 ei vähenda teises asjas tehtud kohtuotsus prokuratuuri kohustust samu asjaolusid tõendada üldises korras. Ei vasta ka tõele kohtuotsuse väide, et H. Kalvet, R. Kaus ja M. Veeremaa on enda ütluseid aja jooksul muutnud. M. Veeremaa ja R. Kausi poolt ütluste andmisel on prokuröri taotlusel avaldatud

§ 289

lg 1 alusel nende kohtueelsel menetlusel antud ütluseid, kuid vastuolusid ei esinenud. Ei ole põhjendatud M. Veeremaa ja R. Kausi ütluste ebausaldusväärseks lugemine tervikuna. Maakohus ei ole selgitanud, millise tõendikogumi alusel on jõutud tõdemuseni, et M. Veeremaa aitas R. Kausiga kontakti leida suure koguse amfetamiini käitlemiseks. Põhjendamata on isegi järeldus, et 2014 detsembris üldse mingi narkootilise ainega seonduv tegevus R. Kausi ja H. Kalveti vahel toimus. Telefoninumbri andmisega olukorras, kus pole teada mille jaoks see antakse, ei saa sisustada suure koguse narkootilise aine vahendamist. Maakohtu otsuse põhjendustest ei nähtu, millistele tõenditele/asjaoludele tuginedes on kohus järeldanud, et 26.12.2014 toimus R. Kausi ja H. Kalveti kohtumine. Samuti ei ole arusaadav, millele on kohus rajanud seisukoha, et see oli just see päev, mil M. Veeremaa laenas H. Kalvetile enda sõidukit. Samuti ei ole kohus selgitanud, milliste tõenditega on ümber lükatud M. Veeremaa väide, et ta käis R. Kausiga Jõgeval kohtumas seoses lõhutud autoga ja maakohtu otsusest ei nähtu, et Põltsamaal ja Jõgeval käidi narkoäri eesmärgil. M. Veeremaa kaitsja taotleb koos M. Veeremaa õigeksmõistmisega ka ajavahemikul 22.02 kuni 24.02. 2015 tema kinnipidamisega põhjustatud kahju hüvitamist. HEIKI LEUSKA KAITSJA ROBERT SARVE ESITATUD APELLATSIOON JA TAOTLUS Süüdistatava H. Leuska kaitsja palub esimese alternatiivina tühistada Viru Maakohtu otsuse ning teha asjas uue otsuse, millega mõista H. Leuska talle esitatud süüdistuses täielikult õigeks ning mõista riigilt välja H. Leuska siinses menetluses kantud menetluskulud täies ulatuses või teise alternatiivina palub tühistada maakohtu otsuse osaliselt karistuse ja erikulude osas ning teha uue otsuse, millega mõista H. Leuskale kergem karistus, rahuldada kaitsja 16.12.2016 taotlus erikulude teiste isikute kanda jätmiseks ja jätta apellatsioonimenetluse kulud riigi kanda. Maakohus on jätnud H. Leuska teopanuse täielikult sisustamata. Kaastäideviimisel peab olema isikule omistatav teopanus konkreetselt formuleeritud ja seda mitte tehes on kohus rikkunud H. Leuskat süüdi tunnistades kohtuotsuse põhistamise kohustust. Isiku süüdi tunnistamist 8 konkretiseerimata süüdistuses on varasemas kohtupraktikas peetud kaitseõiguse oluliseks rikkumiseks, mis toob endaga kaasa kohtuotsuse tühistamise. Ükski tõend ei kinnita H. Leuska teadmist narkootikumide käitlemises nende suurest kogusest. Samuti ei teadnud H. Leuska teiste isikute tegevusest narkootikumide ebaseaduslikul käitlemisel ning maakohus ei ole taolistele tõenditele ka otsuses viidanud. Ka ei tulene ega saa tuleneda süüdistatava teadmist suurest kogusest 14.05.2015 jälitustoimingutega kogutud teabest vmt kaudsetest tõenditest. Järelikult mõistis maakohus H. Leuska süüdi olukorras, kus puuduvad tõendid nii objektiivse (suure koguse esinemine) kui ka subjektiivse koosseisu (süüdistatava teadmise) kohta. Maakohus ei ole oma põhjendustes käsitlenud kaitsja põhiväidet selle kohta, et süüdistatava, E. Kontro ja I. Aaremäe antud ütlused ei kattu kõige olulisemates osades. Maakohus rikkus oluliselt

§ 7

lg-t 3, kui leidis, et süüdistatav oli sõnumite ja telefonikõnede ja 14.02.2015 kõnede pinnalt 14.05.2015 huvitatud narkootilise aine tarvitamisest ja aine omandamisest tundmatu isiku käest. Eeltoodud järeldust ei kinnita ükski tõend. Ei saa tõsikindlalt muude tõendite puudumisel väita, et süüdistatav, E. Kontro ja I. Aaremäe tarbisid narkootilist ainet 14.05.

  1. Joobeseisundi tuvastamise saatekiri ei võimalda tuvastada narkojoobe tekkimise aega. Maakohus ei lahendanud otsusega kaitsja 16.12.2016 taotlust kriminaalasjas tekkinud erikulude teiste isikute kanda jätmiseks. Kaitsja jäi antud taotluse juurde ka apellatsiooniastmes. Kuivõrd maakohus jättis erikulud ebaseaduslikult süüdistatava kanda, tuleb selles osas maakohtu otsus tühistada ning teha uus otsus, millega jätta erikulud riigi või teise menetlusosalise kanda. Maakohus on apellandi hinnangul rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust jättes sisuliselt põhjendamata süüdistatavale mõistetud karistuse määra valiku. Põhjendamiskohustuse rikkumine ja karistuse määramise üldiste aluste eiramine on toonud kaasa ilmselgelt mittevastava karistuse mõistmise. Resolutsioonis märgitud karistus ei vasta maakohtu otsuse põhjendustele. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT M. Veeremaa süüdistus KarS § 184 lg 2 p 1,2 järgi Esitatud apellatsioonis palub kaitsja M. Veeremaa õigeks mõista. Oma taotlust põhistab kaitsja asjaoluga, et kriminaalasjas ei ole kogutud tõendeid, millistele toetudes oleks võimalik M. Veeremaa süüditunnistamine KarS § 184 lg 2 p 1,2 järgi. Ringkonnakohus nõustub kaitsjaga. M. Veeremaale on esitatud süüdistus selles, et tema vahendas korduvalt suures koguses, s.o vähemalt 50 grammi narkootilise aine amfetamiini edasiandmist H. Kalvetilt R. Kausile. Selleks aitas M. Veeremaa 2014 sügisel H. Kalvetil leida R. Kausiga kontakti narkootilise aine käitlemiseks ja viis H. Kalveti kokku R. Kausiga, kellega H. Kalvet võttis hiljem korduvalt SMS-i ja telefoni teel ühendust. Käis koos H. Kalvetiga kohtumas R. Kausiga Põltsamaal ja Jõgeval amfetamiini viimise ja selle eest raha saamise eesmärgil ning võimaldas H. Kalvetile
  2. detsembril 2014 oma sõiduki 50 grammi amfetamiini vedamiseks Rakkesse, kus viimane andis selle üle R. Kausile. Esitatud süüdistusest nähtuvalt seisnes M. Veeremaa tegevus narkootilise aine vahendamises selles, et 1) aitas narkootilise aine amfetamiini käitlemiseks 2014 sügisel H. Kalvetil leida kontakti R. Kausiga ja viis H. Kalveti R. Kausiga kokku, 2) käis koos H. Kalvetiga Põltsamaal ja Jõgeval eesmärgiga anda üle R. Kausile narkootilist ainet ja saada selle eest raha ning 3) võimaldas H. 9 Kalvetile oma sõidukit selleks, et viimane saaks narkootikumid toimetada Rakkesse ning need R. Kausile üle anda. Kohtuistungi protokollist nähtuvalt on M. Veeremaa oma süüd täielikult eitanud. M. Veeremaa ütluste kohaselt ei ole tema H. Kalvetit ja R. Kausi kokku viinud, tema ei ole näinud H. Kalveti poolt R. Kausile narkootikumide üleandmist. Tema ei teadnud H. Kalveti ja R. Kausi vahel toimuvast narkootikumi ostu-müügist süüdistuses märgitud ajal midagi. Maakohus on leidnud, et taolised M. Veeremaa ütlused on ebausaldusväärsed, sest need ei haaku teiste tõenditega ega ole eluliselt usutavad. Kohus leidis, et M. Veeremaa püüab end süüst vabastada. M. Veeremaa taolist soovi kinnitab kohtu arvates süüdistatava kokkulepe H. Kalveti ja R. Kausiga, kes taganesid eeluurimisel antud ütlustest ja püüdsid M. Veeremaad süüst vabastada. Siinjuures märgib ringkonnakohus, et kolleegiumile jääb täiesti arusaamatuks, millisele kokkuleppele M. Veeremaa ning H. Kalveti ja R. Kausi vahel maakohus viitab. Ringkonnakohtu arvates ei ole kriminaalasjas ühtegi tõendit, mis kinnitaks või isegi viitaks mingisuguselegi kokkuleppele süüdistatava ja tunnistajate vahel. Kohtuistungi protokolli kohaselt on kohtus tunnistajatena ütlusi andnud H. Kalvet ja R. Kaus. Mõlemad tunnistajad on kinnitanud, et M. Veeremaal puudus igasugune seos narkootikumide ostumüügiga, sest ta ei teadnud sellest midagi. Maakohus leidis, et H. Kalveti ja R. Kausi ütlused on ebausaldusväärsed ja jättis need tõendikogumist välja. Ringkonnakohus nõustub maakohtu poolt M. Veeremaa ning tunnistajate H. Kalveti ja R. Kausi ütlustele antud hinnanguga. Seega tuleneb eeltoodust, et kriminaalasjas puuduvad usaldusväärsed isikulised tõendid, millistele oleks võimalik rajada M. Veeremaa süüditunnistamine KarS § 184 lg 2 p 1,2 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises. Maakohus on leidnud, et M. Veeremaa süü on tõendatud jälitustoimingute käigus saadud M. Veeremaa, H. Kalveti ja R. Kausi telefonivestluste pealtkuulamise salvestiste ja saadetud SMSdega. Maakohus on esitanud kohtuotsuses nimetatud kolme isiku vahel toimunud telefonivestluste ja SMS-de lühikokkuvõtted. Seejärel on maakohus kohtuotsuses märkinud (IV kd tl 95), et M. Veeremaa toodud põhjendused suhtlemiseks H. Kalveti ja R. Kausiga ja väide, et ta ei teadnud narkootiliste ainete käitlemisest midagi, ei ole eluliselt usutavad. Maakohus leidis, et jälitustoimingute käigus saadud tõenditele tuginedes saab järeldada, et M. Veeremaa teadis, millist äri H. Kalvet ajab ja M. Veeremaa oli isikuks, kes vahendas korduvalt H. Kalveti poolt narkootikumide edasiandmist R. Kausile. Taolist väites, ei ole maakohus aga viidanud ühelegi konkreetsele jälitustoimingu protokollis fikseeritud telefonikõnele või SMS-le, mis maakohtu eeltoodud seisukohta kinnitaks. Siinjuures märgib ringkonnakohus, et maakohus on jälitusprotokollis kajastamist leidnud konkreetsetest vestlustest kohtuotsuses viidanud üldse vaid H. Kalveti ja M. Veeremaa vestlusele, mis käsitleb R. Kausi vahistamist ja asjaolu, et R. Kaus jäi H. Kalvetile võlgu. Ringkonnakohus tutvunud vahetult jälitustoimikus kajastatuga, maakohtu ülalesitatud järeldustega ei nõustu ning leiab, et jälitustoimingutega saadud tõendid ei anna tõsikindlat alust M. Veeremaa süüditunnistamiseks. Kuigi M. Veeremaale esitatud süüdistusest ei nähtu üheselt, kuidas või millega aitas M. Veeremaa H. Kalvetil leida kontakti R. Kausiga ja viis nad omavahel kokku, võib kriminaalasja materjalidest 10 järeldada, et kontakti leidmise ja H. Kalveti ja R. Kausi kokkuviimisena peab riiklik süüdistus silmas M. Veeremaa poolt H. Kalvetile R. Kausi telefoninumbri andmist ning telefoninumbri andmisega H. Kalveti ja R. Kausi kokkuviimist. Taolise järeldusele annab ringkonnakohtu arvates aluse süüdistuses toodud sellekohase lause lõpp, millest nähtuvalt võttis H. Kalvet pärast R. Kausi telefoninumbri saamist viimasega korduvalt ühendust SMS-i ja telefoni teel.
  3. detsembril 2014 kell 22:34 alanud H. Kalveti ja M. Veeremaa sõnumivahetusest nähtub, et esmalt tahab H. Kalvet M. Veeremaalt teada kas see „tüüp“ on ühendust võtnud ning M. Veeremaa vastab, et on küll ja tahab omakorda teada, kas H. Kalvet siis temaga (tüübiga) ei suhtle. Ühtlasi pakub M. Veeremaa välja võimaluse, et annab H. Kalvetile numbri (… annan ehk numbri). H. Kalvet vastab, et nad ei suhtle ning tal ei ole numbritki. Seejärel avaldab H. Kalvet arvamust, et võiks temaga kokku saada, mispeale saadab M. Veeremaa H. Kalvetile telefoninumbri, mis kuulub R. Kausile. Jälitusprotokollist nähtuvalt saadab H. Kalvet
  4. detsembril 2014 kell 22:38, s.o 3 minutit pärast telefoninumbri saamist M. Veeremaalt, R. Kausile sõnumi, kus tervitab teda kui sõpra ja soovib teada, millega viimane tegeleb. Edasine,
  5. detsembril 2014 jälitusprotokollis kajastamist leidnud suhtlus, toimub H. Kalveti ja R. Kausi vahel, kusjuures nimetatud suhtluses ei mainita ega isegi mitte ei vihjata M. Veeremaale. Ringkonnakohtu arvates saab H. Kalveti ja M. Veeremaa vahetatud SMS-dest teha järelduse, et M. Veeremaa tõepoolest andis H. Kalvetile R. Kausi telefoninumbri, s o aitas leida H. Kalvetil kontakti R. Kausiga ja viis sellega H. Kalveti ja R. Kausi kokku. Ka saab nimetatud sõnumivahetusest teha järelduse, et mõlemad nii M. Veeremaa kui ka H. Kalvet tunnevad R. Kausi, sest sõnumeid vahetades ei täpsustata, keda mõeldakse „tüübi“ all, s.o mõlemad isikud peavad silmas üht kindlat isikut. Taolist järeldust kinnitab ka
  6. detsembril 2014 H. Kalveti ja R. Kausi vahel toimunud sõnumivahetus, kus H. Kalvet nimetab R. Kausi sõbraks ning ei tutvusta ennast, s.o tegemist ei ole H. Kalveti ja R. Kausi esmakordse kontaktiga. Ringkonnakohus leiab, et M. Veeremaa poolt H. Kalvetile R. Kausi telefoninumbri andmine ja seeläbi H. Kalveti ja R. Kausi kokkuviimine, seda enam et tegemist oli tuttavatega, ei anna iseenesest alust süüdistada M. Veeremaad narkootikumide ebaseadusliku käitlemise vahendamises. Otsustamaks M. Veeremaa käitumises kuriteokoosseisu esinemise või selle puudumise üle tuleb ringkonnakohtul anda hinnang kriminaalasjas kogutud tõenditele, mis kinnitavad või lükkavad ümber riikliku süüdistuse väite, et telefoninumbrit H. Kalvetile andes, teadis M. Veeremaa H. Kalveti soovist kasutada saadud telefoninumbrit kokkuleppe sõlmimiseks R. Kausiga narkootikumide ebaseaduslikuks käitlemiseks. Ringkonnakohtu arvates ei saa
  7. detsembril 2014 M. Veeremaa ja H. Kalveti vahel toimunud sõnumivahetusest teha tõsikindlat järeldust, et telefoninumbrit andes, teadis M. Veeremaa H. Kalveti soovist kasutada saadud telefoninumbrit narkootikumide ebaseadusliku käitlemise organiseerimiseks R. Kausiga. Süüdistuses M. Veeremaale tehtud etteheitest - aitas narkootilise aine amfetamiini käitlemiseks leida kontakti ja viis kokku – saab ringkonnakohtu arvates järeldada, et riikliku süüdistuse versiooni kohaselt oli
  8. detsembriks 2014 kujunenud olukord, kus H. Kalvetil oli soov käidelda ebaseaduslikult amfetamiini. Ta teavitas oma kavatsusest M. Veeremaad ning soovis oma plaani realiseerimiseks viimaselt R. Kausi kontakte. M. Veeremaa, saanud H. Kalvetilt taolist informatsiooni, andiski talle R. Kausi telefoninumbri viies nad seeläbi kokku. Ringkonnakohtu arvates ei kajasta ükski jälitustoimingu protokollis talletatud H. Kalveti ja M. Veeremaa vaheline vestlus informatsiooni, mis taolist riikliku süüdistuse versiooni kinnitaks.
  9. detsembril 2014 toimunud sõnumivahetusest ei selgu, miks H. Kalvet üldse soovib R. Kausiga kontakti saada. Vahetatud sõnumites ei mainita kordagi narkootikume ja seda isegi mitte vihjamisi. 11 Ringkonnakohtu jaoks on arusaamatu, juhul kui järgida prokuröri versiooni toimunust, miks ei küsinud H. Kalvet, kes vajas kontakti R. Kausiga, siis ise M. Veeremaalt R. Kausi numbrit, vaid hoopis M. Veeremaa pakkus H. Kalvetile seda võimalust (… annan ehk numbri). Seega ei saa
  10. detsembri 2014 toimunud sõnumivahetusest teha järeldust, et H. Kalvetile R. Kausi telefoninumbrit andes oleks M. Veeremaa olnud teadlik H. Kalveti kavatsusest hakata ebaseaduslikult käitlema narkootikume. Ringkonnakohtu arvates ei anna ka H. Kalveti ja M. Veeremaa edasine suhtlus, s.o 18.,19.,
  11. detsember 2014, ja 26.,27 jaanuar 2015 jälitustoimingu protokollis kajastamist leidnud vestlused, sellekohast teavet. Mingeid teisi tõendeid, mis kinnitaksid M. Veeremaa teadlikust, hetkel kui ta andis H. Kalvetile R. Kausi telefoninumbri, H. Kalveti kavatsusest hakata ebaseaduslikult käitlema narkootikume, kriminaalasjas aga kogutud ei ole. Seega leiab ringkonnakohus, et kriminaalasjas puuduvad tõendid, mis lubaksid väita, et M. Veeremaa, andes H. Kalvetile R. Kausi telefoninumbri ja viies nad taolisel teel kokku, teadis nimetatud hetkel H. Kalveti kavatsusest hakata tegelema narkootikumide ebaseadusliku käitlemisega. Ringkonnakohus leiab, et kriminaalasjas ei ole tõendamist leidnud riikliku süüdistuse väide, nagu oleks M. Veeremaa käinud koos H. Kalvetiga korduvalt kohtumas R. Kausiga talle amfetamiini viimise ja selle eest raha saamise eesmärgil. Eelnevalt ringkonnakohus juba avaldas oma seisukoha, M. Veeremaa, H. Kalveti ja R. Kausi ütluste usaldusväärsuse kohta ning jäädes selle juurde leiab, et kriminaalasjas puuduvad usaldusväärsed isikulised tõendid, millistega oleks võimalik eelnimetatud süüdistuse väidet tõendada. Kuivõrd usaldusväärsed isikulised tõendid kriminaalasjas puuduvad, sai maakohus ja saab ka ringkonnakohus tugineda vaid jälitustoimingute käigus kogutud tõenditele. Erinevalt maakohtust, leiab ringkonnakohus, et jälitustoimingute käigus kogutud tõenditega ei ole tõendamist leidnud M. Veeremaa korduvad kohtumised R. Kausiga narkootikumide ebaseadusliku käitlemise eesmärgil. Jälitustoimingu protokollides kajastatust nähtuvalt ei ole M. Veeremaa, H. Kalveti ja R. Kausi vahel toimunud vestlustes kordagi puudutatud kokkusaamisi Põltsamaal või Jõgeval. Seda enam eesmärgiga anda R. Kausile edasi amfetamiini ning saada juba edasiantud amfetamiini eest raha. Mingeid teisi tõendeid, mis kinnitaksid süüdistuse versiooni kokkusaamiste kohta Põltsamaal või Jõgeval, kriminaalasjas aga kogutud ei ole. Süüdistuse kohaselt seisnes M. Veeremaa poolne narkootikumide ebaseadusliku käitlemise vahendamine ka selles, et ta võimaldas
  12. detsembril 2014 H. Kalvetil kasutada oma sõiduautot 50 grammi amfetamiini vedamiseks Rakkesse, kus H. Kalvet andis selle edasi R. Kausile. Ringkonnakohus leiab, et usaldusväärsete isikuliste tõendite puudumisel, on kriminaalasjas ainsateks tõenditeks, milliste alusel saab otsustada nimetatud vahendamisteo toimumise või mittetoimumise üle, jälitustoimingute käigus kogutud tõendid. Jälitustoimingute protokollist nähtuvalt helistas H. Kalvet
  13. detsembril 2014 kell 22:52 R. Kausile ning tahtis teada, kus viimane asub (… kaugel oled). R. Kaus teatab, et liigub Jõgeva poole. Seejärel otsustavad H. Kalvet ja R. Kaus saada kokku Rakke lähedal (… kuskil Rakke juures) Ringkonnakohtu arvates saab nimetatud vestlusest järeldada, et H. Kalvet ja R. Kaus kohtuvad
  14. detsembril 2014 kuskil Rakke juures. Küll aga ei ole sellest vestlusest võimalik mõista, millisel eesmärgil nimetatud kohtumine toimub. Samal päeval kell 15:44 toimunud H. Kalveti ja Ivari nimelise isiku vahel toimunud vestlusest ilmneb, et nimetatud kellaajal kasutas H. Kalvet M. Veeremaa sõidukit (… ma olen Mattiase autoga). 12 Ringkonnakohus leiab, et nimetatud vestlusest võib teha järelduse, et
  15. detsembril 2014 kasutas H. Kalvet kell 15:44 suure tõenäosusega M. Veeremaa sõidukit ning seda kasutas ta ka kell 22:58, kui toimus tema ja R. Kausi vaheline telefonivestlus. Jälitustoimingute protokollist nähtuvalt rohkem vestlusi, mis kajastaksid
  16. detsembril 2014 H. Kalveti ja R. Kausi vahelist kohtumist Rakkes, fikseeritud ei ole. Ringkonnakohtu arvates ei saa nimetatud kahe vestluse alusel tõsikindlalt väita, et M. Veeremaa teadis H. Kalvetile talle kuuluvat sõidukit usaldades, et H. Kalvet kasutab seda narkootikumide veoks. Nimetatud vestlustest ei ole võimalik järeldada isegi seda, et M. Veeremaa oli üldse teadlik H. Kalveti ja R. Kausi kavandatavast kohtumisest Rakkes. Veel vähem aga seda, et H. Kalvet soovis kokkusaamisel R. Kausile üle anda nimelt 50 grammi amfetamiini. Teisi tõendeid, mis seostuksid M. Veeremaale esitatud süüdistusega seoses sõiduki võimaldamisega narkootikumide vedamiseks, kriminaalasjas esitatud ei ole. Seega leiab ringkonnakohus, et kriminaalasjas kogutud tõenditega ei ole tõendamist leidnud ka asjaolu, et M. Veeremaa võimaldas teadvalt H. Kalvetil kasutada oma sõidukit narkootikumide vedamiseks. Tunnistades M. Veeremaa süüdi narkootikumide ebaseadusliku käitlemise vahendajana on maakohus konkreetselt toetunud vaid M. Veeremaa ja H. Kalveti vahel
  17. jaanuaril 2015 toimunud SMS vestlusele. Jälitustoimingute protokollist nähtuvalt on H. Kalvet saatnud M. Veeremaale sõnumi, milles teatab, et R. Kaus peeti kinni (… härra kukkus reedel kinni). Saanud nimetatust teada, tunneb M. Veeremaa huvi, kas H. Kalvetil jäid rahad saamata ning H. Kalvet kinnitab, et 1,45 jäi saamata (… rahad jäid saamata?, …1,45 pidi mulle andma). Ringkonnakohus leiab, et nimetatud sõnumivestlusest saab teha järelduse, et
  18. jaanuaril 2015, s.o on 1 kuu pärast M. Veeremaale süüks arvatud tegude toimepanemist, teab M. Veeremaa H. Kalveti ja R. Kausi vahel toimunud narkootikumide käitlemist (M. Veeremaa ei küsi, mille pärast R. Kaus kinni peeti, küsimus võlgu jäämise kohta). Küll aga ei ole nimetatud vestlusest võimalik teha tõsikindlat järeldust, et M. Veeremaa oli sellest, s.o narkootikumide käitlemisest teadlik juba
  19. detsembril 2014, kui andis H. Kalvetile R.Kausi telefoninumbri või
  20. detsembril 2014, kui andis oma sõiduki H. Kalveti kasutusse. Hoopiski võimatu on aga teha nimetatud vestlusest tõsikindlat järeldust, et M. Veeremaa käis koos H. Kalvetiga Põltsamaal ja Jõgeval narkootikumide edasiandmise eesmärgil R. Kausiga kohtumas. Seega ei kinnita ringkonnakohtu arvates ka nimetatud vestlus M. Veeremaa poolt narkootikumide ebaseadusliku käitlemise vahendamist. Ringkonnakohtu arvates saab kohtuotsusest tulenevalt järeldada, et lisaks jälitustoimingute protokollis kajastamist leidnud tõenditele, luges maakohus M. Veeremaa süü tõendatuks ka Viru Maakohtu poolt kriminaalasjas nr 1-16-1189
  21. aprilli 2016 kokkuleppemenetluses tehtud kohtuotsusega. Nimetatud kohtuotsusega tunnistati H. Kalvet ja R. Kaus süüdi narkootikumide ebaseaduslikus käitlemises, kusjuures neile esitatud süüdistuses kajastus ka
  22. detsembri 2014 kuriteoepisood. Maakohus märgib kohtuotsuses, et kuivõrd H. Kalvet ja R. Kaus on kokkuleppemenetluses süüditunnistatud, siis tuleb nimetatud kohtuotsust hinnata dokumentaalse tõendina kogumis teiste tõenditega. Ringkonnakohtule jääb küll arusaamatuks, mida maakohus mainitud kohtuotsust koos teiste tõenditega hinnates silmas pidas, kuid märgib, et nimetatud kohtuotsus ei tõenda ega saagi tõendada M. Veeremaa süüd talle süüksarvatud vahendamistegude toimepanemises. Vastavalt omaksvõetud kohtupraktikale ei ole ühes kriminaalasjas tehtud kohtuotsus teises kriminaalasjas tõendiks selle otsusega tuvastatud faktiliste asjaolude osas, kuna tegemist ei ole iseseisva teadmise allikaga, vaid kohtu hinnanguga selles kriminaalasjas kogutud tõenditele. Selline 13 subjektiivne hinnang, kuigi kohtu oma, ei saa aga olla tõendiks faktilise asjaolu kohta. Seetõttu ei saanud maakohus M. Veeremaa süü tuvastamisel ka tugineda Viru Maakohtu
  23. aprilli 2016 kohtuotsusele. Seda enam, et nimetatud kohtuotsus tehti kokkuleppemenetluses, kus teatavasti asjaolusid ei tuvastatagi. Kokkuvõtvalt leiab ringkonnakohus, et kriminaalasjas kogutud tõenditega ei ole M. Veeremaa süü KarS § 184 lg 2 p 1,2 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises tõendamist leidnud ning ta tuleb õigeks mõista. Seoses M. Veeremaa õigeksmõistmisega, ei pea ringkonnakohus vajalikuks kaitsja apellatsioonis esitatud alternatiivse taotlusega (saata kriminaalasi uueks arutamiseks maakohtule, sest kriminaalasja juurde ei ole võetud jälituslube) seotud asjaolusid käesolevas otsuses käsitleda. Apellatsioonis esitas kaitsja taotluse hüvitada M. Veeremaale, tema õigeksmõistmisel, talle kahtlustatavana kinnipidamisega põhjustatud kahju kolme päeva eest. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt peeti M. Veeremaa käesolevas kriminaalasjas kahtlustatavana kinni ajavahemikul
  24. veebruar kuni
  25. veebruar
  26. Süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seaduse (SKHS) § 4 alusel võib isik nõuda talle menetleja poolt süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamist. SKHS § 5 lg 1 p 2 kohaselt kui isik mõistetakse õigeks võib ta nõuda kahju hüvitamist juhul, kui see tekitati tema kahtlustatavana kinnipidamisega. Käesoleval juhul mõistab ringkonnakohus M. Veeremaa talle KarS § 184 lg 2 p 1,2 järgi süüks arvatud kuriteo toimepanemises õigeks. SKHS § 11 lg 1 kohaselt hüvitatakse füüsilisele isikule mittevaraline kahju üksnes juhul, kui isikult on süüteomenetluses võetud vabadus. Siinjuures leiab ringkonnakohus, et M. Veeremaale tema kahtlustatavana kinnipidamisega tekitatud kahju tuleb käsitleda mittevaralise kahjuna. Kuivõrd ringkonnakohus mõistab M. Veeremaa oma otsusega õigeks ning kuivõrd H. Veeremaa oli käesolevas kriminaalasjas kolm päeva kahtlustatavana kinnipeetud, s.o temalt oli võetud vabadus, siis on ringkonnakohtu arvates apellatsioonis esitatud taotlus H. Veeremaale kahju hüvitamiseks põhjendatud. SKHS § 11 lg 4 kohaselt hüvitatakse vabaduse võtmise korral mittevaraline kahju päevamäära alusel iga alanud kalendripäeva kohta, kui isikult oli vabadus võetud. Päevamäära suurus on kahju hüvitamise nõude esitamise kuule eelnenud viimane Statistikaameti avaldatud kvartali keskmine brutokuupalk, mis on jagatud 30-ga. Statistikaameti poolt avaldatud 2016 IV kvartali keskmine brutopalk oli 1182 eurot. Seega M. Veeremaale hüvitamisele kuuluva kahju päevamäär on 1182 jagatud 30, s.o 39.40 eurot. Kuivõrd M. Veeremaa peeti kahtlustatavana kinni kolm päeva, siis kuulub M. Veeremaale hüvitamisele 3 X 39.40 =118.20 eurot. Nimetatud summa tuleb M. Veeremaale SKHS § 2 lg 1 alusel hüvitada Eesti Vabariigil. H. Leuska süüdistus KarS § 184 lg 2 p 1 järgi Ringkonnakohus leiab, et tunnistades H. Leuska süüdi KarS § 184 lg 2 p 1 järgi on maakohus toimunu tehiolude kindlakstegemisel lähtunud kriminaalmenetlusõiguse sätetest, järgides seejuures tõendite 14 hindamise põhimõtteid; kohtuotsuse põhjendavast osast tulenevalt on kohtu seisukohad selged, ammendavad ja vastuoludeta ning kohtu siseveendumuse kujunemine lugejale jälgitav. Esitatud apellatsioon maakohtu poolt tuvastatud asjaolude ümberhindamiseks ringkonnakohtu hinnangul alust ei anna. Ringkonnakohus nõustub täielikult maakohtu poolt H. Leuska süüditunnistamisel esitatud põhjendustega ning ei pea seetõttu vajalikuks maakohtu sellekohaseid argumente vastavalt

§ 342lg 3 p-le 1 käesolevas otsuses korrata.

Ülaltoodust tulenevalt piirdub ringkonnakohus vaid omapoolsete vastustega apellatsioonis esitatule. H. Leuskale on esitatud süüdistus selles, et ta omandas koos I. Aaremäe ja E. Kontroga

  1. mail 2015 Tallinnas suures koguses, s.o vähemalt 10 grammi narkootilist ainet kanepiõisikuid, valdas narkootilist ainet enda juures ja vedas seda koos kaassüüdistatavatega Tallinnast Rakveresse, kus nad kinni peeti. Kohtuistungil ütlusi andes on H. Leuska väitnud, et tema narkootikumide hankimisest Tallinnas midagi ei tea. Autost leitud „Värska“ pudelist, millest leiti narkootikume, ei tea ta samuti midagi. Autos keegi narkootikume ei tarvitanud. Tallinnasse sõitis ta koos I. Aaremäe ja E. Kontroga lihtsalt nii sama, sest ilm oli ilus. Kohtueelsel uurimisel antud ütlused ei vasta tõele ja neid andis ta seetõttu, et teda ähvardati vahistamisega. Hinnates H. Leuska maakohtus antud ütlusi, leidis maakohus, et need on ebausaldusväärsed, sest ei haaku teiste kriminaalasjas kogutud tõenditega ega ole ka eluliselt usutavad. E. Kontro andis kohtuistungil ütlusi, et
  2. mail 2015 sõitis ta koos H. Leuska ja I. Aaremäega Tallinnasse. I. Aaremäe tahtis Tallinnas elektroonikat müüa, mis asjaoludel H. Leuska nende autosse sattus, ta ei mäleta. Tallinnasse jõudes läksid nad lahku ja tal tekkis mõte hankida kusagilt kanepit. Leidiski müüa ja ostis temalt 10 grammi kanepit. Kuidas kanep oli pakendatud, ta ei mäleta, kuid saadud narkootikumid pani plastpudelisse, et see ei lõhnaks. Ta ei soovinud, et I. Aaremäe ja H. Leuska tunneksid kanepi lõhna ja saaksid aru narkootikumide ostmisest tema poolt. Autos pani pudeli juhi kõrvalistme alla. I. Aaremäele ja H. Leuskale ta narkootikumide ostmisest ei rääkinud. I. Aaremäe ütluste kohaselt oli tal vaja mõned asjad maha müüa ja selleks sõitiski ta
  3. mail 2015 Tallinnasse. Temaga sõitsid kaasa ka H. Leuska ja E. Kontro ja seda selleks, et ei oleks igav sõita. Mingit juttu narkootikumide ostmisest neil omavahel ei olnud. Kellele kuulus autost leitud plastpudel, millest leiti narkootikume, tema ei tea. See üks gramm kanepit, mille ta kinnipidamisel politseile välja andis, kuulus talle ja oli omandatud mõned päevad varem. Andes hinnangu E. Kontro ja I. Aaremäe ütlustele, leidis maakohus, et need on ebausaldusväärsed ning jättis need tõendikogumist tervikuna välja. Ringkonnakohus nõustub maakohtu hinnanguga H. Leuska ja tunnistajate ütlustele. Eeltoodud otsustusest tulenevalt leiab ringkonnakohus, et kriminaalasjas puuduvad usaldusväärsed isikulised tõendid, millistele tuginedes oleks võimalik otsustada H. Leuskale süüks arvatava teo tõendatuse üle. Lisaks isikulistele tõenditele on riiklik süüdistaja kohtule esitanud antud kuriteoepisoodis ka jälitustoimingute käigus kogutud tõendid ning läbiotsimisprotokolli, asitõendi vaatlusprotokolli, ekspertiisiakti. Nimetatud tõendeid on maakohus kohtuistungil ka uurinud. Ringkonnakohus, hinnates eelnimetatud tõendeid kogumis, leiab, et H. Leuska süü KarS § 184 lg 2 p 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises on tõendamist leidnud. Jälitustoimingute protokollist nähtuvalt on ajavahemikul
  4. kuni
  5. aprillini 2015 toimunud H. Leuska, I. Aaremäe ja E. Kontro vahel rida vestlusi, mille käigus vahetatakse informatsiooni narkootilise aine hankimise võimaluste üle. 15 Näiteks
  6. aprillil 2015 soovib I. Aaremäe saada E. Kontrolt teada, kas viimasel on narkootikume (… mis seis on ravimtaimedega) ja E. Kontro vastab ei ole ( mina ei tea, suht kuradi k…ne). Samas soovib E. Kontro teada, kuidas rahadega lood on ja I. Aaremäe kinnitab et nagu ikka (VI kd tl 20). Samal kuupäeval kell 11:00 helistab H. Leuska E. Kontrole ja teatab, et võiks „nalja teha“, mille peale E. Kontro vastab, et jube raske on praegu. Ühtlasi tunneb E. Kontro huvi kas H. Leuskal raha on (… kümps on sul) ja H. Leuska vastab, et raha on (… kümpsi saad). Nimetatud ajavahemikul toimunud vestlustest nähtub ka see, et koos tarvitatakse hangitud narkootikume. Nii näiteks helistab E. Kontro
  7. aprillil 2015 kell 13.13 I. Aaremäele ja tunneb huvi kas E. Kontro tuleb tema juurest „tobiga“ läbi ning viimane vastab, et peab Heiki ära ootama. Seepeale küsib I. Aaremäe, et kas siis teeme väikese ning E. Kontro vastab, et siis jah (VI kd tl 99). Ringkonnakohus leiab, et nimetatud ajavahemikul H. Leuska, E. Kontro ja I. Aaremäe vahel toimunud vestlustest saab teha tõsikindla järelduse, et isikud hankisid ja tarvitasid sellel ajavahemikul koos narkootikume.
  8. mail 2015 kelle 16.42 helistab I. Aaremäe E. Kontrole. E. Kontro teeb I. Aaremäele ettepaneku pidutsema minna (… sõidaks kõrtsi, paneks veits jooki ja läbu). I. Aaremäe avaldab kahtlust kas see õnnestub. Samas teeb I. Aaremäe E. Kontrole ettepaneku minna hoopiski Tallinnasse (… võiks käia Tallinnas, isegi mõttekam oleks käia Tallinnas, lihtsalt kümp tuleb otsa bensa raha). Arutelu käigus avaldab I. Aaremäe, et Tallinnast saaks kvaliteetset ja E. Kontro nõustub I. Aaremäega, et see on mõistlik lahendus. Seejärel arutletakse rahaliste võimaluste üle. Lõpuks lepitakse kokku, et mõeldakse veel järele ja siis otsustatakse (VI kd tl 115-116). Koheselt pärast vestlust I. Aaremäega helistab E. Kontro tundmatule isikule ning soovib teada kas viimasel on 100 eurot ( … sul muidu sott on olemas, mul oleks võib-olla vaja korraks). Samal kuupäeval kell 17:38 helistab I. Aaremäe E. Kontrole ja tunneb huvi edasiste plaanide kohta. E. Kontro vastab, et läheb võtab Heiki (Leuska) peale ning I. Aaremäe kiirustab teda tagant, sest inimene Tallinnas juba ootab neid (…inimene juba teab, et paari tunniga me oleme seal) ( VI kd tl 117). Ringkonnakohus leiab, et nimetatud telefonikõnedest saab tõsikindlalt järeldada, et E. Kontro ja I. Aaremäe arutavad võimaluse üle sõita Tallinnasse selleks, et hankida seal narkootikume (… mõttekam minna Tallinnasse, seal on kvaliteetsem). Ka ilmneb kõnelustest üheselt, et I. Aaremäe leppis Tallinnas asuva isikuga juba enne sõidu alustamist kokku kohtumise narkootikumide hankimiseks (… inimene juba teab). Seega on tõendamist leidnud, et E. Kontro ja I. Aaremäe sõitsid
  9. mail 2015 Tallinnasse eesmärgiga hankida seal narkootikume. Ringkonnakohus nõustub H. Leuska kaitsja väidetega, et viimane ei helistanud
  10. mail 2015 E. Kontrole ega ka I. Aaremäele, kuid ei nõustu kaitsjaga selles, et H. Leuska ei teadnud Tallinnasse sõidu eesmärki s.o soovist hankida narkootikume. Jälitustoimingu protokollist nähtuvalt küsib E. Kontro I. Aaremäelt kas ta võtab ka Heiki nendega kaasa ja I. Aaremäe vastab talle, et võtame kaasa. (… mine võta ta juba peale jaa, kaua ta muneb seal). Nimetatud vestlusest nähtub ringkonnakohtu arvates, et E. Kontro ja I. Aaremäe hindavad H. Leuska kaasavõtmist Tallinnasse kui iseenesest mõistetavat asjaolu. Ringkonnakohus leiab, arvestades seda, et H. Leuska, E. Kontro ja I. Aaremäe olid juba varsemalt koos narkootikume hankinud ja tarvitanud, on nimetatu ka eluliselt usutav. Vastasel juhul, s.o juhul kui E. Kontro ja I. Aaremäe soovinuks H. Leuska eest sõidu eesmärki varjata, siis miks pidanuks nad H. Leuska üldse Tallinnasse kaasa kutsuma. Samas nähtub nimetatud jutuajamisest, et E. Kontro ja I. Aaremäe isegi ei arvesta võimalusega, et H. Leuska võiks keelduda nendega kaasasõitmast. Nimetatu omakorda aga viitab sellele, et kutse sõiduks Tallinnasse ei tulnud H. Leuskale üllatusena. 16 Eeltoodust tulenevalt loeb ringkonnakohus tõendatuks, et hiljemalt sõidukis sai H. Leuska teada Tallinnasse sõidu eesmärgist, s.o soovist hankida Tallinnas narkootikume ning H. Leuska oli sellega päri.
  11. mail 2015 peeti H. Leuska, E. Kontro ja I. Aaremäe politseitöötajate poolt kinni. H. Leuska kinnipidamisel võeti temalt ära minigripikott, milles rohelist värvi taimeosad (V kd tl 23).
  12. mail 2015 toimus I. Aaremäe kasutuses olnud sõiduki läbiotsimine. Läbiotsimise käigus leiti sõiduki juhiukse sahtlist metallist karp milles minigripikott rohelist värvi taimeosadega. Kõrvalistuja istme alt avastati 0,5 liitrine läbipaistev „Värska“ pudel. Pudelis 10 minigripikotti rohelist värvi taimeosadega ja fooliumvoldik. Käigukangi juures avastati valget värvi keeratud otsaga joint (tubaka ja peenestatud kanepi segu) (V kd tl 23-24). Narkootilise aine ekspertiisis toodud ekspertarvamuse kohaselt oli läbiotsimise käigus leitud rohelist värvi taimeosakeste näol tegemist kanepiõisikutega, s.o narkootikumidega.
  13. mail 2015 E. Kontro ja I. Aaremäe vahelistest vestlustest ning läbiotsimise käigus H. Leuskalt ja I. Aaremäe kasutuses olnud sõiduautost leitule tuginedes, saab ringkonnakohtu arvates tõsikindlalt väita, et H. Leuska, E. Kontro ja I. Aaremäe hankisid Tallinnas kriminaalasjas kindlakstegemata isikult narkootikume, s.o kanepiõisikuid. Arvestades ainuüksi sõiduki läbiotsimisel leitud kanepiõisikute kogumassi, on tõendamist leidnud ka asjaolu, et H. Leuska koos E. Kontro ja I. Aaremäega ostsid Tallinnast vähemalt 10 grammi narkootilist ainet, s.o kanepiõisikuid. Siinjuures, erinevalt kaitsjast, nõustub ringkonnakohus maakohtuga, et arvestades „Värska“ pudeli läbipaistvust ja selle täidetust mingripikottidega, pidi H. Leuska vähemalt möönma, et tundmatult isikult osteti narkootikume suures koguses. Kaitsja leiab apellatsioonis, et mõistes H. Leuska süüdi narkootikumide käitlemises kaastäideviijana, et ole kohus ära näidanud, milline oli H. Leuska roll kuriteo toimepanemises. Ringkonnakohus kaitsjaga ei nõustu ja leiab, et maakohus on oma otsustust, tunnistada H. Leuska süüdi narkootikumide ebaseaduslikus käitlemise kaastäideviijana, ka põhistanud. Ringkonnakohus märgib siinjuures, et soovides koos E. Kontro ja I. Aaremäega hankida narkootikume ning sõites sel eesmärgil koos nendega Tallinnasse, väljendas H. Leuska omapoolset valimidust osutada oma kaaslastele mistahes abi narkootikude hankimisel, kui seda vaja läinuks. Pealegi, arvestades narkootikumide hankimise salajasust, ei saa eeldada, et narkootikumide ostmise juures viibiksid kõik kolm isikut või et sõidukit, millega narkootikumid Rakveresse toimetati, juhtinuks rohkem kui üks isik. Samas pidasid E. Kontro ja I. Aaremäe H. Leuska rolli narkootikumide hankimisel siiski niivõrd tähtsaks, et kutsusid ta Tallinnasse kaasa ja ilmselgelt arvestasid tema panusega narkootikumide hankimisel ja vedamisel Rakveresse. Ülaltoodu alusel leiab ringkonnakohus, et H. Leuska süü KarS § 184 lg 2 p 1 järgi on tõendamist leidnud ning maakohus on ta õigustatult süüdi tunnistanud. Apellatsioonis vaidlustab kaitsja alternatiivselt ka H. Leuskale mõistetud karistust, leides, et see on liiga karm. Ka ei ole maakohus kaitsja arvates H. Leuskale mõistetud karistusmäära kohtuotsuses põhistanud. Ringkonnakohus leiab, et kaitsja sellekohased etteheited maakohtu otsusele on põhjendamatud. Kohtuotsusest nähtuvalt on maakohus H. Leuskale karistust mõistest arvestanud tema süü suurust. Samuti asjaolu, et H. Leuska on varasemalt kriminaalkorras karistamata. Ka on maakohus arvestas asjaoluga, et H. Leuska ei tunnistanud oma süüd kuriteo toimepanemises. 17 Maakohus hindas karistust mõistes ka võimalust mõjutada H. Leuskat edaspidi hoiduma kuritegude toimepanemisest. Eeltoodut kogumis hinnates leidiski maakohus, et H. Leuskat on võimalik mõjutada hoiduma edaspidi süütegude toimepanemisest talle mõistetud karistust täitmisele pööramata. Ringkonnakohus nõustub maakohtu esitatud põhjendustega. Ringkonnakohtule jääb mõistetamatuks kaitsja etteheide, nagu ei vastaks maakohtu poolt H. Leuskale mõistetud karistus maakohtu poolt kohtuotsuses esitatud põhjendustele. Oma taolist väidet põhistab kaitsja asjaoluga, et kohtuotsuse põhjenduste kohaselt otsustas kohus H. Leuskat karistada sanktsiooni miinimummääras, kuid ometi karistas teda 4 aastase vangistusega, mis pole aga KarS § 184 lg 2 ettenähtud sanktsiooni miinimummäär. Kohtuotsusest nähtuvalt on maakohus H. Leuskale karistust mõistes väljakujunenud kohtupraktikat arvestades võtnud karistusmäära valikul aluseks KarS § 184 lg 2 ettenähtud sanktsiooni keskmise määra. Maakohus, arvestanud ülaltoodud karistusmäära valikut mõjutavaid asjaolusid, leidis, et H. Leuskale tuleb mõista karistus, mis jääb alla sanktsiooni keskmist määra. Taoliselt on maakohus ka toiminud, mõistes H. Leuskale KarS § 184 lg 2 sanktsiooni keskmisest määrast, 9 aastat vangistust, oluliselt väiksema karistuse, s.o 4 aastat vangistust. Ringkonnakohus leiab, et mõistes H. Leuskale karistuseks 4 aastat vangistust, ongi kohus süüdistatavale mõistnud karistuse sisuliselt ettenähtud sanktsiooni miinimummääras. Eeltoodud arvestades jätab ringkonnakohus H. Leuskale mõistetud karistuse muutmata. Apellatsioonis on kaitsja esitanud taotluse jätta kaitsjatasu, mis oli tingitud
  14. ja
  15. veebruaril 2016 toimuva pidanud kohtu eelistungi ära jäämisest ning
  16. novembril 2016 toimuma pidanud kohtuistungi edasilükkamisest, tuginedes

§ 176

lg 1 p 1, nende isikute kanda, kelle süül kohtuistungeid nimetatud kuupäevadel ei toimunud. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt toimus

  1. veebruaril 2016 Viru Maakohtus eelmenetluse istung, kus arutati käsitletavas kriminaalasjas kohtumenetluse poolte taotlusi ja kohtuliku arutamise planeerimist. Seega on kaitsja väide, nagu ei oleks nimetatud kuupäeval kohtu eelmenetluse istungit toimunud, alusetu. Asjaolu, et eelmenetluse istungil esitasid teatud kohtumenetluse pooled taotlused kokkuleppemenetluse läbirääkimiste alustamiseks (taotluste lahendamiseks eelmenetluse istung ju määratigi), ei anna ringkonnakohtu arvates veel alust väiteks, nagu ei puudutanuks nimetatud eelmenetluse istung H. Leuskat ja tema kaitsjat. Seda enam, et eelmenetluse istungi protokollist nähtuvalt määrati nimetatud istungil kindlaks ka üldmenetluses jätkuva kriminaalasja arutamise ajakava (II kd tl 155-158). Ülaltoodust tulenevalt puudub ringkonnakohtu arvates alus käsitleda nimetatud eelistungil osalemise eest arvestatud kaitsjatasu kui erikulu, mis tuleks H. Leuskale hüvitada. Ringkonnakohtule jääb mõistetamatuks kaitsja väide, nagu jäänuks toimumata ka
  2. veebruaril 2016 toimuma pidanud kohtu eelmenetlusistung. Kriminaaltoimikus puuduvad andmed
  3. veebruaril 2016 kohtu eelistungi toimumise või selle ära jäämise kohta. Ka ei nähtu
  4. veebruaril 2016 toimunud eelmenetluse istungi protokollist, et kohus oleks määranud uueks eelmenetluse istungi kuupäevaks
  5. veebruari
  6. Kohus on vaid andnud menetlusosalistele teada, et määruse, mis kajastab
  7. veebruaril 2016 eelmenetluse istungil esitatud taotluste osas tehtud kohtu otsustusi, teeb kohus teatavaks
  8. veebruaril
  9. 18 Kohtutoimiku materjalidest nähtuvalt pidi
  10. novembril 2016 toimuma maakohtu istung. Kohtuistungi protokolli kohaselt jäid kohtuistungile ilmumata T. Klimenko ja Z.U ning kohtuistung lükati nimetatud süüdistatavate mitteilmumise tõttu edasi ( III kd tl 78-79).
  11. ja
  12. novembril 2016 toimunud kohtuistungi protokollist nähtuvalt ei ole kohus ega keegi menetlusosalistest tundnud huvi, miks T. Klimenko ja Z.U
  13. novembril 2016 toimuma pidanud kohtuistungile ei ilmunud ning selles osas neid küsitletud ei ole. Nimetatust tulenevalt ei saa ringkonnakohtu arvates välistada võimalust, et T. Klimenko ja Z.U mitteilmumine
  14. novembril 2016 toimuma pidanud kohtuistungile oli tingitud

§ 170toodud põhjustel.

Ülaltoodust tulenevalt puudub seega tõsikindel alus väiteks, et kaitsekulud, mis H. Leuskal tekkisid seoses 14. novembril 2016 toimuma pidanud kohtuistungi ära jäämisega, tuleks talle hüvitada, sest

§ 176

peab silmas vaid neid juhtumeid, kui menetlusosaline jääb kohtuistungile ilmumata

§ 170sätestatud mõjuva põhjuseta. T. Klimenko süüdistus Kar

S § 184 lg 2 p 1. T. Klimenko on maakohtu poolt süüditunnistatud selles, et tema 2014 augustis-septembris koos A. Langemetsaga omastas H. Kalvetilt suures koguses, s.o 10 grammi narkootilist ainet, kanepiõisikuid. Esitatud apellatsioonis taotleb kaitsja T. Klimenko õigeks mõistmist ja seda põhjusel, et kriminaalasjas puuduvad tõendid, mis kinnitaksid kuriteo toimepanemist T. Klimenko poolt. Apellatsioonis leiab kaitsja esmalt, et süüdistusaktis on T. Klimenko poolt kuriteo toimepanemise aeg määratletud niivõrd laia ajavahemikuna, et see rikub T. Klimenko kaitseõigust. Ringkonnakohus kaitsja taolise väitega ei nõustu. T. Klimenkole esitatud süüdistusest nähtuvalt süüdistatakse teda narkootikumide ebaseaduslikus käitlemises koos A. Langemetsaga ajavahemikul 2014 augustis-septembris. Kriminaalmenetluses on üheks tõendamiseseme asjaoluks ka süüteo toimepanemise aeg, mistõttu tuleb nii süüdistuses kui ka isiku süüditunnistamisel ära näidata, millal on teo objektiivse koosseisu asjaolud realiseeritud. Samas ei kirjuta seadus selgelt ette, millise täpsusega tuleb teo toimepanemise aeg tuvastada. Riigikohtu kriminaalkolleegium on nimetatud küsimuse osas märkinud, et küsimus selle kohta, kas kuriteo toimepanemise aeg võib olla määratletud kindla ajahetkena või ajavahemikuna ja milline võib olla selle ajavahemiku pikkus, sõltub iga konkreetse kriminaalasja esemeks oleva teo tehioludest ( vt RKKKo 3-1-1-45-07, p 10). Kaitseõiguse tagamist silmas pidades on aga oluline, et süüdistataval oleks võimalus aru saada, millist käitumist talle ette heidetakse ja ennast esitatud süüdistuse vastu kaitsta. Seejuures on kohtupraktikas asutud seisukohale, et kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist

§ 339

lg 2 mõttes, samuti süüdistatava õigust kaitsele rikub eeskätt vaid olukord, kus kuriteo toimepanemise aega ei ole süüdistuses määratletud üldse või on selle määratlemisel jäädud põhjendamatult ebatäpseks. Ringkonnakohus leiab, et käesoleval juhul on riiklik süüdistus T. Klimenko poolt kuriteo toimepanemise aja määratlenud piisava täpsusega ning asjaolu, et see on määratletud ajavahemikuga, ei takistanud T. Klimenkol oma kaitseõiguse teostamist. T. Klimenko oli teadlik ja sai aru, milles teda süüdistatakse ja tal oli võimalik esitada omapoolseid vastuväiteid. Taolist võimalust T. Klimenko ja tema kaitsja ka kasutasid. Seda enam, et T. Klimenkot süüdistati vaid ühes kuriteoepisoodis. 19 Siinjuures tuleb arvestada ka ajavahemikuga, mis oli möödunud teo toimepanemisest kuni teo toimepanemise kohta informatsiooni andnud isikute ülekuulamiseni õiguskaitseorganite poolt. Apellatsioonis leiab kaitsja, et maakohus rikkus ka kriminaalmenetlusõigust, kui võttis vastu ja avaldas kohtuistungil

§ 291lg 3 p 1-3 alusel A.

Langemetsa ütlused. Maakohtu taolist otsustust vaidlustades viitab kaitsja eelkõige

§ 291lg 3 p 1 toodud tingimusele.

Kaitsja leiab, et kuivõrd A. Langemets ise on kokkuleppemenetluses süüdi mõistetud narkootikumide ebaseaduslikus käitlemises ning sellest tulenevalt puudus tal kohtueelsel uurimisel tõe rääkimise kohustus, tuleb temasse suhtuda kui eelduslikult ebausaldusväärsesse tõendiallikasse. Ringkonnakohus kaitsja etteheitega ei nõustu. Kohtuistungi protokollist nähtuvalt soovis prokurör T. Klimenkoga seotud kuriteoepisoodis A. Langemetsa tunnistajana üle kuulata. Prokurör selgitas A. Langemetsale, et tulenevalt

§ 71lg 2 p 2 on tal õigus keelduda ütluste andmisest.

A. Langemets kasutas oma õigust, ning keeldus ütluste andmisest. Seejärel taotles prokurör A. Langemetsa ütluste avaldamist

§ 291lg 3 alusel ja kohus rahuldas prokuröri sellekohase taotluse.

Ringkonnakohus, erinevalt kaitsjast, leiab, et avaldades

§ 291lg 3 alusel A.

Langemetsa ütlused, ei rikkunud maakohus kriminaalmenetlus norme, sest täidetud on ka

§ 291lg 3 p 1 ettenähtud tingimus.

Vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale võib kohus deponeerimata ütlused tõendina vastu võtta vaid

§ 291lg-s 3 loetletud kolme tingimuse samaaegsel esinemisel.

Esimese tingimuse (

§ 291

lg 3 p 1) kohaselt ei tohi ütluste andmise asjaolud ja tunnistaja isik anda alust kahelda tõendi (tunnistaja) usaldusväärsuses. Riigikohtu kriminaalkolleegium on oma otsuses 3-1-1-89-12 leidnud, et

§ 291

lg 3 p 1 tekstist tuleneb, et nimetatud juhul ei hinnata mitte ütluste sisu, vaid üksnes üldisemalt ütluste andmise asjaolusid ja tunnistaja isikut. Sellel etapil ei nõuta tõendi usaldusväärsuse positiivset tuvastatust, vaid üksnes seda, et puuduks esialgne alus kahelda tõendi usaldusväärsuses. Kindlasti peavad ka need ütlused, mille kohus võttis vastu

§ 291lg 3 p-le 1 tuginevalt, alluma hiljem sisulisele hindamisele.

See tähendab, et kohus, olles eelnevalt võtnud

§ 291

lg-le 3 tuginevalt tunnistaja ütlused tõendina vastu, võib tunnistada neid tõendite hindamise tulemina siiski ebausaldusväärseteks. Ka on kriminaalkolleegium nimetatud otsuses leidnud, et kohtus ütluste andmisest keeldunud tunnistaja usaldusväärsuse hindamisel

§ 291

lg 3 p 1 kontekstis tuleb ilmutada erilist hoolt, kompenseerimaks ka sisuliselt süüdistatava konfontatsiooniõiguse puudumist. Paratamatult on sellise tunnistaja puhul kohtu käsutuses ka vähem võimalusi tunnistaja usaldusväärsuse kontrolliks. Kõnealune säte ei eelda siiski ütluste andja mingit erilist usaldusväärsust, võrreldes tavalise tunnistajaga, kuna isiku usaldusväärsuse astmestamine ei ole reeglina võimalik. Kuigi kriminaalasja lahendamisel ei saa jätta arvestamata vastava isiku menetlusseisundit ja sellest lähtuvaid huvisid, ei pruugi isiku varasem süüdimõistmine samas teos (nn endine kaaskahtlustatav või -süüdistatav) iseenesest ja alati tähendada, et ta oleks tunnistajana ebausaldusväärne. Kaaskohtualuse ütluste hindamisel ei ole seaduse mõttes kitsendusi või erandeid, neid hinnatakse üldises korras võrdväärsena teiste tõenditega. Käesoleva kriminaalasja materjalidest nähtub, et A. Langemets on end toimepandud kuriteos algusest peale süüdi tunnistanud ja andnud selle kohta detailseid ütlusi. Nii on A. Langemets kirjeldanud, kuidas ta leppis H. Kalvetiga kokku 10 grammi kanepiõisikute ostmiseks. Kirjeldanud, kus nad H. Kalvetiga kohtusid (Tamsalus, Maxima kaupluse vastas olevate kahekordsete majade juures), millise sõidukiga kohtumisele sõideti (T. Klimenko 5 seeria BMW) ja kui palju kanepiõisikute eest tasuti (130 eurot, raha oli T. Klimenko oma) (V kd tl 120122,123-125). 20 Ringkonnakohtul puudub alus kahelda A. Langemetsa ülaltoodu ütluste usaldusväärsuses ning ainuüksi asjaolu, et A. Langemets tunnistati kokkuleppemenetluses süüdi KarS § 184 lg 2 p 1,2 järgi ei muuda tema ütlusi ebausaldusväärseks. Arvestades asjaolu, et A. Langemets on kohtu poolt süüdi tunnistatud ning teda on karistatud, puudub A. Langemetsal ringkonnakohtu arvates igasugune põhjus T. Klimenkot alusetult süüdistada kuriteo toimepanemises. Eeltoodut arvestades leiab ringkonnakohus, et A. Langemetsa ütluste andmise asjaolud ja tema isik ei anna alust kahelda tema ütluste usaldusväärsuses ning

§ 291lg 3 p 1 nimetatud tingimus on seega täidetud.

Seega avaldas maakohus kohtuistungil igati õiguspäraselt A. Langemetsa ütlused. Riigikohtu kriminaalkolleegium on oma lahendis nr 3-1-1-41-13 leidnud, et isiku varasemate ütluste avaldamisel, toimugu see siis

§ 291või § 294 alusel, otsustatakse tõendi lubatavuse küsimus.

Mõlemal juhul tuleb kohtutel aga nende ütluste hindamisel lähtuda

§ 15

lg-s 3 sätestatust, mille kohaselt ei või kohtulahend tugineda üksnes ega valdavas ulatuses tõendile, mille vahetut allikat ei olnud süüdistataval ega kaitsjal võimalik küsitleda. Kriminaalkolleegium on seisukohal, et kohtulahend tugineb

§ 15

lg 3 mõttes tõendile „valdavas ulatuses“, kui on tegemist sellise tõendiga, mis on määrava või otsustava tähendusega kriminaalasja lahendamise seisukohalt. Käsitletava kriminaalasja materjalidest nähtuvalt keeldus A. Langemets oma õigust kasutades kohtuistungil ütluste andmisest. Taoliselt käitudes võttis A. Langemets sellega süüdistatavalt T. Klimenkolt ja kaitsjalt tema küsitlemise võimaluse ja sellest tulenevalt ka tema ütluste usaldusväärsuse kahtluse alla seadmise võimaluse. Seega on vaieldamatu, et T. Klimenkol ja tema kaitsjal puudus A. Langemetsa küsitlemise võimalus. Kohtuotsusest nähtuvalt on maakohus tunnistanud T. Klimenko enda süüd eitavad ütlused ebausaldusväärseteks. Ka on kohus tunnistanud ebausaldusväärseteks tunnistaja H. Kalveti ütlused ning jätnud need tõendikogumist välja. Tulenevalt taolisest otsustusest ei saanud maakohus tugineda ja ei tuginenudki T. Klimenko süüditunnistamisel süüdistatava enda ja H. Kalveti ütlustele. Ringkonnakohtu arvates saab kohtuotsusest tulenevalt järeldada, et maakohus luges T. Klimenko süü tõendatuks ka Viru Maakohtu poolt kriminaalasjas nr 1-16-1189

  1. aprilli 2016 kokkuleppemenetluses tehtud kohtuotsusega. Nimetatud kohtuotsusega tunnistati A. Langemets süüdi narkootikumide ebaseaduslikus käitlemises, kusjuures talle esitatud süüdistuses kajastus ka narkootikumide ebaseadusliku käitlemise episood koos T. Klimenkoga. Ringkonnakohus on ülal juba asunud seisukohale, et ühes kriminaalasjas tehtud kohtuotsus ei ole teises kriminaalasjas tõendiks selle otsusega tuvastatud faktiliste asjaolude osas, kuna tegemist ei ole iseseisva teadmise allikaga, vaid kohtu hinnanguga selles kriminaalasjas kogutud tõenditele ning jääb siinjuures oma seisukoha juurde. Seega ei saanud maakohus T. Klimenko süü tuvastamisel tugineda Viru Maakohtu
  2. aprilli 2016 kohtuotsusele. Arvestades maakohtu otsuses T. Klimenko süüditunnistamise põhjendusi ja eeltoodut, leiab ringkonnakohus, et tunnistades T. Klimenko süüdi KarS § 184 lg 2 p 1 järgi, on maakohus tuginenud vaid A. Langemetsa ütlustele. Seega tugineb maakohtu lahend valdavas osas tõendile, mille vahetut allikat ei olnud süüdistataval ega kaitsjal võimalik küsitleda, mis on

§ 15lg 3 kohaselt aga lubamatu.

21 Kokkuvõtvalt leiab ringkonnakohus, et kuivõrd

§ 15lg 3 kohaselt on A.

Langemetsa ütlustele tuginemine T. Klimenko süü tuvastamisel lubamatu ja teisi tõendeid, mis kinnitaksid T. Klimenko süüd KarS § 184 lg 2 p 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises kriminaalasjas esitatud ei ole, siis tuleb T. Klimenko õigeks mõista. KOHTUKULU Viru Maakohtu

  1. jaanuari 2017 kohtuotsusega on M. Veeremaalt kohtukuluna välja mõistetud narkootilise aine ekspertiisikulu 84 eurot ja kaitsjatasu Nikolai Kõivu poolt kohtueelses menetluses ja maakohtus osutatud õigusabi eest 1344 eurot, s.o kokku 1 428 eurot. Nimetatud kohtuotsusega mõisteti T. Klimenkolt kohtukuluna välja sundraha 1175 eurot ja kaitsjatasu Anti Aasmaa poolt Taavi Klimenkole kohtueelses menetluses ja maakohtus osutatud õigusabi eest 1008 eurot, s.o kokku 2 183 eurot. Kuivõrd Taru Ringkonnakohus mõistab M. Veeremaa ja T. Klimenko neil süüksarvatud kuritegude toimepanemises õigeks, siis tuleb M. Veeremaalt ja T. Klimenkolt (kaitsjatasu) maakohtu otsusega väljamõistetud menetluskulud jätta riigi kanda. M. Veeremaa valitud kaitsja S. Reinsaar on
  2. märtsil 2017 esitanud Tartu Ringkonnakohtule taotluse õigusabikulude suuruse kindlaksmääramiseks. Taotlus kohaselt on kaitsja osutanud M. Veeremaale apellatsioonimenetluses õigusabiteenuseid kokku 15 tunni ja 5 minuti ulatuses summas 2641,50 eurot s.h käibemaks 440.25 eurot. Seejuures on esitatud taotlusele lisatatud ka vastav spetsifikatsioon. Ringkonnakohtu hinnangul on valitud kaitsja tehtud toimingud olnud vajalikud ja põhjendatud ning nende eest tasumisele kuuluv tasu mõistliku suurusega. Arvestades süüdistatava õigeksmõistmist tuleb nimetatud summa

§ 181lg 1 alusel Eesti Vabariigil M.

Veeremaale hüvitada. T. Klimenko kaitsja A. Aasmaa on 13. märtsil 2017 esitanud kaitsjatasutaotluse riigi õigusabi tasu suuruse ja riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatuse kindlaksmääramiseks. Taotluse kohaselt kulus tal kohtuotsusega tutvumiseks ja apellatsiooni koostamiseks kokku 3,5 tundi ning S. Reinsaare ja R. Sarve apellatsioonidega tutvumiseks 1 tund. Nende toimingute eest taotleb kaitsja tasu kogusummas 216 eurot, sh käibemaks 36 eurot. Ringkonnakohtu hinnangul on kaitsja tehtud toimingud vajalikud ja põhjendatud ning nende eest tasumisele kuuluv tasu mõistliku suurusega. Ringkonnakohus rahuldab kaitsja taotluse. Arvestades T. Klimenko õigeksmõistmist tuleb nimetatud summa

§ 185lg 1 alusel jätta Eesti Vabariigi kanda.

Aarne Sarjas Maarika Kuusk 22 Mati Kartau

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.