Obsah (5)

§ 424§ 65§ 74§ 56§ 50

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht 29. detsember 2017, Tallinn Kriminaalasja number 1-17-10443 Kohtukoosseis Andres Parmas, Julia Katškovskaja ja Sten Lind Kriminaa

§ 424lg 2 järgi Vaidlustatud kohtulahend Harju Maakohtu 8.

novembri

1. a otsus, lühimenetlus (kiirmenetluse korras) Apellatsiooni esitaja Süüdistatav Süüdistatav U.A (ik: XXX); elukoht: XXX; üks kehtiv kriminaalkaristus; kinni peetud
2. novembril 2017 Prokurör Põhja Ringkonnaprokuratuuri abiprokurör Kristo Adosson RESOLUTSIOON Jätta U.A apellatsioon kui ilmselt põhjendamatu läbi vaatamata. EDASIKAEBAMISE KORD Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul Tallinna Ringkonnakohtu kaudu alates päevast, mil menetlusosaline sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama. Süüdistataval on määruskaebuse esitamise õigus advokaadist kaitsja vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
3. U.A-le esitati süüdistus

§ 424

lg 2 järgi selles, et varem

§ 424järgi karistatud isikuna juhtis ta 6.

novembril 2017 Tallinnas Koidu 68b maja juures mootorsõidukit, olles joobeseisundis (alkoholisisaldus väljahingatavas õhus 1,33 mg/l). Sellega rikkus ta LS § 69 lg 1 ja lg 2 p 1 ning KorS § 36 lg 1 nõudeid ja pani toime kuriteo

§ 424lg 2 järgi.

2.1. Maakohus tunnistas U.A

§ 424lg 2 järgi süüdi ja karistas teda üheksa kuu vangistusega, mida Kr

MS § 238 lg 2 alusel vähendati ühe kolmandiku võrra kuue kuu vangistuseni.

§ 65

lg 2 alusel suurendati seda karistust varem mõistetud karistuse ärakandmata võrra, mõistes talle lõplikuks karistuseks ühe aasta kolm kuud ja kakskümmend üheksa päeva vangistust.

§ 74

lg-te 1 ja 2 alusel määrati koheselt ärakantavaks karistuseks üks kuu vangistust, jättes ülejäänud osas karistuse tingimisi täitmisele pööramata. Karistusaja algust arvestati U.A kinnipidamisest

1. novembril
2. Lisakaristusena võttis maakohus U.A-lt kuueks kuuks ära mootorsõiduki juhtimise õiguse. Maakohus mõistis U.A-lt menetluskuludena ositi 12 kuu jooksul välja sundraha 352,5 eurot, auto teisaldamise kulu 34,8 eurot ja kaitsjatasu 48 eurot. 2.
3. U.A-le karistust mõistes märkis maakohus, et peab arvestama ka kohaldatava karistuse nii üld- kui ka eripreventiivset mõju.

§ 56mõtte kohaselt peab isik ennekõike vastutama toimepandud teo eest.

U.A näol ei ole tegemist isikuga, kes oma vanuse või vaimse tervise tõttu ei oleks tajunud toimepandud teo ohtlikkust, õigusvastasust ning tema poolt toimepandu ei olnud juhuslik. Kohtuliku uurimisega ei ole tuvastatud süüdistatava karistust raskendavaid asjaolusid. Kergendava asjaoluna arvestab kohus U.A kahetsust. U.A näol on tegemist liikluses ohtliku isikuga, ta ei ole eelnevast karistusest teinud enda jaoks järeldusi. M ootorsõiduki juhtimine joobes on üks raskemaid liiklusalaseid süütegusid ning tegemist on enamohtliku kuriteoga – selles seisundis seab juht reaalsesse ohtu nii enda kui ka teiste kaasliiklejate elu ja tervise. Varasem karistus ei ole ilmselgelt omanud kasvatavat mõju positiivse eripreventsiooni tähenduses. Süüdistatav peaks täiskasvanuna mõistma, et liiklusnõuded on kehtestatud kõikide liiklejate sh tema enda huvides. Mõistetav karistus peab suutma panna süüdistatavat aru saama enda tegude tähendusest ning ka tagajärgedest. Tunnistaja ütlustest nähtuvalt istus U.A autos ka kaasreisija, seega pani ta ohtu ka tema elu. Karistusregistri väljatrükist nähtuvalt on U.A varem samalaadse kuriteo eest karistatud ja ta on kohtuistungil tunnistanud probleeme alkoholiga, selgitades, et töövõimetuspensionär on ta seoses peatraumadega ja ka alkoholi tarbimise tõttu. Eelneva põhjal leidis kohus, et U.A suhtes on võimalik saavutada karistuse eesmärk, mõistes talle vangistuse alla sanktsiooni keskmist määra, s.o üheksa kuud vangistust. Selline karistus vastab tema süü suurusele, lähtub ka tema isikust ning on kooskõlas õiguskorra kaitsmise huvidega. KrMS § 238 lg 2 alusel tuleb mõistetud karistust ühe kolmandiku võrra vähendada.

§ 65lg 2 alusel tuleb seda karistust suurendada U.A-le Harju Maakohtu 10.

novembri 2016. a otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa võrra.

§ 74

lg 1, 2 alusel määras kohus koheselt ärakandmisele kuuluvaks karistuseks vangistuse 1 kuu, jättes ülejäänud osas karistuse tingimisi täitmisele pööramata. 2.3. Tunnistades U.A

§ 424

lg 2 järgi süüdi, pidas maakohus vajalikuks kohaldada talle lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmist ja seda alljärgnevatel põhjendustel. Väljakujunenud liiklussituatsioon, kus liikluses hukkunute arv on endiselt murettekitavalt suur, sunnib liikluskorda rikkuvate liiklejate tegevust oluliselt tõkestama ja seda eesmärki teenib ka

§-s 50 alusel määratav lisakaristus mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmise näol. Riigikohus on oma lahendis nr 3-1-1-86-09 leidnud, et karistusseadustiku üldosas sätestatud lisakaristused põhinevad küll süülisel teol, kuid täidavad samas ka isiku õiguspärasele käitumisele suunamise ja ühiskonna turvalisuse tagamise ülesannet, mistõttu on nende kohaldamisel oluline tähendus preventiivsetel kaalutlustel. Süütegude ärahoidmise eesmärgi saavutamiseks on lisakaristusega võimalik teatud ajavahemikuks piirata isiku õigusi, muu hulgas välistades tegutsemise valdkonnas, millega oli toimepandud tegu seotud. Kriminaalasja materjalidest ei nähtu asjaolusid, mis viitaks süüdistatava liikumispuudele, mis

§ 50lg 2 kohaselt välistaksid lisakaristuse kohaldamist.

Mootorsõiduki juhtimise õiguse puudumine koondab süüdistatava tähelepanu toimepandud kuriteo tähendusele ja mõjule, samuti tema edasisele elukorraldusele. U.A oli enne kõnealust sündmust toime pannud samalaadse rikkumise. Süüdistuses ette heidetud teo pani U.A toime katseajal, asudes uuesti mootorsõiduki rooli olles alkoholijoobes, seades ohtu muuhulgas ka kaasreisija elu ja tervise. Kohus leiab, et süüdistatav peab ise oma elu korraldama viisil, mis ei tingi tema suhtes piirangute kehtestamist ja hoolitsema, et tema enda käitumise tõttu ei halveneks ei tema enda ega tema lähedaste heaolu või senini väljakujunenud elulaad. Süüdistatav viis end teadlikult ja tahtlikult seisundisse, millises on sõiduki juhtimine keelatud ning sellega otsustas ta ise juba selle üle, mis sellega kaasneb, kuivõrd juhtimisõiguse saanud isikuna on süüdistatav teadlik liiklusseaduse nõuetest ja seaduses sätestatud sanktsioonidest. Seega pidi süüdistatav vähemalt möönma seda, et pärast inkrimineeritava teo toimepanemist võetakse temalt ära sõiduki juhtimisõigus. Sellele vaatamata ei jätnud ta inkrimineeritud tegu toime panemata. Mootorsõiduki juhtimise õiguse puudumine koondab süüdistatava tähelepanu toimepandud kuriteo tähendusele. Arvestades eelnevat pidas kohus võimalikuks kohaldada U.A-lt mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmist alla keskmäära, kuid mitte alammääras s.o 6 kuuks.

1. Harju Maakohtu otsusele esitas apellatsiooni süüdistatav, kes taotleb maakohtu otsuse tühistamist mõistetud lisakaristuse osas. Ta leiab, et mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmine kuueks kuuks on liiga karm, arvestades, et tal n vaja hoolitseda kahe invaliidi eest, kellest üks on voodihaige. Seetõttu taotleb ta lisakaristuse kergendamist ja juhtimisõiguse äravõtmist kolmeks kuuks. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUS JA JÄRELDUSED
2. Kohtukolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega ning esitatud apellatsiooniga, leiab üksmeelselt, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu, perspektiivitu ning tuleb sellest tulenevalt jätta läbi vaatamata.
3. KrMS § 326 lg 3 kohaselt võib ringkonnakohus jätta apellatsiooni määrusega läbi vaatamata, kui kriminaalasja arutav kohtukoosseis üksmeelselt leiab, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu. Riigikohus on mitmel puhul selgitanud, et ilmselt põhjendamatuks saab lugeda apellatsiooni, mille rahuldamine pole võimalik põhjusel, et apellandi argumendid ei ole õiguslikult asjakohased või mille väited on küll õiguslikult asjakohased, kuid konkreetse kohtuasja eripärast tulenevad asjaolud võimaldavad kolmeliikmelise kohtukoosseisu liikmetel juba eelmenetluses jõuda veendumusele, et tegemist on perspektiivitu kaebusega. Selline olukord võib kõne alla tulla juhul, mil maakohtu otsus on kooskõlas kohtupraktikas selgelt ja üheselt välja kujunenud seisukohtadega ja ringkonnakohus ei pea vajalikuks kohtupraktikat muuta (vt nt RKKKm-d nr 3-1-1-120-09, p-d 8.2-8.5; 3-1-1-36-11, p 8; 3-1-1-43-11, p 6; 3-1-1-64-11, p 6; 3-1-1-71-11, p 6 ja 3-1-1-82-11, p 7).
4. Kriminaalkolleegium leiab, et U.A apellatsioonil puudub ilmselgelt edulootus, sest taotlus lisakaristuse kergendamiseks on perspektiivitu. Maakohus on lisakaristuse mõistmise vajadust veenvalt põhjendanud. Lisakaristus on mõistetud minimaalsele lähedases määras, see vastab seadusele ja väljakujunenud kohtupraktikale, mille muutmiseks või millest konkreetsel juhul irdumiseks ei näe ringkonnakohus põhjust.
5. Eelnevast tulenevalt leiab kohtukolleegium, et maakohus on kriminaalasja lahendamisel arvestanud täiel määral kõiki aspekte, mida kehtiva seaduse kohaselt tuleb silmas pidada ning mis on asjakohased. Ringkonnakohus asub üksmeelselt seisukohale, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu ja perspektiivitu. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 326 lg-st 3 jätab kohtukolleegium apellatsiooni kui ilmselt põhjendamatu läbi vaatamata.