1-22-6932/4

(22267000159)Kohtunik Pavel Gontšarov Kriminaalasi X taotlus riigi õigusabi saamiseks seoses kaebuse esitamisega ringkonnakohtule Riigiprokuratuuri

1. juuni
2. a määruse vaidlustamiseks Õigusabi taotleja X (ik XXXXXXXXXX; e-postXXX) RESOLUTSIOON X esitatud taotlus riigi õigusabi saamiseks jätta rahuldamata. Edasikaebamise kord Määruse peale saab esitada määruskaebuse. Määruskaebus esitatakse Tallinna Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul alates päevast, mil kaebuse esitaja sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama. Taotluse esitaja saab esitada määruskaebuse advokaadi vahendusel. Vajadusel on võimalik taotleda selleks riigi õigusabi Riigikohtult. Taotlus riigi õigusabi saamiseks ja menetluse senine käik
3. 07.03.
4. a alustati kriminaalasjas menetlust KarS § 121 lg 1 tunnustel selles, et 29.01.
5. a tekitas Eestis vabatahtlikuna töötav Türgi kodanik Y XXX linnas XXX asuvas korteris Leedu kodanikule X-le füüsilist valu seksuaaltegevuse käigus.
6. 18.03.
7. a koostas Politsei- ja Piirivalveameti Lääne prefektuuri Pärnu politseijaoskonna eriasjade uurija kriminaalmenetluse lõpetamise põhistamata määruse, millele andis samal päeval nõusoleku Lääne Ringkonnaprokuratuuri abiprokurör Maarja Gustavson. Kriminaalmenetlus lõpetati KrMS § 199 lg 1 p 1 kohaselt kriminaalmenetluse aluse puudumise tõttu. 02.05.
8. a koostas menetleja kriminaalmenetluse lõpetamise määruse juurde põhistused.
9. 17.05.
10. a registreeriti Riigiprokuratuuris X kaebus 18.03.
11. a prokuratuuri loal koostatud kriminaalmenetluse lõpetamise määrusele (põhistused 02.05.
12. a).
13. 15.06.
14. a määrusega jättis riigiprokurör kaebuse rahuldamata. Riigiprokuröri seisukohad olid kokkuvõtvalt järgnevad. Riigiprokurör märkis, et käsitletaval juhul ei ole välistatud, et X võis tema ja Y vahel toimunud seksuaalvahekorra käigus tunda valu, kuid see asjaolu ei anna alust Y-le ette heita 1

(3)1-22-6932 seksuaalvahekorra teise osapoole kehalist väärkohtlemist KarS § 121 mõttes. Kohtupraktikast nähtuvalt ei pruugi valu tekitavaks väärkohtlemiseks kvalifitseeruda näiteks sellised teod nagu järsk tõukamine või järsk haaramine. Riigikohtu arvates tuleb väga tähelepanelikult hinnata ka selliseid konflikti olukorras tüüpilisi tegusid nagu kinnihoidmisega kaasnev pigistamine, rabelemisega kaasnev kriimustamine jne. Kõnealusel juhul oli tegemist kahe täiskasvanud isiku (mehe ja naise) vabatahtliku sugulise vahekorraga, mis võib kujuneda naisterahvale (kui tegemist on nais-osapoole jaoks esimese seksuaalvahekorraga) kohati vähem või rohkem ebamugavaks või valu tekitavaks. Asjaolu, et vabatahtliku seksuaalvahekorra üks osapool (naine) X tolle kehalise toimetamise käigus valu tundis, ei anna alust füüsilise konflikti teisele osapoolele (mehele) Y ette heita oma naispartneri kehalist väärkohtlemist KarS § 121 mõttes, kuna objektiivse kõrvaltvaataja seisukohalt ei ole selline tagajärg (valuaisting) suguakti tüüpiliseks tagajärjeks. Riigiprokurör rõhutas, et mitte igasugune ebamugavustunnet (võib-olla ka teatud valuaistingut) tekitav käitumine ei ole kvalifitseeritav kuriteona. Näiteks ei moodusta KarS § 121 järgi kvalifitseeritava kuriteo koosseisu jõuline õlalepatsutus, tugev käepigistus, rabelemine-müksamine, jalale astumine jne, kuigi ka nimetatud tegevusega võib teisele isikule tõenäoliselt mingisugust valu tekitada. Muidugimõista ei ole KarS § 121 järgi kehalise väärkohtlemisena käsitletav ka vabatahtliku suguaktiga mõnikord (eriti esmakordse ühte puhul) kaasneva füüsilise valu põhjustamine seksuaalpartnerile. Seega puudub riigiprokuröri hinnangul Y käitumises kõnealusel juhul juba KarS § 121 järgi kvalifitseeritava kehalise väärkohtlemise objektiivne külg. Lisaks eelnevale rõhutas riigiprokurör, et subjektiivsest küljest eeldab KarS § 121 järgi kvalifitseeritav kuritegu tahtlust (vähemalt kaudset tahtlust). Riigiprokuröri arvates pole kõnealusel juhul kinnitust leidnud Y tahtlus oma vabatahtlikku seksuaalpartnerit Xt kehaliselt väärkohelda. Seega ei välista riigiprokurör võimalust, et suguakti üks osapool X võis küll tunda valu kõnealuse seksuaalvahekorra ajal, kuid isegi sel juhul ei ole alust rääkida KarS § 121 järgi kvalifitseeritavast kuriteost – X tahtlikust kehalisest väärkohtlemisest suguakti teise osapoole Y poolt. Suguakti mees-osapoole Y sõnul polnud tal vähimatki tahtlust oma seksuaalpartnerit Xt seksuaalvahekorra ajal kehaliselt väärkohelda või tollele valu tekitada, millise järelduse tegi riigiprokurör Y ülekuulamisprotokollist nähtuva alusel. Kokkuvõttes asus riigiprokurör seisukohale, et kriminaalasja materjalidest nähtuvalt ei ole Y käitumises tõsikindlalt tuvastatud samuti KarS § 121 järgi kvalifitseeritava kuriteo (kehalise väärkohtlemise) subjektiivne külg, mistõttu on ka seetõttu välistatud Y kriminaalvastutus kõnealuse sätte järgi. X märkis kaebuses Riigiprokuratuurile, et ta ei soovinud tegelikult sugulist vahekorda Y-ga ja seetõttu võib olla tegemist siiski ehk vägistamisega KarS § 141 mõttes. Riigiprokuröri hinnangul on seesugune spekuleerimine võimaliku vägistamise teemal käsitletaval juhul absoluutselt ainetu ja asjakohatu ning viitas seejuures kannatanu ülekuulamisel antud ütlustele. Riigiprokurör asus seisukohale, et kriminaalasja materjalidest nähtuvalt ei ole Y ega kellegi teise käitumises kõnealusel juhul tuvastatud KarS § 121 järgi kvalifitseeritava kuriteo, KarS § 141 järgi kvalifitseeritava kuriteo ega ühegi teise karistusseadustikus ettenähtud kuriteo tunnused. 5. 12.11.2022. a edastas X Tallinna Ringkonnakohtule taotluse riigi õigusabi saamiseks, milles avaldab soovi talle advokaadi määramiseks Riigiprokuratuuri määruse vaidlustamiseks ringkonnakohtus. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT 6. KrMS § 41 lg 3 kohaselt peab menetleja määrama kannatanule kas tema taotlusel või omal initsiatiivil esindaja riigi kulul, kui ta leiab, et vastasel korral võivad kannatanu olulised huvid 2

(3)1-22-6932 maksejõuetuse tõttu jääda kaitseta. Tulenevalt KrMS § 41 lg-st 3 antakse kriminaalmenetluses kannatanule õigusabi riigi õigusabi seaduses (RÕS) ettenähtud korras.

1. X esitas Tallinna Ringkonnakohtule taotluse riigi õigusabi saamiseks Riigiprokuratuuri määruse vaidlustamiseks ringkonnakohtus. Taotlusest ei nähtu ei viidet kriminaalasja numbrile ega sisule. Ringkonnakohus tegi päringu Riigiprokuratuurile, kust edastati kannatanu nimega registreeritud Riigiprokuratuuri määrus ning Riigiprokuratuurile edastatud kaebus. Vastavalt ringkonnakohtule edastatud materjalidele, on X kannatanuks kriminaalasjas nr 22267000159, milles Riigiprokuratuuri määrus tehti 15.06.
2. a ning see edastati kanntanule samal kuupäeval e-posti teel aadressil, mille kannatanu ise on Riigiprokuratuurile avaldanud ning millelt edastanud ka kaebuse. Vastavalt KrMS § 208 lg-le 1 võib Riigiprokuratuuri määruse peale esitada ringkonnakohtule kaebuse advokaadi vahendusel määruse koopia saamisest alates ühe kuu jooksul. Seda on selgitanud oma 15.06.
3. a määruses ka Riigiprokuratuur. Tallinna Ringkonnakohtule on X esitanud taotluse riigi õigusabi saamiseks 12.11.
4. a, st enam kui kolm kuud pärast kaebetähtaja möödumist. Seega arvestades, et tähtaeg Riigiprokuratuuri 15.06.
5. a määrusele kaebuse esitamiseks on ammu möödas, ei ole alust ka määrata kannatanule selle vaidlustamiseks riigi õigusabi, kuivõrd taotlejal ei saa olla õigust, mille kaitsmiseks ta õigusabi taotleb. Sellest tulenevalt jätab ringkonnakohus X taotluse riigi õigusabi saamiseks rahuldamata. Lisaks tuleb märkida sedagi, et taotluses ei ole välja toodud ühtegi mõjuvat põhjust kaebetähtaja ennistamiseks.
6. Eeltoodust tulenevalt ja juhindudest RÕS § 6 lg-st 1 ja § 7 lg 1 p-st 2 jätab ringkonnakohus X riigi õigusabi taotluse rahuldamata. /allkirjastatud digitaalselt/ 3