KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Gea Lepik, Meeli Kaur ja Villem Lapimaa Määruse tegemise aeg ja koht 21. november 2022, Tallinn Kohtuasja number 2-18-13041 Kohtuasi T avaldus A

) § 477 lg-le 1 hagita asja läbi hagimenetluse sätete kohaselt, arvestades hagita menetluse kohta sätestatud erisusi. 4.2. Kohus jättis

§ 477

lg 6 ja § 423 lg 1 p 2 alusel ema avalduse lastega suhtlemiskorra kindlaksmääramiseks läbi vaatamata, kuna avaldaja on võtnud avalduse tagasi. Kohus jättis

§ 172

lg-te 1 ja 3 alusel suhtlemiskorra kindlaksmääramise nõude menetlemisega seotud vanemate menetluskulud nende endi kanda ning lastele määratud esindaja tasu ja kulu Eesti Vabariigi kanda. Kohus selgitas, et

1. märtsi
2. a määrusega ema avalduse lastega suhtlemiskorra kindlaksmääramiseks läbi vaatamata jätmisel jäid menetluskulud ema kanda põhjusel, et ema ei ilmunud ärakuulamisele. Praegusel juhul pidas kohus õiglaseks jätta menetluskulud poolte endi kanda, sest ema ei pöördunud
3. a-l alusetult suhtlemiskorra kindlaksmääramise nõudega kohtu poole. Lisaks lahendas kohus asja laste huvidest lähtuvalt. 4.
4. Kohus lõpetas

§ 477

lg-le 1, § 477 lg 6 teisele lausele, § 561 lg-le 1 ning § 428 lg 1 p-le 4 tuginedes menetluse ema avalduses vanemate ühise hooldusõiguse lõpetamiseks nende alaealiste laste suhtes või alternatiivselt hooldusõiguse osaliseks lõpetamiseks ja otsustusõiguse üleandmiseks ning isa vastuavalduses vanemate ühise hooldusõiguse osaliseks lõpetamiseks nende alaealiste laste suhtes, sest menetlusosalised olid sõlminud kompromissi ja kohus kinnitas selle. Kohus leidis, et taotlus hooldusõiguse ulatuse kindlaksmääramise nõude osas kompromissi kinnitamiseks ja menetluse lõpetamiseks oli seaduslik, ei olnud vastuolus heade kommete või seadusega, ei rikkunud olulist avalikku huvi ja kompromissi on võimalik täita. Kohus välistas

§ 661lg 4 kohaselt menetlusosaliste kokkuleppel määruskaebuse esitamise õiguse.

Kohus jättis

§ 168

lg 3 ja § 172 lg 3 alusel hooldusõiguse ulatuse kindlaksmääramise nõude menetlemisega seotud vanemate menetluskulud nende endi kanda ning lastele määratud esindaja tasu ja kulu Eesti Vabariigi kanda. Selline kulude jaotus on õiglane, sest kohus menetles mõlema vanema hooldusõiguslikke nõudeid ning lahendas asja laste huvidest lähtuvalt. Määruskaebus ja menetluse edasine käik

1. Isa esitas määruskaebuse, milles palub maakohtu määruse tühistada selle resolutsiooni p-de 2 ja 4 osas ning teha tühistatud osas uus määrus, millega jätta suhtlemiskorra ja hooldusõiguse ulatuse kindlaksmääramise nõuete menetlemisega seotud isa menetluskulud ema kanda. 5.
2. Isa ei nõustu kohtu otsustusega menetluskulude jaotuse kohta. Määrus on menetluskulude jaotamise osas põhjendamata, vastuolus õigusnormide, Riigikohtu seisukohtade, menetluse asjaoludega ning ema menetlusliku käitumise ja tegevusega. Samuti jättis kohus tähelepanuta isa
3. detsembri
4. a istungil esitatud väited seoses menetluskulude jaotamisega. Vaidluse asjaolusid arvestades on õiglane jätta nii suhtlemiskorra kui ka hooldusõiguse nõuete osas isa menetluskulud ema kanda. 5.
5. Riigikohus on tsiviilasjas nr 2-16-5794 selgitanud, et

§ 172

lg 1 esimesest lausest tuleneva üldpõhimõtte järgi kannab hagita menetluses menetluskulud isik, kelle huvides lahend tehakse.

§ 172

lg 1 teine lause annab kohtule menetluskulude jaotamisel laia kaalutlusruumi, võimaldades põhjendatud juhtudel jätta menetluskulud täielikult või osaliselt mõne menetlusosalise kanda, eeldusel et hagita menetluses osaleb mitu isikut.

§ 172

lg 1 teise lause kohaldamisel teeb kohus diskretsiooniotsuse, mida kõrgema astme kohus saab tühistada vaid juhul, kui diskretsiooni piire on ületatud. Seega, kui kohus ei lähtu 3

§ 172lg 1 teise lause järgi kõrvale kalduda vaid erandjuhtudel.

Olukorras, kus avaldus jääb läbi vaatamata, tuleb jaotada menetluskulud

§ 172

lg 1 teise lause kohaselt, arvestades seda, milline oleks menetluskulude õiglane jaotus üksikjuhtumi asjaolusid arvestades. Kui avalduse esitamine ei olnud õigustatud, siis on õiglane jätta puudutatud isiku menetluskulud kõigis kohtuastmetes

§ 172lg 1 teise lause kohaselt avaldaja kanda.

5.

1. Ema esitas
2. augustil 2018 kohtusse suhtlemiskorra avalduse, mis ei vastanud isa ega laste huve kaitsvate isikute hinnangul laste huvidele. Seega esitas avaldaja kohtusse põhjendamatu avalduse. Maakohtu seisukoht, et
3. a-l ei pöördunud ema alusetult suhtlemiskorra nõudega kohtu poole, on arusaamatu ega arvesta tegelike asjaoludega. Avalduse sisu, selles esitatud nõuded ja ka muud menetluses kogutud arvamused ja tõendid näitasid, et ema avaldust ei saa rahuldada. Lisaks oli ema avalduse menetlemine põhjendamatu. Vahetult pärast avalduse kohtusse esitamist, s.o
4. jaanuaril 2019 otsustas avaldaja Eestist ära kolida ja tekkis vajadus esialgse õiguskaitse kohaldamiseks, millega emal keelati lapsi Eestist välja viia ilma isa nõusolekuta. Kuna ema kolis Eestist jäädavalt ära Iisraeli, oli laste ja isa suhtlemiskorra määramise avalduses menetluse jätkamine ilmselgelt põhjendamatu ning Eesti kohtul ei olnud põhjust sellist avaldust lahendada ega rahuldada. Veelgi enam, kuna ema kolis Eestist ära ja lapsed elasid koos isaga, palus isa kohtult
5. märtsil 2020 jätta avaldus läbi vaatamata või rahuldamata ning menetluskulud

§ 168lg 2 või § 172 lg 1 alusel ema kanda.

Maakohus jättis

1. märtsi
2. a määrusega ema avalduse suhtlemiskorra nõudes läbi vaatamata ja laste isa menetluskulud avaldaja kanda. Ema vaidlustas suhtlemiskorra avalduse läbi vaatamata jätmise, nõudis menetluse taastamist ja esitas samas asjas uue hooldusõigusliku nõude. Pärast menetluse taastamist jätkus menetlus sisuliselt ainult hooldusõiguse nõude osas. Suhtlemiskorra nõude osas menetlust ei toimunud ja ka asjaolud ei muutunud, s.t ema elas Iisraelis ja lapsed isaga Eestis. Seetõttu on õiglane jätta suhtlemiskorra nõude tagasivõtmisel ja asja läbi vaatamata jätmisel isa menetluskulud ema kanda, nagu kohus tegi
3. märtsi
4. a määrusega. Riigikohus on tsiviilasja nr 3-2-1-42-08 p-s 18 selgitanud, et mitme menetlusosalisega hagita menetluses on üldjuhul õiglane jätta menetluskulud selle isiku kanda, kelle kahjuks lahend tehti. Ema taotlust ühise hooldusõiguse lõpetamiseks ja laste hooldusõiguse avaldajale üleandmist ei toetanud ükski menetlusosaline. Kuigi isa leidis, et laste huvides on ühise hooldusõiguse säilimine, oli isa sunnitud esitama vastuavalduse hooldusõiguse nõudes, mille esitamisega viivitas isa nii kaua kui võimalik, et mitte põhjustada ebamõistlikke menetluskulusid. Olukorras, kus vastuavalduse osas menetlus ei alanudki ning alles
5. detsembril 2021 toimus istung, kus vastuavaldust pidi arutatama, on ilmne, et hooldusõiguse nõude menetluskulud tekkisid peamiselt ja üksnes avaldaja esitatud segase avalduse tõttu, mille osas oli kohtul vaja korduvalt paluda avaldajal oma nõudeid selgitada ja täpsustada. Samuti ei osanud avaldaja
6. detsembri
7. a istungil oma nõudeid selgitada ega sisustada. Vastuavalduse analüüsimiseni
8. detsembri
9. a istungil ei jõutud. Seega ei toonud vastuavalduse esitamine kaasa ka põhjendamatuid menetluskulusid. 5.
10. Kui lähtuda sellest, et
11. detsembri
12. a istungil sõlmiti kompromiss, millega vanematel säilis ühine hooldusõigus, ning sellist kompromissi pidasid laste huvidega kooskõlas olevaks nii laste esindaja, eestkosteasutus, kohus kui ka isa, on ilmne, et ema hooldusõiguse lõpetamise 4

§ 172lg 1 alusel õiglane jätta menetluskulud ema kanda.

Kui ema ei oleks isaga kompromissi sõlminud, siis oleks kohus jätnud ema avalduse ilmselt rahuldamata. Seda, et avalduse rahuldamiseks ei olnud alust, kinnitab ka asjaolu, et ema leidis, et ühise hooldusõiguse säilitamises saab kompromissina kokku leppida.

1. Ema vaidles määruskaebusele vastu, palus jätta see rahuldamata ja menetluskulud isa kanda.
2. Lastele määratud esindaja teatas kohtule, et kuna määruskaebus ei puuduta hooldus- ega suhtlusõigust, siis ei ole tal määruskaebuse kohta seisukohta.
3. Tallinna linn (Tallinna Kesklinna Valitsuse kaudu) oli seisukohal, et eestkosteasutuse pädevuses ei ole avaldada arvamust menetluskulude jaotuse kohta.
4. Maakohus määruskaebust ei rahuldanud ja edastas selle lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.
5. Ema esitas
6. aprillil 2022 taotluse tsiviilasja menetluse kinniseks kuulutamiseks, paludes ühtlasi keelata vastaspoolel ja vastaspoole advokaadil tsiviilasja materjalide kasutamine isiklikel eesmärkidel. Ema tugines

§ 38

lg 1 p-le 3 ja põhjendas taotlust vajadusega kaitsta ema ja tema alaealiste laste eraelu. Ema leidis, et esinevad ka

§ 38lg 2 kohaldamise alused.

Ema ei anna vastaspoolele ja tema advokaadile nõusolekut kasutada praeguses tsiviilasjas avaldatud ja kogutud delikaatseid isikuandmeid nende isiklikel eesmärkidel.

1. Ringkonnakohus palus
2. aprilli
3. a kirjaga emal esile tuua, kuidas tsiviilasja menetluse avalikkus kahjustab ema ja tema alaealiste laste eraelu ning millised ema ja tema alaealiste laste delikaatsed isikuandmed on praeguses asjas avaldatud ja esitatud. Ema ringkonnakohtu kirjale ei vastanud.
4. Isa vaidles ema menetluse kinniseks kuulutamise taotlusele vastu ja palus jätta see rahuldamata. Isa seisukohast nähtub, et tema arvates on taotluse eesmärk, et kohus keelaks laste isal või tema esindajal kasutada enda õiguste kaitsmiseks dokumente, mis on ema või tema esindaja poolt esitatud ja sisaldavad kohatuid väärtushinnanguid või valeväiteid. Kuna isal ja tema esindajal on õigustatud etteheited emale või tema esindajale, tuleb õiguste kaitsmiseks tagada vajalike dokumentide kasutamise võimalus. Menetluse kinniseks kuulutamise aluseks ei saa olla eesmärk takistada teisel isikul oma õiguste kaitsmiseks seaduslike vahendite kasutamist. Ilmselgelt ei ole menetluse kinniseks kuulutamise taotluse eesmärk kaitsta alaealisi lapsi, vaid tegemist on otsitud põhjendusega. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
5. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebus tuleb jätta

§ 664

lg 2 alusel läbi vaatamata osas, millega isa vaidlustab hooldusõiguse ulatuse kindlaksmääramise nõuete menetlemisega seotud vanemate menetluskulude jaotust maakohtus (maakohtu määruse resolutsiooni p 4). Muus osas tuleb

§ 659kaudu kohalduva § 657 lg 1 p 1 alusel jätta määruskaebus 5

§ 38

lg 1 p 3 võimaldab kohtul kuulutada menetluse või osa menetlusest omal algatusel või menetlusosalise taotlusel kinniseks, kui see on ilmselt vajalik mh menetlusosalise eraelu kaitseks, kui huvi asja avaliku arutelu vastu ei ole eraelu kaitse huvist suurem. 14.

1. Kolleegium leiab, et ema taotlus tsiviilasja menetluse kinniseks kuulutamiseks tuleb jätta rahuldamata. Ema ei täpsustanud taotluse esitamise aluseks olevaid asjaolusid ega selgitanud taotluse esitamise põhjuseid, sh ei vastanud ringkonnakohtu
2. aprilli
3. a kirjale. Sellest tulenevalt on ema taotlus põhistamata ega anna alust järeldada, et praegusel juhul oleks eraelu kaitse huvi suurem kui huvi asja avaliku arutelu vastu. Ema taotluse põhjendusi ja sellele lisatud isa lepingulise esindaja kirja arvestades võib olla põhjendatud isa seisukoht, et taotlus on esitatud vähemalt osaliselt selleks, et takistada isal või tema esindajal kasutada oma õiguste kaitseks ema või tema esindaja poolt esitatud dokumente, mis isa arvates sisaldavad kohatuid väärtushinnanguid või valeväiteid. 14.
4. Eelnevat arvestades ei ole alust tsiviilasja menetlust kinniseks kuulutada. Ringkonnakohus selgitab, et emal on vajadusel võimalik esitada kohtule uus taotlus menetluse kinniseks kuulutamiseks, kui ema põhistab kohtule, kuidas praegusel juhul on huvi tema ja laste eraelu kaitse vastu suurem huvist asja avaliku arutelu vastu.
5. Ringkonnakohus kontrollib

§ 651lg 1 ja § 659 järgi maakohtu määrust osas, mille peale edasi on kaevatud.

Isa vaidlustab maakohtu määruse üksnes selle resolutsiooni p-de 2 ja 4 osas, millega maakohus otsustas menetluskulude jaotuse suhtlemiskorra ja hooldusõiguse nõuete menetlemise osas. Muus osas ei ole maakohtu määrust vaidlustatud ning selles osas (s.o resolutsiooni p-d 1, 3, 3.1, 5 ja 6) on maakohtu määrus

§ 456lg 4 teise lause ja § 463 lg 2 kohaselt jõustunud.

1. Ringkonnakohus leiab, et isa määruskaebus tuleb jätta läbi vaatamata osas, millega isa vaidlustab hooldusõiguse ulatuse kindlaksmääramise nõuete menetlemisega seotud vanemate menetluskulude jaotust maakohtus (maakohtu määruse resolutsiooni p 4). 16.
2. Asja materjalidest nähtub, et menetlusosalised sõlmisid
3. detsembril 2021 maakohtus toimunud ärakuulamisel kompromissikokkuleppe ja palusid lõpetada praeguse menetluse hooldusõiguse vaidluse osas. Menetlusosalised leppisid kokku, et vanematel säilib ühine hooldusõigus laste suhtes (kokkuleppe p 1), pooled loobuvad kohtulahendile edasikaebamisest (p 2) ning poolte nõusolekul määrab kohus kindlaks menetluskulude jaotuse ja suuruse mõistliku aja jooksul kirjaliku määrusega (p 3) (IV kd, tl 127). 16.
4. Ringkonnakohtu hinnangul on kompromissikokkuleppest selgelt aru saada, et menetlusosalised välistasid kompromissikokkuleppe sõlmimisega hooldusõiguse vaidluse osas määruskaebuse esitamise õiguse, mis on kooskõlas

§ 661lg-ga 4.

Ka ärakuulamise protokollist nähtub, et menetlusosalised loobusid kompromissi kinnitavale määrusele edasikaebamise õigusest (vt ajamärk 01:46:33). Eelnevaga kooskõlas on maakohus vaidlustatud määruse põhjendava osa III jao viimases lõigus märkinud, et kohus välistas

§ 661lg 4 alusel menetlusosaliste kokkuleppel hooldusõiguse ulatuse kindlaksmääramise nõude osas määruskaebuse esitamise õiguse. 6

§ 178

lg 1 esimesest lausest tuleneb, et menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Seega, kui konkreetse nõude osas ei saa kohtulahendi peale edasi kaevata, ei ole võimalik vaidlustada ka selle nõudega seotud menetluskulude jaotust. Ka maakohus on vaidlustatud määruse edasikaebamise korra juures selgitanud, et menetlusosalistel on määruskaebuse esitamise õigus määruse resolutsiooni p-de 1 ja 2 osas, samas kui hooldusõiguse vaidlusega seotud menetluskulud jaotati resolutsiooni p-s 4. 16.4. Eelnevast tulenevalt oleks maakohus

§ 637

lg 1 p 5, § 663 lg 1 kolmanda lause ja § 659 alusel pidanud keelduma määruskaebuse menetlusse võtmisest osas, millega isa vaidlustab hooldusõiguse ulatuse kindlaksmääramise nõuete menetlemisega seotud menetluskulude jaotust. Maakohus võttis selles osas määruskaebuse ebaõigesti menetlusse, mistõttu kaebus tuleb jätta selles osas

§ 664lg 2 alusel läbi vaatamata.

16.5. Ehkki kaebus jääb selles osas läbi vaatamata, selgitab kolleegium siiski täiendavalt, et maakohus on põhjendatult jätnud vanemate menetluskulud osas, milles menetlus lõpetati kompromissi sõlmimise tõttu, nende endi kanda.

§ 168

lg-st 3 tuleneb, et kompromissi sõlmimise korral kannavad pooled oma menetluskulud ise, kui nad ei ole kokku leppinud teisiti. Sellest reeglist saab lähtuda ka hagita menetluse puhul. Praegusel juhul ei olnud menetlusosalised menetluskulude jaotuse osas teisiti kokku leppinud. Isa ei ole vastupidist ka väitnud. Seega oleks määruskaebus selles osas õiguslikult perspektiivitu, mis oleks andnud alust keelduda selle menetlusse võtmisest ka

§ 637lg 1 p 6 alusel koosmõjus §-ga 659.

17. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebuse väited ei anna alust maakohtu määruse muutmiseks ka osas, millega maakohus otsustas jätta suhtlemiskorra kindlaksmääramise nõude menetlemisega seotud vanemate menetluskulud nende endi kanda. 17.1.

§ 172

lg 1 kohaselt hagita menetluses kannab menetluskulud isik, kelle huvides lahend tehakse. Sama lõike teise lause kohaselt, kui hagita menetluses osaleb mitu isikut, võib kohus otsustada, et menetluskulud kannab täielikult või osaliselt mõni menetlusosaline, kui see on asjaolusid arvestades õiglane, muu hulgas siis, kui see menetlusosaline esitas põhjendamatu taotluse, väite või tõendi. 17.2.

§ 172

lg 1 teise lause kohaldamine on kohtu diskretsiooniotsus ja kõrgema astme kohus saab sellesse sekkuda vaid juhul, kui diskretsiooni piire on ületatud. Ringkonnakohus ei nõustu isaga, et maakohus on suhtlemiskorra kindlaksmääramise nõude menetlemisega seotud vanemate menetluskulude jaotamise otsustamisel kaalumispiire rikkunud. 17.

1. Põhjendatud ei ole määruskaebuse väide, et maakohus ei ole menetluskulude jaotust põhjendanud. Maakohus põhjendas menetluskulude vanemate endi kanda jätmist sellega, et avaldaja ei pöördunud
2. aastal suhtlemiskorra nõudega kohtu poole alusetult ning kohus lahendas asja laste huvidest lähtuvalt. Seejuures selgitas maakohus ka seda, miks ta pidas põhjendatuks menetluskulude jaotamist erinevalt
3. märtsi
4. a määrusest. 17.
5. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et ema poolt kohtule suhtlemiskorra kindlaksmääramise avalduse esitamine ei olnud põhjendamatu. Asja materjalidest nähtuvalt oli avalduse esitamise ajaks kujunenud olukord, kus vanemad elasid lahus, kuid nii vanemad kui ka nende alaealised lapsed elasid ja viibisid püsivalt Eestis. Välja oli kujunenud elukorraldus, kus vanem laps elas peamiselt ema juures ja noorem laps isa juures. Lastega suhtlemise korra osas vanemad kokkuleppele ei jõudnud, s.t vanematel oli selles osas vaidlus. 17.
6. PKS § 143 lg 21 kohaselt vanemate lahuselu korral lepivad vanemad kokku lahuselava vanema ja lapse suhtlemises. Vanemate vaidluse puhul määrab vanema ja lapse suhtlemise 7

§ 475lg 1 p 8, § 550 lg 1 p 2).

Kohtul on tulenevalt hagita menetluses kehtivast uurimisprintsiibist kohustus selgitada välja kõik asja lahendamiseks olulised asjaolud ja vajaduse korral koguda ise tõendeid (

§ 477lg 7).

Seega lasub hagita perekonnaasjas uurimispõhimõttest tulenevalt eelkõige kohtul kohustus asi õigesti lahendada. Hagita asja läbivaatamisel ei ole kohus seotud menetlusosaliste esitatud taotluste ega asjaoludega (

§ 477lg 5).

17.

1. Kolleegium ei nõustu ka väitega, et ema menetlusdokumendid põhjustasid asja põhjendamatut koormamist, mis peaks tooma kaasa suhtlemiskorra kindlaksmääramise nõudega seotud kulude ema kanda jätmise. Asja materjalidest ei nähtu, et praegune suhtluskorra vaidluse menetlus oleks oluliselt erinenud teistest sarnastest hagita menetlustest. Sealt ei nähtu, et ema oleks menetlust ebatavaliselt ja põhjendamatult koormanud. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
2. Kuna isa määruskaebus jääb osaliselt läbi vaatamata ja osaliselt rahuldamata, jäävad määruskaebuse menetlemisega seotud kulud

§ 171

lg 1 ja § 172 lg 1 teise lause järgi isa kanda, välja arvatud lastele riigi õigusabi korras määratud esindaja tasu ja kulud, mis tuleb jätta

§ 172lg 3 alusel riigi kanda.

Õiglane on jätta põhjendamatu määruskaebuse esitamisega seoses tekkinud kulud kaebuse esitaja kanda. Ehkki ema esitas 19. aprillil 2022 taotluse menetluse kinniseks kuulutamiseks, mis jäi rahuldamata, ei ole kolleegiumi hinnangul praegusel juhul põhjendatud jätta rahuldamata jäänud taotluse esitamisega seotud menetluskulusid ema kui taotluse esitaja kanda

§ 172lg 1 teise lause või § 169 lg 3 järgi.

Tegemist oli üksiku rahuldamata jäänud taotlusega määruskaebemenetluses ning selle menetlemine ei venitanud oluliselt menetlust ega tekitanud menetlusosalistele olulisi kulusid.

1. Ema andis ringkonnakohtule
2. juulil 2022 teada, et temal praeguses määruskaebemenetluses menetluskulusid tekkinud ei ole. Tallinna linn (Tallinna Kesklinna Valitsuse kaudu) ei ole menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud. Seega puuduvad määruskaebemenetluses kulud, mille rahaline suurus tuleks kindlaks määrata. 20.

§ 696lg 1 esimene lause võimaldab esitada ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse Riigikohtule üksnes juhul, kui see on seaduse järgi lubatud. 8

ette määruskaebuse esitamise õigust. Vastuväited menetluse kinniseks kuulutamata jätmisele saab esitada edasikaebuses lõpplahendi peale. 20.2.

§ 696

lg 3 esimene lause koosmõjus § 178 lg 1 esimese lausega võimaldab esitada praeguse määruse peale määruskaebuse osas, milles isa määruskaebus jääb rahuldamata suhtlemiskorra kindlaksmääramise nõude menetlemisega seotud menetluskulude jaotuse osas. 20.3.

§ 643

lg 4 koosmõjus §-ga 659 võimaldab esitada praeguse määruse peale määruskaebuse osas, milles isa määruskaebus jääb läbi vaatamata hooldusõiguse ulatuse kindlaksmääramise nõuete menetlemisega seotud vanemate menetluskulude jaotuse osas. 21. Menetluskulude jaotust ja hüvitatavate menetluskulude suurust saab

§ 178

lg 1 järgi vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega vastavalt kas menetluskulude jaotus või rahaline suurus kindlaks määrati. Sama paragrahvi 2. lõike kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280 eurot. (allkirjastatud digitaalselt) Gea Lepik (allkirjastatud digitaalselt) Meeli Kaur (allkirjastatud digitaalselt) Villem Lapimaa 9