← Eesti

2-18-18328/159

Obsah (9)§ 436§ 232§ 230§ 657§ 277§ 171§ 174§ 177§ 178

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Ele Liiv (eesistuja), Margo Klaar, Imbi Sidok-Toomsalu Otsuse tegemise aeg ja koht 1. juuli 2022, Tallinn Tsiviilasja numbe

§ 436lg 1 ja § 442 lg 8.

Maakohtu otsus on vastuoluline, sest maakohus märkis, et kohtule esitatud dokumentaalsest tõendist nähtub, et OK ja Kohila Muuseumi tn Arendus OÜ (pankrotis), keda esindas H. Konno, on allkirjastanud dokumendi, mis on pealkirjastatud laenulepinguna. Maakohus märkis, et selles on kokku lepitud laenu andmine ja selle kasutamise tingimused. Kohtule esitatud maksekorraldusest on näha, et OK on teinud võlgnikule ülekande summas 9300 eurot, märkides maksekorralduse selgitusse „laen“. Seega tuvastas maakohus 8. juuli 2016 laenulepingu põhjal, et OK ja pankrotivõlgnik on sõlminud laenulepingu. Samas ei olnud maakohtu hinnangul laenulepingu sõlmimine tõendatud. 5

(10)Hageja leiab, et laenulepingu sõlmimine on tõendatud
  1. juuli 2016 laenulepinguga, maksekorraldusega, tunnistaja HK ütlustega,
  2. aprilli 2017 nõude loovutamise lepinguga ning
  3. aprilli 2017 ja
  4. mai 2018 nõude loovutamise teadete ja tehingu kinnitustega ja
  5. juuli 2017 hageja maksekorraldusega. Hageja ei nõustu maakohtuga selles, et tunnistaja HK ütlused on ebausaldusväärsed. Maakohus jättis tõenditena hindamata
  6. aprilli 2017 nõude loovutamise lepingu ning
  7. aprilli 2017 ja
  8. mai 2018 nõude loovutamise teated ja tehingu kinnitused ja
  9. juuli 2017 hageja maksekorralduse. Sellega rikkus maakohus

§ 232lg-t 1, § 436 lg-t 1 ja § 442 lg-t 8. Maakohus kohaldas ebaõigesti Ts

ÜS § 68 lg-id 2 ja 3, leides, et maksekorraldus tõendab üksnes raha ülekandmise fakti, mitte tehingu olemasolu, sest raha ülekandmise faktist ei teki õiguseid ja kohustusi ning leides, et maksekorraldus ei ole käsitletav tahteavaldusena ning maksekorralduse selgitusest ei ole üheselt arusaadav, kas tegemist võiks olla laenu andmise või tagasi maksmisega ning millise konkreetse tehinguga on tegemist. Maakohus ei ole hinnanud tõendeid kogumis ning vastastikuses seoses. Hageja ei nõustu maakohtuga selles, et

  1. juuli 2016 maksekorraldus ei ole käsitletav tahteavaldusena. Hageja leiab, et maksekorraldus kajastab OK TsÜS § 68 lg 2 tähenduses otsest tahet laenulepingu järgne laen 9300 eurot välja maksta. Juhul, kui maksekorralduses ei kajastuks OK otsene tahteavaldus, siis kajastub selles TsÜS § 68 lg 3 tähenduses OK kaudne tahteavaldus, mis on suunatud laenulepingu järgse laenu väljamaksmisele. Seega OK on maksekorralduselt nähtuva tehingu teostamisega ehk laenu väljamaksmisega ka kinnitanud ja tunnistanud laenuandjana laenulepingul põhineva võlasuhte olemasolu ning on seda VÕS § 76 lg 1 alusel laenu väljamaksmise teel nõuetekohaselt täitnud. Maksekorralduse selgitus „laen“ viitab selgelt sellele, et tegemist oli laenu väljamaksmisega võlgnikule. Laenulepingu ja sellest tuleneva laenu tagastamise kohustuse olemasolu ei sõltu sellest, kas laenusaaja kohustust oma raamatupidamises kajastab või mitte, sest poolte õigused ja kohustused tulenevad lepingutest, mitte laenusaaja raamatupidamises kajastamisest. Maakohus jättis tähelepanuta selle, et pankrotivõlgnik ei ole saanud laenulepingut kajastada
  2. aasta majandusaasta aruandes, sest seda ei ole koostatud ja registripidajale esitatud. Kui kostjad väidavad OK poolt laenu tagastamist või soorituse tegemist mingi muu võlasuhte kui laenulepingu alusel, siis lasus kostjatel

§ 230lg 1 alusel selles tõendamiskoormis.

Hageja ei saa negatiivseid asjaolusid tõendada. Vastus apellatsioonkaebusele

  1. Kostjad vaidlesid apellatsioonkaebusele vastu, paludes jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
  2. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus on lõppjärelduses õige, kuid muuta tuleb selle põhjendusi (

§ 657lg 1 p 2¹).

Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata. Maakohus ei ole piisavas ulatuses täitnud otsuse põhjendamise kohustust. Osaliselt on maakohus puudulikult tuvastanud asjas tähtsust omavad asjaolud. Ringkonnakohus saab nimeteatud menetluslikud minetused parandada. 6

(10)Lepingu järgi raha nõudes nõuab hageja sellest tuleneva rahaliste kohustuste täitmist VÕS § 108 lg 1 alusel. Viivist saab hageja nõuda VÕS § 113 lg 1 esimese lause ja lepingu p 4.1 alusel. Pooled vaidlevad peamiselt järgmiste asjaolude üle: - kas OK andis võlgnikule laenu 9300 eurot; - kas laenuleping on sõlmitud selles märgitud kuupäeval ja mis oli laenulepingu tegelik eesmärk; - kas laenulepingust tulenev nõue on loovutatud hagejale. Maakohus tuvastas praeguse otsuse p-s 6 nimetatud asjaolud, mille üle ei vaidle pooled apellatsioonimenetluses, mistõttu võtab ringkonnakohus need aluseks asja arutamisel. Kostjad on hagile vastu vaieldes tuginenud samadele asjaoludele, mistõttu ringkonnakohus viitab nende vastuväidetele kui ühistele.
  1. Hageja tugines kostjalt laenulepingust tuleneva kohustuse täitmist nõudes sellele, et OK ja võlgnik sõlmisid 08.07.2016 laenulepingu ja OK kandis samal päeval võlgnikule laenulepingus märgitud 9300 eurot, märkides maksekorraldusel laenuraha ülekandmise võlgnikule selgitusse „laen“. 11.
  2. Riigikohtu praktikas on leitud, et kui hageja on tõendanud raha ülekandmise, siis tuleb kostjal tõendada, et hagejal ei ole õigust raha tagasi saada (vt RKTKo 3-2-1-11-08 p 11). Seega üldjuhul peaks kostjad tõendama, et hagejal puudub alus raha tagasisaamiseks, sest OK täitis sellega mingi muu seadusest või lepingust tuleneva kohustuse. 11.
  3. Kostjad ei ole tõendanud, et laenulepingut ei sõlmitud selles väljendatud tahtega võtta ja anda laenu ehk võlgnik ei võtnud OK ees laenukohustust hageja väidetud ulatuses. Seega ei saa laenulepingu puhul olla tegemist näiliku tehinguga (TsÜS § 89 lg 1 järgi). Ka maakohus ei ole sellisele järeldusele jõudnud. 11.
  4. Kostjad on seisukohal, et laenulepinguga taheti jätte mulje laenulepingu sõlmimisest selles märgitud kuupäeval, kuid tegelikult laenuleping sõlmiti mingil muul kuupäeval eesmärgiga kahjustada teiste võlausaldajate õigusi pankrotimenetluses, nõue aga loovutati hagejale („tühjale äriühingule“, kes on OK-ga seotud) selleks, et vältida pankrotimenetlusega seotud kohtuvaidlustes menetluskulude kandmist (vt kostja I 28.12.2018 menetlusdokumendi p 7). Nimetatule viitavad kostjate hinnangul asjaolud, et tasunõue esitati alles pärast võlgniku pankrotimenetluse algatamist, võlgniku raamatupidamisdokumentides ja pankrotihalduril puudub laenulepingu originaal, lepingud on sõlmitud omakäeliste allkirjadega.
  5. Esmalt hindab ringkonnakohus kostjate laenulepinguga seonduvat väidet. Maakohus leidis, et laenulepingu olemasolu ei ole tõendatud. 12.
  6. Iseenesest on õige hageja seisukoht, et üksnes laenulepingu omakäelisest allkirjastamisest, lepingute sõlmimise kohta kirjavahetuse puudumisest, tehingute tegemisest lähikondsete vahel, laenulepingu puudumisest võlgniku raamatupidamisdokumentide hulgast, hageja ja kostja I vahelise laenulepingu üldtingimuste punktist 7.
  7. tuleneva kohustuse rikkumisest ei saa teha järeldust laenulepingust tulenevate kohustuste puudumise kohta. Samas võivad need asjaolud koosmõjus teiste tõenditega seada kahtluse alla laenulepingu ehtsuse. 12.
  8. Hageja 10.07.2020 menetlusdokumendis väljendatud seisukoht, et kostjad ei ole laenulepingute allkirjastamist OK või HK poolt vaidlustanud, on õige. Samuti on õige hageja 7
(10)seisukoht, et laenulepingu allkirjastamine hiljem selles märgitud kuupäevast ei tähenda üldjuhul seda, et dokument oleks võltsitud. Pooled võivad kohustused ka tagantjärele heaks kiita. 12.3. Kui dokumendi ehtsus on vaidlustatud, võib kohus jätta otsuse tegemisel selle arvestamata (

§ 277lg 4).

Praegusel juhul seda teha ei saa, sest dokumendi intellektuaalse võltsituse väide ei ole lahendatav

§ 277

järgi, vaid sel puhul kontrollitakse sisuliselt dokumendi koostaja usaldusväärsust ning kõrvutatakse dokumendist tulenevat teavet muude tõenditega. Seda on maakohus ka teinud ja seetõttu ei ole maakohus jaotanud ebaõigesti tõendamiskoormist.

  1. Nii hageja kui kostjad esitasid põhistusi ja tõendeid laenulepinguga seotud asjaolude kohta, mida maakohus ei ole analüüsinud ega kogumis hinnanud. Ringkonnakohus parandab selle menetlusliku minetuse. 13.
  2. Hageja on esile toonud, et võlgniku suhtes on kaks korda pankrot välja kuulutatud ja mõlemal korral on nõudeavaldus pankrotimenetluses esitatud. 10.04.2017 ja 15.02.2018 pankroti väljakuulutamise teadetest (I kd, tl 4 ja 144) nähtub, et 07.04.2017 kohtumäärusega tsiviilasjas 216-16617 kuulutati esimest korda ja 14.02.2018 kohtumäärusega tsiviilasjas 2-16-16617 teist korda välja võlgniku pankrot. 13.
  3. Hageja on märkinud õigesti, et laenu tagastamise tähtaeg saabus 08.07.2017 ja võlgniku esmakordse pankroti väljakuulutamise ajaks (10.04.2017) ei olnud laenulepingust tulenev nõue veel muutunud sissenõutavaks, kuid muutus sissenõutavaks seoses võlgniku pankroti väljakuulutamisega (PankrS § 42). 26.04.2017 loovutas OK laenulepingust tuleneva nõude võlgniku vastu hagi kohaselt hagejale. 27.04.2017 hageja nõudeavaldusega pankrotihaldurile (I kd, tl 147) on tõendatud, et hageja esitas nõudeavalduse pankrotihaldurile. 04.05.2017 võlausaldajate esimese üldkoosoleku protokolliga on tõendatud, et pankrotihaldur määras hagejale nõude eest hääled (I kd, tl 148-149). Kuivõrd nõue muutus sissenõutavaks 10.04.2017 ja nõudeavaldus esitati 27.04.2017, ei saa hagejale ette heita nõude esitamisega viivitamist. 13.
  4. Hageja märkis, et võlgniku ja OK vahel on vaid üks laenulepingul põhinev võlasuhe, s.o 08.07.2016 laenulepingust tulenev võlasuhe. Kostja I ja võlgniku pankrotihalduri 2.-
  5. märtsil 2020 e-kirjavahetusest (I kd, tl 174) nähtub, et kostja I on palunud pankrotihaldurilt viitega praeguse asja menetlusele infot, kas pankrotihaldurile üle antud raamatupidamisdokumentide hulgas on vaidlusaluse laenulepingu originaal ja pankrotihaldur on vastanud sellele eitavalt. Pooled ei vaidle, et võlgniku 2016 raamatupidamisaruannet ei ole koostatud, seega ei saa nõue seal kajastamist leida. Kuigi maakohus on ekslikult otsuses tuginenud asjaolule, et nõue ei kajastu
  6. aasta majandusaasta aruandes, on maakohus märkinud õigesti, et see ei kajastu ka kostja raamatupidamisdokumentides. Õige on hageja seisukoht, et kostjad ei ole tõendanud, et OK-l olnuks kostja ees mingi muu kohustus, mida ta 9300 eurose ülekandega täitis (vt hageja vastuväide I kd, tl 128 pöördel p 1.17). Samas leidis maakohus põhjendatult, et maksekorralduse selgitusest „laen“ ei saa järeldada, kas tegemist oli laenu andmisega või laenu tagasimaksega. 13.
  7. Hageja on tuginenud asjaolule, et ajutise halduri aruandes kajastas kostja III hageja nõuet 9854,43 euro suuruses, mis nähtub Harju Maakohtu 14.02.2018 määrusest võlgniku pankroti väljakuulutamise kohta (I kd, tl 175-179). Nimetatu ei tähenda, et laenulepingu originaal oli kostjal III olemas või laenulepingust tulenev nõue nähtus raamatupidamisdokumentidest, sest määrusest selline seisukoht ei tulene. Tõenditest saab siiski järeldada, et hiljemalt 27.04.2017 hageja nõudeavalduse esitamisel pankrotihaldurile oli laenuleping allkirjastatud. 8

(10)13.
  1. Kostjad tõid esile ja esitasid tõendid selle kohta, et hageja esitas võlgniku pankrotimenetlustes kaks nõude loovutamise teadet, millest esimene on allkirjastatud 26.04.2017 ja teine 03.05.2018 (II kd, tl 42 ja I kd, tl 15). Iseenesest võib võlausaldaja väljastada erinevatel kuupäevadel teateid sama võla loovutamise kohta. Kuigi nõude loovutamise kinnitused ei viita laenukohustuste suurusele ega ka laenulepingu kuupäevale või numbrile, on põhjendatud hageja seisukoht, et sellist kohustust ei tulene seadusest. 13.
  2. Maakohus ei ole rikkunud menetlusõigust, kui leidis, et tunnistaja HK ütlused ei ole usaldusväärsed ja on vastuolus teiste tõenditega. Maakohus on õigesti märkinud, et tunnistaja ei mäletanud lepingu sõlmimise üksikasju ja leidis valesti, et leping on kajastatud võlgniku raamatupidamises. Seejuures väitis tunnistaja, et leping on kajastatud võlgniku raamatupidamises, mida tunnistaja oma ütluste kohaselt isiklikult vastava elektroonilise programmi abil pidas. Ilmselt pidas tunnistaja silmas kirjet raamatupidamisprogrammis laenu võtmise kohta. Maakohus ei pidanud põhjendatult usutavaks, et selliselt peetud raamatupidamisprogrammis lähevad kaotsi üksikud programmi tehtud ülekannete kirjed.
  3. Kostjad on tuginenud asjaolule, et OK-ga seotud isikud Latier OÜ (hageja), Fepower OÜ ja Imponendte OÜ esitasid võlgniku pankrotimenetluses nõudeid, mis põhinesid OK väidetavatel loovutustel. Ühel juhul oli nõude loovutaja aktsiaselts Rubla, kelle esindajana on OK loovutamisteate allkirjastanud. 14.
  4. Pooled ei vaidle apellatsioonimenetluses, et võlgnik on OK kontrolli all olev äriühing. Pooled ei vaidle, et hageja ainuosanik ja juhatuse liige on RR, kes on OK elukaaslane. Fepower OÜ äriregistri väljavõttest (I kd, tl 180-181) nähtub, et viimase ainuosanik on hageja (Latier OÜ). Imponente OÜ äriregistri väljavõttest (I kd, tl 182) nähtub, et viimase ainuosanik ja juhatuse liige on KK. Vaidlustamata asjaolude kohaselt on KK OK poeg. Puudub vaidlus, et selliseid võlasuhetest tulenevaid nõuete loovutusi on võlgniku pankrotimenetluses tehtud ka eelnimetatud seotud isikutega ja kohtud on sellised hagid jõustunud otsustega rahuldamata jätnud (hageja esindaja viide kohtuistungil jõustunud lahendile tsiviilasjas nr 2-18-18144). Kostjad on esitanud tõendi, et tsiviilasjas nr 2-18-18312 väitis Fepower OÜ, et talle on OK loovutanud tasunõude 30.09.2013 lepingust tulenevalt (I kd, tl 2114-218). Kuigi iga võlasuhet tuleb hinnata konkreetsetest asjaoludest lähtuvalt, on põhjendatud kostjate kahtlus, et selliselt läbi mitmete seotud isikutega tehtud tehingute võis olla OK soov kahjustada võlausaldajaid või saada pankrotimenetluses oluline mõju. 14.
  5. Ringkonnakohus mõistab maakohtu seisukohta laenulepingu puudumise kohta viisil, et laenulepingu dokument ei ole usaldusväärne tõend. Sellisele seisukohale saab asuda tulenevalt poolte seotusest ja eelpool analüüsitud tõenditest nende kogumis. Kui OK ja võlgnik sõlmisid laenulepingu, et tagada OKle läbi temaga seotud isikute võlgniku pankrotimenetluses osalemine või mõjutada selle läbiviimist, ei olnud poolte eesmärk kooskõlas heade kommetega, kuna selline eesmärk on moraalselt taunitav ja laenuleping on sel põhjusel tühine (TsÜS § 86 lg 1). Seetõttu on kokkuvõttes õige maakohtu seisukoht, et vaidlusalust võlasuhet ei eksisteeri ja hagi tuleb jätta rahuldamata. Põhjendatud on ka maakohtu seisukoht, et sellest tulenevalt ei olnud vaja hinnata nõude loovutamisega seonduvaid asjaolusid.
  6. Seoses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega jäävad apellatsiooniastme menetluskulud hageja kanda (

§ 171lg 1). 9

(10)Vastavalt

§ 174

lg 3 määrab ringkonnakohus kindlaks väljamõistetavad menetluskulud apellatsiooniastmes. Kostjad II ja III on teatanud, et neil ei ole ringkonnakohtus menetluskulusid tekkinud. Kostja I on esitanud menetluskulude nimekirja ja hageja on esitanud sellele kohtuistungil vastuväited. 15.

  1. Kostja I menetluskulude nimekirja kohaselt on õigusabi osutatud kliendile 7,85 tundi hinnaga 250 eurot. Kostja I on selgitanud, et esindajal kulus apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise määrusega tutvumisele ja kliendi informeerimisele 0,15 h, vastuse koostamisele apellatsioonkaebusele ja kohtule esitamisele 6 h, kohtukutsega tutvumisele ja kliendi informeerimisele 0,10 h, kohtuistungiks ettevalmistumisele ja menetluskulude nimekirjade koostamisele 0,6 h. Lisaks on kostja I palunud arvestada istungikuluga vastavalt istungi pikkusele. Protokolli kohaselt kestis istung asjas 45 minutit. Hageja vaidles vastu kostja I esindaja tunnihinnale ja leidis, et mõistlik tunnihind oleks 125 eurot. Arvestades apellatsioonkaebuse ja selle vastuse sisu ning mahtu ning kostja I tehtud toiminguid peab ringkonnakohus ajakulu toodud ulatuses 7,85 h + 0,75 h = 8,6 h vajalikuks ja põhjendatuks. Põhjendatud on hageja seisukoht, et tunnihind 250 eurot on ülemäärane. Praegune vaidlus on keskmiselt keerukas. Põhjendatuks ja vajalikuks menetlusosalise lepingulise esindaja tunnitasuks ei saa seetõttu pidada 160 eurot ületavat tunnitasu, sest muidu ületaks see oluliselt keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu. Seetõttu kuulub hagejalt väljamõistmisele kostja I kasuks apellatsioonimenetluse kulu (8,6 x 160) 1376 eurot. Seoses kostjatel II ja III menetluskulude puudumisega ringkonnakohus neid kindlaks ei määra. 15.
  2. Lähtudes

§ 177

lg-st 4 märgib kohus vastavalt kostja taotlusele otsuse resolutsioonis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb alates otsuse jõustumisest kuni selle täitmiseni tasuda viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. 15.3.

§ 178

lg 1 ja 2 järgi saab menetluskulude jaotust ja väljamõistetavate menetluskulude suurust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati ja menetluskulud välja mõisteti, kui hüvitatavate menetluskulude summa ületab 280 eurot. (allkirjastatud digitaalselt) 10

(10)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.