← Eesti

2-19-6082/202

Obsah (10)§ 145§ 159§ 162§ 30§ 578§ 113§ 29§ 201§ 167§ 6

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Iris Kangur-Gontšarov, Margo Klaar ja Meeli Kaur Otsuse tegemise aeg ja koht 22. juuni 2022, Tallinn Kohtuasja number 2-19-

) § 30 lg-le 1 ei järeldu, et pooled soovisid luua uue, laenulepingust ja käenduslepingust sõltumatu nõudealuse. Kõikides võlatunnistustes toodi välja laenulepingust tuleneva võlgnevuse suurus.

  1. jaanuari 2014 võlatunnistuses lepiti kokku laenulepingust tulenevate nõuete aegumistähtaja pikendamises ning sätestati nende viivitamatu tasumise kohustus.
  2. mai 2015 võlatunnistuses hagejale III lepiti kokku aga laenulepingust tulenevate maksete tasumise uues lõpptähtajas ning arvestatud viivise vähendamises. Ka hagejale II antud
  3. mai 2015 võlatunnistuses lepiti kokku laenulepingust tulenevate maksete tasumise uues tähtajas.
  4. jaanuari 2014 võlatunnistuse p-de 1 ja 2 järgi tunnistas laenulepingust tulenevat võlgnevust hageja III ees üksnes põhivõlgnik. Võlgnik tunnistas vaid seda, et ta tagab laenulepingust tulenevate nõuete täitmist käendajana. Kuigi hagejale III antud
  5. mai 2015 võlatunnistuse p 1 kohaselt tunnistasid laenulepingust tulenevat võlgnevust nii 6 2-19-6082 põhivõlgnik kui võlgnik, siis kokkuleppe p 2 kohaselt tagas võlgnik laenulepingust tulenevate nõuete täitmist vaid käendajana. Seisukohta, et tegemist on deklaratiivsete võlatunnistustega, kinnitab ka asjaolu, et hageja III loovutas
  6. mail 2015 lepingu ja
  7. juuli 2015 lepingu järgi vastavalt hagejale II ja hagejale I laenulepingust ning käenduslepingust tulenevad nõuded ja lepingutes puuduvad mistahes viited võlatunnistustele.
  8. detsembri 2017 kokkuleppes pidi Osaühing Royal Estate samuti võtma üle laenulepingust, mitte võlatunnistusest, tulenevad võlgniku kohustused. Kui pidada neid võlatunnistusi konstitutiivseteks, siis on nendest tulenevad nõuded aegunud. Hageja III ja hageja II poolt ning hageja I poolt (v.a hageja I osas, mis ületab nõuete kaitsmise koosolekul tunnustatud osa) on laenulepingust tulenevate nõuete esitamine võlgniku kui käendaja vastu vastuolus hea usu põhimõttega. Kostja saab esitada hagejate nõuetele kõiki vastuväiteid, mida saaks esitada põhivõlgnik. Hageja III omandas
  9. novembril 2013 TALLINNA ÄRIPANGA AS-lt laenulepingust tuleneva nõude summas 461 930,41 eurot, kuid võlgniku kui käendaja vastu on esitatud sellest lepingust ja
  10. mai 2015 intressikokkuleppest nõudeid vähemalt summas 4 017 074,69 eurot ja neid nõudeid on võlgniku vara arvel rahuldatud vähemalt 548 116,79 euro ulatuses. Lisaks on võlgniku pankrotimenetluses juba tunnustatud laenulepingust tulenevalt hageja I nõuet summas 182 184,03 eurot. Laenulepingust tulenevate nõuete suurenemine sai võimalikuks üksnes seetõttu, et hagejad I-III, põhivõlgnik ja võlgnik on omavahel seotud ja samade isikute (M ja V) poolt kontrollitavad äriühingud. Võlgniku kohustuste aluseks olev käendusleping on vastuolus käenduslepingu sõlmimise ajal kehtinud äriseadustiku (ÄS) §-ga 159 lg 1 p-de 1 ja 3 ning lg-ga 3, mis keelas tagada enda ainuosaniku kohustuste täitmist, mis tulenes võlgniku osade ostmiseks võetud laenust ja millest olid teadlikud kõik osapooled. Laenulepingust tuleneva nõude omandanud hageja III ja põhivõlgnik olid mõlemad M-le ja V-le kuuluvad äriühingud, kusjuures V oli mõlema äriühingu juhatuse liikmeks. Olukorras, kus võlgnik oli käendanud põhivõlgniku kohustuse täitmist vastuolus seadusega, oleks lähtudes hea usu põhimõttest tulnud pärast hageja III poolt laenulepingust tuleneva nõude omandamist võlgnik vastutusest vabastada. Suurendades M ja V poolt kontrollitavate võlausaldajate nõudeid laenulepingu alusel samade isikute poolt kontrollitava põhivõlgniku ja võlgniku vastu ca 9 korda puudus tehingutel mistahes muu eesmärk kui hagejatele täiendavate nõuete tekitamise võlgniku vastu selleks, et tasaarvestada võlgniku nõudeid, mis võlgniku pankrotistumise korral annaksid nendele võlausaldajatele häälteenamuse, mille toel saaksid nad suunata pankrotimenetluse kulgu ja kahjustada teiste võlausaldajate, eelkõige AS-i SEB Pank huve. Laenulepingust tulenev nõue suurenes võlausaldajate tegevusetuse tulemusena, millega ühtlasi halvendati võlgniku võimalusi tagasinõude esitamiseks põhivõlgniku vastu. Laenulepingust tulenevad
  11. jaanuari 2014 ja
  12. novembri 2018 leppetrahvinõuded tuginevad sisuliselt tema enda osaniku ja juhatuse liikme V tegevusel põhivõlgniku juhatuse liikmena. Laenulepingust tulenevate kohustuste suurenemine alates 2013 novembrist sai võimalikuks üksnes seetõttu, et põhivõlgnik ei esitanud kohtule avaldust enda pankroti väljakuulutamiseks, ehkki oli selleks seaduse järgi kohustatud. Ka põhivõlgniku osanikud M ja V olid kohustatud kaaluma pankrotiavalduse esitamist. Arvestades seda, et enne võlgniku pankroti väljakuulutamist rahuldati võlgniku vara arvel laenulepingust tulenevaid nõudeid 548 116,79 eurot ning võlgniku pankrotimenetluses on laenulepingust tulenevat hageja I nõuet tunnustatud summas 182 184,03 eurot, siis on täiendavate laenulepingust tulenevate nõuete esitamine võlgniku kui käendaja vastu vastuolus hea usu põhimõttega. Laenulepingu p 1.9.1 järgi tagas selles tulenevat põhivõlgniku kohustuste täitmist ka Tallinna Pae 80 kinnistule TALLINNA ÄRIPANGA AS kasuks seatud hüpoteek summas 958 674,72 eurot. TALLINNA ÄRIPANGA AS loovutas hüpoteegi
  13. novembri 2008 lepingu alusel ASle SEB Pank ning sama lepingu p-s 3.1 lepiti kokku, et kõnealune hüpoteek ei taga enam 7 2-19-6082 TALLINNA ÄRIPANGA AS laenulepingust tulenevaid nõudeid. Selle tulemusena on võlausaldaja TALLINNA ÄRIPANGA AS-i tegevuse tõttu põhivõlgniku kohustuste täitmist taganud tagatised vähenenud, mistõttu on ka võlgniku kui käendaja vastutus vähenenud 958 674,72 euro võrra. Hageja I laenulepingust tulenevat põhinõuet summas 182 184,03 eurot on tunnustatud nõuete kaitsmise koosolekul. Kuna hageja I on võlgniku arvel rahuldanud laenulepingust tulenevaid intressinõudeid summas 548 116,79 eurot, kuid hageja I võimalikud intressinõuded olid tegelikult oluliselt väiksemad, siis leiab kostja, et tegelikult kasutas hageja I tasaarvestamiseks muid laenu- ja käenduslepingust tulenevaid nõudeid, sh põhinõuet, mis on tasaarvestuste tulemusena 227 381,50 euro osas lõppenud. Hageja III viivise nõue on ebaselge ja põhjendamatu. Intressidelt arvestatud viivisenõue on alusetu. Laenulepingu p 1.5 sätestab, et tasumata intressilt viivist ei arvestata. Hageja II viivisenõue ei ole selge. Kostja arvates sai viivist 0,2% päevas arvestada üksnes põhinõudelt (459 565,53 eurot), mistõttu ei saanud viivisenõue perioodil
  14. jaanuar 2014 kuni
  15. mai 2015 olla suurem kui 462 322,92 eurot. Intressivõlalt viivist arvestada ei saanud. Hagejal III ei saanud olla sellist viivisenõuet, mis loovutati hagejale II. Leppetrahvinõudeid, millelt arvestati viivist, ei olnud hagejal III õigus esitada. Leppetrahvinõuded ei ole tõendatud. Olukorras, kus hageja III jättis endale viivisenõude summas 200 000 eurot ja loovutas hagejale I viivisenõude summas 532 593,01 eurot ning hageja II on temale loovutatud viivisenõudest loovutanud veel 230 000 euro suuruse osa OÜ-le Nordlink, on hageja II viivisenõue alusetu. Hageja I viivise nõue on ebaselge ja põhjendamatu. Intressidelt arvestatud viivisenõue on alusetu. Laenulepingu p 1.5 sätestab, et tasumata intressilt viivist ei arvestata. Leppetrahvilt polnud õigust arvestada viivist. Laenulepingust tulenev viivisenõue ei saanud
  16. mai 2015 seisuga olla suurem kui 462 322,92 eurot, mis on viivis põhinõudelt ja mille hageja III loovutas 300 000 euro ulatuses hagejale II. Pärast loovutust jäi hagejal III viivisenõue maksimaalselt summas 162 322,92 eurot. Kuivõrd
  17. juuli 2015 lepingu kohaselt pidi hageja I omandama hagejalt III viivisenõude üksnes 200 000 eurot ületavas osas, siis järelikult hageja III poolt hagejale I loovutatud viivisenõuet ei eksisteerinud. Hageja III intressinõue peab olema oluliselt väiksem.
  18. mai 2015 kokkuleppejärgne intressimäär 25% aastas nõude summalt kahjustas ilmselgelt võlgniku võlausaldajate huve. Kuna hagejal II puudus viivisenõue, siis ei saanud sellelt
  19. mai 2015 kokkuleppe alusel arvestada intressi 25% aastas. Ilmselgelt kahjustas intressimäär 25% aastas nõude summalt võlgniku võlausaldajate huve. Hageja I intressinõue kuni 31 detsember 2013 ei saanud olla suurem kui 99 360,90 eurot. Laenulepingu p 1.4 kohaselt oli laenu esialgseks intressimääraks 8,5% aastas ning sellisele intressimäärale on viidatud ka võlgniku kui käendaja vastutuse piiritlemisel käenduslepingu p-s 1.
  20. Kuigi laenulepingu muutmise kokkulepetega muudeti intressimäära kuni 10%-ni aastas, siis ei laienda

§ 145

lg 4 järgi tehing, mille põhivõlgnik teeb pärast käenduslepingu sõlmimist, käendaja kohustusi. Seega ei saa võlgniku kui käendaja vastu esitada intressinõuet suurema kui 8,5% intressimäära alusel ning lisaintressi määr ei saa olla suurem kui 6,5% aastas. Kuna hageja III ei loovutanud hagejale intressinõuet 50 000 euro osas, siis võis hageja I omandada intressinõude maksimaalselt 49 360,90 euro ulatuses. Kostja leiab, et hageja I intressinõue 49 360,90 eurot on lõppenud hageja I poolt tehtud tasaarvestuste tulemusena samal põhjusel kui on lõppenud hageja I põhinõue 227 381,50 euro osas. 8 2-19-6082 Hageja I intressinõuet alates

  1. mai 2015 kokkuleppe alusel 25% aastas ei saanud arvestada suuremast summas kui 721 249,35 eurot
  2. maist 2015 kuni
  3. juuli 2015 ja alates
  4. juulist 2015 kuni
  5. detsember 2015 (kuni hageja I tegi tasaarvestuse
  6. jaanuaril 2016) summas 458 926,43 eurot, mistõttu oli see 81 954,34 eurot ja see lõppes tasaarvestuse tagajärjel täies ulatuses. Samuti saab lugeda täies ulatuses hageja intressinõuded alates
  7. jaanuarist 2016 tasaarvestatuks, kui lugeda intressi kandva võlgnevuse suuruseks 458 926,43 eurot, sest hagejal I tekkis
  8. mai 2015 kokkuleppe alusel võlgniku vastu täiendav intressinõue vaid 114 731,60 eurot aastas, s.o vähem kui 10 000 eurot kuus, millises summas tegi hageja igakuiselt tasaarvestusi. Kostja on seisukohal, et
  9. mai 2015 kokkulepe, mille kohaselt võlgnik kohustus tasuma hagejale III intressi 25% aastas põhivõlgniku väidetava võlgnevuse summast, kahjustas võlgniku võlausaldajate huve. Hageja I poolt hagejalt III omandatud leppetrahvinõuded summas 447 381,52 eurot on alusetud. Hageja III ei saanud leppetrahvi nõuda, sest ta ei olnud laenulepingu pooleks. Leppetrahvinõuded laenulepingu p 4.8 ja 5.4 alusel ei taganud lepingujärgse põhikohustuse (laenusumma tagastamise kohustuse) täitmist. Leppetrahvinõue laenulepingu p 10.2 alusel lepingujärgsete maksete tasumisega viivitamise korral päev pärast laenusumma tagastamise tähtaja saabumist, lisaks kokkulepitud viivisele 0,2% päevas, on ilmselgelt ebamõistlik. Leppetrahvinõude aluseks olevad laenulepingu sätted on tüüptingimustena tühised, kuna näevad ette ebamõistlikult suure leppetrahvi. Leppetrahvinõuded on põhjendamata ja tõendamata. Kostja hinnangul on hageja III leppetrahvinõuded alusetud ja tõendamata. Hageja III ei ole leppetrahvinõudeid esitanud põhivõlgnikule. Leppetrahvinõude aluseks olev laenulepingu p 5.4 on tüüptingimusena tühine, kuna näeb ette ebamõistlikult suure leppetrahvi. Hageja III ei saa nõuda laenulepingu alusel leppetrahvi põhjusel, et ta ei ole lepingu pooleks. Hageja III on kaotanud õiguse leppetrahvi nõuda arvestades

§ 159lg-s 2 sätestatut.

Isegi kui hagejal III oleks õigus nõuda leppetrahvi, tuleks seda

§ 162lg 1 järgi vähendada. 8. novembri 2018 nõudeavalduses taotles hageja III enda nõude tunnustamist Pankr

S § 153 lg 1 p 1 rahuldamisjärgus kokku summas 939 702,75 eurot, s.o summas, mis ületas hageja III kasuks seatud hüpoteegi summat enam kui kahekordselt. Käesoleva tsiviilasja menetluses taotleb PankrS § 153 lg 1 p 1 rahuldamisjärgus hageja III nõude tunnustamist 415 425,72 eurot ja hageja II 129 549,58 eurot. Hüpoteegipidaja ei saa nõuda hüpoteegiga tagatud nõuete rahuldamist koormatud kinnisasja arvel ulatuses, mis ületab hüpoteegisummat (415 425,72 eurot). Tallinn Punane 50/52 kinnistu omanikuks on kinnistusraamatusse kantud Osaühing Royal Estate ja seetõttu ei saa hageja III ja hageja II nõudeid tunnustada pandiga tagatud nõudena. Isegi kui Tallinn Punane 50/52 kinnistu kuuluks võlgniku pankrotivarasse, ei saaks hageja III nõudeid tunnustada PankrS § 153 lg 1 p 1 sätestatud rahuldamisjärgus, kuna hagejale III kuuluv hüpoteek sellele kinnistule ei taga käenduslepingust tulenevaid nõudeid võlgniku vastu. Kostja arvates

  1. oktoobril 2007 lepingu p-s 3.1.1 sõlmitud tagatiskokkulepe, mille kohaselt tagas kõnealune hüpoteek kõiki TALLINNA ÄRIPANGA AS nõudeid võlgniku vastu, mis tulenevad nende vahel sõlmitud ja tulevikus sõlmitavatest võlaõiguslikest lepingutest ning nende võimalikest lisadest, ei ole kehtiv. Selline tagasikokkulepe tuleb lugeda tühiseks, sest see ei määratle hüpoteegiga tagatavaid nõudeid vähimalgi määral, sh ei ole selgelt kokku lepitud, et hüpoteek tagab lisaks võlgnikule endale antud laenudest tulenevatele nõuetele ka nõudeid, mis tulenevad võlgniku poolt kolmandate isikute kohustuste tagamiseks antud käendustest. Isegi kui tagatiskokkulepe oleks kehtiv, ei saa hagejale kuuluv hüpoteegiga lugeda tagatuks 9 2-19-6082 AÕS § 346 lg 1 järgi intressi- ja viivisenõudeid, mis on tekkinud varem kui kolm aastat enne kinnisasja sundmüüki. Kostja vastuhagi
  2. Kostja esitas
  3. märtsil 2021 Harju Maakohtule tingimusliku vastuhagi, milles palus vastuhagi läbi vaadata juhul, kui kohus leiab hagejate I-III hagide lahendamisel, et
  4. jaanuari 2014 ja
  5. mai 2015 võlatunnistused on konstitutiivsed võlatunnistused, millest tulenevalt võivad hagid kuuluda kasvõi osaliselt rahuldamisele ja tunnistada kehtetuks
  6. jaanuaril 2014 võlatunnistuse, mille poolteks on hageja III, võlgnik ja põhivõlgnik võlgnikku puudutavas osas;
  7. mai 2015 võlatunnistuse, mille poolteks on hageja III, võlgnik ja põhivõlgnik võlgnikku puudutavas osas;
  8. mai 2015 võlatunnistuse, mille poolteks on hageja II, võlgnik ja põhivõlgnik võlgnikku puudutavas osas. Kõik vastuhagi menetlemisega seotud menetluskulud palus kostja jätta hagejate kanda. Hagejate vastuväited vastuhagi suhtes
  9. Hagejad palusid kostja vastuhagi jätta rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda. Maakohtu otsus ja põhjendused
  10. Harju Maakohus jättis
  11. augusti 2021 otsusega hagid rahuldamata ja vastuhagi läbi vaatamata. Menetluskulud jättis maakohus solidaarselt hagejate kanda.
  12. Maakohus tuvastas vaidlustamata asjaoludena järgmist: -
  13. novembril 2007 sõlmisid TALLINNA ÄRIPANGA AS ja põhivõlgnik laenulepingu nr 533, mille kohaselt TALLINNA ÄRIPANGA AS laenas põhivõlgnikule 1 278 232,97 eurot. Täiendavate kokkulepetega lepiti kokku
  14. novembril 2008 laenu intressimääraks 10% aastas ja laenu tagastamise tähtajaks
  15. detsember 2010;
  16. detsembril 2010 muudeti intressimäära selliselt, et 8% intressi on põhiintress, mida tasutakse igakuiselt ja 8% lisaintress, mida tasutakse laenu lõpptähtaja saabumisel, ning muudeti laenu tagastamise tähtaega
  17. detsember 2011;
  18. detsembri 2011 kokkuleppega muudeti laenu tagastamise tähtaega
  19. detsember 2012;
  20. detsembri 2012 kokkuleppega määrati laenu tagastamise tähtajaks
  21. detsember
  22. -
  23. novembril 2007 sõlmisid TALLINNA ÄRIPANGA AS ja võlgnik käenduslepingu põhivõlgniku laenulepingust tulenevate kohustuste tagamiseks. Käenduslepingu p 2.1 kohaselt vastutab käendaja laenulepingujärgsete kohustuste eest käenduslepingu p-s 1.2 nimetatud summa ulatuses. Käenduslepingu p 1.2 nimetab laenusumma 1 278 232,97 eurot, intressi 8,5% aastas, viivised 0,2% päevas. - laenulepingu tagamiseks seati TALLINNA ÄRIPANGA AS kasuks hüpoteegid võlgniku kinnistutele Tallinnas Punane 50/52 ja Pae
  24. - võlgniku pankrot kuulutati välja
  25. oktoobril
  26. - hagejad esitasid oma nõuded pankrotimenetluses ning
  27. märtsi 2019 nõuete kaitsmise koosolekul vaidles nõuetele vastu võlgniku pankrotihaldur.
  28. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt tuleneb võlgniku kohustus hagejate ees
  29. novembril 2007 võlgniku ja TALLINNA ÄRIPANGA AS vahel sõlmitud käenduslepingust, mille kohaselt vastutab võlgnik solidaarselt põhivõlgnikuga põhivõlgniku ja TALLINNA ÄRIPANGA AS vahel
  30. novembril 2007 sõlmitud laenulepingust nr 553 tulenevate kohustuste täitmise eest. 10 2-19-6082
  31. Maakohus tuvastas, et TALLINNA ÄRIPANGA AS loovutas põhivõlgniku ja TALLINNA ÄRIPANGA AS vahel
  32. novembri 2007 laenulepingust nr 553 tulenevad nõuded summas 461 930,41 eurot hagejale III. Osapooled on tehingut pidanud nõude loovutuseks, mitte lepingu ülevõtmiseks. Maakohtu hinnangul ei ole tegemist lepingu ülevõtmisega, sest selleks puudub nõuetekohane võlgniku nõusolek. Nõude loovutamisega läksid üle ka laenulepingus sätestatud õigused nõuda lepingu rikkumisel leppetrahvi, samuti kokkulepped intressi ja viivise osas, kuid mitte muud laenulepingust tulenevad õigused ja kohustused.
  33. Maakohus leidis, et hagejad ei ole tõendanud, et hageja III ja võlgniku vahel
  34. jaanuaril 2014 sõlmitud võlatunnistus ja kokkulepe ning hageja III ja võlgniku vahel
  35. mail 2015 sõlmitud võlatunnistus ja kokkulepe on konstitutiivsed võlatunnistused. Tõendeid kogumis hinnates järeldas maakohus, et tegemist on deklaratiivsete võlatunnistustega. Nii nõude loovutustes kui nõudekirjades võlgnikule ja põhivõlgnikule viidatakse algsele kohustusele – laenulepingule põhivõlgniku ja TALLINNA ÄRIPANGA AS vahel. Maakohtule esitatud võlatunnistused ja kokkulepped ei vasta kompromisslepingu tunnustele.
  36. Maakohus leidis, et kui hageja I põhinõuet on nõuete kaitsmise koosolekul tunnustatud summas 182 184,03 eurot, siis on vaidluse all hageja I põhinõue 227 381,50 eurot, milline hageja I põhinõue on osaliselt lõppenud, sest see on tasaarvestatud perioodil 2016-2018 tehtud tasaarvestusavaldustega.
  37. Maakohus leidis, et hageja I intressinõue on lõppenud tasaarvestusega. Hagejate intressi ja viivise nõuded ei ole põhjendatud ega tõendatud.
  38. Maakohus tuvastas, et
  39. jaanuari 2014,
  40. jaanuari 2014 ja
  41. mai 2015 nõudekirjade ja võlatunnistuste kohaselt on leppetrahv summas 127 823,29 eurot tagatiste kindlustamata jätmise eest, leppetrahv summas 191 734,94 eurot laenulepingu tähtaegse täitmata jätmise eest, leppetrahv summas 127 823,29 eurot informeerimiskohustuse ja tagatise hindamisakti esitamata jätmise eest. Põhivõlgniku, võlgniku ja hageja III osanike ja juhatuse liikmete vahelistest suhetest tulenevalt on leppetrahvinõuetega iseendale ette heidetud tegevusetust laenu tagasimaksmisel, tagatise kindlustamata jätmisel ning enda teavitamata jätmisest sellest, et on osanikena põhivõlgniku põhikirja, asukohta ja juhatust muutnud, mis on hea usu põhimõtte vastane. Kohtu hinnangul ei ole
  42. jaanuari 2014 nõudekirjast võimalik aru saada, milliseid konkreetseid lepingu rikkumisi on hageja III põhivõlgnikule ette heitnud ning hagejad ei ole rikkumis tõendanud.
  43. Maakohtu hinnangul tuleb laenulepingu tagatisi käsitleda kogumina, sest teiste tagatiste olemasolu mõjutab käendaja vastutuse suurust. Käenduslepingu sõlmimise ajal oli laenulepingu tagamiseks seatud hüpoteek võlgniku kinnistutele Punane 50/52 ja Pae 80 summas 958 674,72 eurot. Kuna TALLINNA ÄRIPANGA AS loovutas Pae 80 hüpoteegi AS-le SEB Pank ning see ei taganud enam laenulepingust tulenevaid kohustusi, siis on käendaja vastutus vähenenud hüpoteegi summa võrra.
  44. Maakohtu hinnangul tuleb nõuded tõendamatuse ja nõude lõppemise tõttu jätta rahuldamata ning seetõttu puudub vajadus võtta seisukoht nõuete rahuldamisjärgu osas.
  45. Maakohus on alternatiivselt leidnud, et hagejate nõuete maksmapanek käendaja vastu on hea usu põhimõttega vastuolus, sest hagejad ei ole realiseerinud laenulepingu tagatiseks seatud hüpoteeki ega nõudnud kohtu kaudu kohustuse täitmist põhivõlgnikult. Maakohus leidis alternatiivselt, et kuna kõik vaidlusalused tehingud on tehtud seotud osapoolte vahel, siis võivad need olla ka heade kommete vastased. 11 2-19-6082
  46. Tingimusliku vastuhagi jättis maakohus läbi vaatamata, sest kohtu hinnangul on vaidlusaluste võlatunnistuste puhul tegemist deklaratiivsete võlatunnistustega. Hageja I apellatsioonkaebus
  47. Hageja I esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada osas, milles hagi jäeti rahuldamata ja jaotati menetluskulud ning teha uus otsus, millega hagi rahuldada ja jätta menetluskulud kostja kanda.
  48. Maakohus ei ole eraldi analüüsinud kõigi kolme hageja nõude põhjendatust. Samuti on maakohus ebaõigelt arvestanud asjaolude ja tõenditega, mis on toonud kaasa ebaõige otsuse tegemise.
  49. Maakohus on otsuse tegemisel lähtunud väärast lähtealusest, nagu oleks ühingute seotuses midagi lubamatut. Maakohus on otsuses jätnud arvestamata, et ÄS § 6 lg 3 mõistes moodustasid ühe kontserni põhivõlgnik, võlgnik ja hageja I ning teise kontserni hageja II ja hageja III. Mõlemad kontsernid olid omavahel tihedalt seotud, kuna mõlema kontserni emaettevõtted kuulusid samadele füüsilistele isikutele. Tehinguid tuleb vaadata ettevõtete grupi kontekstis. Maakohus on hageja I põhjendused ettevõtete grupi osas jätnud täielikult arvestamata ning pole hinnanud tehingute kasulikkust ettevõtete grupi või terviku kontekstis. Nõude omandamine hageja III poolt oli grupisiseselt kasulik.
  50. Hea usu põhimõtte vastane ei saa olla käendaja vastu pankrotimenetluses nõude esitamine, kui nõue põhivõlgniku vastu ei olnud võlgniku pankrotimenetluse algatamise ajal sissenõutav. Käendaja varale, Punane tn 50 ja 52 kinnistule, seatud hüpoteegi mitterealiseerimist ei saa pidada samuti hea usu põhimõtte vastaseks tegutsemiseks. Hüpoteek oli seatud hageja III kasuks, mistõttu ei saanud hageja I oma nõuet hüpoteegi realiseerimise teel rahuldada. Kuigi võlgniku pankrotimenetluse algatamise seisuga ei olnud hagejate nõuded põhivõlgniku vastu sissenõutavad, on võlausaldaja vaba valima, kas rahuldada oma põhivõlgniku vastu suunatud nõue käendaja vastu nõude esitamise või pandi realiseerimise teel. Hageja III kasuks seatud hüpoteek oli teise järjekoha hüpoteek, millele eelnes aktsiaselts SEB Eesti Ühispank kasuks seatud hüpoteek, mis tagas peaaegu 6 miljoni euro suurust nõuet ja mis oleks hageja III nõude täitmiseks kinnisasja müümisel jäänud püsima. Lisaks oleks grupiliikme kinnisasja sundmüügi nõudmine ning sellel lasuva hüpoteegi realiseerimine kahjulik grupile kui tervikule.
  51. Ebaõige on maakohtu järeldus, et käendaja vastutus on

§ 145

lg 5 mõttes vähenenud Pae tn 80 Tallinn kinnistut koormatud hüpoteegi summa võrra. Ühe menetlusvälise isiku TALLINNA ÄRIPANGA AS-i poolt teisele isikule aktsiaseltsile SEB Eesti Ühispank hüpoteegi loovutamine ei saa mõjutada hageja I nõuet kostja suhtes. Olukorras, kus Pae 80 Tallinn kinnistu kuulus võlgnikule endale ehk hüpoteegi realiseerimine oli seotud võlgniku käenduskohustusega, ei ole

§ 145lg 5 kohaldatav.

  1. Hageja I ei saanud mõjutada pankrotiavalduse esitamist põhivõlgniku poolt. Kuigi ühe juriidilise isiku juhatuse liikmete tegevust ei saa üle kanda teise juriidilise isiku juhatuse liikme tegevusele isegi vastavate juhatuse liikmete kattumise korral, on põhivõlgniku juhatuse liige alates
  2. detsembrist 2013 R, kes ei ole hageja I juhatuse liikmeks. Hagejal I ei olnud põhivõlgniku vastu sissenõutavaks muutunud nõuet enne
  3. maid
  4. Hageja I nõude põhjendatust ei saa mõjutada see, kas põhivõlgniku juhatuse liikmetel tekkis mingil hetkel kohustus pankrotiavalduse esitamiseks. Põhjendamatu on siduda hageja I nõude väidetav heade kommete vastasus põhivõlgniku väidetava pankrotiseisuga. 12 2-19-6082
  5. Hageja ei nõustu maakohtu järeldusega, et võlgniku ja põhivõlgniku poolt
  6. jaanuaril 2014 ja
  7. mail 2015 antud võlatunnistused on deklaratiivsed, mitte konstitutiivsed. Võlatunnistuste p-s 1 sisaldub selge viide

§ 30

lg-le 1, mis viitab sellele, et poolte tahteks võlatunnistuste andmisel oli uue ja eraldiseisva kohustuse loomine. Võlatunnistustes sisalduvad viited algsetele laenu- ja käenduslepingutele ei mõjuta seda, et võlatunnistuste andmisega loodi põhivõlgnikule ja võlgnikule uus ja eraldiseisev kohustus. Maakohus ei ole hinnanud hageja I väidet, et juhul, kui pidada võlatunnistusi deklaratiivseteks, siis on kaasnenud sellega võlale vastuväidete esitamisest loobumine. 18. mai 2015 võlatunnistus on osaliselt käsitletav kompromisslepinguna

§ 578lg 1 mõistes.

Võlatunnistustes on selle pooled teinud vastastikuseid järeleandmisi, nimelt on hageja III edasi lükanud nõuete sissenõutavaks muutumise tähtaega ja loobunud viivise nõudest. Maakohus kohaldas ebaõigelt

§ 113

lg-t 6, mille järgi ei või arvestada intressilt viivist, kuid jätnud arvestamata Riigikohtu praktika, mille kohaselt on lubatud sõlmida kokkuleppeid, milles muudetakse võlasuhe vaieldamatuks, mh arvestades viivist sissenõutavaks muutunud intressilt ja viiviselt.

  1. Maakohtu järeldus, et hageja I põhinõue on osaliselt lõppenud tasaarvestuse tõttu, ei ole õige. Hageja I põhinõue ei saanud tasaarvestusega lõppeda, kuna hageja I on tasaarvestuseks kasutanud alates
  2. maist 2015 arvestatud täiendava intressi nõudeid. Hageja ei ole kasutanud tasaarvestuseks muid nõudeid, sh põhinõuet. Maakohus ei ole eristanud kuni
  3. detsembril 2013 tekkinud intressinõuet ning alates
  4. maist 2015 arvestatud täiendavat intressinõuet. Maakohus ei ole põhjendanud, miks ta on käenduslepingu p-s 1 fikseeritud intressi määrast 8,5% maha arvestatud põhiintressi määra 2%. Laenu- ega käenduslepingu pooled ei ole kokku leppinud põhiintressi mahaarvamises. Maakohus järeldas ekslikult, et hageja I viivisenõue ja leppetrahvi nõue pole põhjendatud. Hageja II apellatsioonkaebus
  5. Hageja II esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada, milles hagi jäeti rahuldamata ja jaotati menetluskulud ning teha uus otsus, millega hagi rahuldada ja jätta menetluskulud kostja kanda.
  6. Maakohus ei ole eraldi analüüsinud kõigi kolme hageja nõude põhjendatust, mistõttu ei ole võimalik tuvastada, milliste hagejate nõudeid kohus analüüsis ning millistele tõenditele tuginedes on kohus otsuses avaldatud seisukohtadeni jõudnud. Maakohus on jätnud hageja II nõude esemeks olevad asjaolud kas täielikult tuvastamata või ei ole otsuses esitatud põhjendused hageja II hagi rahuldamata jätmisel jälgitavad. Maakohus on tuvastanud nii heade kommete vastasuse kui ka hea usu põhimõtte vastase käitumise, jättes samas selgitamata, millised konkreetsed hageja II tegevused on käsitletavad heade kommete vastasena või vastuolus hea usu põhimõttega. Maakohus on õigusvastaselt asunud seisukohale, mille kohaselt ettevõtete gruppi kuuluvatel ühingutel puuduks õigus teineteise vastu nõudeid esitada. Otsus on vastuoluline ning ei sisalda maakohtu enda poolt väljatoodud materiaalõigusnormi kohaldamise eelduste analüüsi. Maakohus on ebaõigelt jätnud kostja menetluskulud solidaarselt hagejate kanda.
  7. Võlgnik andis konstitutiivse võlatunnistuse, alternatiivselt on võlgnik võlatunnistuse andmisega loobunud kõigist vastuväidetest ning võlgniku poolt antud võlatunnistus on osaliselt käsitletav kompromisslepinguna.
  8. Maakohus ei ole arvestanud hageja II intressinõudega 25% aastas, mis fikseeriti hageja II, võlgniku ja põhivõlgniku vahel sõlmitud
  9. mai 2015 võlatunnistuses. Hageja II nõuded ei sisalda leppetrahvinõudeid nagu maakohus on otsuses avaldanud. 13 2-19-6082
  10. Maakohus järeldas ekslikult, et hageja II viivisenõue ei ole põhjendatud.
  11. Hagejal II ei olnud kohustust pöörduda oma nõude rahuldamiseks esmalt põhivõlgniku poole, mistõttu hageja II poolt nõude maksmapanek käendaja vastu ei saa olla vastuolus hea usu põhimõttega. Põhivõlgniku vastu nõude esitamine ei olnud ka tulenevalt kohustuse täitmise tähtaja pikendamisest võimalik. Maakohtu otsusest ei tulene, et põhivõlgniku suhtes oleks mistahes isikul olnud kohustus esitada pankrotiavaldus. Maakohus on jätnud tähelepanuta hagejate väited sellest, et kinnistutele seatud hüpoteek järgnes aktsiaseltsi SEB Ühispank kasuks seatud hüpoteegile ning arvestades aktsiaseltsi SEB Ühispank nõuete suurust ja kinnistute väärtust ei oleks olnud hüpoteekide arvelt hageja II nõuete rahuldamine võimalik. Maakohus ei ole hinnanud hagejate väiteid ega tõendeid tehingute majanduslikust põhjendatusest. Äriõiguse mõttes isikute omavaheline seotus ei loo iseseisvat alust hea usu põhimõtte vastase tegevuse tuvastamiseks. Hageja III apellatsioonkaebus
  12. Hageja III esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada osas, milles hagi jäeti rahuldamata ja jaotati menetluskulud ning teha uus otsus, millega hagi rahuldada ja jätta menetluskulud kostja kanda.
  13. Maakohus on rikkunud otsuse põhjendamiskohustust, jättes hageja III nõude esemeks olevad asjaolud kas täielikult tuvastamata või ei ole otsuses esitatud põhjendused hageja III hagi rahuldamata jätmisel jälgitavad.
  14. Maakohus on jätnud hageja III põhinõude tunnustamata jättes samal ajal hageja III põhinõude üldse käsitlemata. Maakohtu otsusest ei nähtu, et kohus oleks tuvastanud hageja III põhinõude olemasolu või selle puudumise.
  15. Hageja III intressi- ja viivisenõuded on jäetud põhjendamatult rahuldamata. Hageja III ei nõustu maakohtu järeldustega, et võlgniku ja põhivõlgniku poolt
  16. jaanuaril 2014 ja
  17. mail 2015 antud võlatunnistused on deklaratiivsed. Nimetatud kokkulepetega loodi eraldiseisvad võlakohustused, et lihtsustada võla sissenõudmist. Hinnates
  18. jaanuari 2014 ja
  19. mai 2015 võlatunnistusi tuleks kokku lepitud tingimusi käsitleda kui kokkulepet või kompromissi, milles lepitakse kokku vaieldava asjaolu vaieldamatuks muutmises või ka näiteks nõude suuruse ebatäpsuse korral vaidluste vältimiseks lepitakse kokku poolte jaoks aktsepteeritavas nõude suuruses. Vastastikused järeleandmised võlatunnistustes, mille kohaselt loobutakse osaliselt nõuetest, kus on ajatatud võlgnevuse tasumise tähtaega ning muudetud intressikokkulepet, on käsitletavad kompromissina. Maakohtu põhjendused käenduslepingu p-s 1.2 käendajale siduvast intressikokkuleppest on üllatuslikud, mida pooled menetluses ei arutanud. Käenduslepingu kohaselt kohustus käendaja vastutama nii laenulepingust kui ka juba sõlmitud või tulevikus sõlmitavatest kokkulepetest.
  20. Maakohus ei ole tuvastanud, hinnanud ega avaldanud ainsatki seisukohta hageja III leppetrahvinõuete kohta, kuigi on jätnud need tunnustamata.
  21. Maakohus on võlgniku vastutust 958 674,72 euro võrra vähendades kohaldanud ebaõigesti

§ 145lg-t 5.

Olukorras, kus tagatiste vähendamine toimub võlgniku enda teadmisel, osalusel või nõusolekul, ei saa tugineda tagatiste vähenemisele rikkumata sealjuures hea usu põhimõtet. Käenduse realiseerumisel ei oleks võlgniku olukord olnud parem, kui aktsiaseltsile SEB Ühispank poleks hüpoteeki üle antud, kuna põhivõlgniku kohustusi taganud hüpoteegiga kinnistu kuulus võlgnikule. 14 2-19-6082

  1. Poolte vahel ei olnud sõlmitud kokkulepet, mille kohaselt oleks võlausaldajal olnud kohustus pöörduda nõude rahuldamiseks esmalt põhivõlgniku poolte. Maakohtu otsusest ei tulene, et põhivõlgniku suhtes oleks mistahes isikul olnud kohustus esitada pankrotiavaldus. Põhivõlgniku vastu nõude esitamine ei olnud tulenevalt kohustuse täitmise tähtaja pikendamisest sisuliselt võimalik. Maakohus ei ole hinnanud hagejate väiteid ega tõendeid tehingute majanduslikust põhjendatusest. Äriõiguse mõttes isikute omavaheline seotus ei loo iseseisvat alust hea usu põhimõtte vastase tegevuse tuvastamiseks.
  2. Otsuses ei ole võimalik aru saada, millist konkreetset tehingut või selle esemeks olevat kokkulepet peab maakohus heade kommetega vastuolus olevaks. Otsuses puuduvad põhjendused, millele rajanevalt oleks võimalik järeldada, et tegemist oleks tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 86 lg 2 p-s 1 või 2 kirjeldatud asjaoludega. Vastustaja seisukoht
  3. Kostja vaidleb apellatsioonkaebustele vastu, palub jätta need rahuldamata ja menetluskulud hagejate kanda. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
  4. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada menetlusõiguse normi olulisel määral rikkumise tõttu, mida ei saa kõrvaldada apellatsioonimenetluses. Asi tuleb saata tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 656 lg 1 p 5 ja § 657 lg 1 p 3 alusel läbivaatamiseks esimese astme kohtule. Kolleegium märgib, et kuigi hagejad on apellatsioonkaebustes taotlenud maakohtu otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega hagid rahuldada, siis ringkonnakohus ei ole hagejate taotlustega seotud. Apellatsioonkaebused rahuldatakse osaliselt.
  5. Kohtuotsuse põhjendamise kohustuse ja selle sisu sätestavad TsMS § 436 lg 1 ja § 442 lg
  6. TsMS § 436 lg 1 kohaselt peab kohtuotsus olema seaduslik ja põhjendatud. Muu hulgas tähendab kohtulahendi põhjendamise kohustus seda, et kohtu põhjendused peavad olema jälgitavad ja seostatud asjas tuvastatud asjaoludega. Kui kohus ei nõustu menetlusosalise seisukohaga, tuleb seda põhjendada (vt Riigikohtu 17.05.2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-17, p 20.1). Vastavalt TsMS § 442 lg-le 8 märgitakse otsuse põhjendavas osas kohtu tuvastatud asjaolud ja nendest tehtud järeldused, tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused, samuti seadused, mida kohus kohaldas. Kohus peab otsuses kõiki tõendeid analüüsima. Kui kohus mõnda tõendit ei arvesta, peab ta seda otsuses põhjendama. Ringkonnakohtu hinnangul ei vasta maakohtu otsus osutatud nõuetele. Otsusest puuduvad põhjendused, mida oleks võimalik seostada maakohtu järeldustega. Maakohus ei ole otsust seaduse kohaselt olulises ulatuses põhjendanud, mistõttu on selle tegemisel rikutud TsMS § 436 lg 1 ja § 442 lg 8 nõudeid.
  7. Mitte iga rikkumine eelmenetluses ei osutu niivõrd oluliseks, et see toob kaasa kohtulahendi tühistamise. Kuna ainuüksi eelmenetluse nõuete rikkumine ei ole menetlusõiguse normi oluliseks rikkumiseks TsMS § 656 lg 1 mõttes, siis saavad maakohtule ette heidetavad rikkumised olla aluseks kohtuotsuse tühistamisele vaid juhul, kui rikkumine võis mõjutada asja lahendamise tulemust ja seda ei saa kõrvaldada apellatsioonimenetluses (TsMS § 656 lg 2, vt Riigikohtu
  8. aprilli 2015 otsus tsiviilasjas 3-2-1-41-15, p 20 teine lõik). Praegusel juhul on võimalik, et menetluslikud rikkumised mõjutasid asja lahendamise tulemust ja neid ei ole võimalik mõistlikult kõrvaldada apellatsioonimenetluses. 15 2-19-6082
  9. Hagejad on esitanud hagid oma nõuete tunnustamiseks võlgniku pankrotimenetluses. PankrS § 193 lg 5 sätestab, et kui pankrotiavaldus on menetlusse võetud enne
  10. aasta
  11. veebruari, kohaldatakse nõuete kaitsmisele ja tunnustamisele PankrS § 3 lg 2, § 77 p 6 ja
  12. ptk
  13. jao redaktsiooni ning TsMS § 132 lg 4 p 9 redaktsiooni, mis kehtisid
  14. aasta
  15. jaanuarini. Kuni
  16. jaanuarini 2021 kehtinud PankrS § 106 lg 1 sätestas, et kui nõuete kaitsmise koosolekul nõuet, selle rahuldamisjärku või nõuet tagavat pandiõigust ei tunnustatud, otsustab nõude või pandiõiguse tunnustamise võlausaldaja hagi alusel kohus. Kui nõude või pandiõiguse vastu on vaielnud haldur, on kostjaks haldur, kellel on kõik võlgniku kui kostja õigused ja kohustused.
  17. Pooled vaidlevad selle üle, kas ja missugusel õiguslikul alusel on hagejatel nõuded võlgniku vastu, kas ja missuguses ulatuses on hagejatel õigus nõuda võlgnikult kohustuse täitmist. Maakohus ei ole eristanud hagejate eraldi esitatud nõudeid, mistõttu on iga hageja selge vaidlusese ja -ulatus jäänud maakohtu otsuses määratlemata (TsMS § 392 lg 1). Maakohus on ebapiisavalt käsitlenud hagejate nõuete aluseks olevaid asjaolusid ja on jätnud olulised asjas tähtsust omavad asjaolud, mille üle pooled vaidlevad, tuvastamata.
  18. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid põhivõlgnik ja TALLINNA ÄRIPANGA AS
  19. novembril 2007 laenulepingu, mille tagamiseks sõlmisid võlgnik ja TALLINNA ÄRIPANGA AS
  20. novembril 2007 käenduslepingu, millise laenu tagastamise tähtaega pikendati kuni
  21. detsembrini
  23. novembril 2013 teavitas TALLINNA ÄRIPANGA AS laenulepingust tulenevate nõuete loovutamisest hagejale III. Põhivõlgnik laenulepingust tulenevaid kohustusi vaatamata hageja III nõudekirjadele ei täitnud. Kuna hageja III on temale laenulepingust loovutatud nõuded võlgniku vastu omakorda loovutanud hagejale I ja hagejale II, siis tuleb kolleegiumi arvates eelkõige tuvastada, missugusel õiguslikul alusel on/olid hagejal III võlgniku vastu nõuded, kas need olid kehtivad ja kas need hagejale III kuulunud nõuded on loovutatud hagejatele I ja II. Pooled vaidlevad selle üle, et kui hagejatele I ja II on loovutatud laenulepingust ja käenduslepingust tulenev nõue, siis ei ole neil õigust nõuda kostjalt võlatunnistuste või kompromisslepingu alusel summade tasumist.
  24. Poolte vahel on vaidlus selle üle, kas hageja I ja hageja III nõuded tulenevad hageja III, võlgniku ja põhivõlgniku vahel sõlmitud kolmepoolsetest lepingutest, s.o
  25. jaanuaril 2014 ja
  26. mail 2015 võlgniku ja põhivõlgniku antud võlatunnistustest ja kokkulepetest, kas need võlatunnistused on konstitutiivsed või deklaratiivsed ning kas võlatunnistused on osaliselt käsitletavad kompromisslepinguna. Hageja II ja kostja vaidlevad selle üle kas hageja II nõuded tulenevad eelnevast
  27. mail 2015 hageja III, võlgniku ja põhivõlgniku vahel sõlmitud võlatunnistusest ja kokkuleppest ning hageja II, võlgniku ja põhivõlgniku vahel sõlmitud kolmepoolsest lepingust, s.o
  28. mail 2015 võlgniku ja põhivõlgniku antud võlatunnistusest ja kokkuleppest, kas see võlatunnistus on konstitutiivne või deklaratiivne ning kas võlatunnistus on osaliselt käsitletav kompromisslepinguna.
  29. Vaidlustatud otsusest ei nähtu, milliste poolte väidete ja esitatud tõendite alusel tuvastas maakohus, et võlgniku ja põhivõlgniku antud võlatunnistused ei olnud konstitutiivsed. Kohtu järelduse põhjendamiseks ei piisa valikuliselt tõendite loetlemisest. Olukorras, kus maakohus tuvastas lakooniliselt tõendite kogumile viidates, et antud võlatunnistused pole konstitutiivsed, vaid deklaratiivsed ning mingeid kokkuleppeid nendes sõlmitud pole, on maakohus jätnud tuvastamata vaidlusaluste võlatunnistuste ja kokkulepete sõlmimisel nende sisu, ulatuse, poolte huvid ja võlatunnistuste andmise ning kokkulepete sõlmimise eesmärgi. Otsuses peab maakohus analüüsima kõiki esitatud tõendeid, mida pooled on esitanud oma väidete kinnitamiseks või teise poole väidete ümberlükkamiseks. 16 2-19-6082
  30. Maakohus leides, et võlatunnistused on deklaratiivsed, on jätnud tuvastamata, millise õigusliku tagajärje kaasatoomisele olid need kolm erinevat võlatunnistust ja kokkulepet suunatud (TsÜS § 67 lg 1). Võlgniku tahteavalduse tõlgendamisel tuleb esmalt TsÜS § 75 lg 1 järgi tuvastada tahteavalduse tegija tahe ja tahteavalduse saaja teadmine sellest ja juhul, kui tahteavalduse saaja kostja tegelikku tahet ei teadnud ega pidanudki teadma, tuleb tahteavaldust tõlgendada nii, nagu tahteavalduse saajaga mõistlik isik seda samadel asjaoludel mõistma pidi.
  31. Kui hageja on esitanud kostja vastu võlatunnistusest tuleneva nõude, peab kohus esmalt võtma seisukoha, kas esitatud dokument on võlatunnistuse andja õigusliku sidumise tahteta antud kinnitus (võlgniku ühepoolne mittetehinguline tunnistus) või õiguslikult siduv võlatunnistus. Võlgniku ühepoolse mittetehingulise tunnistuse andmisel võlgnik üksnes konstateerib võla olemasolu või teatud asjaolude esinemist, soovimata õiguslikku siduvust. Sellise tunnistuse tagajärg on aegumise katkemine (TsÜS § 158) ning seda võib kohtumenetluses käsitada dokumentaalse tõendina nende asjaolude osas, mille olemasolu tunnistusega kinnitatakse. Samas ei loo see iseseisvat nõude alust ega piira tunnistuse andja poolt tunnistuses mainitud nõudele vastuväidete esitamist (vt Riigikohtu
  32. juuni 2021 otsus tsiviilasjas 2-19-5601, p 16.1).
  33. Juhul kui tegemist on tehinguga, tuleb hinnata, kas väidetud võlatunnistus on abstraktne (konstitutiivne) (

§ 30) või kausaalne (deklaratiivne).

Seda, kas tegemist on konstitutiivse või deklaratiivse võlatunnistusega ning missugune on võlatunnistuse sisu, tuleb välja selgitada võlatunnistuse kui lepingu tõlgendamise teel, kohaldades mh

§-s 29 sätestatut. Oluline on tuvastada poolte ühine tegelik tahe võlatunnistuse kokkuleppe sõlmimisel. Võlatunnistuse liigi kindlaksmääramisel tuleb arvestada, et võlatunnistuse tähendus määratakse võlatunnistuse sisu ja eesmärgiga, arvestades kõiki võlatunnistuse sõlmimise asjaolusid, sh lepingueelseid läbirääkimisi, poolte huve jms.

§-s 30 sätestatud abstraktse kohustuse tekkimine eeldab, et pooltel on tahe siduda end just abstraktse kohustusega, st poolte eesmärk on luua iseseisev ja sõltumatu nõudealus kas senise võlasuhte asemele või selle kõrvale. Tõendamaks, et võlgnik tunnistas kohustusi hageja ees konstitutiivse võlatunnistusega

§ 30

mõttes, tuleb hagejal esmalt tõendada poolte tahe luua iseseisev kohustus, vastasel juhul eeldatakse deklaratiivset võlatunnistust. Seega on tegemist konstitutiivse võlatunnistusega siis, kui vaidlusaluse võlatunnistuse tõlgendamise teel selgub, et hoolimata poolte lepingudokumendis kasutatud sõnastusest oli poolte eesmärk luua senistest võlasuhetest sõltumatu (abstraktne) kohustus. Tõlgendamisel tuleb lähtuda eelkõige sellest, mis oli poolte ühine tahe lepingudokumendi koostamise ajal (vt

§ 29

). Kui sellist abstraktse kohustuse loomise tahet ei tuvastata, tuleb lähtuda sellest, et tegemist on deklaratiivse võlatunnistusega, millega üksnes kinnitatakse olemasolevat võlga ja soovitakse vastuväidetest loobumisega lihtsustada selle sissenõudmist (vt Riigikohtu

  1. juuni 2021 otsus tsiviilasjas 2-19-5601, p 16.2 ja selles viidatud lahendid).
  2. Kohtupraktika kohaselt loobub võlgnik deklaratiivse võlatunnistuse andmisega lähtuvalt võlatunnistuse eesmärgist kas osaliselt või täielikult sellises võlatunnistuses tunnistatud nõudele vastuväidete esitamisest. Kui võlatunnistus tehinguna kehtib ning võlgnik oli loobutavatest vastuväidetest teadlik või pidi neist teadma ja sai loobumise tagajärjest aru, on võlatunnistusega määratud vastuväidetest loobumine lõplik ning võlgnik saab võlale esitada üksnes neid vastuväiteid, millest teda ei loeta võlatunnistuse andmisega loobunuks. Missugustest vastuväidetest on deklaratiivse võlatunnistusega loobutud, tuleb kohtul välja selgitada iga üksikjuhtumi puhul eraldi, võttes arvesse eelkõige võlatunnistuse sisu, ulatust, poolte huve ja lepingu sõlmimise eesmärki (vt Riigikohtu
  3. juuni 2021 otsus tsiviilasjas 2-195601, p 16.3). 17 2-19-6082
  4. Maakohus oma järeldust, et võlatunnistused ei saa olla osaliselt käsitletavad kompromisslepinguna, ei ole samuti põhjendanud. Miks võlatunnistuses ei võiks sisalduda kokkuleppeid, see maakohtu otsusest ei selgu. Igal juhul pole maakohus oma järelduse tegemisel lähtunud poolte väidetest ja esitatud tõenditest.
  5. Asja uuel läbivaatamisel tuleb maakohtul hinnata, milline oli võlatunnistuste andjate ja nendes sisalduvate poolte tahe võlatunnistuste andmisel ja kokkulepete sõlmimisel. Selleks tuleb tõlgendada võlatunnistusi ja kokkuleppeid

§-s 29 sätestatud reeglitest lähtudes, võttes arvesse nii nende tegelikku (majanduslikku) sisu kui ka mõlema poole väiteid ning esitatud tõendeid võlatunnistuste andmise ja kokkulepete sõlmimise asjaolude ning eesmärgi kohta. Oma järeldusi tuleb maakohtul nõuetekohaselt põhjendada. 57. Eelnevalt nimetatud rikkumiste tõttu jäi maakohtu otsuses sisuliselt tuvastamata, kas ja millised tahteavaldused on võlatunnistuses andnud võlgnik ja põhivõlgnik ning missugused õigused ja kohustused võisid pooltel võlatunnistustest tekkida või missuguseid varasemaid õiguseid ja kohustusi soovisid pooled olemasolevate kokkulepetega muuta. See omakorda võis kaasa tuua poolte õigussuhte ebaõige kvalifikatsiooni. Alles seejärel, kui kohus on nõuetekohaselt tuvastanud, millisest kehtivast lepingust (võlasuhtest) tulevad pooltele õigused ja kohustused, on võimalik tuvastada missugused põhivõlgniku täitmata kohustusi ja missugustel tingimustel on võlgnik kohustatud tagama iga hageja ees eraldi (laen, intressid, viivised, leppetrahvid), millal on need nõuded muutunud sissenõutavaks ja kas võlasuhtest tulenevat ei peakski kohaldama seetõttu, et see võib olla vastuvõtmatu hea usu põhimõttest lähtuvalt. Kohus peab hindama kõiki hagejate väiteid ja neid tõendavaid tõendeid, samuti kostja poolt hagejate nõuetele esitatud vastuväiteid ja tõendeid. Kohus peab analüüsima iga hageja eraldi esitatud nõude maksmapaneku eeldusi eraldiseisvalt ja otsusest peab kajastuma, kas hagejate eraldi esitatud nõuete rahuldamise eeldused on tulenevalt hagi alusena esitatud asjaoludest ja neid tõendavatest tõenditest leidnud tuvastamist. Tasaarvestuse teostamise tulemusel nõuete lõppemise tuvastamiseks tuleb kohtul järgida seaduses sätestatud järjekorda tasaarvestamiseks nõuete paljususe korral (

§ 201

lg 2), samuti lähtuda poolte väidetest ja esitatud tõenditest, et kindlaks teha kas või millises ulatuses on nõue lõppenud. Olukorras, kus kohus leiab, et on põhjendatud intressinõue ja viivisenõue, kuid kohtu arvates ei ole see põhjendatud nõutud suuruses, siis ei piisa kohtu tõdemusest, et nõuded on segased. Missugusest hagejate esitatud intressi ja viivise arvestusest maakohus lähtus ja miks ei saanud maakohus kontrollida viivise ja intressi arvestuse õigsust poolte väidete ja esitatud tõendite alusel, on maakohus jätnud põhjendamata. Kui kohtu ette toodud asjaolud ei võimalda kontrollida nõuete arvestust ja ise kindlaks teha nõue põhjendatud suuruses, siis tuleb maakohtul tulenevalt selgitamiskohustusest anda pooltele võimalus esitada uus intressi ja viivise arvestus. Käendaja vastutuse vähenemise tuvastamiseks hüpoteegisumma võrra peavad samuti olema kohtu põhjendused jälgitavad ja seostatud asjas tuvastatud asjaoludega.

  1. Kuna pooled vaidlevad selle üle, missugused õigused ja kohustused on hagejale III üle läinud seoses TALLINNA ÄRIPANGA AS-i
  2. novembri 2007 laenulepingust nr 553 tulenevate nõuete loovutamisega, siis ei piisa kohtu järeldusest, et kui tegemist pole lepingu ülevõtmisega, siis on hagejale III üle läinud laenulepingus sätestatud õigused nõuda lepingu rikkumisel leppetrahvi, kokkulepped intressi ja viivise osas. Maakohus ei ole põhjendanud oma seisukohta, hinnates poolte väiteid ja esitatud tõendeid. Missugused osapooled on ise pidanud nõuete üleminekut nõuete loovutuseks, mitte lepingu ülevõtmiseks, otsusest ei selgu. Maakohtu otsusest ei nähtu, et maakohus oleks hinnanud nõude loovutamise lepingu sõlminud lepingupoolte tahteavaldusi lepingu sõlmimisel. Poolte väited põhivõlgniku ja võlgniku tahtavalduste kohta lepingu ülevõtmisel on maakohus jätnud aga nõuetekohaselt hindamata. Asja uuel läbi vaatamisel peab maakohus tuvastama poolte väiteid ja esitatud tõendeid hinnates 18 2-19-6082 missugused õigused ja kohustused on nõude loovutamisega hagejale III üle läinud. Sellest missugused õigused ja kohustused on nõude loovutamisega hagejale III üle läinud võib sõltuda missuguseid laenulepingust tulenevaid õiguseid ja kohustusi võisid võlatunnistuste ja kokkulepete pooled kinnitada või muuta. Juhul, kui hagejale III ei ole üle läinud kõik laenulepingust tulenevad õigused ja kohustused, siis ei saa ka nõustuda, et

§ 167

lg 3 järgi lähevad nõude loovutamisel uuele võlausaldajale üle kõik laenulepingust tulevad õigused kõikvõimalikke leppetrahve nõuda, vaid võlausaldajale saab üle minna koosmõjus

§ 167

lg-te 1 ja 2 alusel ainult sellise leppetrahvi nõudeõigus, mis on seotud nõudega. Maakohtu otsusest nähtub, et maakohus heidab leppetrahvide esitamisel ette hea usu põhimõtte vastast käitumist M-le ja V-le. Maakohtu järeldus, et leppetrahvide kohaldamine on hea usu põhimõttega vastuolus seoses M ja V käitumisega, ei ole jälgitav. Kui maakohus ei ole tuvastanud poolte väidete ja esitatud tõendite alusel, missugused leppetrahvi nõuded, millal ja kellele need on esitatud ning millisel õiguslikul alusel on võlgnikult nende tasumist nõutud, kas leppetrahvinõuete esitamise aluseks olevad kokkulepped on kehtivad, kas need on sissenõutavad, siis vaid erinevate äriühingute registrikaartide andmetele tuginedes, kust nähtuvad M ja V nimed, ei saa lugeda nõuetekohaselt põhjendatuks, et leppetrahvide esitamine võiks olla hea usu põhimõttega vastuolus. 59. Hea usu põhimõtte kohaldamisel antakse hinnang isikute käitumisele. Heas usus käitumise üldine kohustus on sätestatud TsÜS § 138 lg-s 1.

§ 6lg 1 täpsustab üldise heas usus käitumise kohaldamise võlasuhetele. Ts

ÜS § 138 lg 2 järgi ei ole õiguste teostamine lubatud seadusvastasel viisil, samuti selliselt, et õiguse teostamise eesmärgiks on kahju tekitamine teisele isikule.

§ 6

lg 2 kohaselt ei kohaldata võlasuhetele seadusest, tavast või tehingust tulenevat, kui see oleks hea usu põhimõttest lähtuvalt vastuvõtmatu. Maakohus on põhjendamatult ilma mõlema poolte väiteid ja esitatud tõendeid hindamata pidanud vajalikuks rõhutada ka kõigi hagejate puhul hea usu põhimõttega vastuolus käitumist.

§ 145

lg 1 kohaselt vastutab käendaja solidaarselt põhivõlgnikuga, kui põhivõlgnik rikub kohustust, mida käendati. Solidaarsest vastutusest tulenevalt tekibki käendaja vastutus solidaarsena põhivõlgniku kõrvale, mistõttu ei saa kuidagi nõustuda maakohtuga, et hagejate poolt nõude esitamist võlgniku kui käendaja vastu ja põhivõlgniku vastu pankrotiavalduse esitamata jätmist saab pidada iseenesest hea usu põhimõttega vastuolus olevaks. Poolte vahel ei ole vaidlust, et kõik ühingud, s.t hagejad I-III ja võlgnik ning põhivõlgnik olid omavahel seotud ühingud. Iseenesest ei saa olla hea usu põhimõtte vastane tehingute tegemine samasse kontserni kuuluvate ühingute vahel. Ettevõtete grupi siseseid nõudeid ei peeta samuti hea usu põhimõttest lähtuvalt vastuvõetamatuks ning selliseid tehinguid ja nende tehingute majanduslikku sisu tuleb hinnata, sh ettevõtete grupi kontekstis, et anda hinnang isikute käitumisele. Hea usu põhimõttega ei saa olla vastuolus käitumine, mis on õiguspärane, kuid sealjuures puuduvad asjaolud, mille alusel oleks võimalik lugeda käitumine vastuolus olevaks hea usu põhimõttega. Maakohus ei ole tuvastanud asjaolusid poolte väidetele ja esitatud tõenditele tuginedes, mille alusel on maakohus teinud järelduse, et hea usu põhimõtte kohaselt ei tohikski hagejad võlgniku vastu nõuet esitada.

  1. Maakohus on vastuoluliselt leidnud, et kõik vaidlusalused tehingud, mille alusel on hagejate nõudeõigus tekkinud, võivad olla vastuolus heade kommetega. Milliseid konkreetseid tehinguid maakohus oma järelduste tegemisel silmas pidas, otsusest ei selgu. Kuigi maakohus märkis, et tehingute heade kommete vastasust hindab kohus omal algatusel, siis ei ole maakohus selgelt oma seisukohta kujundanud, märkides vaid, et kõik tehingud võivad olla vastuolus heade kommetega. Maakohus ei ole tuvastanud vaidlusaluseid tehingud ja nende tehingute tegemise asjaolusid iga tehingu tegemise ajal, ei ole hinnanud seejuures poolte väiteid ja tõendeid, millest järeldada, kas väidetavad vaidlusalused tehingud võivad olla heade kommete vastased ja seetõttu tühised. Tehingu heade kommete vastasusel tuleb arvestada kogumis kõiki sellega 19 2-19-6082 seotud asjaolusid, sh nii tehingu sisu kui ka tehingu sõlmimise ja sellele eelnenud asjaolusid, poolte ettekujutusi, ajendeid ja eesmärke tehingu sõlmimisel (vt Riigikohtu
  2. oktoobri 2014 otsus tsiviilasjas 3-2-1-88-14, p 13). Selliselt alternatiivselt esitatud maakohtu seisukoht, et mingid tehingud võivad olla heade kommete vastased, on vastuolus maakohtu poolt teiste tehtud järeldustega, kus maakohus on leidnud, et poolte vahel on kehtiv võlasuhe ja maakohus on sellest tulenevalt andnud hinnangu hagejate käitumisele hagejate õiguste teostamisel hea usu põhimõtte raames, samuti on maakohus jätnud hagid tõendamatuse tõttu rahuldama.
  3. Kokkuvõtvalt rikkus maakohus TsMS § 436 lg-st 1 ja § 442 lg-st 8 tulenevat kohtulahendi põhjendamise kohustust, mis on oluline rikkumine TsMS § 656 lg 1 p 5 tähenduses. Poolte väited ja esitatud tõendid on olulises ulatuses hindamata ja asjaolud jäänud tuvastamata. Kuna maakohus rikkus oluliselt menetlusõiguse normi, s.t kohus ei ole otsust seaduse kohaselt olulises ulatuses põhjendanud (TsMS § 656 lg 1 p 5), ei ole ringkonnakohtul võimalik seda puudust kõrvaldada ja asi tuleb saata uueks arutamiseks esimese astme kohtule. Maakohtu rikkumised tingivad apellatsioonkaebuste osalise rahuldamise. Tagamaks pooltele õigust kohtuotsust vaidlustada asjaolude tuvastamise ja tõendite hindamise osas, peab esmalt oma seisukohad avaldama esimese astme kohus.
  4. Maakohtu otsuse tühistamise tõttu tuleb tühistada ka tingimusliku vastuhagi läbivaatamata jätmine (vt Riigikohtu
  5. märtsi 2018 otsus tsiviilasjas 2-14-60590, p-d 14.1 ja 14.2 ja Riigikohtu
  6. aprilli 2014 otsus tsiviilasjas 3-2-1-162-13, p 42). Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
  7. TsMS § 173 lg 3 teise lause kohaselt määratakse menetluskulude jaotus kindlaks asja uuel läbivaatamisel. (allkirjastatud digitaalselt) 20

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.