Obsah (9)

§ 121§ 263§ 274§ 120§ 64§ 74§ 69§ 56§ 57

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 21. veebruar 2019, Tallinn kirjalikus menetluses Kriminaalasja number 1-18-3822 Kohtukoosseis Sten Lind, Meel

§ 121

lg 2 p 3 ja § 263 lg 1 p 1 järgi ja Kriminaalasi P.O süüdistuses

§ 121lg 1 järgi lühimenetluses Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 11.

detsembri 2018 otsus Apellant Krister Pika kaitsja Prokurör Alan Rüütel Krister Pikk Süüdistatav, kelle apellatsioon esitati Kaitsja huvides isikukood 39303230285; elukoht: XXX; Eesti Vabariigi kodanik; XXX; emakeel: eesti keel; X XX; kahtlustatavana kinni peetud

1. juulil 2016; kehtivad kriminaalkaristused puuduvad Veljo Viilol RESOLUTSIOON
2. Jätta Krister Pika kaitsja Veljo Viiloli apellatsioon rahuldamata ja Harju Maakohtu
3. detsembri 2018 otsus muutmata.
4. Määrata Krister Pikale apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest Veljo Viiloli Advokaadibüroole makstava riigi õigusabi tasu suuruseks koos käibemaksuga 60 eurot.
5. Mõista talle apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi kulud välja Krister Pikalt. 1 OTSUSE VAIDLUSTAMISE KORD Ringkonnakohtu otsuse peale on võimalik esitada kassatsioon. Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
6. Krister Pikale esitati süüdistus

§ 263

lg 1 p 1 ja § 121 lg 2 p 3 järgi.

§ 263lg 1 p 1 järgi on K.

Pikale esitatud süüdistus järgmistes tegudes:

1. juulil 2016 kell 05:45 tungis ta Tallinnas XXX paikneva maja juures tänaval kallale XX-le, pekstes kannatanut jalgade ja kätega. Peksmise tagajärjel kukkus XX maha. K. Pikk põhjustades XX-le peksmisega valu ja tervisekahjustused: haava kukla piirkonnas, hematoomi parema silma all ja ülahuulel ning parema küünarvarre marrastuse. Oma teoga häiris K. Pikk sündmuskoha vahetus läheduses viibinud kõrvalise isiku AK õigusrahu ja turvatunnet.
2. aprillil 2018 kell 21:38 lõi ta Tallinnas XXX asuva M kaupluse lähedal parkimisplatsi ja XXX ühissõidukite peatuse juures SS rusikaga vasakule poole oimupiirkonda ja peapiirkonda. Kui SS jooksis K. Pika eest ära, hakkas K. Pikk teda taga ajama. XXX bussipeatuse juures viskas K. Pikk SS suunas klaaspudeli, mis ei tabanud ning purunes asfaldil. Seejärel jõudis K. Pikk SS-le järele ning lõi talle jalaga vastu jalga. Löögi tagajärjel SS kukkus ning veeres sõiduteele. Seejärel lõi K. Pikk maha kukkunud SS mitmeid kordi rusikaga pea piirkonda ning jalaga keha piirkonda. Löökidest tundis SS füüsilist valu ja sai tervisekahjustusi: paistetuse ja kriimustused vasaku silma piirkonnas. Oma teoga häiris Krister Pikk ühtlasi sündmuskohal viibinud kõrvaliste isikute rahu ja turvatunnet, rikkudes avalikus kohas käitumise üldnõudeid, mis tulenevad korrakaitseseaduse §-st 54 ja § 55 lg 1 p-dest 1 ja 2.

§ 121lg 2 p 3 järgi esitati K.

Pikale süüdistus selles, et ta kasutas

1. detsembril 2016 03:00 ja 03:30 vahele jääval ajavahemikul Tallinnas Jaani kiriku taga asuvas Vabaduse väljaku ühissõidukipeatuses füüsilist vägivalda AA suhtes. Nimelt lõi ta AA-le peaga näkku, tabades laubaga AA nina. Sellega põhjustas ta AA-le valu ja tervisekahjustuse: verejooksu ninasõõrmetest. Tegemist on korduva kehalise väärkohtlemisega, kuna K. Pikka on Harju Maakohtu
2. juuni 2012 otsusega karistatud

§ 274

lg 1,

§ 121

ja

§ 120järgi.

Koos K. Pikaga esitati süüdistus P.O-le

§ 121lg 1 järgi.

Kuna tema süüdistust puudutavas osas ei ole apellatsiooni esitatud, ei pea ringkonnakohus vajalikuks P.O süüdistusega seonduvat lähemalt käsitleda. 2. Harju Maakohus tunnistas K. Pika süüdi

§ 263

lg 1 p 1 ja

§ 121

lg 1 järgi ning mõistis talle karistuseks vangistused 1 aasta 2 kuud ja 7 kuud.

§ 64lg 1 alusel mõistis kohus liitkaristuseks 1 aasta 6 kuud vangistust. 2 Kr

MS § 238 lg 2 alusel vähendas kohus mõistetud vangistust 1aastani. Sellest luges kohus eelvangistuses ära kantuks ühe päeva. Kohus luges tõendatuks, et K. Pikk on pannud toime süüdistuses nimetatud teod, kuid kvalifitseeris süüdistuses

§ 121

lg 2 p 3 järgi kvalifitseeritud teo ümber

§ 121lg 1 järgi.

Nimelt tuvastas kohus, et K. Pika varasem karistus, millele süüdistuses tugineti, on kustunud. K. Pikale

§ 121

lg 1 järgi karistust mõistes arvestas kohus, et tegemist oli avalikus kohas joobes olles toime pandud spontaanse ja ilma selge motiivita ründega. Arvestades neid asjaolusid ja seda, et K. Pikal puudub sissetulek, ei pidanud kohus võimalikuks karistada K. Pikka rahalise karistusega. Maakohus leidis, et K. Pikka tuleb karistada 7 kuu pikkuse vangistusega. K. Pika süü on keskmisest mõneti suurem – ta ründas avalikus kohas otsitud põhjusel teist inimest ja põhjustas talle valu ja tervisekahjustuse. Kohus leiab, et sellise teo toimepanemine avalikus ruumis teiste isikute juuresolekul muudab teo keskmisest ohtlikumaks isegi kui praegusel juhul ei ole tuvastatav avaliku rahu häirimine, sest kõik kohalviibinud isikud kuulusid samasse seltskonda kui kannatanu. Kohtuistungil antud ütlustest nähtuvalt on K. Pikk teadlik oma vihaprobleemidest. Kuna ta õigustas oma käitumist teiste isikute ebameeldiva käitumisega ja raske lapsepõlvega, ei pidanud kohus täiel määral usutavaks ja süüd oluliselt kergendavaks asjaoluks kohtuistungil väljendatud kahetsust. Ka

§ 263

lg 1 p 1 järgi karistuse mõistmisel ei pidanud kohus võimalikuks mõista rahalist karistust. Kohus pidas kohaseks karistuseks sanktsiooni alammäära lähedale jäävat vangistust, karistades K. Pikka ühe aasta ja kahe kuu pikkuse vangistusega. Kohus arvestas, et K. Pikk pani toime kaks tegu. Mõlemad olid pigem juhuslikku või otsitud laadi konfliktid – oletatav perevägivald ja elukaaslase väidetav solvamine või riivamine juhusliku möödakäija poolt –, mida süüdistatav pidas vajalikuks lahendada vägivalla abil. Samas ei tekitanud K. Pikk kannatanutele tõsiseid vigastusi. Lisaks märkis kohus, et süüdistatav avaldas vähemalt mingil määral kahetsust toimepandud tegude osas, kuigi taas oma süüd vähendada püüdes ja kannatanute käitumisele viidates.

§ 64

lg 1 järgi liitkaristust mõistes suurendas kohus raskeimat karistust ja mõistis liitkaristuseks ühe aasta ja kuue kuu pikkuse vangistuse. Kohus leidis, et kuna tegemist oli olemuslikult sarnaste korduvate vägivallaaktidega eri isikute vastu, ei ole kergema karistuse raskemaga kaetuks lugemine põhjendatud. Kohus ei pidanud võimalikuks kohaldada süüdistatavale vangistusest tingimisi vabastamist

§ 74

lg-te 1 ja 3 alusel või vangistuse asendamist üldkasuliku tööga

§ 69alusel.

K. Pikk on järjepidevalt käitunud vägivaldselt eri isikute vastu, kusjuures viimasel korral teadis ta, et tema suhtes on käimas kriminaalmenetlus kahe samalaadse teo pärast. K. Pikk ei ole täiel määral võtnud vastutust toimepandud tegude eest, õigustades enda käitumist väliste motiividega. Kriminaalasja tehioludest tulenevalt on süüdistataval ilmsed probleemid oma viha kontrollimisega ja lisaks ka alkoholi tarbimisega. Samuti tuleneb kriminaalasjast, et K. Pikale on antud võimalusi kriminaalasja lahendamiseks mh oportuniteedi korras, kuid süüdistatav ei 3 täitnud nõuetekohaselt selle tingimusi (tl 176). Eeltoodust tulenevalt pidas kohus põhjendatuks reaalse vangistuse kohaldamist. 3. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni K. Pika kaitsja V. Viilol, kes taotleb maakohtu otsuse tühistamist K. Pikale mõistetud karistuse osas ning K. Pikale lühema vangistuse mõistmist ja selle üldkasuliku tööga asendamist. Kaitsja leiab, et kohus on mõistnud põhjendamatult karmi karistuse. Kohtuotsuses on alusetult märgitud, et kaitsja taotles K. Pika vangistuse

§ 74lg-te 1 ja 3 alusel tingimisi kohaldamata jätmist.

Kaitsja palus kohtul asendada vangistus

§ 69lg 1 alusel üldkasuliku tööga.

Kaitsja üksnes märkis, et seadusest tulenevalt puuduvad takistused ka vangistuse

§ 74lg 1 alusel tingimisi kohaldamata jätmiseks.

Kaitsja leiab, et puudub põhjus, miks maakohus ei oleks saanud asendada vangistust üldkasuliku tööga. Süüdistatav kinnitas kohtuistungil, et ta on füüsiliselt terve ja nõus üldkasulikku tööd tegema. Kohus on rikkunud menetlusnormi sellega, et ei ole vangistuse üldkasuliku tööga asendamist käsitlenud. Kohus on otsuses põhjendanud, miks ei ole võimalik K. Pikka karistada rahalise karistusega. Kaitsja hinnangul on see täiesti asjakohatu, kuna rahalist karistust ei palunud süüdistatav ega kaitsja. Kohus ei ole vangistuse kui karistusliigi valikul arvestanud kõiki karistust kergendavaid ja tähtsust omavaid objektiivseid põhjuseid ja asjaolusid. Sellega on kohus rikkunud KrMS § 312 punkte 4 ja 5. Kaitsja leiab, et kohtuotsuse motiivid karistusliigi valikul on teatud määral vastuolulised ja ebaõiged. K. Pika karistamisel reaalse vangistusega lähtub maakohus põhjendamatult K. Pikale

§ 121lg 2 p 3 järgi esitatud süüdistusest, mille kohaselt on K.

Pikka Harju Maakohtu 11. juuni 2012 otsusega karistatud. See karistus on kustunud, mistõttu ei tohtinud sellele tugineda. Ka kohus ise on kvalifitseerinud K. Pika teo ümber

§ 121lg 1 järgi.

AA suhtes toimepandud süüteo puhul ei ole kohus arvestanud, et kogu seltskond s.h. kannatanu, olid alkoholijoobes ning enne AA löömist eelnes vene- ja eestikeelse seltskonna vahel verbaalne konflikt ja vastastikused solvangud. Seega on paljasõnaline kohtu väide, et K. Pikk noris põhjendamatult tüli. Kaitsja leiab, et maakohtu ülejäänud põhjendustega on vastuolus väide, et ka tunnistaja Kevin TT ütluste kohaselt oli K. Pikal süüdistuses nimetatud kohas ja ajal tekkinud tüli ja kaklus venelastega. Kaitsja heidab kohtule ette sedagi, et kohus pole põhjendanud, miks ta ei arvesta K. Pika ütlustega. Kaitsja lisab, et K. Pika tegu ei olnud eriti jõhker ja vigastused ei olnud rasked: kannatanu tundis füüsilist valu ja tal hakkas ninast verd jooksma. Ka on kohus märkinud, et K. Pikk kahetseb tegu. XX suhtes toimepandud süüteo eest karistuse mõistmisel ei ole kohus arvestanud K. Pika põhjendust, et neil tekkis konflikt, kuna kannatanu oli oma elukaaslase kallal vägivallatsenud. 4 Sel põhjusel verbaalse konflikti tekkimist on oma ütlustes kinnitanud ka kannatanu. Kohus tugineb ka KK kahtlustatavana antud ütlustele. KK kinnitab, et nad viibisid koos K. Pikaga XX korteris ja tema ning K. Pika arvates oli kannatanu oma elukaaslase kallal vägivallatsenud. SS suhtes toimepandud teo puhul tugineb kohus ainult vaatlusprotokollile, millest ei nähtu , et kannatanu oleks kuidagi rünnanud või riivanud K. Pika elukaaslast MM. Kaitsja väitel ei ole aga turvakaamera salvestuses fikseeritud kogu sündmuste käiku. Kohus ei põhjenda, miks ta ei arvesta tunnistaja MM ütlusi, et kannatanu teda tõukas. Ka ei põhjenda kohus, miks ta ei arvesta K. Pika selgitust, et ta ründas kannatanut elukaaslase lükkamise pärast. Eeltoodud põhjendustel on alusetu kohtu seisukoht, et K. Pika toimepandud süüteod olid spontaansed ja ilma selge motiivita teise isiku ründamised avalikus kohas. Kaitsja leiab, et kohus ei oleks tohtinud süüd suurendava asjaoluna arvestada, et K. Pikk ründas avalikus kohas otsitud põhjusel teist inimest ja põhjustas talle valu ja tervisekahjustuse. Tegemist on K. Pikale süüks pandavate süütegude koosseisuline tunnusega, mida eraldi raskendava asjaoluna arvestada ei või. Kaitsjale jääb arusaamatuks, mida tähendab kohtuotsuses märgitu, et kohus ei pea K. Pika avaldatud kahetsust „oluliselt kergendavaks asjaoluks“. Kohus ei ole ka põhjendanud, millest lähtuvalt ta väidab, et puhtsüdamliku kahetsuse puudumine oli tajutav kohtuistungil. Kuna kohus ei ole põhjendanud, miks ta ei pea võimalikuks asendada vangistust üldkasuliku tööga, on kohus rikkunud

§ 56lõigetes 1 ja 2 sätestatut.

Apellant peab reaalset vangistust ebaotstarbekaks ja ebaproportsionaalseks. Mõistetud karistus ei vasta süüdistatava poolt toime pandud süütegude raskusele ja tema isikule. Reaalne vangistus ei täida ka preventiivseid eesmärke. Selle mõistmisega võetakse K. Pikalt võimalus uue seaduskuuleka elu jätkamiseks. Vangistuse korral kaotab ta ka juhutööde tegemise võimaluse ega saa pidada ülal oma elukaaslase nelja last. Reaalse vangistuse mõistmine on vastuolus ka kannatanutele kahju hüvitamise võimalusega. Üldkasulikku tööd tehes säilitab K. Pikk töökoha, mis võimaldab kannatanutele kahju hüvitada.

1. Apellatsioonile esitas vastuse prokurör, kes leiab, et apellatsiooni rahuldamiseks ja maakohtu otsuse muutmiseks alust ei ole. Maakohus on õigesti leidnud, et K. Pikka tuleb karistada reaalse vangistusega. Prokurörile jääb selgusetuks kaitsja argument, et kohus pole piisavalt arvestanud süüdistatava soovi vangistuse asendamist üldkasuliku tööga. Maakohtu otsuse punktis 16 on kohus selgitanud piisava põhjalikkusega, miks ei ole võimalik mõistetud vangistust asendada üldkasuliku tööga. Kohus põhjendas seda asjaoluga, et K. Pikk on järjepidevalt käitunud vägivaldselt eri isikute vastu, kusjuures viimasel korral teadis ta, et tema suhtes on juba käimas kriminaalmenetlus kahe samalaadse teo osas. K. Pikk ei ole täiel määral võtnud vastutust toimepandud tegude eest, õigustades enda käitumist väliste motiividega nagu kannatanute provotseeriv käitumine ja lapsepõlvest tingitud traumaatiliste mälestustega. Kriminaalasja tehioludest tulenevalt on süüdistataval ilmsed probleemid oma viha kontrollimisega ja alkoholi tarbimisega. Samuti 5 tuleneb kriminaalasjast, et K. Pikale on antud võimalusi kriminaalasja lahendamiseks mh oportuniteedi korras, kuid süüdistatav ei täitnud nõuetekohaselt selle tingimusi. Prokurör nõustub maakohtu seisukohaga, et K. Pika kahetsuse siiruses on alust kahelda, arvestades, kuidas ta istungil pigem õigustas enda tegusid ja peitis end raske lapsepõlve taha. Irooniline on, kuidas K. Pika väitel asus ta oma elukaaslast kaitsma, kogemus, et tema isa tarvitas vägivalda tema ema suhtes. Samas on K. Pikk ise vägivaldselt käitunud oma elukaaslasega (kriminaalmenetluse lõpetamise põhistamata määrus 25.04.2017). Prokurör leiab, et kolmel korral kasutanud teiste inimeste suhtes põhjendamatut vägivalda kasutanud isikut tuleb karistada rangelt. Seda ongi maakohus teinud. Asjaolu, et K. Pikk ei saa nüüd mitteametliku tööga oma peret ülal pidada, ei mängi karistuse mõistmisel rolli, sest pere oli tal olemas enne kuritegude toimepanemist ja ta oleks pidanud oma tegude tagajärgede peale mõtlema enne, kui kuriteod toime pani. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
2. Apellatsiooni rahuldamiseks ei ole alust. Maakohus ei ole K. Pikale karistuse kohaldamisel eksinud materiaalõiguse vastu ega rikkunud karistuse põhjendamisel menetlusnorme.
3. Kaitsja on taotlenud nii K. Pika vangistuse vähendamist kui selle asendamist üldkasuliku tööga. Apellatsiooni kohaselt on kohus hinnanud karistust mõistes K. Pika süütegusid iseloomustavaid asjaolusid valesti.
4. Kaitsja väitel on kohus AA suhtes toime pandud teo puhul ekslikult leidnud, et K. Pika käitumine seisnes põhjendamatus tüli norimises. Maakohus ei ole arvestanud, et AA löömisele eelnes vene- ja eestikeelse seltskonna vahel verbaalne konflikt ja vastastikused solvangud. Samas ei ole kaitsja näidanud ära, et maakohus oleks sellise asjaolu tõendatuks lugenud, ega põhjendanud, miks kohtus oleks pidanud sellise asjaolu tõendatuks lugema. Kaitsja kirjeldatud versiooni on sündmustest esitanud K. Pikk. Tema ütluste kohaselt oli tõesti kannatanu seltskonnaga verbaalne konflikt ning tema lõi põhjusel, et keegi kannatanu seltskonnast tegi löögiliigutusi. Ka K. Pikaga koos olnud K. TT on andnud ütlusi, et keegi vene noormees oli teinud K. Pika suunas löögiliigutusi (kd I; tl 40). Kannatanu AA ning temaga koos olnud isikud on ütlustes kirjeldanud olukor da teisiti: seltskonna juurde, kus oli AA, tuli kaks noormeest, kes hakkasid neid sõimama; AA küsimuse peale, milles on probleem, lõi võõras noormees teda vastu nägu. Ringkonnakohus nendib, et maakohtu otsusest ei selgu, kumba versiooni kohus tõendatuks peab. Kohus ei ole süüdistatava ega kannatanu ütlusi osaliselt ega täielikult ebausaldusväärseks lugenud, vaid on käsitanud mõlemaid süüdistuse väiteid kinnitavatena, sest ka K. Pikk on tunnistanud kannatanu löömist. Kuivõrd isiku süüd mõjutavad ka löömise asjaolud, oleks maakohus pidanud võtma seisukoha, milliseid tõendeid ja miks kohus löömiseni viinud 6 asjaolude kirjelduse osas usaldusväärseks peab. Kuivõrd ringkonnakohtul on samuti tõendite hindamise õigus, on tegemist veaga, mis on ringkonnakohtul võimalik kõrvaldada. Kohtukolleegium leiab, et K. Pika ütlused on AA löömise põhjuste osas ebausaldusväärsed. K. Pika maakohtus antud ütlused on äärmiselt üldsõnalised. Neist ei selgu üldse, milline oli K. Pika versioon sündmuste käigust (kes kelle juurde läks, millest konflikt tekkis, milles verbaalne konflikt seisnes ega kelle suunas löögiliigutusi tehti). Verbaalse konflikti toimumisest rääkis K. Pikk vastuseks kaitsja suunavale küsimusele, tunnistades samas, et ta seda täpselt ei mäleta: „Kaitsja: Kas enne löömist, omavahel oli ka sõnavahetus? Süüdistatav: Mingisugune oli jah, täpselt ei mäleta, kui süüdistusakt saadeti siis oli seal kirjas, et mina nagu vihkan venelasi, aga mul on endal palju vene rahvusest sõpru. Mul nende vastu vimma ei ole.“ (kd III, tl. 32 pöördel). Sama kehtib K. TT ütluste kohta. Tema väitel olid nad kioskist suitsu ostmas, kui sinna oli tulnud hulk venelasi. Üks vene noormees olevat teinud K. Pika suunas löögiliigutusi. Samas väitis K. TT, et kakluse algust ei näinud, kuna ostis sigarette ja ei pööranud ümberringi toimuvale tähelepanu: „Nende vahel oli juba kaklus ja ma ei saanud aru, kes kellega kakles ja mis põhjusel. Ma ise ei tundnud neid inimesi seal. Ma ei saanud aru, kes kallale läks või miks.“ (kd I, tl. 42). Seega ei ole ta verbaalse konflikti kohta ega selle kohta, kuidas see kakluseks arenes, ütlusi andnud. AA (kd I; tl. 4, 76), R. Solin (kd I; tl. 18), KK (kd I; tl. 26, 68), AA (kd I; tl. 54) ja FF (kd I; tl. 62) on kirjeldanud sündmuste käiku tunduvalt detailsemalt ja nende kirjeldused toimunust langevad omavahel kokku. Seetõttu peab kohtukolleegium usaldusväärseks just nende versiooni toimunust. Ringkonnakohtu hinnangul toetab kannatanu ja temaga koos olnute väiteid turvakaamera salvestise vaatlusprotokoll koos sellele lisatud fotodega (kd I; tl. 9–13). vaadeldud salvestisel käitub just K. Pikk agressiivselt; see, et AA või keegi teine tema seltskonnast oleks käitunud agressiivselt, ei ole tuvastatav (AA hoidis KK embuses sel ajal, kui K. Pikk neile lähenes). Küll tuleb nentida, et kohtukolleegiumi hinnangul ei kajasta salvestis toimunut selle algusest, vaid tegemist on juba jätkuolukorraga. Nimelt on kõik asjaosalised kinnitanud, et K. Pikk lõi AA peaga näkku. Vaatlusprotokolli kohaselt lõi ta AA vasaku käega kaela piirkonda (kd I; tl. 9, foto tl. 12). Kohtukolleegiumi hinnangul on tegemist AA löömisele järgnenud olukorraga, mida on oma ütlustes kirjeldanud FF: „Spordiriietuses noormees oli eriti agressiivselt meelestatud. Mina olin tema ees, aga minu taga oli sellel hetkel AA ja EE. Mina üritasin spordiriietuses noormeest rahustada ja ütlesin temale eesti keeles, et tema maha rahuneks, kuid vastuseks üritas tema lüüa mind vasaku käega vastu pead.“ (kd I; tl. 62). Sama olukorda on täiendaval ülekuulamisel kirjeldanud ka AA (kd I; tl. 76). Ka vaatlusprotokollile lisatud fotol seisis FF K. Pika ning AA ja KK vahel. Vaatlusprotokollile lisatud suhteliselt fotol on näha K. Pikka ka vasaku käega grupis seisvate isikute suunas löömas. Foto kehva kvaliteedi tõttu ei ole selgelt näha, kuhu K. Pika käsi ulatub. Samas seisab AA K. Pikast suhteliselt kaugel; lähemal on FF ja K. Pika käsi sirutub just tema suunas. Eelnevast tulenevalt loeb kohtukolleegium tõendatuks, et AA löömiseni ei viinud kahepoolne konflikt, vaid K. Pikk otsis kannatanu seltskonnaga konflikti ja lõi AA vastuseks tema 7 küsimusele, milles on probleem. Seega ei leidnud tuvastamist asjaolu, millele tuginedes kaitsja K. Pika karistuse kergendamist taotleb. Kaitsja märgib veel, et kannatanu peaga näkku löömine ei olnud kuigi jõhker tegu ja selle tagajärjed ei olnud rasked. Kohtukolleegium nendib, et teo iseloomu ja tagajärgi on maakohus arvesse võtnud. Kohus on aga toonud välja selle, et K. Pika tegu tõi kaasa mõlemad

§ 121lg-s 1 nimetatud tagajärjed, st tagajärjeks ei olnud üksnes valu.

Lisaks on kohus pidanud olulisemaks tõika, et K. Pikk ründas teist inimest otsitud põhjusel ja avalikus kohas. Ringkonnakohus on seisukohal, et maakohus on nõuetekohaselt põhjendanud, miks ta K. Pika süüd keskmisest suuremaks peab, ning K. Pikale

§ 121lg 1 järgi mõistetud karistuse muutmiseks alust ei ole.

Alusetu on kaitsja etteheide, et kohus on

§ 121lg 1 järgi karistust mõistes võtnud arvesse K.

Pika kustunud karistust. Erinevalt apellatsioonis väidetust ei ole maakohus

§ 121lg 1 järgi karistust mõistes tuginenud sellele, et K.

Pikale esitati süüdistus

§ 121lg 2 p 3 järgi.

Kohus ei ole viidanud apellatsioonis nimetatud Harju Maakohtu 11. juuni 2012 otsusele ega mingil muul moel viidanud K. Pika karistatusele. Kaitsja väitel tugines kohus kustunud karistusele K. Pika karistamisel „reaalse vangistusega“, Seetõttu märgib ringkonnakohus, et ka selle põhjendamisel, mis ei pea kohus võimalikuks

§ 64

lg 1 järgi mõistetud liitkaristust üldkasuliku tööga asendada või tingimisi täitmisele pööramata jätta, ei ole kohus tuginenud K. Pikale Harju Maakohtu 11. juuni 2012 otsusega mõistetud karistusele. Kohus on märkinud, et K. Pikk on järjepidevalt käitunud vägivaldselt eri isikute vastu. See väide on põhjendatud, kuna lisaks ühele

§ 121lg1 järgi kvalifitseeritud teole mõistis kohus K.

Pika süüdi kahes avaliku korra rikkumises vägivallaga. 8. XX suhtes toimepandud süüteo eest karistuse mõistmisel ei ole kohus apellatsiooni kohaselt arvestanud konflikti tekkimise põhjusega. Põhjus oli see, et K. Pika arvates oli kannatanu oma elukaaslase kallal vägivallatsenud. Maakohus on tõesti lugenud tõendatuks, et konflikt tekkis põhjusel, et K. Pika arvates oli XX tarvitanud oma elukaaslase suhtes vägivalda. Kaitsja ei ole esitanud apellatsioonis õiguslikku põhjendust, miks peaks nimetatud asjaolu andma alust karistuse kergendamiseks. Ringkonnakohus sellist õiguslikku alust ei näe. See, kui teine isik on käitunud õigusvastaselt, ei anna õigust tarvitada tema vastu vägivalda. Sisuliselt oli tegemist omakohtuga. Sellist karistusvõimu enda kätte võtmist ei pea ringkonnakohus ei süüd vähendavaks ega

§ 57lg 2 alusel karistust kergendavaks asjaoluks.

1. SS suhtes toimepandud teo puhul on maakohus apellatsiooni kohaselt asunud vaatlusprotokollile tuginedes alusetult seisukohale, et SS ei ole K. Pika elukaaslast MM rünnanud või riivanud. Kaitsja märgib: „Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt on leitud, et turvakaamera salvestuses eri ole fikseeritud kogu sündmuste käiku.“ Kohtukolleegium leiab, et kaitsja väide on alusetu. Kaitsja ei ole oma väidet põhjendanud, kuid võib eeldada, et kaitsja mõtleb seda, et turvakaamera salvestiste vaatlusprotokollist (kd II; tl. 8 39–48) nähtuvalt ei kajasta salvestis seda, kui K. Pikk SS esimest korda lõi ega sellele vahetult eelnenud sündmusi. Kannatanut lõi aga K. Pikk enda väitel selle peale, kui SS tõukas poe ees temaga rääkima läinud MM käega eemale (kd III, tl. 32). Ringkonnakohus leiab, et kauplusest väljas toimunule hinnangu andmisel on oluline enne seda kaupluses toimunu. Nimelt pälvis SS K. Pika tähelepanu juba kaupluses. K. Pika maakohtus antud ütluste kohaselt sai konflikt alguse sellest, et SS tõukas K. Pika elukaaslast MM jalaga (kd III; tl. 32). Seda ei kinnita isegi MM. MM ütluste kohaselt ärritas teda ja K. Pikka see, et üks noormees läks vastu tema käsivart. See juhtus ajal, kui nad olid kauplusest väljumas (kd II; tl. 67). Seda aega, kui MM ja K. Pikk olid kauplusest väljumas ja neist möödus SS, vaadeldud kaupluse turvakaamera salvestis hõlmab. Vaatlusprotokollist ei nähtu, et SSil oleks olnud mingisugustki füüsilist kontakti MM-ga. Küll nähtub vaatlusprotokollist, kuidas K. Pikk pärast SS möödumist läheb SS-le järele ja vehib tema poole käega. Seega kajastab poe turvakaamera salvestis peksmisega päädinud olukorra algust ning näitab, et K. Pikk algatas konflikti alusetult. K. Pikk, MM kui SS on kinnitanud, et pärast poest väljumist läks MM SSiga väidetavast tõukamist või riivamist klaarima ning SS-l oli temaga füüsiline kontakt. K. Pika sõnul lõi ta SS selle peale, kui SS tõukas poe ees temalt aru pärima läinud MM käega eemale (kd III, tl. 32). Ka MM väitel tõukas SS teda poe ees eemale. Täpsemalt on MM kirjeldanud olukorda järgmiselt: „Peale poest väljumist läksin noormehe juurde ja ütlesin, et noormees tõukas mind, noormees vastas mulle eesti keeles kuid suure aktsendiga, et näitan näpuga vale inimese suunas, noormees tõukas mu eemale, mille peale Krister lõi noormehele rusikaga pea piirkonda ja noormees hakkas eest ära jooksma.“ (kd II; tl. 67). Kannatanu on seevastu kirjeldanud juhtunut nii: „Kaupluse eest tänaval astusid minu juurde needsamad tütarlaps ja noormees. Noormees jäi eemale seisma, aga tütarlaps astus minu juurde ja hakkas midagi rääkima. /---/ Ma sain niimoodi aru, et tütarlaps rääkis mulle, et kaupluses ma olin tema poiss-sõpra õlast riivanud. Mina seda ei mäleta. Püüdsin neist distantseeruda ja see vihastas tütarlast. Ta oli niivõrd agressiivne, et viskas väiksema pudeli vastu asfalti karjega: kuula mind! Mu tähelepanu kaldus kõrvale ja sel hetkel tema poiss -sõber lõi mulle vasakult poolt külje pealt rusikaga näkku“ (kd II; tl. 4). Täiendaval ülekuulamisel on SS kirjeldanud toimunut sarnaselt, selgitades lisaks: „Naisterahvas tuli mulle pidevalt minu jaoks liiga lähedale, tekitades enda liigse lähedusega minu suhtes minus ebamugavust, sest seisis suhtlemiseks mulle liiga lähedal, seetõttu astusin eemale ja panin käe enda ette, et takistada naisterahvast mulle lähemale tulemast.“ (kd II, tl. 11 pöördel). Ringkonnakohus peab kannatanu ütlusi usaldusväärseks. Kannatanu andis detailseid ütlusi ja kahel ülekuulamisel antud ütlused sündmuse käigu kohta on sarnased. Muuhulgas on kannatanu kirjeldanud detailselt poe ees tema juurde tulnud MM pealetükkivat ja agressiivset käitumist. Kannatanu väiteid MM ja K. Pika agressiivse hoiaku kohta toetab turvakaamera salvestiste vaatlusprotokoll, mis kajastab K. Pika ja MM eelnevat ja hilisemat käitumist. Vaatlusprotokollist nähtuvalt oli K. Pikk konfliktselt meelestatud juba poes. Samuti näitab K. Pika ja MM agressiivsust samuti turvakaamera salvestisel näha olev SS tagaajamine, mis toimus pärast seda, kui K. Pikk oli SS löönud. 9 Maakohus on tuvastanud, et K. Pikk ja MM on ka esialgsele löömisele järgnenud sündmuste käiku kirjeldanud tunnistajate ütlustest erinevalt, püüdes näidata K. Pika tegu väiksemana. Seegi annab alust pidada kannatanu ütlusi K. Pika ja MM ütlustest usaldusväärsemaks. Sellest tulenevalt loeb ringkonnakohus tõendatuks, et SS puutus MM, kui pani käe enda ette hoidmaks tema suhtes agressiivselt käituvat ja põhjendamatuid etteheiteid tegevat MM endast eemal. See SS tegu ei õigusta kuidagi tema järgnevat peksmist ega vähenda K. Pika süüd. Kuivõrd peksmiseni viinud konflikti algatasid K. Pikk ja MM, on põhjendatud maakohtu seisukoht, et tegemist oli otsitud konfliktiga.
2. Kaitsja väljendab apellatsioonis arusaamatust, mida peab kohus silmas, öeldes, et ei pea K. Pika avaldatud puhtsüdamlikku kahetsust „oluliselt kergendavaks asjaoluks“. Kohtukolleegium möönab, et maakohtu otsuse sõnastus küsimuses, kas kohus peab avaldatud kahetsust puhtsüdamlikuks ja arvestab avaldatud kahetsust karistust kergendava asjaoluna, on ebaõnnestunud. Siiski on võimalik kohtuotsusest võimalik aru saada, et kohus küll loeb avaldatud kahetsuse puhtsüdamlikuks, kuid leiab, et sel alusel tuleb karistust kergendada vaid vähesel määral. Ebaselguse põhjustab see, et kohus on mahutanud mõlemad seisukohad ühte lausesse. Oma seisukohta põhjendas maakohus sellega, et K. Pikk küll tunnistas vägivalla tarvitamist ja kahetses seda, kuid leidis samas – kohtu hinnangul alusetuid – õigustusi oma teole. Ringkonnakohus nõustub maakohtu hinnanguga. Nagu eespool näidatud, ei pea K. Pika tema käitumist õigustavad versioonid toimunust paika. K. Pikk näeb konflikti algatajatena teisi, kuid ühelgi juhul ei leidnud see tõendamist. Pigem näitavad toimepandud teod, et K. Pikk – vähemalt joobes olles – leiab teiste käitumises kergesti asjaolusid, mis teda ärritavad ja mida ta siis vägivallaga lahendama asub. Seega ei ole K. Pikk kahetsenud kasutatud vägivalda, aga mitte toimepandud tegusid kohtus tuvastatud kujul. Selle üle otsustamine, kui suures osas kergendav asjaolu mõistetavat karistust vähendab, on kohtu pädevuses.
3. Karistuse mõistmise põhjendustega seoses märgib kaitsja veel, et maakohus on ilmaasjata põhjendanud otsuses seda, miks ei ole võimalik karistada K. Pikka rahalise karistusega. See etteheide on ilmselgelt põhjendamatu.

§ 56

lg-st 2 tulenevalt pidi kohus põhjendama, miks ta ei pea võimalikuks karistada süüdlast rahalise karistusega, sõltumata sellest, kas süüdistatav ja tema kaitsja taotlesid rahalist karistust või mitte.

§ 56

lg 2 teine lause ütleb: „Kui käesoleva seadustiku eriosa paragrahv võimaldab vangistuse kõrval mõista ka muid, kergemaid karistusi, peab kohus otsuses vangistuse mõistmist põhistama.“ See tähendab, et kui karistusseadustiku eriosa säte, mille järgi isik süüdi mõistetakse, annab kohtule võimaluse valida isiku karistamisel erinevat liiki põhikaristuste vahel, peab kohus põhjendama, miks ta valib karistusliigiks vangistuse. Praegusel juhul annab karistusseadustiku eriosa säte valiku mitme karistusliigi vahel:

§ 263lg 1 näeb karistusena ette rahalise karistuse või kuni viieaastase vangistuse.

10 Kaitsja etteheide on seda imekspandavam, et kaitsja on ise apellatsioonis

§ 56lg-t 2 tsiteerinud.

12. Eelnevast tulenevalt ei ole alust maakohtu otsuse tühistamiseks K. Pikale

§ 121

lg 1 ja

§ 263lg 1 p 1 mõistetud karistuste ega liitkaristuse osas.

13. Põhjendamatu on apellatsioonis esitatud väide, et maakohus ei ole kaitsja taotlust K. Pika vangistuse üldkasuliku tööga asendamiseks käsitlenud. Maakohus on märkinud: „Kohus ei pea võimalikuks kohaldada praegusel juhul süüdistatavale vangistusest tingimisi vabastamist

§ 74

lg-te 1 ja 3 alusel või vangistuse asendamist üldkasuliku tööga

§ 69

alusel.“ Maakohtu otsuses sellele lausele järgnevad põhjendused on kohtu selgitus nii selle kohta, miks ta ei pea võimalikuks asendad vangistust üldkasuliku tööga, kui selle kohta, miks ta ei pea võimalikuks jätta vangistust tingimisi kohaldamata. See, et maakohus on põhjendanud, miks ta ei pea võimalikuks K. Pikale mõistetud vangistust

§ 74

lg-te 1 ja 3 alusel tingimisi kohaldamata jätta, ei ole kohtule kuidagi õiguslikult etteheidetav. Isegi kui kohtumenetluse pooled pole sellist taotlust esitanud, ei riku kohus selle küsimuse käsitlemisega õigust. Praegusel juhul on aga mõistetav, et maakohus karistuse tingimisi kohaldamata jätmise küsimusele tähelepanu pööras – nagu kaitsja apellatsioonis möönab, mainis ta kohtuistungil, et tema hinnangul ei ole

§ 74lg 1 kohaldamine välistatud.

1. Apellatsiooni väited ei anna alust K. Pikale mõistetud vangistuse asendamiseks üldkasliku tööga.
2. See, et süüdistatav on võimeline üldkasulikku tööd tegema ja on avaldanud selleks valmisolekut, ei tähenda, et kohus peab mõistetava vangistuse üldkasuliku tööga asendama. Vastavalt

§ 69lg-le 1 on vangistuse asendamine üldkasuliku tööga kohtu diskretsiooniotsustus.

Karistuse asendamisel on sarnaselt karistuse mõistmisele määrava tähtsusega

§ 56

lg-s 1 nimetatud kriteeriumid: isiku süü, samuti võimalus mõjutada teda edaspidi hoiduma kuritegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvid (vt Riigikohtu

1. detsembri 2017 otsus kriminaalasjas nr 1-17-689, p 26). Maakohus ongi neist kriteeriumidest lähtuvalt leidnud, et vangistuse asendamine üldkasuliku tööga ei ole võimalik. Maakohus arvestas, et K. Pikk käitus järjepidevalt erinevate isikute vastu vägivaldselt, kusjuures viimasel korral oli ta teadlik, et tema suhtes on käimas kriminaalmenetlus. K. Pikk ei ole täiel määral võtnud vastutust toimepandud tegude eest, õigustades enda käitumist väliste motiividega. Kohus leidis, et kriminaalasja tehioludest tulenevalt on süüdistataval ilmsed probleemid oma viha kontrollimisega ja lisaks ka alkoholi tarbimisega. Ringkonnakohus peab neid põhjendusi asjakohasteks ja nõustub nendega.
2. Kaitsja leiab, et vangistuse asendamine üldkasuliku tööga oleks põhjendatud, võimaldamaks K. Pikal toetada majanduslikult elukaaslast ja tasuda tsiviilhagisid. See 11 argument ei anna maakohtu otsuse muutmiseks alust juba põhjusel, et K. Pika töökoha kohta pole kohtule tõendeid esitatud. Kaitsja ise märgib apellatsioonis, et K. Pikk töötab mitteametlikult.
3. Eelnevast tulenevalt ja tuginedes KrMS § 337 lg 1 p-le 1 jätab ringkonnakohus apellatsiooni rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata.
4. Kaitsja on esitanud taotluse apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi tasu suuruse kindlaksmääramiseks. Kaitsja taotleb, et tasu suuruseks määrataks 300 eurot, millele lisandub käibemaks 60 eurot. Taotluse tuleb rahuldada osaliselt. Esiteks ületab taotletud summa riigi õigusabi tasu suurust reguleeriva justiitsministri
5. juuli 2016 määruses nr 16 ettenähtud tasu ülemmäära. Maakohus arutas kriminaalasja lühimenetluses. Vastavalt määruse § 6 lg 4 kohaselt on lühimenetluses osutatud õigusabi tasu ülemmäär ühes kohtuastmes 100 eurot. Ka peab ringkonnakohus vajalikuks märkida järgmist. Kaitsja väitel kulus õigusabi andmisele kokku 6 tundi, millest otsuse õiguslikuks analüüsiks ja sisuliselt ja õiguslikult põhjaliku apellatsiooni koostamiseks kokku 4 tundi. Kohtukolleegiumi hinnangul ei saa esitatud apellatsiooni puhul rääkida eriliselt hoolikalt põhjendatud apellatsioonist. Selles on rohkelt trüki- ja keelevigu ja see sisaldab grammatiliselt vigaseid lauseid (nt „Samas kohus ei põhjenda miks ta ei arvesta tunnistaja vastupidiseid ütlusi, et K. Pikk poolt kannatanu löömise põhjuseks oli kannatanu poolne füüsiline kontakt – tõukamine MM..“) Kaitsja on apellatsioonis esitanud argumendid süsteemitult, samu väiteid on esitatud korduvalt. Esitatud argumendid on kohati ebamäärased ja põhjendamata. Nt väidab kaitsja apellatsioonis: „Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt on leitud, et turvakaamera salvestuses eri ole fikseeritud kogu sündmuste käiku.“ Kaitsja ei ole täpsustanud, mida ta mõtleb selle all, et turvakaamera salvestis ei kajasta kogu sündmuste käiku, ega seda, millistest kriminaalasja materjalidest see nähtub. Apellatsioonis on tehtud maakohtule õiguslikult ilmselgelt põhjendamatuid etteheiteid (kaitsja heidab maakohtule ette küsimuse käsitlemist, mida maakohus oli

§ 56lg-st 2 tulenevalt kohustatud käsitlema).

Samuti on apellatsioonis tuginetud paikapidamatutele faktiväidetele (väidetav tuginemine kustunud karistusele). Sellest tulenevalt leiab ringkonnakohus, et põhjendatud on justiitsministri määruse § 3 kohaldamine ning ringkonnakohus määrab kaitsja tasu suuruseks apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest 50 eurot, millele lisandub käibemaks 10 eurot. Kuna ringkonnakohus jättis apellatsiooni rahuldamata, tuleb apellatsioonimenetluse kulud vastavalt KrMS § 185 lg-le 2 mõista välja süüdistatavalt, kelle huvides apellatsioon esitati. 12 13