Obsah (5)

§ 424§ 68§ 73§ 78§ 50

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht 14. jaanuar 2019, Tallinn Kriminaalasja number 1-18-10008 (18230200839) Kohtukoosseis Urmas Reinola, Meelika Aava, Ivi Kesküla Kr

§ 424lg 1 järgi Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 11.

detsembri lühimenetluses (kiirmenetluse korras) Apellatsiooni esitaja Süüdistatav E.Z Prokurör Natalia Duškina Süüdistatav E.Z (ankeetandmed maakohtu otsuses) RESOLUTSIOON Jätta E.Z-i apellatsioon Harju Maakohtu

1. detsembri 2018 otsuse peale kui ilmselt põhjendamatu läbi vaatamata. Edasikaebamise kord Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul Tallinna Ringkonnakohtu kaudu alates päevast, mil menetlusosaline sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama. Süüdistataval on määruskaebuse esitamise õigus advokaadist kaitsja h d 2018 otsus l Asjaolud ja menetluse käik
2. Harju Maakohtu
3. detsembri 2018 otsusega lühimenetluses (kiirmenetluse korras) tunnistati E.Z süüdi

§ 424lg 1 järgi ja karistati vangistusega 6 kuud, mida Kr

MS § 238 lg 2 alusel vähendati 1/3 võrra ja mõisteti karistuseks 4 kuud vangistust.

§ 68

lg 1 alusel loeti kahtlustatavana kinnipidamise aeg 09.12.2018-11.12.2018, s.o 3 päeva karistusaja hulka ja ärakandmata karistuseks vangistus 3 kuud 27 päeva.

§ 73

lg-te 1 ja 3 järgi jäeti karistus täielikult täitmisele pööramata, kui E.Z ei pane 1 aasta pikkuse katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu.

§ 78p 1 järgi hakkab katseaeg kulgema kohtuotsuse kuulutamisest, s.o 11.12.2018.

1

§ 50

lg 1 p 1 alusel võeti E.Z-ilt lisakaristusena ära mootorsõiduki juhtimise õigus 3 kuuks alates kohtuotsuse jõustumisest. Liiklusseaduse § 127 alusel tuleb E.Z loovutada juhiluba Maanteeametile 5 tööpäeva jooksul arvates otsuse jõustumisest. E.Z vabastati kinnipidamiselt kohtusaalis. Menetluskuludena mõist eti E.Z-ilt välja sundraha 375 eurot, mis tuleb tasuda 12 kuu jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest.

1. E.Z tunnistati temale esitatud süüdistuse järgi süüdi selles, et tema juhtis tahtlikult 09.12.2018 kella 14:41 paiku Harjumaal, Tallinnas, XXX juures mootorsõidukit Citroen Nemo reg.nr XXXXXX olles joobeseisundis (alkoholijoove 1,42 mg/l, laiendmääramatusega ± 0,14 mg/l (lõplik tulemus 1,28 mg/l)), ületas kiirus, oma tegudega rikkus ta liiklusseaduse § 69 lg 1 ja korrakaitseseaduse § 36 lg 1 /Juht ei tohi olla joobeseisundis. Joobeseisund on alkoholi, narkootilise või psühhotroopse aine või muu joovastava aine tarvitamisest põhjustatud terviseseisund, mis avaldub väliselt tajutavas häiritud või muutunud kehalistes või psüühilistes funktsioonides ja reaktsioonides/ ning liiklusseaduse § 69 lg 2 p 1 /alkoholijoobes olevaks loetakse mootorsõidukijuht, trammijuht ja maastikusõidukijuht kui juhi ühes grammis veres on vähemalt 1,50 milligrammi alkoholi või tema väljahingatavas õhus on alkoholi 0,75 milligrammi ühe liitri kohta või rohkem/ nõudeid. Apellatsiooni sisu
2. Esitatud apellatsioonis vaidlustab süüdistatav maakohtu otsuse üksnes talle lisakaristuse mõistmise osas. Palub otsuse selles osas tühistada, kuna vajab juhtimisõigust lapsega kohtumisel ja igapäevaelu korraldamisel ning väikeettevõtjana X OÜ töö korraldamiseks ja asjade transpordiks, millest sõltub tema ainuke tuluallikas. On teadlik enda rikkumistest ja kahetseb. On nõus tasuma määratud menetluskulud ning valmis kandma määratud põhikaristust, kuid loodab, et kohus mõistab, et ta vajab juhtimisõigust seoses oma töö ja perekonnaga. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT:
3. Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega ja esitatud apellatsiooniga, leiab üksmeelselt, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu ja perspektiivitu ning tuleb sellest tulenevalt jätta läbi vaatamata. Riigikohtu kriminaalkolleegium on mitmel puhul selgitanud, et ilmselt põhjendamatuks saab lugeda apellatsiooni, mille rahuldamine pole võimalik põhjusel, et apellandi argumendid ei ole õiguslikult asjakohased või mille väited on küll õiguslikult asjakohased, kuid konkreetse kohtuasja eripärast tulenevad asjaolud võimaldavad kolmeliikmelise kohtukoosseisu liikmetel juba eelmenetluses jõuda veendumusele, et tegemist on perspektiivitu kaebusega. Selline olukord võib kõne alla tulla juhul, mil maakohtu otsus on kooskõlas kohtupraktikas selgelt ja üheselt välja kujunenud seisukohtadega ja ringkonnakohus ei pea vajalikuks kohtupraktikat muuta (vt nt RKKKm 3-1-1-120-09, p-d 8.2-8.5; 3-1-1-36-11, p 8; 3-1-1-43-11, p 6; 3-1-1-64-11, p 6; 3-1-1-71-11, p 6 ja 3-1-1-82-11, p 7).
4. Nii võib ringkonnakohus jätta karistuse muutmist taotleva apellatsiooni KrMS § 326 lg 2 teisele lausele tuginevalt läbi vaatamata põhjendusega, et mõistetud karistus ei hälbi karistuspraktikast (RKKKo nr 3-1-1-120-09). Siinjuures selgitab kohtukolleegium, et eelosundatud Riigikohtu lahendites viidatud KrMS § 326 lg-le 2 vastab käesoleval ajal samas sõnastuses KrMS § 326 lg
5. Kohtukolleegium leiab, et käesoleval juhul puuduvad absoluutselt igasugused võimalused maakohtu otsuses tehtud õiguslike järelmite muutmiseks. Apellatsioonis ei vaidlustata mingeid sisulisi süüteo toimepanemise asjaolusid ega tõstatata 2 põhimõttelisi õiguslikke probleeme, mida tuleks lahendada. V aidluse esemeks on üksnes süüdistatavale kohtuotsusega mõistetud lisakaristus. 6.

§ 50

lg-s 1 sätestatud lisakaristus mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmise näol teenib liikluskorda rikkuvate liiklejate tegevuse olulise tõkestamise eesmärki. Riigikohus on lahendis nr 3-1-1-86-09 märkinud, et karistusseadustiku üldosas sätestatud lisakaristused põhinevad küll süülisel teol, kuid täidavad samas ka isiku õiguspärasele käitumisele suunamise ja ühiskonna turvalisuse tagamise ülesannet, mistõttu on nende kohaldamisel oluline tähendus preventiivsetel kaalutlustel. Süütegude ärahoidmise eesmärgi saavutamiseks on lisakaristusega võimalik teatud ajavahemikuks piirata isiku õigusi, muu hulgas välistades tegutsemise valdkonnas, millega oli toimepandud tegu seotud. Seoses sellega on Riigikohtu praktika olnud jätkuvalt seisukohal, et liikluskuriteos süüdimõistetult võib kohus jätta juhtimisõiguse ära võtmata üksnes väga erandlikel asjaoludel (vt nt 3-1-1-10-03, 3-4-1-2-05, 3-1-1-20-06, 3-1-155-07). Selliseid erandlikke asjaolusid ringkonnakohtu hinnangul käesoleval juhul aga ei esine. 7. Maakohus on E.Z-ile lisakaristuse mõistmist piisavalt põhjendanud ning eeltoodud asjaolusid arvestades ei pea kohtukolleegium esitatud apellatsiooni alusel vajalikuks ega ka otstarbekaks alustada apellatsioonimenetlust.

§ 50

lg 1 p 1 näeb ette , et lisakaristusena võib kohus kohaldada sõiduki juhtimise õiguse äravõtmist kuriteo korral kuni kolmeks aastaks ning

§ 50lg 1 p 2 järgi väärteo korral kuni 1 aastaks.

Siinjuures on oluline, et

§-s 50 sätestatud karistusraamid ei ole mõeldud mitte ainult mootorsõiduki joobes juhtimise eest lisakaristuse mõistmiseks, vaid sama karistusraamistik kehtib kõigi mootor-, õhu- või veesõiduki, samuti trammi või raudteeveeremi ohutu liiklemise või käituseeskirjade rikkumisega seotud süütegude puhul. Üldteada on asjaolu, et aastast aastasse hukkub purjus juhtide süül riigis kümneid ja saab vigastada sadu inimesi, mistõttu on seaduses loetletud sõidukite joobes juhtimisega seotud süüteod vaieldamatult enamohtlikumad liiklussüüteod. Arvestades ka seda, et liiklusseaduse § 224 lg 3 näeb ette mootorsõiduki, maastikusõiduki või trammi juhtimise eest lubatud alkoholi piirmäära ületades väärteo eest lisakaristuse alammäära 3 kuud ja maksimaalmäära esmase rikkumise korral 9 kuud ning korduva samalaadse rikkumise korral 12 kuud, on kohtukolleegium seisukohal, et seaduse mõistliku ja loogilise tõlgendamise tulemina peaks kuriteona karistatava joobes juhtimise eest mõistatav lisakaristus olema pikem, kui seda on väärteo eest mõistetav lisakaristus ega saa mingil juhul jääda alla vää rteo eest mõistetava lisakaristuse alammäära. Seega on maakohus E.Z-ile 3 kuu pikkuse lisakaristuse mõistmisel kohelnud süüdistatavat pigem leebelt. Süüdistatav on oma käitumisega näidanud üles ükskõikset suhtumist kehtivatesse liiklusnormidesse ning vaatamata sellele, et käesoleval juhul raskeid tagajärgi ei kaasnenud, seadis E.Z siiski ohtu nii teiste liiklejate kui ka enda elu. Maakohus on lisakaristust mõistes olnud teadlik sellest, et süüdistatava töötamine XXX eeldab juhtimisõiguse olemasolu, kuid kohtukolleegium ei pea seda asjaolu piisavaks aluseks, jätmaks süüdistatavale mootorsõiduki juhtimise õiguse alles. Kohtukolleegium märgib, et antud asjaolu oli süüdistatavale teada ka siis, kui ta otsustas kohe peale 3 pokaali valge veini joomist, minna mootorsõidukit juhtima, s.t antud asjaolu ei takistanud süüdistatavat toime panemast temale süüks arvatud kuritegu. Isik, kes paneb toime kuriteo, peab oskama ette näha võimalikke tagajärgi ning seda, et kuriteo toimepanemisega kaasnevad mitmed elumuutused ja kohustused mitte üksnes süüdimõistetule, vaid ka tema lapsele/lähedastele. 8. Eelnevast tulenevalt leiab kohtukolleegium, et maakohus on kriminaalasja lahendamisel ja E.Z-ile

§ 50

lg 1 p 1 alusel lisakaristuse mõistmisel arvestanud täiel määral kõiki aspekte, mida kehtiva seaduse kohaselt tuleb silmas pidada ning mis on asjakohased. 3 Kohtukolleegium leiab üksmeelselt, et esitatud apellatsioon on ilmselgelt põhjendamatu ning see tuleb juhindudes KrMS § 326 lg-st 3 jätta läbi vaatamata. / 4