Obsah (6)

§ 149§ 147§ 68§ 157§ 143§ 1451

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Margo Klaar, Imbi Sidok-Toomsalu, Andres Suik Otsuse tegemise aeg ja koht 10.06.2022, Tallinn Kohtuasja number 2-20-4747 Ko

§ 149

, mille kohaselt on seadusest tuleneva nõude aegumistähtaeg kümme aastat selle nõude sissenõutavaks muutumisest, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kohtule ei ole teada õigusnormi, mis välistaks AÕS § 65 lg-s 1 nimetatud nõude aegumise. Kuivõrd hagejal tekkis kande parandamise nõudeõigus kande tegemise järgselt ning kanne on tehtud 23.01.2009, aegus hageja nõue 23.01.2019 (

§ 147lg-d 1 ja 2).

Hageja on kohtule hagi esitanud 27.03.

1. Seega on kostjal õigus keelduda nõusoleku andmise kohustuse täitmisest. Kohtu hinnangul ei väära aegumistähtaja algust ning kulgemist asjaolu, et vahepeal on abikaasade ühisvara jagatud ning tehtud on sellekohase kohtulahendi alusel uued omanikukanded.
2. Nõude aegumine annab kohustatud isikule õiguse kohustuse täitmisest keeldumiseks. Kohus märkis, et nõude aegumine on ette nähtud selleks, et distsiplineerida õigustatud isikut – kui soovitakse nõuet maksma panna, tuleb seda teha teatud tähtaja jooksul, vastasel korral on kohustatud isikul õigus täitmisest keelduda ning kohtult ei ole võimalik enam kaitset saada, kui kohustatud isik esitab kohtus aegumise vastuväite. Kuivõrd nõue on aegunud, on kostja kohustus anda nõusolek kande parandamiseks küll jätkuvalt olemas, kuid hagejal ei ole enam võimalik selle maksmapanekul riigilt kaitset saada.
3. Lisaks leidis maakohus, et hageja on nõudeõiguse minetanud hea usu põhimõttest tulenevalt, olles pika aja jooksul (ca 11 aastat 2 kuud) ebaõige kande suhtes passiivne ning jättes sellega kostjale mulje kande õigsusest. Olukorras, kus hageja abikaasa võlgnevused ning pankrotistumine tekitasid õigusvaidlusi juba enam kui 10 aastat tagasi, pidanuks hageja oma õiguste kaitsel aktiivsust üles näitama, et vältida käesolevas vaidluses esile toodud asjaolude ja olukorra ilmnemist. Hageja on ebaõigesti passiivselt oodanud, mil realiseerub ebaõigest kandest tulenev risk.
4. Kuivõrd nõue oli aegunud ning ühtlasi oli hageja nõudeõiguse minetanud, jättis kohus hagi rahuldamata ja ei analüüsinud sundtäitmise lubamatuks tunnistamise nõuet ning kohtuotsuse viivitamatu täidetavuse temaatikat. 4 2-20-4747 Apellatsioonkaebus
5. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda.
6. Hageja ei nõustu maakohtu seisukohaga nõude aegumise osas. Kinnistusraamatu kanne hageja omandit ebaõigesti koormava kohtuliku hüpoteegi kohta ei saanud tekkida enne hageja omandiõiguse kohta kande tegemist. Vastupidine seisukoht ei ole kooskõlas kinnistusraamatu loogikaga. Kanne hageja omandiõiguse kohta tehti alles 03.03.
7. Ei ole arusaadav, kuidas saaks väidetava õiguse omaja, kelle õigust kinnistusraamat ei kajasta, nõuda kinnistusraamatust omanikukannet vaidlustamata kohtuliku hüpoteegi kustutamist. Igal juhul ei saa arvutada kohtuliku hüpoteegi kustutamise nõude esitamise tähtaega alates hüpoteegi seadmisest.
8. Hageja ei nõustu, et ta on nõudeõiguse hea usu põhimõttest tulenevalt minetanud, olles ebaõige kande suhtes passiivne ning jättes sellega kostjale mulje kande õigsusest. Hageja kaasomandiosa oli pankrotivarast välistatud ning kostjal puudub nõue hageja vastu. Enam selgemalt ei saa anda kostjale sõnumit, et hageja on oma õiguste kaitsel aktiivsust üles näidanud, et vältida käesolevas vaidluses esile toodud asjaolude ja olukorra ilmnemist. Aegunud nõuet ei pea hindama hea usu põhimõttest tulenevalt õiguse minetuse suhtes. Kohus eksis nii seaduse kohaldamisel kui asjaolude tuvastamisel.
9. Hageja juhib tähelepanu, et kostja menetlusdokumendid ei sisaldanud aegumise vastuväidet. Võimalikule aegumisele viitas kohus kohtuistungil. Kohus ei saa omaalgatuslikult aegumisele tugineda. Selliselt ei saanud hageja esitada ka võimalikke aegumise katkemise või peatumise asjaolusid. Kohtuotsus on aegumisele tuginemise osas kogu esimese nõude osas üllatuslik ning ebaõige.
10. Hageja leiab, et AÕS § 65 lg-st 1 ja

§ 68

lg-st 5 tulenevale nõudele ei kohaldu

§-s 149 sätestatud aegumine. Juhul kui aegumine kohaldub, kohaldas kohus valesti

§ 147lg-d 1 ja 2 ja määras aegumistähtaja alguse ebaõigesti.

Kohtu poolt viidatud BGB § 898 sätestab, et kinnistusraamatu ebaõige kande parandamise nõudele ei kohaldata aegumist. See on ka kinnistusraamatuseaduse üldise loogikaga kooskõlas.

1. Hageja esitas hagi kostja tahteavalduse kohtulahendiga asendamiseks. Kostja keeldus tahteavalduse andmisest
2. aastal ning alles seejärel tekkis hagejal alus hagi esitamiseks. Seega ei ole hagi aegunud.
3. Enne Tallinna Ringkonnakohtu 11.03.2016 lahendi alusel kinnistusraamatusse kande tegemist hageja omandiõiguse kohta, ei ole õige hageja suhtes aegumist arvestada, sest hageja ei olnud teadlik kohtuliku hüpoteegi kandest ega saanud tingituna Y pankrotimenetluses võetud seisukohast, et tegemist ei ole hageja varaga, enda õigusi realiseerida. Ka ei toimunud kostja hüpoteegi osas täitemenetlust ehk kostja ei püüdnud hageja vara kohtuliku hüpoteegi alusel võõrandada.
4. Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi võib esitada täitemenetluse lõpuni. Antud nõue ei ole aegunud ja hageja ei ole selle esitamise õigust minetanud.
5. Kui puudub norm asjaõigusseaduses ja kinnistusraamatuseaduses kinnistusraamatu kande parandamise nõude aegumise kohta, siis vastav nõue ei aegu. Maakohus on jätnud arvesse võtmata hageja väite, et aegumine on hageja kasuks (

§ 157) ja kohtuliku hüpoteegi alusel täitmist enam nõuda ei saa.

5 2-20-4747

1. Juhul kui ringkonnakohus leiab, et maakohus ei ole seadust aegumise osas valesti kohaldanud, palub hageja tuvastada, et põhiseadusega on vastuolus seaduse sätte puudumine, milline, sarnaselt BGB §-le 898, välistab kinnistusraamatu ebaõige kande parandamise nõudele aegumise kohaldamise.
2. Maakohus ei arvestanud hageja väitega, et hea usu põhimõtte vastane on, et abikaasa nõusolekuta seatud kohtuliku hüpoteegi alusel saab täitedokumendina aegunud kohtuotsuse alusel pöörata sundtäitmise hageja varale. Aegumise saab hea usu põhimõttest tulenevalt kohaldamata jätta.
3. Maakohus rikkus menetlusõiguse norme, kui jättis osa menetlusosaliste väiteid ja tõendeid otsuses käsitlemata. Lisaks rikkus kohus menetlusõiguse norme, kui jättis sundtäitmise lubamatuks tunnistamise nõude lahendamata. Kohus peab lahendama kõik hageja nõuded, mis ei ole alternatiivsed. Vastustaja seisukoht
4. Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
5. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsuse resolutsioon tuleb TsMS § 657 lg 1 p 21 alusel jätta muutmata, kuid osaliselt tuleb muuta kohtuotsuse põhjendusi. Apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Ringkonnakohus täiendab otsust otsustusega hagi tagamise abinõude tühistamise kohta.
6. Ringkonnakohus jätab rahuldamata kostja vastuses apellatsioonkaebusele esitatud taotluse jätta hageja nõue hüpoteegi kustutamiseks läbivaatamata. TsMS § 423 lg 2 järgi võib kohus jätta hagi läbi vaatamata ka juhul, kui ilmneb, et hageja õiguste rikkumine ei ole hagi alusena toodud faktilistele asjaoludele tuginedes üldse võimalik, eeldades hageja esitatud faktiliste väidete õigsust (p1) või kui hagi ei ole esitatud hageja seadusega kaitstud õiguse ega huvi kaitseks või eesmärgil, millele riik peaks andma õiguskaitset või kui hagiga ei ole hageja taotletavat eesmärki võimalik saavutada (p2). Hagi läbivaatamata jätmine on kohtu valik ja kohus võib hagi sisuliselt lahendada. Riigikohus on selgitanud, et õiguslikult keerulise vaidluse korral tuleb eelistada asja sisulist lahendamist.
7. Hageja esitas maakohtule kaks nõuet: esiteks palus hageja kohustada kostjat andma nõusolek hüpoteegi kande kustutamiseks kogu kinnistult või alternatiivselt ainult hageja kaasomandiosalt ning teiseks palus hageja tunnistada lubamatuks hüpoteegi realiseerimiseks läbiviidav sundtäitmine. Hageja on nõuded esitanud viisil, kus hüpoteegi kustutamise nõude rahuldamine on muuhulgas üheks eelduseks sundtäitmise lubamatuks tunnistamisele.
8. Maakohus leidis, et vaidlusalune hüpoteegi kanne on ebaõige, kuna hageja nõusolekut hüpoteegi seadmiseks ei olnud. Maakohtu järeldust ei ole apellatsioonimenetluses vaidlustatud. Maakohus jättis hageja esimese nõude rahuldamata aegumise tõttu. Pooltel on apellatsioonimenetluses erimeelsus õiguse kohaldamises seoses aegumisega.
9. Nõude 1 osas kordab hageja apellatsioonkaebuses maakohtus esitatud väiteid, millele maakohus on piisavalt põhjalikult vastanud. Ringkonnakohus nõustub nõude 1 lahendamise osas maakohtu põhjendustega ja selles osas TsMS § 654 lg 6 järgi maakohtu otsuse põhjendusi ei korda. 6 2-20-4747
10. Vastuseks hageja väitele, et kostja ei ole maakohtus menetlusdokumentides aegumise vastuväidet esitanud, selgitab ringkonnakohus, et õiguspraktikas on jaatatud kostja võimalust esitada aegumise vastuväide suuliselt kohtuistungil. 17.05.2021 istungi protokollist nähtuvalt esitas kostja aegumise vastuväite (I kd, tl 151, ajamärk 00:11:22). Aegumise vastuväite aluseks olevad asjaolud on kostja esile toonud vastuses hagile, selgitades, et hüpoteek seati
11. aastal ja hageja pöördus kohtusse alles
12. aastal (I kd, tl 88). Seega ei ole usutav, et maakohtu poolt aegumise kohaldamine nõudele 1 oli hagejale üllatuslik. Hageja väitis apellatsioonkaebuses, et kohtuotsuse üllatuslikkuse tõttu ei saanud ta esitada maakohtus asjaolusid, mis on aluseks aegumistähtaja peatumisele või katkemisele. Eelviidatud asjaolud oleks saanud hageja esitada apellatsioonkaebuses, kuid hageja neid esitanud ei ole.
13. Ringkonnakohus ei nõustu hagejaga, et ebaõige kinnistusraamatu kande parandamise nõudele ei kohaldu aegumine. AÕS § 65 lg 1 ja

§ 68

lg 5 alusel esitatud ebaõige hüpoteegikande kustutamiseks nõusoleku andmiseks kohustamise nõue on seadusest tulenev nõue, millele kohaldub

§ 149

. Maakohus leidis õigesti, et hagejal tekkis kande parandamise nõudeõigus alates hüpoteegi sissekandmisest kinnistusraamatusse, ja järeldas põhjendatult, et hageja nõue hüpoteegi kustutamiseks on

§ 143ja §149 järgi aegunud ning kostjal on õigus keelduda kohustuse täitmisest.

42. Hageja leiab ekslikult, et maakohus kohaldas ebaõigesti

§ 147

ning hageja nõue muutus sissenõutavaks ajast, kui kostja keeldus hüpoteegi kustutamise tahteavalduse andmisest

1. aastal või hageja kohta omanikukande tegemisest (03.03.2017). Ringkonnakohus hageja seisukohta ei jaga. Maakohus arvestas põhjendatult aegumistähtaja algust kohtuliku hüpoteegi kande tegemisest (23.01.2009). Puudub vaidlus, et hüpoteegiga koormatud vara kuulus hüpoteegi kande tegemise ajal hageja ja Y ühisvara hulka. Aegumistähtaja arvestamisel ei ole määrav asjaolu, et kinnistu omanikuna oli kinnistusraamatusse eelnevalt kantud Y ja vara ühisvara hulka kuulumise üle toimus vaidlus Y pankrotihalduriga. Pankrotihalduri arusaam, et kinnistu kuulub Y ainuomandisse, ei takistanud hagejal asuda oma õigusi kaitsma. Hageja oli kinnistu ühisomanik sõltumata sellest, et omandi üle käis kohtuvaidlus. Eeltoodu pigem näitab, et hageja pidi olema enne tema omanikukannet (03.03.2017) teadlik, et kinnistu kuulub abikaasade ühisomandisse ja seega ka kinnistut koormavatest asjaõigustest, kuna kinnistusraamat on avalik. See, et hageja ei olnud hüpoteegi kinnistamise ajal kinnistu ühisomanikuna kinnistusraamatusse kantud, ei võtnud temalt õigust nõuda ebaõige hüpoteegikande kustutamist. Samuti ei oma tähtsust see, millal kostja hüpoteegipidajana keeldus tahteavalduse andmisest hüpoteegi kustutamiseks, nagu hageja ekslikult leiab. Seega on ebaõige hageja käsitlus, et aegumistähtaja algust tuleks hakata arvestama ajast, millal hüpoteegipidaja keeldub hüpoteegi kustutamisest, või ajast, millal ta otsustab tagatist realiseerima hakata.
2. Hageja esitas apellatsioonkaebuses muuhulgas väite, et aegumise kohaldamine ebaõige kande kustutamise nõudele on vastuolus põhiseadusega. Kehtivas seaduses puudub norm, mis sätestaks, et ebaõige kande kustutamise nõudele aegumine ei kohaldu. See, et Saksa BGB § 898 välistab kinnistusraamatu ebaõige kande parandamise nõudele aegumise kohaldamise, ei tähenda, et sama põhimõte peaks kuuluma kohaldamisele ka Eesti õigussüsteemis. Ringkonnakohtul ei teki kahtlust, et olukord, kus ei ole välistatud sellise nõude aegumine, on põhiseadusevastane.
3. Maakohus leidis, et hageja nõue 1 on aegunud, kuid vaatamata sellele asus hindama nõude esitamise õiguse vastavust hea usu põhimõttega. Ringkonnakohus selgitab, et kui kohus jätab hageja nõude aegumise tõttu rahuldamata, ei pea ta tuvastama rohkem asjaolusid, kui on vajalik aegumise hindamiseks. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohtu otsuse põhjendused selles 7 2-20-4747 osas vastuolulised, mistõttu tuleb otsusest välja jätta maakohtu põhjendused hageja nõudeõiguse minetamise kohta hea usu põhimõttest tulenevalt.
4. Hageja väitis apellatsioonkaebuses, et juhul, kui kohus leiab, et hageja nõue 1 on aegunud, siis tuleb jätta aegumine kohaldamata VÕS § 6 lg 2 alusel, kuna aegumise kohaldamine on vastuolus hea usu põhimõttega. VÕS § 6 lg 2 kohaselt ei kohaldata võlasuhtele seadusest tulenevat, kui see oleks hea usu põhimõttest lähtuvalt vastuvõtmatu. Ringkonnakohus leiab, et kohtu ette ei ole toodud asjaolusid, millest lähtudes on võimalik järeldada, et kostja poolt aegumisele tuginemine on vastuolus hea usu põhimõttega. Hagejal oli võimalus oma nõue kostja vastu esitada 10 aasta jooksul ja alust ei ole järeldada, et kostja oleks käitunud viisil, mis oleks hagejat takistanud seda teha.
5. Järgnevalt analüüsib kolleegium hageja nõuet 2 (sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks). Ringkonnakohus nõustub apellatsioonkaebuse etteheitega, et maakohus on jätnud sisuliselt lahendamata hagiavalduse teise nõude tunnistada sundtäitmine lubamatuks. Maakohus ei ole nõude rahuldamata jätmist piisavalt põhjendanud, jättes analüüsimata osa hageja esitatud väiteid, millega maakohus rikkus TsMS § 442 lg
6. Maakohus leidis üksnes, et kuna hageja nõue hüpoteegi kande kustutamiseks nõusoleku andmiseks kohustamiseks on aegunud, tuleb rahuldamata jätta ka sundtäitmise lubamatuks tunnistamise nõue, jättes tähelepanuta, et sundtäitmise lubamatuks tunnistamise nõude võib TMS § 221 lg 3 järgi esitada täitemenetluse lõpuni ja see nõue ei saa olla aegunud. Ringkonnakohtul on võimalik maakohtu minetus kõrvaldada ja hageja väidetele vastata.
7. Täitedokumendiks, mille täitmiseks on hageja vara suhtes alustatud täitemenetlus, on Harju Maakohtu 28.05.2009 tagaseljaotsus tsiviilasjas nr 2-08-90998, millega mõisteti Y-lt kostja kasuks välja 2 763 512,60 krooni. Hagi tagamiseks seati tsiviilasjas nr 2-08-90998 15.01.2009 määrusega kinnistule XXX Tallinnas kohtulik hüpoteek kostja kasuks.
8. TMS § 222 lg 1 järgi võib kolmas isik, kellel on sundtäitmise eseme suhtes selle sundtäitmist takistav õigus, eriti omandiõigus või piiratud asjaõigus, esitada hagi vara arestist vabastamiseks või sundtäitmise muul põhjusel lubamatuks tunnistamiseks kohtule, kelle tööpiirkonnas sundtäitmine toimub. TMS § 5 lg 1 järgi on täitemenetluse osalised isik, kes on täitmiseks esitanud nõude (sissenõudja), isik, kelle vastu on täitmiseks esitatud nõue (võlgnik), ja muud isikud, kelle õigusi täitemenetlus puudutab. Kuna hageja on sundtäitmise eseme omanik, on ta õigustatud TMS § 222 lg 1 järgi esitama kohtule hagi täitemenetluse lubamatuks tunnistamiseks, mh ka alustel, mis on toodud TMS § 221 lg-tes 1 ja 2, mille kohaselt võlgnik võib esitada sissenõudja vastu hagi täitedokumendi alusel sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks, eelkõige põhjusel, et nõue on rahuldatud, ajatatud või tasaarvestatud, ja muu kui kohtulahendi sundtäitmise puhul saab võlgnik sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagis esitada ka kõik vastuväited täitedokumendist tuleneva nõude olemasolule ja kehtivusele.
9. Esiteks märgib ringkonnakohus, et hageja on hagis palunud tunnistada sundtäitmise lubamatuks tervikuna, s.t ka Y vara suhtes toimuva täitemenetluse osas. Ringkonnakohus leiab, et hageja saab esitada hagi täitemenetluse lubamatuks tunnistamiseks üksnes osas, milles toimub täitemenetlus tema enda vara suhtes. Y vara osas täitemenetluse läbiviimine ei kahjusta hageja õigusi. Hageja ja Y ühisomand kinnistu Mõtuse 15 b Tallinnas osas on lõppenud ja vastav kanne on tehtud kinnistusraamatusse 03.03.
10. Seega ei ole hageja isikuks, kes võib esitada Y-le kuuluva vara osas TMS § 222 järgi hagi sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks. 8 2-20-4747
11. Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise nõude alusena tõi hageja esile samad asjaolud, mis hüpoteegi kustutamise nõude puhul. Hageja leiab, et sundtäitmine ei ole lubatud, kuna hüpoteegi kanne on ebaõige. Selle nõude osas on ringkonnakohus võtnud eelnevalt seisukoha.
12. Apellatsioonkaebuses heidab hageja ette, et maakohus ei võtnud arvesse hageja väidet, et aegumine on

§ 157

järgi hageja kasuks, s.t ei arvestanud asjaolu, et täitedokumendist tuleneva nõude aegumistähtaeg on 10 aastat, mis on möödunud, ja seega kohtuliku hüpoteegi alusel tagaseljaotsuse täitmist enam nõuda ei saa. 52. Sundtäidetava nõude puhul on praegusel juhul tegemist kohtulahendist tuleneva Y pankrotimenetluses tunnustatud nõudega, mis tähendab, et selle aegumine algab pankrotimenetluse lõppemisest (

§ 157lg 3).

Y pankrotimenetlus ei ole lõppenud. Seega ei saa sundtäitmisel olev kostja nõue Y vastu olla aegunud. Lisaks viitab ringkonnakohus

§ 1451

lg-le 1, mille järgi ei võta pandiga tagatud nõude aegumine pandipidajalt õigust põhivõla nõude rahuldamisele panditud eseme arvel.

1. Eeltoodut kokku võttes ei anna apellatsioonkaebuse väited alust maakohtu otsuse lõppjärelduse, et hagi tuli jätta rahuldamata, muutmiseks.
2. Maakohus tagas 02.04.2020 määrusega hagi ja peatas täitemenetluse täiteasjas nr 02272010/
3. Vaidlustatud otsuses ei ole maakohus võtnud seisukohta hagi tagamise kehtivuse osas, mis on TsMS § 442 lg 5 rikkumine. Kuna hagi jääb rahuldamata, siis TsMS § 386 lg 4 järgi tuleb hagi tagamine tühistada. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
4. Maakohus on õigesti jätnud TsMS § 162 lg 1 järgi menetluskulud hageja kanda. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad ka ringkonnakohtu menetluskulud TsMS § 171 lg 1 järgi hageja kanda.
5. Maakohus ei ole poolte menetluskulude rahalist suurust vaidlustatud lahendis kindlaks määranud. TsMS § 174 lg 4 ja § 177 lg 2 järgi tuleb hüvitatavate menetluskulude suurus kindlaks määrata maakohtul mõistliku aja jooksul pärast asjas tehtud sisulise lahendi jõustumist. (allkirjastatud digitaalselt) 9