Obsah (7)

§ 637§ 164§ 143§ 138§ 168§ 150§ 638

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kaija Kaijanen, Iris Kangur-Gontšarov, Vallo Kariler Määruse tegemise aeg ja koht 11. mai 2022. a, Tallinn Kohtuasja number 2-21-4910 Kohtuasi Y

) § 637 lg 1 p 6 järgi menetlusse võtmata. Ringkonnakohus lähtub apellatsioonkaebuse menetlusse võtmist kaaludes

§-s 2 sätestatud tsiviilkohtumenetluses valitsevast põhimõttest lahendada kohtuasi õigesti, mõistliku aja jooksul ja võimalikult väikeste kuludega. Sellest tulenevalt arvestab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise üle otsustades mh ka seda, et menetlusosalistel ei tekiks apellatsioonkaebuse menetlemisel ülemääraseid menetluskulusid 15. Kolleegium märgib, et ringkonnakohus ei võta

§ 637

lg 1 p 6 järgi apellatsioonkaebust menetlusse, kui apellatsioonkaebuses toodud väidete õigsust eeldades ei saaks kaebust ilmselt rahuldada. Riigikohus on selgitanud, et apellatsioonkaebuse õiguslik perspektiivitus tähendab seda, et apellatsioonkaebus tuleks jätta rahuldamata juhul, kui faktilised asjaolud, millele apellatsioonkaebuses tuginetakse, osutuksid tõendatuks (vt Riigikohtu

1. aprilli
2. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-13, p 12). Seega hindab ringkonnakohus praeguses menetlusetapis üksnes apellatsioonkaebuse väiteid ega hinda nende kohta asjas esitatud tõendeid.
3. Praegusel juhul vaidlevad pooled eelkõige selle üle, kas isaduse vaidlustamine on lapse huvides või mitte. Kostja II heidab maakohtule ette, et maakohus ei ole hagi rahuldades 4 arvestanud lapse huviga ning leiab, et maakohus oleks pidanud isaduse vaidlustamise nõude jätma rahuldamata. Lisaks vaidlustab kostja II menetluskulude jaotust.
4. Kolleegium ei saa kostja II apellatsioonkaebuse väidete õigsust eeldades asuda lõppjäreldusena maakohtust erinevale seisukohale.
5. PKS § 91 lg 1 kohaselt on isaduse vaidlustamise õigus mehel, kelle isadus on tuvastatud tulenevalt abielust lapse emaga või kes on isaduse omaks võtnud, samuti lapse emal ning lapsel. Ühe aasta jooksul lapse sünnist arvates võib isaduse vaidlustada ka mees, kes taotleb enda isaduse tuvastamist selle mehe asemel, kelle isadus on kindlaks tehtud tulenevalt abielust lapse emaga või kes on isaduse omaks võtnud. Kui lapse sünnist on möödunud rohkem kui aasta, võib enda isaduse tuvastamist taotlev mees vaidlustada teise mehe isaduse isana rahvastikuregistrisse kantud mehe ning lapse ema nõusolekul. Eelmises lauses nimetatud nõusolekute puudumisel võib kohus lapse huve arvestades anda mõjuval põhjusel enda isaduse tuvastamist taotlevale mehele loa vaidlustada teise mehe isadus. Ringkonnakohus märgib, et maakohus leidis õigesti, et hageja oli õigustatud esitama PKS § 91 lg 1 II lause alusel hagi ning tegi seda PKS § 91 lg 1 II lausest tuleneva 1-aastase tähtaja sees. Kolleegium selgitab, et PKS § 91 lg-st 1 ei tulene eeldusi, mille kohaselt peaks kohus hindama isaduse vaidlustanud isiku isikuomadusi, hagi esitamise motiive või muid täiendavaid asjaolusid. Kolleegium leiab erinevalt kostja II väidetest, et maakohus on käesoleval juhul juhindunud lapse huvidest PKS § 123 mõttes, kuivõrd lapsel on õigus teada oma päritolu, sealhulgas seda, kes on tema vanemad (vt Riigikohtu määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-6-12, p 21). Kolleegiumi hinnangul on maakohus otsuses ka õigesti ning lähtuvalt PKS §-st 123 selgitanud, et just lapse huvides on võimalikult varakult välja selgitada, kes on tema bioloogiline isa, et lapse vanemad saaksid edaspidi kujundada lapsele stabiilse kasvukeskkonna ja hoida juba tekkinud sotsiaalseid suhteid perekonnaliikmetega tekitamata lapsele kohtuvaidluse lahendamisest tulenevaid kahjustavaid mälestusi või kogemusi.
6. Seoses menetluskulude jaotuse vaidlustamisega märgib kolleegium, et kõrgema astme kohus sekkub menetluskulude jaotusse üksnes juhul, kui alama astme kohus on ületanud kaalumispiire.

§ 164

lg 1 kohaselt hagilises abieluasjas, alaealise lapse ülalpidamisasjas ja põlvnemisasjas kannab kumbki pool oma menetluskulud ise.

§ 164

lg 11 sätestab, et põlvnemise tuvastamise hagi rahuldamise korral kannab menetluskulud kostja. Kohus võib jätta põlvnemise tuvastamise hagi rahuldamise korral kulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda, kui vastaspoole kulude väljamõistmine kostjalt oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik. Esmalt selgitab kolleegium, et põlvnemisasi on tsiviilasi, kus lahendatakse hagi, mille esemeks on mh põlvnemise tuvastamine või isaduse vaidlustamine. Hagilises perekonnaasjas saab kohus menetluskulude jaotusel kohaldada

§ 164lg 1, 11 ja 2.

Kuivõrd käesolevas asjas isaduse vaidlustamise nõue rahuldati ning maakohus selgitas, et alaealise kostja I menetluskulude kanda jätmine oleks tema suhtes ebaõiglane, jättis maakohus kolleegiumi hinnangul põhjendatult kooskõlas

§ 164lg-ga 11 isaduse vaidlustamise nõudega seotud menetluskulud kostja II kanda.

Erinevalt apellatsioonkaebuse väidetest nähtub tsiviilasja materjalidest, et kostja II ekspertiisile ilmumise pikendamise taotlused on asja lahendamist viivitanud, muuhulgas on kostja II lükanud ise ekspertiisi aegu edasi (tl 83, 84). Iseenesest õige on kostja arusaam, et tal on õigus hagile vastu vaielda, kuid käesoleva asja materjalidest nähtub, et kostja II tugines maakohtus läbivalt väitele, et hagi rahuldamine ei ole lapse huvides vaatamata sellele, et maakohus oli 5 kostjale II selgitanud PKS § 91 lg 1 kohaldamist (tl 68p). Arvestades, et isaduse vaidlustamise nõuet saab pidada põlvnemisasjaks ning

§ 143

p 1 kohaselt koosmõjus

§ 138

lgga 1 on DNA ekspertiisi kulu menetluskulu, mis oli käesoleva vaidluse lahendamiseks vältimatu ja vajalik, oli selle kostja II kanda jätmine põhjendatud. Seega vaatamata apellatsioonkaebuse väidetele on kolleegiumi hinnangul maakohus piisavalt põhjendanud menetluskulude jaotust ning jaotanud menetluskulud õigesti kooskõlas

§-dega 164 lg 1, 11 ja

2. Ülalmärgitud põhjendusi arvestades ei saaks kolleegium apellatsioonkaebuses toodud väidete õigsust eeldades kaebust rahuldada. Seetõttu jätab kolleegium apellatsioonkaebuse menetlusökonoomia kaalutlustel

§ 637lg 1 p 6 alusel menetlusse võtmata.

21. Apellatsioonkaebuse menetlusse võtmata jätmise korral jäävad apellatsioonimenetluse kulud

§ 168lg 1 järgi apellantide kanda.

Kuna vastustajatel ei ole apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise staadiumis veel hüvitatavaid menetluskulusid tekkinud, ei tule apellandil vastustajatele apellatsioonimenetluse kulusid hüvitada. 22. Apellandil on apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumise korral õigus nõuda määruse jõustumisel

§ 150

lg 1 p 2 ja lg 4 järgi tagasi apellatsioonkaebuselt tasutud riigilõiv.

§ 150

lg 4 kohaselt tagastab riigilõivu kohus, kelle menetluses asi viimati oli, üksnes selle menetlusosalise avalduse alusel, kes riigilõivu tasus või kelle eest riigilõiv tasuti. Riigilõiv tagastatakse menetlusosalisele, kes selle pidi tasuma, või tema korraldusel muule isikule.

§ 150

lg 6 järgi lõpeb riigilõivu tagastamise nõue kahe aasta möödumisel selle aasta lõpust, millal riigilõiv tasuti, kuid mitte enne menetluse jõustunud lahendiga lõppemist. 23. Kui ringkonnakohus keeldub apellatsioonkaebust menetlemast, ei toimeta ta

§ 638

lg 4 teise lause järgi apellatsioonkaebuskaebust vastustajale kätte ning apellatsioonkaebus tuleb selle esitajale koos lisadega ja kaebuse menetlusse võtmisest keeldumise määrusega tagastada. Elektrooniliselt esitatud menetlusdokumente ringkonnakohus elektrooniliselt ega paberkandjal ei tagasta. Ringkonnakohus toimetab määruse

§ 638

lg 8 järgi apellantidele kätte ja edastab teistele menetlusosalistele.

§ 638lg 10 järgi loetakse, et apellatsioonkaebust ei ole esitatud.

(allkirjastatud digitaalselt) 6