← Eesti

2-19-113861/72

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Liis Arrak, liikmed Kaija Kaijanen ja Gea Lepik Otsuse tegemise aeg ja koht

  1. aprill 2022, Tallinn Kohtuasja number 2-19-113861 Kohtuasi X ja C hagi Q vastu elatise saamiseks Vaidlustatud kohtulahend Harju Maakohtu
  2. veebruari
  3. a otsus Kaebuse esitaja ja liik Q apellatsioonkaebus Kaebuse hind X nõude osas 2628 eurot C nõude osas 2628 eurot Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus Hagejad (vastustajad) X (isikukood XXXXXXXXXXX) ja C (isikukood XXXXXXXXXXX), seaduslik esindaja Y, lepinguline esindaja vandeadvokaadi abi HelenLumelille Tomberg Kostja (apellant) Q (isikukood XXXXXXXXXXX) Menetluse liik Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON
  4. Rahuldada Q apellatsioonkaebus osaliselt.
  5. Tühistada Harju Maakohtu
  6. veebruari
  7. a otsus osas, millega maakohus jättis elatise kuni kohtuotsuse tegemiseni ühtse summana välja mõistmata ja menetluse ajal tasutud elatise arvestamata ning mõistis alates
  8. jaanuarist 2022 X ja C ülalpidamiseks välja suurema elatise kui 213 eurot 44 senti ja alates
  9. aprillist 2022 suurema elatise kui 225 eurot 64 senti. Teha tühistatud osas uus otsus, millega mõista kuni
  10. märtsini 2022 elatis välja ühtse summana, arvestades juba tasutud elatist, ning jätta hagi alates
  11. jaanuarist 2022 osaliselt rahuldamata, kuid määrata C elatis muutuva suurusena. Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata.
  12. Sõnastada kohtuotsuse resolutsioon tervikuna järgmiselt: 3.
  13. Rahuldada X ja C hagi osaliselt. 3.
  14. Mõista Q-lt X ülalpidamiseks välja: 2-19-113861 3.2.
  15. alates
  16. maist kuni
  17. maini 2019 tekkinud elatise võlg 148 eurot 6 senti; 3.2.
  18. alates
  19. maist 2019 kuni
  20. märtsini 2022 tekkinud elatise võlg 9342 eurot; 3.2.
  21. alates
  22. aprillist 2022 kuni X täisealiseks saamiseni (
  23. märtsini 2023) elatis 225 eurot 64 senti kuus. 3.
  24. Mõista Q-lt C ülalpidamiseks välja: 3.3.
  25. alates
  26. maist kuni
  27. maini 2019 tekkinud elatise võlg 148 eurot 6 senti; 3.3.
  28. alates
  29. maist 2019 kuni
  30. märtsini 2022 tekkinud elatise võlg 9642 eurot 84 senti; 3.3.
  31. alates
  32. aprillist 2022 kuni C täisealiseks saamiseni (
  33. detsember 2026) elatis 225 eurot 64 senti kuus (209,2+46,44-60/2). Elatise arvutamise aluseks olevat elatise baassummat (209,2 eurot) indekseeritakse iga aasta
  34. aprillil Statistikaameti poolt ametlikult avaldatud eelneva aasta tarbijahinnaindeksi muutusega ning Eesti Vabariigi keskmise brutokuupalga osa (46 eurot 44 senti) Statistikaameti poolt ametlikult avaldatud eelneva aasta keskmise brutokuupalga muutusega. Seaduses sätestatud lapsetoetuse (60 eurot) suuruse muutumise korral arvestatakse alates toetuse muutumisest toetuse muutunud suurust. 3.
  35. Kohustada Q tasuma resolutsiooni p-des 3.2.1 ja 3.3.1 nimetatud summa Y pangakontole nr XXXXXXXXXXXXXXXXXXX ühe kuu jooksul alates otsuse jõustumisest. Tasumisega viivitamise korral kohustub Q tasuma võlaõigusseaduse § 113 lg 1 II lauses sätestatud määras viivist. 3.
  36. Kohustada Q tasuma resolutsiooni p-des 3.2.3 ja 3.3.3 nimetatud igakuist elatist Y pangakontole nr XXXXXXXXXXXXXXXXXXX iga kuu esimeseks päevaks.
  37. Jätta maa- ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud Q kanda. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus. Menetluskulude rahalise suuruse määrab asja lahendanud maakohus mõistliku aja jooksul pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud
  38. Y (ema) esitas X (hageja I, poeg) ja C (hageja II, tütar) nimel
  39. mail 2019 Pärnu Maakohtule Q (kostja, isa) vastu maksekäsu kiirmenetluse avalduse elatisena 500 euro saamiseks. Kuna makseettepanekut ei õnnestunud võlgnikule kätte toimetada, lõpetas Pärnu 2 2-19-113861 Maakohus
  40. septembri
  41. a määrusega maksekäsu kiirmenetluse ja andis asja üle Harju Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses.
  42. Hagejad esitasid
  43. oktoobril 2019 (täiendatud
  44. oktoobril 2019) hagi, milles palusid mõista kostjalt kummagi hageja kasuks välja alates avalduse esitamisest kuni kummagi hageja täisealiseks saamiseni elatise, mis vastab poolele Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäärast. Samuti palusid hagejad mõista kostjalt enda kasuks välja alates
  45. maist 2019 kuni avalduse esitamiseni tagasiulatuva elatise 148 eurot 6 senti ning sellelt võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg-s 1 sätestatud määras viivise. Menetluskulud palusid hagejad jätta kostja kanda. 2.
  46. Hagiavalduse kohaselt sündisid hagejad vanemate kooselust, mis lõppes
  47. mail
  48. Pärast vanemate kooselu lõppu jäid lapsed emaga elama ning ema täielikule ülalpidamisele. Isa ei ole sellest ajast alates laste ülalpidamises vahetult ega elatist makstes osalenud. Isa kohtub tütrega kord nädalas ja veedab temaga mõned tunnid. Pojaga kohtub isa harvem. Kostja on veetnud ühe korra nädalavahetuse Tartus koos lastega ning need kulud ei ole seotud laste ülalpidamisega. Isa on ostnud lastele emaga eelnevalt kooskõlastamata üksikuid mittevajalikke esemeid, mida ei saa pidada ülalpidamiskohustuse täitmiseks. Arvestades laste vanust ja sugu, ei ole võimalik rakendada mastaabisäästu. 2.
  49. Ema pöördus lastele elatise saamiseks isa poole, kes keeldus elatist maksmast, teatades, et laste ema võib und näha tema abist. Vanematel ei ole olnud kokkulepet väiksema elatise tasumise kohta.
  50. Harju Maakohus toimetas hagimaterjalid kostjale avalikult kätte ning rahuldas hagile vastamata jätmise tõttu
  51. mai
  52. a tagaseljaotsusega hagi. Kostja esitas maakohtu tagaseljaotsuse peale kaja ja taotluse peatada tagaseljaotsuse täitmiseks alustatud täitemenetlused kuni kaja lahendamiseni. Harju Maakohus rahuldas
  53. septembri
  54. a määrusega kaja ja taastas menetluse, kuid jättis rahuldamata täitemenetluste peatamise taotluse, kuna tagaseljaotsuse tühistamise korral ei ole otsus enam täidetav. Kostja vastuväited
  55. Kostja vaidles hagile vastu, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hagejate kanda. 4.
  56. Kostja vastuväidete kohaselt oli vanematel kokkulepe, et isa tasub kummagi lapse ülalpidamiseks 150 eurot kuus ja kostja on seda kohustust täitnud. 4.
  57. Hagejad peavad tõendama oma vajadused ja neile tehtavad kulutused. Hagejate algses hagiavalduses esitatud kulude nimekiri on üldsõnaline, ülepaisutatud ja tõendamata. Kuigi esialgse avalduse kohaselt kulub tütre ülalpidamiseks 682 eurot kuus ja poja ülalpidamiseks 693 eurot kuus, ei ole hagejad esitanud kuluarvestust ega kulusid kinnitavaid tõendeid. Arvestades seda, et laste vajadused on miinimumist suuremad, peavad hagejad oma kulusid tõendama. Usutav ei ole riiete kulu 200 eurot lapse kohta. Hagejad võiksid osta kasutatud riideid. Eluliselt usutavad ei ole kummagi lapse 225 euro suurused toidukulud. See oleks võimalik siis, kui lapsed sööksid ainult restoranides või iga päev kalamarja ja luksustoite. Ebaselgeks jäävad eluasemekulud 122 eurot kuus. Hagejad ei kanna elamiskulusid, sest nad ei ole üüri või eluasemelaenu lepingu pooled. Kommunaalkulud võivad küll laste kasvatamisel suureneda, kuid need kulud tuleb tõendada. Vaja on hinnata laste tegelikke kulusid ja vajadusi. Hagejate kulunimekiri on vastuolus RAKE uuringuga, mille kohaselt on tütre kulude katmiseks piisav elatis 219 eurot 50 senti ja poja kulude katmiseks 192 eurot 50 senti. 3 2-19-113861 4.
  58. Elatise määramisel tuleb arvestada mastaabisäästu. Hagejad elavad koos ja jagavad nii toidukulusid kui ka elamis- ja transpordikulusid. RAKE uuringu kohaselt tekib laste kooselamisel mastaabisääst, mille tõttu tuleb teise lapse eeldatavad ülalpidamiskulud korrutada kordajaga 0,
  59. 4.
  60. Elatise määramisel tuleb arvestada, et laste vajadused võivad olla kaetud riiklike toetustega. Hagejate vajadused saab mh katta lapsetoetustega, mis on 60 eurot lapse kohta kuus. 4.
  61. Elatise määramisel tuleb selgitada välja ka ema panus ülalpidamisse, et tagada vanemate võrdne kohtlemine. Kui vanemate sissetulekud ei võimalda rahuldada lapse miinimumvajadusi, tuleb elatist vähendada. 4.
  62. Elatise suurust määrates tuleb arvestada päevi, mil isa viibib lastega koos, sest neil päevadel kannab isa laste kulusid. Isa soovib määrata kindlaks lastega suhtlemise korra, et nendega maksimaalselt suhelda, ja tasuda kummalegi lapsele elatist 150 eurot kuus. Kuna suhtluskorda ei ole määratud, saab lähtuda isa ja laste kohtumiste graafikust ning eeldada, et sel ajal täidab isa vahetult ülalpidamiskohustust. Seega tuleb leida elatise päevamäär (tütre puhul 6,31 ja poja puhul 5,42 eurot) ning kui hagejad viibivad kostjaga, tuleb selle kuu eest tasumisele kuuluvat elatist vastavalt vähendada. 4.
  63. Tagasiulatuv elatisenõue on üllatuslik ja tuleb jätta rahuldamata. 4.
  64. Kostja kontolt on tagaseljaotsuse alusel kantud kohtutäiturile elatisena üle 300 eurot 84 senti. Maakohtu otsus ja põhjendused
  65. Harju Maakohus rahuldas
  66. veebruari
  67. a otsusega hagi ning mõistis kostjalt hagejate kasuks alates
  68. maist 2019 kuni hagejate täisealiseks saamiseni välja elatise, mis vastab poolele Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäärast, ning tagasiulatuva elatise 148 eurot 6 senti. Maakohus kohustas kostjat tasuma edasiulatuva elatise hagejate ema pangakontole iga kuu esimeseks päevaks ning tagasiulatuva elatise ühe kuu jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest, koos kohustusega tasuda sellelt viitamise korral seadusjärgses määras viivist. Menetluskulud jättis maakohus kostja kanda, kuid ei määranud kindlaks hüvitatavate menetluskulude suurust. 5.
  69. Maakohus tuvastas asjas järgmised olulised asjaolud: - hagejad on kostja lapsed ning nad on nooremad kui 18-aastased; Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäär oli
  70. aastal 540 eurot ja on alates
  71. aastast 584 eurot; kostjale kuulub W OÜ ja Z OÜ osalus ning sõiduauto Volvo V70; kostja ei ole registreeritud tööotsijana või töötuna ning talle ei ole määratud sotsiaaltoetusi, peretoetusi ega pensioni; kostja kogusissetulek ajavahemikul alates
  72. maist kuni
  73. a jaanuarini oli 38 102 eurot 3 senti, s.o keskmiselt 1905 eurot 10 senti kuus; kostjal on hoiukontodel kokku 631 eurot 21 senti. 5.
  74. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt tuleb hagejate nõue miinimumelatise saamiseks perekonnaseaduse (PKS) § 96, § 97 lg 1, § 101 lg 1 ja VÕS § 108 lg 1 alusel rahuldada. Kostja 4 2-19-113861 ei ole toonud esile ega tõendanud selliseid asjaolusid, mis annaksid alust mõista kostjalt laste kasuks PKS § 102 lg 2 alusel välja väiksem elatis. Kuigi kostja väidab, et vanematel oli elatise maksmise kokkulepe ja kostja on tasunud selle alusel lastele elatist (150 eurot kuus), ei ole kostja kohtu selgitustest hoolimata esitanud ühtki tõendit nende asjaolude kinnituseks. Ka juhul, kui vanematel oleks kokkulepe, ei välistaks ega piiraks see PKS § 100 lg 3 järgi laste elatisenõuet kostja vastu. Kuna hagejad nõuavad elatist seaduses sätestatud miinimummääras, ei pea hagejad tõendama oma kulutusi. PKS § 101 lg-s 1 sätestatud miinimummääras elatise nõudmisel ei ole vaja lapse vajadusi tõendada, sest eelduslikult kulub kummagi vanema ülalpidamiskohustust arvestades lapse ülalpidamiseks kahekordne elatise miinimummäär. Seetõttu ei hinda kohus kostja vastuväiteid hagejate algses hagiavalduses esitatud kulude suuruse kohta. Ainuüksi seetõttu, et kostja vaidleb kulude suurusele vastu, ei pöördu tõendamiskoormis ümber hagejatele. Kostja vastuväide, et laste kulutused ei ole kooskõlas RAKE uuringuga, ei ole asjakohane. Ainuüksi viide RAKE uuringule ei võimalda teha järeldusi hagejate kulude ja kostja võimaluste kohta hagejaid ülal pidada. See ei lähtu seaduses sätestatud ja kohtupraktikas väljakujunenud elatise suuruse arvestamise metoodikale ja põhimõtetele. Vaatamata Riigikohtu kriitikale kehtivad PKS § 101 lg-st 1 ja § 102 lg-st 2 tulenevad põhimõtted edasi ning hagejate nõuded on perekonnaseaduses sätestatuga kooskõlas. Kuigi mastaabisääst võib PKS § 102 lg 2 alusel anda alust mõista välja miinimumist väiksem elatis, ei teki praegusel juhul mastaabisäästu. Arvestades laste vanust, soo erinevust, erinevaid huve, tegevusi ja päevakava, ei saa toidu, transpordi, riiete ega mänguasjade puhul mastaabisäästu tekkida. Hoolimata kohtu selgitustest jäi kostja väide üldsõnaliseks ning kostja ei täpsustanud, miks tuleks rakendada mastaabisäästu kordajana 0,
  75. Miinimumist väiksema elatise väljamõistmiseks ei anna alust kostja palja- ja üldsõnaline väide, et lapsed on tema vahetul ülalpidamisel ajal, mil nad viibivad kostjaga. Hoolimata maakohtu korduvatest selgitustest ei toonud kostja esile, kui palju lapsed kostja juures viibivad ning milliseid laste kulusid kostja sel ajal vahetult kannab, ega tõendanud laste vahetut ülalpidamist. Kostja ei ole vaielnud vastu hageja väitele, et lapsed on kohtunud isaga vaid mõned tunnid korraga, sh poeg üksnes paar korda, ühe korra veetsid lapsed isaga nädalavahetuse ning lapsed ei ööbi isa juures. Kostja esitatud nimekiri kuupäevadest, mil ta väidetavalt lastega kohtus, tuleb jätta arvestamata, sest see on esitatud hilinenult. Kostja ei ole selgitanud, et tal oli hilinemiseks mõjuv põhjus ning esitatud dokumendiga arvestamine põhjustaks asja lahendamise viibimise, mis ei ole kooskõlas alaealiste laste huvidega. Kostja esitatud tõendid tehtud kulutuste kohta ei kinnita, et kostja kannab lastele elatise andmise eest vahetult hoolt. Arve jalgratta ostmise kohta ei ole asjakohane, sest kulu on tehtud enne
  76. a maid. Hotell Dorpat OÜ arve ei kajasta ülalpidamiskulu. Kuigi lapsed käisid isaga Tartus, ei saa seda pidada laste ülalpidamiseks tehtud kulutuseks. See, et kostja otsustas veeta lastega nädalavahetuse kodust eemal ja teha suure kulutuse, ei anna alust järeldada, et laste kulutused ema juures oleksid vähenenud. Kuigi kostja esitas kohtule erinevad kviitungid, ei ole kostja kohtu selgitustest hoolimata esile toonud, mis kulutustega oli tegemist, et tegemist oli ülalpidamiskohustuse täitmisega ega seda, kuidas need kulutused mõjutavad laste elatise suurust. Kviitungid hõlmavad osaliselt ka kostja enda kulusid. Vanem peab täitma ülalpidamiskohustust raha maksmisega lapse seaduslikule esindajale ning üksnes mõjuval põhjusel võib ülalpidamist anda muul viisil. Kostja ei ole toonud esile, et tal oleks olnud nende kulude tegemiseks laste emaga kokkulepe või laste ema oleks need kulud heaks kiitnud. Ema 5 2-19-113861 kiitis heaks neist kuludest üksnes ühe kiirköitja kulu (29 senti), kuid vaidles ülejäänud kuludele vastu. Selline ühekordne kulu ei anna alust vähendada elatist alla seaduses sätestatud miinimummäära. Ülalpidamine tähendab lapse igapäevaste vajaduste rahuldamist, mida planeerib lapsega vahetult koos elav ja lapse elu korraldav vanem. Lahus elav vanem ei saa jätta elatist tasumata põhjusel, et ta on otsustanud teha teise vanemaga läbi rääkimata kulutusi. Samuti ei saa lugeda ülalpidamiskohustuse täitmiseks igasugust lapsega koos veetmise ajal tekkivat meelelahutuse või kingituste kulu. Kostja ei ole toonud esile ega tõendanud asjaolusid, millest saaks järeldada, et kostja kannab lastega koos viibimise ajal selliseid kulutusi, mis vähendavad ema igakuist laste vajaduste rahuldamisega seotud kulu. Väär ja paljasõnaline on kostja väide, et ta ei ole võimeline lastele ülalpidamist andma. Hoolimata kohtu selgitustest ei ole kostja toonud esile ega tõendanud asjaolusid, mis seda kinnitaksid. Kostja esitas üksnes tõendid oma kulutuste kohta. Kuna kostja ei esitanud andmeid oma vara ja sissetulekute kohta, tegi kohus ise selleks vastavad päringud ning saadud andmed ei kinnita, et kostja majanduslik seisund oleks sedavõrd halb, et tal ei ole võimalik miinimumelatist maksta. Kostjale kuulub kahe osaühingu osalus ja sõiduauto. Kostjal on AS SEB Pank digikassas 505 eurot 21 senti ning arvelduskonto jääk 81 eurot 77 senti. Kostjale on laekunud D OÜ-lt ja talle kuuluvalt osaühingult ajavahemikul
  77. maist 2019 kuni
  78. detsembrini 2020 töötasuna kokku 10 568 eurot 3 senti. Kostja on teinud oma pangakontole sularahasissemakseid kokku 3990 euro ulatuses. Kostjal on ka Swedbank AS pangakonto, mille jääk oli 1011 eurot 88 senti ja millelt nähtub, et kostjale laekus töötasuna kokku 7500 eurot. Lisaks on kostja teinud ka sellele pangakontole sularahasissemakseid 11 960 euro ulatuses. Kostjal on ka Swedbank AS hoiukonto, mille jääk oli 126 eurot. Kostjale on raha üle kandnud ka eraisikud kokku 3784 eurot. Kostjale on laekunud ka
  79. ja
  80. a eest põllumaa renditasuna 150 eurot. Kokku on kostja pangakontole laekunud
  81. a maist kuni
  82. a jaanuarini 38 102 eurot 3 senti, s.o keskmiselt 1905 eurot 10 senti kuus. Arvestades seda, et kostja sissetulekust osa on laekunud sularahas, on tõenäoline, et kostjal on ka tulu, mis pangakontode väljavõtetel ei kajastu. Kuna kostja pangakontode väljavõtetelt nähtub, et kostja käib palju väljas kohvikutes ja restoranides söömas (keskmiselt 106 euro 53 sendi eest kuus), viitab see tema heale elustandardile. Kostja ei ole selgitanud, miks sellisest sissetulekust ei piisa lastele miinimumelatise maksmiseks. Arusaamatu ja tõendamata on kostja väide, et D OÜ-lt laekuv tasu on ettevõtte tulu, mida ei saa kostja tuluna arvestada. Kostja ei ole toonud esile ega tõendanud, et ta ei ole võimeline lastele miinimumelatise maksmiseks piisavat tulu teenima. Kogutud tõenditest nähtub, et kostja on töövõimeline tegus inimene, talle kuulub kaks ettevõtet, talle laekub töötasu ja tal liigub arvestatav summa sularaha, tema töövõimet ei ole piiratud ning tal ei ole olnud vajadust taotleda sotsiaaltoetusi või võtta end töötuna või tööotsijana arvele. Elatise vähendamiseks alla seaduses sätestatud miinimummäära ei anna praegu alust ka asjaolu, et lastele makstakse peretoetust 60 eurot lapse kohta kuus. Lapsetoetuse maksmine võiks koosmõjus muude asjaoludega anda alust elatist vähendada, kuid praegu ei ole kostja sellised asjaolusid tõendanud. Õige ei ole kostja arusaam, et ta ei pea PKS § 105 lg 3 järgi andma lastele rohkem ülalpidamist kui suudab anda laste ema. Miinimumist väiksema elatise väljamõistmiseks ei anna alust see, kui laste ema sissetulekud on suuremad või väiksemad kui kostjal. See, et kostja soovib lastega rohkem aega koos veeta ja lasta määrata suhtluskorra, ei mõjuta praegu elatise väljamõistmist. Asjaolude muutumise korral saab kostja taotleda elatise suuruse muutmist. 6 2-19-113861 5.
  83. Lisaks tuleb PKS § 108 järgi rahuldada ka hagejate nõue tagasiulatuva elatisena 148 euro 6 sendi saamiseks. Kostjale pidi olema oma laste ülalpidamise kohustus teada ning see ei saanud tulla kostjale üllatusena. Kuna tegemist on 17-päevase ajavahemikuga, ei saa hagejatele ette heita ka elatise järjepideva nõudmise kohustuse rikkumist. Kuigi kostja väitel oli vanematel elatise tasumise kohta kokkulepe, mida kostja täitis, ei ole kostja esitanud kokkuleppe ega selle täitmise kohta ühtki tõendit ning elatise maksmine ei nähtu ka kostja pangakonto väljavõttelt. Tagasiulatuv elatis 17 päeva eest ei ole kostja jaoks ebamõistlikult koormav ega paneks teda majanduslikult raskesse olukorda. Vastavalt hagejate taotlusele tuleb kostjal tasuda tagasiulatuv elatis ühe kuu jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest ning selle kohustusega viivitamise korral tasuda VÕS § 113 lg 1 II lauses sätestatud määras viivist. 5.
  84. Elatis, mille kostja tasus tagaseljaotsuse alusel (300 eurot 84 senti), võetakse arvesse praeguse kohtuotsuse täitmisel. 5.
  85. Hagi rahuldamise tõttu jäävad (TsMS) § 162 lg 1 järgi kostja kanda. menetluskulud tsiviilkohtumenetluse seadustiku Apellatsioonkaebus
  86. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata või rahuldada hagi osaliselt ja mõista kostjalt kummagi hageja ülalpidamiseks välja elatis 150 eurot kuus. Menetluskulud palus kostja jätta laste ema ja/või laste kanda. 6.
  87. Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt jättis maakohus kohaselt hindamata või ebaõigesti arvestamata kostja esitatud tõendid kostja tehtud kulutuste kohta. 6.
  88. Maakohus jättis vääralt välja selgitamata ema ülalpidamiskohustuse ulatuse ja panuse laste ülalpidamisse, jättes vääralt kogu tõendamiskoormise kostja kanda. Olukorras, kus kostja vaidles laste kulude suurusele vastu, pidid hagejad oma vajadused ja nende rahuldamiseks tehtavate kulutuste suuruse tõendama. Maakohus jättis vääralt laste vajadused ja kulud tuvastamata ning kostjale tõendamiskoormise selgitamata. 6.
  89. Maakohus eksis võrdse kohtlemise ning ausa ja läbipaistva kohtumenetluse põhimõtte vastu, kui lähtus laste isa juures viibimist tuvastades üksnes ema väitest, et lapsed ei ööbi isa juures. 6.
  90. Maakohus jättis välja selgitamata suhtluskorra tegeliku mahu nii enne hagi esitamist kui ka pärast seda, mistõttu ei arvestanud maakohus otsust tehes tegelikku suhtluskorra mahtu ja tegi asjas vale lahendi. 6.
  91. Maakohus oleks pidanud arvestama elatise suurust määrates mastaabisäästu. 6.
  92. Maakohus oleks pidanud arvestama asjaolu, et lapsed saavad lapsetoetust, koosmõjus muude asjaoludega (isa teeb lastele kulutusi koosveedetud ajal, lapsehooldustasud, elatise miinimummäärast väiksem vajadus, initsiatiivi näitamine laste toetamisel, elatise maksmine ette, ema pahatahtlikkus hagi esitamisel). 7 2-19-113861 6.
  93. Maakohus jättis tagasiulatuva elatise nõuet rahuldades tähelepanuta, et hagejad ei ole eelnevalt elatist nõudnud ning kostja on täitnud ülalpidamiskohustuse vahetult ning elatise maksmise teel. 6.
  94. Maakohus jättis vääralt otsuses arvestamata kohtutäituri vahendusel saadud elatise 300 eurot 84 senti. 6.
  95. Maakohus jättis pahatahtlikult menetluskulud kostja kanda, kuigi kostja tegi ettepaneku lahendada vaidlus kompromissiga selliselt, et kostja tasub sarnaselt varasemale kokkuleppele kummalegi lapsele 150 eurot kuus. Varasemat kokkulepet tõendab konto väljavõte. Menetluskulude kostja kanda jätmine ei ole põhjendatud, sest lahendiga pannakse kostjale nii kohustus tasuda laste emale summa, mida ta ei ole suuteline tasuma. Tegemist on karistusliku aktsiooniga kostja vastu ja ema alusetu rikastumisega. Vastustaja seisukoht
  96. Hagejad vaidlesid apellatsioonkaebusele vastu, palusid jätta selle rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda. Menetluse edasine käik
  97. Tallinna Ringkonnakohus selgitas
  98. märtsil 2022 pooltele muutunud õiguslikku olukorda ja palus pooltel esitada oma täiendavad seisukohad. Ühtlasi tegi ringkonnakohus pooltele ettepaneku lahendada alates
  99. jaanuarist 2022 elatise vaidlus kompromissiga.
  100. Hagejad nõustusid sellega, et alates
  101. jaanuarist 2022 tuleb kostjalt hagejate kasuks välja mõista kehtivas määras miinimumelatis. Poja kasuks tuleb alates
  102. jaanuarist 2022 välja mõista elatis 213 eurot 44 senti ja alates
  103. aprillist 2022 kuni tema täisealiselt saamiseni elatis 225 eurot 64 senti. Kuna poeg saab enne
  104. a aprilli täisealiseks, ei ole elatise suurenemist vaja ette näha. Tütre kasuks tuleb välja mõista samades määrades elatis, kuid mõista see välja muutuva suurusena, näidates otsuses ära elatise arvutamise alus. Kuna laste vanusevahe on suurem kui kolm aastat, ei ole alust kohaldada tütre puhul mastaabisäästu.
  105. Kostja ei vastanud ringkonnakohtule. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
  106. Kolleegium leiab, et apellatsioonkaebus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 järgi osaliselt rahuldada ja maakohtu otsus tühistada osas, millega maakohus jättis elatise kuni kohtuotsuse tegemiseni ühtse summana välja mõistmata, menetluse ajal tasutud elatise arvestamata ning rahuldas hagi alates
  107. jaanuarist 2022 kehtivat miinimummäära ületavas osas. Ringkonnakohus saab teha tühistatud osas ise uue otsuse, millega mõistab kuni
  108. märtsini 2022 elatise välja ühtse summana, arvestades tasutud elatist, ning rahuldab seadusemuudatuse tõttu hagi alates
  109. jaanuarist 2022 maakohtust väiksemas ulatuses. Ülejäänud osas tuleb apellatsioonkaebus jätta TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata, sest apellatsioonkaebuse väited ei anna alust kahelda maakohtu otsuse seaduslikkuses ja põhjendatuses.
  110. Ringkonnakohtu hinnangul asus maakohus otsuse tegemise ajal kehtinud õigusnormide alusel põhjendatult seisukohale, et kostjal oli kohustus tasuda oma kahe alaealise lapse ülalpidamiseks miinimummääras elatist, sh tagasiulatuvalt 17 päeva eest enne avalduse 8 2-19-113861 esitamist, sest kostja ei ole tõendanud asjaolusid, mis annaksid alust jätta elatis hagejate kasuks välja mõistmata või mõista kostjalt hagejate kasuks PKS § 102 lg 2 alusel välja seaduses sätestatud miinimummäärast väiksem elatis. See, et kostja ei nõustu maakohtu tuvastatud asjaolude ja järeldustega, ei anna alust maakohtu otsust tühistada. Maakohus on selgitanud korduvalt kostjale tema õiguslikku positsiooni ja tõendamiskoormist ning on kõigi kostja esitatud vastuväidete kohta otsuses põhjendatult seisukoha võtnud. Ringkonnakohus nõustub TsMS § 654 lg 6 kohaselt täielikult maakohtu otsuse põhjendustega ega korda neid. Vastuseks kostja apellatsioonkaebuse väidetele märgib kolleegium täiendavalt järgmist. 12.
  111. Maakohus asus põhjendatult ning kooskõlas Riigikohtu praktikaga seisukohale, et olukorras, kus hagejad soovisid saada seaduses sätestatud miinimummääras elatist, ei olnud hagejatel kohustust tõendada oma vajaduste rahuldamiseks tehtavate kulutuste suurust, sest kohus saab eeldada, et lapse vajaduste rahuldamiseks kulub kahel vanemal kokku kahekordne miinimumelatis. Ringkonnakohus märgib, et lapse ülalpidamise ulatus määratakse PKS § 99 järgi kindlaks lapse vajadustest ja tema tavalisest elulaadist lähtudes, sh arvestatakse lapse kõiki eluvajadusi (tema võimete ja kalduvuste kohase hariduse ja kutsealase ettevalmistusega seotud kulutusi ning tema kasvatamise kulutusi). Maakohtu otsuse tegemise ajal kehtinud PKS § 101 lg 1 järgi ei võinud olla igakuine elatis ühele lapsele üldjuhul väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära, mis oli
  112. aastal 270 eurot ning
  113. ja
  114. aastal 292 eurot. Riigikohus on korduvalt selgitanud, et miinimumi ulatuses ei ole vaja tõendada lapse vajadusi, st eelduslikult on see lapse igapäevaste vajaduste rahuldamiseks ühe vanema tehtavate kulutuste suurus ning tuleb eeldada, et lapse ülalpidamiseks kulub kummagi vanema ülalpidamiskohustust arvestades kahekordne elatise miinimummäär ja mõlemad vanemad suudavad lapsele anda ülalpidamist seaduses sätestatud miinimumsuuruses. Vaid juhul, kui lapse vajadused on miinimumist suuremad, tuleb lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavate kulutuste suurus asjas esitatud ja kogutud tõendite alusel kindlaks teha (vt Riigikohtu
  115. juuni
  116. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p 27). Olukorras, kus ülalpidamist maksma kohustatud vanem leiab, et lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavate kulutuste suurus on tegelikult väiksem, kui ülal nimetatud eelduslik kulutuste suurus, peab see vanem oma väidetud asjaolusid TsMS § 230 lg 1 järgi ka tõendama. Seda ei ole aga kostja, hoolimata maakohtu korduvatest selgitustest, teinud. 12.
  117. Maakohus ei ole eksinud ka PKS § 102 lg 2 kohaldamisel, kui leidis, et praegusel juhul ei ole kostja toonud esile selliseid asjaolusid, mis annaksid alust arvata, et kostja on kohustatud tasuma lastele miinimumist väiksemat elatist. Kolleegium selgitab, et kohus võib PKS § 102 lg 2 alusel mõista alaealise lapse kasuks välja miinimumist väiksema elatise üksnes mõjuval põhjusel, st olukorras, kus vanem ei ole tema muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades võimeline mõjuval põhjusel andma lapsele ülalpidamist. Riigikohus on selgitanud, et kohus peab iga üksikjuhtumi asjaolusid arvestades hindama, kas on olemas mõjuv põhjus miinimumelatisest väiksema elatise väljamõistmiseks või mitte. Mõjuvaks põhjuseks miinimumelatisest väiksema elatise väljamõistmiseks saab olla lisaks seaduses nimetatutele ka igasugune muu asjaolu, mida arvestatakse elatise suuruse määramisel. Seda juhul, kui asjaolu on piisavalt kaalukas, arvestades samal ajal lapse õigustatud huve. Arvestada tuleb ka sellega, et elatise maksmise eesmärk ei saaks ebaproportsionaalselt 9 2-19-113861 kahjustada (lapse igapäevased vajadused saaksid rahuldatud ja tema arenguks piisavad vahendid tagatud) ning ka kohustatud vanemale tagataks elatise maksmise järel toimetulek ühetaoliselt lapsega. Seejuures võib elatise vähendamise aluseks olla iseenesest asjaolu, et lapse vajadused on kaetud muul viisil, sh riiklike toetustega, kuid ainuüksi peretoetuse maksmise fakt ei anna alust elatist alla miinimummäära vähendada (vt Riigikohtu
  118. märtsi
  119. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-11905, p 18;
  120. veebruari
  121. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-118651, p 12;
  122. juuni
  123. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p d 28.1–28.2;
  124. märtsi
  125. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-174-16, p 13). Riigikohus on iseenesest möönnud, et PKS § 102 lg 2 tähenduses saavad miinimumist väiksema elatise väljamõistmise alusena käsitatavaks mõjuvaks põhjuseks olla mh lapse miinimumist väiksemad vajadused, st kohus saab mõista vanemalt välja miinimumist väiksema elatise, arvestades mh kohustatud vanema varalist seisundit ja seda, millised on lapse tegelikud vajadused, kui asjas esile toodud asjaolud seda tingivad, kuid seda vaid juhul, kui pool on tõendanud, et lapse vajadused on miinimummäärast väiksemad (Riigikohtu
  126. juuni
  127. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p 28.2). Seega, kui kohustatud vanem taotleb PKS § 102 lg 2 alusel miinimumist väiksema elatise väljamõistmist, peab ta TsMS § 230 lg 1 järgi tooma esile ka seda tingivad asjaolud ning neid asjaolusid tõendama. Riigikohus on küll viidanud sellele, et seadusandja võiks kaaluda miinimumelatise määra muutmist, sest miinimumelatis ei täida kohtumenetluses oma eesmärki, kui paljudel juhtudel taandub vaidlus tõendamisele, kas on mõjuvat põhjust elatise väljamõistmiseks alla miinimummäära (Riigikohtu
  128. juuni
  129. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p 30). Eeltoodu ei tähenda aga seda, et miinimumelatis on igal juhul ülemäärane ja miinimumist väiksema elatise väljamõistmise aluseks olevaid konkreetseid asjaolusid ei tuleks kohtumenetluses esile tuua ja tõendada. Praegusel juhul ei olnud maakohtul alust pidada PKS § 102 lg 2 alusel põhjendatuks miinimummäärast väiksema elatise tasumist, sest kostja sissetulekute ja enda vajaduste rahuldamiseks tehtavate kulutuste suurust arvestades suutis ta maksta oma lastele miinimummääras elatist, st tegemist ei olnud PKS § 102 lg 1 tähenduses olukorraga, kus kostja ei olnud tema muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades võimeline andma oma kahele alaealisele lapsele ülalpidamist, kahjustamata enese tavalist ülalpidamist. Seetõttu ei ole tähtsust kostja apellatsioonkaebuses esitatud paljasõnalistel väidetel asjaolude kohta, millega maakohus väidetavalt elatise suurust määrates arvestama pidanuks. 12.
  130. Samuti järeldas maakohus asjas esitatud asjaolude ja tõendite alusel õigesti, et miinimumist väiksema elatise väljamõistmiseks ei anna alust kostja vastuväide, et ta veedab lastega koos aega ning kannab sel ajal vahetult laste vajaduste rahuldamiseks kulutusi. Iseenesest on õige kostja arusaam, et kohus peab elatist välja mõistes mh arvestama seda, kui vanem täidab vahetult lapse ülalpidamiskohustust. Riigikohus on selgitanud, et elatise suurust määrates tuleb arvestada asjaolu, et lahuselav vanem kannab lapse kulusid vahetult ajal, mil laps on tema juures. Elatise suurust ei saa aga määrata üksnes selle järgi, kui palju aega veedab laps ühe või teise vanema juures, vaid tuleb tuvastada, kui suured on kummagi vanema kulud lapse vajaduste rahuldamiseks ning kas tehtavate kulude suurus vastab vanema ülalpidamiskohustuse ulatusele või tuleb tal lisaks maksta vastavalt oma kohustuse ulatusele ka elatist. Ajal, mil laps viibib lahuselava vanema juures, saab eeldada, et lahuselav vanem kannab lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavad esmased kulud vahetult proportsionaalselt ajaga, mil laps tema juures viibib (vt Riigikohtu
  131. juuni
  132. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p 23). Kostja ei ole aga kohtumenetluses esile toonud ega tõendanud, kui palju aega veedab ta koos lastega ning milliseid laste püsikulusid ta vahetult lastega koos viibimise ajal ülalpidamiskuluna 10 2-19-113861 kannab. Sellises olukorras ei olnud maakohtul võimalik laste vahetu ülalpidamisega arvestada. Lisaks märgib kolleegium, et kostja on kogu kohtumenetluse vältel esitanud üldsõnalisi õiguslikke seisukohti, kuid on jätnud need järjepidevalt faktiliste asjaoludega sidumata ja faktilised asjaolud tõendamata. Kostja sel viisil esitatud hulgalistest vastuväidetest kumab läbi kostja soov kohut eksitada ja menetlust venitada, mis ei ole kohtumenetluses lubatav. Seejuures ei ole praegusel juhul õige heita maakohtule ette menetlusõiguse normide rikkumist seoses laste isa juures viibimise ajaga ja ööbimistega. Kolleegium selgitab, et kostjal oli kohustus tõendada oma vastuväidete aluseks olevad asjaolud, sh lastega koos viibitav aeg, ning olukorras, kus ta seda ei ole teinud, ei saanud maakohus kuidagi kostja vastuväidet laste vahetu ülalpidamise kohta arvestada. Seejuures on maakohus otsuses nentinud, et laste ema väitel ei ööbi lapsed isa juures ning isa ei ole sellele väitele vastu vaielnud. Samas jättis maakohus lastega koosveedetud aja arvestamata põhjusel, et kostja ei olnud seda tõendanud. 12.
  133. Põhjendatud ei ole ka kostja väide, et maakohus hindas vääralt kostja tehtud kulutuste kohta esitatud tõendeid. Maakohus on nõuetekohaselt hinnanud kostja esitatud üksikuid ostukviitungeid. Kolleegium märgib täiendavalt, et ainuüksi asjaolust, et kostja on teinud kulutusi, ei saa järeldada, et need kulutused on tehtud just laste vajaduste rahuldamiseks, ega seda, et need olid vajalikud laste igapäevaste vajaduste rahuldamiseks. Samuti ei anna üksikud ostud alust arvata, et kostja teeb neid ka edaspidi samas mahus. Elatise suurust määrates peab aga kohus arvestama sellega, milliseid kulusid kannab kostja püsivalt ka edaspidi. 12.
  134. Eeltoodut arvestades leidis maakohus põhjendatult, et kostja oli kuni
  135. detsembrini 2021 kohustatud tasuma kummagi lapse ülalpidamiseks seaduses sätestatud määras miinimumelatist ning kostja apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu järeldustes kahelda.
  136. Maakohtu otsus tuleb siiski osaliselt alates
  137. jaanuarist 2022 tühistada, sest apellatsioonimenetluse ajal on õiguslik olukord muutunud, sh on muutunud miinimumelatise regulatsioon, mis annab alust rahuldada hagi alates
  138. jaanuarist 2022 maakohtust väiksemas ulatuses. 13.
  139. Kolleegium selgitab, et
  140. jaanuaril 2022 jõustunud PKS § 101 lg 1 järgi ei või igakuine elatis ühele lapsele olla väiksem kui PKS § 101 alusel arvutatud summa. Seejuures on igakuise elatise arvutamise aluseks PKS § 101 lg 3 järgi baassumma, mis on ühe lapse kohta 200 eurot, mida indekseeritakse iga aasta
  141. aprillil Statistikaameti poolt ametlikult avaldatud eelneva aasta tarbijahinnaindeksi muutusega ja pärast indekseerimist loetakse järgmisel aastal baassummaks eelmisel aastal indekseerimise tulemusel saadud baassumma. Baassummale lisandub PKS § 101 lg 4 järgi 3% eelneva kalendriaasta kohta Statistikaameti kodulehel avaldatud Eesti Vabariigi keskmisest brutokuupalgast ning lisanduv summa arvutatakse vastavalt brutokuupalga muutusele iga aasta
  142. aprillil. Vanem ei pea PKS § 101 lg 5 järgi andma ülalpidamist ulatuses, milles lapse vajadused saab rahuldada lapsetoetuse ja lasterikka pere toetuse arvel ning kui laps viibib kohustatud vanema juures aasta jooksul keskmiselt 7– 15 ööpäeva kuus, vähendatakse PKS § 101 lg 6 järgi elatise summat proportsionaalselt kohustatud vanemaga koos veedetava ajaga. Kui isik on kohustatud elatist tasuma sama pere mitmele lapsele, vähendatakse üldjuhul PKS § 101 lg 7 järgi järgnevate laste puhul elatise summat 15% esimese lapse elatise summaga võrreldes, kuid mitmike puhul ja laste puhul, kelle vanusevahe on suurem kui kolm aastat, elatist ei vähendata. 13.
  143. Ringkonnakohus selgitas pooltele, et arvestades kehtivat baassummat ja sellele lisanduvat 3% keskmisest brutokuupalgast, millest on maha arvatud pool lapsetoetust, on alates
  144. jaanuarist 2022 miinimumelatis üldjuhul ühele lapsele 213 eurot 44 senti ning alates 11 2-19-113861
  145. aprillist 2022 üldjuhul 225 eurot 64 senti. Ühtlasi selgitas ringkonnakohus hagejatele seda, et jätkuvalt 292 euro suuruse elatise saamiseks peavad hagejad tõendama oma miinimumist suuremaid kulutusi. Hagejad nõustusid sellega, et ringkonnakohus mõistab kostjalt alates
  146. jaanuarist 2022 välja kehtivas miinimummääras elatise, jättes noorema lapse puhul rakendamata mastaabisäästu, sest laste vanusevahe on suurem kui kolm aastat. Kostja ei ole ringkonnakohtule oma seisukohta esitanud. 13.
  147. Elatist alates
  148. jaanuarist 2022 välja mõistes lähtub ringkonnakohus eeldusest, et hagejate vajaduste rahuldamiseks kulub kahekordne baassumma (2×200 eurot), millele on lisatud 3% keskmisest brutokuupalgast (2×43 eurot 44 senti), s.o 486 eurot 88 senti, ning selles ulatuses ei tule hagejate vajadusi tõendada. Alates
  149. aprillist 2022 on vastav eeldus 511 eurot 28 senti (2×209,2+2×46,44). Kummagi lapse vajadused saab lugeda kaetuks neile makstava lapsetoetuse arvel. Pooled ei vaidle selle üle, et kummalegi lapsele makstakse perehüvitiste seaduse (PHS) § 17 lg 3 järgi lapsetoetust 60 eurot kuus. Seega tuleb vanematel kanda kummagi lapse ülalpidamiskulusid alates
  150. jaanuarist 2022 kokku 426 euro 88 sendi ja alates
  151. aprillist 2022 kokku 451 euro 28 sendi ulatuses ning kostja osa sellest on vastavalt 213 eurot 44 senti ja 225 eurot 64 senti. Praegusel juhul ei ole alust vähendada laste elatist kostjaga koos veedetud aja tõttu, sest kostja ei ole väitnud ega tõendanud, et lapsed veedavad temaga ühes kuus keskmiselt seitse või enam ööpäeva. Arvestades laste sünniaegu (
  152. märts 2005 ja
  153. detsember 2008), on laste vanusevahe suurem kui kolm aastat, mistõttu ei ole alust ka noorema lapse (tütre) elatist 15% võrra vähendada. 13.
  154. Eeltoodut arvestades on kummalgi lapsel õigus saada alates
  155. jaanuarist 2022 elatist 213 eurot 44 senti kuus (s.o 200 eurot (baassumma) + 43,44 eurot (3% keskmisest brutokuutasust) – 30 eurot (½ lapsetoetust) ning alates
  156. aprillist 2022 elatist 225 eurot 64 senti kuus (s.o 209,2 eurot (baassumma) + 46,44 eurot (3% keskmisest brutokuutasust) – 30 eurot (½ lapsetoetust)). Arvestades seda, et nooremale lapsele tuleb jätkata elatise maksmist ka pärast
  157. aprilli 2023, kui muutuvad miinimumelatise suurust mõjutavad näitajad, on ringkonnakohtu hinnangul mõistlik määrata elatis muutuva suurusena, et vältida vajadust pöörduda baassumma, keskmise brutokuupalga ja lapsetoetuse või lasterikka pere toetuse suuruse muutumise korral elatise suuruse muutmiseks taas kohtu poole. Ka PKS § 101 lg 2 II alternatiivi kohaselt võib kohus mõista elatise välja muutuva suurusena, määrates ette kindlaks elatissumma suuruse arvutamise alused. Kuna elatis ühele lapsele ei või olla väiksem kui PKS § 101 alusel arvutatud summa, määrab ringkonnakohus, et noorema lapse (tütre) elatise baassummat (209,2 eurot) indekseeritakse iga aasta
  158. aprillil Statistikaameti poolt ametlikult avaldatud eelneva aasta tarbijahinnaindeksi muutusega, Eesti Vabariigi keskmise brutokuupalga osa (46 eurot 44 senti) Statistikaameti poolt ametlikult avaldatud eelneva aasta keskmise brutokuupalga muutusega ning seaduses sätestatud lapsetoetuse (60 eurot) muutumise korral arvestatakse alates toetuse muutumisest toetuse muutunud suurust.
  159. Kolleegiumi hinnangul on maakohus hagi rahuldades eksinud ka alates
  160. maist 2019 sissenõutavaks muutunud elatise osas kohtuotsuse resolutsiooni sõnastamisel, kui jättis elatise võla kohtuotsuse tegemise aja seisuga välja arvutamata. Riigikohus on leidnud, et otsuse selguse ja täidetavuse huvides tuleb hagi kas või osalisel rahuldamisel elatis välja arvutada ja kostjalt välja mõista ühekordse summana (vt Riigikohtu
  161. mai
  162. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-11, p 36). Ringkonnakohtu hinnangul on see igal juhul põhjendatud praeguses olukorras, kus kohtumenetluse ajal on miinimumelatise suurus korduvalt muutunud, sh on muutunud ka miinimumelatise suuruse määramise alused. Sellest 12 2-19-113861 tulenevalt mõistab kolleegium kohtuotsuse selguse ja täidetavuse huvides kostjalt kummagi lapse kasuks lisaks tagasiulatuvale elatisele ka alates avalduse esitamisest kuni
  163. märtsini 2022 elatise välja ühekordse summana ning alates
  164. aprillist 2022 igakuise elatisena vastavalt ülaltoodule. Kostja on kohustatud tasuma kummagi lapse ülalpidamiseks alates
  165. maist 2019 kuni
  166. detsembrini 2019 elatist 270 eurot kuus (sh maikuu eest kokku 104 eurot 52 senti (270/31×12), alates
  167. jaanuarist 2020 kuni
  168. detsembrini 2021 elatist 292 eurot kuus ning alates
  169. jaanuarist 2022 kuni
  170. märtsini 2022 elatist 213 eurot 44 senti kuus. Seega tuleb kostjalt alates
  171. maist 2019 kuni
  172. märtsini 2022 kummagi lapse kasuks ühekordse summana välja mõista elatise võlg 9642 eurot 84 senti (104,52+7×270+24×292+3×213,44).
  173. Samuti jättis maakohus ekslikult arvestamata asjaolu, et tagaseljaotsuse alusel alustatud täitemenetluse raames oli kostja pangakontolt elatise katteks raha üle kantud. Riigikohus on selgitanud, et elatisehagi lahendamisel tuleb kohtul arvestada mh sellega, kui palju on kohustatud isik kohtumenetluse ajal elatist maksnud (vt Riigikohtu
  174. jaanuari
  175. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-159-12, p 12;
  176. märtsi
  177. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-3-07, p 11). Praegusel juhul tõi kostja lepinguline esindaja
  178. veebruari
  179. a menetlusdokumendis (dtl 397) esile, et kohtu kogutud pangakontode väljavõttest on nähtav, et kohtutäituri vahendusel on võetud kostja pangakontolt kokku 300 eurot 84 senti. Kuigi kostja ei ole viidanud, milline pangakonto väljavõte seda asjaolu kinnitab, nähtub Swedbank AS-i pangakonto väljavõttest (dtl 368), et kostja pangakontolt on
  180. septembril 2020 kantud Elin Vilippuse pangakontole üle 300 eurot 84 senti selgitusega „022/2020/6116 Elatise nõue“. Kuigi kostja ei ole selgitanud, kumma lapse elatist on ta nimetatud maksega tasunud, on kostja esitanud kohtule täitemenetluse peatamise taotluse lisana mh Elin Vilippuse kohtutäituribüroo
  181. juuli
  182. a täitmisteate täiteasjas nr 022/2020/6116, mille kohaselt on sissenõudja X esitanud kohtutäiturile täitmisavalduse ja täitedokumendi (Harju Maakohtu
  183. mai
  184. a kohtuotsus) (dtl 177–181). Nende tõendite alusel järeldab ringkonnakohus, et kostja on kohtumenetluse ajal tasunud poja ülalpidamiseks 300 eurot 84 senti, mis tuleb kostjalt väljamõistetavast elatise võlast maha arvata ning kostjalt poja ülalpidamiseks välja mõista elatise võlg 9342 eurot. Menetluskulude jaotus
  185. Kuigi ringkonnakohus tühistab osaliselt maakohtu otsuse ja teeb tühistatud osas asjas uue otsuse, ei anna see alust muuta maakohtu määratud menetluskulude jaotust, sest kolleegium tühistab maakohtu otsuse üksnes seadusemuudatuse tõttu, mitte apellatsioonkaebuse väidete alusel. Sellises olukorras on kolleegiumi hinnangul õiglane jätta menetluskulud TsMS § 164 lg 2 alusel kostja kanda. Lisaks arvestab ringkonnakohus, et kostja keeldus enne kohtumenetluse alustamist laste emale laste ülalpidamiseks elatist maksmast, kuigi ta teadis, et peab oma lapsi ülal pidama, ning väitis kohtumenetluses, et ta ei suuda lastele nõutud elatist maksta, kuigi tema pangakontod kinnitavad tema keskmisest paremat elulaadi ning keskmisest suuremaid sissetulekuid, aga ka seda, et kostja on jätnud kogu kohtumenetluse ajal lapsed sisuliselt rahalise toeta. Asjaolu, et kohtulahendiga mõistetakse kostjalt välja suur elatisevõlg, ei anna alust jaotada kulusid kostja soovitud viisil ega jätta neid hagejate ja/või hagejate ema kanda. Kostja teadis kogu menetluse vältel, et ta peab oma lapsi ülal pidama ning seda tegemata on ta ise pannud 13 2-19-113861 end kohtulahendi jõustumisel raskesse olukorda. Selle vältimiseks pidanuks ja saanuks kostja tasuda lastele menetluse ajal vähemalt enda poolt õigeks peetud suuruses elatist. Seda ei ole aga kostja teinud. Kostja väidab apellatsioonkaebuses paljasõnaliselt, et tema pangakonto väljavõttelt nähtub ülalpidamiskohustuse täitmine. Kostja ei ole esitanud kohtule ühtki sellist pangakonto väljavõtet, millest see nähtuks, ega viidanud ühelegi asjas kogutud tõendile, mille alusel saaks ringkonnakohus selles veenduda. Kuigi kostja taotles menetluskulude jätmist ka laste ema kanda, ei ole ringkonnakohtu hinnangul selleks alust, sest ema on põhjendatult ja laste huvides esitanud lastele miinimumelatise saamiseks kostja vastu hagi ning nõustunud seadusemuudatuse jõustumise järel seaduses sätestatud väiksema elatise väljamõistmisega. Kostja enda käitumise tõttu on olnud laste ema sunnitud pöörduma lastele elatise saamiseks kohtu poole.
  186. Kuna maakohus ei määranud kindlaks hüvitatavate menetluskulude suurust, ei tee seda TsMS § 174 lg 4 järgi ka ringkonnakohus. Hüvitatavate menetluskulude suuruse määrab maakohus TsMS § 177 lg 1 p 2 ja lg 2 järgi kindlaks mõistliku aja jooksul pärast kohtuotsuse jõustumist. (allkirjastatud digitaalselt) Liis Arrak, Kaija Kaijanen, Gea Lepik 14

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.