Obsah (8)

§ 657§ 407§ 434§ 420§ 651§ 173§ 162§ 174

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Margit Vutt, Andra Pärsimägi, Üllar Roostoja Otsuse tegemise aeg ja koht 30. september 2022, Tartu Tsiviilasja number 2-21-143

) § 444 lg 3 alusel otsuse kirjeldava ja põhjendava osata, selgitades seoses viivisenõuetega järgmist. Vastavalt Riigikohtu praktikale on lepingutes kasutatavale viivisemäärale seatud maksimumpiir – viivisenõue, mis on suurem kui 24% aastas, st suurem kui kolmekordne 3 seadusjärgne määr, on ebaseaduslik. Nimelt on Riigikohus leidnud, et eelduslikult tuleks VÕS § 42 lg 3 p 5 ja § 42 lg 1 alusel hinnata tühiseks vähemalt selline tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe, kus kokkulepitud viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära (3-2-1-25-16, p 13; 3-2-1-118-16, p 17). Seadusjärgse viivisemäära sätestab VÕS § 113 lg 1 teine lause, mille kohaselt viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Eesti Panga andmetel on võlasuhete intressimääraks alates 01.07.2021 kuni praeguse ajani 0,00%. Seega on vähemalt eelduslikult tühine viivisekokkulepe, mille kohaselt täitmise tagamiseks kohaldatava viivise määr on suurem kui 24% aastas (0,066% päevas), st suurem kui kolmekordne seadusjärgne määr (8% aastas ehk 0,022% päevas). Poolte vahelises lepingulises suhtes on viivisemäär 41,01% aastas (u 0,11% päevas), mis on eeltoodud määrast kõrgem. Kohus luges seetõttu lepingus ette nähtud intressimäära kostjat kui tarbijat kahjustavaks, millest tulenevalt kuulub kohaldamisele seadusjärgne viivisemäär 0,022% päevas (8% aastas). ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

1. Aktsiaselts PlusPlus Capital esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Maakohtu
2. mai 2022 tagaseljaotsuse tühistamist osas, millega maakohus jättis rahuldamata hagi esitamise seisuga sissenõutavaks muutunud viivise nõude summas 263,85 eurot ja põhinõudelt alates
3. märtsist 2022 arvestatava viivise nõude VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määra ületavas osas, ning asja saatmist tühistatud osas uueks läbivaatamiseks Tartu Maakohtule. Menetluskulud palus hageja jätta täies ulatuses kostja kanda. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt ei või VÕS § 415 lg 1 järgi nõuda tarbijalt võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel VÕS § 113 lõikes 1 sätestatud viivise määrast kõrgemat viivist. Riigikohus on leidnud (3-2-1-120-08, p 12), et VÕS § 415 lg 1 esimene lause viitab ka VÕS § 113 lg 1 kolmandale lausele. Kui pooled on kehtivas tarbijakrediidilepingus lepinguvabaduse põhimõtet järgides kokku leppinud seadusjärgsest viivisemäärast kõrgemas intressimääras, siis peab võlgnik arvestama sellega, et maksetega viivitamisel järgnevad VÕS § 415 lg-s 1 ja § 113 lg 1 kolmandas lauses sätestatud sanktsioonid, st kohustus maksta viivist lepinguga ettenähtud intressimäära järgi. Laenuandjal on seega õigus nõuda tarbijalt viivist samas ulatuses, mis pooled näevad ette tarbijakrediidilepingus intressimäärana. Lepingu põhitingimuste kohaselt on intressimäär 41,01% aastas. Lepingu tingimuste p VI 4 sätestab, et kui klient ei täida lepingust tulenevaid maksekohustusi (välja arvatud intressi maksmine) tähtaegselt, on klient kohustatud maksma ESTO AS-le viivist hinnakirjas sätestatud määras tähtaegselt tasumata summalt. Hinnakirja järgi on viivisemäär aastas lepingus fikseeritud intressimäär. Kuna seadusandja lubab VÕS § 415 lg 1 ja § 113 lg 1 kolmanda lause alusel nõuda tarbijalt viivist samas ulatuses, mis on tarbijakrediidilepingus intressimäärana ette nähtud, siis ei saa sellist viivisekokkulepet pidada VÕS § 42 lg 3 p 5 mõttes tarbijat ebamõistlikult kahjustavaks ja VÕS § 42 lg 1 alusel tühiseks. Tarbijakrediidilepingus kokkulepitava intressimäära suurus on VÕS § 4062 lg 1 ja § 406 lg 1 järgi piiratud krediidi kulukuse määra ülempiiriga, mis ei tohi ületada lepingu sõlmimise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Kuna tarbijakrediidilepingus kokkulepitava intressimäära suurus on piiratud krediidi kulukuse määra ülempiiriga ja intressimäära suurus määrab ära viivise suuruse, on võlaõigusseaduses tarbijakrediidilepingule kohalduvates sätetes (VÕS § 4062 lg 1; § 406 lg 1; § 415 lg 1) reguleeritud tarbijakrediidilepingule kohalduva viivise ülempiir. 4 Kostja on sõlminud lepingu krediidi kulukuse määraga 51,77% aastas. Alates 30.11.2019 oli Eesti Panga avaldatud eraisikutele antud tarbimislaenude krediidi kulukuse määr 20,61% (20,61% × 3 = 61,83%). Eeltoodust tulenevalt ei ületanud krediidi kulukuse määr lepingu sõlmimise hetkel Eesti Panga avaldatud eraisikutele antud tarbimislaenude krediidi kulukuse määra enam kui kolm korda. Eelnevale tuginedes on hageja viivisenõue 41,01% aastas põhjendatud. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
4. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb

§ 657

lg 1 p 2 alusel tühistada osas, milles maakohus rahuldas hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivise nõude väiksemas ulatuses kui 328,17 eurot ja edasiulatuva viivise nõude põhinõudelt 1397,52 eurolt alates 12.03.2022 kuni põhinõude kohase täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras, kuid mitte enam kui 1397,52 eurot. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega rahuldab hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivise nõude 328,17 eurot ja edasiulatuva viivisenõude põhinõudelt 1397,52 eurolt alates 12.03.2022 kuni põhinõude kohase täitmiseni lepinguga ettenähtud intressimääras 41,01%, kuid mitte enam kui 1397,52 eurot. Eelnevaga seoses muudab ringkonnakohus poolte menetluskulude jaotust maakohtu menetluses ning tühistab maakohtu otsuse menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramise osas. Apellatsioonkaebus rahuldatakse. 6.

§ 407

lg 1 järgi võib kohus hageja nõusolekul hagi tagaseljaotsusega rahuldada hagiavalduses märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud ulatuses, kui kostja, kellele kohus on määranud vastamise tähtaja, ei ole tähtaegselt vastanud, isegi kui hagi toimetati kostjale kätte välisriigis või kui see toimetati kätte avalikult. Sel juhul loetakse hageja esitatud faktilised väited kostja poolt omaksvõetuks. Sama paragrahvi lõikest 6 tuleneb, et kui hageja on nõus tagaseljaotsuse tegemisega, kuid hagi ei ole hagiavalduses märgitud ulatuses ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud, teeb kohus otsuse, millega jätab hagi rahuldamata. Ringkonnakohtu arvates ei ole

§ 407

lg 6 järgi tehtav otsus tagaseljaotsus

§ 407

lg 1 alusel, vaid kohtuotsus kui sisuline lahend, millega jäetakse hagi õigusliku põhjendamatuse tõttu rahuldamata. Seega sisaldab praeguses asjas vaidlustatud maakohtu lahend kahte erineval õiguslikul alusel tehtud otsust – esiteks tagaseljaotsust, millega maakohus hagi rahuldas (

§ 407

lg 1), ning teiseks kohtuotsust kui sisulist lahendit (

§ 434), millega maakohus jättis hagi õigusliku põhjendamatuse tõttu rahuldamata.

Hageja saab esitada sisulise kohtuotsuse peale apellatsioonkaebuse (

§ 420lg 1 teine lause).

Hageja on apellatsioonkaebuses vaidlustanud maakohtu lahendi üksnes osas, milles kohus jättis hagi rahuldamata (st asja sisulise lahendamise osas).

§ 651

lg 1 järgi kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Osas, milles maakohus hagi tagaseljaotsusega rahuldas, ei ole maakohtu lahendit vaidlustatud.

1. Maakohus leidis, et viivise nõudmine on põhjendatud, kuid mitte lepingujärgses määras 41,01% aastas, sest selline lepingujärgne määr on tühine. Maakohus tugines Riigikohtu praktikale, mille kohaselt ebaproportsionaalselt suure viivise kokkuleppimine tüüptingimustes toob kaasa kokkuleppe tühisuse ja võimaluse nõuda viivist vaid seaduses sätestatud ulatuses ja eeldustel. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa käesoleva asja lahendamisel juhinduda aga tsiviilasjas nr 3-2-1-25-16 Riigikohtu poolt väljendatud seisukohtadest, kuna nimetatud tsiviilasjas puudus poolte vahel kokkulepe intressimäära kohta. Pooled olid kokku leppinud üksnes viivisemääras. Praegusel juhul on lepingus kokku lepitud, et intressimäär on 41,01% aastas ning lepingu osaks olevatest teenusetingimustest ja hinnakirjast tulenevalt on 5 kliendilepingust tulenevate maksekohustuste tähtaegselt täitmata jätmise korral kliendil kohustus maksta viivist kliendilepingus fikseeritud intressimääras (teenusetingimuste p VI 4). Sama teave tuleneb lepingu juurde lisatud Euroopa Tarbijakrediidi standardinfo teabelehelt. Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-120-08 (p 12) märkinud, et kui pooled on kehtivas tarbijakrediidilepingus lepinguvabaduse põhimõtet järgides kokku leppinud seadusjärgsest viivisemäärast kõrgemas intressimääras, siis peab võlgnik arvestama ka sellega, et maksetega viivitamisel järgnevad VÕS § 415 lg-s 1 ja VÕS § 113 lg 1 kolmandas lauses sätestatud sanktsioonid, st kohustus maksta viivist lepinguga ettenähtud intressimäära järgi. Sellest seisukohast tulenevalt leiab ringkonnakohus, et kuivõrd lepingujärgne intressimäär on suurem kui VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud intressimäär, kohaldub VÕS § 113 lg 1 kolmas lause ja viivist tuleb arvestada lepingus ette nähtud intressimääras, s.o 41,01% aastas. Ringkonnakohus märgib, et VÕS § 4062 lg-st 1 tulenevalt on tarbijakrediidileping tervikuna tühine, kui tarbija poolt tasumisele kuuluva krediidi kulukuse määr (VÕS § 406 lg 1) aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Hagiavaldusest ega hagile lisatud lepingutingimustest ei nähtu, et kostja poolt sõlmitud leping oleks VÕS § 4062 lg 1 alusel tühine. Kostja sõlmis 02.01.2020 lepingu krediidikulukuse määraga 51,77% aastas. Enne lepingu sõlmimist oli Eesti Pank viimati avaldanud tarbimislaenude keskmise kulukuse määra 30.11.2019, mis oli panga teate järgi 20,61%. Kostja sõlmitud lepingust nähtuvad kulukuse aastamäärad ei ületa viidatud keskmist kulukuse määra enam kui kolm korda (20,61 x 3 = 61,83%). Kokkuvõttes leiab ringkonnakohus, et hageja sissenõutavaks muutunud viivisenõue, samuti edasiulatuv viivisenõue on õiguslikult põhjendatud ning need tuleb rahuldada. Seega tuleb maakohtu otsus vastavas osas tühistada.
2. Ringkonnakohus leiab, et kuna ta ei tühista praegusel juhul maakohtu otsust osas, milles on tehtud tagaseljaotsus (

§ 407

lg 1), vaid selles osas, milles on maakohus jätnud hagi

§ 407

lg 6 alusel sisulise otsusega hageja nõude õigusliku põhjendamatuse tõttu rahuldamata, siis

§ 657lg 2 ei kohaldu ning ringkonnakohus saab teha ise uue sisulise lõpplahendi.

Kuna hageja viivisenõude lahendamine ei eelda faktiliste asjaolude täiendavat tuvastamist, ei oleks asja tühistatud osas maakohtule uueks lahendamiseks saatmine ka menetlusökonoomia seisukohalt mõistlik. Ringkonnakohus teeb asja esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks saatmata uue otsuse, millega rahuldab hagi täies ulatuses ning mõistab kostjalt hageja kasuks välja hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivise ja alates 12.03.2022 sissenõutavaks muutuva viivise.

§-st 367 lähtudes rahuldab ringkonnakohus ka hageja taotluse alates 12.03.2022 sissenõutavaks muutuva viivise väljamõistmiseks lepingujärgses määras (41,01% aastas). Kuna hageja on nõudnud kostjalt viivist kuni põhivõla suuruseni, piirab ringkonnakohus kostjalt hageja kasuks väljamõistetava viivise kogusumma põhivõla suurusega (1397,52 eurot). 9. Maakohus jättis menetluskulud 87% ulatuses kostja kanda ja 13% ulatuses hageja kanda. Kuna ringkonnakohus rahuldab hagi täies ulatuses, muudab ringkonnakohus

§ 173lg 3 esimese lause alusel ka poolte menetluskulude jaotust maakohtu menetluses.

Ringkonnakohus jätab hagi ja apellatsioonkaebuse rahuldamist arvestades menetluskulud nii maa- kui ka ringkonnakohtus

§ 162lg 1 alusel kostja kanda.

Ringkonnakohus määrab

§ 174

lg-test 3 ja 5 lähtudes kindlaks hagejale hüvitatavad menetluskulud maakohtu menetluses ja ringkonnakohtu menetluses. Maakohus on hinnanud hageja menetluskulude põhjendatust ja vajalikkust ning leidnud, et põhjendatud menetluskulu maakohtu menetluses oli 563 eurot (riigilõiv 275 eurot, 6 menetlusdokumentide kättetoimetamise tasu 48 eurot ja esindajakulu 240 eurot 2 tunni eest). Apellatsioonkaebuses ei ole neid maakohtu järeldusi vaidlustatud. Seoses hagi täies ulatuses rahuldamisega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista maakohtu menetluses kantud menetluskulud 563 eurot. Hageja on tasunud apellatsioonkaebuselt riigilõivu 175 eurot ning seoses apellatsioonkaebuse rahuldamisega tuleb riigilõiv 175 eurot kostjalt hageja kasuks välja mõista. /allkirjastatud digitaalselt/ Margit Vutt /allkirjastatud digitaalselt/ Andra Pärsimägi 7 /allkirjastatud digitaalselt/ Üllar Roostoja