Obsah (9)

§ 362§ 361§ 20§ 36§ 18§ 24§ 11§ 29§ 364

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Halduskohus Kohtunik Daimar Liiv Määruse tegemise aeg ja koht 29.09.2022 , Tallinn Haldusasja number 3-22-2042 Haldusasi Politsei- ja Piirivalveameti taotlus X paigutamiseks Po

§ 362

lg 3 alusel, kuna isiku suhtes esineb

§ 361

lg-s 1 nimetatud põhimõte ja

§ 361lg 2 p-des 4 ja 5 sätestatud kinnipidamise alused.

Taotluses on esitatud järgmised asjaolud ja põhjendused. 1.

1. Varasemas rahvusvahelisekaitse menetluse haldusasjas nr 3-22-1500 isik ei soovinud avaldada rahvusvahelise kaitse taotlemise põhjuseid ning 01.07.2022 toimunud vestlusel ei soovinud taotleja välja tuua põhjuseid, mis ajendasid teda Eestis rahvusvahelise kaitse taotlust esitama. Taotleja ei soovinud rääkida varjupaigataotlemise põhjustest enne, kui temal on olemas kõik tõendid, tal on juurdepääs internetile ja telefonile ja ta viibib vabaduses, mitte PPA kinnipidamiskeskuses. 05.07.2022 koostati isikule rahvusvahelise kaitse tagasilükkav otsus, mis on jõustunud ehk lõplik. Uus taotlus võetakse vastu lähipäevil ning isik on kohustatud esitama uusi tõendeid ja tegema koostööd menetluse läbi viimiseks. Arvestades isiku varasemat käitumist ning võimalikke uusi tõendeid on vajalik efektiivse menetluse läbi viimiseks isiku kohest kättesaadavust rahvusvahelise kaitse taotluse menetlemisel. 1.
2. Vaidlust ei ole selles, et isik saabus Schengeni alale seadusliku aluseta 2022 aprillikuus, läbis ebaseaduslikult mitut Schengeni liikmesriiki (Sakamaa, Taani, Rootsi), viibis Eesti Vabariigis seadusliku aluseta ja ta ei taotlenud koheselt Eestisse saabudes rahvusvahelist kaitset. Isik peeti 22.05.2022 VSS alusel kinni ja talle koostati lahkumisettekirjutus ning ta paigutati PPA kinnipidamiskeskusesse. Alles siis, kui ametnik teavitas, et Egiptuse saatkond soovib isiku tuvastamiseks temaga vestelda, avaldas isik soovi rahvusvahelise kaitse taotlemiseks. Rahvusvahelise kaitse menetluses isik PPA-ga koostööd ei teinud ning ei avaldanud põhjuseid miks tal rahvusvahelise kaitse vajadus, mille tulemusena koostati isikule 05.07.2022 rahvusvahelise kaitse taotluse tagasilükkamise otsus nr 12206010021-1, millega loeti

§ 20

lg 1 kohaselt taotlus põhjendamatuks ning tehti

§ 20lg 2 alusel otsus taotluse tagasilükkamise kohta.

23.08.2022 paigutati isik VSS alusel ümber kinnipidamiskeskusesse. PPA alustas uuesti isiku dokumenteerimis protsessi ning võttis ühendust Egiptuse saatkonnaga Soomes. X keeldus igasugusest koostööst enda dokumenteerimisel ning mõistes, et PPA on kontaktis Egiptuse saatkonnaga esitas 26.09.2022 kirjalikult uue rahvusvahelise kaitse taotluse, toomata välja uusi asjaolusid. Veel enam - isik oma taotluses kirjutab, et soovib rahvusvahelist kaitset hoopis Soome Vabariigis. PPA hinnangul suurendab isikust tulenevat põgenemisohtu asjaolu, et isik on varasemalt taotlenud Eesti Vabariigis rahvusvahelist kaitset ning pole ära oodanud varjupaigataotlusele otsust ning lahkus sellest teatamata varjupaiga taotlejate majutuskohast Illukalt. PPA-le jäi 04.03.2013 taotleja asukoht teadmata. PPA on seisukohal, et isik on valmis kasutama kõiki abinõusid väljasaatmise vältimiseks Schengenist. Samuti iseloomustab isiku suhtumist Eesti Vabariigi õiguskorda asjaolu, et isik töötas Eestis seadusliku aluseta. Kõiki juhtumiga seotud asjaolusid kogumis hinnates ei ole võimalik välistada, et isik oma tegeliku eesmärgi saavutamiseks kasutab samaväärseid või uudseid võimalusi, mistõttu on PPA seisukohal, et isiku vabastamise korral võib isik järjekordselt loata lahkuda või asuda ennast Eesti siseselt varjama. Kinnipidamiskeskuses on isiku käitumine provotseeriv ja konflikte otsiv. Ametnikega koostööst ta keeldub. 08.09.2022 isik sooritas kinnipidamiskeskusest põgenemiskatse, ronides üle kahe piirde aia. Tegu jäi lõpuni viimata, kuna kinnipidamiskeskuse ametnikud märkasid põgenemist ja pidasid isiku kinni. 12.09.2022 alustati isiku suhtes distsiplinaarmenetlust. 1.3. PPA järeldab isiku ütlustest, hoiakutest ja käitumisest, et ta ei soovi lahkumiskohustust täita. Isik selgitas, 23.05.2022 läbiviidud küsitluse raames, et ei soovi naasta kodumaale. Sama seisukohta on isik avaldanud ka kohtuistungitel. Samuti ei ole asunud kinnipidamiskeskuses viibides koostööle enda dokumenteerimiseks. PPA hinnangul on isiku motivatsioon PPA-ga koostööd puudulik ning pärast rahvusvahelise kaitse taotluse suhtes tagasilükkava otsuse teatavaks tegemist lisamotivatsioon puudub. Need asjaolud suurendavad põgenemisohtu. PPA hinnangul on alust arvata, et rahvusvahelise kaitse taotlus on esitatud lahkumiskohustuse edasilükkamiseks või väljasaatmisest hoidumiseks ning seda seisukohta suurendab asjaolu, et kui isikul oleks tegelik rahvusvahelise kaitse vajadus, oleks isik rahvusvahelise kaitse taotluse esitanud esimeses turvalises Schengeni liikmesriigis või viivitamatult pärast Eestisse saabumist. Selle asemel asus isik hoopis ebaseaduslikult tööle. Isik õigustas taotluse mitteesitamist teadmatusest ja „informatsiooni kogumisega“, mis ei ole eluliselt usutav, kuna isik on varasemalt 2 taotlenud rahvusvahelist kaitset nii Eestis kui ka Soomes ning pidi olema protsessist teadlik. Isik esitas rahvusvahelise kaitse taotluse siis kui, sai teatavaks, et Egiptuse Araabia Vabariigi saatkonna konsul soovib dokumenteerimiseks läbi viia vestlust. Samuti ei teinud isik koostööd vestlusel, selgitamaks välja tema rahvusvahelise kaitse taotlemise vajadust. Arvestada tuleb ka asjaoludega, et ka varasemalt ei ole isik olnud menetluse lõpuni kättesaadav ning ta on loata lahkunud teise liikmesriiki. Seadusliku aluse puudumine (sh reisidokumendi puudumine) ei ole taksitanud isikul ühest liikmesriigist teise reisimist. Isik on ka varasemalt kasutanud kolmandate isikute abi reisimaks ühest liikmesriigist teise. Eestis ebaseaduslikult viibimiseks, töötamiseks ja enda varjamiseks on isik samuti kasutanud oma tuttavate abi. Isik ilmselgelt kuritarvitab rahvusvahelise kaitse süsteemi ning üritab takistada enda väljasaatmist. Tallinna Halduskohus 22.08.2022 määruses 3-22-1500 nõustus kohus PPA-ga, et X on varjupaigasüsteemi kuritarvitaja. X seletused rahvusvahelise kaitse vajaduse osas on ebausutavad. Kohus on seega seisukohal, et PPA on õigesti leidnud, et kaebaja on esitanud oma taotluse üksnes põhjusel, et vältida enda suhtes lahkumisettekirjutuse täitmist (

§ 20¹ p 6).

Arvestades isiku eelnevat käitumist on PPA seisukohal, et isik on valmis kasutama kõiki abinõusid väljasaatmise vältimiseks. Isiku eelnev käitumine annab ühtlasi aluse jaatada piisavat tõenäosust, et isik ei pruugi olla varjupaigamenetluse lõpuni Eestis ametivõimudele kättesaadav, kuna isiku tegelik eesmärk ei pruugi olla Eestis rahvusvahelise kaitse saamine vaid majanduslikukasu saamine. PPA hinnangul ei esine olulisi takistusi selleks, et isik ei saaks vabaduses viibides kõrvale hoida siseriiklikust menetlusest ning jätkata oma teekonda endale sobivasse Euroopa riiki. PPA on seisukohal, et

§-s 29 sätestatud järelevalvemeetmeid (kindlaksmääratud kohas elamine, registreerimisele ilmumine, elukohast eemal viibimisest teatamine, dokumentide hoiule andmine) ei ole võimalik isiku suhtes tõhusalt kohaldada, kuna isiku suhtes esineb põgenemisoht. Põgenemise ohu korral ei tagaks leebemate järelevalvemeetmete rakendamine soovitud eesmärki ka juhul, kui PPA kohaldaks isiku suhtes mitut erinevat järelevalvemeedet samaaegselt, kuivõrd leebemate järelevalvemeetmete kohaldamine eeldab isiku suhtes usaldust, millele peaks alust andma isiku varasem käitumine. Isikuga seonduvaid asjaolusid arvestades, puudub PPA-l alus isiku usaldamiseks. PPA-le teadaolevalt puuduvad isikul sotsiaalsed sidemed Eestiga ning isikul ei ole Eestis elukohta. Samuti pole isikul piisavalt raha enda ülal pidamiseks. Isikul puuduvad ka kehtivad reisidokumendid. Kuna isiku suhtes esineb põgenemisoht, ei pea PPA võimalikuks isiku suunamist Vao majutuskeskusesse. Arvestades kõiki isikuga seonduvaid asjaolusid, on PPA seisukohal, et olukorras, kus isik vabastatakse kinnipidamiskeskusest, on tõenäoline, et isik hakkaks end varjama ametivõimude eest, et takistada oma võimaliku väljasaatmist pärast varjupaigamenetluse lõppu ning isik võib lahkuda ebaseaduslikult mõnda teise Schengeni liikmesriiki. Tallinna Halduskohus oma 01.06.2022 kohtumääruses haldusasjas 3-22-1214 (p 8) on jõudnud seisukohale, et „/…/Kuna Eestisse läbi mitme EL-i liikmesriigi saabumine ebaseaduslikult polnud isikule probleeme tekitav, pole mh ka eelnevalt toodud muude asjaolude koosmõjus põhjust arvata, et tal oleks keeruline KPK-sse paigutamata jätmisel lahkuda EL-i mõnda teise liikmesriiki samuti ebaseaduslikult.“ Võimaliku ebaseadusliku piiriületust saab takistada vaid isiku liikumisvabaduse piiramisega (vt Riigikohtu 29.01.2015 määrus nr 3-3-1-48-14, p 17). Kuigi isiku kinnipidamine ja kinnipidamiskeskusesse paigutamine riivab intensiivselt isiku põhiõigusi, ei saa PPA hinnangul valitud abinõu pidada ülemääraseks, võttes arvesse isikuga seonduvaid asjaolusid kogumis.

1. Kohtuistungil jäi PPA esitatud taotluse ja selle põhjenduste juurde.
2. X märkis kohtuistungil, et ta keeldus varasemalt intervjuude andmisest, sest tal polnud usaldusväärset esindajat. Samuti väljendas ta korduvalt seisukohta, et soovib rahvusvahelise kaitse menetluse läbiviimist Soomes , sest seal austatakse tema õigust varjupaigale Euroopa Liidu 3 õigusega kooskõlas erinevalt Eestist. 2013 aasta Eestist lahkumise kohta märkis ta, et ta palus Soome politseid teavitada Eesti poolt, et ta on Soomes ja tema teada on vastav teade Eestisse ka saadetud. Soome minemise soovi kasuks räägib tema ütluste kohaselt ka see, et tal on Soomes allesolev firma ja pangakonto ning raamatupidaja esitab seal vajalikke ametlikke dokumente firma kohta Soome võimudele. Pärast kohtu täpsustavaid küsimusi selgitas isik, et firma hetkel ei tegutse, kuna tema selle peamise töötajana istub Eestis kinni. Pärast Soomest enda väitel vabatahtlikku lahkumist 2020 aastal tuli ta Egiptusest Venemaale ja elas seal koos naise ja lapsega kuni algas sõda. Kohtu täpsustavatele küsimustele vastates tunnistas, et lapsega ta koos ei elanud, sest see ei onud tema St. Peterburis elamise ajal veel sündinnud ja ema lahkus tema loal oma kodulinna Vladivostokki last sünnitama samal ajal, kui tema suundus Europasse. Põhjuseks oli see, et seoses sõjaga kaotas ta Venemaal äri tegemise võimalused sanktsioonide tõttu ja otsustas Euroopasse töö otsimiseks ümber asuda ja jõuda Eestisse, sest siin on talle tuttavad protseduurid ettevõtte registreerimiseks ja tegutsemiseks. Seoses rahvusvahelise kaitse menetluses kaasaaitamiskohustuse täitmata jätmisega märkis ta, et tal on võimatu seda teha kuna ta ei tunne piisavalt seadust ja tal pole advokaati ning puudub võimalus internetist ja muudes sidevahendite abil koguda oma juttu kinnitavaid tõendeid. Soomes, aga ka Rootsis ja Leedus on need võimalused (ligipääs internetile jne) tema teada olemas ja seetõttu tahabki ta rahvusvahelise kaitse saamise menetlust läbida Soomes, mitte Eestis. Samuti selgitas ta, et ta ei olnud rahul teda varem riigi õigusabi korras esindanud advokaadiga, sest see oli temaga ainult korra kohtunud (maskiga) ja ei olnud teda piisavalt tõsiselt ära kuulanud. Isik ei nõustunud ka sellega, et tema käitumine on olnud KPK-s provotseeriv ja koostööst keelduv. Ta möönas küll, et ta on keeldunud kohtudokumente vastu võtmast, kuid eitas nende lõhkirebimist ning ka seda, et ta on pidanud näljastreiki. Isik tunnistas, et 08.09.2022 püüdis ta põgeneda KPKst, kuid tegi seda seetõttu, et talle avaldati kogu aeg vaimset survet seoses rahvusvahelise kaitse menetlusega ja seetõttu ei olnud tema arusaama kohaselt tegemist mitte põgenemisega KPK-st, vaid rahumeelse lahkumisega. Isik väidab, et ta ei ole kurjategija ja ei ole kunagi ühtegi kuritegu toime pannud ning soovib lihtsalt rahulikult tööd teha. KOHTU SEISUKOHT
3. HKMS § 264 lg 1 kohaselt annab kohus seadusega sätestatud juhtudel haldustoimingu tegemiseks loa ja pikendab seda. HKMS § 264 lg 2 järgi esitab taotluse loa saamiseks selleks volitatud haldusorgan (praegusel juhul PPA) kirjalikult koos põhjendustega ning seaduses ettenähtud ja asja otsustamiseks vajalike tõendite ja seletustega. 5.

§ 361

lg 1 kohaselt võib rahvusvahelise kaitse taotlejat kinni pidada

§ 36

¹ lg-s 2 sätestatud alustel, kui samas seaduses sätestatud järelevalvemeetmeid ei ole võimalik tõhusalt kohaldada, ja paigutada ta halduskohtu loal kinnipidamiskeskusesse.

§ 362

lg 2 kohaselt taotleb Politsei- ja Piirivalveamet, juhul kui rahvusvahelise kaitse taotlejat on vaja

§ 361

lg-s 2 sätestatud alusel ja lõikes 1 nimetatud põhimõtteid arvestades kinni pidada kauem kui 48 tundi, halduskohtult loa rahvusvahelise kaitse taotleja kinnipidamiseks ja paigutamiseks kinnipidamiskeskusesse kuni kaheks kuuks.

1. Kinnipidamine peab olema kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega ning kinnipidamisel peab arvestama igal üksikjuhtumil rahvusvahelise kaitse taotlejaga seotud olulisi asjaolusid.
2. Praegune taotlus on esitatud tuginedes

§ 361

lg 2 p-dele 4 ja 5.

§ 361

lg 2 p 4 lubab rahvusvahelise kaitse taotlejat vältimatu vajaduse korral kinni pidada taotluse menetlemisel tähtsust omavate asjaolude väljaselgitamiseks, eelkõige juhul, kui on olemas põgenemise oht. Sätte aluseks on Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiivi 2013/33/EL art 8 lg 3 p b.

§ 361

lg 2 p 5 võimaldab rahvusvahelise kaitse taotlejat vältimatu vajaduse 4 korral kinni pidada kui on põhjendatud alus arvata, et isik on esitanud rahvusvahelise kaitse taotluse lahkumiskohustuse edasilükkamiseks või väljasaatmise vältimiseks. 8. Kohus leiab, et PPA taotlus isiku kinnipidamiseks

§ 361lg 2 p 4 alusel on põhjendatud.

Sätte peamine eesmärk on tagada, et isik oleks PPA-le kättesaadav asjaolude selgitamiseks vajalikeks menetlustoiminguteks (nt ärakuulamiseks). Väljaselgitamist vajavate asjaolude all on silmas peetud pagulase staatuse aluseks olevate väidete (nt tagakiusukartust põhistavad asjaolud, päritoluriigis ümberpaiknemise võimalikkusega seostuv jms) kontrollimist, mis eeldavad taotleja isiklikku osalust ja kättesaadavust. Sätte kohaldamine aitab kaasa ka taotleja teise liikmesriiki edasiliikumise ennetamisele (Riigikohtu 30.01.2018 määrus nr 3-17-792, p-d 18.1–18.2). Arvestades, et puudutatud isik oma varasema rahvusvahelise kaitse taotluse esitamisel ei soovinud välja tuua rahvusvahelise kaitse taotlemise põhjuseid ega toonud välja neid ka rahvusvahelise kaitse menetluses, millega rikkus oluliselt kaasaitamise kohtust, on vastavate asjaolude väljaselgitamise vajadus jätkuvalt aktuaalne ka korduvalt esitatud rahvusvahelise kaitse taotluse lahendamisel. Kuigi asjaolude ebaselgus üksi ei ole üldjuhul piisavaks aluseks vabaduse võtmiseks, võib see olla piisav koostoimes põgenemisohuga, kui asjaolude väljaselgitamine isiku osaluseta ei ole võimalik (vt ka Riigikohtu 29.01.2015 määrus asjas nr 3-3-1-52-14, p 12; Tallinna Ringkonnakohtu 08.0.2021 määrus nr 3-21-2004, p 11). PPA esitas kohtule taotluse puudutatud isiku kinnipidamiseks ja kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks

alusel vahetult pärast seda, kui puudutatud isik oli esitanud korduva rahvusvahelise kaitse taotluse.

§ 18

lg 2 kohaselt peab PPA kontrollima rahvusvahelise kaitse taotleja esitatud tõendite ja andmete õigsust, taotleja väidete usutavust ja muid asjaolusid ning tegema selleks vajalikke menetlustoiminguid (vt ka

§ 24lg 1 ja 2).

Seega on vajalik isiku väidete põhjalik kontrollimine ja isik peab olema selleks kättesaadav. Kohus leiab, et puudutatud isiku kinnipidamine on põhjendatud ka

§ 361lg 2 p 5 alusel.

Nimetatud alus on kohaldatav juhtudel, kui rahvusvahelise kaitse taotlus esitatakse pärast seda, kui isikut juba peetakse kinni lahkumiskohustuse sundtäitmise tagamiseks VSS alusel ning objektiivsete kriteeriumide põhjal ja konkreetse juhtumi asjaolude hindamise tulemusel on piisavalt alust arvata, et isik esitas rahvusvahelise kaitse taotluse üksnes eesmärgiga lükata edasi lahkumiskohustus või vältida väljasaatmist (Riigikohtu 15.04.2021 määrus nr 3-20-2119, p-d 12– 13; 17.04.2020 määrus nr 3-19-1068, p-d 16–17; Tallinna Ringkonnakohtu 06.02.2020 määrus nr 3-19-2377, p-d 23–24 ja seal viidatud kohtupraktika). Taotleja sellistele eesmärkidele võivad viidata näiteks tema riiki sisenemise asjaolud, taotluse esitamise asjaolud (sh taotluse esitamise aeg) ja ütlused sihtriigi kohta, mis annavad alust kahtluseks, et isik ei pruugi taotluse tagasilükkamise korral olla enam kättesaadav, samuti tema väidete eluline usutavus (nt Riigikohtu 29.01.2015 määrus nr 3-3-1-52-14, p 12). Haldusasjast nr 3-21-1149 nähtuvalt peeti puudutatud isik 22.05.2022 kinni VSS alusel ning PPA tegi talle 23.05.2022 ka kohe sundtäidetava lahkumisettekirjutuse. Tallinna Halduskohus andis 24.05.2022 määrusega PPA-le loa pidada puudutatud isikut kinni VSS § 15 lg 1, lg 2 p-de 1–3 ja § 23 lg 1 alusel. Isiku senine käitumine annab põhjust kahtluseks, et rahvusvahelise kaitse taotlus on esitatud lahkumiskohustuse edasilükkamiseks või väljasaatmise vältimiseks. Puudutatud isiku 22.05.2022 ja 23.05.2022 antud ütluste (esitatud halduskohtule 23.05.2022 taotlusega haldusasjas nr 3-221149) kohaselt sisenes ta Venemaalt Schengeni alale vahendajate abil ebaseaduslikult ja läbis enne Eestisse saabumist teisi Euroopa Liidu riike. Enne kinnipidamist viibis ja töötas isik Eestis seadusliku aluseta. Kuigi isik oleks saanud rahvusvahelise kaitse taotluse esitada juba varem mõnes teises Euroopa Liidu liikmesriigis või kohe Eestisse saabudes, esitas ta selle esimest korda alles 10 päeva pärast kinnipidamist ja olukorras, kus PPA soovis korraldada isiku dokumenteerimise tema päritoluriigi konsuli kaudu. Seejuures on isik taotlenud rahvusvahelist 5 kaitset Eestis ja Soomes ka varem, mistõttu pidi ta olema teadlik selle esitamise võimalusest. Isik ei ole rahvusvahelise kaitse taotluse menetluses soovinud täita kaasaaitamiskohustust (

§ 11

lg 2), keeldudes 01.07.2022 vestlusel rahvusvahelise kaitse taotlemise kohta selgitusi andmast. See annab põhjust kahtluseks, et isik on esitanud ka korduva taotluse alusetult. PPA on nimetatud asjaoludele oma taotluses ka põhjendatult tuginenud ja kohus nõustub nende põhjendustega. Eeltoodud järelduste ümberlükkamiseks ei anna alust puudutatud isiku kohtuistungil esitatud selgitused, et ta soovis tegelikult elamisluba taotleda ja teda sundis Venemaalt lahkuma sõja tõttu halvenenud majanduslik olukord. Nendest selgitustest ei järeldu, et isikul ei oleks võimalik oma koduriiki Egiptusesse naasta. Samuti ei anna selliseks järelduseks alust isiku väited, et ta tegi tööd, sest vajas raha, et endale korralik advokaat palgata. Selline väide on ilmselgelt otsistud, sest rahvusvahelise kaitse menetluse haldusorganis ei ole eelkõige õiguslik, vaid isiku enda teadmistel tema olukorrast ja teda ähvardavatest ohtudest põhinev menetlus. Ükski advokaat ei saa esitada selles menetluses fakte ja asjaolusid, mida teab ainult isik enda ja oma arusaamade kohta teda kodumaal puudutavatest ohtudest ise. Kokkuvõttes on puudutatud isikuga seotud asjaolude põhjal piisavalt alust arvata, et isik esitas seega ka korduva rahvusvahelise kaitse taotluse üksnes eesmärgiga lükata edasi lahkumiskohustus või vältida väljasaatmist.

1. PPA põhjendas oma taotluses põgenemisohu olemasolu VSS § 68 p-s 6 ja p 9 nimetatud asjaolu esinemisega. VSS § 68 p-s 6 järgi esineb välismaalase põgenemise oht, kui välismaalane on PPAle või Kaitsepolitseiametile teada andnud või haldusorgan järeldab tema hoiakutest ja käitumisest, et ta ei soovi lahkumiskohustust täita. Sama paragrahvi p 9 kohaselt esineb põgenemisoht kui välismaalane on loata lahkunud määratud elukohast või teisest Schengeni konventsiooni liikmesriigist. Kohtupraktika kohaselt tuleb, kuigi VSS §-s 68 sätestatakse asjaolud, mis peavad põgenemisohu kindlakstegemiseks vältimatult esinema, ohu lõplikuks kindlakstegemiseks vaadelda ka muid välismaalasega seotud asjaolusid kogumis (Riigikohtu 31.05.2017 määrus nr 3-3-1-93-16, p 13). Põgenemise ohu hindamisel saab arvesse võtta ka isiku minevikusündmusi ja varasemat käitumist (Riigikohtu 27.04.2014 otsus nr 3-3-1-1-14, p-d 17 ja 19; vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 26.03.2019 ja 12.09.2019 määrused nr 3-19-334; 15.11.2021 määrus nr 3-21-2175, p 16). Kohus leiab, et puudutatud isikul esineb VSS § 68 p-st 6 ja p 9 tulenev põgenemise oht. PPA tugines halduskohtule esitatud taotluses isiku 23.05.2022 antud ütlustele (esitatud halduskohtule 23.05.2022 taotlusega haldusasjas nr 3-22-1149) mille kohaselt ta sisenes Venemaalt Euroopa Liitu vahendajate abil ebaseaduslikult, läbis enne Eestisse saabumist teisi Euroopa Liidu riike ning viibis ja töötas siin seadusliku aluseta. Samuti selgitas PPA, et isik on varem Eestis rahvusvahelist kaitset taotlenud ning ilma seda ära ootamata ja oma viibimiskohta teatamata varjupaigataotlejate majutuskeskusest lahkunud (millise asjaolu üle vaidlus puudub). Esmase uue rahvusvahelise kaitse taotluse (mis on 05.07.2022 otsusega nr 12206010021-1 jäetud rahuldamata – otsus on jõustunud) esitas isik aga alles siis, kui PPA soovis korraldada isiku dokumenteerimise tema päritoluriigi konsuli kaudu. Käesoleva so korduva rahvusvahelise kaitse taotluse esitas isik peale seda, kui PPA 05.07.2022 otsus nr 12206010021-1 jõustus ja PPA ametnikud pidasid 22.08.2022 X väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) 15 lg 1; § 23 lg 1 p 2 ja 3 alusel kinni, ning Tallinna Halduskohus oma 23.08.2022 määrusega nr 3-22-1787 andis loa X paigutamiseks kinnipidamiskeskusesse kuni 23.10.2022 (k.a). Lisaks püüdis isik KPK-st 08.09.2022 põgeneda ja sooritas ebaõnnestunud põgenemiskatse. Puudutatud isik halduskohtu istungil nendele väidetele vastu ei vaielnud. Samas kinnitas ta kohtuistungil, et ta ei taha kodumale tagasi minna ja tahaks rahvusvahelise kaitse menetlust läbida hoopis Soomes, kus ta arusaama järgi tema õigusi paremini tagatakse. Soovimatust päritoluriiki tagasi minna on isik korduvalt väljendanud ka varasemates kohtumenetlustes. 6 Eeltoodust tulenevalt võib järeldada, et puudutatud isikul esineb täiesti reaalne põgenemise oht, sest ta ei soovi ilmselgelt lahkumiskohustust täita ja koduriiki tagasi minna ning ei soovi ka Eestis rahvusvahelise kaitse menetlust läbida. On tõenäoline, et vabadusse pääsemisel püüab isik rahvusvahelise kaitse menetlusest Eestis kõrvale hoiduda ja Egiptusesse naasmise asemel püüab isik erinevaid võimalusi kasutades Euroopa Liitu jääda, nagu ta on varem juba teinud. Eelnevat arvestades on põhjendatud PPA kahtlus, et vabaduses viibides võib isik Eestist lahkuda ega ole edasiseks menetluseks, sh tema rahvusvahelise kaitse taotluse lahendamiseks kättesaadav.
2. Kohtu hinnangul on PPA taotlus eeltoodud alustel põhjendatud. Rahvusvahelise kaitse taotleja kinnipidamiseks on piisav ka ainult ühe

§ 361lg-s 2 toodud aluse esinemine.

11. Isiku kinnipidamine on lubatav, kui on põhjendatud kahtlus, et

§ 29

lg-s 1 sätestatud järelevalvemeetmed ei ole

§ 361

lõikes 2 sätestatud eesmärkide saavutamiseks tõhusad, st nende eesmärkide saavutamise ainsaks tõhusaks vahendiks on isiku kinnipidamine (Riigikohtu 29.01.2015 määrus asjas nr 3-3-1-52-14). Kohtul puudub sarnaselt PPA-ga veendumus, et

§ 29

lg-s 1 sätestatud järelevalvemeetmed täidaks puudutatud isiku puhul eesmärki samaväärselt kinnipidamisega. Nagu PPA taotluses välja tõi puuduvad isikul sotsiaalsed sidemed Eestiga ning isikul ei ole Eestis elukohta. Samuti pole isikul piisavalt raha enda ülal pidamiseks ja isikul puuduvad kehtivad reisidokumendid. Kuna isiku suhtes esineb põgenemisoht, ei pea PPA võimalikuks isiku suunamist Vao majutuskeskusesse. Kohus leiab, et kuivõrd isiku suhtes esineb põgenemise oht, siis leebemate järelevalvemeetmete kohaldamine ei hoia võimalikku põgenemist ära. Lisaks eespool nimetatud asjaoludele kinnitavad puudutatud isiku põgenemisohtu asjaolu, et ta on varem Eestis rahvusvahelist kaitset taotlenud ning ilma seda ära ootamata ja oma viibimiskohta teatamata varjupaigataotlejate majutuskeskusest lahkunud Soome ja on vastavat soovi väljendanud ka käesolevas menetluses, ta on kinnitanud soovimatust koduriiki naasta, ta on varem liikunud ilma seaduslikku alust omamata erinevate Euroopa Liidu riikide vahel, tal on tuttavaid, kelle abil ta on ebaseaduslikult tööd teinud. Lisaks on isik pannud toime põgenemiskatse kinnipidamiskeskusest 08.09.2022. Seega on tõenäoline, et Egiptusesse naasmise asemel püüab isik erinevaid võimalusi kasutades Euroopa Liitu jääda. 12. Puudutatud isiku puhul ei ole ilmnenud asjaolusid, mis annaks alust pidada tema kinnipidamiskeskusesse paigutamist ebaproportsionaalseks. 13. Eeltoodut arvestades annab kohus loa rahvusvahelise kaitse taotleja kinnipidamiseks ja kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks kuni kinnipidamise aluste äralangemiseni, kuid mitte kauemaks kui kuni 29.11.2022 (kaasa arvatud). 14.

§ 361

lg-s 2 sätestatud kinnipidamise aluste äralangemisel tuleb rahvusvahelise kaitse taotleja viivitamatult kinnipidamiskeskusest vabastada (

§ 364lg 1).

Kohus selgitab, et kui praeguse taotluse lahendamise seisuga kindlaks tehtud asjaolud oluliselt muutuvad, sh kui ilmneb, et leebemate järelevalvemeetmete kohaldamine on tõhus ja võimalik, või selguvad muud asjaolud mis välistavad hoidmise kinnipidamiskeskuses, ei ole PPA-l alust jätkata isiku kinnipidamist kinnipidamiskeskuses ja isik tuleb viivituseta vabastada. (allkirjastatud digitaalselt) Daimar Liiv Kohtunik 7