KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 5. oktoober 2022, Tartu (kirjalik menetlus) Kriminaalasja number 1-21-4816 Kohtukoosseis Aarne Sarjas, Maarika K

§ 71lg 2 ja § 71 lg 31 ja § 71 lg 33 sätestatuga. Seega pani E. Murulaid toime kuriteo Kar

S § 291 lg 1 (ametiisiku poolt füüsilise jõu ebaseaduslik kasutamine) mõttes, mis seisnes teise isiku ähvardamises tekitada tervisekahjustus, kui on olnud karta ähvarduse täideviimist. Maakohtu otsus

1. augusti 2022 otsusega tunnistas Viru Maakohus E. Murulaidi süüdi KarS § 120 lg 1 järgi ning mõistis talle karistuseks rahalise karistuse 60 päevamäära ehk 4254 eurot. Esmalt tuvastas maakohus, toetudes prokuröri selgitustele kohtus, et prokuratuur ei süüdista E. Murulaidi relva ebaseaduslikus kasutamises, vaid süüdistab teda KarS § 291 lg 1 järgi füüsilise jõu ebaseaduslikus kasutamises. Kohus tõi esile, et isiku vastutuse eelduseks KarS § 291 lg 1 järgi peab isik olema ametiisik KarS § 288 mõttes; isik kasutab füüsilist jõudu (või selle kasutamise katse); füüsilise jõu kasutamine on ebaseaduslik ehk vastuolus õigusaktidega ning isiku tegu on piisavalt intensiivne kriminaalõigusliku vastutuse kohaldamiseks. Kohus leidis, et asjas puudub vaidlus selles, et E. Murulaid oli ametiisik KarS § 288 mõttes, sest
2. mail 2020 viibis süüdistatav ametiülesannete täitmisel, ta oli valvur välivalvetoimkonnas ja varustatud muuhulgas tulirelvaga. Hinnates mõistet „füüsilise jõu kasutamine“ KarS § 291 lg 1 mõttes, asus kohus seisukohale, et mõiste „füüsilise jõu kasutamine“ sisustamisel tuleb lähtuda Korrakaitse seaduse vastavatest paragrahvidest. Analüüsides

§ 71

lg 1 ja 2 ja § 71 lg 33 sõnastust asus maakohus seisukohale, et mõisted „vahetu sund“ ja „füüsilise jõu kasutamine“ ei ole samastatavad. Kohus leidis, et mõiste „vahetu sund“ on laiem kui mõiste „füüsilise jõu kasutamine“. Seda põhjusel, et „vahetu 2 sunni“ alla on mõistetav nii erivahendite kui ka teenistusrelvaga mõjutamine. Isikut võib mõjutada teenistusrelvaga, mis on vahetu sund, aga ilma selleta, et oleks kasutatud füüsilist jõudu. Mõiste „mõjutamine teenistusrelvaga“ ei ole kohtu arvates mõistetav kui relva kasutamine sõna otseses mõttes, nagu seda oleks tulistamine (millisel seisukohal oli ka prokuratuur). Relvaga võib vägagi edukalt isikut mõjutada sellega ähvardades – näiteks teha toiminguid, mis osutavad tulirelva kasutamise valmistumisele – võtta relv kabuurist välja, teha hoiatus, suunata isikule. Kohus leidis, et

mõttes on vahetu sunni all mõeldav seega ka teenistusrelvaga mõjutamine, mis võib olla kohtu arvates tulirelvaga ähvardamise tegu. KorS § 74 lg 1 sätestab, mis tähendab vahetu sund - vahetu sund on füüsilise isiku (edaspidi isik), looma või asja mõjutamine füüsilise jõuga, erivahendiga või relvaga. Kohus rõhutas, et grammatiliselt on KarS § 291 lg 1 ülesehitatud selliselt, et karistatav on „füüsilise jõu“ ebaseaduslik kasutamine, mitte aga KorS sätestatud vahetu sunni ( ehk füüsilise jõu ja/või relvaga mis tahes mõjutamine) ebaseaduslik kohaldamine või rakendamine. Karistatav ka relva kasutamine, mitte sellega mõjutamine KorS § 74 mõttes. Edasiselt analüüsis kohus, kas KarS § 291 lg 1 järgi kuriteokoosseisulise tunnuse „füüsilise jõu kasutamise“ all on tegelikult mõeldav õigustraditsiooniline psüühilise ja/või füüsilise vägivalla kasutamine ehk vägivald KarS §-de 120-121 mõttes. Alates

1. jaanuarist 2015 jõustus KarS § 291 lg 1 uus redaktsioon, milles sõnastus „ebaseadusliku vägivalla kasutamise eest“ asendati sõnastusega „ebaseadusliku füüsilise jõu kasutamise eest“. Kohus leidis, et kui KarS §-des 120-121 ettenähtud füüsiline ja psüühiline vägivald oleks samastatav füüsilise jõu kasutamisega KarS § 291 lg 1 mõttes ja füüsilise jõu kasutamisega KorS mõttes (KorS kasutab mõistet füüsilise jõuga mõjutamine, mitte kasutamine), siis puudunuks vajadus hakata KarS § 291 sõnastust muutma. Analüüsides seaduseelnõu 751 SE II seletuskirja asus kohus seisukohale, et KorS-s mainitud füüsiline jõud ei ole vägivald KarS mõttes, vaid jääb KorSga sätestatud vahetu sunni kohaldamisse. Kohtu arvates käesoleval ajal kehtiva redaktsiooni kohaselt ei ole KarS § 291 lg 1 kuriteokoosseisuliseks tunnuseks psüühilise vägivalla kasutamine vaid üksnes füüsilise jõuga mõjutamine KorS mõttes. Järgnevalt, tuginedes E. Murulaidile esitatud süüdistusele, analüüsis kohus, kas kannatanut mõjutati füüsiliselt KorS mõtte kohaselt. Kohus ei näinud E. Murulaidile esitatud süüdistuses ühtki faktilist asjaolu mille all saaks olla mõeldav kannatanu füüsiline mõjutamine KorS mõttes. Midagi sellist, mis saaks olla füüsilise jõuga mõjutamine, ei ole tekstis faktoloogiliselt kirjeldatud. Kohtuasjas ei ole vaidlust selles, et ühtki füüsilist kontakti, füüsilist mõjutamist kannatanu suhtes ei esinenud. Süüdistusest ei tulene, et süüdistatav oleks kohaldanud vahetut sundi, mõjutades kannatanu füüsiliselt – näiteks haarates, takistades füüsiliselt edasist liikumist, tõugates vms. Seega ei ole süüdistuses kirjeldatud ühtegi KarS § 291 lg 1 järgi ettenähtud kuriteokoosseisule vastavat faktilist asjaolu, milles oleks näidatud kannatanu suhtes füüsilise jõuga mõjutamine. 3 Edasiselt analüüsis kohus, kas süüdistatava on toime pannud mingi teise KarS paragrahvi järgi kvalifitseeritava kuriteo ning asus seisukohale, et E. Murulaid on toime pannud KarS § 120 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo. Esmalt tuvastas kohus, et kannatanu antud ütlused on usaldusväärsed ja puudub alus neis kahelda, sest neid kinnitavad ka teised kriminaalasjas kogutud tõendid. Kokkuvõtvalt luges kohus tuvastatuks, et
2. mail 2020 kl 14.23-14.25 paiku Viru vangla territooriumil, kasutas E. Murulaid kannatanu N.G. i suhtes füüsilist jõudu, nimelt ähvardas tervisekahjustuse tekitamisega, öeldes kannatanule „seis hakkan laskma“, võttes kabuurist teenistustulirelva ja suunates selle eemalduvale kannatanule. Kannatanul oli alust karta ähvarduse täideviimist, sest kannatanule oli tekitatud ettekujutus, et süüdistatav valitseb olukorda ja sündmuse edasist käiku, muuhulgas võimalust kasutada relva. Kohus leidis, et süüdistatava tuvastatud tegudega on KarS § 120 lg 1 ettenähtud kuriteo objektiivne külg täidetud, seal hulgas ka kohustuslik tingimus - kannatanu kartus ähvarduse täideviimise kohta. Kohtu arvates kannatanule loodigi ettekujutus võimaliku kahju saabumises (võimalikust tervisekahjustuse tekitamisest). Kannatanu kinnitas, et tal tekkis hirm, et süüdistatav kasutab relva. Kohus märkis, et nii kannatanu kui ka kõrvaltvaataja seisukohalt on kannatanu hirmul reaalne pind. Kannatanu sõnul suunas süüdistatav relva kannatanule rinna kõrgusele, hoidis relva käes ja ütles, et „seis hakkan laskma“. Sisu poolest pole sellisest väljendist võimalik aru saada teisiti, kui ähvardust alustada relva kasutamist ehk tulistamist. Üldjuhul tekitab relva kasutamine ehk tulistamine elavale inimesele surma, tervisekahjustuse või vähemalt valu, sõltuvalt relvast. Kohus leidis, et kui asetades süüdistatava tegevuse sündmustiku konteksti, siis kõrvaltvaataja seisukohalt tuleb arvestada seda, et tavalise inimese jaoks on väga tõenäoline, et vanglaametnik, kes on varustatud relvaga, viibides parklas, mis tegelikult varustatud jälgimisseadmetega (kaamerad), ähvardades relva kasutamisega võib seda ka reaalselt kasutada ehk hakata tulistama. Nimetatu tekitab tavalisele inimesele ettekujutuse, et süüdistataval ei olegi piiranguid relva kasutamisel ja sündmus võibki minna tulistamiseni. Seega ei olnud kannatanul hirmu tundmine tingitud ainult kannatanu subjektiivsest mõttest ja tundest, vaid sellise hirmu tekkimiseks on pinda ka tavalisel kõrvaltvaatajal. Analüüsides, kas tuvastatud ähvardustegu oli piisavalt intensiivne kriminaalkaristuslikuks sekkumiseks, leidis kohus järgmist. Kohus leidis, et ei ole põhjendatud pidada tegu väheintensiivseks ainult selle lühiajalisuse tõttu (5 sekundit). Kohtu arvates on intensiivsuse hindamisel oluline see, kuivõrd sügav ettekujutus ohust kannatanule tekitati ja kas samasugusena oleks see tunnetav ka tavalisele keskmisele kõrvalseisjale. Kohus leidis, et puudub vaidlus selles, et pärast tulirelva suunamist kannatanu poole reageeris kannatanu kohe – nimelt muutis järsult oma liikumissuunda ja hakkas liikuma süüdistatava poole. Kohus arvates on ka kõrvalseisjale mõistetav relva väljavõtmisel ja selle suunamisel isikule, et taolise ähvarduse puhul on mõistlik käituda rahulikult ja alluda korraldustele. 4 Kohus asus seisukohale, et süüdistatava tegu ei olnud karistusõiguslikus mõttes väheintensiivne, et tuleks eitada kuritegu. Kohtu arvates pani süüdistatav teo toime vähemalt kaudse tahtlusega KarS § 16 lg 4 mõttes. E. Murulaid pidas võimalikuks süüteokoosseisule vastava asjaolu saabumist, nimelt – et võttes välja tulirelva, suunates kannatanu poole, öeldes „seis hakkan laskma“, ähvardab ta kannatanut vähemalt tervisekahjustuse tekitamisega. Samuti pidas ta võimalikuks, et sellise teo toimepanemine loob kannatanule ettekujutuse ohust, mis võib kannatanule näida reaalsena, isegi kui süüdistatav ei plaanigi ähvardust ellu viia. Süüdistatava teo objektiivne avaldumine on selline, et ka kõrvalseisjal on võimalik selle teo sisust aru saada. Karistus E. Murulaidile karistust mõistes asus kohus seisukohale, et süüdistatava süü suurus on oluliselt alla keskmist. Tegemist on üheepisoodilise teise astme kuriteoga. Süüdistatava ähvardustegu kestis 5 sekundit ehk oli väga lühiajaline ja koosnes ühest teoaktist. Seega ei pidanud kannatanu olema allutatud pikemaajalisele ähvardusteole või mitmest teoaktidest koosnevale teole. Kohtu arvates see vähendab süüdistatava süüd. Kohus arvestas ka kannatanu käitumist, mis oli kohtu hinnangul väljakutsuv. Kannatanu tegu (desovahendi pudeli löömine) on taunitav. Kannatanu puhul olnuks mõistlik väljendada kahetsust ja esitada oma vabandused kohapeal. Selle asemel kasutas kannatanu süüdistatavaga suheldes ebatsensuurseid sõnu, teades, et ta suhtleb vanglaametnikuga. Samas arvestas kohus, et ähvardusteo toimepanemiseks valis süüdistatav tulirelva, mis reeglina loob teisele isikule ettekujutuse suuremast ohust, kui seda oleks näiteks sõnalise ähvarduse puhul. Sellest tulenevalt leidis kohus, et süüdistatava süü suurus ei ole minimaalne. Tulirelva kasutuselevõtt ähvardamisel suurendab tema süü suurust. Kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Kohus arvestas karistuse mõistmisel ka süüdistatava isikut. E. Murulaid on varem karistamata. Tal on olemas töökoht. Kohtu arvates on ilmekas, et olukorras, kus sisuliselt pole võimalik vaidlustada teo objektiivset avaldumist, ei väljendanud süüdistatav mingitki kahetsust. Kohus nägi kohtuistungil süüdistatava käitumisest, miimikast, žestidest, et süüdistatav ei peagi oma tegu taunimisväärseks. Vastupidi, ta on enesekindel, just temal on õigus ja riik on tema vastu ebaõiglane. Süüdistataval puudub mõistlik enesekriitika oma teo osas. Kohus leidis, et süüdistatavat tuleb karistada KarS § 120 lg 1 järgi rahalise karistusega 60 päevamäära, mis on keskmisest karistuse määrast oluliselt kergem (maksimaalne 500 päevamäära, keskmine 235 päevamäära) ning pigem läheneb minimaalsele määrale (30 päevamäära). APELLATSIOON Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni kaitsja, kes palub Viru Maakohtu otsuse E. Murulaidi süüditunnistamises ja karistamises KarS § 120 lg 1 järgi tühistada ja ta esitatud süüdistuses õigeks mõista. Alternatiivselt palub kaitsja, juhul, kui kohus leiab, et E. Murulaidi karistamine on põhjendatud, vähendada süüdistatavale mõistetud karistust rahatrahvi minimaalmäärale ja KarS § 73 lg 1 ja 5 3 alusel jätta mõistetud rahaline karistus tingimisi täitmisele pööramata juhul, kui E. Murulaid ei pane 1 aastase katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu või mõista karistus kandmisele ositi. Apellatsiooni kohaselt tuvastas maakohus õigesti, et E. Murulaidi näol oli tegemist oma ametiülesandeid täitva ametiisikuga KarS § 288 mõttes. Samuti jõudis maakohus õigele järeldusele, et E. Murulaid ei kasutanud ebaseaduslikult füüsilist jõudu. Kohus leidis, et E. Murulaid ei pannud toime temale KarS § 291 lg 1 järgi etteheidetavat tegu. Nimetatud asjaoludega apellant nõustub ning neid ei vaidlusta. Apellant ei nõustu kohtu järeldustega, et süüdistatava tuvastatud tegu on kvalifitseeritav KarS § 120 lg 1 järgi. Apellant ei nõustu süüdistuse ümberkvalifitseerimisega. Süüdistatavale etteheidetav tegu seisnes selles, et E. Murulaid hoiatas (mitte ei ähvardanud) N.G. i, tema emakeeles „Seis, hakkan laskma“ ning võttis
3. mail 2020 kell 14.25.59 vööl olevast kabuurist välja tulirelva ja suunas selle enda ette. N.G. jäi seisma ning täitis E. Murulaidi korralduse liikuda tagasi vangla A-hoone juurde. Nähes, et N.G. allub saadud korraldusele, pani E. Murulaid kell 14.26.04 relva kabuuri tagasi. Kaitsja märgib, et E. Murulaid ei kasutanud relva ega ähvardanud kannatanut. E. Murulaid esitas kannatanule KorS § 78 ja

§ 71lg 6 kohase hoiatuse vahetu sunni kasutamiseks.

Kaitsja on seisukohal, et ametiisiku poolt ametiülesannete täitmise käigus relva kabuurist välja võtmist ja seadusest tulenevate hoiatuste esitamist ei ole võimalik käsitleda ähvardamisena KarS § 120 lg 1 järgi. Kohtuliku uurimise käigus on tuvastatud, et

1. mail 2020 kella 14.22 paiku sai E. Murulaid vangla peaspetsialist-korrapidajalt korralduse. Milline oli selle korralduse täpne sisu ning kas see sisaldas ka korraldust isiku kinni pidamiseks või mitte, ei olnud võimalik menetluse käigus tuvastada. On tuvastatud, et korraldus sisaldas kannatanuga vestlemist, ilmselt siis vangla vara lõhkumise teemadel ning teada on, et korralduse eesmärgiks oli aja viitmine, et saaks teada, milline oli kahju ulatus. Kuna E. Murulaidil oli korraldus viita aega, et korralduse andja saaks olukorda hinnata, oli sellest võimalik aru saada selliselt, et isik ei tohi territooriumilt lahkuda enne, kui kõik asjaolud on selged. E. Murulaid asus saadud korraldust täitma ning selgitas välja N.G. i asukoha ja sõitis tema juurde. N.G. liikus vangla territooriumil ilma saatjata. Viru Vangla poolt antud pädevuste kohaselt oli E. Murulaidil õigus N.G. territooriumil kinni pidada. Vastavalt Viru Vangla direktori
2. novembri
3. a käskkirjaga nr 1-1/166 kinnitatud ametijuhendile oli järelevalveosakonna valvuri tööülesanneteks mh saatjata kõrvaliste isikute (seda N.G. kahtlemata oli) kinnipidamine (p 9), samuti vahetult juhilt/struktuuriüksuse juhilt saadud ühekordsete suuliste ja kirjalike korralduste täitmine (p 17). E. Murulaid liikuski N.G. i juurde, hakkas seejärel temaga vestlema (s.t täitis väga täpselt temale antud korraldust) ning andis N.G. ile korralduse minna tagasi pääslasse. N.G. keeldus korralduse täitmisest ning hakkas jooksusammul liikuma E. Murulaidist eemale. E. Murulaidile ei olnud selleks hetkeks antud korraldust isiku vangla territooriumilt ära lubada, mistõttu võttis ta sel hetkel vastu otsuse, mitte lubada kannatanul territooriumilt lahkuda. Kuna vahemik N.G. i ja E. Murulaidi vahel oli juba 10-15 meetrit, siis ei olnud tema käsutuses enam ühtegi muud vahendit ega meedet isiku kinnipidamiseks, kui hoiatada teda vahetu sunni kasutamisest. Hoiatuse peale jäi N.G. seisma ning täitis E. Murulaidi korralduse liikuda tagasi vangla A-hoone juurde. 6 Vastavalt

§-dele 31 - 33 on vanglateenistuse ametnikul õigus teenistuskohustuste täitmisel (sh teenistuskohustuste täitmisel väljaspool vanglat) kasutada vahetut sundi (sh mõjutada isikut füüsilise jõuga ning äärmuslikel juhtudel ka teenistusrelvaga) isiku suhtes ning õigus kinni pidada isik, kes oma tegevusega vahetult ohustab karistuse täideviimist vanglas. N.G. lõhkus vangla vara ja oli agressiivne. Nii tunnistaja G.S. , kui ka asjatundja selgitasid, et vangla vara lõhkumist tuleb käsitleda ründena vangla vastu ning tegemist on vangla ohustamisega. Asjaolu, et hiljem selgus, et võimaliku kahju ulatus on väike, ei muuda kuidagi olukorda. E. Murulaidi poolt esitatud hoiatus oli piisavalt tõhus meede olukorra normaliseerimiseks.

§ 71

lg 31 kohaselt on vanglateenistuse ametnikul teenistuskohustuste täitmisel, sealhulgas teenistuskohustuste täitmisel väljaspool vanglat, õigus kinni pidada isik, kes oma tegevusega vahetult ohustab karistuse täideviimist vanglas. Antud juhul oli kannatanu vandaalitsenud Viru Vangla territooriumil ning E. Murulaidile teadaolevalt hävitanud ja lõhkunud vangla vara. Kaitsja on seisukohal, et konkreetse juhtumi puhul olid muuhulgas täidetud vägivalla kasutamist lubavate normide eeldused (

§ 71lg 2; 6 jt; Kor

S § 46 lg 4) ning kogu tegevus ei väljunud normiga lubatud piiridest. Süüdistatavale heidetakse ette relva kasutamise hoiatuse esitamisega kannatanu ähvardamist. Jõu tarvitamine ametialaseid ülesandeid täitva ametiisiku poolt (sh relva kasutamisele eelneva hoiatuse esitamine) on allutatud eriregulatsioonile. Süüdistuses heidetakse E. Murulaidile ette KorS §-de 7 ja 76 rikkumist. Kaitsja on seisukohal, et konkreetsel juhul oli vahetu sunni kasutamine sh relva kasutamise kaalumine iseenesest lubatud. Tavapäraselt eelneb vahetu sunni rakendamisele sellise võimalusega hoiatamine (KorS § 76 lg 1 ja § 78 lg 1). Kannatanu asus põgenema E. Murulaidi juurest, hoolimata ametniku antud selgetest korraldustest. Kuna kannatanu andis oma tegevusega selgelt märku, et ta ei kavatsegi temale antud korraldusi täita, saab objektiivse kõrvalseisja ex ante-vaatepunktist rääkida veel kestnud korrarikkumisest. Kujunenud olukorras tuli süüdistataval tegutseda väga kiiresti ja kuna KorS § 76 lg 1 ja § 78 lg 1 näevad ette kohustus hoiatada vahetu sunni kohaldamisest, siis just seda süüdistatav ka tegi. Süüdistatav hoiatas selge ja kõlava häälega kannatanut, et kui kannatanu seisma ei jää, võib sellel järgneda vahetu sunni kasutamine. Süüdistatav esitas kannatanule hoiatuse tema emakeeles ning hoiatus oli efektiivne ning kannatanu lõpetas korrarikkumise. Kannatanu hoiatamine ja relva kabuurist väljavõtmine toimus kõigest mõne sekundi vältel. Sündmuse terviklikku dünaamikat arvestades tuleb asuda seisukohale, et süüdistatav võis kasutada vahetut sundi vähemalt korrarikkumise kiire kõrvaldamise vajaduse tõttu KorS § 76 lg 2 mõistes. Eelnevatest normidest nähtub, et kannatanu kinnipidamise ajal oli vanglaametnikul abstraktselt õigus teatud olukorras kasutada füüsilist jõudu ja teenistusrelva. Füüsilise jõu rakendamiseks oli olemas legitiimne eesmärk ja täidetud põhiseaduses ja korrakaitseseaduse § 7 sätestatud proportsionaalsuse nõue. Asjaolusid kogumis hinnates leiab kaitsja, et kannatanu käitumine oli vanglaametniku korraldusi eirav ning korralduste tagamiseks ja võimaliku ohu tõrjumiseks oli ametnikul õigustatult vajalik rakendada vahetut sundi. Taolisel eesmärgil vahetu sunni (sh füüsilise jõu) rakendamine oli

§ 71

kohaselt lubatav ning seega toimus kannatanu suhtes vahetu sunni kasutamise eest hoiatamine õiguspärasel eesmärgil. Füüsilist jõudud kannatanu suhtes ei kasutatud. 7 Kaitsja hinnangul tuleb asuda seisukohale, et E. Murulaidi poolt valitud abinõu (relva kasutamiseele eelneva hoiatuse esitamine) oli sobiv ning täitis oma eesmärgi ning oli seega ka proportsionaalne. Kaitsja leiab, et KarS § 120 subjektiivse koosseisutunnuseid ei täida pelgalt süüdistatava eesmärk kannatanu ebaseaduslik tegevus lõpetada. Niisugusest eesmärgist ei saa tuletada kannatanule tervise kahjustamise tahtlust. Teo toimepanemise eesmärk ja motiiv on subjektiivsete tunnustena tahtlusest eristatud (KarS § 12 lg 3 teine lause). Tahtluse tuvastamiseks tuleb eelkõige hinnata, kas süüdistatav teadis (intellektuaalne külg) ja tahtis (voluntatiivne külg) koosseisupäraste asjaolude esinemist. E. Murulaidil puudus igasugune tahtmine ja tahtlus kannatanule tervisekahju tekitada. Vahetu sunni kasutamise eest hoiatamise eesmärk oli sundida kannatanut korraldus täitma ning süüdistataval puudus tahtlus relva kasutada. Kokkuvõtvalt asub kaitsja seisukohale, et E. Murulaid ei täitnud oma käitumisega KarS § 120 objektiivset koosseisu ega ka subjektiivset koosseisu. Puutuvalt süüdistuse ümberkvalifitseerimist, märgib kaitsja, et süüdistatavatel ega ka kaitsjal ei olnud võimalust kooskõlas KrMS § 268 lõikega 6 esitada vastuväiteid kohtuotsuses üllatuslikult väljapakutud õiguskäsitluse ning sellest johtuva kuriteo kvalifikatsiooni kohta. Sellises situatsioonis on tegemist nn üllatusliku olukorraga, mille keelatusele on senises kohtupraktikas korduvalt viidatud. Käesolevas asjas ei viidanud kohus menetluse käigus kordagi, et ta peab võimalikuks süütegu ümber kvalifitseerida. Karistus Kaitsja leiab, et ringkonnakohtu arvates on E. Murulaidi karistamine vältimatult vajalik, siis ei vasta maakohtu poolt E. Murulaidile mõistetud karistus tema süüle ja isikule. Süüdistatav on 55 aastane, kellele ei ole õiguskuulekuse osas kogu elu jooksul midagi ette heita. Tegemist ei ole ka õiguskorra suhtes negatiivselt meelestatud isikuga, kellele mõistetav karistus peaks eripreventsiooni seisukohast muutma tema isiksust või hoiakuid ja kellele mõistetava karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks tuleks tegeleda prognoosidega, milline karistus on efektiivseim, mõjustamaks süüdlast edaspidi süütegude toimepanemisest hoiduma. Süütegu, mille eest süüdistatavat karistatakse on ilmselgelt nii tema elukäiku arvestades, kui ka teo tehiolusid arvestades juhuslik ja paljuski ka mitmete juhuslike asjaolude kokkulangemise tulem. Apellandi hinnangul on sellise inimese karistustundlikkus suur ja tema mõjutamine on võimalik minimaalseima karistusega. Kaitsja hinnangul ei saa ka sellistel juhtudel, kui süüdlase süü astet ja tema isikut – eelkõige eelnevat õiguskuulekat elu - arvestades, oleks tegelikult võimalik temale mõistetava karistuse tingimusliku täitmisele pööramata jätmine. Eeltoodut arvestades peab kaitsja võimalikuks ja põhjendatuks mõista E. Murulaidile karistuseks rahalise karistuse, mis on lähedane selle karistusliigi minimaalmäärale ja seda tingimisi KarS § 73 kohaldamisega. Apellatsioonivastus 8 Prokuröri hinnangul pole apellatsioonis toodud ühtegi tõsiseltvõetavat asjaolu või põhjendust, mis tingis Viru Maakohtu otsuse tühistamise ja E. Murulaidi õigeksmõistmise või süüdistatavale mõistetud karistuse revideerimise. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT Tartu Ringkonnakohus, tutvunud kriminaalasja materjalide, maakohtu otsuse, esitatud apellatsiooni ning apellatsioonivastusega, leiab, et Viru Maakohtu otsus tuleb jätta muutmata ja apellatsioon rahuldamata. Maakohus on veenvalt ja kõiki kahtlusi välistavalt põhistanud, miks annavad kogutud tõendid aluse järeldada, et E. Murulaid on toime pannud KarS § 120 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo. Ringkonnakohus nõustub maakohtu sellekohaste põhjendustega täielikult ja jätab need KrMS § 342 lg 3 p 1 alusel käesolevas otsuses üle kordamata. Viru Maakohus, arutades E. Murulaidile KarS § 291 lg 1 järgi esitatud süüdistust, leidis, et teokoosseisu objektiivne tunnus, füüsilise jõu kasutamine milles E. Murulaidi süüdistatigi, ei ole tõendamist leidnud. Nimetatust tulenevalt asus maakohus seisukohale, et E. Murulaidi tegevuses puudub KarS § 291 lg 1 ettenähtud kuriteokoosseis. Nimetatut maakohtu otsustust apellatsioonikorras vaidlustatud ei ole. Küll aga leidis maakohus, et E. Murulaid tuleb süüdi tunnistada KarS § 120 lg 1 järgi. Vaidlustades maakohtu taolist otsustust leiab kaitsja apellatsioonis, et süüdistataval ja kaitsjal ei olnud kooskõlas KarS § 268 lg 6 sätestatuga võimalust esitada omapoolseid vastuväiteid kohtu väljapakutud õiguskäsitluse vastu ja sellest johtuva kvalifikatsiooni kohta. Ringkonnakohus kaitsja taolise etteheitega ei nõustu. KrMS § 268 lg 6 näeb ette, et kohus võib kohtuotsust tehes kuriteo samadest asjaoludest lähtuvalt muuta kuriteo kvalifikatsiooni, kui süüdistataval on olnud küllaldane võimalus ennast sellise kvalifikatsiooni vastu kaitsta. Nõue lähtuda kuriteo kvalifikatsiooni muutmisel kuriteo samadest asjaoludest tähendab seda, et kohtu poolt teo kvalifikatsioonis tehtav muudatus ei tohi eeldada uute, süüdistuses nimetamata faktiliste asjaolude tuvastamist. Kohtu kohaldatava kuriteokoosseisu tunnustele vastavad faktilised asjaolud peavad olema isikule esitatud süüdistuses kirjeldatud (vt RKKKo otsus asjas 3-1-1-46-08). Ringkonnakohus leiab, et käsitlevas asjas ei ole maakohus E. Murulaidi käitumist ümber kvalifitseerides nimetatud põhimõtte vastu eksinud. Süüdistusaktist nähtuvalt on selles selgesõnaliselt kirjeldatud E. Murulaidi

1. mail 2020 ajavahemikul 14.23 kuni 14.27 toimepandud käitumisaktid, s.o süüdistatav võttis kabuurist teenistusrelva, suunas selle kannatanule öeldes seejuures, et seis, hakkan tulistama. Ka on süüdistusaktis esile toodud, et kannatanul oli alust karta taolise faktilise tervisekahjustuse tekitamisega ähvardamise täideviimist (kd II tl 4). Seega on süüdistuses kirjeldatud faktiliste asjaolude kogum (relva võtmine, selle suunamine 9 kannatanule, ähvardus sellest tulistada ja kannatanu kartus ähvarduse täideviimise ees) subsumeeritav ähvardamise (Kars § 120 lg 1) koosseisu teokirjelduse alla. Teisisõnu on E. Murulaidile KarS § 291 lg 1 järgi esitatud süüdistuses kirjeldatud kõik ähvardamise kuriteokooseisu tunnustele vastavad asjaolud. Muutes kuriteo kvalifikatsiooni peab kohus, lisaks ülaltoodule, tagama, et süüdistataval oleks küllaldane võimalus ennast sellise kvalifikatsiooni vastu kaitsta. Ringkonnakohus leiab, et praegusel juhul sellist riivet ärakuulamisõiguse suhtes ei esine. Kolleegiumi arvates tuleb nimetatud küsimust vaagides lähtuda sellest, mille üle on maakohtus süüdistuse kontekstis vaieldud. Kohtuistungi protokollist ning menetluspoolte kohtukõnedest nähtuvalt puudus sisuline vaidlus süüdistuses kirjeldatud E. Murulaidi käitumisaktide üle. Vaidlus toimus vaid selle üle, kas E. Murulaidil oli mõnest seadusandlikust aktist tulenev õigus (
2. mail 2020 kujunenud situatsioonis) kannatanut relvaga ähvardada. Ringkonnakohtu arvates on samasisuline vaidlus ka apellatsioonimenetluse aluseks. Ringkonnakohus leiab, et kuivõrd vaidlus selle üle, kas E. Murulaidil oli õigus kannatanut relvaga ähvardada, toimus juba maakohtus ning jätkub ringkonnakohtus, siis oli E. Murulaidi kaitsjal (E. Murulaid maakohtus ütlusi ei andnud) kohtumenetluses piisav võimalus oma seisukohtade esitamiseks. Taolisele seisukohale annab ringkonnakohtu arvates aluse ka kaitsja maakohtus esitatud kohtukõne ja apellatsioonis esitatud etteheidete võrdlus. Nii kohtukõnes (süüdistus KarS § 291 lg 1 järgi) kui ka apellatsioonis (süüditunnistamine KarS § 120 lg 1 järgi) on kaitsja viidanud samadele seadussätetele ja asjaoludele, mis tema arvates välistavad E. Murulaidi süüditunnistamise (vrdl n. kohtkõne p. 2,10,11,39 apellatsiooni p. 9,14,15). Pealegi on juba süüdistuses ära toodud, et E. Murulaidi poolne füüsilise jõu ebaseaduslik kasutamine seisnes kannatanu relvaga ähvardamises, s.o tervisekahjustuse tekitamisega ähvardamises. Ka oli kaitsjal võimalus oma seisukohti ümberkvalifitseerimise osas esitada apellatsioonis ning millist võimalust kaitsja ka kasutas. Kokkuvõtvalt leiab ringkonnakohus, et kvalifitseerides E. Murulaidi käitumise KarS 120 lg 1 järgi, ei ole maakohus rikkunud kriminaalmenetlusõigust. Ringkonnakohtu arvates puudub kriminaalasjas vaidlus selle üle, et
3. mail 2020 võttis E. Murulaid pärast seda, kui kannatanu N.G. oli keeldunud naasmast Viru Vangla A-hoone pääsla juurde, välja teenistusrelva, suunas selle eemalduvale N.G. ile ning ähvardas tulistada, kui viimane tema käsku/korraldust naasta pääsla juurde ei täida. Puudub vaidlus selleski, et pidades esitatud ähvardust tõsiseltvõetavaks, N.G. peatus ning läks koos süüdistatavaga vangla Ahoone pääsla juurde. Ringkonnakohus, nõustudes maakohtuga, leiab, et E. Murulaidi ülalkirjeldatud käitumine täidab KarS § 120 lg 1 kirjeldatud kuriteo objektiivse koosseisu. Ringkonnakohtu arvates on maakohus igati arvestatavalt oma taolist otsustust ka põhjendanud, kolleegium nõustub nendega ning ei korda neid käesolevas otsuses. Ringkonnakohtul puuduvad etteheited maakohtule ka E. Murualidi käitumise subjektiivse külje analüüsimisel ja sellele hinnangu andmisel. 10 Kokkuvõtvalt leiab ringkonnakohus, et E. Murulaidi tegevus
4. mail 2020 täidab KarS § 120 lg 1 ettenähtud kuriteo objektiivse ja subjektiivse külje, s.o tema tegevuses esineb ähvardamise kuriteokoosseis ning maakohus on ta õigustatult süüditunnistanud KarS § 120 lg 1 järgi. Ringkonnakohtu arvates tuleb E. Murulaidi süüditunnistamise üle otsustamisel vastata küsimusele kas E. Murulaidil esines
5. mail 2020 mõnest seadusandlikust aktist tulenev õigus N.G. i relvaga ähvardamiseks. KorS § 75 lg-st 1 tuleneb, et füüsilist jõudu, erivahendit või relva võib kasutada politsei. Muu korrakaitseorgan võib füüsilist jõudu, erivahendit või relva kasutada ainult seaduses sätestatud juhul. E. Murulaidi puhul on tegemist Viru Vangla teenistuses oleva ametnikuga ning seega tuleb tema käitumisele hinnangut andes lähtuda eelkõige Vangistusseaduse vastavatest sätetest. Apellatsioonis leiab kaitsja, et tulenevalt

§ 71lg 31 ja lg 33 oli E.

Murulaidil õigus N.G. kinni pidada ja ta oli õigustatud kasutama tema suhtes vahetut sundi. Esitatud väidet põhistab kaitsja sellega, et E. Murulaidile teadaolevalt oli N.G. lõhkunud vangla vara.

§ 71

lg 31 kohaselt on vanglateenistuse ametnikul teenistuskohustuste täitmisel, sealhulgas teenistuskohustuste täitmisel väljaspool vanglat, õigus kinni pidada isik, kes oma tegevusega vahetult ohustab karistuse täideviimist vanglas. Isiku kinnipidamine toimub korrakaitseseaduse §-s 46 sätestatud korras.

§ 71

lg 33 tulenevalt võib vanglateenistuse ametnik isikut kinni pidades vajaduse korral kasutada vahetut sundi, mis seisneb isiku mõjutamises füüsilise jõuga ning käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud äärmuslikel juhtudel erivahendi või teenistusrelvaga. Vahetu sunni kohaldamisel lähtutakse korrakaitseseaduse §-des 76–78 sätestatud korrast. Ringkonnakohtu arvates ei õigusta

§ 71lg 31 sätestatu kuidagi N.G.

i relvaga ähvardamist E. Murulaidi poolt. Nimetatud sättest tulenevalt on õigus kinni pidada isikut, kes vahetult ohustab karistuse täideviimist vanglas. Ringkonnakohus leiab, et N.G. , kes lõi vangla A-hoone pääslasse paigutatud desovahendi kanistrit (lõhkus vangla vara), ei ohustanud oma taolise käitumisega kellegi karistuse vahetut täideviimist vanglas. Seega ei olnud E. Murulaidil nimetatud sättest tulenevat õigust N.G. i kinnipidamiseks ja kuivõrd süüdistataval selleks seadusest tulenevat õigust ei olnud, on alusetu ka viide

§ 71lg 33 .

Kui ametnikul puudub õigus isikut kinni pidada, pole vahetu sunni kohaldamine tema suhtes ammugi õigustatud. Apellatsioonis leiab kaitsja, et E. Murulaid, suunates teenistusrelva N.G. i poole ja öeldes „seis hakkan tulistama“ hoiatas kannatanut mitte aga ei ähvardanud teda. Taolist E. Murulaidi käitumist tulebki vaadelda kui hoiatust KorS § 78 ja

§ 71lg 6 mõttes ning seadusest tuleneva hoiatuse esitamist ei ole võimalik käsitleda ähvardamisena Kar

S § 120 lg 1 järgi. KorS § 78 lg 1 tuleneb, et enne vahetu sunni kohaldamist on korrakaitseorgan kohustatud hoiatama isikut, kelle suhtes või kelle omandis või valduses oleva looma või asja suhtes ta kavatseb vahetut sundi kohaldada. Võimaluse korral määratakse hoiatuses käesoleva seaduse § 76 lõikes 1 nimetatud haldusakti täitmiseks tähtaeg, mis võimaldab haldusakti adressaadil 11 kohustuse täita.

§ 71

lg 6 kohaselt peab tulirelva kasutamisele eelnema hoiatus relva kasutada või hoiatuslask. Eelneva hoiatuse või hoiatuslasuta on tulirelva kasutamine lubatud edasilükkamatul juhul, tõrjumaks vahetut ja otsest ohtu elule ja tervisele. Ringkonnakohus leiab, et kaitsja viited KorS §-le 78 ja

§ 71lg-le 6 ei ole asjakohased. Tõepoolest tuleneb Kor

S § 78 lg 1, et enne vahetu sunni kohaldamist tuleb isikut, kelle suhtes seda kavatsetakse teha, hoiatada. Samas on kaitsja jätnud tähelepanuta, et vahetut sundi võib KorS § 76 lg 2 alusel kohaldada vahetu kõrgendatud ohu tõrjumise või korrarikkumise kõrvaldamise kiire vajaduse tõttu. Käesoleval juhul ei kujutanud N.G. i käitumine vangla parklas

1. mail 2020 kellelegi ega millelegi kõrgendatud ohtu. Seda enam pole põhjust rääkida selle tõrjumise vajadusest. Asja materjalidest nähtuvalt oli hetkeks kui E. Murulaid kannatanut relvaga ähvardas, N.G. i tegevus vangla vara kahjustamises lõppenud. Teisisõnu, kuivõrd N.G. i korrarikkumine oli lõppenud, ei ole põhjust rääkida ka korrarikkumise kõrvaldamise kiirest vajadusest. Seega ei esinenud N.G. i käitumises
2. mail 2020 midagi säärast, mis õigustaks tema suhtes vahetu sunni kasutamist.

§ 71

lg 1 kohaselt on erivahendite ja teenistusrelvade kasutamine vanglateenistuse ametniku poolt lubatud ainult äärmuslikel juhtudel, kui kõik ülejäänud meetmed kinnipeetava põgenemise takistamiseks, põgenenud kinnipeetava tabamiseks, relvastatud või mõne muu ohtliku esemega varustatud kinnipeetava kahjutuks tegemiseks, kallaletungi kõrvaldamiseks või kõrvaliste isikute vanglasse sissetungimise takistamiseks on ammendatud. N.G. i tegevus 23. mail 2020 ei vastanud ühelegi ülaltoodud kriteeriumile. Seega puudus ka

§ 71lg 1 alusel tema suhtes vahetu sunni kohaldamise vajadus.

Eeltoodut seadusesätetest tulenevalt saab jõuda järeldusele, et esmalt peab esinema seadusest tulenev põhjus mis annab ametnikule üldse õiguse kasutada vahetut sundi. Alles sellise õiguse ilmnemisel on ametnikul õigus vahetut sundi rakendada ja enne selle rakendamist tuleb isikut selle eest hoiatada. Käesoleval juhul ei esinenud N.G. i käitumises mingeid aluseid mis andnuksid E. Murulaidile seadusest tuleneva õiguse kasutada tema suhtes vahetut sundi ning seega ei oma asjaolu, kas ta hoiatas enne võimalikku vahetu sunni kasutamist kannatanut või mitte, mingit tähtsust. Teisisõnu, seaduses ettenähtud hoiatuse esitamine ei õigusta ebaseaduslikku vahetu sunni kasutamist, ei muuda seda seaduslikuks. Kaitsja leiab, et E. Murulaidi poolt N.G. i relvaga ähvardamist õigustab tema ametijuhendi p 17, mille kohaselt on järelevalveosakonna valvuri töökohustuseks vahetult juhult/struktuuriüksuse juhilt saadud ühekordsete suuliste ja kirjalike korralduste täitmine. Kuivõrd E. Murulaid oli oma vahetult juhilt (G.S. alt) saanud korralduse vesteldes N.G. iga aega viita, on võimalik sellest aru saada, et isik ei tohi territooriumilt lahkuda enne kui asjaolud on selged. Ringkonnakohus leiab, et kriminaalasjas puuduvad tõendid, mis annaksid aluse väiteks, nagu oleks E. Murulaidile antud korraldus N.G. i kinnipidamiseks, tema takistamiseks vangla parkimisplatsilt lahkumiseks. 12 E. Murulaid ise pole menetluse vältel sellekohaseid ütlusi andnud. G.S. a ütluste kohaselt andis ta E. Murulaidile korralduse minna N.G. iga vestlema sellest, mida viimane oli teinud vangla A-hoone pääslas. G.S. selgitas, et andis taolise korralduse selleks, et selgitada välja N.G. i poolt vanglale tekitatud kahju ulatus. G.S. a väidete kohaselt, juhul kui vangla külastaja kahjustab vangla vara, siis tuleb neil kindlaks teha kahju ulatus ja teavitada sellest politseid. Vanglatöötajatel puudub õigus sellist isikut kinni pidada. Tema ei andnud E. Murulaidile korraldust N.G. i kinni pidamiseks. G.S. a väitel puudus E. Murulaidil alus N.G. i relvaga ähvardamiseks. Ringkonnakohtul puudub alus kahelda G.S. a taolistes ütlustes. Ringkonnakohtu arvates kinnitab G.S. a ütlusi ka asitõendi vaatlusprotokoll, milles on kajastatud G.S. a ja E. Murulaidi

1. mail 2020 kell 14.26 toimunud raadiovestlus. Vestlusest nähtub, et G.S. soovib E. Murulaidilt teada, kas N.G. sai aru, mida ta valesti tegi. E. Murulaid ei vasta küsimusele ja palub G.S. al oodata. G.S. a küsimusele, kuhu E. Murulaid N.G. iga läheb, vastab E. Murulaid, et tagasi pääsla juurde, las teeb kõik korda. Ringkonnakohtu arvates nähtub sellest vestlusest, eelkõige aga G.S. a küsimusest „kuhu sa lähed taaga“, et ka tema jaoks oli N.G. i kinnipidamine E. Murulaidi poolt ootamatu. Nimetatu aga kinnitab tunnistaja ütlusi, et ta ei andunud E. Murulaidile korraldust N.G. i kinnipidamiseks. Eeltoodust lähtudes leiab ringkonnakohus, et E. Murulaidi poolt N.G. i relvaga ähvardamist ei õigusta ka käsk/korraldus, sest taolist käsku/korraldust E. Murulaidile ei antud. Kokkuvõtvalt leiab kolleegium, et E. Murulaid ei tegutsenud N.G. i
2. mail 2020 relvaga ähvardades seaduslike volituste piires ning seetõttu ei välista ka nimetatu tema kriminaalvastutusele võtmist. Karistus Ringkonnakohus leiab, et E. Murulaidile karistust mõistes on maakohus arvestanud kõiki KarS § 56 lg 1 sätteid ning ka väljakujunenud kohtupraktikat. Nii on maakohus hinnanud E. Murulaidi süü suurust ning leidnud, et see on keskmisest oluliselt madalam. Arvestades asjaoluga, et süüdistatav kasutas teo toimepanemiseks tulirelva, ei pidanud kohus tema süü suurust siiski minimaalseks. Ka on kohus karistuse mõistmisel arvestanud E. Murulaidi isikut positiivselt iseloomustavaid andmeid (varem karistamata, töökoha olemasolu). Samas on kohus, lähtudes E. Murulaidi suhtumisest toimepandusse, leidnud, et süüdistataval puudus enesekriitika oma teo osas. Apellatsioonis leiab kaitsja, lähtudes eelkõige E. Murulaidi isikust (varem karistamata, kuriteo toimepanemine oli juhuslike asjaolude kokkulangemine), et tema mõjutamine on võimalik minimaalse karistusega. Ringkonnakohus leiab, lähtudes E. Murulaid süü suurusest nagu seda tegi maakohuski, ei ole süüdistatava karistamine karistusliigi minimaalmääras põhjendatud. Niigi on maakohus E. karistanud E. Murulaidi karistusliigi keskmisest määrast oluliselt kergema määraga. 13 Süü suurusest lähtudes ning arvestades asjaolu, et kohus karistas E. Murulaidi KarS § 120 sanktsioonis ettenähtud kergemaliigilise karistusega ja sedagi keskmisest määrast oluliselt väiksema määraga, ei pea ringkonnakohus põhjendatuks mõistetud karistuse tingimuslikult täitmisele pööramata jätmist või selle ajatamist. Menetluskulu Kaitsja M. Põbo esitas taotluse riigi õigusabi tasu ja õigusabi osutamisega seotud kulude kindlaksmääramiseks kokku 388,80 euro suuruses summas, sh käibemaks 64,80 eurot. Taotluse kohaselt kulutas kaitsja kohtuotsusega tutvumisele ja selle analüüsile ning apellatsiooni koostamisele kokku 360 minutit, mille eest kaitsja palub hüvitada 324 eurot, millele lisandub käibemaks 64,80 eurot. Ringkonnakohus leiab, et kaitsja poolt õigusabi osutamisega seotud kulutuste hüvitamise nõue on kooskõlas „Advokaadile riigi õigusabi tasu maksmise ja kulude hüvitamise korras“ sätestatud kulude hüvitamise ulatusega. Ringkonnakohutu arvates oli osutatud õigusabi vajalik ja selle maht kooskõlas maakohtu otsuses kajastatuga. Seetõttu tuleb kaitsja taotlus riigi õigusabi seaduse § 22 lg-st 7 ja § 23 lgst 1 ning justiitsministri
3. juuli
4. a määruse nr 16 § 1 lg-test 4, 5, 6 ja 10, § 6 lg-st 3, §-st 16 ning § 17 lg-st 2 juhindudes rahuldada summas 388,80 eurot, milles sisaldub käibemaks 64,80 eurot. Tulenevalt KrMS § 185 lg 2 tuleb menetluskulu jätta E. Murulaidi kanda. (allkirjastatud digitaalselt) Aarne Sarjas, Maarika Kuusk, Erkki Hirsnik 14