Obsah (14)

§ 113§ 3§ 8§ 100§ 101§ 108§ 396§ 230§ 397§ 415§ 42§ 1131§ 1132§ 127

2-22-112271 KOHTUOTSUS Kohus EESTI VABARIIGI NIMEL Harju Maakohus Tallinna kohtumaja Kohtunik Karin Sonntak Kohtukoosseis Otsuse tegemise aeg ja koht 21. september 2022. a Lubja 4, Tallinn 2-22-112271

) § 94 lg 1 kohaselt kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta

1. jaanuari ja
2. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. Lepinguga oli kokku lepitud intressimääraks 19,9 % aastas (Lepingu p 2). 2
3. Vastavalt

§ 113

lg 1 kohaselt võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse

§-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Lepinguga ettenähtud viivisemääraks arvestatakse 19,9% aastas ja 0,0553% päevas (Lepingu p 2) arvestatuna 360-päevase aasta baasil.

1. Lepingu igakuine haldustasu 1,50 eurot kuus on ära fikseeritud Lepingu punktis
2. Haldustasu on arvestatud perioodil november 2021 - märts 2022 kokku summas 7,50 eurot. Võla menetlustasu 24 eurot (5x5 eurot) tuleneb Hageja avalikust hinnakirjast (nagu näha laenumaksete aruandest (lisa 2), on 28.11.2021 tasutud võla menetlustasust ära üks euro ja seetõttu on kogusumma 24 eurot). Väljavõte hinnakirjast on hagiavaldusele lisatud (alapealkiri: Väikelaen). Hinnakirja kohaselt on ühekordse võlateatise kirja hind 5 eurot, väljastatud on viis kirja.
3. TsÜS § 5 ja

§ 3p 1 järgi tekivad tsiviilõigused ja kohustused (võlasuhe) lepingutest.

Hageja ja Kostja vahel on Lepingu sõlmimisest tekkinud võlasuhted, mis vastavad

§s 396 sätestatud laenulepingu sisule.

§ 8

lg 2 ja § 76 lg 1 järgi on leping täitmiseks kohustuslik; kohustused tuleb täita kooskõlas lepinguga. Hageja intressi nõue põhineb Lepingul ja

§-l 397 ning viivisenõue Lepingul ja

§-l 113 lg-l

1. Lepingu haldustasu põhineb Lepingul, võla menetlemise tasu põhineb Hageja hinnakirjal.
2. Hageja on lepingust tulenevad kohustused Kostja ees täitnud. Kostja on kohustust rikkunud, eelkõige jätnud tagastamata saadud laenusumma.

§ 100

järgi on võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, s.h. täitmisega viivitamine, kohustuse rikkumine.

§ 101

lg 1 p 1, 4 ja 6 järgi on võlausaldajal õigus nõuda kohustust rikkunud võlgnikult kohustuse täitmist, leping üles öelda ja nõuda rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral viivise tasumist.

1. Võlasuhte tekkimise aluseks olev Leping on Kostja rikkumise tõttu üles öeldud. Lepingu ülesütlemise korral jäävad seni tekkinud õigused ja kohustused kehtima. Nõuet Kostja vastu tõendab Hageja kõigi hagiavaldusele lisatud dokumentaalsete tõenditega. Kostja vastus
2. Kohtule 06.06.
3. a esitatud vastuses vaidleb kostja hagile vastu. Kohtu põhjendused
4. Kohus, kuulanud ära hageja esindaja ja kostja ning tutvunud toimiku kõigi materjalidega, on jõudnud järeldusele, et hagiavaldus kuulub rahuldamisele.
5. Kohus on tuvastanud, et hageja ja kostja sõlmisid 25.01.
6. a väikelaenulepingu nr xxx, laenusummaga 10 000 eurot, lepingutasuga 200 eurot, intressiga 19,9% aastas, tagasimakse tähtajaga 20.01.
7. a (dtl 48). 09.05.
8. a vormistati laenulepingule muudatus ning laenuleping kandma numbrit xxx (dtl 58). 3 16.11.
9. a sõlmisid hageja ja kostja väikelaenulepingu nr xxx, laenusummaga 10 000 eurot, lepingutasuga null eurot, intressiga 19,9% aastas, tagasimakse tähtajaga 20.11.
10. a (dtl 33). 08.08.
11. a kokkuleppega liideti laenulepingud üheks lepinguks, mis hakkas kandma numbrit xxx (dtl 63). Laenusummaks fikseeriti 9 959,36 eurot, lepingutasuks 30 eurot, intressiks 19,9%, tagasimakse tähtajaks 20.07.
12. a. 17.08.
13. a sõlmiti maksepuhkuse kokkulepe ning kokkuleppe sõlmimisest alates hakkas laenuleping kandma numbrit L
14. Laenusummaks fikseeriti 5708,78 eurot, lepingutasuks 15 eurot, intressiks 19,9%, tagasimakse tähtajaks 28.07.2027 (dtl 71). Alates 28.11.
15. a jättis kostja laenu tagasimaksed teostamata (dtl 79). Hageja andis kostjale 14-päevase tähtaja lepingust tuleneva võlgnevuse tasumiseks (dtl 81). Kostja võlgnevust tähtaegselt ei tasunud ning hageja ütles 30.03.
16. a lepingu erakorraliselt üles (dtl 81).
17. Hagiavalduse kohaselt on kostja jätnud hagejale tasumata laenulepingus kokkulepitud põhikohustuse eest 5 708,78 eurot, intressid 471,65 eurot ja viivised summas 140,52 eurot.
18. Kostja vastuväite kohaselt on ta soovinud võlgnevuse hüvitada ning teinud selleks hagejale ettepanekuid, kuid kostja vastavasisulised ettepanekud on hageja jätnud siiski tähelepanuta (dtl 100).
19. Võlaõigusseadus § 402 kohaselt on tarbijakrediidileping krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu ning § 76 lg 1 alusel kohustus tuleb täita vastavalt lepingule või seadusele.

§ 101

lg 1 p-de 1 ja 6 järgi kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist ja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist.

§ 108

lg 1 kohaselt kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. 17.

§ 396

lg 1 kohaselt kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma. Puudub vaidlus, et kostja on saanud hagejalt laenu, kuid tagastanud üksnes osaliselt (kohtuistung ajamärk 00:23:32).

§ 230

lg 1 kohaselt kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Kohtu hinnangul on hageja oma nõuet tõendanud. Lepingu ülesütlemise seisuga 30.03.2022. a oli kostjal tasumata põhivõlgnevus 5 708,78 eurot. Eeltoodust tulenevalt on hageja põhinõue kostja vastu õiguslikult põhjendatud ning kuulub rahuldamisele. 18.

§ 397lg järgi tuleb majandus- või kutsetegevuses antud laenult maksta intressi.

Pooled on lepingu p-s 2 kokku leppinud intressimääras 19,9% aastas. Kohtu hinnangul on laenuandjal õigus otsustada, millise intressiga ta laenu annab. Kostja on seda hinda aktsepteerinud, seega on hageja õigustatud nõudma intressi summas 471,65 eurot. Kohus on seisukohal, et intressimäär on mõistlik ja kooskõlas hea usu põhimõttega. 19.

§ 415

lg 1 alusel ei või tarbijalt võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel nõuda käesoleva seaduse § 113 lõikes 1 sätestatud viivise määrast kõrgemat viivist.

§ 113

lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda 4 võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Riigikohus asus oma lahendis 3-2-1-120-08 (p 12) seisukohale, et laenuandjal on põhimõtteliselt õigus nõuda tarbijalt viivist samas ulatuses, mis pooled näevad ette tarbijakrediidilepingus intressimäärana. Kolleegium leiab, et

§ 415

lg 1 esimene lause viitab ka

§ 113lg 1 kolmandale lausele.

Kui pooled on kehtivas tarbijakrediidilepingus lepinguvabaduse põhimõtet järgides kokku leppinud seadusjärgsest viivisemäärast kõrgemas intressimääras, siis peab võlgnik arvestama ka sellega, et maksetega viivitamisel järgnevad

§ 415

lg 1 ja

§ 113

lg 1 kolmandas lauses sätestatud sanktsioonid, st kohustus maksta viivist lepinguga ettenähtud intressimäära järgi. Tallinna Ringkonnakohus on tsiviilasjas 2-18-7334 asunud seisukohale, et

§ 415

lg 1 esimene lause koosmõjus

§ 113

lg 1 kolmanda lausega tagab, et ka lepingu rikkumisel lepingu ülesütlemise korral on krediidiandjale tagatud samas määras viivis kui oli lepingu kehtivuse ajal intressimäär. Vastupidisel juhul on võlgnikule soodsam rikkuda lepingut, et saada lepingu ülesütlemise korral soodsam intressimäär.

1. Hageja on esitanud viivisenõude perioodi eest 28.08.
2. a kuni 10.05.
3. a laenulepingu lepingu p 2 alusel, mille kohaselt on pangal õigus nõuda laenusaajalt viivist 19,9% aastas ja 0,0553% päevas arvestatuna 360-päevase aasta baasil. Kohtule on esitatud viivisearvestus, milles nähtub, et kostja on laenumaksetega viivituses alates 28.08.
4. a. Kuivõrd kostja oli laenumaksetega viivituses, on hagejal kohtu hinnangul õigus arvestada viivist alates 28.08.
5. a ning hageja viivisenõue summas 140,52 eurot on põhjendatud.
6. Kohtu hinnangul ei ole viivisemäär ka ülemäära suur. Kohus on seisukohal, et see on mõistlik ja kooskõlas hea usu põhimõttega. Riigikohus on lahendis 3-2-1-25-16 leidnud, et eelduslikult tuleks hinnata

§ 42

lg 3 p 5 ja § 42 lg 1 järgi tühiseks vähemalt selline tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe, kus kokkulepitud viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära. Sellises suurusjärgus lepinguline viivisemäär kajastab kohast proportsiooni seadusjärgse viivisemäära suhtes ning täidab oma eesmärgi, kahjustamata tarbijat ebamõistlikult. Kohus on seisukohal, et laenumakstete tasumisega viivitamise korral, peab võlgnik arvestama sellega, et maksetega viivitamisel järgnevad

§ 113

lg 1 kolmandas lauses sätestatud sanktsioonid, st kohustus maksta viivist lepinguga ettenähtud intressimäära järgi.

1. TsMS § 367 järgi viivisenõude võib koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivist, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Eeltoodu alusel kuulub kostjatelt väljamõistmisele viivis alates 11.05.
2. a kuni põhinõude kohase täitmiseni.
3. Hageja on esitanud võlgnevuse sissenõudmisega seonduva kahju hüvitamise nõude summas 24 eurot ning laenuhaldustasu nõude lepingu p 2 alusel perioodi november 2021 kuni märts
4. a eest, summas 7,50 eurot.

§ 1131

lg 1 kohaselt kui võlausaldaja võib nõuda 5 viivist, võib ta nõuda võlgnikult võla sissenõudmiskulude hüvitamist summas 40.00 eurot ning lg 2 järgi võib sissenõudmiskulude kindlaksmääratud summas hüvitist ületava kahju hüvitamist nõuda, kui kahju hüvitamise nõue on olemas.

§ 1132

lg 1 kohaselt lepingu kehtivuse ajal võib majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt võla sissenõudmiskulude hüvitamist iga sissenõutavaks muutunud kohustuse kohta saadetava vaid ühe meeldetuletuskirja eest summas kuni 5 eurot. Eelmises lauses nimetatud sissenõudmiskulude hüvitis suureneb iga solidaarvõlgniku või tagatise andja kohta 5 euro võrra. Käesolevas lõikes nimetatud hüvitist on võlausaldajal õigus nõuda ainult juhul, kui ta on saatnud tarbijale enne vähemalt ühe tasuta meeldetuletuse ning lg 2 järgi pärast lepingu lõppemist võib majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt tarbijaga sõlmitud lepingu alusel ja lisaks iga solidaarvõlgniku või tagatise andja kohta:1) sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas kuni 30 eurot, seejuures võib esimese tarbijale saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda kuni 15 eurot ning kummagi järgmise kahe kirja eest kuni 5 eurot, kui võlausaldaja nõue on kuni 500 eurot. Vastavalt

§ 127

lg 1 on kahju hüvitamise eesmärk kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Riigikohus on 06.01.2005 a. lahendis nr 3-2-1-66-05 leidnud, et inkassoteenuse kasutamiseks tehtud mõistlikud kulutused vaadeldavad võlausaldaja kahjuna seoses võlgniku raha maksmise kohustuse rikkumisega. Käesoleval juhul on võlgnevuse sissenõudmise lisakulutused tinginud kostja tegevusetus. Kostja saadud laenusummat ei tagastanud ning hageja oli sunnitud laenu sissenõudmiseks lisakulutusi tegema. Eeltoodust tulenevalt on hageja kahju hüvitamise nõue põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

1. TsMS § 173 lg 1 kohaselt asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 162 lg 1 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Eeltoodu alusel jätab kohus menetluskulud täies ulatuses kostja kanda.
2. TsMS § 174 lg 2 alusel maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. Hageja palub kostjalt välja mõista menetluskulud kokku summas 650 eurot (s.o asjas tasutud riigilõiv). Hageja on tasunud riigilõivu seadusega kooskõlas. Kostjalt kuulub hageja kasuks väljamõistmisele riigilõiv summas 650 eurot. /allkirjastatud digitaalselt/ Karin Sonntak Kohtunik 6