← Eesti

1-21-8782/43

Obsah (12)§ 121§ 4231§ 215§ 64§ 74§ 68§ 21§ 424§ 691§ 73§ 751§ 75

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse kuupäev 14. november 2022 Kohtuasja number 1-21-8782 Kohtukoosseis eesistuja Erkki Hirsnik, liikmed Maarika Kuusk ja Ingeri Tamm Koht

) § 215 lg 1 ja § 4231 järgi Vaidlustatud kohtuotsus Tartu Maakohtu (Jõgeva kohtumaja)

  1. juuni 2022 otsus Apellant Alo Ruusalu kaitsja vandeadvokaat Marko Paabumets Teised apellatsioonimenetluse pooled Alo Ruusalu. Isikukood 39205033510; elukoht XXX; ei tööta; korduvalt kriminaalkorras karistatud, viimati Tartu Maakohtu
  2. juuni 2020 otsusega

§ 121

lg 1, § 4231 ja § 424 lg 2 järgi 2-aastase vangistusega; tõkendit kohaldatud ei ole prokuratuur, esindaja Lõuna ringkonnaprokurör Anneli Hinto Menetluse vorm Ringkonnaprokuratuuri kirjalik RESOLUTSIOON

  1. Jätta Tartu Maakohtu
  2. juuni 2022 otsus muutmata ja apellatsioon rahuldamata.
  3. Määrata Osaühingule Advokaadibüroo In Jure vandeadvokaat Marko Paabumetsa poolt Alo Ruusalule apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest makstava tasu suuruseks 194,40 eurot, sealhulgas käibemaks 32,40 eurot.
  4. Mõista eelmises punktis nimetatud menetluskulu katteks Alo Ruusalult Eesti Vabariigi kasuks välja 194,40 eurot. Menetluskulu tuleb tasuda 30 päeva jooksul makseinfo lehel näidatud arvelduskontole. Viitenumbri märkimine on kohustuslik. Kui rahaline kohustus jääb tähtajaks täitmata, saadetakse kohtuotsuse ärakiri kohtutäiturile täitemenetluse läbiviimiseks. Edasikaebamise kord Otsuse peale saab esitada 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest kirjaliku kassatsiooni Riigikohtule. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. 1

(13)PÕHIOSA Menetluse käik
  1. Alo Ruusalule esitati süüdistus selles, et ta juhtis mootorsõidukit
  2. oktoobril 2021 kella 18.33 paiku Jõgevamaal Põltsamaa vallas Põltsamaa linnas Jõgeva mnt 13 juures ning seejärel uuesti
  3. novembril 2021 kella 14.00 kuni 15.00 vahelisel ajal Tartu maakonnast Tartu linnast XXX maja juurest kuni Jõgeva maakonda Mustvee valda Voore külla Voore keskuse kortermaja nr 2 juurde. Kummalgi korral polnud Alo Ruusalul vastava kategooria mootorsõiduki juhtimisõigust. Sellega rikkus Alo Ruusalu liiklusseaduse (LS) § 90 lg 1 p-st 1 ja § 94 lg-st 1 tulenevat nõuet, mille kohaselt ei tohi mootorsõidukit juhtida isik, kellel ei ole vastava kategooria või alamkategooria mootorsõiduki juhtimisõigust. Kuna Alo Ruusalut oli varem juba Tartu Maakohtu
  4. juuni 2020 otsusega kriminaalasjas nr 1-20-4418 karistatud süstemaatiliselt mootorsõiduki juhtimise eest ilma juhtimisõiguseta ning see karistus on senini kehtiv, on tema teod kvalifitseeritavad

§ 4231järgi mootorsõiduki süstemaatilise juhtimisena ilma juhtimisõiguseta.

  1. Samuti esitati Alo Ruusalule süüdistus selles, et ta võttis
  2. novembril 2021 kell 21.00 kuni
  3. novembril 2021 kell 00.00 Jõgeva maakonnas Mustvee vallas Voore külas Voore 2 võõra vallasasja omavolilise ajutise kasutamise eesmärgil ära kortermaja juurde pargitud H.R. ile kuuluva sõiduauto Volvo XC70 (Rootsi reg-nr XXX ) väärtusega 3500 eurot. Selleks kasutas Alo Ruusalu vahendliku täideviijana M.P. it. Ta kutsus M.P. i kohale, et viimane juhiks sõidukit ning kinnitas M.P. ile, et sõiduki kasutamine on talle, st Alo Ruusalule lubatud. Eelnevalt oli Alo Ruusalu võtnud magava H.R. i jope taskust sõiduki süütevõtme. Sõidukit kasutas Alo Ruusalu kuni M.P. i poolt avarii põhjustamiseni ning sõiduki maha jätmiseni Luua-Pikkjärve tee (Sääsküla tee) äärde. Sellega pani Alo Ruusalu toime

§ 215lg 1 järgse kuriteo ehk võõra vallasasja omavolilise ajutise kasutamise.

  1. Tartu Maakohtu
  2. juuni 2022 otsusega tunnistati Alo Ruusalu talle ette heidetud tegudes

§ 215

lg 1 ja § 4231 järgi süüdi.

§ 215

lg 1 järgi karistati teda 6-kuulise vangistusega ja

§ 4231

järgi 11-kuulise vangistusega.

§ 64

lg 1 alusel mõisteti liitkaristuseks 1 aasta ja 5 kuud vangistust.

§ 74

lg 5 ja § 65 lg 2 alusel suurendati seda karistust Alo Ruusalule Tartu Maakohtu 22. juuni 2020 otsusega kriminaalasjas nr 1-20-4418 mõistetud karistuse ärakandmata osa ehk 1 aasta 7 kuu ja 27 päeva pikkuse vangistuse võrra ning liitkaristuseks mõisteti 3 aastat ja 27 päeva vangistust.

§ 68lg 1 alusel arvati karistusaja hulka Alo Ruusalu eelvangistus 11.–13.

oktoobrini 2021 ehk 3 päeva ning lõplikuks karistuseks loeti 3 aastat ja 24 päeva vangistust, mille kandmise algust arvata Alo Ruusalu vanglasse saabumisest. H.R. i tsiviilhagi rahuldati osaliselt ning kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 381 lg 6 ja tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 430 alusel kinnitati Alo Ruusalu, tsiviilkostja M.P. i ning kannatanu H.R. i vahel sõlmitud kompromiss, mille kohaselt Alo Ruusalu ja M.P. tunnistavad H.R. i esitatud nõuet kahju hüvitamiseks summas 2500 eurot ning kohustuvad solidaarselt tasuma H.R. ile 2500 eurot 6 kuu jooksul alates 10. juunist 2022 igakuiste osamaksetena 416,67 eurot iga kuu 10. kuupäevaks, kusjuures 2500 eurot peab olema tasutud hiljemalt 30. novembriks 2022. Kohus võttis seisukoha ka kriminaalmenetluse kulude ning kriminaalasja materjalide juures oleva CD-plaadiga toimimise osas. 2

(13)4. Alo Ruusalu süüditunnistamist

§ 4231järgi 1.

novembri 2021 teos, tema süüditunnistamist

§ 215lg 1 järgi ja tema karistamist põhjendas maakohus kokkuvõtlikult järgmiselt1.

  1. Vaidlust ei ole selles, et sugulased H.R. ja Alo Ruusalu kohtusid
  2. novembri 2021 pärastlõunal Tartus XXX maja hoovis. H.R. oli ostnud endale edasi müümiseks
  3. aasta oktoobri lõpus sõiduauto Volvo XC70, mida ta hoidis XXX hoovis.
  4. H.R. väitis järgmist. Ta sai
  5. novembril 2021 Alo Ruusaluga XXX hoovis kokku ja nad istusid H.R. i Volvosse. H.R. ja Alo Ruusalu ajasid omavahel juttu ja kuulasid muusikat. H.R. oli Alo Ruusalu saabudes joonud ära juba kaks või kolm 0,5-liitrilist õlut. Alo Ruusalu Tartus alkoholi ei tarvitanud. Kui Alo Ruusalu kohale jõudis, istus ta esmalt kõrvalistuja kohale ning H.R. istus juhiistmel. Samal ajal viibisid kodus (XXX ) ka A.A. ning M.L. , kellest viimane käis vahepeal õues noormeestega suitsu tegemas. Mingil hetkel tuli Alo Ruusalul mõte Voorele oma isa A.R. juurde sõita. H.R. oli selleks ajaks joonud ära juba umbes kuus 0,5-liitrist õlut. Enne Voorele sõitmist käis H.R. WC-s ning seejärel vahetati autos kohad: Alo Ruusalu istus rooli.
  6. H.R. i ütlusi kinnitavad A.A. ja M.L. i ütlused. A.A. ütluste kohaselt nägi ta koju tulles, et H.R. kuulas koos ühe teise noormehega hoovi pargitud sõiduki juures muusikat. Järgmisel hetkel nägi ta, et H.R. iga koos olnud noormees seisis auto juhipoolse ukse juures ning H.R. tuikus teisel pool autot. Hetk hiljem nägi ta aknast vaadates, et auto oli ära sõitnud. M.L. i ütluste kohaselt käis H.R. vahepeal toas ning kui ta uuesti välja läks, istus Alo Ruusalu autosse rooli taha ja H.R. tema kõrvale. Sel hetkel auto veel sõitma ei hakanud, aga olles korraks toas käinud, nägi M.L. õue naastes sõidukit hoovist lahkumas. M.L. ei näinud, kes oli auto roolis.
  7. Alo Ruusalu eitab, et oleks üldse H.R. i auto juhiistmel istunud ning nimetab tunnistaja selliseid ütluseid laimuks. Samas ei osanud ta selgitada, miks tunnistaja, kes nägi teda esimest korda, pidi andma valeütlusi. Kohtu hinnangul on Alo Ruusalu väide ennastõigustav. A.A. l ja M.L. il ei olnud põhjust anda valeütlusi, et nad nägid Alo Ruusalut auto juhiistmel istumas või juhipoolse ukse juures seismas. Kuna nad ei näinud, kes istus sõiduki roolis selle hoovist lahkumise ajal, siis ei kaitse nad oma ütlustega ka H.R. i. Samuti ei ole eluliselt usutav Alo Ruusalu väide, et H.R. i idee oli sõitma minna ning tema seda üldse ei tahtnud. Alo Ruusalu sõnul ei takistanud ta H.R. i rooli istumast, kuna sõiduk oli H.R. i oma ja too ise teab, mida ta teeb. Seega ei pidanud Alo Ruusalu väidetavalt vajalikuks takistada joobes H.R. i rooli istumast ning istus ka ise joobes isiku juhitavasse autosse. Selline olukord ja Alo Ruusalu seletus on olemuslikus vastuolus samal õhtul Voore külas asetleidnuga, kus Alo Ruusalu pidas vältimatult vajalikuks takistada H.R. il sõiduki kasutamist. Selline olemuslik vastuolu Alo Ruusalu ütlustes, aga ka tema enda kirjeldatud käitumises ning mõtlemises ei võimalda kohtul pidada tema ütlusi usaldusväärseteks.
  8. Kohtu hinnangul on Alo Ruusalu süüdistus tõendatud H.R. i, A.A. ja M.L. i ütlustega. Kuna Alo Ruusalu on Tartu Maakohtu
  9. juuni 2020 otsusega kriminaalasjas nr 1-20-4418

§ 4231järgi süüdi tunnistatud, see tegu oli toime pandud 20.

juunil 2020 ning tema karistus ei ole kustunud, on

§ 4231objektiivse koosseisu tunnused täidetud.

1 Kuna Alo Ruusalu süüditunnistamist 11. oktoobri 2021 toime pandud teo eest ei vaidlustata, ei käsitleda sellega seonduvaid maakohtu otsuse põhjendusi (ringkonnakohtu märkus). 3

(13)
  1. Alo Ruusalu tegutses otsese tahtlusega. Ta oli teadlik, et tal puudub juhtimisõigus ja et teda on karistatud süstemaatiliselt juhtimisõiguseta mootorsõiduki juhtimise eest. Sellest hoolimata otsustas Alo Ruusalu mootorsõidukit juhtida, teades, et paneb niiviisi toime õigusrikkumise.
  2. Süüd ja õigusvastasust välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud.
  3. Seoses

§ 215lg 1 järgse süüdistusega leidis kohus järgmist.

  1. H.R. i ütluste kohaselt läksid nad Alo Ruusaluga
  2. novembril 2021 Voorele jõudnuna külla A.R. le. A.R. seda kinnitas: tema sõnul tarvitas ta H.R. i ja Alo Ruusaluga alkoholi ning seejärel läksid H.R. ja Alo Ruusalu külla M.M. ile. M.M. kinnitas, et mõlemad noormehed tulid talle külla, olid juba siis alkoholi tarvitanud ja neil oli ka kaasas alkoholipudeleid. H.R. i ütluste kohaselt ostis ta samal päeval Tartu Maximast konjakit, õlut ja siidrit ning hiljem käis koos Alo Ruusaluga ka Voore poes, kust ostis veel alkoholi. Voorel tarbisid nad Alo Ruusaluga alkoholi. M.M. i pool veedeti tol õhtul aega kolmekesi ning kedagi rohkem seal ei olnud. M.M. ei näinud, millega H.R. ja Alo Ruusalu talle külla tulid. H.R. i ja M.M. i ütlused on kooskõlas selles osas, et M.M. i juures tarvitasid alkoholi nii H.R. kui ka Alo Ruusalu. H.R. küsis M.M. ilt luba viimase poole ööseks jääda ning M.M. seda lubas. H.R. i ütluste kohaselt oli ka Alo Ruusalu esialgne plaan jääda Voorele M.M. i juurde. M.M. alkoholi ei tarvitanud. Õhtu edenedes jäi H.R. M.M. i juures magama, kuid Alo Ruusalu jätkas M.M. i sõnul alkoholi tarvitamist.
  3. Alo Ruusalu ütlused lähevad
  4. novembri 2021 õhtul Voorel toimunu, sh alkoholi tarvitamise osas teiste isikut ütlustest lahku. Kohtuistungil ütles Alo Ruusalu, et Voorele jõudes ei mindud mitte tema isa, vaid otse M.M. i juurde. H.R. il oli alkohol kaasas ning Alo Ruusalu võttis paar lonksu. Samas kahtlustatavana ütlusi andes väitis Alo Ruusalu, et tema jõi ära kaks siidrit ning H.R. jätkas enda margi tarbimist. H.R. i ütluste kohaselt olid tal auto võtmed magama jäädes jope taskus ning jope oli tal seljas. Alo Ruusaluga ei olnud tal sõitma minemisest mingit juttu ning ta ei lubanud Alo Ruusalule oma autot ega andnud talle oma auto võtmeid. M.M. i kinnitusel läks Alo Ruusalu mingil hetkel oma isa juurde, kes elab temaga samas majas. Tema kuuldes ei olnud H.R. il ja Alo Ruusalul omavahel mingit juttu sellest, et H.R. oleks lubanud Alo Ruusalule oma autot sõitmiseks või oleks selle võtmed üle andnud. Õhtu jooksul istus Alo Ruusalu H.R. i juures diivaniserval ning Alo Ruusalu ei teinud katset H.R. i äratada. Alo Ruusalu ütluste kohaselt nägi ta aga Voorel olles, et H.R. hakkas n-ö kustuma ning mõtles, et läheb ise ära koju Põltsamaale. Ta küsis selleks H.R. ilt auto võtmed ning H.R. pani talle auto võtmed paremale peopesale. Kuna M.M. viibis samal ajal teises toas, siis tema võtmete üleandmist ei näinud. Samas kahtlustatavana ülekuulamisel väitis Alo Ruusalu, et ei tea, mis põhjusel andis H.R. auto võtmed tema kätte – võib-olla selleks, et tal endal ei oleks võimalik sõitma minna. Kohtuistungil selgitas Alo Ruusalu, et ta eeldas, et võib H.R. i autoga sõita, sest niisama võtmeid ei anta. Järgmiseks selgitas ta aga seda, et auto oli vaja Voorelt ära toimetada, sest purjus ja juhilubadeta H.R. il võinuks tekkida tahtmine autoga sõitma minna. Kohtu hinnangul on needki Alo Ruusalu ütlused ebausaldusväärsed ning ennastõigustavad ega haaku teiste kohtus uuritud tõenditega (H.R. i, A.R. ja M.M. i ütlustega). Esiteks ei kinnita miski Alo Ruusalule võtmete üleandmist. Teiseks on märkimisväärne, et kui samal päeval ei olnud Alo Ruusalu jaoks väidetavalt probleem lubada alkoholi tarvitanud H.R. i autorooli ning viibida ise kaasreisijana samas autos, siis õhtul Voorel pidas ta väidetavalt vajalikuks takistada H.R. il sõiduki kasutamist, asudes looma konstruktsiooni, kuidas sõiduk lausa H.R. i nägemis- ja kuulmisulatusest ära toimetada. Seejuures ei saa jätta tähelepanuta, et tegelikult ei olnud H.R. il ka mingisugust kavatsust M.M. i juurest tol õhtul/ööl lahkuda: ta palus M.M. ilt luba ööseks jääda ja ka sai selle loa. 4

(13)
  1. Alo Ruusalu kaasas oma tolle õhtu ja öö tegevustesse teisigi isikuid: oma venna M.P. i ja tööandja R.S. e. Alo Ruusalu ütlused on vastuolus ka nende tunnistajate ütlustega. Alo Ruusalu väitis kohtuistungil, et R.S. oli Paides objektil, ta helistas R.S. ele ning viimane omakorda M.P. ile. Kahtlustatavana ülekuulamisel eitas Alo Ruusalu M.P. i organiseerimist Põltsamaalt Voorele. Ta väitis, et küsis M.P. ilt, kas keegi saab teda tuua Põltsamaalt Voorele ning M.P. vastas sellele jaatavalt. Samas R.S. e ütluste kohaselt helistas Alo Ruusalu talle ning palus, et ta sõidaks Paidest Põltsamaale, võtaks sealt peale M.P. i ning tooks ta Voorele. M.P. i ütluste kohaselt helistas talle Alo Ruusalu ja selgitas, et R.S. tuleb talle järele ning toob ta Voorele autot ära viima. Tema ise R.S. ega ei rääkinud. Neist vastuoludest järeldub, et Alo Ruusalu muutis oma ütlusi R.S. ele helistamise osas pärast seda, kui kuulis R.S. e ütlusi kohtuistungil.
  2. Kui M.P. ja R.S. Voorele jõudsid, tuli Alo Ruusalu hoonest. R.S. sõitis ära. M.P. i ütluste kohaselt ütles Alo Ruusalu talle, et H.R. andis talle oma auto võtmed ning lubas auto sealt ära viia. M.P. tundis huvi, kus auto dokumendid on, kuid Alo Ruusalu ei osanud sellele vastata. Auto võtmed olid Alo Ruusalu käes.
  3. H.R. i ütluste kohaselt ärkas ta öösel kella 2–3 paiku üles ning märkas, et Alo Ruusalut enam ei ole ja et kadunud on nii tema auto võtmed kui ka auto ise. Ta proovis Alo Ruusaluga M.M. i telefoni kaudu ühendust saada, kuid see ei õnnestunud. Need ütlused on kooskõlas M.M. i ütlustega. Sõiduki Voorelt lahkus H.R. ega M.M. ei kuulnud. Koos mindi A.R. juurde, kes kinnitas, et Alo Ruusalu käis öösel tema juures, oli purjus, tahtis Põltsamaale minna ja tegigi seda. A.R. kinnitas kohtuistungil, et hommikul tuli H.R. tema juurde ja ütles, et Alo Ruusalu on tema autoga ära sõitnud. Eelnevalt võttis ta koos H.R. i ja Alo Ruusaluga viina. A.R. proovis samuti Alo Ruusalule helistada, kuid Alo Ruusalu telefon oli välja lülitatud. Kui A.R. lõpuks Alo Ruusaluga ühendust sai, selgitas Alo Ruusalu, et sõber oli roolis ja kits hüppas autole ette ning sõideti kraavi. Kraavi sõitmist on kinnitanud ka M.P. ja R.S. ning M.M. , kellest viimasele näitas H.R. hommikul telefonist pilte viga saanud autost. Ka M.L. i ütlustest nähtub, et H.R. saatis talle
  4. novembril 2021 kell 08.55 sõnumi, et auto pandi pihta, sõideti katki ja sugulane varastas võtmed.
  5. H.R. i ütlustest nähtub, et ta sai Alo Ruusaluga ühendust hommikul kella 7–8 paiku, mil Alo Ruusalu kinnitas, et sõitis auto „kortsu“. Enne seda vältis Alo Ruusalu kontakti H.R. iga. Alo Ruusalu palus H.R. il politseisse mitte minna ja avaldas soovi asi omavahel ära klaarida. H.R. i sellised ütlused on kooskõlas kohtule esitatud sõnumivahetusega H.R. i ja Alo Ruusalu vahel. Selles suhtluses lubas Alo Ruusalu auto korda teha, kusjuures suhtlemise hetkel oli auto veel kraavis, kuid Alo Ruusalu lubas treileri tellida ja auto sealt teisaldada. H.R. küsis Alo Ruusalult ka võtmetega koos kaduma läinud raha kohta, mille peale Alo Ruusalu vastas, et tema ei ole mingit raha varastanud. On tähelepanuväärne, et Alo Ruusalu ei vaidle suhtluses vastu H.R. i väitele, et just Alo Ruusalu varastas autovõtmed. Ka ei vaidlusta Alo Ruusalu vestluses H.R. i väidet, et ta varastas auto ja sõitis selle n-ö kortsu. Edasi saatis Alo Ruusalu pilte teisaldatud avariilisest autost, mis viidi R.S. e juurde, ja lubas auto korda teha. H.R. ja Alo Ruusalu üritasid kokkuleppele jõuda hüvitatavas summas ning Alo Ruusalu väljendas valmisolekut auto eest maksta.
  6. Häirekeskuse kõnesalvestisega on tõendatud, et H.R. pöördus
  7. novembril 2021 politseisse, et teatada auto vargusest. H.R. i selgituste kohaselt oli auto varastatud öösel või varahommikul Voorelt, Keskuse
  8. Tegemist on tumepruuni sõidukiga Volvo ning sõiduki varastas Alo Ruusalu. Laekunud andmete kohaselt on sõidukiga tehtud avarii.
  9. Kuna Alo Ruusalu ütlused on sõiduki võtmise osas vastuolulised ega haaku teiste tõenditega, tuleb need ebausaldusväärsetena tõendikogumist välja jätta. H.R. i ja tunnistajate ütlustega on 5
(13)tõendatud, et Alo Ruusalu viis H.R. ile kuuluva sõiduki süüdistuses märgitud ajavahemikul ära ning sama asjaolu kinnitavad ka Häirekeskusele tehtud kõne ja M.L. ile saadetud sõnum. Oluline on see, et uuritud tõenditest, eriti Alo Ruusalu ja H.R. i sõnumivahetusest nähtub, et sündmuse ilmsikstuleku päeval võttis Alo Ruusalu oma sõnumitega ja väljendustega selgelt omaks autoga sõitma mineku ja oma süü selles. Alles
  1. novembril 2021, st pärast kriminaalmenetluse alustamist ilmus Alo Ruusalu sõnumisse esmakordselt väide, et „tema ei ole sõitnud, kui H.R. ise andis võtmed, siis mismoodi on see ärandamine“. Seega muutis Alo Ruusalu oma väiteid ja hoiakuid alles pärast kriminaalmenetluse alustamist, samas kui H.R. teatas talle algusest peale, et ta annab asja politseisse, kui talle kahju ei hüvitata.
  2. Osutatud tõendeid kogumis hinnates leiab kohus, et Alo Ruusalu poolne sõiduki omavoliline kasutamine on tõendatud. Volvo omanik oli H.R. . Seega oli tegemist Alo Ruusalu jaoks võõra vallasasjaga ning tal puudus õigus sõiduki kasutamiseks. Seejuures ei ole tõendeid selle kohta, et Alo Ruusalul oleks olnud eelnev luba või hilisem nõusolek H.R. ile kuuluva sõiduki kasutamiseks. Kogutud tõenditest ei tulene, et H.R. oleks andnud Alo Ruusalule loa sõiduki kasutamiseks või volitanud seda tegema kolmandaid isikuid. Seega tuleneb eeltoodud tõendikogumist, et Alo Ruusalu kasutas H.R. i mootorsõidukit omavoliliselt ajutise kasutamise eesmärgil. Alo Ruusalu kasutas süüteo toimepanemisel vahendliku täideviijana M.P. it

§ 21lg 1 teise alternatiivi tähenduses.

Ta võttis H.R. ile kuuluva auto võtmed tema loata, kuid andis M.P. ile teada, et auto kasutamine on lubatud. M.P. juhtis sõiduki ära selle asukohast Voore 2 maja juurest kuni avarii toimumiseni. Sellises olukorras oli M.P. eksimuses süüteokoosseisu asjaoludes, tema tegutsemises puudus tahtlus ja talle ei ole alust teha süüteoetteheidet.

  1. Teo tehioludest lähtuvalt on kohus veendunud, et teo pani Alo Ruusalu toime kavatsetult, kuna tegutses süütegu toime pannes konkreetse eesmärgi saavutamiseks sihipäraselt (võttis võtmed ja kutsus kohale teise isiku) ning ka saavutas eesmärgi.
  2. Süüd ja õigusvastasust välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Seega pani Alo Ruusalu toime võõra vallasasja omavolilise ajutise kasutamise ehk

§ 215lg 1 järgse kuriteo.

24. Nii

§ 215

lg 1 kui ka § 4231 järgi võib karistuseks mõista rahalise karistuse või kuni üheaastase vangistuse.

  1. Alo Ruusalu süü hindamisel tuleb arvestada, et ilma juhtimisõiguseta juhtis ta mootorsõidukit nii
  2. oktoobril 2021 kui ka
  3. novembril
  4. Ta liikles tiheda liiklusega maanteedel ning tema ütlustest ei nähtu, et tema jaoks oleks olnud probleemne teha otsus juhtida mootorsõidukit ilma juhtimisõigust omamata. Alo Ruusalu jaoks on see väljakujunenud tegevus juba alates
  5. aasta märtsist, mil ta Tartu Maakohtu
  6. mai 2015 otsusega

§ 424ja § 4231 järgi süüdi tunnistati.

Varasemad, sh ka

  1. aprillil 2016 ja
  2. juunil 2020 mõistetud karistused ei ole mõjutanud teda väljakujunenud käitumisviisi muutma. Viimati karistati Alo Ruusalut Tartu Maakohtu
  3. juuni 2020 otsusega

§ 121

lg 1, § 4231 ja § 424 lg 2 järgi liitkaristusena 2-aastase vangistusega, millest koheselt tuli ära kanda 4 kuud vangistust. Seoses

§ 215

lg 1 järgse teoga tuleb arvestada, et kannatanule tekitati kuriteoga varalist kahju sõiduki rikkumise näol (sõiduk muutus kasutuskõlbmatuks), samuti Alo Ruusalu käitumist pärast sõiduki rikkumist (ta väitis, et kannatanu ülbitses kui nõudis temalt kahju hüvitamist) ning asjaolu, et Alo Ruusalu kaasas oma õigusvastasesse tegevusse ka kolmandaid isikuid. Tema süü

§ 215lg 1 järgi ei saa olla väike.

26. Karistuse eripreventiivsete eesmärkide osas tuleb arvestada Alo Ruusalu suhtumist õiguskorda, mida ilmestab tema varasem karistatus ja suhtumine talle mõistetud karistustesse. 6

(13)Alo Ruusalu on pidevalt jätkanud süütegude (sh samaliigiliste) toimepanemist. Talle on korduvalt mõistetud eriliigilisi karistusi ja antud võimalusi kanda oma karistust vabaduses. Samuti on teda vangistuse kandmiselt tingimisi ennetähtaegselt vabastatud. Siiski ei ole ta loobunud rikkumiste toimepanemisest ega ole oma käitumismustrit muutnud. Seetõttu ei ole varasemad karistused olnud tulemuslikud. Oluline on seegi, et Alo Ruusalule on Tartu Maakohtu
  1. juuni 2020 otsusega kehtestatud katseajaks kontrollnõuded, muu hulgas alkoholi tarvitamise keeld. Alo Ruusalu on rikkunud talle kehtestatud kontrollnõudeid ning on tarvitanud katseajal alkoholi. Alkoholi tarvitamine on käesolevas kriminaalasjas tõendatud kannatanu ja tunnistajate ütlustega. Lisaks nähtub kriminaalhooldusametniku iseloomustusest Alo Ruusalu kohta, et talle on käitumiskontrolli ajal koostatud kaks kirjalikku hoiatust (registreerimisele mitteilmumise eest ja alkoholi tarvitamise eest). Ka on Alo Ruusalut karistatud katseajal väärteokorras. Kuna senini mõistetud karistused ei ole Alo Ruusalule vajalikku mõju avaldanud, ei ole võimalik karistuse eesmärke saavutada kergemaliigilise ehk rahalise karistusega. Alo Ruusalu arusaama enda tegude tähendusest ja keelatusest suudab mõjutada vaid vangistus. Alo Ruusalu puhul on varasemalt juba kasutatud vangistuse asendamist üldkasuliku tööga (
  2. aasta aprillis) ja nn šokivangistust (
  3. aasta juunis), kuid need ei olnud efektiivsed.
  4. Õiguskorra kaitsmise huvid nõuavad samalaadsete süütegude toimepanijate karistamist üha rangemate karistustega. Alo Ruusalut on küllaltki lühikese aja jooksul karistatud samalaadsete süütegude toimepanemise eest, kuid sellele vaatamata on ta ohtlike tegude toimepanemist jätkanud.
  5. Alo Ruusalu pani kuriteod toime katseajal. Seetõttu ei saa üldse kaalumisele tulla kaitsja viidatud võimalus asendada Alo Ruusalu vangistus

§ 691alusel elektroonilise valvega.

Alo Ruusalule tuleb mõista liitvangistus. Seega tuleb lähtuda erinormiks olevatest

§ 73

lg-st 4 või § 74 lg-st 5, mitte aga

§-st 691.

§ 73

lg-st 4 ja § 74 lg-st 5 saab järeldada, et katseajal kuriteo sooritanu peab üldjuhul minema (liit)vangistust kandma. Alo Ruusalule etteheidetav süstemaatiliselt toime pandud süütegu ei ole ka selline, mis oleks ära hoitav elektroonilise valve kohaldamisega. Elektrooniline valve kui käitumise kontrollimise võimalus on pigem tegevusspetsiifiline (vt

§ 751

lg 1 sõnastust) ehk määratud kontrollima alkoholi tarvitamist, liikumist teatud piirkondades vmt. Elektroonilise valvega ei ole ära hoitav isiku istumine sõiduki juhiistmele ja sõiduki juhtimine. Seda karistuslahendust ei ole võimalik sihtida sõiduki juhtimise ärahoidmist takistama. 29. Kokkuvõttes tuleb Alo Ruusalut

§ 4231

järgi karistada 11-kuulise vangistusega ja

§ 215

lg 1 järgi 6-kuulise vangistusega.

§ 64

lg 1 alusel tuleb üksikkaristustest raskema suurendamise teel mõista liitkaristuseks 1 aasta ja 5 kuud vangistust, mida tuleb

§ 74

lg 5 esimese lause ja § 65 lg 2 alusel suurendada Alo Ruusalule Tartu Maakohtu 22. juuni 2020 otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa ehk 1 aasta 7 kuu ja 27 päeva pikkuse vangistuse võrra. Liitkaristuseks tuleb Alo Ruusalule mõista kohtuotsuste kogumis 3 aastat ja 27 päeva vangistust.

§ 68lg 1 alusel tuleb arvata karistusaja hulka Alo Ruusalu eelvangistus 11.– 13.

oktoobrini 2021 ehk 3 päeva ning lõplikuks kandmisele kuuluvaks karistuseks lugeda 3 aastat ja 24 päeva vangistust. Selline karistus on kohane, kooskõlas karistuse mõistmise põhimõtetega ning arvestab Alo Ruusalule varasemalt mõistetud karistusi. Apellatsioon 30. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni Alo Ruusalu kaitsja vandeadvokaat Marko Paabumets, taotledes maakohtu otsuse osalist tühistamist, s.o Alo Ruusalu süüditunnistamises

§ 4231järgi 1.

novembri 2021 teos, tema süüditunnistamises

§ 215lg 1 järgi ning temale mõistetud karistuste osas. Kaitsja palub mõista Alo Ruusalu neis tegudes õigeks ning 7

(13)karistada teda

§ 4231järgi 11.

oktoobri 2021 teo eest 5-kuulise vangistusega.

§ 74

lg 5 ja § 65 lg 2 alusel suurendada seda karistust Alo Ruusalule Tartu Maakohtu 22. juuni 2020 otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa, s.o 1 aasta 7 kuu ja 27 päeva pikkuse vangistuse võrra ning mõista Alo Ruusalule liitkaristuseks 1 aasta ja 27 päeva vangistust.

§ 68

lg 1 alusel arvata karistusaja hulka eelvangistus 3 päeva ning lugeda lõplikuks kandmisele kuuluvaks karistuseks 1 aasta ja 24 päeva vangistust.

§ 74

lg 5 alusel kohaldada Alo Ruusalu suhtes liitkaristusest tingimisi vabastamist koos käitumiskontrolliga, allutades ta

§ 75lg 2 p-s 9 või 10 sätestatud korras elektroonilisele valvele.

Kaebuse põhjendused on kokkuvõtlikult järgmised. 31. Kohus leidis, et Alo Ruusalu süü

§ 4231järgi 1.

novembri 2021 teos on tõendatud H.R. i ütlustega, millega on kooskõlas ka A.A. ja M.L. i ütlused. Kaitsja sellega ei nõustu. Ükski tunnistajatest ei näinud, kes oli kõnesoleval päeval sõidukiroolis, kui see lahkus hoovist. Et Alo Ruusalu istus Volvo juhiistmel, ei tähenda, et ta juhtis sõidukit hoovist lahkumisel. Alo Ruusalu eitas sõiduki juhtimist. M.L. i ütlustest tuleneb, et sõiduki võtmed andis tema H.R. ile. H.R. ei öelnud, et tema andis sõiduki võtmed omakorda Alo Ruusalule, et viimane saaks sõiduki käivitada ja ära sõita. Sõidukiga toimus liiklusõnnetus ning H.R. i ja Alo Ruusalu vahel tekkis vaidlus tekitatud kahju hüvitamise osas. Tegemist on sugulastega, kes said hästi läbi ja suhtlesid omavahel. Alles pärast seda, kui H.R. sai aru, et kiireid lahendusi ei saabu, otsustas ta kasutada võimalust survestada Alo Ruusalut politseisse pöördumisega, et hõlbustada seeläbi tekitatud kahju hüvitamist. Kuna H.R. i ütlused on antud kättemaksu ja survestamise eesmärgil, on need ebausaldusväärsed. Alo Ruusalu ütlused, et sõidukit juhtis H.R. , on usaldusväärsed, kuna M.L. i ütlused kinnitavad H.R. i soovi kasutada sel päeval sõidukit. M.L. i ütlustest tuleneb, et ta võttis auto võtmed ära ja andis need tagasi H.R. ile, kes soovist uut autot proovida istus auto rooli ning sõitis XXX maja juurest Voore keskuse kortermajani nr 2. Kuna ükski tunnistaja ei kinnitanud kohtuistungil, et sel päeval juhtis sõidukit Alo Ruusalu ning on tuvastatud, et hiljem, kui toimus liiklusõnnetus, juhtis sõidukit M.P. , ei ole põhjust Alo Ruusalu ütlustes kahelda. 32. Seoses

§ 215

järgse süüdistusega luges maakohus ebaõigesti Alo Ruusalu ütlused Voorel toimunu kohta ebausaldusväärseteks ja ennastõigustavateks. Maakohus hindas tõendeid valesti ja tegi valesid järeldusi. H.R. ütles, et võtmed olid tema jope taskus. See tõendab, et Voorele sõites oli sõiduki roolis just tema. Alo Ruusalu ei osanud tõesti päris täpselt kohtule selgitada, kuidas või miks H.R. talle võtmed andis, aga fakt on, et andis ja seda sõiduki kasutamiseks. Tegemist oli sugulastega, kes tegutsesid üheskoos, ja seetõttu ei olnud H.R. il põhjust keelduda sõiduki võtmete Alo Ruusalule andmisest. Ei olnud ju H.R. il probleemi sellega, et tema jutu järgi sõitis Alo Ruusalu Volvoga Voorele. Siit tõusetubki küsimus, kas olukorras, kus liiklusõnnetust ei oleks juhtunud, oleks H.R. esitanud kuriteoteate Alo Ruusalu kohta politseile. Kaitsja hinnangul ei olnud H.R. i ajendiks kriminaalasjas mitte väidetav sõiduki omavoliline kasutamine Alo Ruusalu poolt, vaid soov saada kiiresti kahju hüvitatud. Selleks kasutas ta ära võimalust ja andis enda versiooni sõiduki kasutamisest kui ärandamisest. Kuna seda versiooni ei kinnita üksi tõend peale H.R. i enda ütluste, on kriminaalasjas tõusetunud põhjendatud kahtlus, mis tuleks tõlgendada lähtuvalt KrMS § 7 lg-st 3 Alo Ruusalu kasuks. Seda tegemata rikkus maakohus oluliselt kriminaalmenetluse norme KrMS § 339 lg 2 mõttes ning jõudis põhjendamatult järeldusele, et Alo Ruusalu pani toime

§ 215järgse kuriteo.

  1. Alo Ruusalu osalisel õigeksmõistmisel tuleb talle mõista ka kergem karistus. Ta tunnistab ja kahetseb
  2. oktoobril 2021 toime pandud tegu, on teinud õigusvastasest käitumisest vajalikud järeldused ega pane enam toime uusi kuritegusid. Seetõttu on põhjendatud karistada teda tingimisi. Nõustuda ei saa maakohtu seisukohaga, et Alo Ruusalule etteheidetav süstemaatiliselt toime pandud süütegu ei ole selline, mis oleks ära hoitav elektroonilise valve kohaldamisega. Seejuures mõistis maakohus kaitsja seisukohti ka valesti: kaitsja ei viidanud elektroonilise valve 8

(13)osas mitte

§-le 691, vaid

§ 74lg-le 5.

Leides, et

§ 751

sõnastus välistab elektroonilise valve kohaldamise

§ 4231järgsetes süütegudes, kohaldas maakohus materiaalõigust ebaõigesti. Ringkonnakohtu seisukoht 34. Kr

MS § 331 lg 2 kohaselt arutab ringkonnakohus kriminaalasja üldjuhul apellatsiooni piires. Praegu ei vaidlustata Alo Ruusalu süüditunnistamist

§ 4231järgi 11.

oktoobri 2021 teos ning ka ringkonnakohus leiab, et see süüdistus on tõendatud ja õigesti kvalifitseeritud. Seetõttu ei peatu kohtukolleegium sellel teol. Apellatsioonis vaidlustatakse Alo Ruusalu süüditunnistamist

§ 4231järgi 1.

novembri 2021 teos, tema süüditunnistamist

§ 215lg 1 järgi ning tema liitkaristusest tingimisi vabastamata jätmist.

Ringkonnakohus käsitlebki neid teemasid.

  1. Vaidlust ei ole selles, et
  2. novembri 2021 pärastlõunasel ajal veetsid sugulased Alo Ruusalu ja H.R. aega Tartus XXX maja hoovi pargitud H.R. ile kuuluvas sõidukis Volvo ning selle lähiümbruses. Ei vaielda sellegi üle, et mingil hetkel sõitsid nad koos selle sõidukiga Voore keskuse kortermaja nr 2 juurde. Ühel meelel ei olda aga selles, kas sõidukit juhtis sel teekonnal just Alo Ruusalu. Alo Ruusalu ise seda eitab. Tema sõnul juhtis sõidukit H.R. . H.R. i sõnul tegi seda Alo Ruusalu. Et keegi teine kohtus ülekuulatud isik ei näinud, kes sõidukit juhtis, on tegemist n-ö sõna-sõna vastu olukorraga. Seetõttu tuleb hinnata mõlema ütluste usaldusväärsust nii eraldivõetuna kui ka kontekstis muude kohtus uuritud tõenditega.
  3. Alo Ruusalut ja H.R. i nägid Tartus XXX maja hoovi pargitud sõiduki juures ka tunnistajad A.A. ning M.L. . Kuigi A.A. ei osanud kohtuistungil kinnitada, et tema nägi koos H.R. iga just Alo Ruusalut ning Alo Ruusalu viitas oma ütlustes sellele, et sõiduki juures käis veel keegi kolmas H.R. i tuttav, on siiski alust järeldada, et A.A. nägi koos H.R. iga just Alo Ruusalut. Nimelt nähtub M.L. i ütlustest, et H.R. tuli
  4. novembril 2021 lõuna ajal üksi XXX maja juurde, rääkis mingil ajal kellegagi telefonis ja seejärel tuli kohale H.R. i sugulane Alo Ruusalu. Kellegi muu kui Alo Ruusalu H.R. i juures viibimisele M.L. ei viidanud. A.A. aga ei öelnud seda, et ta oleks näinud H. R juures kahte inimest.
  5. M.L. i ütluste kohaselt näitas H.R. Alo Ruusalule XXX hoovis oma sõidukit. Juttu oli ka sõitma minemisest, kuid M.L. keelas H.R. il autoga minema sõitmise ja võttis autovõtmed enda kätte. Mõni aeg hiljem andis M.L. Volvo võtmed siiski H.R. ile tagasi. Alo Ruusalu istus auto juhiistmele ja H.R. kõrvalistmele. Natuke pärast A.A. kojutulekut nägi M.L. , kuidas auto hoovist ära sõitis. Ka A.A. ütluste kohaselt lahkus sõiduk hoovist üsna pea pärast seda, kui ta koju jõudis. Enne Volvo minema sõitmist nägi A.A. Alo Ruusalut sõiduki juhipoolse ukse juures ning H.R. i teisel pool autot tuikumas.
  6. Alo Ruusalu ise sõiduki juhiistmel istumist eitab. Tema sõnul on M.L. i ütluste näol tegemist alatu laimuga. Samas ei oska Alo Ruusalu selgitada, miks pidanuks tema jaoks tundmatu inimene teda laimama. Ka ringkonnakohus ei näe selleks põhjust. Pealegi nägi ka A.A. Alo Ruusalut lühikest aega enne sõiduki hoovist lahkumist just sõiduki juhipoolse ukse juures. H.R. kinnitas, et sõidukit juhtis Alo Ruusalu. Ka see, et Alo Ruusalu valetas juba selle kohta, et ta majahoovis sõiduki juhiistmel ei istunud, annab põhjuse uskuda just H.R. i, mitte Alo Ruusalut.
  7. Apellatsioonis viidatakse sellele, et sõitma minemise initsiatiiv tuli H.R. ilt ja see peaks kinnitama, et sõidukit juhtis just tema. H.R. i ütlustest võib tõesti järeldada, et tema oli sõitma minekuga päri. Samas selgitas H.R. sedagi, et just Alo Ruusalu soovis minna korraks Voorele oma isa juurde. Seetõttu on igati usutav, et esialgse sõitma mineku soovi käis välja just Alo 9

(13)Ruusalu ning H.R. nõustus sellega. Usutav ei ole Alo Ruusalu selgitus, et ta läks H.R. iga lihtsalt kaasa, kuna tegemist on tema onupojaga ja ta kartis, et äkki midagi juhtub. Liiatigi viitas maakohus põhjendatult sellele, et niisugune väide on vastuolus Alo Ruusalu selgitustega sama päeva õhtul juhtunu kohta (väide, et Alo Ruusalu üritas takistada H.R. il purjus olles sõitma minemist).
  1. Apellatsioonis viidatakse sellele, et H.R. võis valetada Alo Ruusalule kätte maksmiseks ja saamaks Volvo eest kahjuhüvitist. Kuna ringkonnakohus seda usutavaks ei pea (vt otsuse p 47), on põhjendatud lähtuda just H.R. i ütlustest ning lugeda tõendatuks, et sõidukit juhtis just Alo Ruusalu. Alo Ruusalul puudus sel ajal juhtimisõigus. Tulenevalt sellest, et Alo Ruusalu pani
  2. juunil 2020 toime mootorsõiduki süstemaatilise juhtimisõiguseta juhtimise ja tegi seda uuesti
  3. oktoobril 2021, tuleb ka praegu kõne all olev
  4. novembri 2021 tegu lugeda

§ 4231päraseks kuriteoks.

Nõustuvalt maakohtuga leiab ringkonnakohuski, et see tegu oli tahtlik. Et ei esinenud Alo Ruusalu teo õigusvastasust või süüd välistavaid asjaolusid, tunnistas maakohus Alo Ruusalu põhjendatult selle teo toimepanemises süüdi.

  1. Seoses Alo Ruusalu süüdistusega asja omavolilises kasutamises ei ole vaidlust, et
  2. novembri 2021 õhtupoolikul viibisid Alo Ruusalu ja H.R. Voore keskuse kortermajas nr 2 ning sama kortermaja juurde oli pargitud ka H.R. ile kuuluv Volvo väärtusega 3500 eurot. Vaidluse all pole seegi, et ühel hetkel kutsus Alo Ruusalu kohale M.P. i, et viimane juhiks sõiduki kortermaja juurest ära. Nii ka tehti: M.P. tuli kohale ja sõitis koos Alo Ruusaluga Volvoga ära, kuni Luua-Pikkjärve teel juhtus avarii ning sõiduk jäeti sinna maha. Vaieldakse selle üle, kas Alo Ruusalu kasutas (M.P. it vahendina ära kasutades) H.R. ile kuuluvat Volvot omavoliliselt või mitte.
  3. H.R. i ütluste kohaselt toimusid sündmused Voorel järgmiselt. Voorele jõudes parkis Alo Ruusalu sõiduki ära, andis selle võtmed temale ning tema pani need oma jope taskusse. Alguses käidi Alo Ruusalu isa A.R. juures Voore keskuse kortermajas nr 2 ning seejärel suunduti samas majas elava M.M. i juurde. Mõlemas kohas tarvitasid H.R. ja Alo Ruusalu alkoholi. H.R. soovis jääda ööseks M.M. i juurde, kes seda ka lubas. Sinna pidi jääma ka Alo Ruusalu. Autoga sõitma minekust H.R. il ja Alo Ruusalul omavahel juttu ei olnud. Mingil hetkel jäi H.R. jope seljas diivanile magama. Kui ta kella 2 või 3 ajal öösel ärkas, märkas ta, et Alo Ruusalut ei olnud enam ja ei olnud ka tema autot ega selle võtmeid. Nad helistasid Alo Ruusalule esmalt M.M. i telefonilt, kuid ei saanud Alo Ruusalut kätte. Siis läksid nad A.R. juurde, kes ka helistas Alo Ruusalule, kuid temagi ei saanud Alo Ruusaluga ühendust. A.R. väitis neile, et Alo Ruusalu käis südaöö paiku tema juures ja ütles, et ta peab Põltsamaale minema ning läks autoga ära. Alo Ruusaluga sai H.R. telefoni teel ühendust alles hommikul ning siis väitis Alo Ruusalu, et auto on kraavis, vabandas, et võttis võtmed ära, palus politseisse mitte minna ja jätta see asi omavahele. Esialgu lubas Alo Ruusalu auto korda teha või maksta selle eest raha, kuid siis hakkas venitama ning väitis, et kui H.R. politseisse läheb, ei saa ta midagi. Alo Ruusalu otsis vaid vabandusi.
  4. Alo Ruusalu ütlused Voorel toimunud sündmustest on H.R. i ütlustega esmalt vastuolus selles osas, kas kõigepealt mindi koos A.R. juurde või mindi otse M.M. i poole. Nimelt väitis Alo Ruusalu, et ta läks H.R. iga Voorele jõudes kohe M.M. i juurde. H.R. i väiteid kinnitavad A.R. ütlused: kõigepealt tulid noormehed tema juurde ning alles sealt läksid edasi M.M. i poole. Seega ei kõnelnud Alo Ruusalu tõtt.
  5. Väga oluline vastuolu Alo Ruusalu ja H.R. i ütlustes seisneb aga järgnevas. H.R. i ütluste kohaselt ei rääkinud ta M.M. i juures Alo Ruusaluga autoga sõitma minekust ja ta ei andnud Alo Ruusalule ka Volvo võtmeid. Alo Ruusalu väitel H.R. siiski talle auto võtmed andis. 10

(13)Sellekohasedki Alo Ruusalu ütlused on mõneti vastuolulised. Kohtuistungil väitis ta, et küsis H.R. ilt auto võtmeid ja H.R. pani need talle peopesale, et ta saaks Põltsamaale koju minna. Kohtueelses menetluses ütlusi andes väitis ta aga, et ta ei tea, miks H.R. talle autovõtmed andis. Seda vastuolu põhjendas Alo Ruusalu sellega, et ta ei olnud täpne, tema kohtueelses menetluses antud ütlused on õiged ning ta hästi enam ei mäleta. Loogiline oleks aga see, et Alo Ruusalu sellist asja mäletaks – sõltub ju tema vastutus suuresti just sellest. Küsitavusi Alo Ruusalu ütluste usaldusväärsuses tekitab ka väide, et ta soovis H.R. i auto Voorelt Põltsamaale viia, kuna kartis, et purjus ja juhtimisõiguseta H.R. võib autoga sõitma minna. Selliste väidete vastuolulisust ringkonnakohus juba selgitas: vt otsuse p
  1. Lisaks oleks H.R. i sõitma minemist saanud vältida oluliselt lihtsamalt: nt võtmeid ära peites. Seetõttu näib usutav hoopiski see, et Alo Ruusalu soovis minna sõidukiga Põltsamaale (nagu ta algselt kohtuistungil ka viitas). Seda kinnitavad ka Alo Ruusalu selgitused M.P. i kohta: M.P. ei saanud enda autot katkise esiklaasi tõttu kasutada; ka ei saanud M.P. millegipärast kasutada oma naise autot; M.P. oli aga Alo Ruusalu ettepanekuga nõus ja Alo Ruusalu tahtis jõuda Põltsamaale.
  2. Tõsi, ka M.P. väitis sarnaselt Alo Ruusaluga, et H.R. ise lubas Alo Ruusalul oma auto igaks-juhuks ära viia ja andis talle selleks oma auto võtmed. Tuleb siiski arvestada järgmisi asjaolusid. Esiteks kuulis M.P. H.R. i väidetavast loast Alo Ruusalu käest – Alo Ruusalu võis aga talle valetada. Teiseks ei saa jätta tähelepanuta sedagi, et H.R. il endal oli motivatsioon valetada – kas siis oma poolvenna Alo Ruusalu kaitseks või hirmust, et ka teda võidakse süüdistama hakata, sest autot juhtis ju just tema.
  3. M.M. i ütluste kohaselt ei kuulnud ta, et Alo Ruusalu ja H.R. oleks rääkinud tema juures midagi H.R. ile kuuluvast autost. Samuti ei näinud ta seda, et H.R. oleks andnud Alo Ruusalule oma auto võtmed. Mingi hetk jäi H.R. M.M. i sõnul tema juures diivanile magama ning umbes 15–30 minutit pärast seda ütles Alo Ruusalu, et ta läheb isa juurde. Kui M.M. küsis, kas ta tuleb ka tagasi, vastas Alo Ruusalu, et vaatab. Pärast Alo Ruusalu lahkumist läks M.M. magama ja umbes kella 3 ajal öösel ajas H.R. ta üles, küsis, kuhu Alo Ruusalu läks ning kas M.M. teab, kus tema, st H.R. i asjad on. Nimelt oli H.R. il kadunud telefon ja autovõtmed ning tema autot ei olnud enam maja juures. Tõepoolest ei olnud M.M. kogu aeg H.R. i ja Alo Ruusaluga samas toas ning teoreetiliselt võis võtmete üleandmine leida aset siis, kui M.M. eemal oli. Tekib siiski küsimus, et kui Alo Ruusalu sai H.R. ilt auto võtmed Põltsamaale minekuks, siis miks ta seda M.M. ile ei öelnud, vaid märkis, et ta „vaatab, kas ta tuleb tagasi“. Lisaks sellele poleks H.R. il niisugusel juhul, kui ta oleks ise andnud Volvo võtmed Alo Ruusalule, mingit põhjust hakata neid võtmeid öösel otsima. Sel hetkel ei teadnud H.R. veel seda, et autoga sõideti kraavi. Niisiis ei olnud tal ka põhjust M.M. i ees teeselda, nagu oleks auto võetud ilma tema nõusolekuta.
  4. Nähtuvalt H.R. i ja Alo Ruusalu ütlustest sai H.R. tema autoga toimunud avariist teada
  5. novembri 2021 hommikul, mil Alo Ruusalu selgitas talle seda ning saatis ka autost pilte. Seda kinnitavad ka M.L. i ütlused, kelle sõnul väitis H.R. kohe, et Alo Ruusalu pani auto pihta ja see sõideti katki. Sama väitis H.R. ka
  6. novembri 2021 hommikul tehtud kõnes Häirekeskusele (tl 38–39) ning suhtlusrakenduse Messenger sõnumites Alo Ruusalule (tl 87–96). Nagu maakohus asjakohaselt viitas, ei vaielnud Alo Ruusalu neis sõnumites algselt H.R. i süüdistustele auto varguse või ärandamise kohta vastu. Selle asemel palus Alo Ruusalu, et asi jääks nende kahe vahele ning lubas auto korda teha või raha maksta. Seega pole alust arvata, et H.R. mõtles ärandamise või varguse versiooni välja Alo Ruusalule kättemaksuks või tema survestamiseks kahjuhüvitise maksmisel.
  7. Eeltoodu põhjal tuleb Alo Ruusalu ütlusi pidada ebausaldusväärseteks ja ennastõigustavateks, samas kui H.R. i ütlustes ei ole alust kahelda. H.R. i öeldust tuleneb, et Alo Ruusalul ei olnud luba süüdistuses toodud ajal tema sõiduki kasutamiseks ning ta ei andnud Alo 11
(13)Ruusalule sel otstarbel ka oma sõiduki võtmeid. Seetõttu on põhjust järeldada, et Alo Ruusalu võttis need võtmed tema teadmata ise ning kasutas tema sõidukit omavoliliselt. Võtmete võtmiseks oli Alo Ruusalul ka reaalne võimalus. Nimelt olid Alo Ruusalu ja H.R. M.M. i sõnul tema juures diivanil kõrvuti, mingi hetk jäi H.R. jope seljas diivanile magama ja Alo Ruusalu lahkus mõni aeg pärast seda. Sõidukit ei hakanud Alo Ruusalu ise juhtima, vaid lasi seda teha M.P. il, kes ei olnud H.R. i vastava loa puudumisest teadlik. Seega täitis Alo Ruusalu vahendliku täideviimise vormis

§ 215lg 1 objektiivsete koosseisu.

Ta tegi seda tahtlikult. Õigusvastasust ega süüd välistavaid asjaolusid ei esinenud. Seetõttu on Alo Ruusalu süüditunnistamine

§ 215lg 1 järgi õige ning alust maakohtu otsuse tühistamiseks ei ole.

  1. Ringkonnakohtu hinnangul põhjendas maakohus piisavalt, miks tuleb Alo Ruusalut mõlema kuriteo eest karistada just vangistusega. Apellatsioon jääb arusaamatuks liitkaristusse puutuvalt: kaitsja soovib, et 5 kuulisest vangistusest ja 1 aasta 7 kuu ning 27 päevasest vangistusest moodustataks 1 aasta ja 27 päevane vangistus. Ilmselt on apellant teinud hooletusvea. Karistuste pikkust iseenesest aga apellatsioonis ei vaidlustata ning ringkonnakohtu meelest mõistis maakohus karistused oma diskretsiooniõiguse raames.
  2. Kaitsja meelest tuleks Alo Ruusalu (lõplikust) liitvangistusest tingimisi käitumiskontrolli ja elektroonilisele valvele allutamisega vabastada, nagu seda võimaldab

§ 74lg 5.

Õige on kaitsja viide sellele, et kuigi sama palus ta teha ka maakohtul, sai maakohus ilmselt kaitsja seisukohast valesti aru ning analüüsis vangistuse asendamist elektroonilise valvega vastavalt

§-le 691. Siiski ei piirdunud maakohus vaid selle analüüsiga, vaid puudutas põgusalt ka

§ 74

lg-t 5, leides, et selle sätte järgi peaks katseajal uue kuriteo sooritanu üldjuhul minema liitvangistust kandma ning et Alo Ruusalu kuriteo spetsiifikat arvestades ei oleks elektrooniline valve tema uute kuritegude ärahoidmiseks sobiv. Ringkonnakohus jagab maakohtu seisukohta, et üldjuhul viib katseajal uue kuriteo toimepanemine liitvangistuse reaalse täitmisele pööramiseni. Seda põhjusel, et kui inimene ei suuda katseaja jooksul kuritegelikust käitumisest hoiduda, pole põhjust eeldada, et ta suudaks seda teha ka edaspidi. Tõsi, mõningatel juhtudel võib liitvangistuse täitmisele pööramine olla siiski ebaotstarbekas. Seda näiteks juhul, kui inimese varasem kuritegu on võrreldes katseajal toime pandud kuriteoga teist laadi või varasem kuritegu jääb võrdlemisi kaugesse minevikku, mis annab alust loota, et tegemist on n-ö juhukuritegudega ning inimene suudab katseaja siiski positiivselt läbida. Ka võiks liitvangistusest tingimisi vabastamine koos käitumiskontrolli ja elektroonilisele valvele allutamisega tulla kõne alla siis, kui varem ei ole inimest veel käitumiskontrolliga õiguskuulekusele suunata üritatud või kui sellele lisanduvast elektroonilisest valvest saaks loota täiendavat distsiplineerivat ja uusi kuritegusid ärahoidvat mõju. Alo Ruusalu puhul on siiski õige just reaalne vangistus. 51. Alo Ruusalu on korduvalt sõitnud ilma juhtimisõiguseta ja teda on selle eest ka mitmel korral karistatud. Viimati juhtus see natuke enam kui aasta enne praeguse asja aluseks olevate kuritegude toimepanemist. Lisaks on Alo Ruusalut varem korduvalt karistatud

§ 424järgi mootorsõiduki joobeseisundis juhtimise ehk samuti liikluskuriteo eest.

Seetõttu tuleb öelda, et süstemaatiline liiklusnõuete eiramine on Alo Ruusalu jaoks tavapärane. Varem on teda üritatud mõjutada üldkasuliku tööga, vangistusega ja koos käitumiskontrolliga katseajaga, kuid ükski karistuse kandmise viis ei ole soovitud tulemust andnud. Seetõttu on igati põhjendatud kahelda, kas käitumiskontroll oleks tõhus nüüdki. Ka ei pruugi Alo Ruusalu uute kuritegude riski maandada piisavalt elektrooniline valve. Arvestades Alo Ruusalu varasemat ükskõikset suhtumist temale mõistetud karistustesse ning nende kandmiseks antud kergematesse võimalustesse (ta jätkas kuritegude toimepanemist ka katseajal ja üldkasuliku töö tegemise ajal), ei ole põhjust jääda lootma elektroonilise valve distsiplineerivale mõjule. Elektrooniline valve ei takista kuritegusid vahetult: nt ei anna jalavõru kuritegu toime panema asuvale inimesele 12

(13)elektrilööki, ei süsti inimese kehasse mingit ainet, ei pigista kokku vereringet vms. Jalavõruga inimene saab teha täpselt samu asju, mida ilma sellise võruta inimene. Ta peab lihtsalt arvestama sellega, et tema liikumine on jälgitav ja kui ta läheb valel ajal valesse kohta, võidakse teda selle eest kunagi hiljem sanktsioneerida. Selline hilisem sanktsioon võib aga mõtlematu ja/või alkoholi tarvitanud inimese jaoks olla ükskõik – talle võib olla oluline see, et ta saab oma hetketahtmise, st ta ei suuda mõelda oma tegude kaugematele tagajärgedele. Käesolev asi näitab, et Alo Ruusalu ongi inimene, kes ei mõtle kuigivõrd pikalt ette ja kes aeg-ajalt tarvitab võrdlemisi palju alkoholi. Ka on võimalik ära kasutada kriminaalhooldusametniku antud liikumisvabadust (st elektroonilise valve tingimusi mitte rikkuda): nt võiks Alo Ruusalu sõita autoga tööle, arsti juurde vms. Seetõttu ei ole põhjendatud Alo Ruusalut liitvangistusest tingimisi vabastada ning maakohtu otsus tuleb jätta muutmata selleski osas.
  1. Toodud põhjustel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 jätab ringkonnakohus Tartu Maakohtu
  2. juuni 2022 otsuse muutmata ning Alo Ruusalu kaitsja apellatsiooni rahuldamata.
  3. Kaitsja esitas ringkonnakohtule taotluse riigi õigusabi tasu suuruse kindlaksmääramiseks. Kaitsja märgib, et maakohtu otsusega tutvumisele kulus tal 60 minutit ja apellatsiooni koostamisele 120 minutit. Selle eest soovib ta riigi õigusabi tasu kokku 194,40 eurot, sealhulgas käibemaks 32,40 eurot. Ringkonnakohus leiab, et kaitsja taotlus on põhjendatud ja tuleb rahuldada. KrMS § 185 lg 2 esimese lause kohaselt tuleb nimetatud riigi õigusabi tasu kui apellatsioonimenetluse kulu Alo Ruusalult riigi kasuks välja mõista. (allkirjastatud digitaalselt) 13
(13)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.