Obsah (4)

§ 227§ 127§ 15§ 201

4-22-3390 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 10. november 2022. a Tallinn Väärteoasja number 4-22-3390 (2317,22,005736) Kohtunik Märt Toming Kohtuistungi

§ 227

lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 3 kuuks. Väärteoasi Menetlusest osa võtnud isikud Kohtuvälise menetleja esindaja: Silvia Kuller, Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse kohtuesindusgrupp. Menetlusalune isik: Thomas Puhk, ik: 38003310222, elukoht: xxx. Kaitsja: advokaat Maano Saareväli, AB Sirk ja Saareväli OÜ, Vabaduse pst 59, Tallinn RESOLUTSIOON 1. Rahuldada Thomas Puhki kaitsja kaebus Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse kohtuesindusgrupi uurija abi Aivar Hirs 02.09.2022 otsusele nr 2317,22,005736 Thomas Puhki karistamises

§ 227

lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 3 kuuks osaliselt. 2. Tühistada Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse kohtuesindusgrupi uurija abi Aivar Hirs 02.09.2022 otsus nr 2317,22,005736 Thomas Puhki karistamises

§ 227

lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 3 kuuks osaliselt, s.o kohaldatud karistuse määra osas. 3. Teha uus otsus ja mõista Thomas Puhkile

§ 227

lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest põhikaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmine 2 (kaks) kuuks.

1. Uue otsusega kohaldatud põhikaristuse, s.o mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmise 2kuuline tähtaeg algab kohtuotsuse jõustumisest ning lõpeb 2-kuulise tähtaja möödumisel. 1
2. Vastavalt

§ 127

sätetele kui isiku suhtes on jõustunud mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmise otsus, on isik kohustatud viie tööpäeva jooksul otsuse jõustumisest arvates loovutama oma juhiloa Transpordiametile. Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võib menetlusaluse isiku advokaadist kaitsja, kohtuväline menetleja või tema advokaadist esindaja esitada kassatsioonkaebuse. Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kohtuotsus on Harju Maakohtu Tallinna kohtumaja kantseleis Lubja 4 tutvumiseks kättesaadav alates otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o alates 10.11.2022. Kassatsiooni esitamise viimane tähtaeg on 12.12.2022. Kui kassatsioonkaebust eelmärgitud tähtaja jooksul ei esitata, jõustub kohtuotsus 13.12.2022. Kaebuse läbivaatamisel kohus tuvastas: Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse kohtuesindusgrupi uurija abi Aivar Hirs 02.09.2022 otsusega nr 2317,22,005736 karistati Thomas Puhki

§ 227

lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 3 kuuks selles, et Thomas Puhk juhtis 11.08.2022 kella 13.14 ajal Saue vallas Harju maakonnas Ääsmäe-Haapsalu-Rohuküla tee 24. kilomeetril mootorsõidukit asulavälisel teel kiirusega 120 +/- 6 km/h teelõigul, kus suurim sõidukiirus antud teelõigul oli 90 km/h, ületades seega lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 24 km/h, millega rikkus

§ 15

lg 1 p 1 sätestatud keeldu ja pani toime

§ 227lg 2 ettenähtud väärteo.

Otsusele esitas menetlusaluse isiku kaitsja kaebuse Menetlusalune isik vaidlustab kohtuvälise menetleja otsuse määratud karistuse osas.

§ 227lg 2 kohase väärteo toimepanemist menetlusalune isik ei vaidlusta.

Menetlusalune isik ja kaitsja on seisukohal, et menetlusaluse isiku karistamine mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega ei ole teo tehiolusid silmas pidades käesoleval juhul põhjendatud. KarS § 56 lg 1 kohaselt on karistamise aluseks isiku süü. Isiku süü suurus sõltub teo asjaoludest (RKKKO nr 3-1-1-59-15, p 8). Antud juhul iseloomustab teo tehiolusid asjaolu, et kiiruse ületamine toimus möödasõidul. Kuigi ka möödasõidul ei ole kiiruse ületamine lubatav, tuleb kaitsja hinnangul tõdeda, et Eesti maastike ja teede iseloomuga arvestades ei ole aeglasemalt liikuvast sõidukit möödasõidu sooritamine piirkiirust ületamata sageli tehniliselt võimalik. Samuti seondub möödasõiduga teatud psühholoogiline aspekt, mis seisneb selles, et möödasõidul olevad juhid soovivad vastassuunalisel sõidurajal viibimise aega minimeerida ning kipuvad seetõttu möödasõidul kiirust suurendama. Tegemist on ühest küljest juhi nägemuses liiklusohutuse suurendamisele suunatud tegevusega, kuid teisest küljest tähendab paradoksaalselt ka liiklussüüteo toimepanemist. Siiski ei on kaitsja arvates põhjust möödasõiduga kaasneva kiiruse ületamisse teatud juhtudel suhtuda leebemalt, kuivõrd üldjuhul on kiiruse ületamine möödasõidul ajaliselt ja ruumiliselt küllalt kitsalt piiritletud sündmus. Mõistetavalt võib püstitada küsimuse, kas antud juhul oli möödasõit üleüldse vajalik, kuid kaitsja arvates ei saa kujunenud situatsioonis sellele küsimusele veendunult eitavalt vastata. Kiirusmõõturi kasutamise protokollist on teada, et patrullsõiduki kiirus oli 88 km/h. See kiirus on väiksem lubatud suurimast sõidukiirusest 90 km/h ja võib sellisena stimuleerida teisi juhte möödasõidule. Lubatud piirkiirusest väiksema kiirusega liikuv sõiduk kogub praktikas enda taha ka teisi sõidukeid, mille tulemusena tekivad teedele kolonnid. Mida pikem on aga kolonn, seda ebaühtlasem on ka kolonni kiirus. Ebaühtlane kiirus on teiseks teguriks, mis sageli toob kaasa vajaduse möödasõiduks. Seega võib möödasõiduvajadust iseenesest mõistlikult jaatada.

§ 227

kohaste väärteokoosseisude puhul saab isiku süü suurust tuletada ka ületatud kiiruse määrast.

§ 227lg 2 näeb väärteovastutuse ette kiiruse ületamise eest 21 – 40 km/h võrra.

Menetlusalune isik ületas kiirust 24 km/h võrra e. vähesel määral, kui võtta võrdluskohaks

§ 227lg 2 dispositsioonis märgitud kiirusevahemik.

Kohtuväline menetleja on kohaldanud 2 karistust

§ 227lg 2 sanktsiooni keskmises määras.

Kaitsja arvates ei ole karistuse kohaldamine keskmises määras põhjendatud, kuivõrd kiiruse ületamise määr jääb tunduvalt alla normi dispositsioonis märgitud kiiruse ületamise vahemiku keskmist määra. Teo tehioludena saab käsitleda ka teo toimepanemise kohta. Käesoleval juhul ei toimunud kiiruse ületamine tiheasustusalal, kus samasugune tegu võib tõepoolest kaasa tuua oluliselt suurema potentsiaalse ohu. Käesoleval juhul leidis kiiruse ületamine aset asulavälisel teel sirgel teelõigul (lisa 2). Kiirusmõõturi kasutamise protokolli kohaselt oli tegemist valge ajaga, hea nähtavusega ja kuiva teekattega teega. Seega täiendavaid riskifaktoreid ei esinenud, mistõttu puudub põhjus rääkida süüd oluliselt suurendavatest asjaoludest. Tõsi, mõnikord võib kiiruse ületamine möödasõidul iseenesest olla süüd suurendavaks asjaoluks (näiteks olukorras, kus möödasõitu sooritatakse asulas), kuid maanteetingimustel möödasõit, kus möödasõitja ja möödasõidetava kiiruste suhteline erinevus ei ole kuigi suur, ei loo möödasõit iseenesest liiga suurt täiendavat riski. Erandiks võivad olla ka juhtumid, kus möödasõitja ja möödasõidetava kiiruste suhteline erinevus on suur, kuid sellise juhtumiga käesoleval juhul tegemist ei ole. Kokkuvõtvalt ei viita käesoleval juhul teo tehiolud suurele süüle, pigem on süü suurust võimalik hinnata alla keskmise suureks. Väiksema süü puhul on kaitsja hinnangul alust kaaluda ka selliste karistusliikide kohaldamist, mille karistuslik iseloom on leebem. Menetlusalusele isikule karistuse määramisel on kohtuväline menetleja välja toonud ka kahe karistuse olemasolu menetlusalusel isikul ning fakti, et üks karistustest on tasumata. Kaitsja leiab, et kohtuväline menetleja on eelmärgitud asjaoludele andnud karistuse kohaldamise seisukohalt ebatäpse hinnangu. Vastab tõele, et menetlusalusel isikul oli karistuse määramise ajal karistusregistris kaks kehtivat karistust – üks karistus

§ 201

lg 1 kohase väärteo eest ja teine karistus

§ 227lg 2 kohase väärteo toimepanemise eest.

Tasumata oli

§ 201

lg 1 kohase väärteo eest määratud trahv, kuid käesolevaks ajaks on trahv tasutud. Tasumise viibimine oli tingitud inimlikust faktorist (unustamine), mitte aga soovimatusest trahvi tasuda. Et menetlusalune isik oma karistusi ka faktiliselt kannab, näitab ka fakt, et 11.08.2021.a

§ 227lg 1 eest määratud trahv ei ole tasumata.

Tõele vastab ka see, et menetlusalusel isikul on kehtiv karistus

§ 227

lg 2 kohase väärteo eest, kuid kaitsja hinnangul tuleb lisaks karistuse kehtivuse faktile pöörata tähelepanu ka teo toimepanemise ajale. Kõnealune karistus on määratud teo eest, mis on toime pandud rohkem, kui aasta enne käesoleva kaebuse esemeks oleva väärteo toimepanemist. Sellisena peegeldavad karistusregistri andmed muuhulgas ka seda, et menetlusalune isik on võimeline liikluses pikema perioodi vältel osalema ka ilma rikkumisteta, vastasel korral ei oleks ilmselt tekkinud sellist rikkumistevaba perioodi. Harvad rikkumised peegeldavad seeläbi rikkumise juhuslikku iseloomu, mitte aga süsteemset õiguskorda rikkuvat käitumist. Eelkõige just süsteemnet õigusrikkumiste toimepanemisele suunatud käitumine võiks tingida eripreventiivsete eesmärkide saavutamisele orienteeritud karistusliikide valikut, kuid juhuslikumat laadi süütegudele on võimalik kaitsja hinnangul reageerida traditsioonilisemate karistusliikidega, nagu seda on näiteks rahatrahv. Kaitsja leiab, et menetlusalusele isikule karistuse määramisel on vajalik arvestada ka sellega, kuidas kohaldatav karistus menetlusaluse isiku elukorraldusele mõjub ja kui rängalt karistus karistatavat rõhub (RKL 3-1-1-18-17 p 13). Käesoleval juhul on kaitsjal põhjust arvata, et kohtuvälise menetleja poolt kohaldatud karistus rõhub menetlusalust isikut rohkem, kui seda tingiks toimepandud teo raskus ja menetlusaluse isiku süü suurus. Juhtimisõiguse äravõtmine avaldab otsest negatiivset mõju menetlusaluse isiku töövõimele ja ettevõtlusele. Menetlusalune isik omab ja juhib väikeettevõtet Xxx OÜ, mis tegeleb peamiselt kaevetöödega (Lisa 3). Tööalade ülevaatus, ettevalmistamine, planeerimine, märgistamine ja 3 tähistamine on menetlusaluse isiku ülesanded. Kuivõrd tööobjektid asuvad menetlusaluse isiku elukohast eemal, on nendeni jõudmisel vältimatult vajalik transport. Ühistransport ei võimalda piisavat paindlikku logistikat, samuti seadmete transportimist, seega ei ole ühistranspordi kasutamine võimalik. Käesoleval hetkel asuvad Xxx OÜ objektid xxx, xxx ja xxx maakondades (Lisad 4 ja 5). Juhtimisõiguse kaotamine paneb menetlusaluse isiku olukorda, kus tal ei ole võimalik täita oma tööülesandeid. Lisaks Xxx OÜ-s tegutsemisele töötab menetlusalune isik ka OÜ-s xxx xxx. Töö iseloom seal nõuab samuti paindlikku liikumisvõimet. Lisaks tööalasele mobiilsusvajadusele vajab menetlusalune isik mootorsõidukit ka oma alaealiste laste eest hoolitsemisel. Menetlusaluse isiku ülalpidamisel on 2 alaealist last (Lisa 6), kes elavad menetlusaluse isiku juures igal kuul 2 nädalat (laste hoolduskokkulepe alusel laste emaga). Laste kooli ja trenniplaan on selline, et mitmeid kordi nädalas tuleb lapsi kooli-trennikodu vahel sõidutada, kuna kodu-kooli-trennide asukohad ei võimalda õigeaegset kohalejõudmist ühistranspordiga. Juhtimisõiguse kaotamine kolmeks kuuks halvab täielikult koduse logistika. Kokkuvõtvalt tooks juhtimisõiguse äravõtmine 3 kuuks menetlusalusele isikule kaasa rasked tagajärjed nii tööalases kui ka koduses elukorralduses, milline mõju kogumina on kaitsja hinnangul rängem, kui nõuaks toimepandud väärteo raskus ja menetlusaluse isiku süü suurus. Taotlused kohtule: Lähtudes ülaltoodust ja juhindudes VTMS § 115 palub menetlusalune isik kohtul Tühistada PPA Põhja prefektuuri 02.09.2022.a otsus väärteoasjas nr 2317,22,005736 määratud karistuse kohta ja teha selles osas uus otsus, millega mõista menetlusalusele isikule karistuseks rahatrahv. Kohtuistungil jäi kaebuse esitaja kaebuse juurde ja selgitas, et see on kahetusväärne juhtum, tõesti ületas kiirust ja natuke valesti oli arvestatud jõudmist soovitud kella ajal praamile. Linnast välja sõiduga oli takistusi, telefonirakendus Waze näitas, et jõuab 14.30 praami peale ja kuna tegemist on augusti kuuga, siis ka juba neljapäeval tegelikult peale keskpäeva on kõik praamid ääreni täis, see 14.30 praam on selline, kuhu veel neljapäeval ilma broneeringuta on võimalik peale saada. Vahetult enne Turbat tegi möödasõidu, ees oli autokolonnis 3-4 autot ja see kolonn liikus alla 90 km/h, vahepeal 82, vahepeal

1. See hakkas näidatavat kohalejõudmise aega ära sööma ja nägi head ja turvalist võimalust mööda sõita. Kolonnis esimene auto oli politseiauto, kes peale möödasõitu kohe pani peatamismärguande sisse. Väga kahetseb oma tegu. Juhtimisõiguse vajadus tuleneb tööülesannetest, et kui rääkida eelmisest samast rikkumisest ja nüüd täna menetluses olevast rikkumisest, vahele jääb sinna 60 000 km, enam-vähem aastas niimoodi sõidab. Kindlasti 100% kõik ei ole tööülesanded aga siiski enamus sellest on ikkagi vajalikud sõidud, siis seoses tööga ja seoses elukorraldusega, kus ei ela laste emaga koos ja peab lapsi transportima siis ka trennidesse, igale poole. Esmatähtis on ikkagi tööülesannete täitmine, väikeettevõtlusel on niigi rasked ajad praegu. Kaotaks sellega oma ettevõtluse, kui tema asemele vahepeal keegi teine tuleb, ei ole ühtegi inimest, keda saaks endaga asendada. Objektid üle Eesti, hetkel xxx, xxx, samuti xxx on mitu objekti ja kogu see objekti juhtimine, eelkokkulepped, ülevaatused, märgistamised, jooksvad probleemid, sellega tegeleb ainuisikuliselt, ülejäänud on lihtsalt töölised, kes on kopajuht ja kes on labidamees, nemad ei ole suutelised seda tegema ja ilmselgelt selle aja jooksul isegi ei suudaks selle 3 kuu jooksul kedagi välja koolitada. Kaevepinnase tööd, ühistranspordiga ei saa tööülesandeid täita, teinekord poole päeva pealt tuleb info, et vaja minna xxx, teinekord on sinna vaja jääda ja siis on vaja jälle järgmisele objektile minna, see ühistranspordiga ei ole võimalik. Juulis määrati karistus treileri pärast, mille peal on paat, mida vedas ka oma eelmise autoga ilma, et oleks seadust rikkunud, aga kuna vahepeal on vahetunud auto, mille mass on suurem ja tunnistab oma viga, keegi teine selles süüdi ei ole, aga oleks pidanud jälgima seda, et autorongi 3500 kg ületas 4 seda lubadega lubatud automassi. Vanem poiss koolis saab ise käia, väiksem poiss xxx klassis, teda on vaja vedada, peale kooli on mõlemal poisil trennid, üks poiss käib xxx. Ise elab xxx, laps käib xxx trennis. Ilma autotranspordita mõlemaid lapsi erinevatesse trennidesse ajaliselt ei ole võimalik viia, trennid asuvad väga erinevates kohtades. Samamoodi vanem poiss ei jõuaks trennis käia ja kooli käia samaaegselt kasutades ühistransporti, sest xxx xxx xxx tänavale läheb peale kooli umbes 1,5 tundi, 1,5 tundi tagasi, trenn algas pool 7 õhtul, lõppeb kell 8.15, sinna vahele jäävad ka õppimised, asjad, siis peaks laps ka loobuma tema kokku keeratud käki pärast trennist, mõlemad lapsed siis ilmselt. Seda ei ole võimalik korraldada ühistranspordiga, ajaliselt. Töötab seal alates
2. aastast, tegeleb sellega üksi, tema ettevõte. Tööl on kopajuhid ja labidamehed ka. Transpordi jaoks peaks kedagi palkama, finantsiliselt ilmselt ei jaksaks 3 kuuks teha. Kellaaegasid ei ole, teinekord hakkab 10 ja lõpeb 10, teinekord täiesti oleneb palju tööd on, teinekord kui objekte on vähem, siis on vähem, kui objekte on rohkem, siis on rohkem sõitmist. Pikalt tööl saab olla ainult nendel päevadel, kui lapsed ei ole temaga, sellel juhul, kui lapsed temaga on, siis lihtsalt peab selle asja kuidagi sellisel organiseerima, et ei saa olla pikemalt tööl. xxx minna saab tõesti ainult siis, kui lapsi ei ole või siis peab paluma lapse ema, kas on võimeline lapsi ise ära võtma, kuigi lapse ema on ka siin samas Tallinnas olemas ja kui on tõesti hädaolukord, siis ta saab see päev jätta, kui on tõesti vaja ja kui talle see ka sobib aga peab sellega arvestama. Mõlemad trahvi tasumised on olnud viivitusega. Mõlemad viivitused ei ole seotud unustamisega, üks trahv oli sellises olukorras, see varasem liiklustrahv, sel hetkel lihtsalt ei olnud võimalik seda tasuda. See, mis viimane oli, oli see, et need meilid, mis tulevad trahvidega, ei tule igapäeva kasutuses olevasse meilboksi, tõesti ei olnud seda vaadanud seda riik.ee, kus on trahvid üleval ja tõesti ei pannud tähele seda. Sai teada siis, kui sai teada otsuse viimase rikkumise koha pealt, seal oli kirjas, et on maksmata trahv. Arvestades seda, mis olukorras praegu on ja miks seda asja arutatakse, siis edaspidi kindlasti ei taha seda korrata ja seda oma elukorraldust ohtu seada. Kaitsja jäi esitatud kaebuse juurde leidis ja märkis, et soovib mõnele aspektile suuremat tähelepanu juhtida. Klient rääkis sellest, kuidas liikudes Haapsalu poole liikus sõidukite kolonnis, mille kiirus oli ebaühtlane, tõenäoliselt ei ole tegemist olukorraga, mida kohus või kohtuväline menetleja siis kohtusaalis esmakordselt kuuleks, vabalt võib arvata, et tegemist võib olla välja mõeldud jutu või olukorraga menetlusaluse isiku poolt, viitan kiirusemõõturi kasutamise protokollis märgitud andmetele, mille kohaselt on kiirust mõõtnud sõiduki kiirus olnud 88 km/h, mis on allpool seda lubatud piirkiirust ja seda on keeruline tõendada, kui see kõige esimene auto sõidab ebaühtlase kiirusega või madalama kiirusega, kui lubatud piirkiirus teelõigul on, siis mille pärast kipuvad kõik järgnevad sõidukid liikuma veelgi ebaühtlasemalt ja veelgi madalamate kiirustega. Selles kiirusemõõturi kasutamise protokollis fikseeritud asjaolud, mõnes mõttes kinnitavad ka minu kliendi poolt räägitut selles kohta, et selle kolonni kiirus tõepoolest võis olla ebaühtlane ja selline ebaühtlane kiirus siis mõneski mõttes õigustaks juhi poolt möödasõidu planeerimist. See, et kuidas ta seda planeerib või kas valitud teepikkus on möödasõiduks piisav ja kui palju ta peab ette nägema oma möödasõidu lõpetamise võimalikkust ja ohutust, see on juba seadustes kirjas. Sageli inimesed kas prognoosivad oma möödasõidu võimalusi valesti või mingisugusel alateadlikul ajendil püüavad sealt vastassuunavööndist kiiremini lahkuda. Kaebust ette valmistades luges ühte magistritööd, kus juuratudeng analüüsis möödasõitude võimalikkust Eesti teedel, üheks trassiks oli ka Tartu mnt trass, põhimõtteliselt oli selle magistritöö lõppjäreldus see, et väga paljudel maanteedel ei ole möödasõidu sooritamine nö lubatud piirkiirust ületamata 85 või 80 km/h liikuvast sõidukist üldse võimalik ja lõppjäreldus oli, et võiks kaaluda möödasõidu olukorras teatud kiiruse ületamise lubamist. See ettepanek ei ole täna kuhugi jõudnud. See uuring oli selles mõttes huvitav, et annab ainest mõelda, et tihtilugu möödasõidul teatud lühiajaline kiiruse ülemine on justkui vältimatu. Küsimus on selles, et kui suurt süüd või kui rasket rikkumist me sellises tegevuses näeme ja kui raskelt tuleks karistada, kui raske see karistus peaks olema. Teine aspekt määratud karistuste täitmise küsimus ja tõepoolest on nõus, et on täna istungil välja tulnud sellised mustrid, mis 100% seadusekuulekale isikule ei peaks olema omased, kui karistus on määratud, tuleks karistus ka koheselt ära tasuda. Kuid ma ei ole kindel, et kas karistuse 5 tasumisega või trahvi tasumisest konkreetselt rääkida, selle trahvi tasumisega viivitamine peaks vältimatult kaasa tooma teiseliigilise karistuse valiku. Kuigi me räägime täna olukorrast, kus menetlusalune isik on varasemate trahvide tasumisel olnud viivituses, ei räägi me siiski olukorrast, kus ta on silmnähtavalt või ilmselgelt kõrvale hoidnud talle varasemalt määratud karistuste kandmisest. Kuigi mõlemal juhul selgus, on täitemenetlus alustatud kohtutäituri poolt või seda sundtäitmist alustatud kohtutäituri poolt, ei ole ju menetlusalune isik teinud takistusi selle täitemenetluse edukaks läbiviimiseks, sellel viimasel juhtumil selgitas klient siin kohtus, et temani pole üldse veel täitemenetluse alustamise dokumente jõudnud, siis see tasumine tuli vabatahtlikult selle info pinnalt, mis ta sai kohtuvälise menetleja otsusest. Teisel juhul nagu täna esitatud tõendist nähtub, on täitmine toimunud ilma igasuguste eriliste viivitusteta. Kuigi oma initsiatiivil täitmine pole toimunud, ei ole ka menetlusalune isik teinud takistusi või püüdnud kõrvale hoida selle karistuse kandmisest. Tihtilugu inimesed unustavad selle trahvi ära, saab aru, et see ei ole normaalne unustada mingit kohustust aga see lihtsalt nii on, selle unustamise taga ei ole soovimatus vältida karistuse kandmist, ei ole soovimatus suhtuda halvasti õiguskorda, võib olla seal on mingid majanduslikud põhjused, kõigepealt eluliselt tähtsad väljaminekud, siis vaadatakse kuidas trahvidega saab. Aga fakt on, et tänaseks on need trahvid kantud, inimene ei ole teinud midagi, mis annaks alust arvata, et ta on soovinud karistuse kandmisest kõrvale hiilida, seega ei peaks trahvi hilisema tasumise fakt nö õigustama juhtimisõiguse äravõtmist olukorras, kus tegelikult süü suurusest tulenevalt on võimalik kaaluda ka rahatrahvi kohaldamist karistusena. Antud juhul rahatrahvi kohaldamine tegelikult oleks õigustatud, vähemalt esineksid alused rahatrahvi kohaldamise kaalumiseks, sellel on kaebuse tekstis peatunud. See süü suurus ei ole niivõrd ülekaalukalt suur kiiruse ületamise määr, pigem § 227 lg 2 alumisse serva, mõni km vähem ja tegelikult juhtimisõiguse äravõtmise vajalikkust ei oleks ka seaduseandja enam nö ette näinud. See sama mõju konkreetse karistusliigi mõju menetlusaluse isiku elule, saab aru, et karistuse kandmine ei pea olema mugav, elulised vajadused juhtimisõiguse järgi, kõik nad olid olemas enne, kui see tegu toimus ja põhimõtteliselt oleks saanud inimene juba enne mõelda, kui teo toime pani. Kuid lõpuks täna räägime sellest karistuse proportsioonidest, igasugune rikkumine on teatud mõtlematuse tagajärg ja ei saa alati kohaldada seda karmimat karistusliiki argumendiga, et oleks võinud varem mõelda. Kas selle karistusliigi kohaldamise küsimuses peab tagasi vaatama lõpuks süü suurusele ja siis vaatama, kas need tagajärjed, mis rakendatud karistusega kaasnevad, on proportsionaalsed võrreldes isiku süü suurusega. Kui ületada kiirust 4 km võrra rohkem sellest piirist, kus seaduseandja on pidanud vajalikuks teatud juhtudel juhtimisõiguse äravõtmist, siis võib küsida, et kas 3 kuuks aktiivsel ehitusettevõtjal oma elu pausi peale panek on proportsionaalne tulemus. Eraettevõtja, ehitusettevõtja töö selline ei ole, menetlusalune isik on püüdnud anda kohtule ülevaadet oma töö eripärast. Kui me täna selle 24 km/h võrra kiiruse ületamise puhul ütleme, et 3 kuuks juhtimisõiguse äravõtmine ja võib olla senise elukorralduse pea peale pööramine on täiesti proportsionaalne, õigustatud karistus, siis milline see karistus peaks olema siis oluliselt hullemate rikkumiste puhul. Kindlasti on sellisest möödasõidul, lühiajalisel lühikesel distantsil tehtud mitte kuigi suurest kiiruse ületamisest oluliselt raskemaid tegusid, on võimalik kiirust ületada pikaajaliselt asulas, korraldada asulates mingisuguseid rallivõistlusi, on võimalik rikkumisi toime panna oluliselt teistsuguste isikute poolt, isikute poolt, kes iga kuu panevad ühe kiiruse ületamise toime. Kuidas selliste isikute suhtes käituda, lõppkokkuvõttes ka siis tuleb alati mängu see süü suurus ja sellele vastav karistus aga karistusliigi küsimus samuti. Klient ei ole praegu nö käsitletav sellise kodanikuna, kelle suhtes võiks öelda, et jah, see inimene tegelikult õiguskorda suhtub üleolevalt. Jah, tal on kehtivad karistused aga nende tegude tihedus või nende tegude iseloom ei ole päris selline, mis võimaldaks menetlusalust isikut ühte patta panna oluliselt raskemate või süsteemsete rikkujatega. Praegusel juhul juhtimisõiguse äravõtmises seisnev karistus on natukene ebaproportsionaalne. Palub kohtul analüüsida ja kaaluda neid argumente, ja palub tühistada juhtimisõiguse äravõtmises seisneva karistuse ja mõista karistuseks rahatrahv. 6 Kohtuvälise menetleja esindaja asus seisukohale, et tegu iseenesest, kaitsja on viidanud, et asi on lühiajaline, see on olnud kontrollitud, piiritletud ajaliselt ja ruumiliselt, samas mainis psühholoogilist aspekti, kus siis juhid soovivad teha seda möödasõitu võimalikult kiiresti, samas on ka teine psühholoogiline aspekt, mis on see mõte, et mul on kiire, ma hakkan hiljaks jääma, ma ei mõtle enam ratsionaalselt ka selles osas, et selline lühiajaline kiiruse ületamine ajaliselt mitte mingisugust võitu ei anna. Ilmselt oleks see tegevus jätkunud ka ülejäänud teel, kui juba on selline mõte kuklas, et on kiire, hakkan hilinema. Sellisel hetkel tegelikult ju möödasõit iseenesest juba paneb juhi fookuse hoopis mujale, mitte sellele, mis ümber toimub, sellele, et saaks ruttu selle oma teo ära teha. Kõik see nägemusulatuse ahenemine jne, kõik see rakendub sellel hetkel kui möödasõitu tehakse. Rääkimata sellest, et möödasõit ei ole kohustuslik manööver, see on võimalus, mida saab kasutada lubatud kiiruse piires. Kiirusemõõturi protokollist on näha, et mõõtmise hetkel oli politseisõiduki kiirus 88, see ei anna ka täpsemat ülevaadet, milline see kolonni kiirus üldiselt oli sellele teel. Sellest olenemata, kui juht näeb, et ei ole võimalik rikkumata manöövrit teha, siis ta peab sellest loobuma. Seega ei näe, et ka möödasõidul kiiruse ületamisse tuleks kuidagi leebemalt suhtuda. Mis puudutab karistust, põhiline vaidlus täna, siis asjaolu, et isik on viivitanud rahatrahvide tasumisega, ei olegi see ainus põhjus, mis on kaasa toonud selle juhtimisõiguse äravõtmise. Ei saagi üldse toetuda sellele, milline oli see kiiruse ületamine, milline oli see süü suurus, vaid peab ikkagi vaatama tema varasemaid karistusi ja seda, mida on öelnud Riigikohus, et ei saa mööda vaadata sellest, et isikule on liiklusalaste rikkumiste eest määratud kaks rahatrahvi ehk isikule on juba antud kahel korral võimalus oma liiklusalast käitumist parandada kergemaliigilise karistuse abil, millesse on kohati suhtutud veidi hooletult, mis puudutab tasumise aegasid. Kui need karistused ei ole teda mõtlema pannud kõikidele nendel aspektidele, mille jaoks tal juhtimisõigust vaja on, siis ei jää ka kohtuvälisel menetlejal muud üle, kui kohaldada rangemat karistusliiki selleks, et isikut mõjutada, selleks, et tagada nii üld- kui eripreventiivsete eesmärkide täitmine. Menetlusalune isik on täpselt aastase vahega pannud toime need kiiruse ületamised, eelmine rikkumine oli samuti 11.08.
3. See möödasõit ei olnud kuidagi juhuslik rikkumine vaid teadlik ja tahtlik valik. Seetõttu leiab, et isikule juhtimisõiguse äravõtmine on ikkagi õiglane karistusliik. Kohtueelses menetluses isik ei ole avaldanud kahetsust, kohus võib tänasel päeval kaaluda, kas isik on seda avaldanud ja kuidas ta nüüd suhtub oma teosse. Jätta otsus muutmata. Maakohtu seisukoht Kohus, tutvunud kohtule esitatud kaebusega, kuulanud ära kaebuse esitaja selgitused ja kaitsja seisukoha ning kohtuvälise menetleja esindaja arvamuse, samuti uurinud kohtuistungil väärteotoimikus leiduvaid tõendeid, asub alljärgnevale seisukohale. Kuigi esitatud kaebuses ei vaidlustata otsust sisuliselt ja taotletakse kohaldatud karistuse liigi muutmist, peab kohus vaatamata sellele väärteoasjas esitatud kaebust läbi vaadates lähtuma VTMS §-s 133 sätestatust. VTMS § 133 kohaselt peab kohus kaebuse lahendamiseks välja selgitama, kas ei esine väärteoasjas VTMS § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavaid asjaolusid (p 1), kas leidis aset tegu, milles menetlusalust isikut süüdistatakse (p 2), kas teo on toime pannud menetlusalune isik (p 3), kas tegu on väärtegu ning kas see on õigesti kvalifitseeritud (p 4), kas karistus väärteo eest määrati selleks pädeva kohtuvälise menetleja poolt (p 5), kas väärteo menetlemisel kohtuvälise menetleja poolt on järgitud väärteomenetlusõigust (p 6), kas menetlusalusele isikule karistuse määramine on toimunud kooskõlas karistuse kohaldamise alustega (p 7), kas väärteomenetlus ei kuulu lõpetamisele VTMS § 30 sätestatud alustel (p 8) ning kas lõpetada väärteomenetlus ja kohaldada karistusseadustiku §-s 87 sätestatud alaealisele kohaldatavaid mõjutusvahendeid või anda väärteoasja materjalid üle alaealiste komisjonile (p 9), kuidas lahendada taotlus hüvitada süüteomenetluses tekitatud kahju süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seaduse kohaselt (p 10). 7 Antud juhul inkrimineeritakse menetlusalusele isikule väärteoprotokolli ja vaidlustatud otsuse kohaselt

§ 227

lg 2 ettenähtud süüteo toimepanemist.

§ 227

lg 2 näeb ette vastutuse mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest 21-40 kilomeetrit tunnis ning taolise süüteo eest on karistusena ette nähtud rahatrahv kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmine kuni kuue kuuni. Lisaks sellele võib

§ 227

lg 5 p 1 kohaselt kohaldada lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist lõikes 2 sätestatud süüteo eest ühest kuust kuni kolme kuuni. Väärteotoimikus asuva kiirusemõõturi andmete ja salvestise väljatrükist nähtuvalt kasutati menetlusaluse isiku Thomas Puhki juhitud sõiduki xx registreerimismärgiga xxx sõidukiiruse mõõtmiseks 11.08.2022 kella 13.14 ajal mõõteseadet Stalker DSR 2X DP019590, antennid KC064130 ja KR020039, millist testiti eelnevalt kell 08.32. Tegemist on statsionaarselt paigaldatud kiirusmõõturiga, mida kasutati mõõtja sõidukis, mis liikus esimesel sõidurajal samas suunas liikuva objekti kiiruse mõõtmiseks ja mõõtja sõiduki sõidukiirus oli 88 km/h. Mõõtmisel tuvastati, et mõõdetav sõiduk liikus esimesel pärisuunalisel sõidurajal, eemaldus patrullautost ja kiirendas intensiivselt. Kiirusmõõturi lugemiks oli 120 km/h ning laiendmääramatust +/- 6 km/h arvestades oli lõplikuks mõõtetulemuseks 114 km/h. Väärteotoimikus leiduvast taatlustunnistusest TTRS-21/00172 nähtuvalt oli kiirusmõõtur taadeldud 03.09.2021 ning tõendist tulenevalt oli mõõtja läbinud mõõtja koolituse 2021 märtsis. Taolistest andmetest saab tulla järeldusele, et mõõtetulemus on mõõteseaduse § 5 lg 1 mõttes jälgitav, kuivõrd mõõtmist on teostanud pädev ja vastava koolituse läbinud mõõtja V L, kasutades taadeldud mõõtevahendit, järgides seejuures mõõtemetoodikat. Seega on tuvastamist leidnud

§ 227

lg 2 objektiivne koosseis, s.o menetlusalune isik ületas mootorsõiduki juhile liikluskorraldusvahendiga lubatud suurimat sõidukiirust mitte vähem kui 24 km/h võrra, millega rikkus

§ 15lg 1 p 1 keeldu.

Süüd välistavaid ja õigusvastasust välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Seega on kohtu arvates tuvastamist leidnud, et menetlusalune isik ületas asulavälisel teel lubatud suurimat sõidukiirust 90 km/h mitte vähem kui 24 km/h võrra, millega rikkus

§ 15

lg 1 p 1 keeldu ja pani toime

§ 227lg 2 ettenähtud väärteo.

Kohus leiab, et väärteomenetluses tehtud mõõtmise tulemusega on väärteokoosseisu olemasolu menetlusaluse isiku käitumises tuvastatud ning mõõtetulemusest sõltuvalt on menetlusaluse isiku käitumine õigesti kvalifitseeritud

§ 227lg-s 2 ettenähtud väärteona.

Seega puuduvad väärteoasjas VTMS § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavad asjaolud VTMS § 133 p 1 mõttes. Samuti on tuvastatud, et menetlusalusele isikule süüks arvatud tegu on aset leidnud (§ 133 p 2) ning selle on toime pannud menetlusalune isik (§ 133 p 3), mida on ta ka ise tunnistanud. Kuna menetlusalune isik juhtis sõidukit kiirusega, mis ületas mootorsõiduki juhile lubatud suurimat sõidukiirust (90 km/h) mitte vähem kui 24 km/h, siis rikkus menetlusalune isik

§ 15

lg 1 p 1 keeldu ja tegemist on väärteoga

§ 227lg 2 mõttes ning see süütegu on õigesti kvalifitseeritud (§ 133 p 4).

Vaidlustatud otsusest nähtuvalt määras menetlusalusele isikule karistuse Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo kohtuesindusgrupi uurija abi Aivar Hirs, kes on täidesaatva riigivõimu volitustega asutuse ametnik VTMS § 9 p 1 ja § 10 lg 1, 2 mõttes, mistõttu on vaidlustatud otsuse koostaja pädev otsust koostama (§ 133 p 5). Väärteoasja materjalidest ei ilmnenud, et kohtuväline menetleja oleks kohtuvälises menetluses väärteoasja menetledes või otsust koostades jätnud järgimata väärteomenetlusõiguse nõudeid (§ 133 p 6). Vaidlustatud otsusest nähtuvalt karistati menetlusalust isikut

§ 227

lg 2 alusel mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 3 kuuks.

§ 227

lg 2 näeb karistusena ette rahatrahvi kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise kuni kuue kuuni. Seega järeldub, et kohtuvälise menetleja määratud põhikaristus on määratud ettenähtud sanktsioonimäära keskmises määras. Seega kohus leiab, et karistuse määramine on toimunud 8 kooskõlas karistamise kohaldamise alustega (p 7) ja süü suurust arvestades puudub ka alus väärteomenetluse lõpetamiseks VTMS § 30 alustel (§ 133 p 8). Väärteoasja materjalidest ja menetlusaluse isiku isikuandmetest nähtuvalt on menetlusaluse isiku puhul tegemist täisealise isikuga, mistõttu puuduvad ka alused väärteoasja lõpetamiseks ja alaealisele kohaldatavate mõjutusvahendite kohaldamiseks VTMS § 133 p 9 mõttes. Kuivõrd menetlusalune isik ei ole esitanud taotlust süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamiseks, siis puudub ka alus seda asjaolu analüüsida (§ 133 p 10). Karistuse määramine Kohus nõustub kohtuvälise menetleja määratud karistuse liigiga ning põhjendab seda järgnevalt. Vastavalt KarS § 56 lg 1 sätetele on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt tuvastatakse kõigepealt menetlusaluse isiku süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. Sellele järgnevalt arvestatakse eri- ja üldpreventiivseid eesmärke. Seadusandja on

§ 227

lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest ette näinud karistusena rahatrahvi kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise kuni kuue kuuni. Lisaks sellele võib

§ 227

lg 5 p 1 kohaselt

§ 227

lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest teiseliigilise põhikaristuse kõrval kohaldada lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist ühest kuust kuni kolme kuuni. Hinnates menetlusaluse isiku süüd

§ 227

lg 2 ettenähtud teo toimepanemisel leiab kohus, et mõõdetavate suuruste puhul sõltuvad süüteo kvalifikatsioon ja süü suurus numbrilisest näidust. Käesoleval juhul on tuvastatud, et menetlusaluse isiku juhitud sõiduk sõitis kiirusega, mis ületas lubatud suurimat sõidukiirust mitte vähem kui 24 km/h. Seega ületati lubatud sõidukiirust

§ 227lg 2 sätestatud kiiruste vahemikku arvestades alammäära lähedases määras.

Seega on süü suuruse mõttes tegemist keskmise süüga. Samas on tegemist olukorraga, kus suurim lubatud sõidukiirus on kehtestatud liiklusseadusega ning kohtule ei ole esitatud andmeid, et vaidlusalusel teelõigul oleks Transpordiamet liiklusseaduses sätestatud korras asulavälisel teel suurimat lubatud sõidukiirust suurendanud. Arvestades seda, et menetlusalusele isikule on juhtimisõigus omistatud üle 20 aasta tagasi, siis peaks menetlusalusele isikule üheselt ka olema teada, et asulavälisel teel on suurimaks lubatud sõidukiiruseks 90 km/h kui liikluskorraldusvahendiga ei ole reguleeritud teisiti. Kui veel arvestada sellega, et menetlusaluse isiku juhitud sõiduki liikumiskiiruseks mõõdeti mitte vähem kui 114 km/h, siis pidi menetlusalune isik ka aru saama sellest, et tema sõidukiirus on lubatust oluliselt suurem, seda nii kiiruse tajumise kui ka sõidukis asuva eeldatavasti töökorras spidomeeteri vaatamisega. Neid asjaolusid koos hinnates asub kohus seisukohale, et menetlusalune isik pani väärteo toime kavatsetult ja eesmärgipäraselt. Kohtu arvates kujutab selline juht teistele liiklejatele ohtu oma mõttelaadilt, kuivõrd sellise käitumisega põhjustab ta teadliku ohu liikluses. Kaebuse esitaja on põhjendanud lubatud suurima sõidukiiruse ületamist sellega, et ta kiirustas praamile ja tegi seoses sellega möödasõidu sõidukite kolonnist. Kohus leiab, et mida rohkematest sõidukitest järjest, ehk kolonnist mööda sõidetakse, seda pikem on vastassuunas sõitmise aeg ja seda ohtlikum see käitumine on. Süü kõrval arvestatakse ka karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude olemasolu. Karistust kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid kohtuvälises menetluses ei tuvastatud ning neid ei tuvastanud ka kohus kaebemenetluses. Kaebuse esitaja küll avaldas kohtuistungil kahetsust, kuid kohus suhtub sellesse mõnevõrra kriitiliselt. Samas ei saa kohus seda jätta täiesti tähelepanuta. Karistuse määramisel tuleb lisaks lähtuda ka õiguskorra kaitsmise huvidest ning kohtu arvates kuulub õiguskorra alla ka liikluskord. Liikluses on aga suurima ohu allikaks teistele liiklejatele 9 mootorsõidukijuhid, kes ei täida liikluskorda tagavaid õigusnorme korrektselt. Kaebuse esitanud isiku väärteoasja materjalidest nähtuvalt eiras kaebuse esitaja teadlikult liiklusnõudeid, mida näitab ka sõidukiiruse ületamine asulavälisel teel, kus lubatud suurim sõidukiirus on üheselt ja arusaadavalt igale juhile teada. Seejuures ületas menetlusalune isik lubatud sõidukiirust möödasõidul olukorras, kus eesliikuvate sõidukite kiirus oli lähedane lubatud suurimale sõidukiirusele, mis tähendab seda, et möödasõidule asuv juht on üheselt teadlik sellest, et ta peab möödasõidu tegemiseks lubatud sõidukiirust oluliselt ületama ning kui sõita mööda sõidukite kolonnist, peab ta seda tegema pikema aja vältel. Väärteoasja materjalides leiduvast karistusregistri väljatrükist nähtuvalt on menetlusalust isikut karistatud kohtuvälise menetleja 11.08.2021 otsusega

§ 227lg 2 ettenähtud väärteo eest rahatrahviga 320 eurot, mille ta tasus 05.11.2021.

Sellele järgnevalt karistati menetlusalust isikut kohtuvälise menetleja 06.07.2022 otsusega

§ 201

lg 1 ettenähtud väärteo eest rahatrahviga 200 eurot, mille menetlusalune isik tasus 16.09.2022. Sellest saab järeldada, et menetlusaluse isiku liiklust ohustav käitumine on vaatamata kohaldatud karistustele ajas jätkunud ja lubatud sõidukiiruse ületamine on olnud korduv. Seejuures on

§ 227lg 2 järgi kvalifitseeritavad väärteod toime pandud aastase vahega.

Samas pani menetlusalune isik menetlusesemeks oleva väärteo toime ajal, mil viimane rahatrahv oli veel tasumata. Arvestades aga seda, et eelmised määratud rahatrahvid liiklusalaste väärtegude eest, mis on käesolevaks ajaks tasutud, ei ole menetlusalust isikut õiguskuulekusele sundinud ja menetlusalune isik jätkab liikluse ohustamist, leiab kohus, et rahaline mõjutamine menetlusaluse isiku puhul eesmärki ei ole saavutanud ja menetlusalust isikut korrale ei ole kutsunud, mistõttu on kohtu arvates menetlusaluse isiku liiklusest eemaldamine ja teiseliigilise karistuse kohaldamine põhjendatud ning kohus nõustub kohtuvälise menetleja valitud karistuse liigiga. Kohus asub seisukohale, et väärteoasjas tuvastatud isiku süü suurus, samuti eri- ja üldpreventiivsed eesmärgid on täiesti piisavad selleks, et kohaldada kaebuse esitaja suhtes põhikaristusena just juhtimisõiguse äravõtmist ning ei väärteotoimiku materjalid ega kaebuse põhjendused, samuti kohtulikul arutamisel välja toodud põhjendused ei anna alust teiseliigilise karistuse kohaldamiseks. Mis puudutab karistuse määra, siis on menetlusalust isikut karistatud ettenähtud sanktsiooni keskmises määras ning kohus leiab, et karistuse keskmine määr vastas nii kohtuvälises menetluses tuvastatud asjaoludele, kui ka eripreventiivsele ja ka üldpreventiivsele eesmärgile. Kuigi kehtiva kohtupraktika kohaselt võib ka keskmise süü korral mõista karistuse üle ettenähtud sanktsiooni keskmise määra kui sellise karistusega on vaja korduvalt samalaadseid süütegusid toime panevas isikus tekitada arusaama keelunormi jätkuvast kehtivusest, siis kohus leiab, et kuivõrd menetlusealuse isiku suhtes kohaldati teiseliigilist karistust karistusandmete kohaselt esimest korda, siis peaks ka keskmises määras kohaldatud karistus oma eesmärki täitma. Väärteoasja materjalides olevatest Transpordiameti andmetest nähtub küll see, et menetlusaluselt isikult on varem korduvalt juhtimisõigust ära võetud, kuid kuna kehtivates karistusandmetes see ei kajastu, ei saa kohus selle asjaoluga arvestada. Samas leiab kohus, et kuivõrd menetlusalune isik on kohtulikul arutamisel avaldanud kahetsust, mida kohus arvestab kergendava asjaoluna ja lubatud sõidukiirust on ületatud

§ 227

lg 2 sätestatud kiiruste vahemiku alammääras ning menetlusaluselt isikult ei ole kehtivate karistusandmete kohaselt varem juhtimisõigust karistusena ära võetud, võib asuda seisukohale, et kohtuliku arutamise seisuga on menetlusaluse isiku süü kõigi asjaolude kogumis alla keskmise ning karistuse määra tuleb kergendada. Samas ei pea kohus võimalikuks karistust kergendada ettenähtud sanktsiooni alammäärani, vaid peab vajalikuks määratud karistust mõnevõrra kergendada lootuses, et ka kergendatud karistus annab menetlusalusele isikule signaali sellest, et edaspidi liiklusnõudeid eirates võib ta juhtimisõigusest ilma jääda oluliselt pikemaks ajaks. Puutuvalt karistuse liiki ja kaebuses ning kohtuistungil esitatud erinevaid põhjendusi karistusliigi muutmise vajalikkusest peab kohus vajalikuks märkida alljärgnevat. 10 Kaebuses on leitud, et aeglasemalt liikuvast sõidukist möödasõidu sooritamine ei ole tihti piirkiirust ületamata tehniliselt võimalik ning samas püüavad möödasõidul olevad juhid viibida vastassuuna sõidurajal minimaalselt ning seetõttu kiputakse möödasõidul kiirust suurendama. Samas on kaitsja arvates põhjust möödasõiduga kaasneva kiiruse ületamisse suhtuda leebemalt, kuivõrd möödasõit on ajaliselt ja ruumiliselt kitsalt piiritletud sündmus. Kohus sellise käsitlusega siiski ei nõustu. Kehtiv liikluuseadus ei näe ette mööndusi lubatud suurima sõidukiiruse ületamiseks möödasõidul või ükskõik millise muu manöövri puhul. Seega ei ole tähtsust ajaliselt mõõdetaval suurusel, s.o sellel kas möödasõit lubatud suurimat sõidukiirust ületades toimub kümne või enama sekundi jooksul. Kui juht peab vajalikuks teha möödasõitu vähesel määral alla lubatud sõidukiirusega sõitvast sõidukit, on ta teadlik sellest, et ta peab möödasõidul lubatud suurimat sõidukiirust ületama, s.t ta on teadlik ka sellest, et ta rikub liiklusseaduses üheselt sätestatud keeldu ja paneb toime väärteo. Mida vähem erineb mööda sõidetava sõiduki kiirus lubatud suurimast sõidukiirusest, seda pikem on möödasõidule kulutatav aeg ja seda rohkem tuleb lubatud suurimat sõidukiirust ületada. Sellega kaasneb ka möödasõidul oleva sõiduki pikemaajaline viibimine vastassuunavööndis. Menetlusaluse isiku selgituse kohaselt tegi ta möödasõidu sõidukite kolonnist, s.t seda pikemaajaliselt viibis ta vastassuunavööndis ja seda rohkem pidi ta ka lubatud suurimat sõidukiirust ületama. Seega lõi menetlusalune isik liiklusohu mitte ainult lubatud sõidukiiruse ületamisega, vaid ka vastassuuna vööndis viibimisega. Kaebuses on leitud, et karistuse kohaldamine sanktsiooni keskmises määras ei ole põhjendatud, kuivõrd kiiruse ületamise määr jääb tunduvalt alla normi dispositsioonis märgitud kiiruse ületamise vahemiku keskmist määra. Vastavalt omaks võetud ja korduvalt toonitatud karistuspraktikale tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr ja seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ja karistust kergendavad ning raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. Süü suurusele hinnangut andes tuleb lähtuda süüteo toimepanemise asjaoludest, mis võivad iseloomustada tegu ja tagajärge ning süüdlase käitumise motiivi ja eesmärki ja lisaks isiku süüle tuleb arvestada ka eri- ja üldpreventiivseid kaalutlusi. Kohus leiab, et samad põhimõtted kehtivad ka karistuse määramisel väärteomenetluses. Käesoleval juhul ongi karistus määratud ettenähtud sanktsiooni keskmises määras ning kohtuvälises menetluses ei tuvastatud asjaolusid, mis võinuks karistuse määrajat mõjutada karistust määrama alla ettenähtud sanktsiooni keskmise määra. Isegi juhul, kui süü suurus oleks alla keskmise, siis käesoleval juhul on põhiliseks karistuse määra mõjutajaks eripreventiivsed kaalutlused, s.o eesmärk mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma liiklusalaste süütegude toimepanemisest, kuivõrd varasemad nii maksimumi lähedane kui ka alla keskmise määra määratud karistused oma eesmärki ei saavutanud ning kohtuvälises menetluses ei olnud tuvastatud ka ühtegi kergendavat asjaolu. Kuivõrd kohtulikul arutamisel tuvastati kergendav asjaolu, siis peab kohus võimalikuks asjaolude kogumit arvestades karistust kergendada, kuid selles osas on kohus oma seisukoha toonud ülalpool. Kaebuses on leitud ka seda, et teo tehioludena tuleb käsitada ka teo toimepanemise kohta ning käesoleval juhul ei toimunud kiiruse ületamine tiheasustusalal, vaid asulavälisel teel sirgel teelõigul. Kiirusmõõturi kasutamise protokolli kohaselt oli tegemist valge ajaga, hea nähtavusega ja kuiva teekattega teega. Kohus leiab, et väärteokoosseisu tuvastamisel ei ole liiklusalase süüteo toimepanemisel erilist tähtsust sellel kas tee oli sirge või milline oli nähtavus. Puutuvalt väitesse asulavälise tee kohta peab kohus märkima, et menetlusalusele isikule ongi ette heidetud

§ 15

lg 1 p 1 sätestatud keelu rikkumist, s.o lubatud suurima sõidukiiruse ületamist asulavälisel teel. Juhul, kui menetlusalune isik oleks lubatud suurimat sõidukiirust ületanud asulasisesel teel, oleks ta rikkunud

§ 15lg 1 p 2 sätestatud keeldu.

Seega ei saa menetlusalusele isikule süüks arvatud tegevust võrrelda teo toimepanemise kohaga, kus keelu rikkumise aluseks on teine säte. Liiklusseaduse § 15 ega 50 sätted ei sisalda erisusi selles osas kas sõidetakse sirgel teelõigul või on tegemist valge ajaga, hea nähtavusega ja kuiva teekattega teega.

§ 15

lg 1 p 1 sätestatud keeld kehtib igal kellaajal, igal teelõigul, igasuguse nähtavusega ja sõltumata sellest kas tee on kuiv või mitte, kui just liikluskorraldusvahendiga ei 11 ole sätestatud teisiti. Samamoodi ei mõjuta eelmärgitud asjaolud

§ 227

lg 2 märgitud süüteokoosseisu tunnuseid ning märgitud asjaolud ei ole ei süüd välistavaks ega vähendavaks asjaoluks. Kaebuses on leitud ka seda, et karistuse määramisel tuleb arvestada sellega, kuidas kohaldatav karistus menetlusaluse isiku elukorraldusele mõjub. Juhtimisõiguse äravõtmine avaldab otsest negatiivset mõju menetlusaluse isiku töövõimele ja ettevõtlusele. Menetlusalune isik omab ja juhib väikeettevõtet, mis tegeleb kaevetöödega ja menetlusaluse isiku ülesandeks on tööalade ülevaatus, ettevalmistamine, planeerimine, märgistamine ja tähistamine. Tööobjektid asuvad menetlusaluse isiku elukohast eemal ja nendeni jõudmiseks on vältimatult vajalik transport ning ühistransport ei võimalda piisavat logistikat ega seadmete transporti. Objektid asuvad praegu xxx, xxx ja xx maakondades ning juhtimisõiguse kaotamine paneb menetlusaluse isiku olukorda, kus tal ei ole võimalik täita oma tööülesandeid. Lisaks tööalasele mobiilsusvajadusele vajab menetlusalune isik mootorsõidukit ka oma alaealiste laste eest hoolitsemisel. Menetlusaluse isiku ülalpidamisel on kaks alaealist last, kes elavad hoolduskokkuleppe alusel tema juures kahe nädala kaupa ning lapsi tuleb vedada mitmeid kordi nädalas kooli-trenni-koju ja need asukohad ei võimalda õigeaegset kohalejõudmist ühistranspordiga. Juhtimisõiguse kaotamine halvab täielikult koduse logistika. Kohus asub seisukohale, et kaebuses märgitud tööd ja kodust logistikat puudutavaid põhjendusi kohus arvestada ei saa. Kohtule esitatud kaebusele on küll esitatud lisadena andmed tööobjektide asukohtade ning ka laste olemasolu kohta, kuid need asjaolud olid menetlusalusele isikule teada ka varsemalt ning tehtava töö iseloom ja sellest tulenev transpordi vajadus ei tekkinud pärast vaidlustatud otsuse tegemist. Kaebuse esitajale oli juhtimisõiguse vajalikkus seoses töö iseloomuga üheselt teada. Samuti oli kaebuse esitajale teada asjaolu, et ta peab kordamööda koos laste emaga laste eest hoolitsema. Laste eest hoolitsemise kohustus lasub lapsevanemal tulenevalt seadusest ning see ei ole sõltuvuses juhtimisõigusega. Laste eest peavad parimal võimalikul viisil hoolitsema ka need lapsevanemad, kellel juhtimisõigust ei ole kunagi olnud ega saa olema ka tulevikus. Need viidatud asjaolud olid kaebuse esitajal olemas ka siis kui ta pani toime eelmise

§ 227

lg 2 järgi kvalifitseeritud väärteo, samuti siis kui ta pani toime

§ 201

lg 1 järgi kvalifitseeritud väärteo, kui ka siis, kui ta pani toime järgmise

§ 227lg 2 järgi kvalifitseeritud väärteo.

Kaebuse esitajal on juhtimisõigus olnud vajalik aastaid, kuid sellest õigusest ilmajäämine ei ole lihtsalt nii teravalt esile kerkinud enne kui see oht realiseerus ning alles siis, kui temalt lõpuks juhtimisõigus ära võeti, avastas ta, et talle on juhtimisõigus erinevatel põhjustel hädavajalik. Kohus on seisukohal, et isik peab tegema kõik enesest oleneva, et tema majanduslik ja temast elukorralduslikult sõltuvate lähedaste olukord tema enese tahtliku süülise käitumise tõttu ei halveneks. Seega saanuks kaebuse esitaja säilitada väärteo toimepanemisele eelnenud olukorra vaid juhul, kui oleks hoidunud temale inkrimineeritud järjekordse väärteo toimepanemisest. Seetõttu leiab kohus, et kaebuses toodud põhjendused menetlusaluse isiku juhtimisõiguse vajalikkuse kohta tuleb jätta tähelepanuta. Teadmine, et kaebuse esitajale on juhtimisõigus vajalik, ei tekkinud menetlusalusel isikul pärast väärteootsuse kättesaamist, vaid see teadmine oli tal oluliselt varem. Samamoodi oli ta teadlik ülalpeetavatest ja sellest, et tema sissetulek sõltub töö tegemisest ja töö tegemine juhtimisõiguse säilimisest. Ilmselgelt on kaebuse esitaja juhtimisõiguse olemasolul olnud mugavustsoonis ja ta on harjunud oma elu korraldama juhtimisõigusest tulenevaid eeliseid kasutades ja sellest eelisest ilmajäämine sunnib teda oma elukorraldust muutma. Selline elukorralduse muutmise vajadus ei saa aga olla põhjuseks kohtuvälise menetleja otsuse tühistamiseks kohaldatud karistuse liigi osas. Ükski karistus ei saa olla mugav, vastasel juhul puudub karistusel saavutatav eesmärk, s.o inimese käitumisharjumuste muutmine õiguskuulekuse suunas. Kaaludes riivatavaid õigushüvesid, asub kohus seisukohale, et antud olukorras kaaluvad kollektiivsed õigushüved kaasliiklejate ning ka kaebuse esitaja enda elu, tervise ja ohutuse näol üles kaebuse esitaja võimalikud huvid. Sellest tulenevalt leiab kohus, et väärteoasjas tuvastatud isiku süü suurus, samuti eri- ja üldpreventiivsed eesmärgid on täiesti piisavad selleks, et 12 kohaldada kaebuse esitaja suhtes põhikaristusena just juhtimisõiguse äravõtmist ning ei kaebuses ega kohtuistungil esitatud väited ei anna alust kohaldatud karistuse liigi muutmiseks. Kokkuvõtvalt asub kohus seisukohale, et kaebuse lahendamisel ei ilmnenud menetlus- või materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist ning ka kaebuse argumentides ei osutatud sellistele minetustele, millega kaasneks või võiks kaasneda kohtuvälise menetleja otsuse sisuline muutmine või tühistamine. Küll peab kohus võimalikuks korrigeerida kohtuvälise menetleja otsust karistuse määra osas ning kergendab sellest tulenevalt mõningal määral kohaldatud karistust. Märt Toming Kohtunik /allkirjastatud digitaalselt/ 13