RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 2-20-11743 Otsuse kuupäev Tartu, 14. detsember 2022. a Kohtukoosseis Eesistuja Kai Kullerkupp, liikmed Tambet Tampuu ja U

) § 367 teise lause järgi tuleb kostjalt välja mõista otsuse tegemise ajaks sissenõutavaks muutunud viivis 2098 eurot 36 senti ja edasi hageja nõutud ulatuses 7%, kuid mitte üle VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määra. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

1. Kostja esitas kassatsioonkaebuse, milles palub tühistada ringkonnakohtu otsuse hagi rahuldamise osas ja teha uue otsuse, millega rahuldada hagi osaliselt ning mõista kostjalt hageja kasuks välja põhivõlg 9925 eurot 88 senti ja viivis 1173 eurot 1 sent ja alates
2. märtsist 2022 kuni põhivõla tasumiseni 7% aastas, kuid mitte üle VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määra. Alternatiivselt palub kostja tühistada ringkonnakohtu otsuse hagi rahuldamise osas ja saata asja uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule. Ringkonnakohus jättis tähelepanuta kostja vastuväite ja tõendi, mille kohaselt on kostja tasunud
3. juunil 2020 arve nr 2005-2 töövõtjale 6000 euro ulatuses. Hageja ei ole seda asjaolu vaidlustanud. Seega on kostjal sellest arvest tasumata üksnes 10 eurot 8 senti. Kuigi kostja esitas 6000 euro tasumise tõendi nii maa- kui ka ringkonnakohtule ja viimane võttis kostja lisatõendi toimikusse, jättis ta sellega arvestamata. Sellega rikkus ringkonnakohus menetlusõiguse norme ning mõistis kostjalt valesti välja 6000 eurot ja sellelt arvutatud viivise.
4. Hageja teatas Riigikohtule, et kostja on kassatsioonkaebuses pahatahtlikult väitnud, et ringkonnakohus jättis tähelepanuta nii maa- kui ka ringkonnakohtule esitatud vastuväite ja tõendi, mille kohaselt on arvest nr 2005-2 tasumata üksnes 10 eurot 8 senti. Vaidlusalune arve oli kokku 12 010 eurot 8 senti. Lisaks teatas hageja, et kostja on
5. juulil 2022 äriregistrist kustutatud teise äriühinguga ühinemise tõttu. Hageja palus nõuda kostja esindajalt teavet kostja õigusvõime kohta ning Riigikohtul kostjat andmete esitamata jätmise eest trahvida.
6. Riigikohus saatis kostja esindajale
7. oktoobril 2022 nõude esitada hiljemalt
8. oktoobril 2022 Riigikohtule selgitus, kas ja missugustel põhjendustel jääb kostja oma väite juurde, et ringkonnakohus on mõistnud temalt arve nr 2005-2 alusel välja juba tasutud 6000 eurot. Samaks ajaks palus Riigikohus avaldada ka andmed äriregistrist kustutatud kostja õigusjärglase kohta.
9. Kostja esindaja ei vastanud kohtunõudele, kuid märkis menetluskulude hüvitamise taotluses, et kostja jääb kassatsioonkaebuses esitatud seisukohtade juurde. 3

§ 691p 1 alusel rahuldamata ja ringkonnakohtu otsus muutmata.

12. Äriregistrist nähtuvalt on kostja pärast kassatsioonkaebuse esitamist äriregistrist kustutatud ühendamise tõttu teise äriühinguga, kuid see ei mõjuta tsiviilasja lahendamist ja kohtuotsuse tegemist. Äriseadustiku § 391 lg-te 1 ja 4 järgi kostja ühendamisel teise äriühinguga kostjaks olnud äriühing lõppes ning kostja üldõigusjärglaseks sai ühendav ühing. Üldõigusjärgluse menetluslikke tagajärgi reguleeriva

§ 209

lg-st 1 tulenevalt on kostja üldõigusjärglus võimalik menetluse igas staadiumis ning kohus lubab üldõigusjärglasel menetlusse astuda, kui seaduses ei ole ette nähtud teisiti. Kuna kostjat esindab kassatsioonimenetluses lepinguline esindaja ning see esindaja ega hageja ei ole taotlenud menetluse peatamist, ei mõjuta esialgse kostja lõppemine üldõigusjärglusega menetluse jätkumist (

§ 353

lg-d 1 ja 2).

§ 209

lg-st 2 tulenevalt on esialgse kostja üldõigusjärglasele kohustuslikud kõik enne tema menetlusse astumist tehtud menetlustoimingud samal määral, kui need oleksid olnud kohustuslikud esialgsele kostjale. Samuti kehtib pärast hagi esitamist kostja õigusjärglaseks saanud äriühingu kohta jõustunud kohtuotsus (

§ 460lg 1).

1. Kostja on kassatsiooniastmes vaidlustanud ringkonnakohtu otsuse üksnes põhjendusel, et ringkonnakohus jättis tähelepanuta kostja vastuväite ja tõendi, mille kohaselt on kostja tasunud
2. juunil 2020 arve nr 2005-2 töövõtjale 6000 euro ulatuses, ning seega mõistnud valesti selle summa kostjalt hageja kasuks välja. Hagiavalduse kohaselt tasus kostja
3. juunil 2020 töövõtjale arve nr 2005-2 alusel 6000 eurot, jättes sellest arvest tasumata 6010 eurot 8 senti. Hagiavalduses palus hageja mõista kostjalt arve nr 2005-2 alusel välja 6010 eurot 8 senti. Kostja on maakohtule esitatud vastuse täpsustuses, samuti ringkonnakohtus apellatsioonkaebusele vastates selgitanud, et arve nr 2005-2 oli kokku 12 010 eurot 8 senti, millest
4. juunil 2020 tasuti hea tahte märgiks 6000 eurot. Seega ei vaielnud pooled
5. juunil 2020 tasutud 6000 euro üle ning ringkonnakohus ei pidanud kostja sellekohaseid väiteid analüüsima ega tõendeid vastu võtma ja hindama. Ringkonnakohus rahuldas hageja põhinõude kokku 15 925 euro 88 sendi ulatuses, mis hõlmas kostjalt arve nr 2005-2 alusel veel tasumata 6010 euro 8 sendi väljamõistmist. Kohtutoimikust ei nähtu, et kostja oleks vaidlustanud arve nr 2005-2 kogusuurust. Kuna ringkonnakohtu otsusega mõisteti kostjalt hageja kasuks välja 12 010 euro 8 sendi suuruse arve alusel 6010 eurot 8 senti, siis on kohus arvesse võtnud juba tasutud 6000 eurot. Kassaatori väidete kohta, nagu oleks temalt kõnealuse arve alusel välja mõistetud juba tasutud rahasumma, puuduvad igasugused selgitused ja põhjendused.
6. Riigikohus palus kostjal selgitada oma kassatsioonkaebuse ainukest sisulist väidet temalt arve nr 2005-2 alusel 6000 euro valesti väljamõistmise kohta. Kostja lepinguline esindaja T. Eipre eiras kohtunõuet, kuid esitas pooltele lõplike seisukohtade esitamiseks antud tähtpäevaks kostja kassatsiooniastme õigusabikulude nimekirja, paludes need hagejalt välja mõista. Kolleegium leiab, et kostja, keda esindas menetluses vandeadvokaat T. Eipre, on esitanud Riigikohtule tsiviilasja faktiliste asjaolude kohta valeväiteid sisaldava kassatsioonkaebuse ning seeläbi käitunud vastuolus

§ 200

lg-tes 1 ja 2 ja

§ 328lg-s 1 sätestatuga. 4

§ 222lg 1, § 217 lg 5 esimene lause ja lg 6).

Tsiviilkohtumenetluses kehtiva hea usu põhimõtte kohaselt on menetlusosaline kohustatud kasutama oma menetlusõigusi heauskselt (

§ 200lg 1).

Menetlusosalisel ega tema esindajal ei ole

§ 200

lg 2 järgi lubatud oma õigusi kuritarvitada, menetlust venitada ega kohut eksitusse viia. Lisaks näeb

§ 328

lg 1 ette kohustuse esitada asja puudutavate faktiliste asjaolude kohta tõeseid avaldusi. Tsiviilasja lahendava kohtu võimalused hea usu põhimõtte vastaselt käituvaid ning menetlusõigusi kuritarvitavaid, menetlust venitavaid, kohut eksitavaid või valesid faktilisi asjaolusid avaldavaid menetlusosalisi ja nende esindajaid sanktsioneerida on piiratud.

ei võimalda menetlusosalist ja tema esindajat ainuüksi sellise tegevuse eest trahvida. 15. Kolleegiumi hinnangul viitab kostja lepingulise esindaja käitumine sellele, et kassatsioonkaebuse eesmärk võib olla lükata edasi kohtuotsuse jõustumist. Selline tegevus ei ole kooskõlas

§ 200lg-tes 1 ja 2 ning § 328 lg-s 1 sätestatuga.

Lepingulise esindaja kohustus tegutseda esindatava (kostja) huvides ei anna talle õigust menetlusõigusi kuritarvitada, menetlust venitada, kohut eksitada või esitada asja kohta ebaõigeid väiteid. Advokaat on nii advokatuuriseaduse (AdvS) § 44 lg 1 p 1 kui ka advokatuuri eetikakoodeksi §-de 8 ja 9 järgi kohustatud kasutama kliendi huvides kõiki seadusega kooskõlas olevaid vahendeid ja viise, säilitades kutseau ja väärikuse, samuti käituma kohtuga suheldes ausalt ja väärikalt ning kooskõlas heade kommete, tavade ja kutse-eetika nõuetega. Kassatsioonkaebuse esitamise õiguse pahatahtlik või ebaproportsionaalne kasutamine ja kohtule valede esitamine ei ole kooskõlas

-i, AdvS-i ega ka viidatud eetikakoodeksiga. Advokaadil on keelatud tahtlikult viia kohut eksitusse, esitada kohtule teadvalt ebaõiget või eksitavat teavet (eetikakoodeksi § 21 lg 2). Kohtu esitatud küsimuste eiramine ning valel põhineva kassatsioonkaebuse koostamise ja esitamise eest õigusabikulude hüvitamise nõudmine võib lisaks olla vastuolus kostja huvidega ning riivata advokaadi kutseau ja -väärikust. 16. Kuna kassatsioonkaebus jääb rahuldamata, arvatakse kaebuselt tasutud riigilõiv riigituludesse (

§ 150lg 32).

17. Kassatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad kassatsiooniastme menetluskulud Riigikohtus

§ 171lg 1 järgi kostja kanda.

Tsiviilasja toimikust nähtub, et hagejal ei ole Riigikohtus lepingulise esindaja kulusid tekkinud. Seega ei ole hagejal Riigikohtu menetluses tekkinud hüvitatavaid menetluskulusid. (allkirjastatud digitaalselt) 5