KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Janar Jäätma, Monika Laatsit ja Villem Lapimaa Määruse tegemise aeg ja koht 3. oktoober 2022, Tallinn Haldusasja number 3-22-1957 Haldusasi SJ j

) 121 lg 4). ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Politsei- ja Piirivalveameti (PPA) peadirektor otsustas
2. augusti
3. a korraldusega nr 1.1-4.1/31: 1) demonteerida ja eemaldada avalikust ruumist ohu tõrjumiseks ja korrarikkumise kõrvaldamiseks järgmised mälestusmärgid: Narvas mälestustahvlid nõukogude armeele Hermanni lossi Peetri platsi poolsel bastioni seinal, punaarmeelaste mälestussammas Narva lossipargis, Igor Grafovi mälestusmärk Narvas Kummeli 30a, monument „Tank“ (T-34) NarvaJõesuu tänav 175, mälestusmärk „Kolm tääki“ Narva-Jõesuu maanteel, Meriküla dessandi mälestusmärk Narva-Jõesuus Hiiemetsa teel (p 11.1); 3-22-1957 2) eraldada ja teisaldada teises maailmasõjas hukkunute ühishaualt Sadama tee 9 elemendid, mida on hinnatud kultuuriväärtuslikuks (p 11.2); 3) eemaldada monumendilt tank T-34 ja teisaldada see Eesti Sõjamuuseumi (p 11.3).
4. PPA pööras
5. augusti
6. a otsusega nr 1.11-5/80-1 viidatud mälestusmärkidelt eraldatud vallasvara riigi omandisse (punkt 7.1) ja andis vara üle Kaitseministeeriumile (punkt 7.2).
7. Kaebajad nõuavad kaebuses PPA peadirektori
8. augusti
9. a korralduse p-de 11.1, 11.2 ja 11.3 ning PPA
10. augusti
11. a otsuse p-de 7.1 ja 7.2 tühistamist,
12. augusti
13. a korralduse alusel tehtud toimingute õigusvastasuse tuvastamist ning PPA kohustamist
14. augusti
15. a korralduse alusel eemaldatud elementide tagastamiseks nende ajaloolisse asukohta ja nende esialgse seisukorra taastamiseks.
16. Tallinna Halduskohus tagastas
17. septembri
18. a määrusega kaebajate kaebuse

§ 121lg 2 p 1 alusel.

Enda õiguste rikkumise põhjendamisel tuginevad kaebajad põhiseaduse (PS) §-dele 10, 18 ja

1. Kaebuse kohaselt rikuvad vaidlustatud aktid kaebajate kui punaarmeelaste järeltulijate põhiõigusi, koheldes neid väärikust alandavalt, rikkudes nende õigust jääda truuks oma arvamustele ja veendumustele ning ühtlasi rikkudes inimväärikuse põhimõtet laiemalt. Kaebuses on selgitatud, et kõnealused monumendid on kaebajate ja teiste Narva linna elanike jaoks suure ajaloolise tähtsuse ja väärtusega, sümboliseerides nende võimalust praegu elada. Kaebajad peavad oma kohustuseks austada ja mälestada oma teises maailmasõjas võidelnud eelkäijaid, kuid vaidlustatav tegevus näitab haldusorgani halvakspanevat suhtumist kaebajatesse, alandades sellega nende au ja väärikust. Kaebajate arvates demonstreeritakse vaidlustatud tegevusega kaebajate tühisust ja antakse mõista, et nende arvamused ja veendumused oma eelkäijate osas on valed ja kuuluvad riigi poolt muutmisele. Kaebajad viitavad, et inimväärikuse põhimõttega ei ole kooskõlas haldusorgani poolt inimeste suhtes halvakspanu ja põlguse demonstreerimine, ebavajaliku politseioperatsiooni korraldamine ja inimeste sundimine muuta oma mälu. Kaebajate vaimset valu ja kannatusi võimendab samaaegne ajalooliste sündmuste meediakajastus. Kaebajad leiavad, et vaidlustatav tegevus näitab ühtlasi lugupidamatust ja põlgust kaebajate teises maailmasõjas võidelnud eelkäijate suhtes. Kaebajatel puudub õigus nõuda mälestustahvlite, mälestussammaste, mälestusmärkide, monumentide ja konkreetsete elementide paiknemist avalikus ruumis kindlas asukohas. Nende elementide ja rajatiste olemasolu ei ole ette nähtud õigusaktidega. Isegi kui sellised rajatised on ette nähtud planeeringutega, ei loo planeeringud üksikisikutele subjektiivset õigust nende püsimisele, sest need ei ole paigaldatud senistesse asukohtadesse kaebajate huvide kaitseks (Tallinna Ringkonnakohtu
2. septembri
3. a määrus nr 3-22-1747, p 8). Kaebajatel puudub kõnealuste mälestustahvlite, mälestussammaste, mälestusmärkide, monumentide ja ühishaual olevate elementidega selleks nõutav eriline side. Üksnes asjaolu, et kaebajate kinnitusel on nende esivanemad teeninud punaarmees või on kaebajad harjunud kõnealuste rajatiste juures käima, sellist erilist sidet ja kaitstavat huvi ei tekita. PPA peadirektori
4. augusti
5. a korraldusega ei ole koormavalt sekkutud kaebajate põhiõigustesse. Kaebajate suhtes ei ole toime pandud mingit sellise tõsidusega tegu, mida oleks võimalik kvalifitseerida nende väärkohtlemise või väärikust alandava kohtlemisena. Inimväärikuse elementideks on eeskätt õigus heale nimele, õigus mitte olla hirmul enese ja oma lähedaste eksistentsi pärast, õigus õiguslikule võrdsusele kõigi teiste inimestega, õigus 2

§ 45lg 2).

Kuna kohus leidis eelnevalt, et PPA peadirektori 16.08.2022 korraldusega ei ole koormavalt sekkutud kaebajate põhiõigustesse, kuulub ka heastamisnõue

§ 121lg 2 p 1 alusel tagastamisele.

Kuna kohus tagastab kaebuse

§ 121lg 2 p 1 alusel, tuleb jätta kaebuselt tasutud riigilõiv 20 eurot tagastamata.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

1. Kaebajad taotlevad määruskaebuses halduskohtu määruse tühistamist ja kaebuse halduskohtule saatmist menetlusse võtmise otsustamiseks. Halduskohtu seisukoht on ekslik ja formaalne. Monumendid sümboliseerivad kaebajate esiisade võitu II maailmasõjas ning võimalust praegu elada. Monumentidega manipuleerimine rikkus kaebajate õigusi. Tegevus põhjustas kaebajatele vaimset valu, unehäireid, stressi, depressiooni. Vanurite puhul pole teada, mis on selliste negatiivsete mõjude tagajärjeks. Kaebajad siiani avaldavad meelt, kogunevad, toovad lilli ja nutavad nendes kohtades. Halduskohus käsitab inimväärikust liiga kitsalt. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
2. Ringkonnakohus võtab määruskaebuse menetlusse.
3. Kaebusega võib halduskohtusse pöörduda isik üksnes oma õiguse kaitseks (

§ 44lg 1).

Muul eesmärgil, sealhulgas teise isiku õiguse või avaliku huvi kaitseks, võib isik kohtusse pöörduda vaid seaduses sätestatud juhul (

§ 44lg 2).

Kohus võib tagastada kaebuse määrusega selle esitajale, kui kaebajal puudub asjas ilmselgelt kaebeõigus (

§ 121lg 2 p 1). 3

§ 201lg 4 ja § 203 lg 2).

1. Kaebajatel puudub subjektiivne õigus nõuda, et avalikus ruumis asuksid käesoleva määruse p-s 1 nimetatud asjad. Halduskohus on õigesti järeldanud, et ka kaebajate viidatud põhiõigused ei kaitse seda, et avalikus ruumis asuksid kaebajatele meelepärased asjad. Inimväärikus nõuab eeskätt inimese kehalise puutumatuse austamist ja selle kaitset, inimväärseid elamistingimusi, inimeste õiguslikku võrdsust, identiteedi säilitamist, õigust vabalt otsustada, menetlustes inimese subjektina kohtlemist (vt Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. Neljas, parandatud ja täiendatud väljaanne. Kirjastus Juura, 2017, lk 144–145). Vaidlustatud tegevusega pole sekkutud eespool nimetatud hüvedesse. Inimväärikus ei kaitse seda, et avalikus ruumis asuksid kaebajatele meelepärased ideoloogilised mälestusmärgid. Samuti pole avalikust ruumist käesoleva määruse p-s 1 märgitud asjade eemaldamisega kaebajaid piinatud, julmalt ega väärikust alandavalt koheldud PS § 18 mõttes. PPA tegevus ei olnud adresseeritud kaebajatele. Samuti ei omanud PPA tegevus muud moodi mõju kaebaja õigustele. PPA üksnes eemaldas avalikust ruumist Nõukogude okupatsiooniga seotud sümbolid, sekkumata seejuures kellegi konkreetse isiku õigustesse. Asjaolust, et isikutel on olnud harjumus või tava teatud tähtpäevadel nende sümbolite juures koguneda, ei järeldu piinamist ning julma ja väärikust alandavat kohtlemist. Avalikust ruumist käesoleva määruse p-s 1 nimetatud asjade eemaldamisega ei ole sunnitud kaebajaid muutma oma arvamusi ja veendumusi PS § 41 mõttes. Kaebajatel on jätkuvalt tagatud õigus arvata seda, mida nad õigeks peavad, ja olla truud oma veendumustele. Kaebajate jaoks oluliste sündmuste meenutamine ja lähedaste mälestamine ei pea toimuma avalikus ruumis asetsevate ideoloogiliste sümbolitega. Kaebajate õiguste riivet ei saa järeldada ka sellest, et väidetavalt kaasnes kaebajatele asjade avalikust ruumist eemaldamisega hingeline valu ja kannatus. Eespool asus ringkonnakohus seisukohale, et kaebajate taotletud huvi õiguskord ei kaitse.
2. Eeltoodust tulenevalt jätab ringkonnakohus kaebajate määruskaebuse rahuldamata ja halduskohtu määruse muutmata. (allkirjastatud digitaalselt) 4