S.F-ile mõistetud karistust vähendati ühe kolmandiku võrra ning lõplikuks karistuseks mõisteti 10 kuud vangistust.
lg 2 alusel suurendati mõistetud 10 kuu pikkust vangistust eelmise, 04.06.2015 Harju Maakohtu otsuse alusel mõistetud ja kandmata karistuse – 5 kuu ja 27 päeva pikkuse vangistusega ning S.F-ile mõisteti liitkaristuseks 1 aasta 3 kuud ja 27 päeva vangistust.
lg 1 järgi loeti karistusaja hulka S.F poolt eelvangistuses viibitud aeg 3 päeva ning kohus luges karistuse kandmise alguseks 16.08.2016. S.F on kriminaalkorras karistatud kokku kolmel korral ning reaalset vangistust kannab esimest korda. Kõik isiku poolt toime pandud kuriteod on seotud mootorsõiduki juhtimisega joobeseisundis. 1 Vangistuse jooksul kinnipeetav majandustöödel osalenud ei ole ning arvestades isiku kõrget vanust ei pruugi vangla isikut ka tööle rakendada. Kinnipeetav on osalenud vestlustel sotsiaalprogrammi „Eluviisitreening“ teemadel. Kehtivad distsiplinaarkaristused puuduvad. Vabanemisjärgselt soovib kinnipeetav asuda elama aadressile xxxx. Tegemist on 3-toalise korteriga, mis kuulub kinnipeetava endisele abikaasale. Kinnipeetava endine abikaasa keeldus kodukülastusest ning andis kriminaalhooldusametnikule teada, et ei ole nõus kinnipeetava elama asumisega antud elamispinnale. Eeltoodust tulenevalt vabanemisjärgne alaline elukoht S.F puudub. Kriminaalhooldusametniku arvamusest nähtub, et kinnipeetaval on võimalus alalise öömaja saamiseks pöörduda xxxx kodutute öömajja ja püsiva elukoha taotlemiseks saab S.F pöörduda elukohajärgsesse sotsiaalhoolekandeosakonda. Viru Maakohus esitas 24.05.2017 Viru Vanglale järelepärimise S.F vabanemisjärgse elukoha kohta. Viru Vangla vastas 02.06.2017 Viru Maakohtu järelepärimisele, et 02.06.2017 seisuga puudub vangla hinnangul kinnipeetaval S.F konkreetne vabanemisjärgne elukoht ning vanglal ei ole võimalik niivõrd minimaalse ajalise määraga kinnipeetavale seda ka leida. Kõnealusest vastusest nähtub muuhulgas, et S.F ei ole ise väljendanud kordagi mingisugust inimlikku muret võimaliku elukoha puudumise kohta, mistõttu on vanglal olnud piiritletud ressursid kaasamaks tugiisikut või nende poolt pakutavat majutusteenust õigeaegselt. Enne vangistust elas isik põhiliselt säästudest ning aeg-ajalt aitasid S.F ka sõbrad ja sugulased. Töökogemus on kinnipeetaval olemas. Kinnipeetava toimetulekut on osaliselt mõjutanud ka alkoholi tarvitamine. Täitise andmetel on isikul rahalisi võlgnevusi 1663,54 euro ulatuses. S.F lähedasteks on õde, vend, õetütar ja poeg, kellega omavahelised suhted on head. Suhtlusringkonnas kriminaalkorras karistatud isikuid ei ole ning vastupidised viited puuduvad. Alkoholi osas on risk ja ohtlikkus olemas. Vangla andmetel ei ole tegemist alkoholisõltlasega. Kinnipeetava sõnul ei ole ta kanget alkoholi aastaid tarvitanud, tema eelistab õlut. Õlut peab isik rohkem nagu karastusjoogiks ega näe selle tarvitamise osas probleemi. S.F sõnul ei ole tal kunagi alkoholi tarvitamisest tingituna probleeme esinenud, kuid karistusregister kinnitab muud. S.F on kolmel korral kriminaalkorras karistatud joobes juhtimise eest. Kinnipeetav on sooritanud kuriteod impulsiivselt. Ta kordab oma vigu, sest ei suuda varasematest kogemustest õppust võtta. Vägivaldset käitumist ei ole täheldatud. Ta ei tunneta ega ole teadlik oma probleemidest ega mõtle oma tegude võimalikele tagajärgedele. Kinnipeetaval eesmärke ei ole – talle on omane elamine põhimõttel „üks päev korraga“. Enne vangistust oli isik kriminaalhooldusel, kus läbis Liiklusohutusprogrammi, kuid peale seda pani isik uuesti toime uue joobes juhtimise. S.F eirab ühiskonnanorme, mida näitab väärteokorras karistatus. Ta ei teadvusta muutuste vajalikkust ega ole valmis muutuma. Vangla hinnangul on kinnipeetav ohtlik avalikkusele (risk ühiskonnas). Oht seisneb korduvate mootorsõiduki joobes juhtimiste läbi ühiskonna turvatunde ohtu seadmises ning oht on kõige tõenäolisem hetkedel, mil isik tarvitab alkoholi, ei mõtle oma tegude tagajärgedele ning jätkuvalt ei teadvusta probleeme enda elustiilis ega väärtusta ühiskonnas toimivaid reegleid ja norme. Arvestades kinnipeetava varasemat karistatust on uue mittevägivaldse kuriteo toimepanemise tõenäosus järgmise 2 aasta jooksul 20 % ning uue vägivalla komponendiga kuriteo toimepanemise tõenäosus järgmise 2 aasta jooksul 0 %. Arvestades eeltoodut teeb Viru Vangla ettepaneku vabastada kinnipeetav S.F tingimisi ennetähtaegselt. Juhul, kui kohus otsustab S.F vabastada tingimisi enne tähtaega, siis uue kuriteo toimepanemise riski 2 maandamiseks on soovitav kohustada isikut täitma
Kriminaalhooldusametnik teeb ettepaneku määrata S.F-ile katseaeg kuni 13.12.2017 ja käitumiskontroll pikkusega 6 kuud. Prokuratuuri seisukoht Viru Maakohtule edastatud seisukohas teatas prokurör, et soovi osa võtta S.F tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamise küsimuse läbivaatamisest. S.F käitumises vangistuse jooksul esinevad positiivsed asjaolud – distsiplinaarkaristuste puudumine, sotsiaalprogrammi „Eluviisitreening“ teemadel vestlustel osalemine, mis viitavad sellele, et süüdlane on teinud jõupingutusi õiguskuuleka elu suunas. Vangla iseloomustuse põhjal võib S.F käitumist kogu vangistuse ajal hinnata nõuetekohaseks. Prokuratuur leiab, et S.F omab motivatsiooni enda varasemat käitumist muuta ja edaspidi elada seaduskuulekalt. Antud juhul oleks ennetähtaegse vangistusest vabastamise efektiivsus suurem karistuse kandmisest lõpuni vanglas kuni 13.12.2017. Ennetähtaegne vabastamine tähendab sisuliselt vangistuse eesmärkide täitmist teiste, kuid palju odavamate vahenditega. Käitumiskontrolli aja jooksul saaks jätkuvalt maandada S.F uute süütegude toimepanemise riski. Vabastades kinnipeetava vangistusest käesoleval ajal, on tema üle võimalik teostada kontrolli 6 kuu jooksul ning isikule määratakse katseaeg karistusaja lõpuni. Uue kuriteo toimepanemise riske oleks võimalik vähendada süüdimõistetu kriminaalhooldusele allutamisega ja samuti lisakohustuste panemisega. Lähtudes eeltoodust toetab prokuratuur, isiku taasühiskonnastamise huvides, S.F tingimisi ennetähtaegset vabastamist. Maakohtu istung 10.05.2017 toimunud videokohtuistungil avaldas S.F , et soovib ennetähtaegselt vabaneda kui see on võimalik. Elama asuks ta venna või õetütre juurde, kuid hetkel ei oska ta täpselt öelda, sest ta peab nendega rääkima. Endine abikaasa peab talle ostma 1-toalise korteri, kui ta teda enda juurde ei taha. Esimesel õhtul peale vabanemist läheks ta õetütre poole, kus ta elas ka enne vangistust. S.F ei tea, mis õetütar sellest arvab, sest ta ei ole temaga suhelnud. Kui õetütar nõus ei ole, siis läheb venna juurde, kuid ta ei tea veel, mis vend asjast arvab, kuna ta ei ole temaga ka rääkinud. Kui keegi nõus ei ole, siis peab ta endale sotsiaalelamispinna taotlema. Ainuke probleem on alkoholi tarvitamine. Viimati juhtis ta joobeseisundis Scania bussi – ta oli bussijuht ning ühtegi inimest bussis ei olnud. Tema usub, et saab edaspidi hoiduda sellisest tegevusest. Maakohtu määruse põhjendused Karistusseadustiku (
) § 76 lg 4 sätestab, et katseajaga tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamise otsustamisel arvestab kohus kuriteo toimepanemise asjaolusid, süüdimõistetu isikut, varasemat elukäiku ning käitumist karistuse kandmise ajal, samuti tema elutingimusi ja neid tagajärgi, mida võib süüdimõistetule kaasa tuua tingimisi enne tähtaega karistusest vabastamine. Kohus, kuulanud ära süüdimõistetu ning tutvunud prokuröri seisukoha ja Viru Vangla poolt esitatud materjalidega, leiab, et süüdimõistetut S.F ei saa vangistusest tingimisi enne tähtaega vabastada. Kohus on seisukohal, et S.F on ennast karistuse kandmise ajal hästi ülal pidanud. Kehtivad distsiplinaarkaristused vangistuse jooksul puuduvad. Lisaks on isik osalenud 3 vestlustel sotsiaalprogrammi „Eluviisitreening“ teemadel. Eelnimetatud asjaoludest saab kohtu hinnangul teha järelduse, et S.F omab motivatsiooni muutumiseks. Käesoleval hetkel välistavad S.F vabastamise isiku vabanemisjärgsed elutingimused.
lg 1 p 1 sätestab, et süüdlane on kohustatud käitumiskontrolli ajal elama kohtu määratud alalises elukohas. Alalise elukoha puudumise korral ei ole aga võimalik teostada isiku üle kriminaalhooldust. Eeltoodust tulenevalt on kinnipeetava ennetähtaegse vabastamise vältimatuks eelduseks vabanemisjärgse elukoha olemasolu. Viru Vangla hinnangul kinnipeetaval konkreetne vabanemisjärgne elukoht puudub. Kinnipeetava iseloomustusest nähtub, et S.F soovib vabanemisjärgselt asuda elama korterisse aadressil xxxx, mis kuulub kinnipeetava endisele abikaasale. S.F endine abikaasa on andnud kriminaalhooldusametnikule teada, et tema ei ole nõus kinnipeetava elama asumisega antud elamispinnale. Kohtuistungil avaldas S.F , et soovib võimaliku ennetähtaegse vabanemise korral asuda elama venna või õetütre juurde, kuid hetkel ei osanud isik selle kohta midagi täpsemat öelda, sest ta ei ole nendega suhelnud. Kriminaalhooldusametniku arvamusest nähtub, et kinnipeetaval on võimalus alalise öömaja saamiseks pöörduda Kodutute öömajja aadressil xxxx. Kohus on seisukohal, et taolist öömaja, kus isikul võimaldatakse vaid ööbida, ei saa pidada
Kriminaalhooldusametnik on märkinud, et kinnipeetaval on võimalik taotleda püsivat elukohta sotsiaalhoolekandeosakonna käest, kuid kohtu hinnangul ei ole see samastatav kindla elukoha olemasoluga. Lisaks on Viru Vangla juhtinud tähelepanu asjaolule, et S.F ei ole ise väljendanud kordagi mingisugust inimlikku muret võimaliku elukoha puudumise kohta. Eeltoodust tulenevalt ei nõustu kohus süüdimõistetu S.F vangistusest tingimisi enne tähtaega vabastamisega. Maakohus juhindus
MS § 426, § 432, § 383, § 384 ja § 387 sätteist. Kohtunik /digitaalselt allkirjastatud/ Tiit Kullerkupp 4
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.