Obsah (4)

§ 306§ 126§ 175§ 180

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Viru Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 04. august 2022 Jõhvi kohtumajas Kriminaalasja number 1-21-4816 (20922700040) Kohtunik Inna Kirsipuu Kohtuistungi sekre

§ 306

, § 309 lg 1,3, § 311, § 312, § 313, § 315, § 318 lg 1, § 319 lg 1, 2 kohus O T S U S T A S: Ervin Murulaid süüdi tunnistada KarS § 120 lg 1 järgi. Mõista karistuseks rahaline karistuse 60 (kuuskümmend) päevamäära ehk summas 4254 ( neli tuhat kakssada viiskümmend neli) eurot. Rahaline karistus summas 4254 (neli tuhat kakssada viiskümmend neli) eurot tasuda 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest Maksu- ja Tolliameti arvelduskontole: SEB pangas nr EE351010052031000004 Swedbank nr EE502200221014193355 Luminor Bank nr EE401700017002872300 LHV Pank nr EE957700771001523585 Maksekorraldusele märkida viitenumber 99922400002072 ning selgitus „Ervin Murulaid 121-4816 rahaline karistus“. Asitõendid: 1 DVD-R 2 plaati salvestistega jätta

§ 126

lg 3 p 1 alusel kohtuotsuse jõustumisel kriminaalasja materjalide juurde.

§ 175

lg 1 p 1 alusel määrata kannatanu valitud esindaja (vandeadvokaat Anu Vilt) menetluskulu summana 720 (seitsesada kakskümmend) eurot kannatanu esindamise eest.

§ 180lg 1 alusel mõista Ervin Murulaiult välja menetluskuluna 720 eurot kannatanu N.

G. kasuks õigusabikulude hüvitamiseks, I. Š. arveldusarvele EExxx . Menetluskulu, valitud kaitsja tasud vandeadvokaat Margi Põbo osutatud õigusabi eest kohtueelsel uurimisel ja eelmenetluses, summas 1170 eurot jätta süüdistatav Ervin Murulaiule kanda

§ 180lg 1 alusel.

Rahuldada vandeadvokaat Margo Põbo kaitsjatasu taotlus ja määrata tema poolt Ervin Murulaiule osutatud õigusabi tasu suuruseks kohtulikus menetluses osalemise eest 1596,32 eurot (s.h kohtulikus kriminaalmenetluses osalemise eest 1336,99 eurot, käibemaks 259,33 eurot). Välja mõista Ervin Murulaiult riigituludesse kriminaalmenetluse kulud: - 1596,32 eurot kohtumenetluses osutatud õigusabi eest; - 981,00 eurot sundraha. Seega kokku summas 2577 eurot.

§ 180

lg 3 alusel määrata menetluskulude summas 2577 eurot tasumine ositi 1 (ühe) aasta jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest. Menetluskulud Ervin Murulaiul tasuda Maksu- ja Tolliameti arvelduskontole: SEB pangas nr EE351010052031000004 Swedbank nr EE502200221014193355 Luminor Bank nr EE401700017002872300 LHV Pank nr EE957700771001523585 Maksekorraldusele märkida viitenumber 99922700025238 ning selgitus „Ervin Murulaid 1-214816 kriminaalmenetluse kulud“. Kui rahalised nõuded pole täies ulatuses tähtaegselt tasutud suunatakse nõuded täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsiooni Tartu Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul alates päevast, mil kohtuotsus on kohtukantseleis tutvumiseks kättesaadav. Apellatsiooni kasutamise soovist tuleb teatada kohtule kirjalikult 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse või selle lõpposa kuulutamisest ehk hiljemalt 11.08.

1. Kohtuotsuse terviktekst on kohtu kantseleis kättesaadav alates 04.08.
2. Kohtuotsus jõustub 15-päevase tähtaja möödumisel alates kohtuotsuse tervikteksti kättesaadavusest ehk 20.08.2022 juhul kui ükski menetluspool ei esitanud apellatsiooni kohtuotsuse peale. Süüdistus Süüdistatav on antud kohtu alla ja teda süüdistatakse selles, et ta pani toime kuriteo KarS § 2 291 lg 1 (ametiisiku poolt füüsilise jõu ebaseaduslik kasutamine) mõttes, mis seisnes teise isiku ähvardamises tekitada tervisekahjustus, kui on olnud alust karta ähvarduse täideviimist. Etteheidetava kuriteo pani Ervin Murulaid toime järgmistel asjaoludel: Vastavalt Viru Vangla poolt antud pädevusele oli E. Murulaidile pandud alates 26.01.
3. a Viru Vangla järelevalveosakonna valvuri ülesanded. Vastavalt Viru Vangla direktori 26.11.
4. a käskkirjaga nr 1-1/166 kinnitatud ametijuhendile oli järelevalveosakonna valvuri tööülesanneteks mh abinõude rakendamine VangS, vangla sisekorraeeskirja, Viru Vangla kodukorra või muude õigusaktide nõuete rikkumise, kinnipeetavate isikute allumatuse, põgenemiste ja erakorraliste sündmuste ennetamiseks, tõkestamiseks ja likvideerimiseks (p 3), saatjata kõrvaliste isikute ja järelevalvete kinnipeetavate kinnipidamine (p 9), valvepiirkonna jälgimine (p 15) ja vahetult juhilt / struktuuriüksuse juhilt saadud ühekordsete suuliste ja kirjalike korralduste täitmine (p 17). 23.05.
5. a oli E. Murulaid teenistuses, täites graafikujärgselt oma teenistuskohustusi Viru Vangla (avavangla hoone) välisvalvetoimkonna päevases vahetuses. Muude erivahendite ja teenistusrelvade 4 hulgas kandis E. Murulaid teenistusülesannete täitmisel välisvalve toimkonnale väljastatud tulirelva Heckler & Koch (teenistusrelv VangS § 701 lg 2 p 1 mõttes). Kella 14.22 paiku sai E. Murulaid vangla peavalvekeskuse peaspetsialist-korrapidajalt (G. S.) ülesandeks vestelda eelnevalt vanglasse kokkusaamisele tulnud ja parajasti vangla territooriumilt lahkuva külastaja N. G.iga. Seejuures ei antud E. Murulaidile korraldust N. G. kinni pidada. Kell 14.23 liikus E. Murulaid, kasutades maastikusõidukit ATV, Jõhvis Ülesõidu 1 asuva Viru Vangla parkla territooriumilt jalgsi välja suunduva N. G.i juurde, kes asus parajasti ametnike parkla tagumises (vanglast väljasõidu poolses) osas ja hakkas seejärel N. G.iga vestlema. Suhtluse käigus tekkis E. Murulaiu ja N. G.i vahel verbaalne konflikt. Selle käigus E. Murulaid andis N. G.ile korralduse pöörduda tagasi vangla A-hoone pääsla juurde, et N. G. koristaks seal ära tema poolt eelnevalt tekitatud korratuse jäljed. Nimelt oli N. G. löönud jalaga eelpääslas olevat pinki ja samuti pääsla välisukse kõrval olevat desovahendi kanistrit, mille tulemusel dosaator eemaldus kanistrist ning desinfitseerimisvahend valgus / pritsis laiali. N. G. ei nõustunud pääsla juurde tagasi minema ning kuna tal oli soov vangla territooriumilt lahkuda, hakkas ta liikuma E. Murulaiust eemale külaliste parkla ja bussipeatuse poole. Pärast seda kasutas vanglaametnik E. Murulaid ajavahemikul 14.25 kuni 14.26 Jõhvis Ülesõidu 1 asuva Viru Vangla parkla territooriumil põhjendamatut ning ebaseaduslikku vahetut sundi (füüsilist jõudu) N. G.i suhtes. Füüsilise jõu ebaseaduslik kasutamine väljendus E. Murulaidi poolt N. G.i tulirelvaga (ametnikule väljastatud teenistusrelv) ähvardamises, s.o faktiliselt tervisekahjustuse tekitamisega ähvardamises, kui kannatanul on alust karta ähvarduse täideviimist. Nimelt ütles E. Murulaid vene keeles valjuhäälselt: ’Seis, hakkan laskma!’, võttis kell 14.25 vööl olevast kabuurist välja tulirelva ja suunas selle eemalduvale N. G.ile, viimase suunas sihtides. N. G.il tekkis E. Murulaidi tegevuse tulemusena arusaam, et teda ähvardatakse pneumorelvaga, mille võimalik kasutamine valvuri poolt tooks kaasa N. G.ile tervisekahjustuste (sinikate ehk nahaaluste verevalumite kujul) ja valu tekitamise. N. G.il tekkis ühtlasi hirmutunne ja kartus, et E. Murulaidi korraldusele (pöörduda tagasi vangla Ahoone pääsla juurde) mitteallumise korral võib valvur tema suhtes relva reaalselt kasutada ehk 3 ähvarduse täide viia. Seetõttu, kartes ähvarduse täideviimist, otsustas oma tervise pärast hirmu tundev N. G. jääda seisma ning liikuda E. Murulaiu korraldusel tagasi vangla A-hoone juurde. Nähes, et N. G. hakkab kõndima tagasi ametnike parkla ja E. Murulaidi poole, pani E. Murulaid kell 14.26 relva kabuuri tagasi, hoides samas kätt jätkuvalt kabuuril. Eelpool nimetatud ähvardusega tekitas E. Murulaid kannatanu N. G.ile ettekujutuse, et E. Murulaid valitseb sündmuste edasist võimalikku käiku, sh võimalust kasutada relva ähvarduse reaalseks elluviimiseks, põhjustades sellega kannatanus reaalset põhjendatud hirmutunnet. Ametiisiku poolt relva kasutamine või füüsilise jõu rakendamine on allutatud eriregulatsioonile, mida üldseadusena reguleerib Korrakaitseseadus (edaspidi KorS) ja vanglaametnike osas täiendavalt eriseadusena veel ka VangS. KorS § 7 kohaselt tuleb riiklikku järelevalvet teostades korrakaitseorgani poolt valida meede, mis isikut ja üldsust kõige vähem kahjustab (p 1); kohaldada ainult sellist meedet, mis on proportsionaalne, arvestades sellega taotletavat eesmärki ja kiireloomulist sekkumist nõudvat olukorda (p 2) ning kohaldada meedet vaid nii kaua, kui eesmärk on saavutatud või seda pole võimalik enam saavutada (p 3). KorS § 75 lg 1 sätestab, et füüsilist jõudu, erivahendit või relva võib kasutada politsei. Muu korrakaitseorgan võib füüsilist jõudu, erivahendit või relva kasutada ainult seaduses sätestatud juhul. KorS § 76 lg 1 kohaselt võib vahetut sundi kohaldada füüsilise jõu kasutamisega ainult juhul, kui korrarikkumise kõrvaldamiseks pandud kohustuse täitmise tagamine muu haldussunnivahendiga ei ole võimalik või ei ole õigel ajal võimalik. Haldusakt peab olema suunatud ohu väljaselgitamisele, tõrjumisele või korrarikkumise kõrvaldamisele. KorS § 76 lg 2 kohaselt on vahetut sundi lubatud kohaldada ilma eelneva kohustava haldusaktita, kui haldusakti andmine ei ole võimalik vahetu kõrgendatud ohu tõrjumise või korrarikkumise kõrvaldamise kiire vajaduse tõttu. Selline sunni rakendamine saab toimuda ainult väga kiireloomulises situatsioonis, kus ühtlasi eksisteerib kõrgendatud oht, kuna see on haldussunnivahenditest kõige riivavam. KorS § 5 lg 4 kohaselt loetakse kõrgendatud ohuks ohtu isiku elule, kehalisele puutumatusele, füüsilisele vabadusele, suure väärtusega varalisele hüvele, suure keskkonnakahju tekkimise oht või KarS
6. peatükis sätestatud I astme kuritegu või
7. peatükis sätestatud kuriteo toimepanemise oht. Sellist ohtu N. G.i tegevuses ei esinenud. Samuti oli E. Murulaidi tegevus, faktilisi asjaolusid arvestades, käesolevas süüdistusaktis kirjeldatud moel N. G.i ähvardades vastuolus KorS § 7, 5 § 75 lg 1 ning § 76 sätestatuga. Vastavalt VangS § 71 lõikele 1 on teenistusrelva kasutamine vanglateenistuse ametniku poolt lubatud ainult äärmuslikel juhtudel, kui kõik ülejäänud meetmed kinnipeetava põgenemise takistamiseks, põgenenud kinnipeetava tabamiseks, relvastatud või mõne muu ohtliku esemega varustatud kinnipeetava kahjutuks tegemiseks, kallaletungi kõrvaldamiseks või kõrvaliste isikute vanglasse sissetungimise takistamiseks on ammendatud. Vastavalt VangS § 71 lõikele 2 võib vanglateenistuse ametnik kasutada enesekaitsevahendeid ning füüsilist jõudu teenistusülesannete täitmisel ja enda ohutuse tagamiseks. Vastavalt VangS §-dele 3 1 - 3 3 on vanglateenistuse ametnikul õigus teenistuskohustuste täitmisel (sh teenistuskohustuste täitmisel väljaspool vanglat) kasutada vahetut sundi (sh mõjutada isikut füüsilise jõuga ning äärmuslikel juhtudel ka teenistusrelvaga) isiku suhtes ning õigus kinni pidada isik, kes oma tegevusega vahetult ohustab karistuse täideviimist vanglas. 4 Samas polnud N. G.i puhul tegemist isikuga, kelle osas esines vahetu sunni kohaldamise vajadus või kes ohustanuks vahetult karistuse täideviimist vanglas. Sh ei olnud tegemist ei vanglasse sissetungija ega ka vanglast põgeneda üritava kinnipeetavaga. Ühtlasi ei ole N. G.i kinnipidamine vaadeldav olukorrana, kus ta oleks ohustanud vanglaametnikku viimase poolt teenistusülesannete täitmisel. Samuti ei ole E. Murulaidi tegevust N. G.i suhtes võimalik vaadelda vangivalvuri ametijuhendis märgitud tööülesannete kohase täitmisena (seda ei p-de 3, 9, 15 ja 17 ega ka ülejäänud p-de mõttes). E. Murulaidi poolt käesolevas süüdistusaktis kirjeldatud asjaoludel vahetu sunni (füüsilise jõu) kasutamine ei olnud taotletava eesmärgi suhtes proportsionaalne, polnud kooskõlas vanglaametniku poolt füüsilise jõu ja relva kasutamist korraldava regulatsiooniga ning oli konkreetseid asjaolusid arvestades ebavajalik. Samuti ületas E. Murulaid oma tegevusega jõu kasutamisel lubatud intensiivsuse piiri. Seega oli tegemist ebaseadusliku tegevusega KarS § 291 lg 1 mõttes. E. Murulaid tegutses antud kuritegu toime pannes otsese tahtlusega. KOHTU TUVASTATUD ASJAOLUD JA PÕHJENDUSED Kohtupraktikas on korduvalt rõhutatud süüdistusakti ülesehituse mõistlikkuse põhimõte, nüüd ka Riigikohtu poolt 19.04.2022 lahendis 1-18-158/266 p 100: „…Seepärast on süüdistuse tekst originaalkujul võrdlemisi raskesti jälgitav. See, millise õigusliku tähenduse on prokuratuur ühele või teisele faktiväitele omistanud, selgub mõnikord alles n-ö tagantjärele ehk süüdistuse hilisemate osadega tutvudes. Süüdistus on kohati üle koormatud ebaoluliste detailidega, mis pigem raskendavad selle mõistmist, millist tegu prokuratuur O. K. le ette heidab. Kolleegium märgib, et süüdistuses tuleb karistusõiguslikult olulisi asjaolusid kirjeldada sidusa narratiivina nii, et see oleks raskusteta arusaadav ka lugejale, kellel erinevalt prokurörist pole väidetava kuriteosündmuse kohta eelteadmisi. Lähtepunktiks süüdistuse ülesehitamisel olgu menetletava kuriteo objektiivse ja subjektiivse koosseisu tunnused. „ Sisuliselt, kui jätta kõrvale süüdistuses toodud ebavajalik ja üleliigne sõnastus, on isikule süüdistus esitatud järgmises ( kohus sõnastab süüdistust nii nagu kohus sellest aru saanud, arvestades prokuröri selgitusi süüdistuse tegelikust sisust, millised ta andis eel- ja hiljem kohtuvaidluste kõnes): 23.05.2020 kl 14.23-14.25 paiku Ülesõidu 1 Jõhvis Viru vangla territooriumil, olles ametiisik, nimelt vanglaametnik, vanglavalvur, VangS § 111 lg 1 mõttes, kellel on järelevalvetoimingute teostamise kohustus, kasutas Ervin Murulaid kannatanu N. G.i suhtes füüsilist jõudu, nimelt ähvardas tervisekahjustuse tekitamisega, öeldes kannatanule „seis hakkan laskma“, võttes kabuurist teenistustulirelva ja suunates, sihtides selle eemalduvale kannatanule. Kannatanul oli alust karta ähvarduse täideviimist, sest kannatanule oli tekitatud ettekujutus, et süüdistatav valitseb olukorda ja sündmuse edasist käiku, muuhulgas võimalust kasutada relva. Süüdistatava tegu oli ebaseaduslik ehk vastuolus vanglaametniku poolt füüsilise jõu kasutamist regileeritavate õigusnormidega. Nimelt: KorS § 75 lg 1 sätestab, et muu korrakaitseorgan ( mitte politsei) võib füüsilist jõudu kasutada ainult seaduses sätestatud juhul. VangS § 71 lg 2 sätestab, et vanglaametnik või kasutada teenistusülesannete täitmisel ja enda ohutuse tagamiseks enesekaitsevahendeid ning füüsilist jõudu. VangS § 71 lg 3-1 ja lg 3-3 ( süüdistuses on tehniliselt ekslikult VangS § 3-1 ja 3-3, kohtu märkus) on vanglateenistuse ametnikul õigus teenistuskohustuste täitmisel (sh 5 teenistuskohustuste täitmisel väljaspool vanglat) kasutada vahetut sundi (sh mõjutada isikut füüsilise jõuga ning äärmuslikel juhtudel ka teenistusrelvaga) isiku suhtes ning õigus kinni pidada isik, kes oma tegevusega vahetult ohustab karistuse täideviimist vanglas. Kannatanu oma käitumisega ei ohustanud vahetult karistuse täideviimist vanglas, mistõttu oli füüsilise jõu kasutamine ebaseaduslik. Süüdistatava tegu on kvalifitseeritud KarS § 291 lg 1 järgi – ametiisiku poolt füüsilise jõu ebaseadusliku kasutamise eest. Kohtuistungil kohtuvaidlustes selgitas prokurör, et ta ei süüdista isikut relva ebaseaduslikus kasutamises, sest süüdistatav ei kasutanud tulirelva, kuna kasutamine tähendab sisulist tegevust ehk tulistamist, vaid süüdistab KarS § 291 lg 1 järgi just füüsilise jõu ebaseaduslikus kasutamises. Kohus sellest ka lähtub ega analüüsi tulirelva ebaseadusliku kasutamise problemaatikat kui sellist. Esimese sammuna peab kohus vajalikuks käesoleva kohtuasja spetsiifikat silma pidades näidata, mida peab kohus arvestades KarS § 291 lg 1 definitsiooni kontrollima, millised definitsioonis kasutatavad mõisted millise õigusaktiga kehtestatud. Isiku vastutuse eelduseks KarS § 291 lg 1 järgi on faktid, et:
8. isik on ametiisik KarS § 288 mõttes.
9. isik kasutas füüsilist jõudu (või kasutamise katse).
10. füüsilise jõu kasutamine on ebaseaduslik ehk vastuolus õigusaktidega.
11. isiku tegu on piisavalt intensiivne kriminaalõigusliku vastutuse kohaldamiseks (Riigikohtu lahend 1-19-31 p 18,19). 1.Kohus leiab, et ei ole vaidlust faktis, et süüdistatav on ametiisik KarS § 288 mõttes, sest ta on füüsiline isik, kellel oli avaliku ülesande täitmiseks ametiseisund. Seda asjaolu kaitja ei vaidlustanud. Ametiseisund on kinnitatud: tlk 13 süüdistatav on vangla direktori käskkirjaga määratud valvuri ametikohale alates
12. a; tlk 17-19 valvuri ametijuhend, millega on süüdistatav tutvunud allkirja vastu 07.01.2019, p 9 - eesmärgiks, et vangla territooriumil ei viibi mitte ettenähtud kohas kõrvalisi isikuid, peab valvur kinni saatjata kõrvalised isikud, kellel ei ole õigust territooriumil viibida ja kannab sellest ette korrapidajale; p 15 – distsipliini hoidmise ja rikkumiste vältimise ja lõpetamise eesmärgil jälgib valvepiirkonda; p 17 - täitab vahetult juhilt saadud ühekordseid suulisi ja kirjalike korraldusi; tlk 20 – ametiülesannete täitmiseks ehk järelevalve teostamiseks on süüdistatavale lubatud teenistusrelva (püstoli) kandmine. Tlk 21,22- 23.05.2020 väliterritooriumi valvele on määratud süüdistatav ja varustuseks on muuhulgas tulirelv. Kohus on arvamusel, et 23.05.2020 viibis süüdistatav ametiülesannete täitmisel – oli valvur välivalvetoimkonnas, varustatud muuhulgas tulirelvaga. 2.Kõigepealt peab kohus selgitama, mis tähendab füüsilise jõu kasutamine KarS § 291 mõttes. Probleemile on kohtuliku arutamise käigus tähelepanu juhtinud ka prokurör ja pakkus kohtule selles osas oma visiooni. Prokurör osutas Karistusseadustiku kommenteeritud väljaande võimuliialduse koosseisu 6 puudutavale artiklile ( Juura, 2021, lk 884, p 5.1), mille kohaselt tuleb füüsilise jõu kasutamise all mõista sellist füüsilise jõu kasutamist, mis on KorS § 74 lg 1 mõttes ja mis ei välju KarS § 120-121 sätestatud koosseisude raamidest ( ehk ähvardamine ja kehaline väärkohtlemine). Selle seisukoha järgi, prokuröri tõlgenduse kohaselt, on füüsilise jõu kasutamise all KarS § 291 lg 1 mõttes mõeldav seega nii füüsiline kui ka psüühiline vägivald ehk ähvardamine, teisisõnu teod, mis vastavad KarS § 120-121 kuriteokoosseisudele. Kohus märgib, et sama väljaande lk 884 p 4 kohaselt tuleb füüsilise jõu kasutamist tõlgendada üldseadusena füüsilise jõu kasutamist reguleeriva KorS-ga. Ja eri teenistuskategooriate lõikes täiendavad KorS regulatsiooni muuhulgas VangS, mis on vahetu sunni kasutamise osas vastavalt üld- ja erinormi vahekorras. Kohus saab kommentaarist aru nii, et seda, mis on füüsilise jõu kasutamine, tuleb siiski tõlgendada eeskätt vastavalt KorS sätestatule. Sama seisukohta on kinnitatud Riigikohtu lahendiga 1-19-31 p
13. Vanglaametnikule annab õiguse kasutada füüsilist jõudu VangS § 71 lg 2 - teenistusülesannete täitmisel ja enda ohutuse tagamiseks. VangS § 71 lg 3-3 sätestab, et isiku kinnipidamisel kasutab vanglaametnik vajaduse korral vahetut sundi, mis esineb isiku mõjutamises füüsilise jõuga ning äärmuslikel juhtudel erivahendi või teenistusrelvaga. Mis on äärmuslik juhtum, defineerib VangS § 71 lg
14. Ülalnäidatud regulatsioonis on oluline, et VangS teksti grammatiline sõnastus osutab sellele, et vahetu sund ja füüsilise jõu kasutamine ei ole samastatavad. Vahetu sund on laiem kui füüsilise jõu kasutamine, kohtu arvates. Sest vahetu sunni alla lähevad nii erivahendite ku ka teenistusrelvaga mõjutamine. Isikut võib ju mõjutada teenistusrelvaga, mis on vahetu sund, aga ilma selleta, et oleks kasutatud füüsiline jõud. VangS mõttes võib kohaldada isiku suhtes vahetut sundi, mõjutades teda füüsilise jõuga, äärmuslikel VangS § 71 lg 1 näidatud juhtudel erivahendiga või teenistusrelvaga. Mõjutamine teenistusrelvaga ei ole kohtu arvates relva kasutamine sõna otseses mõttes nagu oleks tulistamine ( sellele positsioonile on jäänud ka prokurör). Relvaga võib vägagi edukalt isikut mõjutada, sellega ähvardades – näiteks teha toiminguid, mis osutavad tulirelva kasutamise valmistamisele – võtta relv kabuurist välja, teha hoiatus, suunata isikule, sihtida isikut. Seega VangS mõttes on vahetu sunni all mõeldav ka teenistusrelvaga mõjutamine, mis võib olla kohtu arvates tulirelvaga ähvardamise tegu. KorS § 74 lg 1 sätestab, mis tähendab vahetu sund - vahetu sund on füüsilise isiku (edaspidi isik), looma või asja mõjutamine füüsilise jõuga, erivahendiga või relvaga. KorS § 76 lg 3 näeb ette, et vahetut sundi ei ole lubatud kohaldada ütluse, arvamuse või seletuse saamiseks. Kohus soovib rõhutada, et grammatiliselt on KarS § 291 lg 1 ülesehitatud selliselt, et karistatav on füüsilise jõu ebaseaduslik kasutamine, mitte aga laiemas mõttes KorS sätestatud vahetu sunni ( ehk füüsilise jõu ja/või relvaga mis tahes mõjutamine) ebaseaduslik kohaldamine või rakendamine. Karistatav ka relva kasutamine, mitte sellega mõjutamine KorS § 74 mõttes. Relvaseaduse § 10 lg 2 sätestab, et relva kasutamine käesoleva seaduse mõistes on vahetu ja eesmärgipärane tegevus objekti tabamiseks või kahjustamiseks relvaga. Kohus ei analüüsi siinjuures, kas süüdistuses kirjeldatud tegu – kabuurist tulirelva väljavõtmine, sellega kannatanu suunas sihtimine, hoiatamine lasu tegemisest on relva kasutamine Relvaseaduse § 10 lg 2 mõttes, sest prokurör selgitas kohtuistungil, et relva ebaseaduslikus kasutuses isikut ei süüdistata ehk süüdistaja ei väita, et isik oleks tegutsenud vahetult ja eesmärgipäraselt kannatanu tabamiseks ja kahjustamiseks relvaga ( sellist tegevust ei ole ka süüdistuses kirjeldatud). 7 Nüüd kohus analüüsib, kas KarS § 291 lg 1 järgi kuriteokoosseisu tunnuse – füüsilise jõu kasutamise- all on tegelikult mõeldav õigustraditsiooniline psüühiline ja/või füüsiline vägivalla kasutamine ehk vägivald KarS § 120-121, nagu seda väidab prokurör, tuginedes Karistusseadustiku kommenteeritud väljaandele. Alates 01.01.2015 jõustus KarS § 291 lg 1 uus redaktsioon, milles sõnastus „ebaseadusliku vägivalla kasutamise eest“ oli asendatud sõnastusega ebaseadusliku füüsilise jõu kasutamise eest“. ( Sellele osutas kohtuistungil ka prokurör – kohtu märkus) Kohus märgib, et kui KarS § 120-121 järgi mõeldav füüsiline ja psüühiline vägivald oleks samastatav füüsilise jõu kasutamisega KarS § 291 lg 1 mõttes ja füüsilise jõu kasutamisega KorS mõttes ( KorS kasutab mõistet füüsilise jõuga mõjutamine, mitte kasutamine), puuduks vajadus hakata KarS § 291 sõnastust muutma. Kohus pöördub seaduse eelnõu seletuskirja teksti poole, 751 SE II ( seletuskiri 10.12.2014 toimunud seaduseprojekti teise lugemise juurde): „Muudatusettepanek nr 9 Ettepanekuga täiendatakse eelnõu § 1 uue punktiga
15. Muudetakse KarS §-i 291 (võimuliialdus) tekst ja sõnastatakse see järgmiselt: „Ametiisiku poolt relva, erivahendi või füüsilise jõu ebaseadusliku kasutamise eest – karistatakse rahalise karistuse või ühe- kuni viieaastase vangistusega.” Muudatusega viiakse KarS § 291 kooskõlla 01.07.2014 jõustunud uue korrakaitseseadusega, mis reguleerib nüüd üldaktina vahetu sunni kasutamist, mida mõistetakse selle
16. ptk kontekstis kui füüsilise jõu, relva või erivahendi kasutamist. Korrakaitseseaduse mõistekasutusega haakub § 291 ainult osaliselt – mõlemad räägivad nii relvast kui erivahendist. Nii kehtiv kui 01.01.2015 jõustuv KarS § 291 redaktsioon kõnelevad vägivallast, kuigi korrakaitseseaduses sätestatud füüsiline jõud ei ole vägivald KarS mõttes. Kuna § 291 peaks siiski saama tugineda nendele reeglitele, mida korrakaitseseadus vahetu sunni rakendamisele seab, siis pole §-s 291 vägivallast rääkimine enam õige ja see tuleks asendada füüsilise jõu mõistega.“ Kohtu arvates on seletuskirjas piisavalt selge toodud, et korrakaitseseaduses mainitud füüsiline jõud ei ole vägivald KarS mõttes vaid jääb KorSga sätestatud vahetu sunni kohaldamisse. Teisiti sellest aru saada võimalik ei ole. Kohtu arvates käesoleval ajal kehtiva redaktsiooni kohaselt ei ole KarS § 291 lg 1 kuriteokoosseisuliseks tunnuseks psüühilise vägivalla kasutamine vaid üksnes füüsilise jõuga mõjutamine KorS mõttes. Nüüd kohus hindab faktilisi asjaolusid ja tuvastab, kas süüdistuse alusel mõjutati isikut füüsiliselt KorS kohaselt või lähtudes esitatud süüdistusest pani süüdistatav toime muu teo, mis vastab mingile muule kuriteokoosseisule. Tutvudes hoolikalt esitatud süüdistuse kogu tekstiga, ei näe kohus selle sees ühtki faktilist asjaolu, mille all saaks olla mõeldav füüsiline mõjutamine KorS mõttes. Midagi sellist, mis saaks olla füüsilise jõuga mõjutamine, ei ole tekstis faktoloogiliselt kirjeldatud. Kohtuasjas ei ole vaidlust selles, et ühtki füüsilist kontakti, füüsilist konflikti, füüsilist kokkupuutumust, füüsilist mõjutamist kannatanu suhtes ei esinenud. Süüdistusest ei tulene, et süüdistatav oleks kohaldanud vahetut sundi, mõjutades kannatanu füüsiliselt – näiteks haarates, takistades füüsiliselt edasist liikumist, tõugates, lükates, lüües või muu selline füüsiline mõjutamine, milleks oleks vaja kasutada füüsilist jõud. Märkuse korras väljendab kohus seisukohta, et füüsilise jõuga mõjutamisel KorS mõttes ehk KarS § 291 kuriteokoosseisu täitmisel ei ole 8 oluline, kas füüsilise jõuga mõjutamisel on kannatanust isik valu tundnud või mitte ( mis oleks obligatoorne KarS § 121 järgi kuriteokoosseisu tuvastamisel, kui puudub tervisekahjustus). Seega ei ole süüdistuses kirjeldatud ühtegi KarS § 291 lg 1 järgi ettenähtud kuriteokoosseisule vastavat faktilist asjaolu, milles oleks näidatud kannatanu suhtes füüsilise jõuga mõjutamine. Selles mõttes ei ole kohtul siin midagi analüüsida. Nüüd tuvastab kohus, vastavalt süüdistuse kirjeldusele, milline tegu on toime pandud ja kas teo toimepanija on süüdistatav. Süüdistatav ei tunnistanud ennast süüdi. Samas ei andnud süüdistatav kohtuistungil ütlusi. Kohtule esitatud tõendid on järgmised. Kohtuistungil andis kannatanu N. G. ütlusi kohtutoimik lk 61 pöördel-64 pöördel, et tõepoolest ta soovis minna vanglasse kokkusaamisele, kuid seoses Covidi piirangutega vanglasse teda ei olnud lubatud. Ta oli nördinud, viskas maski maha, lõi jalaga pinki ja sissepääsu juures lõi pudeli desovahendiga. Edasi läks ta vangla parkla kaudu bussipeatuse suunas. Süüdistatav sõitis tema juurde ATVga ja pöördus eesti keeles, millest kannatanu ei saanud aru. Suhtlemine toimus parklas. Siis pöördus süüdistatav vene keeles. Süüdistatav ütles, et kannatanu peab minema tagasi ja võtta pudeli üles. Kannatanu ei olnud sellega nõus. Süüdistatav asus teda veenma, et kannatanu läheks ja võtaks pudeli ülesse. Süüdistatav rääkis kõva häälega ja oli agressiivne, nagu ta arvaks, et on politseinik ja talle kõik lubatud, sest tal on relv. Süüdistatav ropendas. Kannatanu ropendas ka. Kannatanu ei ähvardanud süüdistatavat. Kannatanu läks oma teed, ei olnud nõus tagasi minema. Süüdistatav järgnes talle. Ühel hetkel kannatanu nägi, et süüdistatav võttis kabuurist relva ja suunas kannatanu poole. Süüdistatav karjus – seis tulistan. Kannatanu oli hirmus. Ta ei olnud kindel, kas see on tulurelv, võis olla ka traumaatiline relv, mis tekitab traumat ja see on väga valulik. Kannatanu on varasemalt kandnud karistust Venemaal ja teda tulistati traumaatilisest relvast, mistõttu ta teabki, mis see tähendab. Talle tundus, et kõik see võib korduda, süüdistatav võib tulistada ja kannatanu otsustas alluda süüdistatava korraldusele minna tagasi ja koristada pudeli ära. Kui kannatanu ja süüdistatav liikusid kõrvuti löödud desovahendi pudeli asukoha juurde, vesteldes, kannatanu küsis, miks on kohe relv välja ja niisama kinni pidada. Kannatanu ütles, et kannatanu isa saab loodetavasti süüdistatavaga vanglas kokku. Vastates kaitsja küsimustele, lk 63-64 kinnitas kannatanu, et ta tõepoolest ropendas ja pärast ähvardamist relvaga täitis süüdistatava korralduse minna tagasi ja võtta pudel üles. Kannatanu kinnitas, et peale süüdistatava pöördumist tema poole hakkas ta kiire sammuga eemalduma. Kannatanu kinnitas, et nägi, kuidas süüdistatav võttis relva välja kabuurist ja suunas kannatanu poole, kannatanu rinna kõrgusel. Kohtuistungil selgitas kannatanu lk 63 pöördel, et võib olla rääkis ta kohtueelsel uurimisel prügist, mitte pudelist. Kannatanu selgitas, et see oligi üks ja sama asi, maas vedelenud pudel. Just sellest ta rääkiski uurijale. Kohus leiab, et antud juhul on tegemist ütluste ebaolulise ebatäpsusega, mis ei sea kannatanu ütlusi kuidagi kahtluse alla. Kohtuistungil selgitas kannatanu lk 64, et kohtueelsel uurimisel andis ta uurijale leebemaid ütlusi selles mõttes, et kartis ise vanglasse sattuda. Ta andis leebemaid ütlusi, et mitte koormata inimesi. Isa, kes ise oli vangistuses, ütles, et vabaneb ja maksab süüdistatavale kätte. Nüüd kannatanu ei karda. 9 Kannatanu kinnitas, et ta ise ei otsinud riigilt kaitset ega pöördunud politseisse, riik ise alustas menetlust. Kannatanu kinnitas kaitsja küsimustele, et relva suunamisest tema poole tundis ta hirmu, et nüüd tulistatakse. Kohus leiab, et kannatanu ütlused on loogilised. Kohtul ei ole alust arvata, et kannatanu on ebausaldusväärne tõendi allikas. Kohus jälgis kannatanut kohtuistungil – kannatanu kehakeel, žestid, käitumine, kuidas ta võtab küsimuse vastu ja vastab sellele. Arvestades kannatanu isiksuse teatud eripära ( kannatanu on enda sõnul korduvalt vangistuses viibinud, muuhulgas ka Venemaal, kus oli traumaatilise relva kasutamise ohver; kannatanu mõned tõekspidamised, mil ta tunnistab, et ta käitub vahepeal avalikus kohas väljakutsuvalt, kannatanu rääkis sellest rahulikult, et ta selline on), on kannatanu esitatud ütlused mõistlikud ja reaalse eluga vastavuses. Kannatanu ütles kohtuistungil, et tema enda tegu ( see pudeli löömine) vääriks trahvi ja kõik tema andmed vangla käsutuses olid olemas. Kohtul ei tekkinud ühtki kahtlust, et kannatanu oleks soovinud võimendada süüdistatava tegu või kuidagi mustata süüdistatavat. Kannatanul ei ole selleks ühtki motiivi. Ta ise ei otsinud isegi riigilt abi, riik ise alustas menetlust. Ta ei soovi süüdistatavalt midagi. Kohus leiab, et kannatanu on kohtueelse ja kohtuliku uurimisel antud ütluste teatud erinevust piisavalt mõistlikult selgitanud. Varasemalt korduvalt vangistuses olnud isiku puhul on kohtu arvates täiesti mõeldav ja eluliselt usutav, et isik ei otsi eriti palju kontakte korrakaitseorganitega, ei soovi „koormata“ teisi isikuid ega tee innukat koostööd. Tlk 64 selgitas kannatanu, et „Tuli meelde, et peale relvaga ähvardamist kui jõudsime pääslani, ei tahtnud rääkida uurijale, et valvur mind alandavalt sundis seina pühkima, justkui ma ei oleks inimene, vaid alaline kinnipeetav“. Arvestades kannatanu isiksuse konteksti, on kohtule selline selgitus eluliselt arusaadav. Kohus leiab, et kannatanu kohtulikul uurimisel antud ütlused selles osas, kuidas süüdistatav võttis kabuurist relva ja ütles kannatanule“ seis tulistan“, suunates relva kannatanu poole, ei ole diametraalselt vastuolus kohtueelsel uurimisel antud ütlustega. Sündmusest rääkis kannatanu ka kohtueelsel uurimisel. Kohus leiab, et kohtuistungil andis kannatanu ütlusi vabalt, vastates mõistlikult küsimustele, püüdes siiralt selgitada ütlustes sisaldavaid ebatäpsusi. Kohus juhib tähelepanu ka sellele, et vastates mõnele küsimusele, ütles kannatanu, et ta ei mäleta asjaolusid, tlk 62 „ ma ei mäleta täpselt. Ütles, et on vaja minna tagasi ja võtta pudel üles“, tlk 64 „ Ausalt öeldes ei mäleta. Midagi rääkisin peaaegu samasugust“. See osutab asjaolule, et kannatanu andis ütlusi siiralt selle kohta, mis oli ta kohtuliku uurimisel ajaks meeles. Kannatanu ütlused on kinnitatud ka muude tõenditega ja on nende sisuga kooskõlas. See kinnitab kannatanu ütluste usaldusväärsust. Eraldi märgib kohus kohe, et kohtuliku arutamise käigus ei olnud saadud ühtegi tõendit, mis oleks kannatanu ütlusi ümber lükanud. Nimelt. Kohtule on esitatud vaatlusprotokoll kriminaalasja materjalid lk 1-6, milles on kirjeldatud vangla kaamerate salvestiste sisu. Salvestised olid vahetult uuritud kohtuistungil. Lk 3 kl 14.19.53 ja 14.20.17 kannatanu lööb jalaga pinki võtab maski ära ja viskab selle maha. Lk 3 kl 14.21.03 kannatanu väljub vangla hoonest ja lööb jalaga vastu välisukse kõrval olevat kanistrit ja liigub ise eemale. Kanister kukub ümber, sellest eralduvad tükid ja voolab välja 10 vedelik. See vastab kannatanu ütlustele, et ta lõi desovahend pudeli. Lk 3 kl 14.22.06 tunnistaja R. korjab eelpääslas põrandalt maski ja liigub õue. Lk 3 kl 14.22.16 tunnistaja R. võtab kanistri tükid ja kanistri ja asetab toolile ja paneb osad külge. See vastab kannatanu ütlustele, et ta viskas maski maha ja väljas lõi desovahendiga pudeli. Lk 4 kl 14.22.18 süüdistatav lahkub valveruumist. Lk 4 kl 14.22.57 süüdistatav sõidab ATVga parklasse. Lk 4 kl 14.23.09 süüdistatav sõidab kannatanu juurde, isikud kohtuvad parkla tagumises, väljasõidu poolses, küljes. LK 4 kl 14.25.38 süüdistatav istub ATVl, kannatanu seisab tema kõrval, isikud suhtlevad omavahel. Lk4 kl 14.25.46 süüdistatav osutab käega vangla poole. Lk 5 kl 14.25.51 kannatanu liigub bussipeatuse suunas . Süüdistatav tuleb ATVlt maha ja kui kannatanu hetkel vaatab süüdistatava poole, osutab käega taas vangla poole. Lk 4 kl 14.25.52 kannatanu liigub kiiremini eemale. Süüdistatav tuleb ATVlt maha. Lk 4 kl 14.25.56 kannatanu jookseb eemale ja süüdistatav liigub kannatanule järele. Lk 5 kl 14.25.57 kannatanu vaatab jooksmise pealt tagasi ja aeglustab liikumist. Lk 5 kl 14.25.59 süüdistatav võtab parema käega paremalt poolt vöölt relva ja suunab endast ettepoole suunas, kus asub kannatanu. Pärast seda kannatanu peatub. Lk 4 kl 14.26.00 kannatanu peatub ja süüdistatav liigub tema poole. Salvestisega on kannatanu ütlused täielikult kinnitatud, nii süüdistatava kui ka kannatanu enda käitumise-liikumise osas. Samuti ühtivad salvestisega kannatanu ütlused, kus kohas sündmus aset leidnud. Lk 5 kl 14.26.01 süüdistatav hoiab enda käes relva enda ees, suunda näha ei ole, ja liigub kannatanu suunas. Lk 5 kl 14.26.04 kannatanu liigub tagasi ametnike parkla poole, süüdistatava suunas. Samal ajal paneb süüdistatav relva kabuuri tagasi. Salvestisega on täielikult kinnitatud kannatanu ütlused, et süüdistatav võttis kabuurist relva ja suunas kannatanu poole, pärast seda kannatanu otsustas minna tagasi. Salvestise alusel on tuvastatavad järgmised objektiivsed faktid. Süüdistatava poolt relva käes hoidmine toimus 6 sekundi kestel, suunamine kannatanu asukoha poole toimus 4 sekundi kestel. Alates relva suunamisest kolmandal sekundil pöörab kannatanu tagasi ja liigub süüdistatava poole. Süüdistatav reageerib kohe ja neljandal sekundil paneb relva kabuuri tagasi. Lk 5 kl 14.26.16 kannatanu ja süüdistatav vestlevad omavahel ja süüdistatav taas osutab käega vangla suunas. Kolmel korral, nagu nähtub salvestise pealt, osutas süüdistatav käega vangla poole. Nimetatud asjaolu kinnitab kannatanu ütlusi, et süüdistatav soovis, et kannatanu läheks tagasi vangla poole ja koristaks lõhutud pudeli ära. Käega näitamised ongi suure tõenäosusega tehtud, arvestades kannatanu ütlusi ja salvestise kogu konteksti, selleks, et veenda kannatanut täita süüdistatava korraldust. Kohus märgib, et salvestis on oma laadi poolt objektiive tõend, millest on tuvastatav kannatanu 11 ja süüdistatava vahel aset leidnud sündmus. Kohus leiab, et süüdistatava teo objektiivne avaldumine seisnes salvestise pinnal ( ja sellega on kooskõlas kannatanu ütlused) selles, et süüdistatav hoidis relva käes kokku 6 sekundi kestel, sellest ajast suunas relva kannatanu asukoha poole 4 sekundi kestel. Alates relva suunamisest kolmandal sekundil pöörab kannatanu tagasi ja liigub süüdistatava poole. Viimasel sekundil, nähes, et kannatanu liigus tema poole, paneb süüdistatav relva kabuuri tagasi. Kohtuistungil ülekuulatud tunnistaja R. ütlustest ei ole saadud olulist tõenduslikku infot, välja arvatud see, et ta kinnitas, et kannatanu lükkas pinki, viskas maski maha, mille tunnistaja koristas hiljem ära. Samuti väljas oli kannatanu desovahendi pudeli löönud, korrapidaja andis loa ära koristada ja korda teha, mida tunnistaja ka tegigi, pani korgi pudeli peale. Korrapidaja ütles, et ülejäänud kuivab ise ära. Ta nägi, et pärast seda, kui ta koristas õues pudeli ära, tuli kohale kannatanu ja süüdistatav, ta oletab, et kannatanu tahtis koristada. Tlk 53-
17. Tunnistaja K.-P. kinnitas kohtuistungil kannatanu antud ütlusi. Samuti on tema ütlused vastavuses kohtuistungil uuritud salvestisega. Tunnistaja ei mäleta mai 2020 asjaolud, kas ta ise võttis kannatanu vastu seoses kokkusaamisega, kas tegeles temaga või mitte. Päevakeskel umbes pidi ta käima kodus testi tegemiseks, ta oli töökohal puudu 15-20 minutit. Ta tuli tagasi umbes lõunaajal. Ta tuli parklasse isikliku autoga, jäi seisma. Ta nägi, et parklas on süüdistatav ATVga ja kannatanu. Tunnistaja jäi seisma suitsunurga juures. Kannatanu viibis seal, kus autod sõidavad sisse parklasse. See on umbes 3-4 meetrit vangla territooriumi ala lõpuni. Ta ei mäleta, kui kaugel ta seisis süüdistatava asukohast, tema arvates vahe oli vähem kui 10 meetrit. Süüdistatav ja kannatanu suhtlesid omavahel impulsiivselt. Tunnistaja arvamusel süüdistatav palus kannatanult minna tagasi ja teha korda korralagedus, mis ta seal teinud on. Süüdistatav ja kannatanu kasutasid ebatsensuurseid sõnu. Süüdistatav andis kannatanule korralduse. Tunnistajale oli kuulda. Tunnistaja küsis süüdistatavalt, kas kõik on korras, süüdistatav ei vastanud midagi. Tunnistaja suundus suitsupausile. Seal on selline suitsunurk, kuid ka seal kogu vaade olemas. Tunnistaja selgitas, et ta küsis süüdistatavalt, kas kõik on korras, olles auto juures. Kuid ta täpselt ei mäleta, tema arvates, ta küsis, seisis auto juures, pani auto kinni, tuli eemale küsis, kas kõik korras. Süüdistatav vist sel hetkel istus ATVl. Tunnistaja nägi, ja oli ka kuulda, kuidas kannatanu saatis süüdistatava kaugele, kasutas ka ebatsensuurseid väljendeid muuhulgas löön sind, aga see oli teisiti vene keeles väljendatud, hakkas minema, mille peale süüdistatav võttis kabuurist relva välja ja sihtis kannatanut, öeldes, seis, hakkan tulistama ja seejuures kasutas vulgaarset sõna ( sõna on kohtuistungiprotokollis vene keeles). Kannatanu oli hirmus, tõstis käed üles ja ütles olgu kõik korras. Tunnistaja hinnangul võttis kogu see sündmus aega 5 minutit või vähem, ta ei oska kirjeldada tlk 51 pöördel. Samuti selgitas tunnistaja, et relv oli süüdistatava käes suunatud just kannatanu poole, süüdistatav oli kohe sellises asendis ( tunnistaja demonstreeris seda kohtuistungil, võttes positsiooni kahe käega relv käes suunatud ette poole nagu oleks valmis tulistamiseks, tlk 52 kaitsja küsimustele). Tlk 52 pöördel prokuröri küsimustele ( kas ta kindlalt mäletab, et süüdistatav hoidis relva kahe käega) vastates selgitas tunnistaja, et sündmus leidis aset 2 aastat tagasi ja ta ei saa olla kindel 100% peale – kuid ta mäletab, et süüdistatav sihtis teist inimest, kes oli külaline, mitte kinnipeetav, relvaga. Kaitsja püüdis seada tunnistaja ütluste usaldusväärsust kahtluse alla. Kohtule oli tõendina esitatud maa-ameti andmebaasist väljatrükk, kriminaalasja materjalid lk 30, mille kohaselt 12 tunnistaja auto parkimise asukohast asukohani, kus lõpeb vangla territoorium ehk parklast väljasõidukoht, on 36 meetrit, mitte alla 10 meetrit nagu väitis tunnistaja oma ütlustes kohtule, tlk 50 pöördel. Tunnistaja selgitas, et ta täpselt ei mäleta, aga vahemaa tema ja süüdistatava vahel oli vähem kui 10 meetrit. Kohus märgib, et tegemist on igal juhul tunnistaja hinnanguandmisega vahemaale. Oluline ei ole see, kas tunnistaja nägi juhtunut 10 või 36 meetri kauguselt, oluline kas ta nägi sündmus piisavalt selge. Ristküsitluse käigus oli tunnistaja kindel selles, mida ta mäletab ja milles tal käesoleval ajal kindel ei ole. Tunnistaja selgitas, et mainitud vahemaa osas ta täpselt ei mäleta, samuti sündmuse ajalise pikkuse osas tal kahtlusi, kas see kehtis 5 minutit, võib olla 2-3 minutit ( tlk 51 pöördel). 2 aastat sündmusest möödudes ei ole tal selliseid asju meeles. Kohus leiab, et selline selgitus on eluliselt usutav ja inimlikult arusaadav. Selle kaudu seada tunnistaja ütlusi kahtluse alla ei õnnestu. Seda enamgi, tunnistaja ütlusi võib teatud määral kontrollida ja täpsustada salvestise abil. Kohus leiab, et tunnistaja ütlusi ühtivad nii kannatanu ütlustega kui ka salvestisega ja olulisi vastuolusid, mille tõttu saaks kohus seada tunnistaja ütlusi tervikuna või olulises osas kahtluse alla, ei ole tuvastatud. Asitõendi vaatlusprotokollist nähtub ( sama on nähtav vahetult uuritud salvestiselt), et: kl 14.24.49 ametnike parklasse sõidab heledat tooni sõiduauto, möödudes kannatanust ja ATVl olevast süüdistatavast. Kl 14.25.41 sõiduautost väljub isik, kes jääb auto juures seisma. Kl 14.25.56 ajal kui kannatanu eemaldub ja süüdistatav liigub kannatanu järele, seisab sama isik sama auto juures. Kl 14.26.03 liigub auto kõrval seisnud isik suitsunuga suunas. Tlk
18. TLK 3, menetleja tehtud märkus vaatlusprotokollile, suitsunurk asub parkla taga, silla juures asuvas metsatukas. Vaatlusprotokollis on märgitud, et süüdistatav võtab relva kabuurist välja kl 14.25.59 ja kl 14.26.01 hoiab relva enda ees ja liigub kannatanu suunas. Ei ole vaidlustatud, et salvestisele jäädvustatud auto juures seisev isik on tunnistaja K.-P.. Seega on kinnitatud tunnistaja ütlusi, et ta jäi seisma oma auto juures ja nägi sündmuse pealt. Ajalises mõttes tunnistaja ütlused ja salvestise andmed kattuvad. Ta saabus kohale kl 14.25.41 ja hakkas liikuma suitsunurga suunas kl 14.26.03 Kohus märgib, et ka salvestise pealt on nähtav, et tegelikult selle seisva isiku ja süüdistatava ja kannatanu vahel ei ole selliseid takistusi ( seinu, maja nurka, suuremaid autosid), et tunnistaja vaateväli oleks piiratud selle 22 sekundi kestel. Vahemaa osas ei tee kohus salvestise pinnal järeldusi, kas tunnistaja ja kannatanu ja süüdistatava vahel on 10 meetrit või rohkem. Igal juhul on nähtav, et vahemaa ei ole niivõrd pikk, et tavainimene ei saaks sündmust näha. Seega ei näe kohus ühtki asjaolu, millel saaks pidada tunnistaja ütlusi ebausaldusväärseiks. Tunnistaja S. kinnitas, et tõepoolest kannatanu lõi jalaga pinki, väljas lõi pudeli desovahendiga, et vedelik lendas vastu seina. Sellest teatas talle R. ja hiljem ta ise vaatas salvestiselt. Ta andis algul korraldusel R.le, et ta kontrolliks, mis kahju selle isiku poolt tekitatud ja info tundus puudulik olevat. Ta tahtis välja selgitada, mis konkreetne kahju tehtud kannatanu poolt. Kui külaline tekitab kahju, tuleb välja selgitada kahju ja edastada avaldus 13 vastavalt olukorrale politseile. Pääsla ametnikele oli antud ka korraldus kontrollida üle, et võimalusel kahju tagajärje mõju vähendada, äkki saaks asju tagasi panna, peale keerata näiteks. Ta oli teadlik pääsla ametnike sõnadest, et desovahendi vedelik lendas seinale, iseenesest see koristamine ei olnud hetkel otseselt vajalik. Tlk 54 pöördel-
19. Tunnistaja selgitas, et ta edastas info süüdistatavale, et võita kuidagi aega kuni pääslaametnik kontrollib olukorda, et süüdistatav läheks ja vestles isikuga sellest segadusest, mis isik pääsla juures tekitanud. Tlk
20. Tunnistaja nõustus, et korraldus oli üldine abstraktne – minna vestlema mis isik korraldas pääslas, sügavat mõtet ei olnud, oli mõte veidi viivitada, tlk
21. Tunnistaja kinnitas, et ei olnud korraldust isik tagasi kutsuda või sundida, ainult vestelda, tlk 55 pöördel. Kui pääsla ametnikud andsid teada, et kahju olematu, siis ta püüdis kohe võtta süüdistatavaga ühendust, et öelda eesmärk on saavutatud pole vaja enam jätkata, siis eetris oli kas vaikus või ta vastas oota oota. Hiljem salvestise pealt ta nägi, kui süüdistatav tuleb ATVlt maha, paneb käe kabuurile võtab kabuuri kohast midagi, tõstab enda ette. Kui vanglasse tuli valvur K.-P., rääkis ta juhtunust, et süüdistatav võttis kabuurist tulirelva ja suunas külalisele, kontrollis ta salvestise pealt, selline tegevus oli ka salvestise pealt nähtub, et süüdistatav hoiab midagi enda ette. Kabuuris on ametnikule antud tulirelv. Seega, kannatanu , tunnistajate K.-P. ja S., salvestise ja vaatlusprotokolliga on tuvastatud järgmine süüdistatava tegu: 23.05.2020 kl 14.23-14.25 paiku Ülesõidu 1 Jõhvis Viru vangla territooriumil, kasutas Ervin Murulaid kannatanu N. G.i suhtes füüsilist jõudu, nimelt ähvardas tervisekahjustuse tekitamisega, öeldes kannatanule „seis hakkan laskma“, võttes kabuurist teenistustulirelva ja suunates, sihtides selle eemalduvale kannatanule. Kannatanul oli alust karta ähvarduse täideviimist, sest kannatanule oli tekitatud ettekujutus, et süüdistatav valitseb olukorda ja sündmuse edasist käiku, muuhulgas võimalust kasutada relva. Kohus leiab, et süüdistatava tuvastatud tegu on kvalifitseeritav KarS § 120 lg 1 järgi. Objektiivsest küljest on KarS § 120 lg 1 järgi ettenähtud koosseis on täidetud. KarS § 120 lg 1 näeb ette vastutuse muuhulgas tapmise, tervisekahjustuse tekitamisega ähvardamise eest, kui on olnud alust karta ähvarduse täideviimist. Riigikohtu lahendis 1-19-1849/43 on rõhutatud: „
22. KarS § 120 dispositsioonis kirjeldatud süüteoga rünnatakse teise inimese vaimset tervist, kasutades selleks psüühilist vägivalda. Psüühilise vägivalla sisuks on ähvardus, millega kutsutakse kannatanus esile arusaam, et süüdlane võib ähvarduse täide viia. Oluline on tähele panna, et KarS § 120 tunnuseid ei saa realiseerida igasuguse ütluse või teoga, mida võib tõlgendada ähvardusena, vaid ähvardamine tähendab vaadeldava kuriteokoosseisu mõttes võimaliku kahju (surm, tervisekahjustus, olulises ulatuses vara rikkumine või hävitamine) tekkimise või saabumise ettekujutuse loomist kannatanul, olgu siis sõnaliselt või mõnel muul konkreetse kannatanu jaoks arusaadaval moel. Toimepanija peab looma kahjuliku tagajärje saabumisest mulje kui millestki, mis sõltub tema tahtest, s.t tekitama kannatanus ettekujutuse, et ta valitseb sündmuste edasist võimalikku käiku (nt realiseerib ähvarduse omakäeliselt või mõjutab teist isikut kannatanule kahju tekitama). Arvestades, et KarS § 120 on formaalne teodelikt, on oluline rõhutada, et ähvarduse tegelik täideviimine tulevikus ei pea olema mõeldud reaalsena, vaid see peab kannatanu jaoks üksnes sellisena näima. …“. 14 Kohus leiab, et kuriteokoosseisu objektiivse pildi moodustavad teoaktid ja kohustuslik tingimus (kannatanu kartus ähvarduse täideviimise kohta) on täidetud. Kohtu arvates kannatanule oligi loodud ettekujutus võimaliku kahju saabumises (võimalikust tervisekahjustuse tekitamisest). Kannatanu kinnitas, et tal tekkis hirm, et süüdistatav kasutab relva, olgu see traumaatiline relv, mille kasutamisel põhjustatakse kannatanule valu ja kehavigastusi. Kohus märgib, et nii kannatanu kui ka kõrvaltvaataja seisukohalt on kannatanu hirmul reaalne pind. Kannatanu nägi, et teda ähvardava isiku puhul on tegemist relvaga varustatud vanglaametnikuga ja arvestades kannatanu varasemaid kriminaalkaristusi, oli tal piisavaid teadmisi ja tema sõnul ka reaalseid kogemusi, kui kasutatakse vangi suhtes traumaatilist relva. Kannatanu sõnul, süüdistatav suunas relva kannatanule rinna kõrgusel, hoidis relva käes ja ütles, et „seis hakkan laskma“. Sisu poolest pole sellisest väljendist võimalik aru saada teisiti, kui ähvardusest alustada relva kasutamist ehk tulistamist. Üldjuhul relva kasutamine ehk tulistamine elava sihi suunas, tekitab elavale inimesele surma, tervisekahjustuse või vähemalt valu, sõltuvalt relvast. Lahendis 1-19-1849/43 p 24 on märgitud, et ähvardus peab reaalsena näima mitte ainult konkreetsele kannatanule, arvestades tema eripära või emotsionaalset seisundist, vaid ka tavalisele mõistlikule kõrvalseisjale. Kui asetada süüdistatava tegu kogu sündmustiku konteksti, tuleb arvestada kõrvaltvaataja seisukohalt ka sedagi, et ka tavalise inimese jaoks on väga tõenäoline, et vanglaametnik, kes on varustatud relvaga, viibides parklas, mis tegelikult varustatud jälgimisseadmetega (kaamerad), ähvardades relva kasutamisega, võib seda ka reaalselt kasutada ehk hakkama tulistama. Kui vaadata olustikku – vangla territoorium nimelt parkla, võimalikud jälgimiskaamerad, teiste isikute juuresviibimine ( vaatlusprotokolli kohaselt sündmuse käigus liikusid parklas ka muid isikud väidetavalt politseinikud , kl 14.24.47 tlk 4, kl 14.26.01 tlk 5 – kollase vestiga isik liikumas parklas), süüdistatava ametiseisund, relvavarustus, kõik see tekitab üldjuhul ka tavalisele inimesele ettekujutuse, et süüdistataval ilmselt ei olegi piiranguid relva kasutamisel ja sündmus võibki minna tulistamiseni. Seega ei olnud kannatanu kirjeldatud hirmu tundmine tingitud ainult kannatanu subjektiivsest mõttest ja tundest, vaid sellise hirmu tekkimiseks on pinda ka tavalisel kõrvaltvaatajal. Nüüd kohus lahendab, kas kohtuliku arutamise käigus tuvastatud ähvardustegu oli piisavalt intensiivne, et sellele peab järgnema kriminaalkaristuslik sekkumine, teisisõnu, kas tegu on niivõrd intensiivne, et vastab mitte ainult formaalselt kuriteokoosseisule, vaid ka intensiivsuse poolest on kuritegu. Kaitse argumentatsioonis oli rõhutatud muuhulgas, et tegemist on kuni 20 sekundit kestnud sündmusega, selle intensiivsus on juba ajalises mõttes olematu. Seda veelgi märgib kohus, ähvardustegu ise kestis mitte rohkem kui 5 sekundit – kl 14.25.59 kui süüdistatav võttis kabuurist relva välja, kuni 14.26.04 kuni süüdistatav paneb relva tagasi kabuuri, lõpetades sellega vahetut ähvardamist. Kohtupraktikas on teo intensiivsuse problemaatikale korduvalt osutatud. Kohtupraktikas on rõhutatud, et iga kuriteotunnustele vastav tegu ei ole alati kuritegu karistusõiguslikus mõttes ehk karistusõiguslikult vastab isik siiski alles siis, kui tema tegu on piisava intensiivsusega, ehk karistuslik vastutus on viimane abinõud – ultima ratio põhimõte, lahendid 1-19-31/63 p 18; 1-16-10326/51 p 27: „…Praeguse kohtuasja põhiküsimusena tulebki 15 otsustada, kas süüdistuses kirjeldatud käitumine on nn piiripealne juhtum, mille puhul on võimalik karistusõigusliku sekkumise vajadust eitada…“. Kohus leiab, et ei ole põhjendatud pidada tegu väheintensiivseks ainult selle lühiajalisuse tõttu, kuigi kohus ei välistaks teatud faktiliste asjaolude esinemisel ka sellist tõlgendamist. Kohtupraktikas on märgitud sedagi, et ähvardusteo puhul ei ole oluline, kas isikul on reaalne soov teist isikut rünnata ehk tekitada tervisekahjustus ( Riigikohtu lahend 1-19-1849/43 p 24). Kohtu arvates on oluline, kuivõrd sügav ettekujutus ohust kannatanule tekitatud ja kas samasugune oleks see tunnetav ka tavalisele keskmiste teadmistega inimestele ehk kõrvalseisjale. Kuivõrd sügav ettekujutus ohust kannatanule tekitati, on võimalik tuletada kannatanu reageerimisest ähvardusteole ja sellele järgnevast kannatanu käitumisest ja lisaks kontrollida, kas kannatanu reageerimine ja käitumine on teo situatsioonis eeldatav ja keskmisele inimesele arusaadav. Kohus leiab, et ei ole vaidlustki asjaolus, et pärast tulirelva suunamist kannatanu asukoha poole reageeris kannatanu kohe – nimelt muutis järsult oma liikumissuunda ja hakkas liikuma süüdistatava poole. Vastavalt vaatlusprotokollile, kriminaalasja materjalid lk 2, 3, reageeris kannatanu koheselt, kui nägi talle suunatud relva – kolme sekundi kestel ta peatub, pöörab tagasi ja liigub süüdistatava poole. Kohtuistungil andis kannatanu ütlusi, milles kinnitas, et süüdistatava poolt relva väljavõtmisel ta kartis, et süüdistatav hakkab tulistama, tlk
23. Tunnistaja K.-P. , tlk 51, kinnitas, et relva väljavõtmisele reageeris kannatanu kohe, tõstis käed ülesse ja ütles, olgu, kõik on korras. Kohus leiab, et ka kõrvalseisjale on eeldatav, et relva väljavõtmisele, kui seda veel suunatakse isiku asukoha poole, on igaühele isikule võib olla eeldatav antud situatsioonis, et ähvarduse tõttu on mõistlik käituda rahulikult ja alluda, sest relva väljavõtmisest kuni selle reaalse kasutamiseni võib mööduda mõni sekund – väga ohtlik ja mõtlemiseks-kaalumiseks napilt aega. Seega leiab kohus käesolevas juhtumis, et süüdistatava tegu ei olnud karistusõiguslikus mõttes väheintensiivne, et tuleks eitada kuritegu. Kohus analüüsib isiku teo subjektiivset külge. Kohus leiab, et süüdistatav pani teo toime vähemalt kaudse tahtlusega KarS § 16 lg 4 mõttes. Ta pidas võimalikuks süüteokoosseisule vastava asjaolu saabumist, nimelt – et võttes välja tulirelva, suunates kannatanu poole, öeldes „seis hakkan laskma“, ähvardab ta kannatanut vähemalt tervisekahjustuse tekitamisega. Samuti pidas ta võimalikuks, et sellise teo toimepanemine loob kannatanule ettekujutuse ohust, mis võib kannatanule näida reaalsena, isegi kui süüdistatav ei plaanigi ähvardust ellu viia. Süüdistatava teo objektiivne avaldumine on selline, et ka kõrvalseisjal on võimalik selle teo sisust aru saada. Süüdistatav möönis kuriteokoosseisule vastava asjaolu saabumist ehk soostus sellega. Süüdistatav lõpetas tegevuse alles siis, kui kannatanu hakkas käituma süüdistatava soovi järgi – peatus ja hakkas liikuma süüdistatava poole näidates sellega, et allub süüdistatavale. Seega süüdistatav mööniski, et just tegevus paneb kannatanut käituma süüdistatava arusaamise järgi. Kohus leiab, et süüdistatava poolt on toime pandud KarS § 120 lg 1 järgi kvalifitseeritav kuritegu, kuna täidetud on selle objektiivne ja subjektiivne külg. Kohus ei analüüsi kaitsja kohtukõnes püstitatud ja põhjalikult näidatud võimuliialduse 16 problemaatikat ( vt tlk 85-96), kuna kohus kvalifitseerib süüdistatava tegevust KarS § 120 lg 1 järgi. Küll kohus peab vajalikuks vastata kaitse teatud argumentidele. Üks nendest põhineb tõdemusele, et süüdistatav ähvardati tervisekahjustuse tekitamisega, samuti seksuaalsee ärakasutamisega, siinjuures on osutatud kannatanu ja tunnistaja Kübarsepp-P. vastavatele ütlustele. Seega oleks süüdistatava tegevus olukorra normaliseerimiseks mõistlik ja õige, sest kannatanu ei allunud süüdistatava korraldustele. Kuigi otseselt ei ole kaitsja analüüsinud hädakaitse probleemi KarS § 28 mõttes, peab kohus vajalikuks sellel peatuda, arvestades ülaltoodut kaitseväidet. Kohus märgib, et kannatanu sõnul ütles ta süüdistatavale, et loodab, et kannatanu isa leiab süüdistatava üles, seda siis, kui süüdistatava ähvardustegu oli juba lõppenud ja süüdistatav ja kannatanu liikusid koos vangla pääsla juurde, tlk
24. Kannatanu otseselt kinnitas, et ta ei ole süüdistatavat ähvardanud, tlk 62 pöördel. Seega ei tugine kaitseväide saadud tõendile. Tunnistaja Kübarsepp-P. ütlustel oli süüdistatav ärevil, impulsiivne, kuigi mõlemad kasutasid ebatsensuurseid sõnu, ka kannatanu oli impulsiivne, tlk 50 pöördel-
25. Tlk 52 selgitas tunnistaja, et kui süüdistatav ütles, et kannatanu peab minema koristama, vastas kannatanu, et ta teeb süüdistatavale X ( vene ebatsensuurne sõna), ta ei lähe kuhugi ja taas ebatsensuurne sõna. Arvestades kannatanu isiksuse eripära, millest on kohus varasemalt märkinud, oleks ilmne liialdus väita, et kannatanu ähvardas süüdistatavat tervisekahjustuse tekitamisega, samuti seksuaalse ärakasutamisega. Kannatanu väljendab ennast niiviisi (kahjuks) ja ropenduste sõnavarana kasutamine ei tähenda automaatselt selliste väljendite sõna-sõnalist elluviimist. Süüdistatav, väljakoolitatud vanglaametnik, peab oskama tegema vahet, mis on võõr(vene)keelne ebatsensuurne ropendus ja mis on tervisekahjustuse või seksuaalse vägivallaga ähvardamine, millele tuleb vastavalt ohule reageerida. Kannatanu sõnalises eneseväljendamises ei näe kohus ähvardamise märke. Kohus on ristküsitlusel jälginud nii kannatanut kui ka tunnistajat ( kui ta püüdis esitleda, mis sõnavara oli süüdistatava ja kannatanu vahelises suhtlemises kasutusele võetud), nende vastustele kaasnevaid žeste, miimikat, üldist kehakeelt, häält – miski ei ilmutanud midagi sellist, millest saaks teha selliseid kaugeleulatuvaid järeldusi – et kannatanu tegevuses oleks esinenud tervisekahjustuse ja/või seksuaalse vägivallaga ähvardused. Seega ei olnud süüdistataval alust hakata tõrjuma vahetut või vahetult eesseisvat õigusvastast rünnet õigushüvedele. Hädakaitset ei esinenud. Kohus näe süüdistatava teos selle õigusvastasust välistavaid asjaolusid KarS-u 2.peatüki 2 jao mõttes. E. Murulaidi süüdivuses KarS § 34 mõttes ei ole kohtul kahtlusi tekkinud. Süüdistatav on täiskasvanu ja süüdiv KarS § 33 tähenduses, seega süüvõimeline. Süüd välistavad asjaolud KarS-u 2.peatüki
26. jao alusel puuduvad. KARISTUS KarS § 56 lg 1 ja lg 2 kohaselt, karistamise alus on isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Vangistust võib mõista ainult siis, kui karistuse eesmärke ei ole võimalik saavutada kergema karistusega. Kui käesoleva seadustiku eriosa paragrahv võimaldab vangistuse kõrval mõista ka muid, kergemaid karistusi, peab kohus otsuses vangistuse mõistmist põhistama. 17 Kohtupraktikas on välja kujunenud seisukoht, millest kohus lähtub karistuse määra valimisel. Riigikohtu otsuse nr. 1-17-1629/44 p 28 järgi tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. Lisaks isiku süüle tuleb KarS § 56 kohaselt isikule karistuse mõistmisel arvestada ka eri- ja üldpreventiivseid kaalutlusi, so võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Kohtupraktika on karistuse mõistmise küsimuses järjepidev. Riigikohtu lahend 1-19-4150 p 26: „Kohtupraktika kohaselt tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus (KarS § 56 lg 1 ls 1) ja karistust kergendavad ning raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. Andes hinnangu süü suurusele, tuleb esmajoones lähtuda süüteo asjaoludest, mis võivad iseloomustada näiteks tegu ja tagajärge ning süüdlase käitumise motiivi ja eesmärki. Nii võivad süü suurust mõjutada koosseisupärase käitumise süstemaatilisus, tagajärje raskus, aga samuti kannatanu isik ja tema käitumine. (Vt lähemalt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
27. aprilli
28. a otsus nr 1-182232/179, p 71;
29. juuni
30. a otsus nr 1-17-1629/44, p 28;
31. juuni
32. a otsus asjas nr 3-1-1-58-13, p 8;
33. oktoobri
34. a otsus asjas nr 3-1-1-76-12, p 7;
35. märtsi
36. a otsus asjas nr 3-1-1-11-10, p 6.1;
37. mai
38. a otsus asjas nr 3-1-1-14-07, p 6.)“ KarS § 120 lg 1 näeb karistusena ette rahalise karistuse või vangistuse kuni 1 aastani. Kohus leiab, et süüdistatava süü on oluliselt alla keskmist, pigem läheneb sanktsiooni minimaalsele määrale. Tegemist on üheepisoodilise teise astme kuriteoga. Süüdistatava ähvardustegu kestis 5 sekundit ehk oli väga lühiajaline. Tegu ise koosnes ühest teoaktist – süüdistatav võttis kabuurist tulirelva, suunas kannatanule, ütles seis hakkan laskma ja kui kannatanu pööras tagasi ja hakkas liikuma süüdistatava poole, lõpetas tegevuse ja pani relva kabuuri tagasi. Seega, ei pidanud kannatanu olema allutatud pikemajalisele ähvardusteole või mitmest teoaktidest koosnevale teole. Kohtu arvates kõik see vähendab süüdistatava süüd. Kohus arvestab kannatanu käitumist, mis oli kohtu hinnangul väljakutsuv. Rääkimata sellest, et kannatanu tegu ( desovahendi pudeli löömine) on taunitav, oleks kannatanu puhul mõistlik väljendada kahesust ja tuua vabandused kohapeal. Selle asemel kannatanu samuti ( nagu ka süüdistatav) hakkas suhtlema süüdistatavaga, kasutades ebatsensuurseid sõnu, teades, et ta suhtleb vanglaametnikuga. Kohus arva, et kannatanu käitumine annab aluse süüdistatava karistuse vähendamiseks. Samas arvestab kohus, et ähvardusteo toimepanemiseks valis süüdistatav tulirelva, mis reeglina loob teisele isikule ettekujutuse suuremast ohust, kui seda oleks näiteks sõnalise ähvarduse puhul. Sellest tulenevalt ei saa öelda, et süüdistatava süü oleks minimaalne. Tulirelva kasutuselevõtt ähvardamisel suurendab süüd. Kergendavaid asjaolusid ei ole kohus tuvastanud. Raskendavaid asjaolusid ka ei ole. Kohus arvestab karistuse mõistmisel. süüdistatava isikut. Ta ei ole varasemalt karistatud. Tal on olemas töökoht. Need asjaolud on positiivsed. Kohtu arvates on ilmekas, et olukorras, kus sisuliselt pole võimalik vaidlustada teo objektiivset avaldumist, ei väljendanud süüdistatav mingitki kahetsust. Kohus nägi 18 kohtuistungil süüdistatava käitumisest, miimikast, žestidest ( muud kohus ei saa hinnata, sest süüdistatav kuigi soovis kohtuasja arutamist üldmenetluses, kasutas oma õigust ütlusi mitte anda, samuti jättis kasutamata ka viimase sõna õiguse), et süüdistatav ei peagi oma tegu taunimisväärseks, vastupidi, ta on enesekindel, just temal on õigus ja riik on tema vastu ebaõiglane. Süüdistataval puudub mõistlik enesekriitika oma teo osas. Kohus leiab, et süüdistatavat tuleb karistada KarS § 120 lg 1 järgi rahalise karistusega 60 päevamäära, mis on keskmisest karistuse määrast oluliselt kergem (maksimaalne 500 päevamäära, keskmine 235 päevamäära, alus KarS § 44 lg 1), pigem läheneb minimaalsele määrale ( 30 päevamäära). Vastavalt KarS § 44 lg 2 ja 4 kohaldub süüdistatavale päevamäär 70,90 eurot, just selline oli süüdistatava päevasissetulek aastal 2019 pärast kõiki mahaarvamisi, kriminaalasja materjalid lk
39. Rahalise karistuse summa on seega 4254 eurot. ASITÕENDID DVD-R 2 plaati salvestistega tuleb jätta

§ 126lg 3 p 1 alusel kohtuotsuse jõustumisel kriminaalasja materjalide juurde.

MENETLUSKULUD Kõigepealt lahendab kohus kannatanu esindaja taotluse õigusabikulude hüvitamiseks. Kohtueelsel menetlusel, kriminaalasja materjalid lk 23-26 esitas kannatanu esindaja vandeadvokaat Anu Vilt menetlejale taotluse välja mõista kannatanu kasuks kriminaalasjas kantud menetluskulud kogusummas 720 eurot. Lisana on esitatud menetluskulu arvestus ja maksekorraldus. Esitatud materjalidest nähtub, et arve on tasutud muu isiku poolt ja hüvitamist taotletakse muu isiku arveldusarvele. Õigusabi tunnihind 120 eurot. Riigikohtu 22.03.2022 lahendis 1-19-9061/92 on käsitletud olukord, kui kohtumenetluse poole eest ( muuhulgaks kannatanu eest) on õigusabikulusid kandnud muu isik. Kohus peab vajalikuks tuua pikem tsitaat, et menetlusosalistele oleks kohtupraktikas kehtiv kord arusaadav. „11. Kriminaalmenetluses on menetluskulude (kriminaalmenetluse seadustiku (

) § 175) hüvitisnõude õigustatud subjektiks süüdistatav, kannatanu, tsiviilkostja või kolmas isik, kelle huvides menetluskulu kanti. Seejuures tuleb menetluskulud hüvitada sõltumata sellest, kas menetluskulu kanti nimetatud isikute enda või mõne muu isiku arvel. Ka viimasel juhul tuleb menetluskulu välja mõista isikule endale, mitte õigusabiarve tasunud menetlusvälise isiku kasuks. Menetlusvälise isiku võimalik lepingust või lepinguvälisest võlasuhtest tulenev õigus nõuda süüdistatavalt, kannatanult, tsiviilkostjalt või kolmandalt isikult tema huvides makstud õigusabitasu hüvitamist on võimalik maksma panna tsiviilkohtumenetluse korras. Samas ei ole välistatud, et menetluskulude hüvitamise nõue täidetakse menetluskulude hüvitisnõude õigustatud subjekti taotluse alusel mõne muu isiku pangakontole (nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. detsembri
2. a otsus asjas nr 3-1-1-79-14, p 48 ja
3. novembri
4. a otsus asjas nr 3-1-1-93-15, p 137).
5. Kriminaalmenetluse kulu kindlaksmääramine ja väljamõistmine on sisuliselt käsitatav kriminaalmenetlusega kaasnenud kahju hüvitamisena, milleks seadusandja on sätestanud menetlusseadustikus erikorra (vt ka Riigikohtu üldkogu
6. veebruari
7. a otsus asjas nr 3-419 1-29-13, p 43.1). See tähendab muu hulgas, et menetluskulu hüvitamisel tuleb järgida ka võlaõigusseaduses (VÕS) sätestatud kahju hüvitamise põhimõtteid niivõrd, kuivõrd kriminaalmenetluse seadustik ei näe ette erisusi (vt ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
8. septembri
9. a määrus nr 2-14-63261/149, p 12).
10. Kolleegiumi hinnangul peab menetluskulude hüvitamise otsustamisel olukorras, kus kohtumenetluse poole eest on temal kriminaalmenetluses tekkinud kulud tasunud keegi teine, juhinduma ka VÕS § 127 lg-st
11. Osutatud sätte järgi tuleb kahjuhüvitisest maha arvata igasugune kasu, mida kahjustatud isik sai kahju tekitamise tagajärjel, eelkõige tema poolt säästetud kulud, v.a juhul, kui kasu mahaarvamine oleks vastuolus kahju hüvitamise eesmärgiga. Riigikohus on selgitanud, et kolmandate isikute vabatahtlikke makseid või muid sooritusi ei võeta üldjuhul arvesse kahju kannatanu kasuna, kui nende eesmärk on üksnes kannatanu, mitte aga kahju tekitaja olukorra kergendamine (nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
12. septembri
13. a otsus nr 1-20-2438/33, p 34). Niisiis see, kui keegi võtab ühe kohtumenetluse poole olukorra kergendamiseks tema menetluskulu enda kanda, ei välista ega piira üldjuhul kohtumenetluse teisel poolel

§ 180jj alusel tekkivat kohustust hüvitada menetluskulu.

Näiteks, kui keegi maksab kannatanu huvide paremaks kaitsmiseks tema eest lepingulise esindaja tasu, on selle eesmärk toetada üksnes kannatanut, mitte aga vabastada süüdimõistetut kohustusest hüvitada kannatanu menetluskulu.

1. Lisaks ei ole välistatud, et kohtumenetluse pool ja tema eest menetluskulu kandnud isik lepivad kokku, et poolele soodsa kohtulahendi tegemise korral tagastab ta saadud toetuse selle menetluskulu hüvitise arvel, mille kohus tema kasuks välja mõistab. Juhul, kui kohus jätaks menetluskulu hüvitise poole kasuks välja mõistmata pelgalt põhjusel, et pool ei tasunud menetluskulu eest enda vara arvelt, osutuksid kõnesolevad kokkulepped võimatuks. See omakorda võiks vähendada valmidust kedagi teist menetluskulu kandmisel toetada, pärssides niimoodi isikute võimalust saada tõhusat õigusabi ning kaitsta enda õigusi kriminaalmenetluses võimalikult edukalt.
2. Järelikult ei olene kohtumenetluse poole õigus nõuda

§ 180

jj alusel kriminaalmenetluse kulu hüvitamist sellest, kas ta on kandnud kriminaalmenetluses tekkinud kulud ise või on seda tema eest ja huvides teinud keegi teine. Seejuures pole ka oluline, kas kohtumenetluse poolel lasub tema eest menetluskulu tasunud isiku ees kohustus need kulud hüvitada või mitte. 16. Valitud kaitsjale või esindajale makstud tasu kui menetluskulu (

§ 175

lg 1 p 1) hüvitamise seisukohast ei ole seega tähendust asjaolul, kas kohtumenetluse poolel, sh kannatanul on tekkinud kohustus hüvitada õigusabikulu menetlusvälisele isikule, kes tema huvides õigusteenuse eest tasus. …“ Esitatud taotlusest on nähtav, et kohtueelsel uurimisel on kannatanutele osutatud õigusabi kokku 5 tundi summale 720 eurot koos käibemaksuga. Kohus leiab, et turuhinnaga 120 eurot osutatud õigusabi maht on iseenesest mõistlikkuse raames. Samuti on mõistlik õigusabile osutamisele kulunud aeg kokku 5 tundi. Eraldi kohtuistungil osalemise ja selleks ettevalmistamise ees ei ole hüvitamise taotlus esitatud. Seega määrab kohus kannatanute õigusabi summana 720 eurot. Kohus leiab, et põhjendatud on, kui menetluskulu summa 720 eurot kannab süüdistatav, kuna tema suhtes on tehtud süüdimõistev kohtuotsus.

§ 175

lg 1 p 1,4, 9 alusel on menetluskuludeks valitud ja määratud kaitsja tasu ja sundraha. Teise astme kuriteo puhul on sundraha 981 eurot. 20 Kaitsjatasud on käesolevas asjas tekkinud kohtueelses menetluses, samuti eel- ja kohtuliku arutamise staadiumil. Nimelt kohtueelsel uurimisel valitud kaitsja tasu õigusabi osutamise eest summas 1170 eurot tlk 97-99.

§ 180

lg 1 kannab neid menetluskulusid süüdistatav ise, sest tema suhtes on tehtud süüdimõistev kohtuotsus. Kohtumenetluses on sama kaitsja, kuid nüüd riigi õigusabi korras esitanud taotluse määrata talle õigusabi osutamise eest summa 1596,32 eurot, tlk 71-73. Kohus leiab, et taotlus on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. Ka neid menetluskulusid kannab süüdistatav ise seoses tema suhtes tehtud süüdimõistva kohtuotsusega

§ 180lg 1 alusel.

Kuigi kohus on süüdistatava teole andnud võrreldes süüdistusaktiga muu õigusliku hinnangu, ei ole süüdistuse maht vähenenud.

§ 180

lg 1 kohaldamisel oluline mitte üksnes isiku süüditunnistamine, vaid ka süüditunnistamise ulatus (vt RKKK 04.03.2021 määrus nr 1-20470, p 29). Seega ei ole alust süüdistatavalt väljamõistetavate menetluskulude summa vähendamiseks.

§ 180

lg 3 alusel on kohus kohustatud arvestama menetluskulusid määrates süüdimõistetu varalist seisundit ja resotsialiseerimisväljavaateid; kui menetluskulude hüvitamine käib süüdimõistetule ilmset üle jõu, jätab kohus osa neist riigi kanda. Käesolevas juhtumis ei näe kohus asjaolusid, et menetluskulude täitelik summa käiks isikule ilmselt üle jõu. Süüdimõistetu on vabaduses ja sotsiaalselt ja majanduslikult kindlas seisus.

§ 180

lg 3 alusel tuleb määrata menetluskulude 2577 eurot tasumine ositi 1 (ühe) aasta jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest. Kohus arvestab, et kuigi süüdistataval on töökoht, seega püsiv sissetulek ja ta ei ole majanduslikult keskmisest inimest kehvemas seisus, langeb talle süüdimõistva kohtuotsusega rahalise karistuse täitmise kohustus. Korraga mitme rahalise kohustuse täitmise vajadus võib raskendada põhjendamatult isiku majanduslikku toimetulekut. /allkirjastatud digitaalselt/ Inna Kirsipuu kohtunik 21