← Eesti

2-20-2132/85

Obsah (11)§ 436§ 230§ 367§ 442§ 122§ 162§ 174§ 138§ 190§ 175§ 179

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Tallinna kohtumaja Kohtunik Ann Meriluht Kohtuotsuse tegemise aeg ja koht Tsiviilasja number Tsiviilasi 28. september 2022.a, Tallinnas Hagihind 2

) § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab.

§ 436

lg 2 kohaselt rajab kohus otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele.

§ 436

lg 7 kohaselt ei ole kohus otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega. 4.

§ 230

lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Kohus on pooltele nõuete ja vastuväidete tõendamise kohustust ja muuhulgas viidatud sätet selgitanud 26.10.2020.a kohtumääruses (I köide t/l 160-162).

  1. Kohtule esitatud dokumentaalsest tõendist – laenulepingust nr xxxx nähtub, et kostjad ja S AS vahel on 29.08.2006.a sõlmitud leping laenu summas 22 383 euro saamiseks tähtajaga 05.08.2026.a (I köide t/l 9-10). Nimetatud lepingu punkt 2.14.2 järgi tagab laenu hüpoteek kinnistule nimetusega Xxxx (registriosa nr xxxx) asukohaga Xxxx (I köide t/l 9). Samuti on kostjad sõlminud 29.08.2006.a laenulepingu nr xxxx summas 31 976 eurot tagastamise tähtajaga 05.08.2036.a (I köide t/l 11-12). Laenulepingut tagab hüpoteek kinnistule nimetusega Xxxx (registriosa nr xxxx) asukohaga Xxxx (I köide t/l 11). Vaidlust ei ole, et eelpool osundatud kinnistu nr xxxx kuulub hagejale (II köide t/l 180).
  2. Kohtule esitatud 16.09.2015.a kompromissilepingu kohaselt on hagejale kuuluvas eelpool osundatud kinnistu eramus toimunud 03.01.2015.a tulekahju ning sellest tulenevalt on hageja ja Xxxx kokkuleppinud kompromissisummas 44 389,62 eurot, millest 12 836,62 eurot kantakse hageja pangaarvele ning 31 553 eurot S AS-ile M. V. laenulepingute lõpetamiseks (I köide t/l 13). Summa on tasutud 18.09.2015.a (II köide t/l 25). Seega on asja kohtulikul arutamisel leidnud tõendamist, et nimetatud summa on tasutud pangale kostjate laenulepingust tulenevate kohustuste katteks.
  3. Pooled vaidlevad selle üle, kas kostjad on kohustatud tasuma hagejale hagetava rahasumma 26 606,25 eurot. Kostjad on seisukohal, et kuivõrd tegemist on mittetäieliku kohustusega, siis puudub hagejal alus nõuet esitada. Hageja sellise väitega ei nõustu.
  4. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 173 lg 1 kohaselt kui nõue läheb võlausaldajalt teisele isikule (nõude omandaja) üle seaduse alusel, kehtib nõude üleminek senise võlausaldaja tahteavalduseta. VÕS § 173 lg 3 p 2 järgi läheb nõue seaduse alusel üle isikule, kes täidab kohustuse seetõttu, et tema varaga on tagatud võlgniku vastu suunatud nõude täitmine.
  5. Asjaõigusseaduse (AÕS) § 349 lg 3 järgi kui võla on tasunud hüpoteegiga koormatud kinnisasja omanik, kes ei ole võlgnik, läheb nõue rahuldatud ulatuses talle üle. Sellisel juhul kohaldatakse käenduse kohta käivaid sätteid. Seega läheb viidatud sätte järgi hagejale rahuldatud ulatuses üle sama nõue kostjate vastu, tegemist on seadusjärgse nõude üleminekuga (vaata Riigikohtu
  6. detsembri
  7. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-146-13, p 19 ja Riigikohtu
  8. veebruari
  9. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-153-10, p 10).
  10. Kuivõrd tegemist on seadusjärgse nõude üleminekuga AÕS § 349 lg 3 järgi, siis ei ole kohased kostjate vastuväited selle kohta, et puudub Xxxx kokkulepe nõude loovutamise kohta, kuivõrd viidatud sätte järgi kohaldatakse käenduse sätteid. Hagejale ei ole nõuet loovutatud ning hageja sellele ei tugine.
  11. VÕS § 152 lg 1 kohaselt põhivõlgniku kohustuse täitnud käendajale läheb rahuldatud ulatuses üle võlausaldaja nõue põhivõlgniku vastu. Põhivõlgnik võib nõudele esitada nii vastuväiteid, mis tal olid võlausaldaja vastu, kui ka vastuväiteid, mis tulenevad tema ja 3 käendaja vahelisest õigussuhtest. Käendaja tagasinõude aegumisele kohaldatakse vastavalt käesoleva seaduse §-s 70 sätestatut.
  12. 30.10.2015.a kirjaga on hageja nõudnud kostjalt M. V.’ilt kohustuse täitmist (I köide t/l 14), millele viimane on vastanud, et suuremat summat ei ole ta nõus maksma, kuid on nõus tasuma laenu täpselt nii nagu ta ennegi seda pangale tegi (I köide t/l 15). Samuti on kostja T. V.-T. nõustunud igakuiselt summas 280 eurot hagejale tasuma (I köide t/l 16).
  13. Vaidlustamata asjaolude kohaselt on kostjad teostanud hagejale igakuiseid laenu tagasimakseid perioodil detsember 2015.a kuni detsember 2018.a kogusummas 4946,75 eurot (I köide t/l 17-19). Seega on kostjad oma kohustusi hageja ees tunnistanud, saavutanud hagejaga kokkuleppe kohustuse täitmises ning seda ka pikema perioodi vältel täitnud. Sellest tulenevalt pole asjakohased kostjate väited selle kohta, et tegemist on hageja kingitusega, mistõttu on see mittetäielik kohustus VÕS § 4 mõttes. Kohtu ette toodud tõendid ning asjaolud seda vastuväidet ei toeta.
  14. 22.05.2019.a on kirjaga on hageja nõudnud kostjatelt võlgnevuse tasumist hiljemalt 14.06.2019.a ning hoiatanud, et võib laenulepingu üles öelda (I köide t/l 21-23). Kostja T. V.-T. on sellele vastanud, millest saab järeldada, et kostjad ei kavatse edaspidi oma kohustusi täita (I köide t/l 24-25). Kostjad võlgnevust hageja poolt antud tähtajaks ei tasunud.
  15. Kostjad on oma vastuväidetes märkinud, et nad tuginevad nõude osas aegumisele tulenevalt VÕS § 70 lg
  16. Samas ei ole kostjad millegagi oma väidet põhistanud. Millal väidetavalt nõue aegus, kostjad ei märgi. Kinnisasja omaniku tagasinõue aegub VÕS § 70 lg 1 tulenevalt ajal, mil aeguks võlausaldaja nõue solidaarvõlgniku suhtes, kelle vastu tagasinõue esitati.
  17. Vaidlust ei ole, et kostjate laenulepingute tähtajad olid vastavalt 05.08.2026.a ja 05.08.2036.a (I köide t/l 9, 11), kohustus on täidetud 21.09.2015.a (II köide t/l 21). Hageja on nõudnud 30.10.2015.a kostjatelt kohustuse täitmist (I köide t/l 14). Tõendatud on, et kostjad on kohustust täitnud igakuiste osamaksetega ning viimati detsembris 2018.a (I köide t/l 17, 19). Seega saavutasid pooled kokkuleppe kohustuse täitmises igakuiste osamaksetaga. Kuivõrd kostjad on ühepoolselt lõpetanud osamaksete tasumise, on hageja andnud mõlemale kostjale täiendava tähtaja võlgnevuse tasumiseks hiljemalt 14.06.2019.a (I köide t/l 23) ning hagi on esitatud kohtule 10.02.2020.a (I köide t/l 1). Seega ei ole nõue aegunud.
  18. Tulenevalt VÕS § 76 lg 1 tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. Kuivõrd kohtu ette toodud asjaolud ei ole sellised, mis vabastaksid kostjaid hagejale nõude tasumisest, siis kuulub hageja põhinõue summas 26 606,25 eurot rahuldamisele ning kostjatelt solidaarselt väljamõistmisele.
  19. Hageja palub kostjatelt välja mõista ka viivise VÕS § 113 lg 1 sätestatud ulatuses alates kostjate poolt hagiavalduse kättesaamisest (I köide t/l 8). Kostjate esindaja on kinnitanud dokumentide kättesaamist 02.06.2020.a (I köide t/l 92).
  20. VÕS § 113 lg 1 järgi rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. 20.

§ 367

kohaselt võib viivisenõude koos põhinõudega hagis esitada selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. 4

  1. Riigikohus on 27.05.2015.a kohtuotsuses tsiviilasjas nr. 3-2-1-47-15 punktis 14 selgitanud, et VÕS § 113 lg 8 kohaselt võib viivise maksmiseks kohustatud isik nõuda selle vähendamist vastavalt VÕS §-s 162 sätestatule. Seega saab nimetatud sätete alusel viivist vähendada vaid kohustatud lepingupoole nõudmisel (vt nt Riigikohtu
  2. aprilli
  3. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-43-13, p 14).
  4. Kostjad ei ole antud juhul kohtult taotlenud viivisenõude vähendamist. Samuti ei ole kostjad esitanud vastuväiteid hageja poolt esitatud viivise nõudele. Hageja nõuab viivist seaduses sätestatud määras. Seega peab kohus põhjendatuks kostjatelt hageja kasuks välja mõista viivise VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras alates kostjate poolt hagiavalduse kättesaamisest s.o 02.06.2020.a.
  5. Kõige eelpooltoodu alusel asub kohus kokkuvõtlikult seisukohale, et hagi on põhjendatud ning tuleb rahuldada. Sellest tulenevalt kuulub kostjatelt solidaarselt hageja kasuks väljamõistmisele võlgnevus summas 26 606,25 eurot ning viivis VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras põhinõudelt, s.o 26 606,25 eurolt alates 02.06.2020.a kuni põhinõude täitmiseni, kuid mitte üle põhinõude summa.
  6. Kõik kohtuotsuses käsitlemata menetlusosaliste väited ja esitatud tõendid hagiavalduse läbivaatamisel kohtu arvates tähtsust ei oma ja seetõttu kohus neid lahendis ei käsitle. Tsiviilasja hinna kindlaksmääramine 25.

§ 442lg 2 p 51 kohaselt märgitakse kohtuotsuse sissejuhatuses tsiviilasja hind.

Tulenevalt

§ 122lg 1, § 123 on käesoleva tsiviilasja hinnaks 28 735,34 eurot.

Menetluskulude jaotamine ja kindlaksmääramine 26. Tulenevalt

§ 162

lg 1 jäävad menetluskulud kostjate kanda.

§ 174

lg 1 ja § 177 lg 1 p 1 järgi määrab kohus kindlaks menetluskulude rahalise suuruse.

  1. Hageja palub kostjatelt välja mõista riigilõivu summas 1000 eurot.
  2. Kooskõlas

§ 138

lg 2 kuulub kostjate poolt hagejale hüvitamisele hagiavalduse esitamisel tasumisele kuulunud riigilõiv summas 1000 eurot. 29. Kohus on 28.11.2019.a. määrusega tsiviilasjas nr 2-19-17442 rahuldanud hageja menetlusabi taotluse osaliselt ning andnud hagejale riigi õigusabi 50 % ulatuses.

§ 190

lg 3 järgi menetluskulud, mille kandmisest hageja on vabastatud või mida hageja võis tasuda osamaksetena, mõistab kohus hagi rahuldamise korral kostjalt välja riigituludesse võrdeliselt hagi rahuldatud osaga, sõltumata sellest, kas ka kostja sai menetlusabi menetluskulude kandmisel. 30.

§ 175

lg 1 järgi mõistab kohus menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud teiselt menetlusosaliselt välja üksnes mõistlikus, vajalikus ja ettenähtavas ulatuses. Lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine on kohtu kaalutlusotsus, mille kohus teeb eelkõige õigusabile kulunud aega ja asja keerukust hinnates (vt Riigikohtu 28.11.

  1. a otsus tsiviilasjas nr 2-17-10348, p 16; 02.05.
  2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-134-16, p 56; 10.02.
  3. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-177-15, p 1). Kostjad hageja menetluskuludele vastuväiteid ega nõudeid esitanud ei ole (II köide t/l 36).
  4. Kuivõrd kohus on 28.09.2022.a kohtumäärusega käesolevas asjas määranud kindlaks hageja esindaja esindajatasu summas 787,80 eurot tuleb nimetatud summa solidaarselt kostjatelt riigi kasuks välja mõista.
  5. Vastavalt

§ 179

lg 3 käesoleva paragrahvi lõikes 7 nimetatud nõude tasumisega viivitamise korral tuleb tasuda menetluskulude tasumiseks kohustava lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Kohus märgib seda ka menetluskulude väljamõistmise lahendis. Sellest tulenevalt tuleb kostjatel solidaarselt tasuda käesoleva lahendi jõustumisest alates kuni 5 täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras viivist summalt 787,80 eurot Eesti Vabariigi kasuks. /allkirjastatud digitaalselt/ Ann Meriluht Kohtunik 6

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.