KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kaija Kaijanen, Iris Kangur-Gontšarov, Vallo Kariler Otsuse tegemise aeg ja koht 11. november 2022. a, Tallinn Kohtuasja nu

§ 101

lg-tes 3 – 5 sätestatud määra; hageja II kasuks igakuise elatise summas 195 eurot kuus perioodi

1. jaanuar
2. a kuni
3. detsembri
4. a eest ja alates
5. jaanuarist
6. a kuni hageja II täisealiseks saamiseni summas 159.26 eurot,

§ 101

lg 3 – 5 sätestatud määra; hageja III kasuks igakuise elatise summas 195 eurot kuus perioodi

1. jaanuar
2. a kuni
3. detsembri
4. a eest ja alates
5. jaanuarist 2022 kuni hageja III täisealiseks saamiseni summas 142.26 eurot,

§ 101lgtes 3 – 5 sätestatud määra.

Maakohus mõistis kostjalt tagasiulatuvalt elatise perioodi

1. november
2. a kuni
3. jaanuar
4. a eest hageja I kasuks summas 473.85 eurot, hageja II kasuks summas 473.85 eurot ning hageja III kasuks summas 427.18 eurot. Maakohus määras kindlaks kohtuotsuse täitmise korra, mille kohaselt kostja on kohustatud tasuma resolutsiooni punktides 3-5 elatise iga kohustusele eelneva kuu
5. kuupäevaks hagejate seadusliku esindaja arvelduskontole. Menetluskulud jättis maakohus poolte endi kanda.
6. Maakohus tuvastas, et poole vahel ei ole vaidlust järgmises: hagejate seaduslik esindaja ja kostja on alaealiste hagejate vanemad; hagejad jäid pärast vanemate lahku kolimist elama ema juurde; hagejad kohtuvad kostjaga harva; kostja tasus
7. a ühe hageja kohta 100 eurot kalendrikuus, alates septembrist
8. a 116.67 eurot kuus.
9. Maakohus märkis, et hagejad on kulude koosseisu ja nende rahalise suuruse esile toonud ning nähtub, et hagejate kulud kuus on keskmiselt 599.49 eurot ühe hageja kohta. Kuna käesoleval juhul nõuavad hagejad kostjalt 195 eurot ehk elatist alla miinimummäära, puudub neil kohustus kulude suurust tõendada. Maakohtu hinnangul on tegemist lastega, kelle vajadused vastavad keskmise Eesti pere elukvaliteedile.
10. Kostja viide, et hagejate põhjendatud kulude suuruse hindamisel tuleb arvestada RAKE uuringus märgitut, on asjakohatu. RAKE uuringust ei ole võimalik kulude suurust tuletada, kuivõrd tegemist ei ole õigusaktiga ning laste kulude põhjendatud ja vajalik koosseis tuleb tuvastada juhtumipõhiselt. Kostja ei ole oma vastuväiteid hagejate kulude mõistlikkuse osas tõendanud. Samuti, kuigi kostja on väitnud, et on ostnud hagejatele riideid ja andnud toiduraha, ei ole kostja oma väidet tõendanud. Taskuraha andmise osas märkis maakohus, et taskuraha andmist ning sünnipäeva kinkide tegemist ei saa laste ülalpidamiskulude hulka arvestada. Seega ei ole asjas leidnud tõendamist, et kostja osutaks hagejatele ülalpidamist ka vahetult.
11. Kostja ei ole esile toonud, et tema majanduslik seisukord ei võimaldaks lastele miinimummääras elatist tasuda. Hagejate ema pangakonto väljavõttest nähtub, et hagejate ema töötasu on G OÜ-st 1178.25 eurot kuus (palk panka). Maksu-ja Tolliameti andmetel sai kostja perioodil veebruar
12. a kuni aprill
13. a töötasu OÜ-st B keskmiselt 2115.34 eurot brutos. Lisaks on kostja saanud tasu Ä OÜ-st
14. a juunis 1296.69 eurot, septembris 648.34 eurot, oktoobris 1296.68 eurot ja
15. a veebruaris 648.34 eurot. Võrreldes hagejate ema ja kostja sissetulekuid, on kostja majanduslik seisukord maakohtu hinnangul piisav hagejatele elatise maksmiseks. Kostja viide tulevikus sündivale lapsele ei ole maakohtu hinnangul lahendamisel asjakohane. Seega mõistis maakohus kostjalt perioodi
16. jaanuar
17. a kuni
18. detsember
19. a eest iga hageja kohta igakuise elatise 195 eurot. 4 2-21-101207
20. Maakohus selgitas, et alates
21. jaanuarist
22. a jõustunud PKS §-st 101 tulenevalt on seadusjärgne elatisemäär hageja I osas 187.36 eurot ja hageja II osas 159.26 eurot ja hageja III osas 142.26 eurot. Maakohtu hinnangul ei ole kostja tõendanud, et esineksid alused elatise vähendamiseks alla ülalviidatud miinimummäära.
23. Maakohus asus seisukohale, et kuivõrd poolte vahel puudub vaidlus selles, et kostja ei tasunud hagejatele elatist vajalikus ulatuses perioodil
24. november
25. a kuni
26. jaanuar
27. a eest, hagejate ema
28. novembri
29. a e-kiri kostjale tõendab, et hagejad on küsinud alates
30. novembrist
31. a kostjalt enda ülalpidamiseks elatist, on tagasiulatuva elatise väljamõistmise põhjendatud. Kostja väide, et hagejate ema ja kostja vahel oli kokkulepe, et neile kuulunud LLL alevikus Pärnu linnas asunud maja ja Keila linnas Harjumaal asunud korteriomandi müügist saadud raha kanti terves ulatuses hagejate seadusliku esindaja arvelduskontole just selleks, et kostjale pooles osas kuulunud rahaga kostja eest lastele ülalpidamist anda, on kostja poolt tõendamata, mistõttu maakohus seda väidet elatise väljamõistmisel arvesse ei võtnud. Maakohtu hinnangul ei ole kostjalt elatise tagasiulatuv väljamõistmine tema suhtes ebaõiglane ega pane teda ka majanduslikult nii halba seisukorda, et ta seda teha ei saaks ega suudaks. Seega mõistis maakohus hageja I kasuks tagasiulatuvalt elatise perioodi
32. november
33. a kuni
34. jaanuar
35. a eest summas 473.85 eurot, hageja II kasuks summas 473.85 eurot ja hageja III kasuks summas 427.18 eurot. Apellatsioonkaebus
36. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada maakohtu otsuse punktid 3-8 ning teha uus otsus, millega jätta tagasiulatuva elatise nõue rahuldamata täielikult ning mõista kostjalt hageja I igakuiseks elatiseks 160 eurot, hageja II igakuiseks elatiseks 140 eurot ning hageja III igakuiseks elatiseks 120 eurot. Menetluskulud palus kostja jätta poolte endi kanda.
37. Kostja leidis, et maakohus mõistis temalt välja tagasiulatuvalt elatise ulatuses, mida apellant ei ole võimeline tasuma ilma, et kostja ja tema neljas laps, kes sündis XX.XX.XXXX. a satuks äärmiselt halba majanduslikku olukorda. Kostja peab neljandat last ülal ning temale tehtavaid kulutusi tuleb käesoleva asja lahendamisel arvesse võtta.
38. Kostja vaidlustas hagejate kasuks välja mõistetud tagasiulatuva elatise, sest hagejad ei ole järjepidevalt apellandilt elatist nõudnud. Hagejate esindaja on saatnud kostjale
39. novembril
40. a ainult ühe kirja.
41. Maakohus on vääralt lähtunud tagasiulatuva elatise arvestamisel kostja varasemast majanduslikust olukorrast, mitte kohtulahendi tegemise aegsest olukorrast. Kostja teavitas kohut korduvalt, et temale on sündimas neljas laps, samuti nähtub tõenditest, et kostja sissetulek
42. a augustis ja septembris vähenes.
43. Maakohus pidanuks koguma tõendeid omal algatusel, kohustades hagejaid esitama andmeid ja dokumente hagejate ema sissetuleku ja varalise seisundi kohta või nõudes asjakohast teavet muudelt isikutelt. Maakohus tugines vastustajate ema sissetulekut käsitledes üksnes ema poolt menetluses öeldule, kuid ema sissetulekute ja varandusliku olukorra kohta tõendid puuduvad. Samuti ei pööranud maakohus tähelepanu kostja väitele, mille kohaselt kostja ja hagejate seadusliku esindaja lahkumineku ajal leppisid laste vanemad kokku, et neile kuulunud LLL alevikus Pärnu linnas asunud maja ja Keila linnas Harjumaal asunud korteriomandi müügist saadud raha kanti terves ulatuses hagejate ema arvelduskontole just selleks, et kostjale pooles 5 2-21-101207 osas kuulunud rahaga kostja eest lastele ülalpidamist anda ning see loetakse kostja poolt etteulatuvalt üle antud ülalpidamiseks lastele. Juhul, kui kohus pidas kostja väidet ebapiisavaks, oleks tulnud kostjale selgitada, miks kostja väidet ei saa käesolevas asjas arvesse võtta.
44. Kostja palus võtta arvesse asjaolu, et apellandi kasvatada ja ülal pidada on alates
45. veebruarist
46. a neljas laps ja vähendada alates
47. jaanuarist
48. a hagejatele väljamõistetud elatist.
49. Kostja tõi välja, et kui maakohus pidas põhjendatuks alates
50. jaanuarist
51. a elatise suuruseks igakuiselt hagejale I 187.36 eurot, hagejale II 159.26 eurot ja hagejale III 142.26 eurot, saab ka tagasiulatuva elatise (
52. november
53. a kuni
54. jaanuar
55. a ja
56. jaanuar
57. a kuni
58. detsember
59. a) arvestuse aluseks võtta samuti vastavalt 187.36 eurot, 159.26 eurot ja 142.26 eurot. Vastustaja seisukoht
60. Hagejad vaidlesid apellatsioonkaebusele täies ulatuses vastu. Kui kostja lahkus pere juurest, oli talle teada, et hagejatele tuleb seadusest tulenevalt anda ülalpidamist, mida teatud ajani ka tegi. Hiljem, vaatamata meeldetuletustele, kostja seda ei teinud. Väited seoses kinnisvara müügist saadud raha kandmisega hagejate elatise kasuks või sellise kokkuleppega ei ole tõendatud. Nii tagasiulatuva kui ka alates
61. a algusest tekkinud nõude aluseks oli parasjagu kehtinud perekonnaseadus; enne
62. a oli miinimumelatis kõigi laste puhul 292 eurot. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
63. Kolleegium leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel jätta muutmata ning apellatsioonkaebus rahuldamata. Apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks.
64. Esmalt lahendab ringkonnakohus seni lahendamata taotlused. Hagejad on esitanud apellatsioonkaebuse vastusega kaks tõendit:
65. kuni
66. novembrini
67. a peetud ekirjavahetuse hagejate ema ja kostja vahel ning Messengeri vestluse väljavõtte. Kolleegium selgitab, et apellatsioonimenetluses on tõendite esitamine oluliselt piiratud. Ringkonnakohus tuvastab TsMS § 652 lg 3 järgi esimese astme kohtu otsuses tuvastamata asjaolusid ja hindab kohtuotsuses hindamata tõendeid üksnes juhul, kui asjaolu, millele tugineti, ja tõend, mis esitati, jäeti põhjendamatult tähelepanuta, või asjaolu või tõendit ei saanud varem esitada kohtu poolt menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu või muul mõjuval põhjusel, mh põhjusel, et asjaolu või tõend tekkis või sai poolele teatavaks või kättesaadavaks pärast asja lahendamist esimese astme kohtus. Seejuures peab pool uue asjaolu ja tõendi esitamise lubatavust TsMS § 652 lg 4 järgi oma kaebuses või vastuses põhjendama ja kohtu nõudmisel põhistama ning seda tegemata jätab kohus tõendi tähelepanuta, välja arvatud juhul, kui tõend on ilmselt vajalik asja õigemaks lahendamiseks ja vastaspool on tõendi vastuvõtmisega nõus. Esitatud tõendite lubatavust kontrollides juhindub ringkonnakohus mh sellest, et TsMS § 238 lg 1 järgi võtab kohus vastu ainult sellise tõendi ja korraldab selliste tõendite kogumise ning arvestab asja lahendamisel ainult sellist tõendit, millel on asjas tähtsust. Tsiviilasja materjalidest nähtub, et
68. kuni
69. novembrini
70. a peetud e-kirjavahetus hagejate ema ja kostja vahel on maakohtule tõendina juba esitatud (dtl 128-130). Hagejad ei ole selgitanud, miks on vajalik tõend uuesti esitada, mistõttu jääb taotlus TsMS § 238 lg 1 p 2 järgi 6 2-21-101207 rahuldamata. Teises tõendis kajastatud Messengeris peetud hagejate ema ja kostja vaheline vestlus on toimunud ajavahemikul
71. kuni
72. jaanuar
73. a, s.o maakohtu menetluse ajal. Seega oli hagejatel võimalik esitada kõnealune tõend juba maakohtus. Kuivõrd hagejad ei ole põhjendanud, miks ei olnud tõendit võimalik varem kohtule esitada, jätab ringkonnakohus tõendi asja juurde võtmata.
74. Praeguses asjas on esitanud alaealised lapsed hagi ühe vanema vastu PKS § 101 lg 1 sätestatud miinimumelatise väljamõistmiseks koos PKS §-st 108 tuleneva tagasiulatuva elatisnõudega. Pooled ei vaidle selle üle, et kostjal on PKS § 97 p-i 1 järgne hagejate ülalpidamiskohustus. Pooled vaidlevad eelkõige selle üle, kas hagejad on õigustatud kostjalt nõudma seaduses sätestatud alammääras elatist olukorras, kus kostjale on menetluse ajal sündinud veel üks laps. Maakohus on õigesti hagi osaliselt rahuldanud ja kolleegium nõustub maakohtu otsuse põhjendustega neid kordamata (TsMS § 654 lg 6). Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.
75. Kuni
76. jaanuarini
77. a ei võinud vastavalt PKS § 101 lg-le 1 igakuine elatis ühele lapsele olla üldjuhul väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. Alates
78. jaanuarist
79. a ei ole elatise miinimummäär enam seotud Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammääraga ning elatise miinimummäära arvestatakse vastavalt PKS § 101 lg-s 3-7 sätestatule. Ringkonnakohus märgib, et miinimummääras elatise nõudmisel ei pea hagejad tõendama enda vajaduste suurust (vt nt Riigikohtu
80. märtsi
81. a otsus tsiviilasjas nr 3-21-174-16, p 13), mistõttu ei pidanud maakohus nõudma välja hagejate igakuiseid kulusid tõendavaid dokumente. Kui kostja leidis, et hagejate vajalikud kulud on väiksemad kui kahekordne miinimumelatise määr, pidanuks kostja seda tõendama (vt Riigikohtu
82. juuni
83. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p 28.2). Praeguses asjas kostja seda teinud ei ole, vaid on tuginenud kulude suuruse osas RAKE uuringule. Kolleegium nõustub maakohtuga, et RAKE uuringust ei ole võimalik kulude suurust tuletada, kuivõrd tegemist ei ole õigusaktiga ning laste kulude põhjendatud ja vajalik koosseis tuleb tuvastada juhtumipõhiselt.
84. Erandina saab alla seaduses sätestatud alammäära alaealisele lapsele elatise PKS § 102 lg 2 kolmanda lause järgi välja mõista mõjuval põhjusel. Ringkonnakohus peab vajalikuks selgitada, et teiste laste olemasolu annab alust elatise vähendamiseks alla seaduses sätestatud alammäära üksnes juhul, kui elatise väljamõistmine alammääras tooks kaasa laste ebavõrdse olukorra (Riigikohtu
85. aprilli
86. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-17-16, p 11). Vanemal, kes tugineb laste ebavõrdsele olukorrale, tuleb esile tuua, kohtul aga tuvastada, millised on kohustatud vanema iga lapse vajadused ja võimalused neid vajadusi rahuldada, sh milliste vahendite arvel neid vajadusi rahuldatakse. Kostja ei ole aga ei maa- ega ka apellatsioonimenetluses selliseid asjaolusid esile toonud ega tõendanud. Kostja üldine väide selle kohta, et kostja ja tema noorim laps satuksid äärmiselt halba majanduslikku olukorda, ei anna alust järeldada, et hagejate kasuks elatise väljamõistmine alammääras tooks kaasa laste ebavõrdse olukorra.
87. Hagejad on esitanud ka tagasiulatuva elatise nõude PKS § 108 alusel, mis võimaldab nõuda ülalpidamiskohustuse täitmist kuni ühe aasta eest enne elatishagi kohtule esitamist. Kostja heidab apellatsioonkaebuses hagejatele ette, et nad ei ole järjepidevalt kostjalt elatist nõunud. Kolleegium märgib, et tagasiulatuva elatise nõudmise eelduseks ei ole asjaolu, et selle eelneva aasta jooksul oleks elatist kohtuväliselt nõutud. Oluline on, et elatise maksmise kohustust on rikutud. Järjepidevalt ülalpidamise nõudmata jätmine ei mõjuta õigustatud isiku nõudeõiguse olemasolu, kuid selle asjaoluga saab arvestada nõude ulatuse määramisel juhul, kui 7 2-21-101207 tagasiulatuva elatise nõudmine seaks kostja äärmiselt raskesse olukorda. Praegusel juhul ei ole kostja esile toonud selliseid asjaolusid, mis annaksid alust järeldada, et tagasiulatuva elatise väljamõistmine asetaks ta äärmiselt raskesse olukorda.
88. Kostja leidis apellatsioonkaebuses, et maakohus pidanuks lähtuma ka tagasiulatuva elatise perioodi
89. november
90. a kuni
91. jaanuar
92. a ning igakuise elatise alates hagi esitamisest
93. jaanuaril
94. a kuni
95. detsembril
96. a puhul alates
97. jaanuarist
98. a kehtima hakanud miinimumelatise määradest. Kolleegium sellise käsitlusega ei nõustu ning selgitab, et PKS § 210 lg 2 kohaselt saab kohus mõista
99. detsembrini
100. a elatise välja enne
101. jaanuarit
102. a kehtinud perekonnaseaduse sätete alusel, s.o võttes aluseks ka enne
103. jaanuarit
104. a kehtinud perekonnaseaduses sätestatud elatise miinimummäära. Seetõttu on kostja etteheide põhjendamatu ning tagasiulatuva elatise suuruse vähendamiseks ei ole alust.
105. Mis puudutab hagejate ema sissetulekute tõendamist, on Maksu- ja Tolliamet esitanud (dtl 162-164) maakohtu nõude alusel (dtl 153) väljavõtte hagejate ema sissetulekute kohta, lisaks on hagejad esitanud ema kinnistusraamatu väljavõtte (dtl 93), konto väljavõtted (dtl 91, 96-100) ning väljavõtte hagejate ema omandis oleva sõiduki kohta (dtl 101). Vaatamata kostja etteheidetele maakohtu tegevusele, ei ole kostja ei maa- ega ka ringkonnakohtu menetluses esitanud taotlust, et kohus koguks hagejate ema sissetulekute kohta täiendavaid tõendeid ega toonud ka apellatsioonkaebuses välja, milliseid tõendeid oleks maakohus pidanud veel koguma. Kolleegiumi hinnangul oli maakohtul tsiviilasja juures olevate tõendite pinnalt võimalik tuvastada ja hinnata hagejate ema majanduslikku seisukorda, mida maakohus ka tegi (otsuse punkt 24) ning kostja etteheited on alusetud. Andmed kostja sissetulekute kohta nähtuvad Maksu- ja Tolliameti esitatud väljavõtetest