← Eesti

1-10-15146/74

1-10-15146 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

  1. oktoober
  2. a Tallinn Kriminaalasja number 1-10-15146 Kohtukoosseis Meelika Aava, Julia Katškovskaja, Sten Lind Kohtuasi I.N-i süüdistuses KarS § 199 lg 3 järgi Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu
  3. juuli
  4. a otsus üldmenetluses Apellatsiooni esitaja Süüdistatava I.N-i kaitsja advokaat Argo Küünemäe Prokurör Ainar Koik, kannatanud Igor Dunditš, Maksim Uhabakin ja Denis Metteus Teised apellatsioonimenetluse pooled Süüdistatav I.N isikukood XXX, elukoht xxxxxxxxxxxxx, ei tööta, varem 2 korda kohtu poolt karistatud, viimati 12.01.2007 Harju Maakohtu poolt KarS § 25 lg 4 - § § 199 lg 2 p 4,7,8 järgi 1 aasta 6 kuu vangistusega, mille kandmiselt vabastati KarS § 74 alusel tingimisi 2-aastase katseajaga, viibis vahi all 26.04.2010 kuni 25.10.2010 Asja läbivaatamise viis Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON Harju Maakohtu
  5. juuli
  6. a kohtuotsus I.N-i suhtes jätta muutmata ja apellatsioon rahuldamata. Edasikaebe kord Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  7. Harju Maakohtu
  8. juuli
  9. a otsusega üldmenetluses tunnistati I.N süüdi KarS § 199 lg 3 järgi ja talle mõisteti karistuseks vangistus 3 aastaks. Karistusest loeti kantuks eelvangistuses viibitud 6 kuud. KarS § 73 lg 1,3 alusel jättis maakohus karistuse täitmisele pööramata tingimusel, et I.N ei pane 3-aastase katseaja kestel toime uut tahtlikku kuritegu. Menetluskuluna mõisteti I.N-ilt välja riigituludesse sundraha 800 eurot, määratud kaitsja tasu 26,80 eurot ja kriminaaltoimiku materjalist koopia tegemise kulu 134,79 eurot.
  10. I.N tunnistati süüdi selles, et ta kuritegeliku ühenduse liikmena ühiselt ja kooskõlastatult A Ti, Juri Antonovi ja Igor Golubeviga varastas
  11. juulil
  12. a Tallinnas Õismäe tee eest sõiduauto xxxxxxxxxxx, ajavahemikul 19.-
  13. augustil
  14. a Tallinnas Katleri 1 juurest sõiduauto xxxxxxxxxxxx 120 ja ajavahemikul 1.-
  15. oktoobril
  16. a Virbi 7 ette pargitud sõiduauto xxxxxxxxxxxxx. Iga sõiduauto ja sellesse jäetud esemete vargusega tekitati suur varaline kahju.
  17. Harju Maakohtu
  18. oktoobri
  19. a kohtuotsusega mõisteti A T, Juri Antonov ja Igor Golubev kokkuleppemenetluses süüdi ja kohtuotsus on jõustunud.
  20. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni süüdistatava kaitsja, kes taotleb süüdimõistva kohtuotsuse tühistamist ja I.N-i õigeksmõistmist, sest maakohus on kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust ja rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust. Juhul, kui kohus asub seisukohale, et maakohtu otsus tuleb jätta muutmata, siis tühistada maakohtu otsus menetluskulude osas ja mõista I.N-i kasuks välja 1300 eurot õigusabi eest makstud tasu hüvitamiseks riigieelarve vahenditest. Apellatsiooni motiivide kohaselt puuduvad maakohtu otsuses objektiivsed põhjendused ja tõendid, mis kasvõi kaudselt I.N-i süüd kinnitaksid. Peale tunnistaja A T ütluste muid süüd kinnitavaid tõendeid ei olegi. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  21. aprilli
  22. a kohtuotsuse ja KrMS § 15 lg 3 kohaselt ei või kohtulahend tugineda valdavas osas ühele tõendile. Kaitsja poolt taotletud tunnistaja N R ütlustest nähtub, et I.N ja A T tegelesid äritegevusega, so mööbli veo ja müügiga. A T kinnitas kohtuistungil ka ise, et tegeles koos I.N-iga mööbli veo ja müügiga. Samas on maakohus jõudnud järeldusele, et süüdistatav ei ole esitanud ühtegi tõendit, mis kinnitaksid süüdistatava süütust. Kaitsja leiab, et sellised etteheited on kohatud, sest süüdistatava süü tõendamise kohustus on prokuröril. Süüdistatav ei saa kuidagi esitada tõendeid, et ta magas varguste toimepanemise ajal kodus voodis. Kaitsja peab tunnistaja A Ti ütlusi ebausaldusväärseks, sest ta on sõlminud prokuröriga karistuse osas soodsa kokkuleppe. A T püüab varjata oma tegelikku kaasosalist, kellega sooritas autovargused. Kuna A T suhtles igapäevaselt varem kriminaalkorras karistatud I.N-iga , siis oli temale kaassüü veeretamine mugav ja usutav. A Ti ütluste usaldusväärsust ei suurenda see, et teda on hoiatatud vastutusest teadvalt valeütluste andmise eest. Ka süüdistatavat I.N on enne ülekuulamist hoiatatud, kuid vaatamata sellele on maakohus asunud seisukohale, et tema ütlusi ei saa uskuda. Objektiivne ei ole ka maakohtu põhjendus, et isikute vahel puudub vihavaen. Maakohus rikkus oluliselt kriminaalmenetlusõigust, sest keeldus kaitsja taotlusel avaldamast tunnistaja A Ti ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks tema kohtueelsel uurimisel antud ütlusi. Kaitsja ei nõustu maakohtu põhjendusega, et kuna isikul on uus menetluslik staatus, siis ei saa tema kohtueelsel uurimisel antud ütlusi avaldada. Seega võis tunnistaja A T rääkida kohtuistungil ükskõik mida, kartmata, et tema kohtueelsel uurimisel antud ütlusi saaks avaldada. Seega puudus kaitsjal igasugune võimalus läbi küsitluse seada tunnistaja A Ti ütlusi kahtluse alla. 2

(6)A Ti ütluste kohaselt sõitis ta sõiduautosid varastama koos I.N-iga ja väidetavalt sõitis I.N sõiduautoga xxxxxxx. Samas nähtub kriminaalasja materjalidest, et I.N sõiduautot ei ole ja ta sõitis üksnes väikebussiga. Küll aga nähtub kriminaalasja materjalidest, et süüdistatavale Aleksandr Ostapjukile kuulus sõiduauto xxxxxxxxxx. Sama marki sõiduautoga sõitsid süüdistatavad A T, Juri Antonov ja Aleksandr Ostapjuk sõiduautode varguse toimepanemisel. I.N-i kodu läbiotsimisel varguste toimepanemisele viitavaid esemeid ei leitud. Kriminaalasjas läbi viidud DNA ekspertiisi käigus sõiduautodes ega raadiosaatjatelt I.N-i bioloogilist materjali ei leitud, küll aga kaassüüdistatavate oma. Harju Maakohtu
  1. juuni
  2. a kohtuotsusega mõisteti I.N-i kasuks välja õigusabi eest makstud tasu hüvitiseks 1300 eurot riigi eelarve vahenditest. Tallinna Ringkonnakohus jättis maakohtu otsuse eelnimetatud menetluskulu osas muutmata. Riigikohus tühistas alama astme kohtuotsused menetluskulude osas. Vaatamata sellele ei ole apelleeritud kohtuotsuses süüdistatavale 1300 euro ulatuses õigusabikulude hüvitamise küsimust käsitletud. Seetõttu taotleb kaitsja apellatsioonis mõista süüdistatava I.N-i kasuks välja 1300 eurot õigusabi eest makstud tasu hüvitiseks.
  3. Apellatsioonile esitatud vastuses taotleb prokurör jätta maakohtu otsus muutmata ja apellatsioon rahuldamata. Tunnistaja A T kirjeldas kohtus selgelt ja ammendavalt, kuidas tema koos I.N-iga vargused toime pani ning missugune oli I.N-i roll nende toimepanemises. Ei tekkinud vähimatki kahtlust, et A T andis ütlusi just kohtu all oleva I.N-i , mitte kellegi teise kohta. Seda enam olukorras, kus vihavaenu teineteise suhtes eitas mitte ainult A T, vaid ka I.N ise. Menetluskulude riigi kanda jätmiseks puudub alus. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT
  4. Kohtukolleegium, tutvunud kohtuasja materjalidega, kaitsja apellatsiooni väidetega ning prokuröri vastuväidetega apellatsioonile, leiab, et maakohtu otsus tuleb jätta muutmata, kuna see on seaduslik ja põhjendatud. 6.1 Kaitsja on seisukohal, et I.N tunnistati süüdi vaid ühe tõendi, so endise kaassüüdistatava A Ti kohtus antud ütluste põhjal. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi senisele praktikale ja KrMS § 15 lg-le 3 viidates leiab ta, et kohtuotsus ei saa valdavas osas ühele tõendile rajaneda. Vastuseks sellele märgib kohtukolleegium esmalt, et kaitsja viited Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  5. aprilli
  6. a kohtuotsusele ja KrMS § 15 lg-le 3 on eksitavad, sest ta refereerib neid valikuliselt. Nimelt KrMS § 15 lg 3 kohaselt ei või kohtulahend üksnes ega valdavas osas tugineda isiku ütlustele, mille vahetut allikat ei olnud süüdistataval ega kaitsjal võimalik küsitleda. Riigikohtu kriminaalkolleegium on seda põhimõtet korranud kaitsja poolt viidatud
  7. aprilli
  8. a otsuses nr 3-1-1-41-13, mille kohaselt isiku varasemate ütluste avaldamisel, toimugu see siis KrMS § 291 või § 294 alusel, otsustatakse tõendi lubatavuse küsimus. Riigikohus märgib, et mõlemal juhul tuleb kohtutel aga nende ütluste hindamisel lähtuda KrMS § 15 lg-s 3 sätestatust, mille kohaselt ei või kohtulahend tugineda üksnes ega valdavas ulatuses tõendile, mille vahetut allikat ei olnud süüdistataval ega kaitsjal võimalik küsitleda. Seega on kaitsja poolt viidatud põhimõte kohaldatav vaid ristküsitlemise võimaluseta tunnistaja ja süüdistatava kohtueelses menetluses antud ütluste suhtes. Käesoleval juhul on endine kaassüüdistav 3
(6)A T maakohtus tunnistajana üle kuulatud ja teda on ristküsitletud. Süüdistataval ja kaitsjal oli võimalik teda ristküsitleda. Seega on kaitsja etteheide maakohtule selles osas põhjendamatu. Teiseks märgib kohtukolleegium, et Riigikohtu kriminaalkolleegiumi senise praktika kohaselt võibki süüdimõistev kohtuotsus tugineda vaid ühele tõendile, sh ka üksnes kaassüüdistatava ütlustele. Vaid ühe tõendi pinnalt kuriteo faktiliste asjaolude tuvastatuse põhjendamine kohtu poolt peab aga olema selline, et kohtu siseveendumuse kujunemine oleks kohtuotsuse lugejale eriti selgesti jälgitav. Kõnealustel juhtudel on iseäranis oluline ka see, et kohus oleks igakülgselt ning erapooletult vaaginud kõiki selle ühe süüstava tõendi hindamisel tõusetunud kahtlusi ja need veenvalt kummutanud (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  1. veebruari
  2. a otsus nr 3-1-1-109-10,
  3. juuni
  4. a otsus nr 3-1-1-48-11,
  5. novembri
  6. a otsus nr 3-1-1-8711). Seega ei nõustu kohtukolleegium kaitsja väitega, et süüdimõistev kohtuotsus ei või rajaneda ühel tõendil. 6.2 Kaitsja leiab, et A Ti ütlused ei ole usaldusväärsed, sest ta on samas kriminaalasjas kokkuleppemenetluses süüdi tunnistatud. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  7. veebruari
  8. a otsuses kriminaalasjas nr 3-1-1-89-12 ja
  9. oktoobri
  10. a otsuses kriminaalasjas nr 3-1-1-94-04 on märgitud, et kuigi kriminaalasja lahendamisel ei saa jätta arvestamata vastava isiku menetlusseisundit ja sellest lähtuvaid huvisid, ei pruugi isiku varasem süüdimõistmine samas teos (nn endine kaaskahtlustatav või -süüdistatav) iseenesest ja alati tähendada, et ta oleks tunnistajana ebausaldusväärne. Riigikohtu senise praktika kohaselt kaaskohtualuse ütluste hindamisel ei ole seaduse mõttes kitsendusi või erandeid, neid hinnatakse üldises korras võrdväärsena teiste tõenditega. Lähtuvalt eeltoodust ei nõustu kohtukolleegium kaitsja väitega, et A Ti ütlused on ebausaldusväärsed ainuüksi seetõttu, et ta on samas menetluses varem kokkuleppemenetluses süüdi tunnistatud. Vastupidiselt kaitsjale leiab kohtukolleegium, et just sellepärast ongi A Ti ütlused usaldusväärsed, sest ta on juba oma karistuse saanud ja käesolevas menetluses ei ole võimalik tema olukorda raskendada. A T on maakohtu istungil kaugülekuulamise teel kinnitanud, et tal ei ole I.N-i vastu vihavaenu. Sama kinnitas maakohtu istungil I.N. Kohtukolleegium ei näe põhjust, miks peaks A T andma valeütlusi. A T on andnud kohtuistungil samasuguseid ütlusi nagu kohtueelses menetluses, sest tema ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks ei ole prokurör tema varasemate ütluste avaldamist taotlenud. Ütluste avaldamist on taotlenud kaitsja, kuid maakohus on jätnud selle taotluse põhjendatult rahuldamata, sest kaitsja ei ole selgitanud, milles vastuolu seisneb ja millises osas ta kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamist taotleb. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi varasemas praktikas on asutud seisukohale, et kriminaalasja eraldamisel esialgsest menetlusest ühe kaassüüdistatava suhtes ei ole see menetlus enam tema vastu suunatud, millest johtuvalt ei saa endine kaassüüdistatav põhiasjas olla enam süüdistatav. Kuna kaassüüdistatavat ei ole võimalik käsitada tõendiallikate iseseisva liigina, siis on teda eraldatud kriminaalasjas võimalik käsitada üksnes tunnistajana (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  11. novembri
  12. a otsus asjas nr 3-1-1-84-09). Tunnistajana käsitatava isiku suhtes kehtivad ka tunnistaja õiguslikku staatust puudutavad reeglid, mis tähendab muuhulgas seda, et KrMS §-s 291 loetletud aluste olemasolul on lubatav kohtuistungil avaldada isiku poolt varem kohtueelses menetluses antud ütlusi. Eelöeldut silmas pidades ei tulene kriminaalmenetluse seadustikust keeldu kuulata kohtulikul arutamisel tunnistajana üle isikut, kes on varem olnud süüdistatav või kahtlustatav ega avaldada tema eeluurimisel antud ütlusi, kui selleks esinevad seadusest tulenevad alused. Seega ei ole põhjendatud maakohtu istungi protokollist nähtuv kohtu seisukoht, nagu välistaks kahtlustatavana või süüdistatavana kohtueelsel uurimisel ütlusi andnud isiku räägitu avaldamise kohtuistungil see, et sama isik on hilisema menetluse raames sattunud tunnistaja rolli (III kd tl 16). Kohtukolleegium ei 4
(6)tunnista aga seda asjaolu kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks, sest nagu eespool märgitud, puudusid tunnistaja A Ti kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamiseks seaduslikud alused. Kuna tegemist on endise kaassüüdistatavaga, siis puudus maakohtul ka vajadus A Ti hoiatamiseks ütluste andmisest keeldumise ja valeütluste andmise eest (III kd tl 7,3). Selles osas kohtukolleegium nõustub kaitsjaga, et hoiatamine ütluste andmisest keeldumise või valeütluste andmise eest tunnistaja ütluste usaldusväärsust ei tõsta. Kohtukolleegium nõustub kaitsjaga ka selles, et süüdistatav ei pea esitama oma süütust kinnitavaid tõendeid. Samas ei nõustu kohtukolleegium kaitsja selle väitega, et ka süüdistatavat I.N on hoiatatud. Kohtuistungi protokolli kohaselt on talle vaid selgitatud, et kohtus peab rääkima tõtt, mille kohta on võetud temalt allkiri (III kd tl 9-10). Tegemist on deklaratiivse sättega, kuna süüdistatavale valeütluste andmise või ütlustest keeldumise eest sanktsioone kohaldada ei ole võimalik. Tuleb veel rõhutada, et A Ti ütlusi analüüsides ei saa kuidagi järeldada, et ta oma kaasosalisi varjata oleks püüdnud või kaassüüd alusetult kellelegi veeretanud oleks. Asjaolu, et I.N-ile ühtki sõiduautot ei kuulu, ei välista kuidagi seda, et I.N BMW 325-ga sõitnud oleks. Et I.N-i kodus läbiotsimise käigus varastatud esemeid ei leitud ning et ka DNA ekspertiis pole tuvastanud ekspertiisiks esitatud objektidelt I.N-i DNA-d ei ole tõepoolest I.N süüstavad, kuid pole ka tema süüd välistavad. Siinjuures tuleb ju pidada silmas I.N-i rolli ja ülesandeid kuritegude toimepanemisel. Vargusteks vajalike seadmetega ta kokku ei puutunud ning asja tehioludest nähtuvalt puudus tal ka võimalus midagi varastatust koju viia, tema roll ja tasu oli kindlaks määratud, igas varguses osalemise eest maksis A T talle 500 eurot. Asjaolu, et A T ja I.N samal ajaperioodil osutasid ühiselt mööbli transporditeenust, ei välista kuidagi seda, et nad panid samal ajal ühiselt toime sõidukite vargused. Kohtukolleegium peab vajalikuks märkida sedagi, et Riigikohtu senises praktikas on asutud tõendite hindamisel seisukohale, et iseenesest ei ole välistatud lugeda mingi isiku poolt kuriteo toimepanemise kaudseks tõendiks selle kuriteo toimepanemise viisi sarnasust isiku poolt varem toimepandud kuriteo toimepanemise viisiga (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  1. mai
  2. a otsus kriminaalasjas nr 3-11-32-05,
  3. novembri
  4. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-87-09,
  5. märtsi
  6. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-8-10). Käesoleva kohtuasja materjalidest nähtub samuti, et kõik I.N-ile süüksarvatud vargused on toime pandud sarnasel viisil. 6.3 Viimasena peatub kohtukolleegium kaitsja apellatsiooni taotlusel mõista süüdimõistva kohtuotsuse muutmata jätmise korral I.N-i kasuks 1300 eurot õigusabi eest makstud tasu hüvitiseks. Kohtuasja materjalidest nähtub, et Harju Maakohtu
  7. juuni
  8. a kohtuotsusega mõisteti I.N-i kasuks välja 1300 eurot õigusabi eest makstud tasu hüvitamiseks, sest süüdistatav mõisteti osaliselt õigeks (II kd tl 33). Tallinna Ringkonnakohtu
  9. oktoobri
  10. a kohtuotsusega jäeti maakohtu otsus selles osas muutmata, ehkki kaitsja taotles ringkonnakohtult süüdistatavale õigusabi eest makstud tasu hüvitamist täies mahus (II kd tl 8-9). Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  11. aprilli
  12. a kohtuotsuse resolutiivosa kohaselt tühistati maakohtu ja ringkonnakohtu otsused osaliselt, so I.N-i süüditunnistamises KarS § 199 lg 3 järgi ja kriminaalasi saadeti uueks arutamiseks Harju Maakohtule teises kohtukoosseisus (II kd tl 1). Seega ei ole maakohtu otsust I.N-i kasuks 1300 euro väljamõistmise osas tühistatud. Riigikohus on kohtuotsuse motiveerivas osas märkinud vaid seda, et I.N-ile 2898,87 euro hüvitamise küsimus vaadatakse kaitsja sellekohase taotluse alusel maakohtus läbi kriminaalasja uuel arutamisel (II kd tl 6-7). Kaitsja maakohtus taotlust I.N-ile 2898,87 euro hüvitamiseks ei esitanud ning maakohtul puudus alus seda küsimust käsitleda. Seega on Harju Maakohtu
  13. juuni
  14. a kohtuotsusega I.N-i kasuks välja mõistetud 1300 eurot ning selle teistkordseks väljamõistmiseks puudub alus. 5
(6)Eelnevat arvestades on kohtukolleegium seisukohal, et I.N-i kaitsja apellatsiooni väited maakohtu otsuse järelduste ümberhindamiseks põhjust ei anna, mistõttu maakohtu otsus tuleb jätta muutmata.
  1. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 jätab kohtukolleegium Harju Maakohtu
  2. juuli
  3. a kohtuotsuse I.N-i suhtes muutmata. Meelika Aava Julia Katškovskaja Sten Lind 6
(6)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.