Obsah (9)

§ 7§ 63§ 98§ 15§ 61§ 107§ 337§ 185§ 180

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 20. veebruar 2019, Tallinn, kirjalik menetlus Kriminaalasja number 1-18-4183 Kohtukoosseis Julia Katškovskaja

§ 7lg 3 kohaselt tõlgendada kahtlused süüdistatava kasuks.

Kohus luges H.L ütlused ebausaldusväärseks alkoholipudeli suuruse ja pudeli edasise saatuse osas, kuna need olid ajas muutuvad. See on põhjendamatu. Esiteks oli H.L tarvitanud kokkuvõttes alkoholi koguses, mis ületas 1,5 promilli. Ta on kogu aeg andnud ütlusi, et tema mälu sündmuse osas ei ole täielik. Menetlejal oli võimalik kontrollida süüdistatava ütlusi alkoholi tarvitamise võimaluste kohta kohe pärast esimest ülekuulamist ning osaliselt seda tehti. H.L-ile ei saa heita ette ütluste kohandamist, kui menetleja on ise alibit lohakalt kontrollinud. Inimene võiski mäletada valesti alkoholipudeli suurust ja asukohta. GV asus kohe kaitseväidet kontrollima ning see oli võimalik, kuna kaitseväite esitas H.L kinnipidamise ajal ning auto oli siis politsei valvatavas parklas. Auto omanik SP näitas 3 vabatahtlikult auto ette ning võimaldas selle kontrollimist. Küsimusi alkoholipudelite olemasolu kohta esitati nii eeluurimisel kui kohtuistungil esimesena sündmuskohale jõudnud patrulli liikmetele SK ja EL – ametnikud pöörasid tähelepanu sellele, kas autos või selle ümber on alkoholipudeleid. Sündmuskoha vaatlust teostanud AL tegi fotod auto sisemusest. GV teostas samal päeval täiendava sündmuskoha vaatluse ja sõiduki vaatluse politseiparklas just alkoholi pudelite leidmiseks. On arusaamatu, miks ei kontrollinud GV autot seest põhjalikult, kuigi selleks oli võimalus. Süüdistatav ei saanud teada, et viskipudelit hoolega ei otsitud ning seetõttu ei saanud ka ise varem otsida ja leidis juhuslikult. Süüdistatav on võimaldanud menetlejal esitatud kaitseväidet kontrollida. Eksimine alkoholipudeli suuruse osas ning asukoha mittemäletamine pohmelliseisundis läbiviidud ülekuulamisel ei tähenda, et hilisemad ütlused oleksid automaatselt ebausaldusväärsed. Kohtuotsuse lk 8 järeldused viskipudeli otsimise ja mitteolemasolu kohta on vastuolus tuvastatud asjaoludega. Ükski tõend ei kinnita, et viskipudel ei olnud kotis, kust süüdistatav hiljem pudeli leidis. Sündmuskohal tehtud fotolt on näha, et kott oli autos. Kaitsja leiab, et maakohtu seisukohad tuginevad põhjendamatult usul. Puudub põhjendus, miks ei ole eluliselt usutav, et politseinik, kes on alkoholi tarvitanult sõitnud kraavi, tarvitab pärast tunnistaja lahkumist alkoholi. Kohus viitas, et süüdistatav tundis end sündmuskohal väärteojoobes. H.L pole seda väitnud, vaid andis ütlusi, et sel pole politseiteenistuse perspektiivist vahet, millise joobega on tegemist. Istungi ajaks sai süüdistatav eksperdiarvamusest teada, et tarbides alkoholi juurde, pidi sündmuse ajal olema alkoholikogus alla kriminaalse joobe piiri. Süüdistatav ei analüüsinud, mis seadusele tema tegevus vastab, kuna ta oli niikuinii keelatud seisundis. Kohus väitis, et süüdistatav käitus adekvaatselt, võttis kotist viskipudeli, jõi sealt, pani kotti pudeli tagasi ning leidis, et süüdistatava selline adekvaatsus ei ole kooskõlas tema muu tegevusega. Kaitsjale jääb mõistetamatuks, kuidas saab selline tegevus olla üheaegselt adekvaatne ja eluliselt mitteusutav. Maakohus on ebajärjekindel. Alkoholi tarvitamine pärast liiklusõnnetust kas on adekvaatne või mitte. Maakohus refereeris süüdistatava esimesel ülekuulamisel esitatud „mälupilte“. Neid kinnitavad ka teiste isikute ütlused – auto oli kinni jäänud, süüdistatav istus tagaistmel, sõidukit üritati liigutada. Teised tõendid ei kinnitanud ainult väidet alkoholi tarvitamise võimaluse kohta. Süüdistatav ei saanud kontrollida, mis tõendeid kogutakse ning talle ei saa omistada menetleja tegematajätmisi. Apellant vaidlustab maakohtu hinnangut eksperdi arvamuse põhjendatusele.

§ 63lg 1 kohaselt on tõendiks ekspertiisiakt tervikuna.

Lähtudes alkoholi tarvitamise ajast, tarbitud kogusest ja Widmarki valemist, tuvastas ekspert, et H.L veres oli juhtimise ajal alkoholikogus 0,87 kuni 1,50 mg/g. See on alla KarS § 424 lg 1 alampiiri. Ekspertiisiakt tõendab, et süüdistuses etteheidetud alkoholikontsentratsioon ei ole tõendatud. Eksperdi arvamus, et H.L võis olla 0,75 mg/l ületavas seisundis juhtimise ajal, on tõenäosuslik arvamus, mis tulnuks jätta arvestamata. Esiteks ei ole tegemist kategoorilise arvamusega. Teiseks tuleb hinnata eksperdi arvamuse kujunemist, seda on Riigikohus rõhutanud lahendites 3-1-1-63-08 ja 3-1-1-79-

1. Arvestada tuleb lähteandmeid, eriteadmiste kasutamist, järelduste põhjendatust. Tõenäosusliku arvamuse on ekspert andnud tuginevalt süüdistatava seletusele ja tunnistaja KL ütlustele. Isikulised tõendiallikad saavad tõendiks alles kohtumenetluses. Eksperdile anti vaid osaliselt ja osade tunnistajate ütlused, mida ekspert hindas. Tõendite hindamine ei ole eksperdi pädevuses, tema peab kasutama ainult mitteõiguslikke eriteadmisi. Õigust ei saa mõista ekspert, vaid kohus. H.L ja KL kuulati istungil üle, mistõttu nende varasemad ütlused ei ole tõendiks ega saa olla aluseks eksperdi arvamusele isegi siis, kui kohtuistungil antud ütlused on samasugused. Ekspert leidis, et H.L tunnused on iseloomulikud tavaliselt vähemalt keskmisele joobeastmele, s.o veres alkoholi kontsentratsioon > 1,50 mg/g. See on teistkordne tõenäosuslik arvamus. Ekspert ei andnud kategoorilist 4 arvamust, et need tunnused vastavad kindlasti keskmisele joobele ning et keskmise joobeastme tunnused ja keskmine joobeaste algab just 1,50 mg/g kohta, mitte näiteks 1,2 või 1,4 mg/g juures. Lubamatu on tugineda KL ütlustele, mis ei sisalda viiteid ebaadekvaatsusele. Tegemist ei ole konkreetse tervisliku seisundiga, vaid see peab väljenduma mingites tunnustes. Ekspertiisiakti aluseks olevas kirjelduses ei ole eristatud, kelle käitumist KL hindas ebaadekvaatseks, kuna eeluurimisel kirjeldas KL kahe naisterahva käitumist koos. Kohtuistungil ei avanud KL samuti ühtegi sellist tunnust. Maakohus on need tunnused leidnud järgnevas. Esiteks olid mõlemad autos viibinud ehmunud või šokiseisundis, konkretiseerimata, kes täpselt ja mis tunnuste põhjal. Ka kaine inimene võib olla ehmunud. Teiseks küsiti mõlemalt autos viibinult, kas abi on vaja, keegi ei vastanud. Küsimusele mittevastamine ei ole 1,5 promillise joobe tunnus. Ebaadekvaatsusele võib viidata see, kui isiku juures on tunda alkoholilõhna, ta tuigub, on muul viisil ebakindla koordinatsiooniga. Seejuures tuleb eristada SP ja H.L käitumist. KL ütlused ei kinnita süüdistatava ebaadekvaatsust. H.L ütlused ei kinnita samuti alkoholikogust juhtimise ajal. Enne teelt väljasõitu mäletab ta üldjoontes kõike. Augud mälus esinevad tal alles pärast teelt väljasõitu. Kaitsja juhib tähelepanu, et H.L tuvastatud alkoholijoove on väga lähedane eksperdi viidatud keskmisele joobeastmele, st 075 mg/l vs 0,81 mg/l. See, mis hetkel inimene hakkab mälu kaotama, on individuaalne. Kuna eksperdi lähteandmed olid ebaõiged, ei saa ka järeldused olla õiged. Lisaks leiab kaitsja, et lisakaristuse kohaldamine ei ole põhjendatud. Maakohus viitas Riigikohtu praktikale aastatest 2003-2007 ning tsiteeris lahendit 3-1-1-55-
2. Tsitaat on ebatäpne ning Riigikohus on hiljem korduvalt selle seisukoha väärale kasutamisele viidanud. Maakohus viitas nagu tuleks üldjuhul juhtimisõigus ära võtta ning üksnes erandlikel asjaoludel võib jätta selle kohaldamata. Tegelikult viitas Riigikohus olukorrale, kus isikut karistatakse korduvalt alkoholijoobes mootorsõiduki juhtimise eest. Lisaks on KarS § 424 dispositsioon oluliselt muutunud. Alates
3. juulist 2009 ei näe KarS § 424 ette karistust mitte korduva joobeseisundis juhtimise eest, vaid üksnes teatud alkoholikoguse ületamise eest. Riigikohus on lahendites 3-1-1-59-15, 3-1-1-18-17 korranud lahendi 3-1-1-122-13 p 9 seisukoht, mis tingimustel lisakaristust kohaldada. KarS § 424 ei näe ette juhtimisõiguse äravõtmist automaatselt. Seda ei tulene ka KarS §-st
4. Alates
5. novembrist 2017 kehtib KarS § 422 lg 2 p 1 ja § 424 lg 2 puhul kohustuslik juhtimisõiguse äravõtmine vähemalt kolmeks kuuks. Seetõttu maakohtu seisukoht nagu tuleb tingimata juhtimisõigus KarS § 424 lg 1 korras süüdimõistmisel ära võtta, on ekslik. Täielikult on põhjendamata, kas liiklusest kõrvaldamata jätmise korral võiks ta jätkata süütegude toimepanemist. Varem karistamata isiku puhul pole põhjust arvata, et selline tegu kordub. H.L ei ole karistatud. Ületatud piirmäär on dispositsiooni alamäära lähedane. Süüdistatav on lisaks kriminaalkaristusele kaotanud töökoha. Üldpreventiivsete kaalutlustega ei saa õigustada juhtimisõiguse äravõtmist. PROKURÖRI VASTUS APELLATSIOONILE Ringkonnaprokurör I. Kalda palub oma kirjalikes seisukohtades jätta maakohtu otsus muutmata ja apellatsioon rahuldamata. Prokurör märgib, et eksperdi arvamus ei välista H.L süüd. Ekspertiisiakti arvutuslik osa, mis käsitleb süüdistatava väidetud joobe suurust, ei oma asjas määravat tähtsust. Kaitsja väited, et ekspertiisiakt tugineb lubamatutele tõenditele, s.o süüdistatava ja KL kohtueelses menetluses antud ütlustele, ei ole põhjendatud. Kui isikud annavad kohtus mõnevõrra teistsuguseid ütlusi, ei muuda see ekspertiisiakti lubamatuks või ebausaldusväärseks.

§ 98

lg 1 p 3 kohaselt on eksperdil õigus tutvuda kriminaalasja materjaliga, mis on vajalik 5 ekspertiisiks. Samuti võib ekspert tugineda ka ekspertiisimaterjalile, mis ei olegi kriminaalasjas tõendiks. Kaitsja ei ole ka taotlenud kordusekspertiisi määramist, kus oleks käsitletud ka kohtus uuritud tõendeid ja on loobunud ka eksperdi küsitlemisest, mistõttu ei ole alust sel põhjusel ekspertiisiakti tõendina kõrvale jätta. Samas on ainsad tõendid, mis autos alkoholi tarvitamist kinnitaksid, süüdistatava vastuolulised ütlused. Prokurör nõustub maakohtuga tõenditele antud hinnangu osas ning peab neid piisavateks. Samuti nõustub prokurör maakohtuga, et teelt väljasõit viitab süüdistatava joobeastmele. Lisaks süüdistatava ütluste elulisele usutavusele, mida maakohus hindas, on oluline arvestada ka seda, et olulised asjaolud alkoholi tarvitamise ja pudeli asukoha kohta meenusid H.L-ile alles kuu peale kuriteosündmust, kui ta saatis 31. jaanuaril 2018 kaitsja kaudu prokuratuurile seletuskirja. Alles siis meenus talle ka see, et ta juhtis sõidukit. Arvestades ütluste lahknemist, süüdistatava tegevust sündmuskohal, politseijaoskonnas, ei ole alust lugeda süüdistatavat usaldusväärseks tõendiallikaks. Prokuratuuri hinnangul on maakohtu otsus põhjendatud lisakaristuse osas. Kohtupraktikas on välja kujunenud, et KarS § 424 lg 1 järgi kvalifitseeritavate kuritegude eest mõistetakse lisakaristusena mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmine. Riigikohus on lahendites 3-1-1-1003, 3-11-69-03, 3-1-1-55-07, jt asunud seisukohale, et reeglina tuleks süüdlaselt võtta lisakaristusena ära mootorsõiduki juhtimise õigus ja ainult erandlikud asjaolud võivad anda kohtule võimaluse lisakaristust mitte kohaldada. Need otsused tehti küll KarS § 424 eelmise redaktsiooni alusel, mis nägi ette kriminaalvastutuse korduvalt joobes juhtimise korral. Samas on neil juhtudel võetud mootorsõiduki juhtimise õigus ära ka siis, kui isiku joove on korduval joobes juhtimisel olnud väike, jäädes kehtiva liiklusseaduse kohaselt väärteomäära piiresse. Kuriteo eest karistatakse käesoleval ajal isikut siis, kui tal esineb arvestatav joove, mil tema kehalised ja psüühilised funktsioonid on oluliselt häirunud, mistõttu on isik ühiskonnale ka reaalselt ohtlik. Apellatsioonis on õigesti märgitud, et seaduses ei ole sätestatud KarS § 424 lg 1 järgi kvalifitseeritavate kuritegude puhul kohustuslikuna juhtimisõiguse äravõtmist. Samas tuleneb kaitsja viidatud Riigikohtu lahenditest, et karistamise aluseks on isiku süü. Lisakaristus ei täida mitte ainult süüd heastavat, vaid ka ühiskonna turvalisust tagavat ülesannet. Lisakaristuse puhul tuleb lähtuda nii eri- kui üldpreventiivsetest kaalutlustest. Kriminaalasjas nr 3-1-1-122-13 oli arutusel liiklusseaduse § 224 lg 2 järgi kvalifitseeritav väärtegu ning Riigikohus leidis ka siis, et esmakordse rikkumise puhul peaksid esinema kas isiku süüd (nt piirmäära oluline ületamine, täiendavate liiklusnõuete rikkumine) või tema isikut (hoolimatu suhtumine oma teosse) iseloomustavad asjaolud, mis muudavad selle võimaluse tavapärasest suuremaks. Süüdlase ohtlikkuse ja tema süü suuruse hindamisel tuleb KarS § 424 lg 1 puhul võtta arvesse seda, et tegemist on ohtlikuma süüteoga kui väärteona karistatavad liiklusseaduse § 224 sätestatud väärteod. Kui ka liiklusseaduse § 224 lg 1 või lg 2 järgi kvalifitseeritava ühe väärteo eest on võimalik KarS § 50 lg 1 p 2 alusel ära võtta mootorsõiduki juhtimise õigus kuni üheksa kuuni, siis eeskätt isiku süü suurust arvestades on see veelgi enam põhjendatud raskema süüteo, s.o KarS § 424 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo puhul. Arvestades süüdistatava joobeseisundit ja tema käitumist peale teelt väljasõitu, on tema puhul võimalus uute samalaadsete rikkumiste ärahoidmiseks olemas ja lisakaristuse kohaldamine põhjendatud. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT Kohtukolleegiumi hinnangul ei võimalda süüdistatava kaitsja apellatsioon jõuda apellatsioonikohtul maakohtuga võrreldes teistsugusele seisukohale. Seetõttu jääb edasikaebus rahuldamata. Oma seisukohta põhjendab ringkonnakohus järgmiselt.

§ 15

lg 2 p-st 2 ja § 331 lg-st 2 tulenevalt ei korda apellatsioonikohus esimese astme kohtu menetlust samasuguses mahus. Viidatud õigusnormide ja kehtiva kohtupraktika arusaamade kohaselt sõltub see, missuguseid küsimusi ringkonnakohtu otsuses tuleb käsitleda 6 ja missuguseid tõendeid on vajalik vahetult uurida, menetletava kohtuasja eripärast (RKKKo nr 3-1-1-76-16). Seetõttu ei pea ringkonnakohus oma otsuses andma vastuseid kõigile apellatsioonis esitatud väidetele, millele maakohtu otsuses on ammendavalt ja põhistatud vastatud ning millega ringkonnakohus nõustub. Apellatsioonis ei vaidlusta kaitsja maakohtu seisukohta, mille kohaselt juhtis H.L 29. detsembri 2017 öösel sõiduautot joobeseisundis. Apellatsioonimenetluse esemeks on H.L ja tema kaitsja I. Sirgi poolt juba maakohtus esitatud väide – pärast seda, kui kell 01.45 lahkus sündmuskohalt turvatöötaja KL ning enne, kui kell 01.58 jõudsid sinna politseiametnikud SK ja EL, tarvitas H.L veel viskit ning see ongi põhjus, miks tal tuvastati kell 03.09 politseijaoskonnas kriminaalne joove, s.o alkoholisisaldus 0,81 mg/l kohta väljahingatavas õhus. Sõiduki juhtimise ajal oli H.L väljahingatavas õhus alkoholisisaldus alla 0,75 mg/l kohta, mis on Liiklusseaduse § 69 lg 2 p-st 1 tulenevaks kriminaliseerimispiiriks. Apellatsioonis mingeid uusi ja maakohtu poolt käsitlemata argumente selle kaitseversiooni hindamisel välja toodud ei ole, mis tähendab seda, et sisuliselt taotleb kaitsja ringkonnakohtult vaid tõendite ümber hindamist. Arvestades apellatsiooni sisu ja taotlust, selgitab ringkonnakohus, et kohtupraktikas valitseva arusaama kohaselt lasub kriminaalmenetluses tõendite esmase hindamise kohustus esimese astme kohtul (vt RKKKo 3-1-1-17-03). Ringkonnakohtul on õigus esimese astme kohtu poolt kriminaalasjas kogutud tõenditele antud hinnangut muuta vaid siis, kui selleks on veenvad põhjused. Ühtlasi on kõrgeim kohus selgitanud apellatsioonikohtu rolli osas, et kui erinevad kohtud hindavad tõendeid ning nendest tehtavaid järeldusi olulisel määral erinevalt, peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust ja mis viivad enda koostoimes või ka eraldivõetult maakohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega (RKKKo 3-1-1-77-05). Kriminaalkolleegium leiab, et Pärnu Maakohus hindas H.L süü tõendatuks lugemisel tõendeid õigesti ning võttis arvesse kriminaalmenetlusõiguse sätteid. Õige ei ole apellandi väide, et kohus välistas kaitseversiooni seetõttu, et ei pidanud H.L väiteid armukadeduse ja tema parkimissoovi kohta eluliselt usutavaks. Maakohus ei tuginenud süüdimõistva kohtuotsuse tegemisel vaid süüdistatava ütluste elulisele usutavusele, vaid tulenevalt

§ 61lg-test 1 ja 2 hindas tõendeid kogumis.

Kohtu seisukohad on otsuse lugejale jälgitavad ja arusaadavad. Apellant viitab nagu oleks maakohus ühes kohas nimetanud süüdistatava tegevust adekvaatseks, kuid teisal vastuoluliselt mitteadekvaatseks. Ringkonnakohus märgib, et otsuse lugejale on jälgitav, et kohus käsitles seejuures hoopis süüdistatava kaitseversiooni loogikat, mille kohaselt ta oli autos ühest küljest hajevil, kuid teisalt suutis samal ajal meenutada viskipudeli olemasolu ja juua sealt lühikese ajaga jälgi jätmata. Tegemist oli ühe aspektiga, mida kohus arvestas süüdistatava kaitseversiooni elulise usutavuse hindamisel. Selliselt apellant vastuolule kohtuotsuses viidanud ei ole. Lisaks, vastupidiselt apellatsioonis väidetule, on maakohus kaitseversiooni kontrollinud, kuid see ei leidnud tõendamist. Kohus kummutas kaitseversiooni seeläbi, et tuvastas, et ainus tõend, mis kinnitab, et H.L jõi kõnealuse 13 minuti jooksul viskit, on tema enda vastuolulised ütlused, mis jäid selles osas tõendikogumist ebausaldusväärsena välja. Kaitseväited ei olnud maakohtule tuvastatud tehioludel eluliselt usutavad. Apellatsioonis kordab kaitsja niisuguseid väiteid. Nimelt, süüdistatav soovis autoga peokohast eemale sõita emotsioonide tõttu ja parkis auto, soovist rahuneda. Kaitsja väitel pole vaidlust, et süüdistatav soovis parkida täpselt selles kohas, kuid ta eksis juhtimisvõtete valikul. Apellatsiooni arusaama 7 kohaselt viitavad eeltoodud asjaolud, et H.L ei tegutsenud mootorsõidukit juhtides mitte joobe raskusest, vaid emotsionaalsest seisundist tingituna. Niisuguseid kahtluseid tekitab apellandi jaoks ka ekspertiisiakt. Viitega

§ 7

lg-le 3, leiab apellant, et esinevad kõrvaldamata kahtlused selles, kas H.L oli mootorsõiduki juhtimise ajal kriminaalses alkoholijoobes KarS § 424 lg 1 mõttes, need tuleb lugeda kaitseversiooni kasuks ning tingivad H.L õigeksmõistmise. Ringkonnakohus apellatsiooni loogika ja seisukohtadega ei nõustu, ning leiab, et see on vastuolus maakohtus avaldatud ja uuritud tõenditega. H.L kriminaalasjas ei ole ringkonnakohtul alust rakendada

§ 7

lg-st 3 tulenevat põhimõtet, sest põhjendatud kahtluse tekkeks ei esine ühtegi tõsiseltvõetavat alust. Nimelt on Riigikohtu kriminaalkolleegium korduvalt selgitanud, et nn põhjendatud kahtluse tekkeks

§ 7lg 3 tähenduses peab kriminaalasjas esinema tõsiseltvõetav tõenduslik alus.

Ühtlasi on kõrgeim kohus märkinud, et põhjendatud või kõrvaldamata kahtluse nõue ei tähenda kindlasti seda, et kohtul tuleks isiku süüküsimuse käsitlemise aluseks võtta süüdistatava jaoks soodsaim versioon olukorras, kus puuduvad igasugusedki kaitseversiooni kinnitavad toetuspunktid. Tõenduslikult tähendab see, et esitatud kaitsetees peab olemuslikult haakuma kriminaalasjas kinnitust leidnud ülejäänud tõendikogumiga. Kui see nii ei ole, on ainetu ka rääkida isiku süüküsimust puudutavast põhjendatud kahtlusest (vt RKKKo 3-1-1-66-15, p 13; RKKKo 3-1-1-12-07, p 8). Apellatsiooni etteheidetega, mille kohaselt hindas maakohus põhjendamatult kaitseväidete elulist usutavust, ringkonnakohus samuti ei nõustu. Riigikohtu kriminaalkolleegium ongi andnud kohtutele juhise, et süüdistatava kasuks tuleb tõlgendada vaid selline kõrvaldamata kahtlus süüdistusversiooni paikapidavuses, mis on konkreetseid asjaolusid arvestades eluliselt usutav (vt RKKKo 3-1-1-38-11, p 18). Tõendikogum kinnitab ka ringkonnakohtule, et H.L oli mootorsõiduki juhtimise ajal alkoholijoobes ning sedavõrd tõsiselt, et veel poolteist tundi hiljem tõendusliku alkomeetriga mõõtmisel puhus ta tulemuseks 0,81 mg/l kohta. Eelkõige kinnitavad seda peol olnud isikute, sh süüdistatava, ütlused, lisaks auto peatumist näinud ja koheselt H.L juhikohalt tabanud turvatöötaja KL kirjeldus süüdistatavast ning nii isikulistest kui kirjalikest tõenditest tulenev teelt väljasõitmise fakt. Peol viibinud isikute kirjeldus süüdistatava sealsest alkoholitarbimisest kinnitab, et ta oli juba sõidukit juhtima asudes märkimisväärses alkoholijoobes. Maakohtu istungil vastas H.L prokurörile vastuseks, et jõi SP-ga peol kahepeale 2-3 pudelit veini. VT kinnitas, et leidis koristamise käigus 4-5 veinipudelit, ise ta veini ei tarbinud. Kuigi süüdistatav viski tarvitamist peol ei mäletanud, kinnitas tunnistaja KP maakohtus ütlusi andes, et süüdistatav jõi peol algselt küll veini, hiljem kangemat, viskilaadset jooki. KP ütluste kohaselt oli süüdistatav peol nähtavalt joobes, muutus lõbusamaks, käis sagedamini suitsu tegemas, oli tarbinud palju alkoholi. Süüdistatav mäletas maakohtus, et viibis peokohal umbes paar tundi. Süüdistatava ja tunnistajate SP, VT ütlustest nähtuvalt möödus mõningane aeg enne, kui süüdistatav sai peokohalt liikuma. VT ütluste kohaselt läks süüdistatav SP-ga peoruumist välja, kuid 10 minuti pärast tuli SP sisse, teatas, et nad lähevad alles nüüd. Isikulistest tõenditest ei nähtu konkreetsemalt, mis ajavahemik jäi süüdistataval alkoholi tarbimise lõpetamise ja autorooli asumise vahele. Arvestades VT ütlusi, võis see vahe olla maksimaalselt mõnikümmend minutit, mitte tundidesse jääv. Maakohtus avaldatud ja uuritud vastus G4S turvafirmast koos KL ütlustega kinnitab, et H.L juhitud sõiduk sõitis teelt välja kl 01.

1. Kokkuvõtvalt tuleneb tõenditest, et peolt lahkudes ei olnud süüdistatav tarbinud alkoholi vähesel määral, vaid koguses ja kanguses, mis viitab, et ta oli sõidukit juhtima asudes märkimisväärselt purjus. Ühtlasi pole alust väita, et kui süüdistatav oli paari tunni jooksul joonud mitu pudelit veini ja 8 kangemat alkoholi, jõudnuks ta tuvastatud tehioludel enne rooli asumist arvestataval määral kaineneda. See, kas süüdistatav oli peolt lahkudes armukade, ei oma tõendamiseseme seisukohalt tähtsust. Tõendamise seisukohalt tähtsust omavana on tõendatud, et süüdistatav oli autorooli asudes alkoholijoobes, tegemist ei saanud olla väikse, vaid vastupidi, tema seisundit, adekvaatsust mõjutava alkoholijoobega. Maakohtu otsuses esitatud järeldustega vastuolus on apellandi väide nagu puudub vaidlus, et süüdistatava auto peatumine kujutas endast parkimist. Kohus välistas selle võimaluse tõendite pinnalt ning ühtlasi kui ebaloogilise ja –usutava väite. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga ja leiab samuti, et süüdistatava joobeseisundi tõsidust juhtimise ajal kinnitab tema juhitud sõiduki teelt väljasõitmise fakt. Seda hinnangut ei muuda apellandi väide, et teelt väljasõiduga ei tekitatud varalist ega tervisekahju. Auto peatumise hetke nägi turvatöötajast tunnistaja KL, andes maakohtu istungil ütlusi, et auto tuled käisid sel hetkel üles-alla, nähtu tekitas talle teatud mõttes šoki, kuna ta oli ise mõned nädalad tagasi teinud liiklusavarii. On selge, et pelk sõiduki parkimine objektiivses kõrvalseisjas niisugust ohutunnet ei ärata. Seetõttu läkski KL auto juurde vaatama, kas seal on abivajajaid. Sündmuskohale hiljem saabunud politseinikud SK, EL, RS, AL on samuti kirjeldanud sündmuskohal avanenud pilti ning just sõiduki asukoha tõttu, s.o teepervest meetrite kaugusel, sellest madalamal, märgalal, määratlenud seda kui väljasõitu. Sündmuskoha vaatlusprotokollist nähtuvad fotod sõiduki asukohast, selleni viivad porised rattajäljed viitavad, et tegemist ei olnud rahuliku ja planeeritud parkimisega, vaid teeolusid, sõidukiirust ebaadekvaatselt hindava tegevuse tulemus. Fotodelt nähtub, et tee ääres oli piisavalt vaba ruumi kruusatud alal, polnud vajalik sõita rohumätaste vahele, kus igale autojuhile oleks ettenähtav, et tavaline sõiduauto võib sellisesse pinnasesse kinni jääda. Kirjeldatud viisil teelt väljasõit ei ole kohtukolleegiumile selgitatav armukadedusega nagu seda väidab apellant. Arvestades, et süüdistatav oli eelnevalt tarvitanud märkimisväärselt alkoholi, on see loogiliselt selgitatav tema purjus olekuga, kuna sel juhul on üldteada asjaolu, et isiku koordinatsioon on häiritud ning ta tajub ümbritsevat ebaadekvaatselt. Ka süüdistatava järgnev käitumine polnud kindlasti mitte kantud tema vajadusest maandada armukadedusest kerkinud emotsioone. Teelt väljasõit oli ootamatu, hoopiski soovimatu olukord, kuna selliselt võinuks H.L haarata mõne kaasliikleja tähelepanu ja tema seaduserikkumine saanuks paljastatud. Nii nähtub KL maakohtus antud ütlustest, et kui muidu olid süüdistatav ja SP tunnistaja suhtes passiivsed, hõivatud omavahel asjade arutamise, mitte KL-le vastamisega, siis ajal, kui KL võttis telefoni ja asus helistama, aktiveerus süüdistatav, tuli autost välja, küsis närviliselt, muretsevalt, et kuhu too helistab. KL-le tundus, et ei soovitud, et ta politseisse helistaks. Kui KL teatas, et lahkub tööüleasennete tõttu, väljus autost ka SP, kes ütles talle, et too pole midagi näinud ja aidaku auto välja tõmmata. Seega ei kinnita tõendid apellandi nägemust, et sõiduki peatumine oli süüdistatava plaanidega kooskõlas. H.L üritas peatumise kohast pigem iga hinna eest lahkuda. Sündmuskohale saabunud KL ning hiljem jõudnud SK, EL, RS, AL kirjeldasid, et süüdistatava juhitud sõiduk oli kaetud poripritsmetega, esirattad olid kaevunud maa sisse. Maakohtus kinnitas süüdistatav, et tegeles peatumise järgselt sõiduki n-ö kiigutamisega ehk andis korduvalt gaasi, et sõiduk liiguks minema. Selle tagajärjel jäi auto aga üha sügavamale mutta. Veel tasub märkimist, et peol viibinud tunnistajate ütluste kohaselt sõidutasid peolisi peopaigast ära kained autojuhid, samuti oli vastav kokkulepe politseipatrulliga, mistõttu sõideti sel ööl teatud regulaarsusega edasitagasi linna ja peokoha vahet. Ka nendel asjaoludel ei saa kaitseväidet parkimisest ja vajadusest autos rahuneda pidada tõsiseltvõetavaks. Pole mõistlikku põhjendust, miks peaks süüdistatav, teades politseinikuna, kui palju on sellest tema jaoks kaalul, peatama auto peokohast ca 1 km kaugusel suure maantee ääres ja soovima seal pikemalt viibida, kuna selliselt ta riskinuks juba peoliste vedajatele vahelejäämisega. 9 Lisaks teelt väljasõidule kinnitab H.L joobeseisundi raskust sõiduki juhtimise ajal tunnistaja KL maakohtus esitatud kirjeldus temast vahetult pärast väljasõitu. Nimelt läks KL sõiduki juurde, avas juhiukse, juhikohal istus H.L ning tunnistaja tundis juba ukse avades selgelt ja tugevalt alkoholilõhna. On selge, et niisugune kirjeldus ei viita sellele, et süüdistataval olnuks väike joobeseisund, vaid vastupidi. Eelpool käsitletud tõendikogum kinnitab, et süüdistatav oli sõidukit juhtides märkimisväärses alkoholijoobes. Järgnevalt analüüsib ringkonnakohus kaitseväidet, mille kohaselt tarvitas süüdistatav pärast sõiduki juhtimist alkoholi juurde, seejuures täpselt 13 minuti jooksul, mil KL oli jõudnud lahkuda ning väljakutsele reageerinud patrullpolitseinikud SK ja EL polnud veel kohale jõudnud. Sündmuskohal olnud tunnistajad KL, SK, EL on kõik selgesõnaliselt kinnitanud, et nende nähes H.L alkoholi ei tarvitanud. Sündmuskohale veidi hiljem, s.o enda ütluste kohaselt väljakutse tegemisest umbes poole tunni jooksul, kohale jõudnud poltiseiametnik RS ütlustest ei nähtu vastupidist. Tõsi on see, et kui tunnistaja KL ütlused kinnitavad, et turvatöötaja saabudes istus süüdistatav juhikohal, siis politseipatrulli jõudes oli H.L liikunud juhikohalt tagaistmele. Sellest ei järeldu aga, et H.L oli seal ka alkoholi tarvitanud. Siinkohal väärib pikemat tähelepanu süüdistatava ja SP käitumine sündmuskohal ja politseijaoskonnas. Apellant märgib, et süüdistatav lõi kõik võimalused menetlejale kaitseversiooni kontrollimiseks, kuid uurimisasutus oma lohakuse tõttu H.L õigustavat viskipudelit ei leidnud ega suutnudki kaitseversiooni kohtueelses menetluses kontrollida. Kohtukolleegium peab apellatsiooni etteheiteid liialdatuks, arvestades H.L ja SP käitumist menetluse jooksul. Tunnistajate SK, EL ütlustest nähtub, et politseipatrulli esimene küsimus sündmuskohale jõudes H.L-ile ja SP-le oli, et kes juhtis sõidukit. Samuti nähtub mõlema politseiniku ütlustest, et algselt selle küsimuse peale H.L ja SP vaikisid. SK andis ütlusi, et edasise küsimise peale väitsid nad, et ei tea, kes sõitis, võõras inimene oli sõitnud ja sündmuskohalt lahkunud. SK ei mäletanud konkreetselt, kas selle väite esitas süüdistatav või SP. Isegi, kui n-ö tundmatu autojuhi versiooni esitas SP, oli süüdistataval kindlasti võimalik vastu vaielda, kuid seda ta ei teinud, vaid vastas politseinikele selle peale vaikimisega. Nähtuvalt politseinikest tunnistajate ütlustest kulus politsei energia sündmuskohal seetõttu olulisel määral selle selgitamisele, et kes too kolmas isik oli, kuidas ta oli riides, kuhu võis minna – pingutustele vaatamata süüdistatavalt ega SP-lt aga vastust ei saadud. Politseiametnikust tunnistaja RS ütlustest nähtuvalt õnnestus olukorrale selgust saada alles seeläbi, et RS kutsus turvatöötaja tagasi sündmuskohale ning KL-lt saadud vastuste pinnalt selgus, et autot oli juhtinud H.L. Väärib märkimist, et politseiametnikest tunnistajate ütlustest nähtuvalt ka seejärel jaoskonnas ei avaldanud süüdistatav ega SP, et H.L oleks pärast juhtimist alkoholi tarbinud. Tunnistaja RS ütluste kohaselt ei saanud ta ka jaoskonnas H.L-ilt vastust, et kes oli roolis. Maakohtus küsiti politseinikelt konkreetselt, kas sündmuskohal väitsid H.L või SP, et keegi neist oli peale peatumist tarvitanud alkoholi. Kõigi politseinike ütlustest nähtub, et süüdistatav ega SP ei esitanud ühtegi sellesisulist väitet sündmuskohal ega järgnevalt, olles toimetatud sündmuskohalt politseijaoskonda. Seega lähtus menetleja süüdistatava ja SP esitatud andmetest ning tähelepanu sündmuskohal oli suunatud algse kaitseversiooni, s.o tundmatu autojuhi versiooni, kontrollimisele. Kui tõesti H.L lõi apellatsiooni kohaselt piisavad võimalused oma kaitseväidete kontrollimiseks, siis miks ei reageerinud ta kuidagi politsei küsimusele roolis olnud isiku kohta. Tunnistaja KL, SK, EL ütlustest nähtuvalt olid süüdistatav ja SP sündmuskohal hõivatud omavahelise suhtlemise ja telefonide kasutamisega, 10 mitte olukorra selgitamisega. Hiljem kohtumenetluses ja ka apellatsioonimenetluses esitatud kaitseversiooni hakkas H.L avaldama mitte sündmuskohal ega politseijaoskonnas joobe tuvastamisel, vaid järgneval päeval kahtlustatavana ülekuulamisel. Arvestades süüdistatava käitumist sündmuskohal ja politseijaoskonnas, s.o ajal, kui tegeleti esmaste tõendite kogumise ja olukorra selgitamisega, mis loob ka menetlusliku perspektiivi, oli süüdistatav passiivne, kaitseversiooni osas menetlejat pigem eksitav ning sellist kaitseversiooni nagu ta hiljem endale valis, ta toona vähimalgi määral ei avaldanud. Selliselt käitudes ei saa väita, et süüdistatav lõi menetlejale piisavad võimalused oma kaitseversiooni kontrollimiseks. Nähtuvalt politseinikest tunnistajate ütlustest vaadati politseitöö kogemuse pinnalt sündmuskoht üle sellegi pilguga, et ega ei jää silma midagi üleliigset, näiteks alkoholipudeleid. Tunnistajad SK ja EL kinnitasid maakohtus, et kuigi nad vaatasid, siis autos sees ega auto kõrval kuskil maas alkoholipudeleid nad ei näinud. Lisaks nähtub RS ütlustest, et tema kontrollis auto ümbrust, kuid sealgi pudeleid ei näinud. Seega toimetas menetleja sündmuskohal kooskõlas sel hetkel esitatud kaitseversiooniga ning koguni proaktiivselt. EL vastas kaitsja küsimusele vastuseks maakohtus, et vaatas taskulambiga autos jalgade juurde ja istmete peale, kuid alkoholipudeleid ei olnud istmetel, süüdistatava käes ega jalgade juures. Eraldi läks sündmuskohta ja autot kontrollima hiljem veel politseinik GV. Ta andis tunnistajana maakohtus ütlusi, et käis sündmuskohta üle vaatamas samal hommikul, kui auto oli juba teisaldatud politsei parklasse, et ega seal midagi üleliigset pole, näiteks alkoholipudeleid. Asitõendi vaatlusprotokollist ja sündmuskoha vaatlusprotokollist nähtuvalt teostati mõlemad uurimistoimingud
2. detsembril 2017, kella 12.40-ks olid need lõppenud. GV ütlustest tuleneb samuti, et menetleja uurimisversioon sel ajal oli kontrollida väidet, kas sõidukit võis juhtida keegi teine peale H.L või SP. GV ütluste kohaselt näitas auto salongi ette SP ning see fikseeriti tunnistaja ülekuulamise protokollis. Selle menetlustoimingu tulemusena selgus, et autos midagi puudu ega üle ei olnud. Autosalongis leidus 1-2 lahja alkoholi purki, kuid SP selgitas, et need olid varasemalt tarbitud, SP omad ega ole seotud eelmise õhtu peoga. Kaitsepool ei ole väitnud, et H.L joonuks autos purgist lahja alkoholi, vaid, et ta tarbis kanget alkoholi, s.o viskit, pudelist. Midagi seesugust ka GV teostatud menetlustoimingute tulemusena ei tuvastatud. Kuigi tunnistaja GV möönis ütlusi andes, et autos võis olla kott, siis kohtueelsel uurimisel kahtlustatavana kahel korral ülekuulamisel ei osanud süüdistatav öelda, kuhu kõnealune viskipudel sai. Esimesel ülekuulamisel pidas ta võimalikuks, et viskas selle aknast välja. Nagu eelpool tulenes, siis kontrollis menetleja sündmuskohta põhjalikult, selline tegevus võttis igati arvesse süüdistatava kahtlustatavana ülekuulamistel esitletud kaitseversiooni. Eelnevat menetluse käiku kirjeldades on kohtukolleegiumil raske heita menetlejale ette saamatust või ebapiisavaid pingutusi nagu seda teeb apellant. Alles pärast eelnimetatud menetlustoiminguid on süüdistatava kaitseversioon muutunud oluliselt detailsemaks. Samas kinnitab menetluse käik, et süüdistatava versioon on otsitud ning tegemist on enda käitumise muutmisega vastavalt menetluslikule olukorrale. Sündmuskohale saabunud politseinikud andsid nii omavahel haakuvaid, kui tunnistaja KL ning peol viibinud isikute ütlustega kokkulangevalt oma ütlustes kirjeldusi, et süüdistatav oli sündmuskohal märkimisväärses joobes. Nii kirjeldas EL alkoholilõhna, loiut olekut, silmade punasust kui tunnuseid, mis viitasid süüdistatava ja SP joobeseisundile. Veidi pärast patrulli saabumist sündmuskohale jõudnud politseiametnik RS kirjeldas, et süüdistataval esinesid koordinatsioonihäired, sõnade järjekord oli ebatüüpiline, alkoholi lõhn oli püsivalt väga tugev. Samas ei kinnita tõendid, et H.L oleks juhtimise lõpetamise ja politseijaoskonnas temal alkoholijoobe tuvastamise vahepeal tarbinud alkoholi, mistõttu on mõõtetulemus loogiliselt võttes üle kantav ka mootorsõiduki juhtimise ajale. 11 Ainus tõend kokkuvõttes, mis kinnitab, et süüdistatav jõi kõnealuse 13 minuti jooksul viskit, on tema enda ütlused. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et süüdistatava ütlused autos viskijoomise osas on vastuolulised, ebausalduväärsed ning need väited jäävad tõendikogumist välja. Kui kohtueelsel uurimisel andis süüdistatav ütlusi, et jõi autos 0,7 liitrisest viskipudelist, siis maakohtus andis ta ütlusi, et jõi oluliselt väiksemast, s.o 0,2 liitrisest pudelist. Viimasel juhul on tegemist väikse, koguni rinnataskusse mahtuva n-ö joogiplaskuga, esimesel juhul suure viskipudeliga, mis esitatud näite puhul suuruse tõttu rinnatasku kuidagi ei mahu. Maakohus luges ütlused vastuoluliseks ka pudelist joodud lonksude kohta. Selles osas täpsustab ringkonnakohus, et süüdistatav selgitas kohtuistungil, et kui leidis viskipudeli, siis võis seal olla 1 lonks. Istungil antud ütluste kohaselt oli ta ära joonud 3-5 lonksu, eelnevalt oli pudel poolenisti täis. Kohtueelsel uurimisel andis süüdistatav ütlusi, et viskit oli natuke alla poole pudeli, mäletab, et jõi pudelist, siis üritas autot liikuma saada, läks tagasi tagaistmele, mingil hetkel oli pudelis alles üks lonks ja ta pidi selle ära jooma. Seega on võimalik mõista süüdistatava ütluseid selliselt, et kohtueelsel uurimisel esitatud väidete kohaselt ta võis juua ka rohkem kui 1 lonksu, kuivõrd tema kirjeldusest tulenes, et ta jõi vähemalt kahel korral. Seda, mitu lonksu ta jõi, kohtueelsel uurimisel ta seega öelda ei osanud. Küll aga oskas süüdistatav öelda seda ligi aasta hiljem. Kohtueelsel uurimisel kahel korral ülekuulamistel ei suutnud süüdistatav sündmusi esitada kronoloogiliselt ning olulistes küsimustes esinesid tal mälulüngad – nii ei mäletanud ta, et oleks juhtinud peopaigast sündmuskohale ise autot, turvatöötajaga kohtumist, seda, kuhu viskipudel sai pärast sealt joomist. Kuriteosündmusest aasta hiljem maakohtus ütlusi andes oli süüdistatava mälu sedavõrd taastunud, et nüüd mäletas ta sündmusi kronoloogiliselt ja detailselt – mäletas, et tema juhtis sõidukit, turvatöötajaga kohtumist, mitu lonksu viskit jõudis autos juua, kuhu pudeli pani. Süüdistatav selgitas seda sellega, et ühest küljest tulid mäluhäired alkoholi tarvitamisest ning ka kogu sündmus oli temale raske. Ringkonnakohus sellist põhjendust usutavaks ei pea. Kui tegelikus elus sündmusest aja möödudes inimeste võime juhtunut mäletada ajapikku tuhmub, siis süüdistatava käitumine ja avaldused eeldab vastupidist – sündmuse värskelt kogemise pinnalt ei oska inimene kirjeldada seda kronoloogiliselt ja üksikasjades, vaid see võime tekib ajapikku, paraneb ning märkimisväärse aja möödudes sündmusest on isikul sündmusest ajaline tervikpilt. See on välistatud ning see kinnitab veelkord, et väide viskijoomisest autos ja sellega seotud asjaolud on ilmselgelt hiljem välja mõeldud õigustav väide. Apellant märgib, et kuna autost leiti kott ja ükski tõend ei kinnita, et selles polnud viskipudelit, võiski see seal olla, mis omakorda loob piisava aluse süüdistusversioonis kahtlemiseks. Kas pudelis oli kott või mitte, ei muuda ringkonnakohtu hinnangut sellele, et kaitseversiooni kinnitamiseks ja tõendikogumist nähtuva ümberlükkamiseks ei ole see süüdistuse paikapidavuses kahtlusi loova väärtusega. Apellatsiooni kohaselt on igati reaalne, et politseiametnikust süüdistatav, kes on alkoholi tarvitanult sõitnud kraavi, jätkab pärast seda, kui ta on oma tegevusega vahele jäänud, edasise olukorra lootusetust adudes sündmuskohal kange alkoholi tarvitamist ja veel nii, et keegi seda ei märka ning ka sündmuskoha olustik, korduvale kontrollimisele erinevate inimeste poolt, samuti sellele kuidagi ei viita. Veelgi enam, seejärel käitub politseitöö tausta ja kriminaalmenetluse kogemusega süüdistatav teda õigustava tõendi osas täiesti ükskõikselt, ta ei suuda avaldada, kes oli roolis, autos viski joomisest ta kohtueelse menetluse tõendite kogumise aktiivses faasis midagi ei mäleta ning tema mälu hakkab taastuma alles kuu hiljem. Kogu sündmus on sedavõrd raske, et süüdistataval puudub pikka aega igasugune huvi ennast õigustava tõendi osas, ta leiab selle juhuslikult hiljem ning asub end siis selle najalt aktiivselt kaitsma. Kohtukolleegiumi hinnangul nähtub eelpool pakutud kaitseversioonist, et selline versioon saaks päriselus realiseeruda vaid juhul, kui üheaegselt langeksid kokku terve rida vähetõenäolisi asjaolusid. Kui aastatepikkuse politseitöö kogemusega isik peab tõesti vajalikuks juua kirjeldatud olukorras kanget alkoholi juurde, siis 12 olles oma senise politsetöö pinnalt kursis, et niisuguse viskipudeli näol on tegemist teda õigustava tõendiga edasises süüteomenetluses, pööraks ta vahetult sündmuskohale saabunud menetleja tähelepanu esimesel võimalusel niisugusele pudelile. Sündmuskohal toimunu ja menetluse edasine käik, süüdistatava mälu paranemine mitte järgnevate päevade, vaid enam kui kuu jooksul, vastavalt oma kaitseversiooni korrigeerimine, viitavad aga samuti, et tegemist on otsitud kaitseversiooniga. Politseitöö kogemusele toetuvalt oli süüdistatav teadlik süüteomenetluste praktikas joobes juhtide kõige levinumatest ennastõigustavatest stsenaariumitest. Nagu näitab menetluse käik, siis sellisest teadmisest juhinduvalt süüdistatav ka vastavas menetlusetapis lähtus. Esimene oli n-ö tundmatu juhi stsenaarium, vaikimisi esitatud variant esmaste menetlustoimingute tegemise ajal. Kahtlustatavana ülekuulamisel, kui oli menetlusse kaasatud turvatöötaja KL, kes kinnitas, et roolis oli just H.L , esitas süüdistatav selgesõnaliselt teise, praktikas väga levinud joobes juhtide ennastõigustava versiooni – alkoholi tarbimisest pärast juhtimist. Menetluse jooksul asus süüdistatav seda kaitseversiooni lihvima, mida ilmestab tema mälu täielik taastumine kohtumenetluses. Maakohtu istungil andis H.L ütlusi, et tundis, et tal oli väärteojoove. Apellant rõhutab, et nii või teisiti oli H.L politseinikuna autot juhtides keelatud seisundis, tema karjääril oli seetõttu kriips peal ning seda valu hakkaski ta leevendama koheselt alkoholiga. Ringkonnakohtus tekitab selgi juhul küsimusi, et miks pidi süüdistatav, teades, et koheselt on saabumas tema tegevust uurima õiguskaitseorganid, kiirelt ja märkamatult enne autos endale kanget alkoholi sisse kallama. Kui süüdistatav tundiski end olevat väikse joobega, nagu ta maakohtus väitis, võis ta eeldada, et tal tuvastatakse väärteojoove ning kogenud politseinikuna võis ta ka arvestada, et tal avaneb pärast menetlustoiminguid samal öösel võimalus minna koju, kus võib vabalt, ilma end täbaramasse olukorda panemata, asuda karjääri luhtumisest tingitud lootusetuse tunnet alkoholi uputama. Selle asemel valis süüdistatav kaitseversiooni kohaselt võimaluse muuta enda väljavaateid raskemaks ehk riskeerida kriminaalmenetlusega. Ning kui süüdistatav tõesti tundis kiiret tungi vaigistada valu autos alkoholiga, siis jääb küsimus, et miks pidi ta enne politseipatrulli kohalejõudmist vabanema pudelist või seda peitma. Kohtupraktikas valitseva arusaama kohaselt mitte igasugune süüdistusversiooni kummutada püüdev kaitseversioon ei saa evida sellise kahtluse kvaliteeti, mis võiks olla hõlmatud in dubio pro reo põhimõttest, sest süüdistatava kasuks tuleb tõlgendada vaid selline kõrvaldamata kahtlus süüdistusversiooni paikapidavuses, mis on konkreetseid asjaolusid arvestades eluliselt usutav (vt RKKKo 3-1-1-38-11, p 18). Ringkonnakohtu hinnangul nähtub kaitseväiteid igakülgselt analüüsides, et süüdistatava versioon toimunust ei ole mitte lihtsalt eluliselt ebausutav, vaid on tuvastatud tehioludel välistatud. Apellatsioonis on kaitsja korranud maakohtus esitatud etteheiteid ekspertiisiaktile ning maakohus on neilegi vastanud. Ringkonnakohus ei nõustu apellandi väitega nagu ei vastaks kohtutoksikoloogiaekspertiis ekspertiisile esitatavatele nõuetele ning seetõttu on tegemist lubamatu tõendiga.

§ 107

lg 3 p 1,2 sätestavad, et ekspertiisiakti põhiosas esitatakse uuringu kirjeldus ning uurimistulemuste hindamise andmed ja ekspertarvamuse põhjendus. Ringkonnakohtu hinnangul vastab ekspertiis eelmärgitud tingimustele ja on tõendina lubatav. Apellant leiab, et ekspert andis õiguslikke hinnanguid ja väljus seeläbi eksperdile kriminaalmenetluses kehtivast pädevusest. Nähtuvalt arstliku

1. märtsi 2018 Kohtutoksikoloogia ekspertiisi aktist nr 18E-LÕX0029 määrati ekspertiis sisuliselt eesmärgil tuvastada, mis oli H.L alkoholijoobe suurus autoga sõitmise hetkel. Sellest ülesandest tulenevalt on ekspertiisiakt koostatud. Tegemist ei ole õigusliku küsimusega, vaid sellele vastamine eeldab mitteõiguslikke eriteadmisi. Eksperdiarvamuses on ekspert väljendanud järeldust, missugune võis olla alkoholisisalduse kontsentratsioon H.L väljahingatavas õhus. Seega ei ole ekspert õiguslikku hinnangut andnud. Kaitsja leiab jätkuvalt, et lubamatu on 13 tugineda eksperdi tõenäolikule arvamusele, et H.L võis olla sõiduki juhtimise ajal 0,75 mg/l ületavas seisundis juhtimise ajal. Apellant märgib, et esiteks ei ole tegemist kategoorilise arvamusega ning teiseks tugineti kohtueelses menetluses kogutud isikulistele tõenditele, mitte kohtuistungil antud ütlustele. Ringkonnakohus nende etteheidetega ei nõustu. Kohtupraktika kohaselt on kriminaalmenetluses tõendina lubatav ka tõenäolik eksperdiarvamus (RKKKo 3-11-93-15, p 121; 3-1-1-121-97). Teise väite osas on ringkonnakohtul menetluslikult raske mõista kaitsja loogikat ning ühtegi õigusnormi ega kohtulahendit ta oma arusaama kinnituseks pole esitanud. Kohtutoksikoloogia ekspertiisi akt nr 18E-LÕX0029 koostati
2. märtsil 2018 ehk ajal, kui kriminaalasi oli kohtueelses menetluses.

§ 98

lg 1 p 3 kohaselt on eksperdil õigus tutvuda kriminaalasja materjaliga, mis on vajalik ekspertiisiks.

§ 63

lg 1 kohaselt on iseseisvaks tõendiks kriminaalmenetluses ekspertiisiakt, samuti eksperdi antud ütlus ekspertiisiakti selgitamisel.

§ 15

lg 1 kohaselt võib maakohtu lahend tugineda vaid tõenditele, mis on kohtulikul arutamisel esitatud, vahetult uuritud, protokollitud. Nähtuvalt 6. novembri 2018 maakohtu istungiprotokollist on kõnealuse ekspertiisi puhul seda tehtud. Kohtukolleegiumile jääb mõistetamatuks, et kui kaitsja leidis, et ekspertiisiakt on ebapiisavate lähteandmetega, siis miks ei taotlenud ta kordusekspertiisi. Samuti ei küsitlenud kaitsja eksperti istungil, selgitamaks või täpsustamaks ebapiisavusi ekspertiisis, mis kaitsja hinnangul võisid esineda. Apellant leiab seejuures, et pole oluline, et kohtueelses menetluses antud ja toona ekspertiisi koostamisel aluseks olnud ütlused on kokkulangevad hiljem kohtumenetluses antavate ütlustega. Kaitsja arusaama kohaselt tuleks seega alati, kui kriminaalasja lahendatakse üldmenetluses, alles pärast kõigi tõendite kohtulikku uurimist teostada automaatselt kordusekspertiis, mis tugineb ainult kohtumenetluses uuritud tõenditele. Niisugune lähenemine ei võta arvesse

§ 63lg-st 1 tulenevat, et ekspertiisiakt on iseseisev tõend.

Samuti on eeltoodud kaitsja arusaam menetluslikult absurdne, menetlust venitav, põhjendamatult lisakulutusi tekitav ega tulene seadusest. Järgnevalt ei nõustu kaitsja eksperdi hinnanguga H.L joobeastmele, s.o eksperdi hinnanguga, et H.L tunnused on iseloomulikud vähemalt keskmisele joobeastmele. Siingi heidab kaitsja ette, et ekspert pole väljendanud kategooriliselt, et H.L oli keskmises joobeastmes, mis eelpool viidatud kehtiva kohtupraktika arusaama kohaselt aga ei ole iseenesest aluseks selle hinnangu kõrvalejätmiseks. Kaitsja vaidlustab seejuures sedagi, et miks ekspert leiab, et keskmine joobeaste algab just 1,50 mg/g-st, mitte aga näiteks 1,2 või 1,4 juurest. Ringkonnakohtu hinnangul on tegemist niisuguse selgitava ja täpsustava küsimusega, mida kaitsjal olnuks võimalik eksperdi küsitlemisel maakohtus selgitada. Ekspert on ekspertiisiakti põhjendavas osas viidanud H.L mäluhäiretele ja tema ütluste ebaadekvaatsusele ning viidanud, et need on sellised tunnused, mis on tavaliselt iseloomulikud vähemalt keskmisele joobeastmele ehk kui veres on alkoholi kontsentratsioon rohkem kui 1,50 mg/g. Eksperdi põhjendustest nähtub, et H.L avaldusid seega sellised tunnused, mis eksperdi erialateadmiste pinnalt ei avaldu üldjuhul kaitsja poolt pakutud 1,2 või 1,4 mg/g puhul, vaid, kui alkoholi kontsentratsioon on kõrgem 1,50 mg/g-st. Ringkonnakohtu hinnangul on niisugune eksperdi põhjendus jälgitav ja loogiline ning apellatsiooni etteheide ainetu. Veel seab apellant eksperdi seisukoha H.L tõenäoliselt esinenud keskmise joobe kohta kahtluse alla seetõttu, et ekspert tugines KL ütlustele, mis aga on ebakonkreetsed ega kirjelda konkreetselt H.L. Ringkonnakohus märgib, et nähtuvalt ekspertiisiakti põhjendavast osast, ei tuginenud ekspert H.L joobeseisundi hindamisel, sh selle sedastamisel, et tal esinesid keskmisele joobele viitavad tunnused, ainult KL ütlustele. Ringkonnakohus märgib, et tegelikkuses tõi ekspert H.L keskmisele joobeseisundile viitavad tunnused peamiselt välja H.L enda kirjelduste alusel. Nagu eelpool märgitud, viitas ekspert, et tunnusteks, miks viitasid H.L keskmisele joobeseisundile, olid temal esinenud mäluhäired, temapoolne kirjeldus sündmusest. Nähtuvalt ekspertiisiakti põhjendavast osast esinesid K. 14 H.L sündmuse meenutamisel mälulüngad. KL ütlused polnud seega eksperdi hinnangu kujunemises H.L keskmise joobeseisundi kohta üldsegi määravad. Nendele on ekspert viidanud lühidalt pärast seda, kui on käsitlenud H.L mäluhäireid ning selles osas ekspert viidanud KL-le vaid, et too kirjeldas, et mõlema naisterahva käitumine sündmuskohal oli ebaadekvaatne, nad väitsid midagi ebamäärast. Tegemist oli seega eelnevat järeldust toetava viitega. Kui eksperdi seisukoht tuginenuks vaid viimatimärgitud viitele, siis poleks tõepoolest tegemist jälgitavalt ja arusaavalt kujunenud järeldusega, kuid arutataval juhul see nii pole. Eksperdiarvamuses on ekspert leidnud, et tõenäoliselt oli H.L väljahingatavas õhus alkoholi kontsentratsioon rohkem kui 0,75 mg/l kohta, seejuures pidanud võimalikuks, et see oli väärtuses 0,90+/-0,09 mg/l kohta. Ekspertiisiakti põhjendavas osas on ekspert jälgitavalt seda seisukohta põhjendanud. Seega kinnitab ekspertiisiakt ülejäänud tõendikogumist nähtuvat, et süüdistatav oli sõiduki juhtimise ajal märkimisväärses alkoholijoobes ning seda kriminaliseerimispiiri ületaval määral. Kaitsja soovib omistada tõenduslikult määrava tähtsuse ekspertiisiakti sellele osale, milles ekspert on võtnud hüpoteesiks, et H.L tarbis autos 3-5 lonksu viskit, ning leidnud, et sel hetkel võis tema veres alkoholi kontsentratsioon olla vahemikus 0,87-1,50 mg/g. Liiklusseaduse § 69 lg 2 p 1 kohaselt on kriminaalkorras karistatav mootorsõiduki juhtimine ka siis, kui veres on alkoholi 1,50 mg/g. Seega on õige maakohtu väide, et iseenesest on selgi juhul võimalik, et H.L oli kriminaalses joobes. On tõsi, et sel juhul esineks suurem tõenäosus, et süüdistatava joove oli alla kriminaalset määra. Samas oleks

§ 61

lg-st 2 tuleneva tõendiste kogumis hindamise põhimõttega vastuolus omistada sellele eksperdi seisukohale määravat kaalu ja mõista H.L sel alusel õigeks. Tõendikogum kinnitab, et süüdistataval esines juba juhtima asudes märkimisväärne alkoholijoove. Ühtlasi kinnitab tõendikogum, et süüdistatav oli vahetult pärast juhtimist märgatavalt purjus. Puuduvad tõendid, et süüdistatav jõi alkoholi pärast juhtimist ning konkreetse kriminaalasja tehiolusid arvestades on see välistatud. Mõistliku aja jooksul pärast joobes juhtimist tuvastati süüdistataval tõendusliku alkomeetriga kriminaalne joove. Eksperdiarvamuse tähtsust tõendina tuleb kaaluda koos teiste kriminaalasjas kogutud tõendite sisuga ja nendega koostoimes. Arvestades eelkäsitletud tõendikogumist nähtuvat, omandab seega tõendamise seisukohalt tähtsuse ekspertiisiaktis väljendatud eksperdiarvamus, mille kohaselt oli süüdistatav sõiduki juhtimise ajal kriminaalses alkoholijoobes, ning seda toetab ekspertiisiakti põhjendav osa. Ekspertiisiakt kinnitab võimalust, et süüdistatav oli sõiduki juhtimise ajal kriminaalses alkoholijoobes. Seda tõenäosust suurendab eksperdiarvamusest nähtuv, et see polnud kriminaalse joobe piiril, vaid seda mõnevõrra ületaval määral (0,90+/0,09 mg/l). Kaitseversiooni puhul ei ole kriminaalses joobes auto juhtimine välistatud, vaid selline võimalus on lihtsalt märgatavalt väiksem. Kuid üksnes see tõsiasi pole tõendikogumit arvestades aluseks õigeksmõistva otsuse tegemisele. Põhikaristust apellatsioonis vaidlustatud ei ole ning kuivõrd apellatsioonikohus peab seda H.L süüle vastavaks, siis eraldi sellel ei peatu. Apellant vaidlustab maakohtu mõistetud lisakaristust. Ringkonnakohus nõustub apellandiga, et maakohtu seisukoht, mille kohaselt tuleb KarS § 424 korras süüdimõistmisel juhtimisõigus üldjuhul ära võtta ning vaid erandlikel asjaoludel võib jätta lisakaristuse kohaldamata, on ekslik. Maakohus viitas Riigikohtu üldkogu lahendile 3-4-1-2-05 ja Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahenditele 3-1-1-54-07, 3-1-1-55-

1. Ringkonnakohus märgib, et viidatud lahendites on küll märgitud, et liikluskuriteos süüdimõistetult võib kohus jätta juhtimisõiguse ära võtmata üksnes erandlikel asjaoludel, kuid arvestades viidatud lahendite ajal KarS-i redaktsiooni, ei ole see seisukoht üheselt rakendatav kehtiva KarS § 424 lg 1 puhul. Nimelt nägi maakohtu viidatud Riigikohtu lahendite ajal kehtinud karistusseadustik ette joobes juhtimise kuriteokoosseisu KarS §-s 424, mille kohaselt oli see kriminaalkorras karistatav vaid juhul, kui tegemist on korduva joobes juhtimisega. Seega kehtisid kõrgeima kohtu seisukohad kontekstis, et korduvalt joobes juhtimise korral tuleb 15 isikult juhtimisõigus üldjuhul ära võtta. Ringkonnakohus märgib, et KarS-i kehtivas redaktsioonis on samasugune lähenemine leidnud rakenduse KarS § 424 lg-test 2 ja 4 tulenevalt. Tänaseks aga on kriminaalkorras karistatav KarS § 424 lg 1 korras juba esmakordne joobes juhtimine ning seadusest ega kohtupraktikast ei tulene, et juhtimisõigus tuleb sel juhul üldjuhul ära võtta ja üksnes erandlikel asjaoludel võib jätta selle alles. Seda, et juhtimisõigus tuleb üldjuhul ära võtta just korduvalt joobes juhtimise korral, on Riigikohus kinnitanud lahendi märksa uuema lahendi 3-1-1-75-16, p-s
2. Vaatamata eelmärgitule puudub ringkonnakohtu hinnangul alus lisakaristuse tühistamiseks ja selle kohaldamata jätmiseks. Riigikohtu juhiste järgi tuleb lisakaristust nagu põhikaristust mõista KarS § 56 lg 1 alusel ehk tulenevalt isiku süüst (RKKKo 3-1-1-18-17, p 13). Kohtukolleegiumi hinnangul ei ületa maakohtu mõistetud põhi- ja lisakaristus, s.o 6 kuud tingimisi vangistust ja juhtimisõiguse äravõtmine 6-ks kuuks, H.L süü suurust. Tuvastatud tehioludel ei saa H.L süüd pidada kindlasti väikseks. Lisakaristusegi puhul tuleb arvestada, et karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud puuduvad. Kuigi tõendusliku alkomeetriga mõõdeti süüdistataval kriminaliseerimispiiri lähedusse jääv tulemus, siis on ekspert pidanud võimalikuks kõrgemat tulemust. Süüdistatav oli enda sõnutsi tarbinud peol SP-ga mitu pudelit veini, teadis, et oli purjus ning vaatamata kainete autojuhtide olemasolule otsustas siiski minna autorooli. Tegu oli pandud toime raskeimas tahtluse vormis ehk kavatsetult, mis suurendab tema süüd. Alkoholijoobe tuvastamine venis süüdistatava tegevuse tõttu ligi poolteist tundi, mistõttu on igati põhjendatud väita, et tema tegelik joove juhtimise ajal oli kõrgem mõõtmistulemusest. Süü tunnistamisest, toimepandu kahetsemisest ega hukkamõistust süüdistatava puhul rääkida ei saa. Vastupidi, H.L suhtumine toimepandusse kinnitab, et see väärib riigilt ranget hukkamõistu. Politseinikest tunnistajate ütlustest nähtuvalt, kui süüdistatavat toimetati sündmuskohalt jaoskonda puhumisele, siis tegi ta kolleegide suhtes vulgaarseid ja ründavaid avaldusi. Nii andis EL ütlusi, et süüdistatav teatas sel ajal, et on „narkoment“, kes omab juurdepääsu kõigile andmebaasidele ning leiab EL üles hiljem. Ründavate ja trükimusta mittekannatavate avalduste tegemistega menetlustoiminguid läbiviivate politseinike suhtes pikendas süüdistatav ühest küljest aega, mis jäi juhtimise ja puhumise vahele, et jõuda mõnevõrra kaineneda ja puhuda väiksem tulemus. Teisalt väljendub süüdistatava eeltoodud avaldustes arusaam, et ametiseisundi tõttu tulnuks teda käsitleda seadustest kõrgemana. Kohtukolleegium leiab, et olukorras, kus süüdistatav mõistab ise oma teo hukka ja kahetseb, võib ka riigipoolne hukkamõist olla väiksem ja kohtlemine leebem. Arvestades süüdistatava käitumist kriminaalmenetluses, siis H.L puhul niisugusest endapoolsest hukkamõistust rääkida ei saa ning ringkonnakohus on veendunud, et juhtimisõiguse äravõtmine on vajalik tema suhtumise muutmiseks. Eelnevast tulenevalt ja tuginedes

§ 337

lg 1 p-le 1 jätab ringkonnakohus apellatsiooni rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Kaitsja on esitanud taotluse hüvitada süüdistatavale esimese astme ja apellatsioonimenetluses kantud õigusabikulud.

§ 185lg 2 näeb ette, et kui ringkonnakohus teeb K r

MS § 337 lg 1 p-s 1 nimetatud lahendi, jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kelle huvides apellatsioon on esitatud. Kuna ringkonnakohus jättis süüdistatava kaitsja apellatsiooni rahuldamata, jäävad süüdistataval tekkinud apellatsioonimenetluse kulud süüdistatava kanda. Kuna maakohus mõistis süüdistatava süüdi, siis jäid valitud kaitsja maakohtus tekkinud õigusabikulud

§ 180lg-st 1 tulenevalt samuti süüdistatava kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/ 16